2-19-9770/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-9770

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi P.N. vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.N. apellatsioonkaebus

A.A. vastuapellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2160 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind

270 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja K.N., lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Hallemaa

Kostja: P.N. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Aire Põder

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

2(15)

1. Tühistada Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2020. a otsus menetluskulude jaotuse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta P.N. menetluskulud tema enda

kanda ning A.A. menetluskulud 61,57 % ulatuses P.N. kanda ja 38,42 % ulatuses

A.A. enda kanda. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta P.N. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada A.A. vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

4. Lugeda Tartu Maakohtu 31. jaanuari 2020. a otsuse resolutsiooni kehtivaks

terviklikuks sõnastuseks:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Mõista P.N.lt A.A. kasuks välja igakuine elatis alates 1. septembrist 2019 kuni

A.A. täisealiseks saamiseni ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse

poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Elatisest tuleb maha arvestada pool

riikliku lapsetoetuse summat.

4.3. Mõista P.N.lt A.A. kasuks välja elatise võlgnevus ajavahemiku alates 1.

septembrist 2018 kuni 1. septembrini 2019 eest kokku 1450 eurot.

4.4. Elatis tasuda K.N.u kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX hiljemalt

iga kuu 5-ndaks kuupäevaks selgitusega „Elatis“, märkides makse selgituses

kuu ja aasta, mille eest elatist tasutakse. Elatist tuleb maksta iga kalendrikuu

eest ette.

4.5. Perioodil alates 1. septembrist 2019 kuni 31. jaanuarini 2020 kostja poolt

hageja ülalpidamiseks tasutud elatise summad kuuluvad väljamõistetud

elatisega tasaarvestamisele.

4.6.Jätta P.N. menetluskulud tema enda kanda ning A.A. menetluskuludest 61,57

% ulatuses P.N. kanda ja 38,42 % ulatuses A.A. enda kanda.

5. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud P.N. kanda.

6. Jätta vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud P.N. menetluskulud tema

enda kanda ning A.A. menetluskuludest 61,57 % P.N. kanda ning 38,42 % A.A.

enda kanda.

7. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

3(15)

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 28. juunil 2019 oma seadusliku esindaja K.N.u (ema) kaudu Tartu

Maakohtule hagi P.N. (kostja; isa) vastu, milles palus, arvestades 3. oktoobri 2019, 17.

detsembri 2019 ja 10. jaanuari 2020 täpsustusi, mõista kostjalt välja tagasiulatuva elatise

hagiavalduse esitamisele eelnenud üheaastase perioodi eest 2354 eurot 95 senti, alates

juulist 2019 kuni novembrini 2019 ühekordse elatise 380 eurot 64 senti ning alates 1.

detsembrist 2019 igakuise elatise 270 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära kuni hageja täisealiseks saamiseni. Alternatiivselt palus

hageja siduda elatis protsendiga Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Hageja palus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostja on kohustatud

tasuma elatist iga kuu 5. kuupäevaks hageja ema arveldusarvele. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagi põhjenduste kohaselt sündis hageja ema ja kostja kooselust tütar, hageja. Pärast

hageja vanemate kooselu lõppemist juunis 2018 elab hageja koos oma emaga aadressil

XXXXXX (kinnistu). Hageja ema on kinnistu 1/2 mõttelise osa ja kostja 1/2 mõttelise osa

omanik. Alates hageja vanemate kooselu lõppemisest ei ole kostja hageja

ülalpidamiskohustust seaduses ettenähtud ulatuses täitnud.

Kostja seadusest tulenev minimaalne hageja ülalpidamiskohustus ajavahemikul alates

juulist 2018 kuni 28. juunini 2019 oli 3120 eurot (6 x 250 eurot + 6 x 270 eurot). Kostja

on tasunud ajavahemikul alates juunist 2018 kuni oktoobrini 2019 hageja elukohaga seotud

kulutusi, s.o kommunaalmakseid 3980 eurot 70 senti, millest osa on hageja

ülalpidamiskulu (1/6 kogu kinnistu kuludest). Hageja arvates on kostja sellega täitnud

hageja ülalpidamise kohustust ajavahemikul alates juulist 2018 kuni juunini 2019 kokku

465 eurot 5 senti. Lisaks on kostja tasunud 23. mail 2019 hageja õppemaksu 300 eurot.

Seega nõuab hageja kostjalt tagasiulatuvat elatist 2354 eurot 95 senti. Hageja

meelelahutuslikuks

tegevuseks

kantud

kulutusi,

samuti

kinnistu

laenu-

ja

kindlustusmakseid ning viiviseid ja võla käitlemise tasusid (82 eurot 98 senti), ei ole elatise

suuruse arvestamisel põhjendatud arvesse võtta.

Kostja on tasunud hagejale elatist 245 eurot augustis 2019 ning 240 eurot nii septembris,

oktoobris kui ka novembris 2019. Seega tuleb kostjal eelnimetatud ajavahemiku eest

tasuda hagejale täiendav elatis 380 eurot 64 senti.

Arvestades, et hageja igakuised kulutused (keskmiselt 810 eurot 39 senti) on erakoolist,

elukohast ja trennidest lähtudes suuremad, kui seaduses sätestatud eelduslik minimaalne

igakuine ülalpidamiskulu, ei ole põhjendatud vähendada miinimumelatist riikliku

lapsetoetuse võrra.

4(15)

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt elatist alates 1. septembrist 2018, mitte

alates 1. juunist 2018, nagu väidab hageja, kuivõrd kostja lahkus pere ühisest kodust

1. septembril 2018. Seejuures ei ole kostja hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja

on täitnud hageja ülalpidamise kohustust nõuetekohaselt ning osalenud lapse kasvatamises.

Hageja igakuiste kulutuste vajalikkus ja maht on tõendamata ning hageja poolt esitatud

elatise arvestus ebaõige ja kohut eksitav.

Kostja on kandnud hageja elukohaga seotud kulutusi ajavahemikul alates 1. septembrist

2018 kuni 31. augustini 2019 kokku 3495 eurot 5 senti. Igakuine hageja elukohaga seotud

kulu on 211 eurot 82 senti (3495 eurot 5 senti / 3 x 2 / 11). Lisaks on kostja kandnud hageja

ülalpidamiseks muid kulutusi 457 eurot 36 senti ning tasunud hageja õppemaksu 300 eurot.

Samuti on hageja viibinud tihti kostja või kostja sugulaste juures. Kostja on ka ise viibinud

nädalavahetustel pere endises elukohas. Sel ajal on hageja kostja ülalpidamisel ning hageja

ema kulusid ei kanna. Seega on kostja kandnud ajavahemikul alates 1. septembrist 2018

kuni 30. augustini 2019 kulutusi hageja ülalpidamiseks igakuiselt vähemalt

253 eurot 40 senti.

Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda mõlema vanema varalisest seisundist. Hageja ema

majanduslik seisund võimaldab hagejale vajalikul määral ülalpidamise. Hageja ema

igakuine sissetulek on kostjale teadaolevalt 4000 eurot. Hageja emale kuuluvad erinevad

kinnisasjad, ta on äriregistri andmetel kasumlike ja varakate äriühingute Osaühingu

XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX), XXXXXX OÜ (registrikood XXXXXXXXX)

ja XXXXXX (registrikood XXXXXXXXX) juhatuse liige ning osanik.

Kostja igakuine sissetulek on 1000 eurot (bruto). Hagiavalduses märgitud sõiduauto BMW

ei kuulu enam kostjale. Kostja on küll mõnes osaühingus osanik, kuid tal puuduvad nendest

sissetulekud. Kostja elab üürikorteris, mille igakuised kulud on 200 eurot. Lisaks on kostja

suhtes esitatud pankrotiavaldus.

Pärast igakuiste kulutuste kandmist jääb kostjale elamiseks 285 eurot, millest peab tasuma

hagejale elatist. Kostjal puudub muu vara, mille arvelt on võimalik kanda kulutusi hageja

ülalpidamiseks. Kostja arvates tuleb elatisest maha arvata pool riiklikku lastetoetust.

Alates 25. augustist 2019 on kostja tasunud hageja emale igakuiselt elatist 240 eurot

(270 eurot, millest on maha arvatud 30 eurot).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2020. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alates 1. septembrist 2019 kuni hageja

täisealiseks saamiseni ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammäärale. Elatisest tuleb maha arvestada pool riikliku lapsetoetuse summat.

Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb elatis kanda hageja ema arvelduskontole iga

kalendrikuu eest ette kalendrikuu viiendaks kuupäevaks. Samuti mõistis maakohus kostjalt

hageja kasuks välja elatise võlgnevuse ajavahemiku alates 1. septembrist 2018 kuni 1.

septembrini 2019 eest 1450 eurot. Ajavahemikul alates 1. septembrist 2019 kuni 31.

jaanuarini 2020 kostja poolt hageja ülalpidamiseks tasutud elatise summad kuuluvad

5(15)

väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on alates

1. septembrist 2018 elanud koos oma emaga. Kohus leidis, et kuivõrd kostja lahkus kodust

alates 1. septembrist 2018, siis hagejal tekkis õigus elatise nõude esitamiseks alates

1. septembrist 2018, mitte 28. juunist 2018, nagu väidab hageja.

Poolte vahel ei ole vaidlust ka selle üle, et ajavahemikul alates 1. septembrist 2018 kuni

31. juulini 2019 ei tasunud kostja hageja ema arvelduskontole elatist. Kohus tuvastas, et

kostja on tasunud hageja elukohaks oleva kinnistu (mis on kostja ja hageja enda

kaasomandis võrdsetes osades) kommunaalkulusid ajavahemikul alates 1. septembrist

2018 kuni 31. juulini 2019 kokku 3495 eurot 5 senti. Kohus leidis, et tasu

kommunaalteenuste, tarbitud elektrienergia, kütte ning sideteenuse eest tuleb lugeda

mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas lapse vajadusteks tehtavateks põhjendatud

kuludeks. Arvestades, et elamu on hageja, tema ema ning ema teise lapse kaaskasutuses,

on kohtu hinnangul põhjendatud hageja osaks arvestada 1/3 kogu elamu

kommunaalkuludest. Kohus luges kostja poolt kantud hageja kommunaalkulude

mõistlikuks suuruseks 1. septembrist 2018 kuni 31. augustini 2019 kokku 1165 eurot.

Samuti tuvastas maakohus, et kostja on sel perioodil tasunud õppemaksu 300 eurot ja

augustikuu elatise 245 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et kostja poolt välja toodud muid

kulutusi ei saa pidada hagejale elatise tasumiseks. Lisaks ei vähene lapse ülalpidamiskulud

tema ema juures oluliselt seetõttu, et ta viibib mõned päevad kuus isa juures. Kuivõrd

kostja seadusest tulenev lapse ülalpidamiskohustus eelnimetatud ajavahemikul oli

3160 eurot, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 1450 eurot

(perekonnaseaduse (PKS) § 108).

Kuigi kohus tuvastas, et kostja on alates augustist 2019 maksnud hagejale regulaarselt

elatist hageja ema arveldusarvele, siis arvestades poolte varasemaid vaidlusi elatise

tasumise üle, pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja ka elatise alates septembrist

2019. Seejuures kohus leidis, et arvestades kostja majanduslikku seisu ning asjaolu, et

kostja suhtes on esitatud pankrotiavaldus, tuleb kostja taotluse alusel elatisest maha

arvestada pool lastetoetust. Seega mõistis kohus kostjalt alates 1. septembrist 2019 hageja

kasuks välja igakuise elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammäärale, millest on maha arvestatud pool riikliku lapsetoetust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas 2. märtsil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega saata tsiviilasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks

või alternatiivselt jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

Kostja arvates põhineb maakohtu otsus õigusnormi rikkumisel. Maakohus ei ole

arvestanud otsuse tegemisel kõikide asjaolude ja tõenditega ega ole võtnud seisukohta

kõigi kostja esitatud faktiliste väidete osas. Samuti on maakohus rikkunud

6(15)

põhjendamiskohustust, jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud kostja esitatud väidete

ega neid kinnitavate tõenditega.

Maakohus ei ole tuvastanud ega otsuses välja toonud, et kostja oleks hageja

ülalpidamiskohustust rikkunud, mis tingis temalt elatise väljamõistmise. Maakohus on

hoopis tõdenud, et kostja on hagejat vahetult ülal pidanud. Kostja on osalenud hageja

kasvatamises ning panustanud hageja ülalpidamisse, s.o tasunud alates ühisest kodust

väljakolimisest hageja eluasemekulude eest ning maksnud alates 1. septembrist 2019

igakuiselt vabatahtlikult vastavalt enda võimalustele elatist hageja ülalpidamiseks hageja

ema pangakontole. Lisaks on hageja viibinud kostja ja tema lähisugulaste juures.

Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega jätta hagi

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Hageja kulutused on ülepaisutatud ning tema tegelikud ülalpidamiskulud on seaduses

sätestatud määrast väiksemad. Maakohus ei ole hinnanud hagejaga seotud kulude

kandmise proportsiooni õiguspäraselt. Lisaks tuleb elatise suuruse arvestamisel hinnata

vanemate varalist seisundit.

Ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, tuleb eeldada, et lahuselav vanem kannab

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps

tema juures viibib. Teisel vanemal on võimalik see eeldus ümber lükata. Käesolevas

tsiviilasjas ei ole maakohus eelnevat tuvastanud, samuti ei ole hageja esitanud kohtule

tõendeid, et hageja ema kannaks samaaegselt kulutusi hagejale, kui hageja viibib kostja

või tema lähisugulaste juures.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Suur osa apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ja seisukohtadest on üldsõnalised ning

seostamata konkreetsete käesoleva kaasuse asjaoludega. Kostja on teadlikult moonutanud

maakohtu otsuse põhjendusi ning jätnud arvestamata, et otsuse põhjendusi tuleb

tõlgendada kogumis.

Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks maakohus tuvastanud, et

kostja rikkus hageja ülalpidamiskohustust. Maakohus on põhjalikult selgitanud, et kostja

on enda seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ning ei asunud neid enne hagiavalduse

esitamist vabatahtlikult täitma.

Kostja väited hageja kulutuste ülepaisutamise ja vanemate sissetulekute proportsiooni

arvestamata jätmises osas ei ole kooskõlas materiaalõigusega. Kohus on vaidlustatud

otsuses välja toonud, et kuna elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hageja seaduslik

esindaja lapse vajadusi tõendama.

6. Hageja esitas 18. märtsil 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub, arvestades

2. aprilli 2020 täpsustusi, tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus leidis, et

elatisest tuleb maha arvestada pool riiklikku lapsetoetust, ning osas, millega kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise võlgnevuse ajavahemiku alates 1.

septembrist 2018 kuni 1. septembrini 2019 eest 1450 eurot (otsuse

resolutsiooni p-d 2–3). Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas palub hageja teha uue otsuse, millega

mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise alates 1. septembrist 2019 kuni

7(15)

hageja täisealiseks saamiseni ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kuupalga alammäärale. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista

elatise võlgnevuse ajavahemiku alates 1. september 2018 kuni 1. september 2019

eest 2200 eurot 99 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja

palub jätta maakohtu otsuse tühistamata osas, milles maakohus hagiavalduse

rahuldas. Samuti palub hageja jätta muutmata otsuse täitmise korda puudutavad

resolutsiooni p-d 4–5.

Hageja arvates on maakohus otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse

norme ning rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse

tegemiseni.

Kohus ei ole arvestanud hageja väidetega, mille kohaselt on kommunaalteenuse arvetel

kajastatud nii viivised, võla käitlemise tasud kui ka kindlustusmaksed. Need mõjutavad

ajavahemikul alates 1. septembrist 2018 kuni 1. septembrini 2019 makstud

kommunaalmaksete

suurust.

Hageja

arvates

tuleb

vähendada

kostja

tasutud

kommunaalkulusid nimetatud ajavahemikul 182 euro 98 sendi (100 eurot+82 eurot 98

senti) võrra. Seega on kostja tasunud eelpool toodud ajavahemikul kinnistu

kommunaalmakseid kokku 3312 eurot 7 senti.

Samuti ei ole kohus vaidlustatud otsuses viidanud materiaalõigusele, millest tulenevalt on

põhjendatud lugeda hageja ülalpidamiseks 1/3 kogu kostja poolt kantud elamu

kommunaalkuludest. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et kinnistu on kostja ja

hageja seadusliku esindaja kaasomandis. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 lg 1 kohaselt

kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal lasuvaid

koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega soetud kahju ja

kulutusi. Asjaolu, et hageja elab kostjale kuuluval omandiosal, tähendab seda, et

maksimaalselt saab hageja ülalpidamiskuluks olla 1/6 (1/3 x 1/2) kogu kuludest. Samuti

on kohus jätnud tähelepanuta, et kuigi kostja kolis hageja elukohaks olevalt kinnistult välja

alates 1. septembrist 2018, on ta jätkanud ka pärast seda kinnisasja osalist kasutamist.

Kinnisasjal asuva elamu kütmine on ka kostja kui kinnisasja ühe omaniku huvides. Lisaks

on kostja poolt seatud hageja elukohaks olevale kinnistule hüpoteek, mis välistab

käesoleval hetkel kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Seega oleks maakohus pidanud

asuma seisukohale, et kostja poolt kantud kinnistu kulutustest moodustavad hageja

ülalpidamise kohustuse täitmise üksnes 1/8 kuludest. Kostja poolt hageja seadusliku

esindaja kohustuseks olevate 1/2 mõttelisele osale vastavate kommunaalkulude kandmist

ei saa pidada hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Järelikult on kostja poolt kantud

hageja elukohaga seotud hageja kohustuseks olev kommunaalkulude mõistlik suurus

ajavahemikul alates 1. septembrist 2018 kuni 31. augustini 2019 kokku 414 eurot 1 sent

(3312 eurot 7 senti / 8). Kuni 1. septembrini 2019 välja mõistetava elatise suuruseks oleks

pidanud seega olema 2200 eurot 99 senti (3160 eurot - 414 eurot 1 sent - 345 eurot -

300 eurot).

Arvestades kostja töövõimet, hageja igakuiseid kohustusi ja varasemat tavalist elulaadi,

mille on kostja heaks kiitnud ning mis ületas märkimisväärselt seadusega kehtestatud

minimaalset elatist, siis hageja ei nõustu, et kostja suhtes väidetavalt alustatud

pankrotimenetlus on mõjuv põhjus, mis annab PKS § 102 lg 2 kohaselt aluse alaealise

8(15)

lapse ülalpidamise kohustusest vabanemiseks. Kostja ei ole pankrotimenetluse kohta

esitanud ühtegi tõendit ning tugines sellele alles maakohtu istungil.

Tänaseks on kujunenud olukord, kus hageja ülalpidamise kohustust täidab sisuliselt

ainuisikuliselt üksnes hageja ema. Kuigi vaidlustatud otsuse p-s 10 kohus tuvastas, et

kostja tasub enda sissetulektust igakuiselt poole eluaseme pangalaenu tagasimaksetest, siis

alates veebruarist 2020 see enam nii ei ole.

Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millest lähtudes on õiglane jätta menetluskulud poolte

endi kanda. Maakohtu menetluses menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine ei

ole hagi rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud. Samuti on hageja pakkunud kostjale

võimalust sõlmida kompromiss.

7. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt tasutud eluaseme

kindlustusmaksed on osa lapse ülalpidamiskuludest.

Kostja ei nõustu vastuapellatsioonkaebuse väitega, et hageja ülalpidamiskuluks tuleb

lugeda 1/6 kogu kostja poolt kantud kinnistu kuludest. Võttes arvesse, et kostja kandis ka

hageja ema poolsed kohustused kinnistule, siis on maakohus asunud õigele seisukohale,

mille kohaselt tuleb hageja ülalpidamiseks lugeda kogu elamu kommunaalkuludest 1/3.

Kostja mõttelist osa kinnistust ei koorma hüpoteek alates 17. veebruarist 2020. Hageja

elukohaks oleva kinnisasja kaasomandi lõpetamine on veninud hageja ema vastuseisu

tõttu. Seejuures ei ole kostja mõttelisele osale seatud hüpoteek hageja emale lisakulutusi

tekitanud.

Kostjale jääb ka arusaamatuks hageja arvutuskäik, mille kohaselt peaks hageja

ülalpidamiseks lugema kostja poolt kantud kuludest 1/8 ehk 414 eurot 1 senti. See on

ringkonnakohut pahatahtlikult eksitav. Kui käesolevas tsiviilasjas arvestab kohus tema

kommunaalkulude tasumist hageja ülalpidamise katteks, siis kostja nõue hageja ema vastu

väheneb selle summa võrra.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et on oma kehva majanduslikku olukorda tõendanud, mis

annab aluse igakuisest elatisest maha arvata pool riiklikku lapsetoetust. Tänaseks on kostja

majanduslik olukord veelgi halvenenud. Koondamise tõttu on kostja alates 16. märtsist

2020 töötu. Kostja sissetulek on 500 eurot ajavahemikul alates 26. märtsist 2020 kuni

3. juulini 2020 ning 399 eurot alates 4. juulist 2020 kuni 20. märtsini 2021.

Kostja hinnangul on maakohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude

jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p

21).

Kostja

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata

ning

hageja

vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9(15)

Juhindudes TsMS § 654 lg st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Käesolevas tsiviilasjas esitas hageja hagi kostja vastu PKS § 101 lg-s 1 sätestatud

miinimumelatise ja PKS §-s 108 sätestatud tagasiulatuva elatise saamiseks. Kostja

põhiliseks vastuväiteks tagasiulatuva elatise nõudele on olnud see, et ta ei ole

hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja on kandnud igakuiselt kulutusi

hageja

ülalpidamiseks (sh tasunud hageja elukohaga seotud kommunaalkulusid). Alates

25. augustist 2019 on kostja ka igakuiselt tasunud hagejale elatist hageja ema

arvelduskontole. Alternatiivselt on kostja palunud elatise suuruse määramisel arvesse

võtta kostja halba majanduslikku olukorda, hageja emale kantavat riikliku lapsetoetuse

summat ning kulude kandmist ajal, mil hageja viibis kostja või tema sugulaste juures.

Samuti on kostja väidete kohaselt hageja tegelikud ülalpidamiskulud seaduses sätestatud

määrast väiksemad. Eelmärgitu üle on poolte vahel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.

10. Ringkonnakohus lahendab esmalt kostja apellatsioonkaebuse (I) ning seejärel

hageja vastuapellatsioonkaebuse (II) ja otsustab lõpuks menetluskuludega

seonduva üle

(III).

I

11. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust hageja elatise nõude

rahuldamist puudutavas osas tühistada. Ringkonnakohus järgib selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid

korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus õigusnormi

rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega.

Samuti heidab kostja maakohtule ette, et kohus ei ole välja toonud, miks ta ei

nõustunud kostja väidete ja tõenditega. Ringkonnakohtule nähtuvalt ei ole aga

kostja täpsustanud, milliste asjaolude, tõendite või väidete osas ei ole maakohus

seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendite ja

tuvastatud asjaolude põhjal kostja väiteid elatise nõude rahuldamist puudutavas

osas piisava põhjalikkusega hinnanud (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2)

ning oma järeldusi otsuses nõuetele vastavalt põhjendanud (TsMS § 436 ja §

442 lg 8). Kuigi kostja ei nõustu maakohu poolt tõenditest tehtud järeldustega, ei

anna see alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks

hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest

teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks maakohus

tuvastanud, et kostja on hageja ülalpidamiskohustust rikkunud. Maakohus on

vaidlustatud otsuses tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel tuvastanud, et kostja

on ajavahemikul alates 1. septembrist 2018 kuni 1. septembrini 2019 tasunud

hageja ülalpidamiseks 1710 eurot. Seejuures on kohus selgitanud, et PKS §

101 lg-st 1 tulenevalt oleks kostja pidanud andma hagejale ülalpidamiseks sama aja

eest kokku 3160 eurot (4 x 250 eurot + 8 x 270 eurot). Sellega on maakohus

10(15)

tuvastanud, et kostja on eeltoodud ajavahemikul maksnud elatist PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määrast vähem, rikkudes hageja ülalpidamiskohustust.

Ringkonnakohus lisab, et vanem rikub ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta maksab elatist

ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p

19;

Riigikohtu

16. jaanuari

2013. a

otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-160-12, p 16). Kui elatise saamiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab talle

vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud

vanemalt elatise väljamõistmist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras.

Seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt hageja

kasuks põhjendatud.

13.1. Samuti on maakohus õigesti järeldanud, et kuigi kostja on alates augustist

2019 tasunud hageja ema arvelduskontole igakuiselt elatist, siis arvestades seniseid

vanematevahelisi vaidlusi, on põhjendatud kostjalt välja mõista ka igakuine elatis

alates 1. septembrist 2019. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on kostja ja

hageja ema vahel olnud vaidlus elatise suuruse üle juba alates maist 2018 (tl 20).

Samuti ei ole pooled menetluse kestel saavutanud kompromissi elatise suuruse osas

(tl-d 53, 78–80). Seetõttu oli põhjendanud mõista kostjalt hageja kasuks välja

elatist ka alates 1. septembrist 2019.

13.2. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatu kostja

seisukoht, et kohus oleks pidanud jätma hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi

vaatamata selle eesmärgi saavutamise võimatuse tõttu. Praeguses asjas on

tuvastatud, et hageja oli õigustatud kostjalt elatist saama ning kostja on rikkunud

hageja ülalpidamiskohustust. Järelikult oli hageja õigustatud ka käesolevas asjas

hagi esitamiseks kostjalt elatise saamiseks ning puudub alus hagi läbi vaatamata

jätmiseks.

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejale tehtavad kulutused ülepaisutatud ning

tema tegelikud ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud määrast väiksemad.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et

kui elatise nõue on esitatud alammääras, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendama (vt nt

Riigikohtu 7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12; 8. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-13, p 15). Eelduslikult ongi lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1

järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Samuti eeldatakse,

et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

174-16, p 13; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16012, p 17). Kuna

hageja esitas nõude miinimumelatise saamiseks (tl-d 76, 97), ei pidanud ta enda

vajadusi tõendama.

14.1. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel, milleks võib

mh olla lapse miinimumist väiksemad vajadused (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a

11(15)

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega on iseenesest õige kostja

seisukoht, et elatist võib põhjendatud olukorras vähendada alla miinimummäära.

Seda aga juhul, kui menetluses välja toodud asjaolud on piisavalt kaalukad,

arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

14.2. Maakohus on praeguses asjas kostjalt hageja kasuks välja mõistetud

igakuisest elatisest (mis vastab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga

alammäärale) maha arvestanud pool riiklikku lapsetoetust. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole alust suuremas ulatuses elatise vähendamiseks. Kostja ei ole enda

väidet, nagu oleksid hageja vajadused miinimumist väiksemad, menetluse kestel

tõendanud. Järelikult tuleb eeldada, et praegusel juhul kulub hageja igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks kahekordne elatise miinimummäär. Kostja poolt kohtu

ette toodud asjaoludel ei esine ka muid ülekaalukaid huve, mis põhjendaksid

miinimumelatise

vähendamist

suuremas

ulatuses

(nt

teised

alaealised

ülalpeetavad).

15. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et maakohus ei ole

otsuse tegemisel hinnanud hagejaga seotud kulude kandmise proportsiooni

õiguspäraselt.

15.1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja väitel hageja vanemate

sissetulekud võrdväärsed. Hageja ema sissetulek on väidetavalt 4000 eurot ning

kostja sissetulek 1000 eurot (bruto) (nt tl-d 16, 25, 52 pöördel–53). Maakohus

on asja lahendamisel võtnud arvesse kostja majanduslikku seisundit ning igakuisest

elatisest pool riiklikku lapsetoetust maha arvestanud. Kuivõrd hageja nõuab

praegusel juhul miinimumelatist, ei anna ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi ühe

vanema parem majanduslik seisund alust vähendada teiselt vanemalt

väljamõistetavat elatist alla miinimummäära (vt ka Riigikohtu 7. veebruari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13).

15.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei vabane kostja hageja ülalpidamise

kohustusest ka seetõttu, et ta on alates 19. märtsist 2020 võetud Eesti Töötukassas

töötuna arvele (koondamise tõttu töölepingu seaduse § 89 lg 1 alusel) ning tema

sissetulek on vähenenud (PKS § 102 lg-d 1–2) (tl-d 136 – 137 pöördel). Üksnes

palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat elatise

maksmisest. Kostja ei ole väitnud, et ta on töövõimetu ning tema võime tööga

elatist teenida oleks piiratud. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt

kohustus teenida sissetulekut ning teha kõik endast olenev ülalpidamiskohustuse

täitmiseks, sh teenida lisasissetulekut ja töökohta vahetada (vt nt Riigikohtu 13.

veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Seega tuleb kostjal hageja

ülalpidamiskohustuse täitmiseks leida uus töökoht.

