3-19-2355/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.07.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2355

Haldusasi

OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi Kalamees, OÜ

Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja

OÜ Katroni kaebus maaeluministri 14.11.2019 käskkirjaga

nr 169 tekitatud kahju hüvitamiseks.

Menetlusosalised

Kaebajad: OÜ KALAMEISTER, AS Japs, AS Peipsi

Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi

Kalatööstus

ja

OÜ

Katroni,

volitatud

esindajad

vandeadvokaadid Küllike Namm ja Nele Tammemäe

Vastustaja: Maaeluminister, volitatud esindajad Geir Veski,

Karina Torop, Ain Soome

Kaasatud asutus: Keskkonnainspektsioon, volitatud esindaja

Väino Linde

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 26.06.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.08.2020 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine

menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maaeluministri 23.09.2019 käskkirjaga nr 137 „2019. aasta kohapüügi peatamine Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järvel“ peatati kohapüük Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvel kuni 31.12.2019 (p

1), peatati põhjanooda ehk mutnikuga püük Peipsi järvel kuni 31.12.2019 (p 2) seoses Vabariigi

Valitsuse 25.10.2018 määruse nr 97 „Kutselise kalapüügi võimalused ning lubatud aastasaak

2(11)

Peipsi, Lämmi ja Pihkva järvel, Läänemerel ja Liivi lahel kaluri kalapüügiloa alusel ning

kalapüügiõiguse tasumäärad 2019. aastaks” § 13 p-ga 3 kehtestatud aastase lubatud kohasaagi

ammendumisega vähemalt 90 protsendi ulatuses.

2. Maaeluminister avas 25.10.2019 käskkirjaga nr 162 „2019. aasta kalapüügi avamine

põhjanooda ehk mutnikuga Peipsi järvel” kalapüügiseaduse (KPS) § 49 lg 3 alusel põhjanooda

ehk mutnikuga kalapüügi, tuginedes Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi (edaspidi

Mereinstituut) teadlaste andmetele (15.10.2019 maaeluministeeriumile saadetud päringu

vastuskiri nr 1-14.4/24641-1). Käskkirjaga nr 137 peatatud kohapüüki ei avatud.

Viidatud käskkirjas on märgitud, et arvestades asjaolu, et Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on

17.10.2019 seisuga püüdmata 1024,671 tonni ahvenat ja et peamiseks ahvenapüügi vahendiks

sügispüügi hooajal on põhjanoot ehk mutnik, võib Peipsi järvel mutnikuga ahvenapüügi uuesti

avada.

3. Keskkonnainspektsioon

(KKI)

esitas

07.11.2019

kirjaga

nr

7-1/19/6622

maaeluministeeriumile KPS § 11 lg 1 alusel ettepaneku Peipsi järvel toimuva mutnikuga püügi

peatamiseks, kuna pärast mutnikuga püügi taasavamist Peipsi järvel ei ole KKI poolt

ajavahemikul 26.10.2019-01.11.2019 kogutud andmetel kohapüügi keeluajal põhjanoodaga

ahvenapüük võimalik nii, et tagada kehtivate õigusaktide kohaselt püütud kõigi kohade

eluvõimelisena vabastamine ning ilma kohavaru oluliselt kahjustamata. KKI on kirja kohaselt

tuvastanud olukordi, kus tagasiheidetud kohadest hukkub kuni 40%.

4. Maaeluminister otsustas 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 (edaspidi käskkiri nr 169) peatada

KPS § 11 lg 1 ning § 49 lg-te 1 ja 2 alusel mutnikuga püügi Peipsi järvel kuni 31.12.2019 ning

tunnistanud kehtetuks 25.10.2019 käskkirja nr 162 „2019. aasta kalapüügi avamine põhjanooda

ehk mutnikuga Peipsi järvel”.

Käskkirja põhjenduste kohaselt avati 25.10.2019 käskkirjaga põhjanoodaga kalapüük tuginedes

Mereinstituudi teadlaste andmetele, millest lähtuvalt moodustavad 2019. aasta sügispüügi

hooajal mutnikuga püütud saagist keskmiselt 95% kalapüügieeskirja järgi mõõdulised kalad ja

keskmiselt 5% alamõõdulised kalad. Koha keskmine päevasaak on olnud 2019.aasta sügispüügi

hooajal ligikaudu 6 tonni, ning seega moodustavad sellest ligi 300 kg alamõõdulised kalad,

kelle ellujäämus põhjanoodast viivitamatu tagasilaskmise korral on Mereinstituudi teadlaste

uuringute andmetel 84,8% alamõõdulise koha saagist. Mereinstituudi teadlaste hinnangutel ei

ole veekogusse tagasilastavate ja tõenäoliselt hukkuvate alamõõduliste kalade hulk praegust

kohavaru koosseisu arvestades suur, jäädes hinnanguliselt alla 100 kg päevas. Püügi avamisele

eelnevalt oli see peatatud 23.10.2019 käskkirjaga nr 137 seoses kehtestatud aastase lubatud

kohasaagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses. Põhjanoodaga püügi peatamine tugines

Mereinstituudi teadlaste varasematele andmetele, mille kohaselt pole kurnpüünistest (sh

mutnik) kalade elujõulistena vabastamine üldjuhul võimalik.

Käskkirja kohaselt, arvestades KKI 07.11.2019 ettepanekut ja KKI vaatluse tulemusi pärast

põhjanoodaga püügi taasavamist ning Mereinstituudi nõustumust KKI ettepanekuga, samuti

kohapüügi peatamist seoses kohasaagi ammendumisega 90% ulatuses, on kohavarude säästliku

kasutamise tagamiseks vajalik peatada mutnikuga püük Peipsi järvel.

5. Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit esitas 16.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse

maaeluministri 14.11.2019 käskkirja nr 169 tühistamiseks ning haldusorgani kohustamiseks

otsustama uuesti ja avama põhjanoodaga ahvenapüük Peipsi järvel.

6. Kohus võttis 17.12.2019 Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu kaebuse tühistamisnõudes

menetlusse, tunnistas vastustajaks maaeluministri ning kaasas menetlusse arvamuse andmiseks

KKI. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus rahuldamata.

7. Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liit palus 30.01.2020 menetlusdokumendis lugeda

3(11)

kaebajateks Peipsi järvel mutniku püügiluba omavad liidu liikmed. Kaebaja esitas ka kaebuse

muutmise taotluse, paludes üleminekut kahju hüvitamise nõudele. Vaidlustatud käskkirja

õigusvastasuse tõttu on liidu liikmetest kaebajatel jäänud saamata 443 635 eurot. Samuti palus

kaebaja kahju summalt viivise väljamõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 31.01.2020 kuni kohase täitmiseni.

8. Kohus luges 03.03.2020 määrusega kaebajateks OÜ KALAMEISTER, AS-i Japs, AS-i

Peipsi Kalamees, OÜ Kallaste Kalur, OÜ MIF Laine, OÜ Peipsi Kalatööstus ja OÜ Katroni

ning lubas kaebuse muutmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad:

1) Käskkiri nr 169 on õigusvastane. Käskkirja põhjendused ei ole kaebajatele mõistetavad.

Kõigest 20 päeva enne vaidlustatud käskkirja andmist on vastustaja otsustanud 100%-liselt

teisiti ehk põhjanoodaga kalapüügi avamise kasuks. Käskkirjas nr 169 on viidatud vaid KKI

07.11.2019 ettepanekule ja KPS § 49 lg-le 1, kuid maaeluministri põhjendused puuduvad.

Samuti puuduvad selgitused, miks kõigest 20 päeva pärast põhjanoodaga püügi avamist on

otsustatud püük Peipsi järvel peatada. Kalapüügi avamisel tugines vastustaja korrektselt

Mereinstituudi andmetele ja uuringutele, kuid vaidlusaluse käskkirja põhjendustes on tuginetud

KKI ettepanekule. Seejuures on kahe asutuse andmed olnud täiesti lahknevad, tuues kaasa

kardinaalselt erinevad haldusotsused. Vastustaja ei ole neid vastuolusid kõrvaldanud ja on ilma

omapoolsete motiivideta tuginenud Mereinstituudi teadlaste järeldustega vastuolus olevale KKI

ettepanekule, mis toob kaluritele kaasa ulatusliku kahju.

2) Mereinstituudi 15.10.2019 kirjast nähtuvalt on põhjanoodaga püügi puhul koha keskmine

elumusprotsent 84,8%, tuginedes 2018-2019 sügisest põhjanoodapüükide perioodil läbi viidud

ellujäämuskatsetel kogutud andmetele. Täiendavalt märgiti, et aastate vahel olid tulemuste

erinevused väiksed. Põhjanoodaga püügi avamise käskkirjas on vastustaja hinnanud hukkuvate

kalade hulga alla 100 kilogrammi päevas, kuid 20 päeva hiljem on vastustaja vaidlustatud

käskkirjas väitnud ligikaudu 400 kg kala hukkumist päevas. Tuleb rõhutada, et Mereinstituut

on tuginenud oma andmete esitamisel mitme aasta vältel läbiviidud uuringutele, kuid KKI on

tuginenud ühe nädala jooksul läbiviidud vaatluste käigus tehtud oletustele. KKI ettepaneku

lisaks oleva vaatluse tulemuste tabeli andmete tõendamiseks pole esitatud ühtegi tõendit, mis

võimaldaks veenduda tabelis toodud andmete õigsuses. Tegemist ei ole usaldusväärse allikaga,

mis õigustanuks kalapüügi peatamist. KKI toodud valim (vaatlused 34 loomusel, so 9,5%

loomuste arvust; kontrollimine 27 tundi terve nädala jooksul) on sedavõrd väike ega võimalda

teha usaldusväärseid järeldusi.

3) Täiendavalt tuleb rõhutada, et tabeli selgituses on toodud väide, millise kohaselt „34 loomuse

vaatluse käigus on nähtud veepinnale jäävaid kohasid kokku 254 tk“, samas tabelis on märgitud

lahtris pealkirjaga „Surnud kohade esinemine“ arvuks 20 ning lahtris pealkirjaga „Surnud

kalade arv“ (254 tk) ei ole tehtud viiteid sellele, et kala tähendab justnimelt koha kala. Seejuures

tuleb rõhutada, et KKI poolt valitud termin „veepinnale jäänud kohad“ ei võimalda teha

järeldust selle kohta, et tegemist on surnud kaladega, kuivõrd teatavasti enamus esialgselt

veepinnale jäänud kaladest toibub külmas vees ja ujub edasi. KKI tabeli usutavuse seab kahtluse

alla ka Mereinstituudi direktori Markus Vetemaa 11.11.2019 kiri, millises on märgitud, et „meie

kahel vaatluspäeval (29. ja 31. oktoobril) kokku 13 loomuses ei täheldatud (vastav

videomaterjal esitatud ka ministeeriumitele ja keskkonnainspektsioonile) tagasi visatud kohade

suurt suremust. Peamiselt kajakate kiskluse läbi hukkus 10-15 väikest koha loomuse kohta ning

suurte kohade suremust ei fikseeritud üldse“. KKI tabeli andmetest saab teha arvestuse, et

keskmiseks loomuse suuruseks on 195 kg (69,5 tonni kala / 355 loomust). Seega on see number

4(11)

oluliselt väiksem kui Mereinstituudi 15.10.2019 kirjas nimetatud 300 kg loomuse suurus,

millest väiksemate loomuste puhul hinnati tagasi heidetud kala ellujäämus heaks. Seetõttu pole

asjakohased käskkirja nr 169 viited selle kohta, et „probleemid on suuremad nendes

olukordades, kus ühe põhjanooda ehk mutniku tõmbe lõppedes on noodapäras kala sadades

kilodes. Sellisel juhul on kala pardale tõstmisel tekkivad jõud suured ja seeläbi kalade kokku

pressimisel vigastused sellevõrra tugevamad“.

Kuivõrd kalapüügieeskirjaga pole kehtestatud ahvena alamõõtu Peipsi järvel, ei ole KKI

otsustada, milline ahven on töötlemiseks sobiv või sobimatu. Seetõttu ei ole ka KKI vastav

märkus asjakohane.

4) Vastustaja ei ole rakendanud uurimispõhimõtet. Maaeluminister pidi välja selgitama, kas

esinevad vajalikud eeldused põhjanoodaga ahvenapüügi peatamiseks Peipsi järvel.

Samasugune uurimispõhimõtte rakendamise kohustus on seejuures ka arvamust või

kooskõlastust andval haldusorganil ehk antud juhul KKI-l. Vastustaja ei kontrollinud KKI

ettepanekut sisuliselt, vaid üksnes formaalselt nö kinnitas selle.

5) Vastustajal oli kaalutlusõigus otsustada, kas kalapüük peatada või mitte. Käskkirjas nr 169

puuduvad mistahes kaalutlused ning vastustaja on tuginenud üksnes KKI ettepanekule.

Kaebajale ei ole edastatud videomaterjali, mis väidetavalt peaks tõendama KKI väiteid. Videod

ei ole ei maaeluministri ega ka maaeluministeeriumi valduses. Vastustaja roll on siiski

sõltumatult ning iseseisvalt hinnata KKI ettepaneku põhjendatust, eriti olukorras, kus

Mereinstituut on kinnitanud tagasiheidetavate kalade head ellujäämust.

6) Põhjanoodaga kalapüügi peatamisega Peipsi järvel alates 18.11.2019-31.12.2019 kaotasid

mutniku püügiluba omavad kaebajad võimaluse püüda mutnikuga ahvenat, haugi, latikat, särge

ja lutsu, milliste osas olid lubatud kvoodid ülisuures mahus veel täitmata. 18.11.2019 seisuga

oli välja püüdmata ahvena koguseks 778,664 tonni. Ahvenat püütakse sügisel

põhiliselt mutnikutega. Muude püügivahenditega seoses ilmaolude ja muda tõttu järvest

ahvenat kätte ei saa – kui vesi läheb jahedaks ja muutub mudaseks, siis ahven muutub

väheliikuvaks ja passiivse püügivahendiga kala kätte ei saa. Vähesel määral püütakse ahvenat

hilissügisel ka mõrdade (november 2019 3454 kg; detsember 762 kg) ja mõrra jadadega

(november 2019 3648 kg; detsember 597 kg). Kui need kogused maha arvestada, jääb välja

püüdmata ahvena koguseks 770 203 kg perioodil 18.11.2019 kuni 31.12.2019, s.o

maaeluministri 14.11.2019 käskkirja nr 169 kehtivuse aja jooksul. Kui vastav kogus jagada

kõigi riigi poolt väljastatud mutniku lubade vahel, so 20 mutnikut, oleks ühe mutniku püüdmata

ahvena kogus 38 510 kg, ehk kaebajate 12 mutniku puhul 462 120 kg. Nagu eelnevalt viidatud,

oli lisaks ahvenale ka teiste kalade kvoodid täitmata ning põhjanoodaga püügi keelustamata

jätmise korral oleks kaebajad ka need kvoodid saanud täis püüda ja tulu teenida. 18.11.2019

seisuga oli välja püüdmata haugi kogus 16,371 tonni (väljapüük on olnud 86,2 % kvoodist),

latikat 276,190 tonni (väljapüük 67,3 % kvoodist), särge 128,652 tonni (väljapüük 54,1 %

kvoodist) ja lutsu 6,510 tonni (väljapüük 87 % kvoodist).

Vastavalt Veterinaar ja Toiduameti andmetele oli 2019 novembris ahvena keskmine

kokkuostuhind 1,92 eurot. Seega arvestades üksnes kahju, mis kaasnes ahvena mutnikuga

püügivõimaluse kaotamisega (teisi kalaliike arvestamata), on kaebajatele tekkinud kahju

saagiväärtuse kaotamisel summas 887 270,40 eurot (462 120 kg x 1,92 eurot).

Maaeluministeeriumi Kalamajandusosakonna juhataja Ain Soome on oma 02.05.2019 Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järve kalapüügikorralduse arutelu slaididel viidanud, et kalapüügiga

kaasnevad kulud moodustavad 50% saagi väärtusest. Seega on kaebajatele tekkinud käesolevas

haldusasjas vaidlustatud käskkirja tõttu ahvena mutnikuga püügivõimaluse kaotamisega

saamata jäänud tulu minimaalseks suuruseks 443 635 eurot (teisi kalaliike arvestamata).

5(11)

7) Arvestades asjaolu, et tegemist oli tähtajalise käskkirjaga ja selle kehtivus lõppes 31.12.2019,

ei saanud kaebajad oma rikutud õigusi tühistamis- ja kohustamiskaebuse abil taastada.

Käesoleval juhul on kaebajatel tekkinud õigusvastase haldusaktiga ulatuslik kahju, millise

hüvitamist taotleb kaebaja halduskohtu kaudu vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le

17. Käskkiri nr 169 on õigusvastane, sellega on kaebajatel kahju tekkinud s.o saamata jäänud

tulu, ning esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti vahel. Arvestades

kaebuses toodud asjaolusid, on haldusorgan tegutsenud käesoleval juhul vähemalt raske

hooletusega VÕS § 104 lg 2 mõttes. Kaebajad nõuavad saamata jäänud tulu hüvitamist ja

halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 38 lg 3 kohaselt viivist kahju nõudelt alates

31.01.2020.

8) Menetluskulud paluvad kaebajad jätta vastustaja kanda.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebajate endi kanda.

1) Käskkiri nr 169 on õiguspärane. Käskkirjas nr 169 on viidatud selle õiguslikele alustele (KPS

§ 11 lg 1, § 49 lg 1 ja 2). Käskkirjas nr 169 on kirjas, et KKI on teinud 09.11.2019 ettepaneku

Peipsi järvel põhjanoodaga püügi peatamiseks, kuna pärast püügi taasavamist ei ole Peipsi

järvel KKI kogutud andmetel kohapüügi keeluajal põhjanoodaga ahvenapüük võimalik nii, et

tagada kehtivate õigusaktide kohaselt püütud kõigi kohade eluvõimelisena vabastamine.

Käskkirjast nr 169 nähtub, et vastustaja on suhelnud oluliste asjaolude väljaselgitamiseks nii

KKI kui Mereinstituudiga ega ole piirdunud pelgalt KKI ettepaneku formaalse kinnitamisega

nagu väidetakse kaebuses. Nii KKI kui Mereinstituut olid mõlemad selgelt seisukohal, et

mutnikuga kalapüük Peipsi järvel tuleb kohavaru säästliku kasutamise tagamiseks peatada.

Kaebaja on esitanud M.Vetemaa 11.11.2019 kirjast vaid ühe lause, mis on kontekstist välja

võetud. Tegelikult oli selles kirjas selgelt öeldud, et arvestades KKI vaatluse tulemusi jagab

Mereinstituut seisukohta, et kalapüük mutnikuga Peipsi järvel koha püügikeelu tingimustes

tuleb peatada.

2) Käskkirjas nr 169 on märgitud, et olukorras, kus kohapüük on KPS § 49 lg 1 alusel peatatud

seoses aastase lubatud kohasaagi ammendumisega vähemalt 90% ulatuses, ning arvestades KKI

kogutud andmeid, on kohavarude säästliku kasutamise tagamiseks vajalik peatada põhjanooda

ehk mutnikuga müük Peipsi järvel. Seega nähtub käskkirjast kaalutlusõiguse teostamine, sh

asjaolud, mis osutusid määravaks kalapüügi peatamisel.

3) Vastustaja juhib tähelepanu, et seoses koha lubatud aastase saagi ammendumisega vähemalt

90% ulatuses on nii kohapüük kui ka püük põhjanoodaga peatatud samaaegselt ka varasematel

aastatel (nt 2011, 2016, 2018). Ka siis jäi osade kalaliikide lubatud aastane saak teatud osas

välja püüdmata, kuna erinevate kalaliikide lubatud aastased saagid täituvad erineval ajal.

Kalavarude säästliku kasutamise tagamiseks ei saa lubada sellise kalavaru ülepüüki, mille

aastane lubatud saak on ammendunud põhjusel, et mõne muu kalaliigi lubatud aastane saak ei

ole ammendunud.

4) Vaidlus, kas püügikorraldus individuaalkvoodi sisseseadmisega oleks otstarbekam ei ole

asjassepuutuv. Seadusandja on aastasaagi ammendumise olukorra reguleerinud KPS-s.

Kalapüügi kitsenduse eesmärk (sh KPS § 11) on tagada, et kalapüük oleks võimalikult

otstarbekas ja jätkusuutlik, mis tagab muuhulgas ka kutselise kalapüügiga tegelevate isikute

huve. Kaebajate huvi kasumit teenida ei kaalu avalikku huvi üles.

5) KPS § 10 lg 4 p-st 2 tuleneb eluvõime kaotanud kala tagasi heitmise keeld. Mutnikust pole

üldjuhul kalade elujõulisena vabastamine võimalik, mida kinnitavad haldusaktis viidatud

arvamused. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelises kalapüügikomisjonis on Vene

6(11)

pool

väljendanud

rahulolematust

26.10.2019-19.11.2019

toimunud

mutnikupüügi

toimingutega, mille käigus visati tagasi suur kogus mõõdulist koha, mis hukkus.

6) Vastustaja ei nõustu ka kaebajate arvutustega kahju suuruse osas, mis lähtub eeldusest, et

kogu lubatud ahvenasaak oleks 2019.a välja püütud. Varasemate aastate kogemused näitavad,

et seoses sama püügivahendi kasutamisega eriliiki kalade püüdmiseks jääb paratamatult lubatud

aastasaagist mingi osa välja püüdmata või ka põhjusel, et mingi liigi suhtes puudub turunõudlus.

Liiga üldiselt on hinnatud ka võimalikke kalapüügiga kaasnevaid kulusid. Iga ettevõtja väidetav

kahju peaks olema arvutatud eraldi, tema olukorrast lähtuvalt. Riigivastutuse seadus viivise

väljamõistmist ette ei näe (vt RKHK lahend asjas nr 3-3-1-81-13, p 13).

11. KKI jääb vastustajale 07.11.2019 kirjas esitatud seisukoha juurde, et Peipsi järvel ei ole

põhjanooda ehk mutnikuga püük kooskõlas kalavarude säästva majandamise põhimõtetega.

1) KPS § 10 lg 2 järgi on keelatud püüda kala selles seaduses või selle alusel kehtestatud

õigusaktis või EL õigusaktis või rahvusvahelise lepingu alusel sätestatud keeluajal, - alal või

püügivõimalust eirates, välja arvatud KPS § 19 lg 4 alusel lubatud eriotstarbelisel kalapüügil

või kaaspüügi tingimustel. Kalapüügieeskirja kohaselt ei ole põhjanoodaga ahvenapüügil

lubatud kaaspüügina püüda koha. Sama eeskirja § 34 lg 1 p 3 järgi on lubatud ahvena ja koha

kaaspüük vaid üle 110 mm silmasuurusega noodapära korral. Ahvenapüük põhjanoodaga, mille

silmasuurus on 110 mm või enam, ei ole võimalik ning ahvenapüügiks kasutatakse noodapära

alates 42 mm. Seega kohapüügi keeluajal, kui püütakse mutnikuga ahvenat, ei ole koha

kaaspüük lubatud.

2) Arvestades, et kohapüük on täna keelatud ja samuti puudub kaaspüügi võimalus, tuleb

püügivahendisse sattunud kohad vabastada. KPS § 10 lg 4 p 2 kohaselt on kutselisel püügil

keelatud vette tagasi heita kala, mis on kaotanud eluvõime. Kui põhjanoodaga püügil esineb

saagis suur osakaal koha, siis ahvena kättesaamiseks tuleb kala sorteerida, mistõttu ei ole

võimalik tagada kõigi noota sattunud kohade eluvõimet ega eluvõimeliselt vabastamist. Samas

on seaduserikkumisena käsitletav nii eluvõime kaotanud kalade pardale jätmine kui nende vette

tagasiheitmine.

3) 25.10.2019 andis maaeluministeerium välja käskkirja, millega avati põhjanoodaga püük

alates 26.10.2019 tingimusel, et jätkuvalt ei ole lubatud püüda koha, mille aastakvoot on

ammendumas. Vastavalt KPS § 63 on KKI kalapüüki reguleerivate õigusaktide nõuete ja

kalapüügiloaga määtatud tingimuste täitmise üle riikliku järelevalve teostaja. Seetõttu ja

arvestades ka ministeeriumi vastavat soovi, tegi KKI pärast põhjanoodaga püügi taasavamist

26.10.2019 – 01.11.2019 vaatlusi ning tuvastas, et Peipsi järvel põhjanoodaga püügil saadava

kala sorteerimisel ning koha tagasiheitmisel on tekkinud tõsiseid probleeme tagasiheidetavate

kalade (kohade) ellujäämisega. Vaatlustulemuste alusel koostas KKI maaeluministeeriumile

kirja ettepanekuga peatada Peipsi järvel põhjanoodaga kalapüük. Kirja lisana edastati

ministeeriumile ka KKI poolt Peipsi järvel läbiviidud vaatluste tulemused. Kokku tehti vaatlusi

34 väljapüügi ehk loomuse osas, mis on 9,5% loomuste koguarvust ning selle käigus tuvastati

veepinnale jäänud ehk surnud kohasid 254 tk kaaluga ca 250 kg.

4) Maaeluministeeriumile saadetud 07.11.2019 kirja lisas oleva tabeli nr 2 kohta selgitab KKI

järgmist. Loomuste arv tähendab väljapüükide hulka püügipäevas. Tabeli kaheksandas veerus

„Surnud kohade esinemine“ on numbriliselt esitatud püügipäeva loomuste arv, kus tuvastati

surnud koha. Nt 26.10.2019 toimus 23 loomust, millest kontrolliti 8 loomust ja kus surnud koha

esines 5-l juhul. Samas on arvutusvea tulemusel märgitud tabelisse, et 01.11.2019 kontrollitud

7-st loomusest esines surnud kohasid 2-s loomuses. Õige on, et neid esines 5- juhul. Samas

surnud kalade (kohade) arv on 01.11.2019 loomuste kontrolli osas tabelisse kantud õigesti.

7(11)

KKI poolt läbi viidud vaatlused käsitlesid vaid kohadega seonduvat. Seetõttu on tabeli

üheksandas veerus „Surnud kalade arv“ loomuste kaupa ära toodud arvuliselt just surnud

kohad, mitte aga üldse kalad. Nt 26.10.2019 tuvastati tabeli kohaselt 8+8+50+6+25 surnud

koha, mis tähendab, et sellel kuupäeval kontrollitud 8-st loomusest esines surnud koha 5 juhul

(8+8+50+6+25). Kõik Peipsi järvel läbi viidud eelnimetatud vaatlused on KKI poolt ametlikult

vormistatud ja kantud Objekti Kontrollimise Andmekogu Süsteemi ehk OKAS-sesse. Vaatluste

käigus tehtud videod on isikuandmete kaitsest lähtuvalt hävitatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. RVastS § 7 lg kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 3 võimaldab nõuda ka saamata jäänud

tulu hüvitamist, mille hüvitamisest vabaneb vastustaja juhul, kui ta tõendab, et ei olnud kahju

tekitamises süüdi (RVastS § 13 lg 2). Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline

põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Kui kasvõi üks

nimetatud eeldustest ei ole täidetud, jääb hüvitise nõue rahuldamata.

13. Kaebajad väidavad tulu saamata jäämist summas 443 635 eurot, käskkirjaga nr 169

mutnikuga kalapüügi peatamise tõttu, mis hakkas toimima alates 19.11.2019 ning kehtis

tähtajaliselt (kuni 31.12.2019).

Maaeluministri 14.11.2019 käskkirjaga nr 169 otsustati: peatada põhjanooda ehk mutnikuga

kalapüük Peipsi järvel kuni 31.12.2019 (p 1). Tunnistati kehtetuks 25.10.2019 käskkiri nr 162

„2019 aasta kalapüügi avamine põhjanooda ehk mutnikuga Peipsi järvel“ (p 2). Puudub vaidlus

otsustaja pädevuse üle.

KPS § 49 lg-st 1 tuleneb maaeluministrile kohustus kutselise kalapüügi peatamiseks, kui selle

veeala kohta kehtestatud aastane lubatud saak on ammendunud vähemalt 90 protsendi ulatuses.

Vaidlust ei ole, et kohapüügi aastakvoot oli käskkirja nr 169 andmise ajal vähemalt 90 protsendi

ulatuses ammendunud ja koha püük oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajal 23.09.2019

käskkirjaga nr 137 peatatud. KPS § 49 lg 1 teine lause võimaldab peatada kutselise kalapüügi

nii asukoha, püügivahendi, kalaliigi kui kalapüügiloa osas ehk maaeluministril on püügivahendi

(antud juhul mutniku) kasutamise peatamisel kaalutlusõigus.

Puudub vaidlus, et kaebajatel olid sellel hetkel kehtivad mutnikuga püügi load. Puudub vaidlus,

et peatamise hetkeks olid mitmete kalaliikide (ahven, haug jt) osas lubatud püügikvoodid suures

mahus täitmata. Puudub vaidlus, et 23.09.2019 käskkiri nr 137, millega oli peatatud kohapüük

Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kehtis kuni 31.12.2019 ning seda haldusakti kaebajad

vaidlustanud ei ole.

14. Vaidlus on selles, kas käskkiri nr 169 oli õiguspärane, eelkõige, kas selle andmiseks esinesid

faktilised asjaolud, mis on haldusorgani poolt nõuetekohaselt tuvastatud.

15. Vaidlusaluse käskkirjaga kehtetuks tunnistatud 25.10.2019 käskkirjaga nr 162 taasavati

põhjanoodaga püük alates 26.10.2019 tingimusel, et jätkuvalt ei olnud lubatud püüda koha,

mille aastapüük oli ammendumas.

Kaebajatele pole olnud arusaadav, kuidas lühikese aja jooksul sai otsustaja asuda niivõrd

erinevatele seisukohtadele.

Kohtuistungil selgitatu kohaselt pöördusid kalurid 03.10.2019 maaeluministeeriumi poole

mutnikuga püügi avamiseks. Selle otsustamiseks pöördus maaeluministeerium Mereinstituudi

8(11)

poole ning sai 15.10.2019 vastuse (tl 20-21). Käskkirjas nr 162 on sellest vastusest lähtuvalt

põhjendatud, et Mereinstituudi teadlaste andmetel 2018-2019 sügiseste põhjanoodapüükide

hooajal tehtud koha ellujäämuse uuringute kohaselt kahe katseperioodi keskmise alamõõdulise

koha ellujäämuse protsent mutnikust vette tagasilaskmise korral 84,8% alamõõdulise koha

saagist. Samuti on märgitud, et nimetatud uuringute andmetel moodustavad saagist keskmiselt

95% mõõdulised kalad (keskmise päevasaagi andmetel ca 6 tonni) ja keskmiselt 5%

alamõõdulised kalad (ca 300 kilogrammi). Maaeluminister on Mereinstituudi andmetele

tuginedes leidnud, et kohapüügi keelu kehtimise korral ei ole veekogusse tagasilastavate ja

tõenäoliselt hukkuvate kalade hulk praegust kohavaru koosseisu arvestades suur ja jääb

hinnanguliselt alla 100 kg päevas.

Taasavamisele eelnes osapoolte (kalurite esindajad, KKI, Mereinstituut, vastustaja) kohtumine

18.10.2019 Peipsi ääres. Vastustaja nõustus mutnikuga püügi avamisega, kuid andis KKI-le

ülesande teha vaatlusi.

KKI tegi vaatlusi ajavahemikus 26.10.2019-01.11.2019, mis nähtub KKI 07.11.2019 kirjast

maaeluministeeriumile (tl 12-14). Selles kirjas tegi KKI vastustajale ettepaneku mutnikuga

püügi peatamiseks. Kohtuistungil möönis vastustaja esindaja, et mutnikuga püügi avamine võis

olla ennatlik ning pidanuks tegema täiendavaid uuringuid/vaatlusi.

16. KKI 07.11.2019 kirjas sedastati, et:

- Kuna kohapüük on täna keelatud ja kaaspüügi võimalus puudub, siis tuleb püügivahendisse

sattunud kohad vabastada. Surnud kalade vette tagasiheitmine on keelatud (KPS § 10 lg 4 p 2).

- Ahvena kättesaamiseks tuleb kala sorteerida, kuivõrd mutnikuga püügil esineb saagis suur

osakaal koha. Kõigi kohade eluvõimelisena vabastamine pole võimalik. Kala hulka ega

liigilisust mutnikuga püügil reguleerida ei saa.

- Mereinstituudi uuringud näitavad, et vette tagasiheidetavate kohade ellujäämus sõltub

loomuse kogukaalust. Väiksemate loomuste puhul on ellujäämus suurem. Mereinstituut hindas

aga vaid alamõõduliste kohade ellujäävust. Mõõduliste kohade ellujäämisele on loomuse

suurusel samuti mõju.

- Pärast mutnikuga püügi taasavamist tehtud KKI vaatlused näitavad, et tagasiheidetavate

kohade ellujäämisega on probleeme. Kalade pardale tõstmisel tekivad vigastused, mis on

suuremad suuremate koguste puhul ja tugeva tuulega. KKI ajavahemikus 26.10.2019-

01.11.2019 läbiviidud uuringu tulemuste kohaselt hukkub kohadest kuni 40% (lisatud tabel 1-

OKAS-e andmed; tabel 2 – vaatluse tulemused). Tabel 2 (tl 14 pöördel) selgitustest nähtub, et

vaatlused viidi läbi KKI järelevalvelaevadega, kontrolliti 34 loomust, millest tuvastati 254

surnud koha (10% neist väiksed, 90% mõõdulised). Täpsustatud on, et hukkunud kohade kogus

vaatlusperioodil kokku 2,5 tonni on hinnanguline ja pigem vähendatud, kuivõrd pärast

vabastamist ja hiljem vigastuste tõttu hukkunuid ei kontrollitud.

- KKI leidis lõppjäreldusena, et mutnikuga püük ei ole sellises olukorras kooskõlas kalavarude

säästva majandamise põhimõttega.

KPS § 11 lg 1 esimese lause kohaselt on kalapüügikitsenduse kehtestamise aluseks kalakaitse-

või teadusasutuse poolt teadusuuringute ja kalapüügiga seotud statistiliste andmete alusel

tehtud ettepanek. Viidatud sätte mõttes kalakaitseasutusena on käsitatav KKI ja

teadusasutusena Mereinstituut.

17. Kaebajad väidavad, et KKI eelviidatud järeldused on vastuolus Mereinstituudi

seisukohtadega (varasemate ja 11.11.2019 e-kirjas tooduga) ning KKI koostatud objekti

kontrollimise protokollid (tl 102-119) ei ole vaatluste käigus tehtud videomaterjali hüvitamise

tõttu kontrollitavad.

9(11)

Kohus kaebajatega ei nõustu. Vaidlusaluses käskkirjas nr 169 on toodud nii selle faktiline kui

õiguslik alus (HMS § 56 lg 2) ning esitatud asjakohased kaalutlused. Kohus leiab, et käskkirja

nr 169 andmise aluseks olevad faktilised asjaolud on kontrollitavad otseste ja kaudsete tõendite

alusel ning tõendid kogumis ei anna alust järelduseks, et maaeluministri käskkiri mutnikuga

püügi peatamiseks oli sisuliselt õigusvastane.

17.1 Kaebajad heidavad vastustajale ette, et nende esindajatele pole vaatamata päringule (vt

21.11.2019 teabenõude vastusena edastatud 27.11.2019 e-kiri, tl 24) vaatluste videomaterjale

antud ning vaatluse protokollid esitati samuti alles kohtumenetluses kohtu poolt määratud

tähtaja möödumisel. Kaebajate esindajatele on kalurid kinnitanud, et surnud kohasid ei

esinenud (kes vette visati, ujusid minema) ning KKI ametnikke pardal ei olnud. Küll märkasid

nad KKI laevu ning alles kohtumenetluses esindajatele protokollide kättesaadavaks tegemise

järel said nad aru, millisel eesmärgil seal viibiti. Kaebajate esindajad juhtisid tähelepanu

protokollide ebaselgele täitmisele. Enne kohtusse pöördumist oli kaebajate esindajatele

edastatud 07.11.2019 KKI kiri. Kaebajad viitavad sellele, et Mereinstituudi ja KKI poolt

samadel kuupäevadel kogutud (sh filmimisega) andmed erinevad üksteisest. Mereinstituudi

juht on aga millegipärast 11.11.2019 e-kirjas nõustunud põhjanoodapüügi sulgemisega, mis

seab tema erapooletuse kahtluse alla. KKI kirjad on koostanud Ivo Kask, kelle erapooletus pole

samuti veenev ning pole teada, kas tal on üldse erialane pädevus vastavas valdkonnas.

17.2 Kohtuistungil märkis vastustaja esindaja, et käskkirja nr 169 andmisel tutvuti KKI

07.11.2019 ettepanekuga, mille kohta küsiti seisukoht ka Mereinstituudilt (vastus 11.11.2019

e-kirjas). Samuti tutvus kohtuistungil vastustajat esindanud Ain Soome KKI poolt vaatlustel

tehtud videodega (2 päeva osas). OKAS-es olevate protokollidega tutvuti vahetult alles

kohtumenetluse ajal.

17.3 Kohus nõustub kaebajate kriitikaga nii vastustaja kui KKI aadressil, mis puudutab

kogutud tõendite säilitamist ja menetlusosalistele kättesaadavaks tegemist. Samuti ei nähtu

kohtule, mis takistas puudutatud isikute või nende esindusorganisatsiooni ärakuulamist (selleks

võimaluse loomist) haldusmenetluses enne otsuse tegemist.

KKI fikseeris oma vaatluste tulemused videona (mis väärteo- ja järelevalvemenetluste

mittealgatamise põhjendusel hävitati) ja OKAS-es. Mereinstituudile edastati arvamuse

andmiseks KKI 07.11.2019 kiri, selles kajastatud OKAS-e andmed ja samuti KKI videod.

Nendele tuginedes andis Mereinstituut oma arvamuse (vt 11.11.2019 e-kiri). Käskkiri nr 169

anti eelnimetatutele (KKI 07.11.2019 ettepanek, Mereinstituudi 11.11.2019 e-kiri, KKI 2 päeva

vaatluste videod) tuginedes. Seega ei saa kohtu hinnangul olla mõistlikku kahtlust, et kõik need

teabekandjad olid haldusakti andmise aluseks ehk haldusmenetluses kogutud tõenditeks (HMS

§ 38 lg 1, 2). Haldusakti adressaadil on õigus antava haldusakti aluseks olevate materjalidega

tutvuda nii haldusmenetluses oma õiguste (nt HMS § 40 ärakuulamine) kasutamisel kui kohtus

oma kaebeõiguse realiseerimiseks. Samuti on tõendite esitamine vajalik haldusakti

vaidlustamisel kohtuliku kontrolli läbiviimiseks. Kui haldusmenetluses on tõendid kogutud ja

nendele on haldusakti andmisel tuginetud, siis tuleb need ka säilitada vähemalt kuni haldusakti

osas vaidluste lõppemiseni. Tõendite kättesaadavaks tegemise asemel said kaebajad heale

haldusele mittekohaseid bürokraatlikke vastuseid (E.Meremaa e-kiri, tl 23; KKI 16.12.2019

kiri, tl 25).

Vastuseks vastustaja seisukohale kohtuistungil, mis puudutab KKI seisukoha õigsuse

eeldamist, märgib kohus, et haldusorgan (antud juhul maaeluminister) saab küll tugineda teise

haldusorgani arvamusele/ettepanekule (eriti kui selle andmine eeldab eriteadmisi), kuid

haldusakti õiguspärasuse peab tagama haldusakti andja. See eeldab reeglina haldusakti andmise

aluseks olevate kõigi tõenditega tutvumist. Samuti vastutab haldusakti andmise aluseks olevate

tõendite säilitamise ja nende menetlusosalistele kättesaadavaks tegemise eest haldusmenetluse

10(11)

läbiviija. Kohtumenetluses ei ole tõendamisest vabastamise aluseks riigiametniku aususe

presumptsioon.

Eeltoodud menetluslikud puudused ei ole siiski mõjutanud sisulise otsuse õigsust (HMS § 58).

17.4 Kustutatud videod kajastasid väidetavalt andmeid, mis kanti KKI poolt OKAS-esse

(viidatud KKI 07.11.2019 kirja tabelites 1 ja 2) ning nähtuvad kohtule esitatud objekti

kontrollimise protokollidest (tl 102-119). Mereinstituut nõustus 11.11.2019 e-kirjas KKI

ettepanekuga sulgeda põhjanoodapüük koha püügikeelu tingimustes, arvestades KKI läbiviidud

vaatluse tulemusi (põhjanooda püügipäevad, saagid, surnud kohade arvu hinnang ja seda

tõendav videomaterjal). Nimetatud e-kirjast nähtub, et Mereinstituut tutvus taasavatud

mutnikupüügi tehnilist toimimist kirjeldavate materjalidega (sh videomaterjal) ning nõustus

selle põhjal, et tagasi lastud kohade suremus on kohati suur. Samas kirjas on nõustutud, et

tänases olukorras ei saa tagada, et tagasilastava koha suremus oleks keskmiselt sama väike kui

mereinstituudi katsetes saadud tulemus. Seega ei saa kohus nõustuda kaebajate väitega, et

Mereinstituudi arvamus oleks vastuolus KKI ettepanekus tooduga ning KKI vaatlustel kogutud

andmete õigsuses oleks põhjust kahelda. Asjaolu, et peale mutnikuga püügi avamist püüti

kaaspüügina välja mõõdulist koha, kes vette tagasi viskamisel hukkus, tõendab kaudselt ka

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni kalapüügikomisjoni 25.-28.11.2019 toimunud

45.istungi protokoll (tl 93 pöördel, päevakorrapunkt 7). Vaatlusi teostanud KKI ja

Mereinstituudi seisukohtadest ja andmetest nähtub, et tulemused võivad nii loomuste põhiselt

kui püügipäevade osas varieeruda ning kalade ellujäämus võib sõltuda nii ilmast, saagi

suurusest kui kalurite hoolsusest. Samuti on KKI 07.11.2019 kirjas juhitud tähelepanu, et

Mereinstituut hindas katsepüükidel ainult alamõõduliste kohade ellujäävust. KKI esindaja

kinnitas istungil ja see nähtub ka objekti kontrollimise protokollidest (nt tl 105 pöördel, 106,

106 pöördel), et KKI võttis aluseks nii alamõõdulised kui mõõdulised kohad.

Õige on kaebajate märkus, et nii eelviidatud protokolli ja kohtule esitatud objekti kontrollimise

protokollide põhjal ei ole kindlaks tehtav vette tagasi visatud surnud kohade täpne kaal

kilogrammides. See ei muuda aga KKI ja Mereinstituudi järeldust, et tagasi lastud kohade

suremus on kohati suur, seda olukorras, kus kaaspüük lubatud ei olnud ning surnud kohade

osakaal oleks kohtuistungil selgitatud kohaselt liiga suur ka olukorras, kus kaaspüük oleks

lubatud isegi 10% ulatuses. Samuti on vastustaja asjakohaselt viidanud sellele, et kuigi 2016.a

kohapõlvkond oli 2019.a sügiseks enamuses mõõduliseks kasvanud (Vabariigi Valitsuse

16.06.2016 määrusega nr 65 kehtestatud kalapüügieeskirja mõttes), olid 2017. ja 2018.a

kohapõlvkonnad Mereinstituudi 2019.a kalavarude uuringu (viidatud 25.10.2019 käskkirjas nr

162) kohaselt nõrgad. Ehk teisisõnu, tuli konkreetse liigi varu säästliku majandamise

tagamiseks suhtuda püügi lubamisse ettevaatusega.

Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebajate väited justkui oleks vastustaja arvestanud ainult

KKI ettepanekut ja uuringu tulemusi.

17.5 Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda Mereinstituudi direktori M.Vetemaa

erapooletuses või KKI kalakaitseosakonna peainspektori (I.Kask) erapooletuses või

eriteadmiste olemasolus. Sama materjali põhjal tehtud järelduste osas ei esine KKI ja

Mereinstituudi hinnangute lahknevust. Kohade hukkumist vaidlusalusel perioodil kinnitab ka

eelviidatud riikidevahelise kalanduskomisjoni protokoll.

Kohtul ei ole vastupidist kinnitavate tõendite (mis oleks koostatud vastava valdkonna

spetsialistide poolt) puudumisel ka põhjust arvata, et eelnimetatud asutuste hinnangud on antud

ebapiisava või -sobiva valimi põhjal.

17.6 Kalavaru kasutamine peab olema säästlik ning otsuste tegemisel tuleb lähtuda mh ka

keskkonnaõiguses tuntud ettevaatusprintsiibist. KPS §-ide 1 ja 4 ning põhiseaduse (PS) §-i 5

11(11)

kohaselt on kalavaru loodusressurss ehk rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. KPS

näeb ette nii aastase lubatud püügikvoodi kui püügikitsenduste (KPS § 11) kehtestamise alused.

Võttes arvesse koha püügikeeldu ning KKI ettepanekut ja TÜ Eesti Mereinstituudi arvamust

ning lähtudes kalavarude kaitse ja säästliku kasutamise tagamise eesmärgist (KPS § 1 p 1), on

vastustaja keelanud õiguspäraselt Peipsi järvel põhjanooda ehk mutnikuga kalapüügi. Käskkiri

on piisavalt motiveeritud, kaalutletud ning vastustaja ei ole rikkunud uurimispõhimõtet.

Küsimus sellest, kas Peipsi järvel Eesti territoriaalvetes peaks olema kalapüük reguleeritud

sarnaselt Venemaaga individuaalkvoodi alusel, väljub käesoleva vaidluse raamest. Kaebajad ei

ole tõstatanud seadusandja kehtiva valiku põhiseadusele vastavuse küsimust ning ka kohtule ei

ole nähtav, et valitud lahendus oleks ilmselgelt meelevaldne ja riivaks tugevalt mõnd kaebaja

põhiõigust. Rahvusliku rikkuse säilitamine on ülekaalukas avalik huvi. Kalapüügikorralduse

otstarbekuse küsimuses ei saa kohus tulenevalt võimude lahususe põhimõttest seadusandja või

haldusorgani asemele asuda. Menetlusosalised olid ühel meelel selles, et mutnikuga püügil ei

saa koha püügivahendisse sattumist vältida ega hulka reguleerida ehk muid sama eesmärki sama

tõhusalt tagavaid meetmeid, mida vastustaja oleks saanud püügivahendi keelamise asemel

kasutada, pole.

18. Kohus leiab, et kahjunõude rahuldamise eeldus – käskkirja nr 169 õigusvastasus – pole

täidetud. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste muude väidete ja teiste kahjunõude rahuldamise eelduste analüüsimine

seetõttu vajalik pole.

19. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu

jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaasatud asutuse

võimalike menetluskulude hüvitamist seadus ette ei näe.

/allkirjastatud digitaalselt/