2-20-3905/49 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Angelina Abol

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. juuli 2020, Narva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-3905

Tsiviilasi

A K hagi B K vastu elatise vähendamiseks. Tsiviilasja

hind 1 926.00 eurot.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamine

Hageja: A K (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja: B K (isikukood XXX)

Kostja seaduslik esindaja: M B (isikukood XXX,

elukoht XXX;

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Valeriy

Gimaev (e-post XXX)

12.05.2020 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. A K hagi B K vastu elatise vähendamiseks rahuldada osaliselt.

2. Vähendada Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusega tsiviilasjas 2-08-10993 A K

alaealise lapse B K ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ning mõista

A K B K kasuks välja elatis summas 120.00 (ükssada kakskümmend) eurot

kuus, alates 11.03.2020 kuni B K täisealiseks saamiseni, s.o XXX.

3. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et hageja tasus kostja ülalpidamiseks

14.05.2020 – 120.00 eurot ning 16.06.2020 – 80.00 eurot.

4. Menetluskulud

jätta

poolte

endi

kanda.

Hüvitamisele

kuuluvad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

A K (hageja) esitas 11.03.2020 Viru Maakohtule hagiavalduse B K (kostja) vastu elatise

vähendamiseks. Hagiavaldusest nähtub, et Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusega

tsiviilasjas 2-08-10993 on hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis

miinimummääras kuus. Käesoleval aastal on see 292.00 eurot kuus.

Hageja igakuiseks sissetulekuks on Venemaal saadav töötasu summas 24 000.00 rubla

(s.o 312.00 eurot). Hageja ülalpidamisel on lisaks kostjale veel kaks alaealist last. Hagejal

puudub vara, mille arvelt saaks kostjale elatist tasuda. Hageja ei ole võimeline tasuma

kostjale elatist miinimummääras kuus.

Hageja palub seega vähendada Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusega väljamõistetud elatise

suurust 78.00 euroni kuus. Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda.

Hageja töötab autojuhina ning koheselt, kui ta on proovinud asuda tööle Eestis, on kostja

seaduslik esindaja esitanud avalduse juhilubade peatamiseks. Seetõttu töötab hageja

Venemaal.

12.05.2020 kohtuistungil selgitas hageja, et tema töökoht Venemaal on sobiva

töögraafikuga, hageja peab olema rohkem kodus, et oma abikaasat aidata. 2008 aastal

töötas ta ehitusvaldkonnas. Hageja abikaasa ei tööta, on lapsehoolduspuhkusel, varem

töötas ta kaupluses müüjana. Hageja on nõus tasuma kostjale elatist 100.00 eurot kuus.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja elatise võlgnevus seisuga 01.01.2020 on summas 22

248.43 eurot. Seega ei ole hageja põhimõtteliselt kunagi kostjale elatist tasunud. Viimane

elatise makse laekus kohtutäituri kaudu 08.11.2018. Hageja ei ole toonud ühtegi

põhjendust, mis võimaldaks elatist vähendada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

12.05.2020 kohtuistungil teatas kostja seaduslik esindaja, et laps elab juba kaks aastat

Soomes, Helsinkis. Kostja ei ole nõus hagejaga kompromissi sõlmima.

08.06.2020 teatas kostja täiendavalt, et tema seadusliku esindaja sissetulekuks on 662.72

eurot kuus. Muu vara ja sissetulek kostja seaduslikul esindajal puudub. Kostja emal on ka

teine laps, kelle isaks on kostja ema abikaasa. Kostja seadusliku esindaja abikaasa kannab

kogu pere (sh ka kostja) kulud. Kostja igakuised kulud on summas 1 075.60 eurot.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on

seisukohal, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel

hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab

ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,

kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse

erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib

tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei

ilmne ka poole muudest avaldustest.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja B K on hageja A K ja kostja seadusliku esindaja M

B ühine alaealine laps. Kostja elab emaga Soomes, hageja elab Eestis.

Viru Maakohtu 05.09.2008 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega tsiviilasjas 2-08-10993 on

hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis summas 2 175.00 Eesti krooni kuus,

kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o XXX) või lapse vajaduste või vanemate

varanduslikku seisundi muutmiseni. Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusest nähtub ka, et

igakuine elatusraha ei või olla väiksem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu

alammäära (tlk 7-9).

Hageja palub vähendada kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise summat seoses

sellega, et tema ülalpidamisel on veel kaks alaealist last ning tema sissetulekuks on

Venemaal saadav töötasu summas 24 000.00 rubla (s.o 312.00 eurot) kuus.

Pooled ei vaidle, et hagejal on lisaks kostjale veel kaks alaealist last, s.o A K (isikukood

XXX) ja K K (isikukood XXX), lapsed sündisid pärast 05.09.2008 otsuse tegemist (tlk 2-

3). Puudub vaidlus ka, et hageja töötab Venemaal töötasuga 24 000.00 rubla (s.o 312.00

eurot) kuus (tlk 4-5).

Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps, on õigustatud

saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul

raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 järgi ei või

lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on

292.00 eurot.

Seega on hagejal seadusest tulenev kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele,

s.o kostjale. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei ole kostjale elatist korrapäraselt

tasunud. Pooled ei vaidle ka, et hagejal on kostja ees seisuga 01.01.2020 elatise võlgnevus

summas 22 248.43 eurot (tlk 18).

Hageja leiab, et kostjale miinimummääras elatise tasumisel, on tema teised lapsed

varaliselt vähem kindlustatud kui kostja. Hageja on võimeline kulutama iga lapse peale

78.00 eurot kuus. Kohtuistungil teatas hageja, et ta on nõus tasuma hagejale elatist

summas 100.00 eurot kuus.

Hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud

kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega

väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud

maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise

otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust

elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude

muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu 28. oktoobri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

Hagejalt on kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatis 05.09.2008 hagi õigeksvõtul

põhineva otsusega tsiviilasjas 2-08-10993. Tsiviilasjas 2-08-10993 tehtud kohtulahendist

ega selle toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks elatise väljamõistmise aluseks

olevaid asjaolusid tuvastanud. Seega ei sisalda 05.09.2008 kohtulahend asjaolusid, mis

olid otsuse tegemise ajal nõude ning nõude rahuldamise aluseks.

Kui kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, on

ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks vaja tuvastada, kas ja millises ulatuses

on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu 19. oktoobri 2015

määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 12). Seega tuleb praegusel juhul elatise vähendamise

nõude lahendamiseks analüüsida, kas kostja igakuised kulud on põhjendatud ja millises

ulatuses on hageja võimeline kostjale elatist tasuma.

Kohus on seisukohal, et kohtuotsustega väljamõistetud elatist saab TsMS § 459 lg 1 alusel

koosmõjus PKS § 102 lg 2 vähendada muuhulgas ka alla seaduses sätestatud elatise

miinimummäära, kui vastavalt asjaoludele esineb selleks mõjuv põhjus.

PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta

ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane

vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise

väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal

on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist

saav laps.

Hageja on muuhulgas tuginenud sellele, et tal on lisaks kostjale veel kaks alaealist last,

keda tuleb samuti ülal pidada. Kohus on seisukohal, et üksnes lapse sünd ei ole selline

asjaolu, mis annab aluse jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud elatise vähendamiseks.

Elatise vähendamise otsustamisel tuleb arvestada ka elatise vähendamist taotleva vanema

varalist seisundit. Samas ka ainuüksi vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole

iseenesest elatise vähendamise aluseks. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et vanemal on

kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid,

olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt

nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku

teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust,

kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem

on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast

oleneva (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14).

Hageja on tuginenud ka sellele, et tema sissetulekuks on Venemaal saadav töötasu

summas 24 000.00 rubla (312.00 eurot) kuus. Muu vara hagejal puudub.

Kohus on hageja maksevõime hindamiseks teinud päringuid registritesse ja asutustesse

ning tuvastanud järgmist. Hageja on Narva linn, Kangelaste prospekt 51 korteriühistu

(registrikood 80180938) juhatuse liige (tlk 70). MTA tõendist nähtub, et hageja on Narva

linn, Kangelaste prospekt 51 korteriühistult saanud detsembris 2019 töötasu summas

63.78 (bruto, tlk 86). Swedbank AS-i vastusest nähtub, et hageja omab blokeeritud

arvelduskontot XXX, mille jääk on 01.92 eurot, kontol on broneering 01.92 eurot kaardi

hooldustasudest, toiminguid viimasel 6 kuul ei ole (tlk 95). Hagejal kinnisvara ja sõidukid

puuduvad (tlk 68-69).

Esitatud ning kohtu poolt kogutud tõenditest nähtub seega, et hagejal puudub sissetulek

ning vara, mille arvelt oleks ta võimeline kostjale elatist miinimummääras kuus tasuma.

Samas on kohus seisukohal, et kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit ega veenvat

põhjendust, millest nähtuks, et hagejal puuduvad võimalused tasuvama töö leidmiseks

ning oma sissetulekute suurendamiseks. Kohus selgitab taas, et vanemal on kohustus

hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema

kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast oleneva, et leida vastavat

tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kohus on seisukohal, et hagejal tuleb

pingutada ning teha kõik endast olenev, et vähemalt teenida tasu miinimummääras kuus.

Hageja puhul on tegemist terve töövõimelise inimesega, kellel tuleb lisaks iseendale ülal

pidada ka oma kolme alaealist last.

Ka hageja väited, et Venemaal väiksema töötasuga töötamine on tema puhul põhjendatud

seetõttu, et vastasel juhul esitatakse koheselt kohtule taotlus juhilubade peatamiseks, ei

ole kohtu hinnangul põhjendatud. Nimetatud taotluse esitamine sõltub vaid hagejast

endast ning on võimalik vaid siis, kui ta kostjale korrapäraselt elatist ei tasu.

Hageja on seega kohtu hinnangul võimeline töötama Eestis ning suurema töötasuga.

Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada ka Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ning

reaalset olukorda tööturul, kuid ka sel juhul on kohus seisukohal, et töötasu teenimine

vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses töötasus kuus (2020 aastal 584.00 eurot kuus), on

hageja puhul tõenäoline ning võimalik. Hagejal on autojuhi oskused, samas on ta

varasemalt töötanud ehitajana. Kohus lähtub seega sellest, et hageja on praegusel juhul

võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus, s.o summas 584.00 eurot.

Samas on kohus seisukohal, et ka minimaalsest sissetulekust kuus (584.00 eurot) ei

jätkuks kostjale miinimummääras elatise maksmiseks ning hageja ja tema teise kahe

alaealise lapse ülalpidamiseks.

Kohus on seisukohal ka, et vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi

tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et

vanema käsutuses olevad vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate

isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada

võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19. oktoobri 2015

määrus tsiviilasjas 3-2-1-119-15, p 11). See tähendab kohtu hinnangul, et vanemal tuleb

kasutada tema käsutuses olevad rahalised vahendid selliselt, et tagada kõigile

ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb ka,

et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal

ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse

ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal seega, et tõendatud on asjaolu, et hagejal

puuduvad käesoleval ajal rahalised vahendid ja muu vara igakuise elatise maksmiseks

kostjale nõutavas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tuvastatav, et hageja

ei ole võimeline tasuma temalt kohtulahendi alusel väljamõistetud elatist, mis on 2020

aastal 292.00 eurot kuus, ilma, et saaks kahjustada tema ja tema teiste laste tavaline

elulaad. Kohus leiab, et kostjale elatise miinimummääras tasumisel osutuksid hageja

teised lapsed praegusel juhul varaliselt vähem kindlustatuks kui kostja.

Tuleb arvestada ka, et alaealise lapse ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema

vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka,

mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates hageja varalist seisu ning

sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul

käesoleval juhul võimeline täitma kostja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus,

kahjustamata enese ja enda teiste alaealiste laste tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb

käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada väljamõistetud elatise summat.

Kohus tegi kostjale ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. Kostja on kohtule teatanud,

et tema kulud on summas 1 075.60 eurot kuus (tlk 103-104, 136). Kostja esitas oma

kulutuste tõendamiseks arved, ostutšekid ja maksekorraldused. Kohus on seisukohal, et

esitatud tõenditest ei nähtu, kui palju tegelikkuses kostja ülalpidamiseks kuus kulub (v.a

trenni ja üürikulu, tlk 146-147). Kohtu hinnangul on ka kostja igakuised kulutused

osaliselt ebamõistlikud ja ülepaisutatud ning ei ole ka eluliselt usutavad (s.o nt taskuraha

kulud, kulutused hügieenile, riietele jms). Samas on kohus seisukohal, et isegi kui kostja

ei ole usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks tema kulutused kuus, esitanud, ei tähenda

see, et lapsel kulutusi ei ole või et neid ei peaks igakuiselt kandma. On iseenesest

mõistetav, et laps peab kusagil elama ning paratamatult kaasnevad sellega kulud üüri-,

elektri-, veetarbimisega jms seonduvalt. Kostja peab ka igapäevaselt sööma, riietuma jne,

ka sellega kaasnevad kulud.

Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid

võrdselt. Seega kui hageja peaks tasuma kostjale elatist miinimummääras, peaks sellises

ulatuses andma lapsele ülalpidamist ka tema ema.

Kohus on palunud kostja seaduslikul esindajal esitada tõendid tema varalise seisundi

kohta. Kostja seaduslik esindaja teatas kohtule, et tema sissetulekuks on 662.72 eurot

kuus. Muu vara ja sissetulek kostja seaduslikul esindajal puudub. Kostja emal on ka teine

laps. Kostja seadusliku esindaja abikaasa kannab kogu pere (sh ka kostja) kulud.

Kohtule tõendina esitatud kostja seadusliku esindaja konto väljavõttest nähtub, et tema

sissetulekuks on Soomes saadav toetus 662.72 eurot kuus (tlk 170-173). Kohtu päringutest

nähtub ka, et kostja seaduslikul esindajal seosed äriühingutega, kinnisvara ja sõidukid

puuduvad (tlk 180-183).

Arvestades seega, et kostja seadusliku esindaja sissetulekuks on toetus summas 662.72

eurot kuus ning et kostja seaduslikul esindajal on lisaks kostjale veel üks alaealine laps,

leiab kohus, et ka kostja emal ei ole võimalik anda kostjale ülalpidamist seaduses

sätestatud miinimummääras kuus (s.o alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot kuus). Oma

sissetulekust peaks kostja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ning oma teise

lapse ülalpidamisega seotud kulusid.

Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi 3 2-1-35-17, p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole

üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige

vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et kostja mõlema vanema

sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Eeltoodu

määrab ka lapse tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on kostja vanemate

varalist seisundit arvestades vältimatu.

Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et kostja seaduslik esindaja ei

esitanud tõendeid selle kohta, et lapse ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise

miinimummääraga, leiab kohus, et hagejalt väljamõistetud elatist tuleb vähendada 120.00

euroni kuus (arvestusega, et hageja on võimeline teenima sissetulekut vähemalt

miinimummääras kuus ning sel juhul jääks kõigile hageja lastele kokku 3*120.00 eurot,

hagejale endale jääb 224.00 eurot, mis on ca kehtestatud elatusmiinimumi määr). Suurema

elatise väljamõistmine asetaks aga hageja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik

säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab ka, et elatise nõude

eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal,

mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse

määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab

vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada.

Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu

sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise

maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust

suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks.

Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul kostja igapäevased mõistlikud

vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui hageja maksab

igakuiselt lapsele elatist summas 120.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate

võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja

(ema) panus ning riiklikud toetused.

Kohus on seisukohal ka, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et

vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla elatist

maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus

tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime

ilma riigi abita (Riigikohtu 17.05.2011 otsus 3-2-1-33-22, p 20). Sellest tulenevalt ei ole

põhjendatud välja mõista elatist, mille tasumine paneb kohustatud isiku olukorda, kus tal

ei ole võimalik toime tulla ning kuhjuva võla tõttu muutub ta ise abivajajaks.

Hageja on palunud vähendada elatist selliselt, et elatise suurus oleks 78.00 eurot kuus,

seejärel oli ta nõus tasuma kostjale elatist 100.00 eurot kuus. Kohtu hinnangul on hageja

eelnevast tulenevalt suuteline maksma kostjale elatist summas 120.00 eurot kuus.

Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus Viru Maakohtu 05.09.2008 otsusega tsiviilasjas 2-

08-10993 hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõistab A K B

K kasuks välja elatise summas 120.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni B K

täisealiseks saamiseni.

Hageja esitas kohtule maksekorraldused, millest nähtub, et ta on menetluse käigus, s.o

14.05.2020 tasunud kostja ülalpidamiseks elatist summas 120.00 eurot (tlk 90) ning

16.06.2020 summas 80.00 eurot (tlk 141).

Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude

olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja

tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejal on võimalus nõuda elatise vähendamist ja

kostjal suurendamist.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning

olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad.

TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Angelina Abol

Kohtunik