Piisava sissetuleku puudumisel on kostjal võimalik täita ülalpidamiskohustust muu vara

arvel (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Asja

materjalidest nähtuvalt kuulub kostjale ½ kinnistu kaasomandist asukohas XXXXXX (tl-

d 144-145). Seega tuleb kostjal vajadusel müüa talle kuuluv vara ülalpidamiskohustuse

täitmiseks vajalike vahendite saamiseks.

12(15)

15.3. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tuleb elatise

suuruse määramisel eeldada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures,

kannab sel ajal lapse rahuldamiseks tehtavaid kulutusi vahetult. Teisel vanemal

tuleb sellise eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et ka tema peab sel ajal lapse

igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Ringkonnakohtu hinnangul

saab selline olukord tulla kõne alla juhul, kui laps viibib lahuselava vanema juures

olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht.

Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt on aga maakohus põhjendatult tuvastanud, et hageja

viibib koos kostjaga vaid mõned päevad kuus. Sellest tulenevalt ei saa praegusel juhul

asuda seisukohale, et hagejal oleks vahelduv elukoht või et ta viibiks kostja kui lahuselava

vanema juures olulise osa ajast, mis annaks alust muuta ülalpidamiskohustuse ulatust.

Lisaks ei ole kostja ka tõendanud, millises suuruses kulusid ta kannab aja, mil laps viibib

tema juures (vt ka Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 13;

Riigikohtu 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20). Seega on maakohus

õigesti järeldanud, et lapse ülalpidamiskulud tema ema juures ei vähene oluliselt seetõttu,

et ta viibib vaid mõned päevad kuus kostja juures.

16. Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. II

17. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu poolt tehtud

arvestustega, millises ulatuses kostja poolt kantud kommunaalkulusid tuleb

arvestada hageja ülalpidamiskohustuse katteks. Kohus on vaidlustatud otsuses

arvestanud ülalpidamiskohustuste hulka kommunaalteenuse arvetel kajastatud

viivised, võla käitlemise tasud (82 eurot 98 senti) kui ka kindlustusmaksed (100

eurot). Hageja arvates on selliste kulude puhul tegemist omandi säilimisega seotud

kuludega, millest tõusetub kasu üksnes kinnistu omanikule. Samuti ei peaks hageja

ka vastutama täitmata kohustustest tulenevate viivituste ja võla käitlemise tasude

eest. Seega tuleks hageja hinnangul kostja poolt tasutud kommunaalkulusid

ajavahemikul alates 1. septembrist 2018 kuni 31. augustini 2019 vähendada 182

euro 98 sendi võrra. Lähtudes AÕS § 75 lg-st 1 tuleks hageja arvates lugeda kostja

poolt kantud kommunaalkuludest hageja ülalpidamiskohustuseks 1/6 (1/3 x 1/2).

17.1. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud hageja väide, et eluaseme

kindlustamise kulusid ei saa mingil juhul mõistlikus ulatuses lapsele langevas osas

arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka. Nende

kulutuste eesmärgiks võib olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine nt

juhuks, kui eluruum hävib (vt ka Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-13, p 23). Asja materjalidest ei nähtu, et praegusel juhul oleksid

eluaseme kindlustamise kulud lapsele langevas osas ebamõistlikult suured.

17.2. Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse etteheited, et viiviseid ja võla

käitlemise tasusid ei saa arvestada hageja ülalpidamiskohustuse katteks ning

kuivõrd kostjale kuulub 1/2 kinnistu kaasomandist, siis AÕS § 75 lg-st 1 tulenevalt

oleks

tulnud

lugeda

kostja

poolt

kantud

kommunaalkuludest

hageja

ülalpidamiskohustuseks 1/6, mitte 1/3. Maakohus on selles osas ka

põhjendamiskohustust rikkunud (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Siiski ei muuda

13(15)

need minetused ebaõigeks maakohtu otsuse lõppjäreldusi. Maakohtu otsuse

vastavaid põhjendusi tuleb muuta.

Arvestades praegusel juhul kostja majanduslikku seisu, tema ülalpidamisvõimet ja muid

elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (vt täiendavalt ringkonnakohtu

põhjendused ülalpool, p-des 14–15), asetaks ringkonnakohtu hinnangul maakohtu

otsusest suuremas ulatuses tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja äärmiselt raskesse

olukorda ning see oleks kostjale ebamõistlikult koormav. PKS § 108 mõte on kaitsta

ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest,

mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks

kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kui hageja

leidis, et kostja ei täida ülalpidamiskohustust, oleks hageja saanud esitada kohtule hagi

ülalpidamiskohustuse täitmiseks ka varasemalt. Üksnes sel moel oleks olnud võimalik

tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste

tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu

4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12; Riigikohtu 25. mai

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja 20). Seetõttu jätab ringkonnakohus

maakohtu otsuse lõppjärelduste osas muutmata.

18. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul tuleb igakuisest

elatisest pool riiklikku lapsetoetust maha arvata, kuna kostja ei ole väidetava

pankrotiavalduse kohta esitanud ühtegi tõendit. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline

hageja etteheide põhjendatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole maakohus elatise

suuruse vähendamisel (poole riikliku lapsetoetuse võrra) tuginenud üksnes kostja suhtes

pankrotiavalduse esitamisele, vaid lähtunud ennekõike kostja üldisest majanduslikust

seisundist. Seega praegusel juhul on elatise vähendamine alla miinimummäära poole

riikliku lapsetoetuse võrra mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega – ennekõike kostja

halva varalise seisundiga (PKS § 102 lg-d 1–2) (vt ringkonnakohtu põhjendused eespool,

p-des 14–15).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka eeldada, et riikliku lapsetoetuse arvel kaetakse lapse

vajadusi ning nende maksmine peab selliselt reeglina tulema kasuks mõlemale vanemale

(perehüvitiste seaduse (PHS) § 2, § 3, § 15). Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjendust

sellele, miks peaks vanem, kes teise vanema ja lapsega ühise perena koos elades saaks kasu

lapsetoetusest, kaotama lapsetoetusest saadava kasu ainuüksi seetõttu, et ta elab teisest

vanemast ja lapsest lahus. Seega tuleks pool lapsetoetusest (juhul kui on tõendatud

lapsetoetuse saamine) üldjuhul alati elatisest maha arvata (mh miinimumelatisest). Laps

võib tõendada, et selline mahaarvamine on põhjendamatu, kuna tema vajadused on

miinimummäärast suuremad. Praegusel juhul ei esine hageja poolel ülekaalukaid huve, mis

võimaldaksid jätta lapsetoetuse maksmisega ülalpidamiskohustuse ulatuse üle otsustamisel

arvestamata.

Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetavast igakuisest

elatise suurusest, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära,

tuleb maha arvestada pool PHS § 15 ja § 16 lg 1 p 1 alusel makstavast igakuisest

lapsetoetusest (hetkel on pool lapsetoetusest pere esimese lapse kohta 30 eurot).

14(15)

19. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning palunud

teha uue otsuse, millega jätta kõik hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud

kostja kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas

seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vastuapellatsioonkaebuses märgituga,

et menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine TsMS § 163 lg 1 (kolmanda

alternatiivi) alusel ei ole hagi rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud.

19.1. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, ei ole maakohus seadusest tulenevat

diskretsiooniõigust menetluskulude jaotamisel õiguspäraselt teostanud. Otsus on

vastavas osas ka nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 436; § 442 lg 8) ning

sellest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud poolte huvide ja muude kulude

jaotamisel tähtsust omavate asjaoludega. Asjaolu, et tegemist on alaealise lapse

elatise nõudega isa vastu ning hagi rahuldati osaliselt, ei anna veel alust jätta

menetluskulusid poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse osa kuulub maakohtu

otsus tühistamisele.

19.2. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas juhul tuleb maakohtu menetluses

kantud kulude jaotamisel lähtuda TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist

ja § 162 lg-st 4. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (tagasiulatuva elatise

osas), tuleks menetluskulud võrdelise jaotamise korral jätta 38,42 % ulatuses

hageja kanda ja 61,57 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 162 lg 4 võimaldab jätta

kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik.

Praegusel juhul on tegemist elatise asjaga, kus alaealine laps esitas õigustatult nõude elatist

maksma kohustatud vanema vastu. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning oluliselt rohkem

kui 50% ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on eelmärgitut arvestades äärmiselt

ebaõiglane jätta maakohtus kantud kostja menetluskulud hageja kanda. Seetõttu peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta kostja menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel täies

ulatuses kostja kanda ning hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 61,57 % kostja ja

38,42 % ulatuses hageja enda kanda.

20. Hageja vastuapellatsioonkaebuse muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Seega rahuldatakse vastuapellatsioonkaebus osaliselt

(menetluskulude jaotuse osas).

III

21. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb selle kaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi)

kanda.

22. Käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ning teeb selles osas uue otsuse, rahuldades vastuapellatsioonkaebuse

osaliselt.

Sellest lähtudes

peab ringkonnakohus

põhjendatuks lähtuda

ka vastuapellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud

menetluskulude

jaotamisel TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud teisest alternatiivist ja §

162 lg-st 4, jättes kostja menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud 61,57

15(15)

% ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas (38,42 % ulatuses) jäävad hageja menetluskulud

tema enda kanda.

23. Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu poolt määratud menetluskulude

jaotust, juhindub kohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel Riigikohtu poolt

20. aprillil 2016 tsiviilasjas

nr

3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19–22

TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt

kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest. Menetluskulude kindlaksmääramisel hindab kohus ka hageja lepingulise

esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (TsMS § 175 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest