2-19-3176/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-3176

Tsiviilasi

Murati Puit OÜ hagi Aarne Volkovi ja Marit Seesmaa

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 762 eurot 4 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Murati Puit OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. juuni 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Murati Puit OÜ (registrikood 12398195),

lepinguline esindaja Mehis Adamson

Vastustajad (kostjad):

1. Aarne Volkov (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. Marit Seesmaa (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajate esindaja advokaat Sven Lass

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 10. veebruari 2020 otsus muutmata ja Murati Puit OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Murati Puit OÜ kanda.

3. Välja mõista Murati Puit OÜ-lt menetluskuluna 960 eurot Aarne Volkovi ja Marit

Seesma kasuks. Väljamõistetud menetluskulult kuulub tasumisele alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Murati Puit OÜ (hageja) esitas 28. veebruaril 2019 hagi Aarne Volkovi (kostja I) ja Marit

Seesmaa (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. 1. juuli 2019 hagiavalduse täpsustuse kohaselt

on hageja põhinõudeks 10 778,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ja

mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel 0,025%

päevas kuni menetluskulude lõpliku tasumiseni. Hageja palus tunnistada kohtulahend tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Hagiavalduse kohaselt müüs hageja Decorative Wood OÜ-le (kustutatud, edaspidi võlgnik)

ajavahemikus 9. märts 2016 kuni 31. märts 2016 metsamaterjali (ümarpalk). Lepingu

sõlmimisel ei teavitanud kostja I hagejat ettevõte makseraskustest ega kahjumist. Mingit infot

kostja I terviseprobleemidest või asendatud juhatuse liikmest hagejal ei olnud. Kostja I müüs

metsamaterjali edasi, kuid jättis hagejale arved tasumata. Äriühingu raamatupidamine oli

korraldamata ja majandusaasta aruandeid hakati esitama vahetult enne pankrotiavalduse

esitamist (2014, 2015) ning peale pankroti välja kuulutamist (2016, 2017). Sellega varjas

kostja I läbirääkimiste käigus hageja eest osaühingu väga halba rahalist seisukorda ja

maksevõimetust.

5. aprilli 2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-2932 kuulutati välja võlgniku pankrot.

Võlgniku pankrotimenetlus lõppes 24. novembri 2017 kohtumäärusega. Hageja nõue on

pankrotimenetluses tunnustatud summas 12 778,50 eurot.

Pankrotihalduri aruande kohaselt jätsid kostjad võlgniku raamatupidamise korraldamata ja

sõlmisid lepinguid materjali hankeks olukorras, kus võlgnik oli selgelt maksejõuetu. Kostjad

varjasid hageja eest maksejõuetust. Vastasel korral poleks hageja materjali osundatud

osaühingule müünudki. Kostja I väidetavalt ei tegelnudki juhatuse liikme kohustustega ja teda

asendas kostja II.

Decorative Wood OÜ pankrotimenetlusest sai hageja 2000 eurot. Hageja nõuab kostjatelt

summat, mis tal jäi pankrotimenetluses saamata, st 10 778,50 eurot.

Hageja nõuab kostjatelt kahjuhüvitise väljamõistmist deliktivastutuse alusel. Tegemist on kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega, mille osaühingu võlausaldaja on esitanud

äriregistrist kustutatud osaühingu juhatuse liikme (kostja I) ja seda asendanud võlgniku suurima

osaniku, Tulevikumets OÜ juhatuse liikme (kostja II) vastu. Kostjad I ja II ei esitanud võlgniku

pankrotiavaldust maksejõuetuse väljakujunemise järel. Sellega rikkus juhatuse liige kostja I

äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51 kohustusi.

Kostja II roll oli lisaks kostja I nõustamisele ka asjaolu, et kostja II oli võlgniku suurima osaniku

Tulevikumets OÜ juhatuse liige ja pidi olema teadlik võlgniku kehvast majandusseisust. Kostja

II pidi õigusteadmistega isikuna nõudma juhatuselt ÄS § 180 lg 51 kohast käitumist. Kostja II

pidi olema teadlik makseraskustest ka põhjusel, et viimane ei omanud kinnistut, kus asus

saekaater, vaid rentis seda Tulevikumets OÜ-lt ehk kostjalt II. Tulevikumets OÜ juhatuse liige,

hiljem juhatuse liikme volitatud isikuna tegutses kostja I. Alates 21. augustist 2017 on

Tulevikumets OÜ juhatuse liikmeks uuesti kostja I. Nii leiab kinnitust asjaolu, et kostjad on

võlgniku pankroti väljakuulutamisega viivitamisel tegutsenud mitte võlausaldajate kaitse

eesmärgil, vaid enese isiklikus ärihuvis ning põhjustasid avalduse esitamisega kahju Decorative

Wood OÜ võlausaldajatele.

Kostja I süü seisneb selles, et hiljemalt 31. detsembril 2015 jättis kostja I võlgniku juhatuse

liikmena ning ettevõtte tegeliku juhina esitamata pankrotiavalduse, millega põhjustas

võlausaldajatele kahju. Kahju seisneb eeskätt usalduskahjus ja selle alusel maksejõuetu

ettevõtte nimel tehingute tegemises, selge eesmärgiga mitte tasuda ostetud materjali eest.

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Müügilepingu poolteks olid võlgnik ja hageja. Kostjad ei olnud lepingu poolteks ega andnud

hagejale võlatunnistust. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjatelt lepingute täitmist ja arvete

tasumist.

Hagejal puuduvad kostjate vastu ka deliktiõiguslikud nõuded ning hageja nõue on tõendamata.

Täitmata on juba delikti üldkoosseisu esimene eeldus – kahju tekitamine. Kostjate tegevuse ja

hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub ka mistahes põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Tõele ei vasta ja on tõendamata hageja väide, nagu tegutsenuks kostja II enne pankroti välja

kuulutamist sisuliselt juhatuse liikmena, st tegeles äriühingu faktilise juhtimisega. Kostja II ei

asendanud kunagi juhatuse liiget ega ole olnud ka kunagi Decorative Wood OÜ juhatuse liige.

Kostjal II puudus õigus teha äriühingu nimel mistahes toiminguid pangas. Kostja II kui kostja I

abikaasa jagas ajutisele pankrotihaldurile teavet pankrotimenetluse algfaasis, kuna kostja I oli

haigestunud. Suurima osaniku juhatuse liikme staatus ei oma siinkohal mistahes õiguslikku

tähtsust ega too kaasa kostjale II hageja poolt hagis viidatud äriseadustikust tulenevaid

kohustusi.

Hageja ei ole tõendanud ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva pankrotiavalduse esitamise kohustuse

võimaliku rikkumise tõttu kahju saamist. On alusetu väita, et hageja nõue 10 778,50 eurot oleks

rahuldatud pankrotimenetluse käigus juhul, kui pankrotiavaldus oleks esitatud varem.

Pankrotimenetluses ei tuvastatud asjaolusid, et juhatus ei täitnud juhatuse liikme kohustusi

nõuetekohaselt. Ajutise halduri aruandes ei ole tõsikindlalt tuvastatud, millal muutus võlgnik

maksejõuetuks, äriühing tegutses reaalselt kuni pankrotimenetluse lõpuni. Hageja ei ole

võlgniku võimaliku maksejõuetuse tekkimise kohta juba 2015. aastal esitanud ühetegi veenvat

tõendit.

Pankrotihalduri aruanne ei kinnita hageja väiteid, nagu oleksid kostjad jätnud võlgniku

raamatupidamise korraldamata ja sõlminud lepinguid materjali hankeks olukorras, kus võlgnik

oli selgelt maksejõuetu. Majandusaasta aruanded on äriregistrile esitatud õigeaegselt.

Hagejal puudub mistahes õiguslik alus nõuda kahju hüvitamist kostjalt II, kuna kostja II ei ole

olnud mingilgi moel võlgniku majandustegevusega seotud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi mõlema kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja

kanda ning mõistis hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja menetluskulud summas 3270

eurot ja viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Puudub vaidlus, et hageja sõlmis Decorative Wood OÜ-ga 9. märtsist 2016 kuni 31. märtsini

2016 ostu-müügi lepingud, millest tuleneva kauba üleandmiskohustuse on hageja täitnud, kuid

vastukohustus on täidetud vaid osaliselt - summas 2000 eurot. Hagejal on sõlmitud lepingust

tekkinud varaline kahju summas 10 778,50 eurot.

Vaidluse all on küsimus, kas nimetatud kahju eest vastutavad kostjad ja kas on täidetud kõik

kahju hüvitamise eeldused, st kas kostjate tegu oli õigusvastane või lepingut rikkuv ja kas

esineb põhjuslik seos kahju ja kostjate tegevuse vahel.

Hagi on esitatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel. Hageja oli seisukohal, et kostja I võlgniku

juhatuse liikmena rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust, mis kohustab ühingu juhatuse

liiget esitama pankrotiavalduse viivitamata maksejõuetuse ilmnemisest.

Kostjate hinnangul ei olnud äriühing maksejõuetu enne 2016-2017 talve, s.o mitte pikalt enne

võlgniku poolt pankrotiavalduse esitamist veebruaris 2017. Hageja leidis, et võlgniku

maksejõuetus oli välja kujunenud kas 2015. a mais-juunis või hiljemalt 2015. a detsembri

lõpuks, kui suurendati osakapitali.

Pankrotimenetluses tegi haldur kindlaks, et 14. augustil 2014 asutatud Decorative Wood OÜ

tegevuse äritulem ei ole selle asutamisest alates olnud kordagi positiivne. Pankrotihaldur ei

määratlenud konkreetselt võlgniku püsiva maksejõuetuse tekkimise aega. Tunnistajana

ülekuulamisel selgitas pankrotihaldur A.A., et püsiva maksejõuetuse tekkimise ajast on raske

rääkida, sest äriühing pole maksejõuline kunagi olnudki, olukord oli püsivalt halb. Samas on

tunnistaja sõnul selline maksejõuetuse tunnistamise n-ö edasi lükkamine Eestis tavaline ja

loodetakse asi korda saada. Tunnistaja avaldas arvamust, et 2015. a lõpus suurendati

osakapitali, kui seda poleks tehtud ja oleks esitatud pankrotiavaldus, oleks võlgu ilmselt vähem

olnud. Tunnistaja kordas aruannetes esitatud arvamust, et juhatuse liige ei pannud toime

kuritegu või rasket juhtimisviga.

Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgnik kahjumis alates tema asutamisest. Kahjumi

suurus oli 2014. a 1839,79 eurot, 2015. a 40 472,96 eurot ja 2016. a 68 830 eurot. Kohus leidis,

et tootmisettevõtte ei saagi koheselt selle asutamise järel olla kasumis, sest vajalik on soetada

seadmed ja ruumid, mis eeldavad kulutusi, samas toodangut piisavalt müügiks veel ei ole. Ei

saa asuda seisukohale, et just 2015. a mais-juunis oli äriühing juba püsivalt maksejõuetu. Sellest

ajast on tasumata arveid (osa neist jõudis ka pankrotimenetlusse). Samas puudub selgus,

millises summas oli sel ajal tasumata arveid, milline oli toodangu hulk ja väärtus, millised olid

sel ajal vabad rahalised vahendid, kas ja millises summas oli äriühingul põhivara. Seega

puuduvad tõendid väitmaks, et just nimelt sel ajal oli äriühing juba püsivalt maksejõuetu.

Maakohus leidis, et püsiva maksejõuetuse määratlemiseks ei piisa sellest, kui võlgnik ei suuda

arveid tasuda lühema perioodi (2-3 kuud) jooksul, sest tegemist võib olla ajutise

makseraskusega. Maksejõuetuse püsivust tuleb hinnata veidi pikema aja jooksul. 2015. a

kevadeks ei olnud ettevõte käivitamisest möödas ka nii pikk aeg, et saaks kindlalt väita

äritegevuse pöördumatut kahjumlikkust ja võimetust püsivalt oma kohustusi täita. 2015. a

lõpuks oli olukord juba selgem ja majanduslik olukord on ka fikseeritud 2015. a majandusaasta

aruandes (I kd, tl 123-132). Aruandest nähtub, et aasta kahjum oli 40 473 eurot. Samas

suurendati materiaalset põhivara võrreldes 2014. a lõpuga ca 15 000 euro võrra, kuigi halduri

selgituse kohaselt oli tegemist omandireservatsiooniga soetatud varaga, s.o seadmete

omandiõigus ei läinud koheselt võlgnikule üle. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt toimus

seadmete ost 2015. a sügis-talvel järelmaksuga. Seega ei pruukinud äriühingu majanduslik seis

olla tegelikkuses nii hea kui näitas aruanne. Majandusaasta aruandest nähtub, et äriühingul oli

2015. a lõpuks pikaajalisi laenukohustusi 36 823 eurot, mis olid aasta jooksul ligi 12 000 euro

võrra tõusnud. Lühiajalised kohustused olid kasvanud 2797 eurolt 50 156 euroni. Kõiki

nimetatud näitajaid arvesse võttes pidi äriühingu juhatus aru saama, et majandustegevus on

käivitunud halvasti ja vajalik on teha mingi otsus. Käesolevalt on teada, et omanikud otsustasid

suurendada osakapitali 27 000 euro võrra 43 000 euroni. 2015. a lõpus ei olnud äriühingu

juhatuse liikmel kohustust pankrotiavaldust esitada, sest äriühingu omanikud tegid teise valiku,

mille abil nad lootsid keerukast olukorrast välja tulla ja äritulemi positiivseks pöörata.

Majandustulemuste paranemise lootust lisaraha saamise järel ei saa juhatuse liikmele ette heita.

Osakapitali suurendamisse on panustanud kõik osanikud, sh ka kostja I.

Maakohtu hinnangul kujunes võlgniku püsiv maksejõuetus välja paar kuud enne

pankrotiavalduse esitamist, s.o 2016. a sügisel. Sellele annab tunnistust ajutise pankrotihalduri

aruandes esitatud võlgnike nimekiri, millest nähtub, et suur osa nõudeid äriühingu vastu

pärinesid 2016. a esimesest poolest (osa ka 2015. aastast) ehk samast ajaperioodist hageja

nõudega. Samuti näitab aruande p-s 6 esitatu, et võlausaldajad olid 2017. a alguses asunud

esitama äriühingu vastu nõudeid kohtusse, et võlausaldajad ei näinud enam muud võimalust

nõuete rahuldamist saavutada. Võlanimekirjast nähtub ka, et selleks ajaks oli kogunenud

kriitiline hulk piisavalt pikalt täitmata nõudeid. Puuduvad viited, et osanikud oleks püüdnud sel

perioodil äriühingu majanduslikku seisu kuidagi parandada.

Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks

2016. a sügisel, s.o 4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist. Kostjad ei esitanud

tõendeid, et 2016. a kevad-sügisel oleks olnud äriühingu tegevus kasumlik, mis andnuks

põhjuse avalduse esitamist edasi lükata. Seega ei saa väita, et kostja I on nõuetekohaselt täitnud

ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust.

Hageja etteheide kostjale I raamatupidamise kohustuse rikkumise osas ei leidnud kohtus

tõendamist. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei olnud halduril raamatupidamise

korraldusele etteheiteid, mida kinnitas pankrotihaldur A.A. ka tunnistajana. Võlgniku

majandusaasta aruanded on esitatud.

Seega muutus Decorative Wood OÜ püsivalt maksejõuetuks alles pärast hagejaga tehingu

tegemist. Olukorda ei muuda ka hageja väide, et ta ei saanud võlgniku majandusaasta aruandest

vajalikku teavet. Võlgniku 2015. a majandusaasta aruanne esitati õigeaegselt ja 2016. a märtsis

ei pidanudki see veel koostatud ja esitatud olema.

Kohtul tuleb hinnata, kas võlgniku varaline olukord halvenes oluliselt pärast püsivalt

maksejõuetuks muutumist 2016. a sügisel võrreldes pankrotiavalduse esitamise ajaga 2017. a

veebruaris. Hageja ei ole seda tõendanud ega analüüsinud. Maakohus lähtus hinnangu andmisel

võlgniku pankrotimenetluses koostatud aruannetest. Puuduvad andmed, et võlgniku põhivara

või muu vara oleks alates 2016. a sügisest oluliselt vähenenud. Sellele viitab ka halduri

seisukoht lõpparuandes, et puudusid võimalused pankrotivara suurendamiseks (aruande p 6.5).

Osakapital muutunud ei ole. Seega ei leidnud tõendamist, et hageja oleks saanud oma nõude

täidetud oluliselt suuremas ulatuses kui kostja I oleks esitanud pankrotiavalduse 2016. a

oktoobris-novembris.

Seega ei ole kostja I poolne kohustuse rikkumine põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga.

Kostja II ei ole võlgniku juhatuse liige kunagi olnud. Seega ei saa kostja II vastutada võlgniku

pankrotiavalduse esitamata jätmise kohustuse rikkumise eest ÄS § 180 lg 51 alusel. Nimetatud

säte paneb kohustuse selgelt äriühingu juhatuse liikmele, mitte osanikule või osaniku juhatuse

liikmele.

Kohus ei nõustunud ka muude hageja käsitlustega kostja II võimalikust vastutuse alustest

võlgniku pankrotiavalduse esitamata jätmises. Ajutise halduri aruandest ja pankrotihalduri

antud ütlustest tuleneb, et kostja II on pankrotimenetluse algfaasis täitnud osaliselt äriühingu

juhatuse liikme kohustusi ning teinud halduriga koostööd ja esitanud vajalikke andmeid, milline

kohustus on juhatuse liikmel (PankrS § 85 lg 1, § 87). PankrS § 85 lg 2 ja 3 paneb teabe andmise

kohustuse ka kolmandatele isikutele, kellel on selline teave olemas. Kostja II poolt PankrS § 85

lg 2 sätestatud kohustuste täitmist ei saa pidada juhatuse liikme kohustuste täitmiseks ja

laiendada seda väljapoole pankrotimenetlust. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja II osales

äriühingu juhtimises ka enne pankrotimenetluse algust, kuid ka see ei võimaldaks tema vastu

nõuet esitada, sest ta polnud äriühingu juhatuse liige.

Kostja II sai äriühingu osaniku Tulevikumets OÜ juhatuse liikmeks alles 12. aprillil 2017.

Äriühingu osanikul puudub seadusest tulenev kohustus pankrotiavaldust esitada. Asjakohatud

on hageja sisukohad, mille kohaselt peaks kostja II vastutama võlgniku poolt tekitatud kahju

eest seetõttu, et ta oli kostja I elukaaslane või et tal on õigusteadmised.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis. Hageja palub tunnistada kohtulahend

tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Maakohtu põhjendused on vastuolulised. Maakohus on tuvastanud kahju tekkimise, samas

leidis kohus, et kostja I kohustuse rikkumine ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekkinud

kahjuga. Maakohus asus seisukohale, et ainuüksi katse suurendada ebaõnnestunult osakapitali,

on piisav, et vabastada kostja I vastutusest ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise osas.

Maakohus on vastuoluliselt tuvastanud, et osakapitali mõju ei avaldunud kohati 2016. a

sügiseni, kohati suveni 2016. a. Võlausaldajate nõuete kaitsmise nimekiri näitab, et raha ei

laekunud ettevõttesse piisavalt, et maksejõetust ära hoida. Ka maakohus möönis, et millalgi

2016. a jooksul pidi juhatuse liige uuesti otsustama küsimuse üle, kas äriühing on püsivalt

maksejõuetu ja tuleks esitada pankrotiavaldus. Kostjad ei ole millegagi tõendanud, et

osakapitali ebapiisav suurendamine 2015. aasta lõpus viis Decorative Wood OÜ

likviidsusprobleemi lahendamiseni ja maksejõuetust polnud.

Maakohus ei ole selgelt tuvastanud kostja I tegevust ÄS § 180 lg 51 tähenduses. Maakohus

leidis puudused kostja I tegevuses, kuid siiski leidis, et kostja I käitus õigesti. Maakohus eksis

tõendamiskoormust jagades VÕS § 1050 vastu, kui leidis, et hageja pidanuks tõendama kostja

valduses oleva raamatupidamise alusel ettevõtte maksejõulisust.

Hageja tõendas võlgniku maksejõuetust eelkõige võlgniku pankrotimenetluse dokumentidega,

tunnistaja A.A. ütlustega ning võlgniku majandusaasta aruannetega, millest nähtus üheselt

ettevõtte ebapiisav maksevõime, mis ei olnud halduri hinnangul 2016. a alguses enam ajutine

nähe. Kostjad ei tõendanud, kas võlgnikul oli piisav maksevõime ning kui oli, siis miks ta ei

tasunud tarnijatele võlgu. Võlgniku varade suhtes on haldur andnud hinnangu, et tegelikult need

ei vastanud raamatupidamises kajastatud väärtusele.

Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millal kujunes välja Decorative Wood OÜ püsiv

maksejõuetus. Maakohus tuvastas, et äriühing muutus püsivalt maksejõuetuks 2016. a sügisel,

s.o 4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist. Olulist segadust tekitab maakohtu

hinnang, et kostjad ei esitanud tõendeid, et perioodil 2016 kevad-sügis oleks olnud äriühingu

tegevus kasumlik, mis andnuks põhjuse avalduse esitamist edasi lükata. Seega ei saa väita, et

kostja I on nõuetekohaselt täitnud ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust. Kostjad ei ole teinud

midagi võlgniku maksejõulisuse tõendamiseks pärast 2015. a detsembrit.

5. Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda ning mõista hagejalt

väljamõistetavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Kostjad jäävad kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebust on võimalik

läbi vaadata vaid nende põhjenduste raames, mis on apellatsioonkaebuses esitatud.

Kahju hüvitamise eeldused kostja I suhtes ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostja I vastutada

hagejale tekkinud kahju eest. Kostjale II ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus ei laiene, mistõttu

ei saa kostja II vastutada hagejale tekkinud kahju eest.

Maakohtu otsus ei ole sisuliselt vastuoluline. Otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendeid

on õigesti hinnatud. Kohus on õigesti leidnud, et püsivalt maksejõuetuks muutus Decorative

Wood OÜ alles pärast seda, kui oli hagejaga vaidlusalused tehingud teinud. Äriühingu kahjum

ja püsiv maksejõuetus ei ole üheselt samastatavad, mida on kohtus kinnitanud tunnistajana ka

haldur A.A..

Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku raamatupidamist oli peetud korrektselt.

Kohtumenetluses ei leidnud tõendamist, et hagejal oleks olnud võimalik oma nõue

pankrotimenetluses rahuldada suuremas ulatuses kui pankrotiavaldus oleks esitatud ühingu

juhatuse poolt varem. Maakohus on õigesti leidnud, et puuduvad andmed, et võlgniku põhivara

või muu vara oleks alates 2016. aasta sügiskuudest oluliselt vähenenud.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja II ei ole olnud võlgniku juhatuse liige. Puuduvad tõendid,

et kostja II oleks asunud ühingut juhtima või et ta oleks olnud võlgniku juhatuse variliige või

tegelik omanik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata, on seaduslik ja

põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused ei

anna alust kaebuse rahuldamisele.

7. Asjas ei ole vaidlust, et hageja müüs märtsis 2016 ümarpalki Decorative Wood OÜ-le

kogusummas 12 778,50 euro eest, kuid ostja jättis kohustused hageja ees täitmata. Hageja on

esitanud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel kahju hüvitamise nõude Decorative Wood OÜ

juhatuse liikme (kostja I) ja tema abikaasa (kostja II) vastu. Decorative Wood OÜ

pankrotimenetlus on läbi viidud (võlgnik esitas ise pankrotiavalduse veebruaris 2017) ja ühing

on registrist kustutatud. Pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet täies ulatuses, nõue

rahuldati 2046,82 euro ulatuses (I kd lk 173). Hageja leiab, et temal on tekkinud kostjate

õigusvastase käitumise tulemusena kahju võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustuse suuruse ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostjad oleksid pidanud pankrotiavalduse

esitama varem, igal juhul enne hageja ja võlgniku vahelist tehingut märtsis 2016.

8. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. ÄS § 180 lg 51 kohustab osaühingu juhatuse liiget

esitama kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul alalise maksejõuetuse

ilmnemisest osaühingu pankrotiavalduse. Kui osaühingu mistahes võlausaldaja tõendab, et

juhatuse liige ei täitnud nõuetekohaselt ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ja selle tagajärjel

halvenes osaühingu võlausaldaja olukord võrreldes sellega, kui juhatuse liige oleks õigeaegselt

esitanud avalduse osaühingu pankroti väljakuulutamiseks, on osaühingu võlausaldajal võimalik

nimetatud varaliste olukordade vahe suuruses summas esitada kahju hüvitamise nõue kohustust

rikkunud juhatuse liikme vastu.

Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise seisukohast

eristatakse võlausaldajaid, kellel oli nõue osaühingu vastu olemas juba püsiva maksejõuetuse

tekkimise hetkel (nn vanad võlausaldajad) ning neid, kellel tekkis tehingust tulenev nõue

osaühingu vastu pärast püsiva maksejõuetuse tekkimist (nn uued võlausaldajad). Vana

võlausaldaja kahjuna on käsitletav see varalise olukorra vahe, kui pankrotiavaldus oleks

esitatud õigeaegselt. Uue võlausaldaja kahjuna on käsitatav aga kogu negatiivne kahju ehk

usalduskahju, st võlausaldaja tuleb kahju hüvitamise tulemusena asetada olukorda, milles ta

oleks olnud, kui ta poleks maksejõuetu osaühinguga tehingut teinud (vt selles osas K. Saare jt,

Ühinguõigus I, 2015, lk 179-180). Riigikohus on usalduskahju küsimust käsitlenud näiteks

tsiviilasja nr 3-2-1-62-13 p-s 16.

Hageja nõuab kostjatelt pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitatud usalduskahju

hüvitamist (I kd lk 47, 111). Hageja jäi sellele seisukohale ka ringkonnakohtu istungil.

9. Maakohus tuvastas, et kostja I hilines pankrotiavalduse esitamisega, avaldus tulnuks esitada

sügisel 2016 (4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist), mil kujunes välja võlgniku

püsiv maksejõuetus. Võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja pärast hagejaga tehingu

tegemist. Tõendamist ei leidnud, et pankrotiavalduse varasemal esitamisel oleks hageja saanud

oma nõude võlgniku pankrotimenetluses suuremas ulatuses rahuldatud, seetõttu ei tuvastanud

maakohus põhjuslikku seost kostja I õigusvastase käitumise ja hageja kahju vahel.

10. Kuigi hageja apellatsioonkaebus on raskesti jälgitav, on kaebusest võimalik aru saada, et

eelkõige heidab hageja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist võlgniku alaliselt

maksejõuetuks muutumise aja tuvastamise osas ning sellest tulenevalt ebaõiget otsustust

võlgniku juhatuse liikme kohustuse tekkimise aja osas esitada võlgniku pankrotiavaldus.

11. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohtu otsuse põhjendused on kohati

raskesti jälgitavad. Samas on maakohtu hinnang tõenditele, siseveendumuse kujunemine ja

otsusele jõudmise käik arusaadav. Maakohus on jaganud õigesti tõendamiskoormise ning

asunud põhjendatud seisukohale, et kostjal I võlgniku juhatuse liikmena ei tekkinud

pankrotiavalduse esitamise kohustust enne hagejaga tehingu tegemist (just sellele asjaolule

tugineb hageja nõue), mistõttu ei ole tõendatud hagejal kostja I tegevusetuse tõttu kahju

tekkimine.

Maakohus juhindus asjakohasest Riigikohtu praktikast ja asus põhjendatult seisukohale, et

hageja ei ole menetluses tõendanud kostja I ÄS § 180 lg 51 järgset kohustust esitada võlgniku

pankrotiavaldus enne märtsi 2016. Äriühingu juhatuse liikmel on seadusest tulenev kohustus

esitada pankrotiavaldus üksnes siis, kui äriühing on muutunud alaliselt maksejõuetuks

PankrS § 1 lg 2 või 3 tähenduses. Käesolevas asjas peab seda asjaolu tõendama hageja, kes ei

ole seda teinud. Eristada tuleb makseraskusi PankrS § 1 lg 2 või 3 järgsest alalisest

maksejõuetusest. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et 2015. aasta lõpus tegutsesid

juhatus ja osanikud võlgniku majandusliku olukorra parandamisel piisava hoolsusega, sh

toimus osakapitali suurendamine. ÄS § 176 sätestab osanike kohustused seoses osaühingu vara

vähenemisega, sh on üheks abinõuks pankrotiavalduse esitamine (ÄS § 176 p 3). Seega ei saa

ühingu juhatuse liikme ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohust esitada pankrotiavaldus vaadelda

lahus osanike kohustustest tagada ühingu vara säilimine. Maakohus tuvastas õigesti, et 2016

aasta alguses tõusis ka võlgniku müügikäive, millest tegi põhjendatud järelduse, et sel perioodil

(detsember 2015- märts 2016) oli alust uskuda, et võlgniku majandustulemused lisaraha

saamise järel paranevad. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et võlgnik muutus alaliselt

maksejõuetuks PankrS § 1 tähenduses hiljemalt 31. detsembriks 2015, st vahetult pärast

osakapitali suurendamist.

12. Põhjendatud ei ole hageja väited apellatsioonkaebuses ( kaebuse p 2.3) selles, et võlgniku

alalise maksejõuetuse seisuga 31. detsember 2015 tõendas hageja võlgniku pankrotimenetluse

dokumentidega, tunnistaja A.A. ütlustega ning võlgniku majandusaasta aruannetega.

PankrS § 2 viimase aluse kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks mh ka võlgniku

maksejõuetuse põhjuste, sh tekkimise aja väljaselgitamine. PankrS § 22 lg 2 p 2 ja § 55 lg 3 p

11 järgi on see ajutise halduri ja pankrotihalduri kohustus.

Pankrotihaldur A.A. asus võlgniku pankrotimenetluses esitatud aruannetes ( I kd lk 6-17 ja 172-

186) seisukohale, et võlgnik on alustanud tegevust 2014. aasta lõpus, tema tegevuse kulud

ületasid kogu tegutsemise aja tema tulusid ja seetõttu on võlgniku tegevusega algusest peale

kaasnenud võlad. Pankrotiavalduse esitamise ajaks oli võlgnik muutunud alaliselt

maksejõuetuks. Täpsemalt haldur aruannetes võlgniku alalise maksejõuetuse tekke momenti ei

ole hinnanud. Aruannetes puuduvad etteheited kostjale I pankrotiavalduse hilinenud esitamise

osas. Asjakohaseid kohtuotsuseid võlgniku pankrotimenetluses ei ole kohtule esitatud.

Tunnistajana andis A.A. ütlusi, et võlgniku puhul oli väga raske tuvastada maksejõuetuse

tekkimise aega. Kui pankrotiavaldus oleks esitatud 2015 lõpus osakapitali suurendamise otsuse

asemel, siis võlgu oleks ilmselt vähem olnud. Viimased tööd ettevõttes lõpetati ajutise

pankrotimenetluse ajal, osad töölepingud lõpetati pärast avalduse esitamist. Osanikud ei

takistanud pankrotimenetluse läbiviimist. Võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruande (I kd lk

126) kohaselt oli seisuga 31. detsember 2015 omakapital 687 eurot, aruandeaasta kahjum oli

40473 eurot. Tunnistajana ülekuulatud võlgniku tegevjuht B.B. (II kd lk 14) andis ütlusi, et

võlgnik oli alustav ettevõte, 2016. aasta alguses jõuti tegevustulemusega peaaegu nulli lähedale

kevadperioodil mõnel kuul, kahjum oli minimaalne. Tegemist oli tegutseva ettevõttega, olid

töötajad, tellimused ja materjal. Soetati ettevõttele vajalikke seadmeid.

Hageja väited ettevõtte varast tühjendamise osas (I kd lk 110) ei ole halduri aruandlusega

tõendamist leidnud.

13. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates viidanud põhjendatult Riigikohtu seisukohale

tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, mille kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas äriühing oli

muutunud mingiks ajaks püsivalt maksejõuetuks, hinnata kõiki äriühingu majanduslikku

olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või

näitajale. Ringkonnakohus nõustub seetõttu maakohtu hinnanguga tõenditele, et võlgnik ei

olnud enne hagejaga märtsis 2016 tehingu tegemist muutunud alaliselt maksejõuetuks

PankrS § 1 lg 2 või 3 tähenduses ja kostjal I ei olnud kohustust esitada pankrotiavaldus.

Ringkonnakohus leiab kõiki uuritud tõendeid kogumis hinnates, et just perioodil 2015 lõpp-

2016 algus oli võlgnikul lootust muutuda majanduslikult jätkusuutlikuks ja hakata teenima

kasumit. Ühingu osanikud olid valmis ühingusse rahaliselt panustama ja majandustegevus

toimus. Olukorras, kus pankrotihaldur ei ole võlgniku pankrotimenetluses tuvastanud täpset

ajahetke, mil võlgnik muutus alaliselt maksejõuetuks, on põhjendamatud hageja etteheited

maakohtule selles, et maakohus ei suutnud seda ajahetke ülitäpselt määratleda. Maakohtule ei

ole esitatud rohkem asjaolusid ning tõendeid, kui oli teada pankrotihalduril.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et kostja I võlgniku

juhatuse liikmena ei esitanud lõppkokkuvõttes pankrotiavaldust õigeaegselt, vaid hilines selle

esitamisega mitmed kuud. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et

kui kostja I oleks esitanud pankrotiavalduse perioodil 2016 sügis kuni 2017 veebruar, ei oleks

hageja nõue saanud pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui praegu.

Kui kostja I on jätnud ÄS § 180 lg 51 järgse kohustuse täitmata pärast seda, kui hagejal oli nõue

võlgniku vastu juba tekkinud, saaks hageja kahju seisneda üksnes rahasummas, mis tal oleks

jäänud saamata selle tõttu, et kostja viivitas võlgniku pankrotiavalduse esitamisega. Kahju

tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleks võrrelda rahasummat, mida hageja oleks

pankrotimenetluses saanud juhul, kui võlgniku pankrot oleks varem välja kuulutatud,

rahasummaga, mida ta saanuks tegelikult võlgniku pankrotimenetluse kaudu. Kostja on

vastuses hagile (I kd lk 165) põhjendatult viidanud Riigikohtu 20. juuni 2018 otsuse tsiviilasjas

nr 2-14-50307 seisukohtadele sellises olukorras kahju suuruse arvestamise osas. Hageja ei ole

kostja seisukohale vastanud, taotledes üksnes usalduskahju väljamõistmist (vt selles osas otsuse

p 8). Sellega võttis hageja riski, et kui kohus tuvastab kostja I õigusvastase käitumise

pankrotiavalduse mitteõigeaegsel esitamisel pärast hagejal nõudeõiguse tekkimist võlgniku

vastu (st pärast märtsi 2016), ei ole kohtul andmeid hageja võimaliku kahju suuruse kohta ja

ainuüksi seetõttu tuleb jätta hageja nõue kahju väljamõistmiseks rahuldamata.

15. Hageja etteheited maakohtule VÕS § 1050 rikkumise osas ei ole põhjendatud. VÕS § 1050

lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekkimise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju

tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt delikti üldkoosseisu

struktuurile on süü viimane element, mida kontrollitakse. Kuna asjas ei ole tuvastatav kostja I

õigusvastase käitumisega hagejal tekitatud kahju olemasolu, siis ei pidanud kohus ka kostja I

süü olemasolu või selle puudumist kontrollima.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostja II vastu hagi rahuldamata jätmise

osas ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Kuigi

apellatsioonkaebusega on taotletud maakohtu otsuse tühistamist kogu ulatuses (st ka kostja II

osas), puuduvad kaebuses sisulised põhjendused maakohtu otsuse muutmiseks hagi kostja II

vastu rahuldamata jätmise osas.

17. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb jätta menetluskulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjate menetluskulu nimekirja kohaselt on kostjad kandnud apellatsioonimenetluses

menetluskulusid õigusabikuludena kokku 960 eurot (sh käibemaks) menetlusdokumentide

koostamisele ja kostjate esindamisele ringkonnakohtu istungil. Arvestades ka apellandi

õigusabi kulu suurust (1265 eurot) tuleb kostjate õigusabikulu 960 eurot lugeda TsMS § 175 lg

1 järgi vajalikuks ja põhjendatud kuluks, mis tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb välja mõista ka viivis kostjate kasuks VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Viivi Tomson

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks