2-19-120105/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

3. juuli 2020

Tsiviilasja number

2-19-120105

Tsiviilasi

Pernod Ricard Estonia OÜ hagi AA vastu

käenduslepingust tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. mai 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Pernod Ricard Estonia OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

8688,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Pernod Ricard Estonia OÜ

(registrikood 10230994), lepinguline esindaja Peeter

Malve

Kostja (vastustaja): AA (isikukood xxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta hageja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal

3. Harju Maakohtu 12. mai 2020 otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (4)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Pernod Ricard Estonia OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale makse-

käsu kiirmenetluse avalduse Xxxxxxxxx OÜ (edaspidi: Xxxxxxxxx) ja AAe (edaspidi: kostja)

vastu solidaarselt võla väljamõistmiseks. Xxxxxxxxx suhtes koostas maksekäsuosakond

18. novembril 2019 maksekäsu. Kostjale ei suudetud mõistliku aja jooksul makseettepanekut

kätte toimetada, mistõttu lõpetas maksekäsuosakond kostja suhtes menetluse ja andis asja

lahendamiseks Pärnu Maakohtule, kes 1. veebruari 2020 määrusega andis asja kohtualluvusel

menetlemiseks Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus).

2. Hageja esitas maakohtule 31. detsembril 2019 hagi kostja vastu. Hagiavalduse ja selle

täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 3970,64 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 1779,89 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot ja täiendava viivise 0,2% päevas

alates otsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

hageja ja Xxxxxxxxx (endise nimega Yyyyyyyyy OÜ), keda esindas juhatuse liikmena

kostja, sõlmisid 29. jaanuaril 2018 raamlepingu müügitehingute sooritamiseks

(edaspidi: leping). Lepingu alusel müüs hageja Xxxxxxxxxle tööstus- ja toidukaupu,

sh alkohoolseid jooke hageja hinnakirja alusel. Kaupade sortiment, kogus ja hind

märgiti saatelehtedel. Kauba eest tuli tasuda 21 päeva jooksul arve esitamisest. Lepingu

p 24 kohaselt pidi Xxxxxxxxx ostma hagejalt lepingu kehtivuse esimese aasta jooksul

kaupu vähemalt 6000 euro eest (ilma käibemaksuta) ja hageja maksma Xxxxxxxxxle

3600 eurot (sisaldab käibemaksu) müügitasu, mida hageja ka tegi. Lepingu järgi pidi

Xxxxxxxxx müügitasu tagastama, kui ta ei täida ostukohustust;

-

kostja käendas Xxxxxxxxx lepingust tulenevate või selle täitmisega kaasnevate

kohustuste täitmist, kostja vastutuse maksimumäär on 150 000 eurot;

-

kostja tellis Xxxxxxxxx nimel hagejalt kaupa, mis anti üle saatelehtedega ja mille eest

esitas hageja tasumiseks järgmised arved:

o 13. augusti 2018 arve nr PSI1903582, summas 33,96 eurot, tasumise tähtpäev

3. september 2018;

o 21. veebruari 2019 arve nr PSI1919772, summas 84,36 eurot, tasumise tähtpäev

14. märts 2019;

o 11. märtsi 2019 arve nr PSI1921135, summas 143,14 eurot, tasumise tähtpäev

1. aprill 2019;

o 21. märtsi 2019 arve nr PSI1922047, summas 109,18 eurot, tasumise tähtpäev

11. aprill 2019;

-

hageja saatis 17. mail 2019 meeldetuletuse tasumata arvete kohta, andis täiendava

tähtaja võla tasumiseks ja teatas, et ütleb lepingu erakorraliselt üles kui võlga ei tasuta;

-

hagejal on õigus nõuda viivist lepingu p 22 järgi määraga 0,2% päevas;

-

ajavahemikul 30. mai–18. juuli 2019 saadeti kaheksa võlateatist põhivõla ja viivise

saamiseks. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele jäid arved tasumata ja

ettemakstud müügitasu tagastamata. Hagejal on õigus nõuda sissenõudekulu 40 eurot.

Hageja asus menetluse kestel seisukohale, et ta ei loovutanud nõuet Securitatem Consult OÜ-le

(edaspidi: Securitatem) ning on jätkuvalt hagis esitatud nõude omanik. Nõudekirjades märgitud

„nõude loovutamist“ tuleb mõista kui nõudeõiguse üleandmist selle käsitlemise ja menetlemise

eesmärgil inkassoettevõttele, kelle põhitegevus on võlgade sissenõudmine.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja loovutas lepingust tuleneva varalise nõude 15. mail 2019 Securitatemile.

Järelikult puudub hagejal nõudeõigus. Tagasiloovutamist pole tõendatud;

3 (4)

-

hageja ei ole lepingut üles öelnud. Meeldetuletuse tasumata arvete ning tahteavalduse

lepingu ülesütlemise kohta esitas 17. mail 2019 Securitatem, kellel puudus õiguslik

alusel lepingut üles öelda. Securitatem ei ole lepingut üle võtnud;

-

hageja ei esitanud võlateatiseid, vaid seda tegi Securitatem. Kostjale pole võlateatised

kätte toimetatud, teda ei teavitatud sissenõudmisest ja ta ei vastuta sissenõudmisega

seotud kulu eest.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi 12. mai 2020 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

Maakohus põhjendas otsust järgmiselt:

-

hageja loovutas lepingust tuleneva varalise nõude 15. mail 2019 Securitatemile,

mistõttu puudub hagejal nõudeõigus kostja vastu;

-

Securitatem esitas kostjale ja Xxxxxxxxxle kokku kaheksa võlateadet, milles on selgelt

märgitud, et Securitatemi ja hageja vahel sõlmiti 15. mail 2019 leping, millega esialgne

kreeditor loovutas võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 164 ja 167 alusel võlgniku ja esialgse

kreeditori vahelisest tehingust tuleneva varalise nõude koos kõrvalnõuete ja nõudeid

tõendavate dokumentidega Securitatemile;

-

hageja ei tõendanud, et Securitatem nõude hagejale tagasi loovutas.

APELLATSIOONKAEBUS

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses tugineb hageja mh järgnevale:

-

maakohus ei viinud eelmenetlust läbi piisava põhjalikkusega ega täitnud selgitamis-

kohustust. Pooltel oli vaidlus nõudeõiguse loovutamise küsimuses, mistõttu maakohus

pidanuks selgitama tõendamiskoormist. Hageja ei pidanud vajalikuks täiendavate

tõendite esitamist, sest maakohtule esitatud edasivolitamise õigusega esindusvolikirjast

nähtuvalt tegutses Securitatem käsunduslepingu alusel ja hageja nimel;

-

kostja ei tõendanud ega ka väitnud, et hageja oleks teda nõude loovutamisest kunagi

teavitanud. Kostjaga suhtles võlanõude teemal vaid Securitatem.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist

kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et asjas esitatud tõendite järgi saab tuvastada

nõude loovutamise Securitatemile. Maakohtu otsus on kirjeldatud asjaolu tuvastamise osas

põhjendamata ega viita ühelegi asjakohasele tõendile, mis on TsMS § 436 lg-te 1 ja 2 oluline

rikkumine. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

7.1. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõus-

olekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 164 lg 2 järgi astub loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest

sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiline õiguslik

4 (4)

tagajärg on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Nõude loovutamiseks on

piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule

seadus ei sätesta (kokkuvõtvalt Riigikohtu 29. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381,

p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Kui loovutamise üle on vaidlus, peab

loovutamisele tuginev pool tõendama, et nõue on loovutatud. Kui loovutamisele tugineb

võlgnik, siis peab ta tõendama, et vähemalt tema suhtes on loovutamine kehtiv.

7.2. VÕS § 170 käsitleb nõude loovutamisest võlgnikule teatamist ja näeb ette põhimõtteliselt

kaks võimalust, kuidas saab suhtes võlgnikuga tugineda nõude loovutamisele. Esiteks on

võimalik, et senine võlausaldaja teatab loovutamisest võlgnikule – sel juhul loetakse, et loovu-

tamine on tema suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine

ei kehti. Teise võimalusena saab võlausaldaja anda nõude loovutamise kohta välja dokumendi,

mille uus võlausaldaja esitab võlgnikule. Võlgniku huvide kaitseks on ilmne, et nõude

loovutamisest ei saa teatada pelgalt uue võlausaldaja avaldusega, millele ei ole lisatud VÕS

§ 170 teises lauses nimetatud loovutusdokumenti.

7.3. Eelmistest alapunktidest tuleneb, et kostja pidi nõude loovutamise vastuväite edukuseks

tooma esile ja tõendama vähemalt ühe VÕS §-s 170 kirjeldatud võimalusele vastavad asjaolud:

hageja teate loovutamise kohta või Securitatemi teate koos loovutusdokumendiga. Neist

kumbagi kostja esile ei toonud ega tõendanud. Maakohus tuvastas nõude loovutamise ekslikult

ainult Securitatemi nõudekirjade ja neis sisalduva viite põhjal võimalikule loovutamislepingule.

Ilma loovutamisdokumenti esitamata saanuks loovutamisest teatada esialge võlausaldaja ehk

hageja, aga sellisele teatele kostja ei tugine ja maakohus seda ei tuvastanud.

7.4. Nõude loovutamist ei saa lugeda tõendatuks ka seeläbi, et hageja esitas kohtumenetluses

nõudekirjad. Hageja menetluslikust käitumisest ja sisulistest väidetest on selgelt aru saada, et

ta ei ole nõude loovutamise väitega nõustunud. Seega puuduvad tõendid loovutamise kohta.

8. Maakohus ei lahendanud vaidlust sisuliselt, vaid jättis hagi rahuldamata üksnes

põhjendusega, et hageja on nõude loovutanud. Selle järeldusega ringkonnakohus ei nõustunud.

TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi

vaadanud temast vahetult madalama astme kohus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Ringkonnakohus leiab, et sellest sättest järeldub mh, et kui maakohus on ekslikult jätnud

vaidluse sisuliselt lahendamata, siis ei saa ringkonnakohus seda ise teha, vaid asi tuleb saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kostja soovib jätkuvalt tugineda nõude loovutamise

vastuväitele, siis tuleb maakohtul anda pooltele võimalus esitada selle kohta täiendavaid

seisukohti lähtudes käesoleva otsuse õiguslikest põhjendustest.

9. Eeltoodust tulenevalt on asja lahendamisel maakohtus oluliselt rikutud menetlusõigust ja

ekslikult kohaldatud materiaalõigust. Need rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi

ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab

TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule saatmiseks. Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu tuleb saata

asi uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis (vrd Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviil-

asjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik).

10. TsMS § 173 lg 3 järgi määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm