2-18-12921/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

02.07.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-12921

Kohtuasi

X ja Y hagi W MTÜ vastu kliendilepingu

ülesütlemise

tuvastamiseks,

tüüptingimuste

kasutamise lõpetamiseks ja korrektse arve

esitamise kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.01.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

W MTÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja II Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski

Kostja W MTÜ (registrikood XXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaadi abi Aldo Vassar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.01.2020 määrus osas, milles maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 3.).

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta maakohtus kantud menetluskulud

poolte endi kanda.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta poolte endi kanda.

5. Ülejäänud osas on Harju Maakohtu 08.01.2020 määrus edasikaebamata

jõustunud.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. X (hageja I) ja Y (hageja II) esitasid 29.08.2018 maakohtule hagi W MTÜ (kostja) vastu,

paludes tuvastada, et hageja I ja kostja vaheline kliendileping nr KL2016-LAP194 on kehtivalt

üles öeldud 30.04.2018, kohustada kostjat lõpetama hageja I suhtes ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimuse kasutamine hageja suhtes, esitama korrektne tantsutreeningute arve 2018. aasta

märtsi ja aprilli eest. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagejad esitasid ka hagi

tagamise taotluse, mis rahuldati osaliselt (vt maakohtu 31.08.2018 määrust ja ringkonnakohtu

28.06.2019 määrust).

Hageja II sõlmis hageja I esindajana kostjaga tantsukursuse kliendilepingu. 21.03.2018 esitas

hageja II avalduse lepingu lõpetamiseks alates 01.03.2018. Kostja teatas vastuseks avaldusele,

et leping lõpeb 30 päeva möödumisel lõpparve tasumisest ja esitas lõpparve, nõudes 490 euro

tasumist. 23.03.2018 esitas kostja parandatud lõpparve, milles palus 850 euro tasumist.

26.03.2018 esitas kostja kolmanda arve, milles nõudis 1970 euro tasumist ja teatas, et esimesed

kaks arvet tuleb lugeda kehtetuks. Hageja II teatas kostjale, et ei ole nõus tasuma rohkem kui

kahe kuu treeningtasu, s.o 2018. aasta märtsi ja aprilli eest, sest leping lõppes 30.04.2018.

Vahepeal selgus, et kostja, tuginedes sisekorraeeskirja p-le 2, kehtestas hageja I suhtes

18-kuulise võistluskeelu tantsuspordi võistlustel osalemiseks ükskõik missuguse klubi nimel.

12.06.2018 tegi hageja II kostjale kompromissettepaneku, milles pakkus 670 euro tasumist

eeldusel, et kostja kinnitab kliendilepingu lõppemist 31.03.2018 ja hagejal I puudub

võistluskeeld. Kostja sellise kompromissiga nõus ei olnud. Hagejad pöördusid õiguste

kaitsmiseks kohtusse.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejatel ei olnud

tuvastushuvi nõude osas, milles hagejad palusid tuvastada, et kliendileping on kehtivalt üles

öeldud alates 30.04.2018. Arusaamatud olid nõuded kohustada kostjat lõpetama

sisekorraeeskirja p-i 2 kui ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamine hageja suhtes

ja esitama lõpparve üksnes märtsi ja aprilli eest. Nõuded olid selgelt puudulikud.

3. Hagejad avaldasid 16.08.2019, et aja möödudes on otstarbetuks muutunud hagejate esimese

nõude menetlemine, mistõttu tuleb lahendada üksnes nõuded, mille tulemusena selguvad

ülesütlemise tagajärjest tulenevad õigused/kohustused. Mh tuli kohtul välja selgitada, kui palju

tuli hagejatel kostjale tasuda. Kokkuvõtvalt soovisid hagejad, et kohus tuvastaks kostja

kasutatavate tüüptingimuste kehtetuse ja teeks seeläbi kindlaks rahaliste kohustuste puudumise

kostja ees.

4. 03.10.2019 istungil selgitasid hagejad, et rahalises nõudes oli hagejaid kaks, mitterahalistes

nõuetes oli hagejaks ainult hageja I. Kohus täheldas, et võistluskeeld, kui see oli kehtiv, sai läbi

30.09.2019. Kostja avaldas, et tal ei ole kavatsust võistluskeelule tugineda, mistõttu loobusid

hagejad nõudest. Hagejad selgitasid, et on esitatud arvest tasunud 140 eurot ehk tunnustatud

osa.

5. Hagejad sõnastasid 04.11.2019 nõude ümber ja palusid tuvastada hagejal I rahaliste

kohustuste puudumine kostja ees, mis tuleneksid sõlmitud kliendilepingu ülesütlemisest

seisuga 30.04.2018 ja väljastatud lõpparvest. Ca 85% menetluskuludest tuli jätta kostja kanda.

6. Kostja teatas 02.12.2019, et ei pea vaidlusalust arvet kehtivaks ja tal puudub igasugune

kavatsus/soov selles märgitud summat maksma panna. Kostja hinnangul tulid menetluskulud

tervikuna jätta hagejate kanda. Hagejad pöördusid tarbetult kohtu poole ja esitasid vigased

nõuded, mille rahuldamine ei olnud võimalik. Lisaks märkis kostja, et vaidleb hagi muutmisele

04.11.2019 vastu.

Maakohtu määrus

7. Maakohus võttis hagist loobumise tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõudes vastu ja

lõpetas selle osas menetluse. Hagi rahaliste kohustuste puudumise tuvastamiseks jättis kohus

läbi vaatamata. Kõik menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hagejate kasuks

välja menetluskulude hüvitise 4 304,4 eurot ning tagastas hagejatele riigilõivust 150 eurot.

Hagejad loobusid võistluskeeldu puudutavast nõudest ja kohtu hinnangul puudusid takistused

loobumise vastuvõtmiseks. Kui nõudest poleks loobutud, tulnuks see jätta läbi vaatamata.

Rahaliste kohustuste puudumise tuvastamise nõuet muutsid hagejad 16.08.2019 avaldusega ja

kostja ei vaielnud hagi muutmise lubamisele vastu. Kohus menetles hagejate nõuet 16.08.2019

sõnastuses. Õigussuhte puudumise tuvastamise nõude esitamine on lubatav juhul, kui hagejal

on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kostja kinnitas sõnaselgelt, et ei soovi ega kavatse

lepingu lõpetamise järgselt hagejale esitatud lõpparvet maksma panna ega pea seda arvet

kehtivaks. Kohus ei nõustunud hagejate 02.01.2020 avalduse põhjendusega, et nõude

lahendamine on vajalik välistamaks nõude maksmapanek tulevikus. Uute rahaliste nõuete

esitamine vaidlusaluse lepingu alusel oli ebatõenäoline ja õiguslikult lootusetu. Puudus õigustus

teha riigi arvel kulutusi teoreetiliste ja sisulist probleemi isikule mittepõhjustavate õigussuhete

arutamiseks. Nõue tuli jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel

läbivaatamata.

Kuivõrd hagejad loobusid võistluskeeldu puudutavast nõudest pärast seda, kui kostja teatas, et

ei kasuta vaidlusalust tüüptingimust hageja suhtes, oli sisuliselt tegemist TsMS § 168 lg-s 5

sätestatud olukorraga. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Kohus ei nõustunud, et kostja ei peaks üldse menetluskulusid kandma. Kohtusse pöördumine

ei olnud tarbetu – vajadus esitatud nõuete lahendamiseks lakkas olemast alles pärast seda, kui

kostja 03.10.2019 kohtuistungil teatas võistluskeelu mitterakendamisest ning teatas 02.12.2019

avalduses rahaliste nõuete puudumisest. Hagejad võisid mõistlikult eeldada, et kostja võib

püüda oma vaidlusaluseid nõudeid maksma panna. Hagi eseme (nõuete) sõnastuse muutmine

menetluse vältel ei muutnud hagejate tegevust menetluses vastuoluliseks ega järjepidevusetuks.

Kostjalt tuli välja mõista menetluskulud, mis tekkisid kuni 03.10.2019 kohtuistungi

lõppemiseni. Sellel päeval sai selgeks, et kostja võistluskeelu kokkuleppele ei tugine. Järgnevalt

teatas kostja ka rahaliste nõuete puudumisest. Poolte järgnev tegevus menetluses oli sisuliselt

ebavajalik. Mõistlikult käitudes oleksid pooled saanud vaidluse juba kohtuistungil lõpetada.

Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt oli 03.10.2019 seisuga õigusabile kantud kulutuste

suurus 4 154,4 eurot. Nimetatud kulu oli põhjendatud ja vajalik. Hagejad tasusid hagilt

riigilõivu 300 eurot, hagihind oli 3500 eurot. Kui hageja oleks esitanud kohtusse ainult ühe

esitatud nõuetest, oleks riigilõivumäär olnud sama. Hagist loobumisel tagastatakse poole

nõudmisel pool tasutud riigilõivust (TsMS § 150 lg 2 p 2). Seega tuli hagejale tagastada

150 eurot.

Kokku

tuli

kostjal

hagejatele

hüvitada

4304,4

eurot.

Hagejad

olid

solidaarvõlausaldajad.

Määruskaebus

8. Kostja vaidlustas määruse osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis

kostjalt hagejate kasuks välja kokku 4304,4 euro suuruse menetluskulude hüvitise. Tühistatud

osas palus kostja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud hagejate kanda ja mõista

hagejatelt kostja kasuks välja 3183,61 euro suuruse menetluskulude hüvitise. Menetluskulud

ringkonnakohtus palus kostja jätta hagejate kanda.

Kostja on algusest peale hagile täies ulatuses vastu vaielnud ja kostjale on hagi algusest peale

olnud arusaamatu. Hagejatel ei olnud tuvastushuvi. Kostja ei ole teinud midagi sellist, mis

võimaldaks nentida, et hagejad on kostja tegevuse tulemusena hagi eesmärgi saavutanud.

Kostja esindaja avaldas kohtuistungil vastuseks kohtu küsimusele, et ei kavatse võistluskeelule

tugineda. Isegi sellekohase soovi korral ei oleks ta seda teha saanud, sest juba istungi ajaks oli

võistluskeeld aegunud.

Hagi eseme sõnastuse muutmine menetluse vältel muutis hagejate tegevuse menetluses

vastuoluliseks ja järjepidevusetuks. Oli arusaamatu, miks pidi kostja tasuma mh need

menetluskulud, mis olid tingitud ainuüksi sellest, et hagejad ei suutnud esitada esimese korraga

korrektset hagi.

Kokkuvõtlikult tulid menetluskulud jätta hagejate kanda. Alternatiivselt märkis hageja, et

TsMS § 168 sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab

menetluse hagist loobumise tõttu. Sellisel juhul saab kohtupraktikast tulenevalt kohaldada ka

TsMS § 162 lg-t 4. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt

poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti,

oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis vastaspoolele võimaluse sellele vastata.

10. Hagejad palusid jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Määruskaebemenetluse kulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Kostja kohtuistungil antud

kinnitus võistluskeelu kasutamisest loobumise kohta oli selline tegevus, millega hagejad

saavutasid ühe oma hagi eesmärkidest ja mis lõi hagejatele aluse vastavast haginõudest

loobumiseks. Kohtuistungi ajaks ei olnud võistluskeeld lõppenud. 18-kuuline võistluskeeld

kehtis tüüptingimuste kohaselt alates lepingu lõppemisest ja leping lõppes 30.04.2018.

Võistluskeelu tähtaeg ei olnud 03.10.2019 seisuga veel möödunud. Vajadus hagejate esitatud

nõuete lahendamiseks lakkas olemast alles pärast seda, kui kostja 03.10.2019 kohtuistungil

teatas võistluskeelu mitterakendamisest ning teatas 02.12.2019 avalduses rahaliste nõuete

puudumisest. Kostja kanda menetluskulude jätmine ei olnud äärmiselt ebaõiglane.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

12. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles

maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse

ja jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega on maakohtu määrust vaidlustatud üksnes

menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Seega jõustus maakohtu määrus

ülejäänud osas TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas. Kaebuse esitaja taotleb

maakohtu määruses toodud menetluskulude jaotuse muutmist selliselt, et kõik kulud jääksid

solidaarselt hagejate kanda. Samas möönab kostja ka võimalust jätta menetluskulud

alternatiivselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et käesoleval juhul tuli maakohtul jätta kõik

menetluskulud hagejate kanda.

13. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hagejad soovisid lõpetada kostjaga sõlmitud lepingut.

Lepingu lõpetamise järgselt esitas kostja hagejale lõpparved, mida hagejad keeldusid tasumast

ning kostja kohaldas hageja I suhtes võistluskeeldu.

Selle tulemusena soovis hageja I sisuliselt võistluskeelu kui hagejat I ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimuse kohaldamata jätmist kostja poolt hageja I suhtes. Selline nõue oli esitatud

esialgses hagis (menetluses hilisemalt on nõuet täpsustatud) ja seda nõuet soovis hageja I tagada

kohtumenetluse ajaks. Maakohus tagasi hagi 31.08.2018 määrusega ja ringkonnakohus muutis

seda 28.06.2019 määrusega.

Esialgses vastuses hagile avaldas kostja, et vaidleb sellele nõudele vastu ja ei võta hagi õigeks.

Milles aga seisnesid kostja sisulised vastuväited sellele nõudele, kostja välja ei toonud. Samuti

ei toonud kostja esile, milline oli kostja nägemus kokkuleppest. Maakohus tuvastas 03.10.2019

istungil, et võistluskeeld sai läbi 30.09.2019 ja pooled sellele istungil vastu ei vaielnud.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja esindaja avaldas algselt, et tal puudub info, kas kostja

soovib tugineda võistluskeelule. Alles istungi ajal selgitas kostja esindaja välja, et kostja

tegelikkuses ei soovi tugineda võistluskeelule. Määruskaebuses lõpplahendile avaldas kostja,

et istungi toimumise ajaks oli 18-kuuline võistluskeeld läbi. Kostja avaldas mh, et ta oli

menetluse ajal passiivne ja ei teinud midagi selleks, et hageja I oma nõude eesmärkg saavutaks.

Eeltoodud kostja käitumine viitab, et kostja eesmärk oli algusest peale 18-kuulise võistluskeelu

lõppemise ära ootamine selleks, et hageja I nõue langeks menetluse ajal ära. Vastasel juhul

oleks saanud menetlust selle nõude osas lõpetada varem – eelduslikult pärast kostja esialgse

vastuse esitamist hagile ning edasine menetlus oleks ära langenud. Seega ei saa väita, et

kohtusse pöördumine selle nõudega oli asjatu.

14. Hagejate teine nõue oli suunatud rahaliste kohustuste puudumise tuvastamisele. Kostja

väited, et kohtusse pöördumine selle nõude osas oli põhjendamatu, ei ole nõuetekohaselt

põhjendatud ega ka asjakohane. Nimelt pöördus kostja inkassoettevõtete poole hagejalt II

võlgnevuse sissnõudmiseks (lk 106-113). Olukorras, kus kostja asus võlgnevust sissenõudma

ning hagejad leidsid, et võlgnevust tegelikkuses ei ole, sai jaatada hagejatel õigusliku huvi

rahaliste kohustuste puudumise tuvastamiseks. Kostja avaldas alles peale maakohtu istungit, et

ta ei pea hagejatele esitatud arvet (arveid) kehtivaks ja kostjal puudub kavatsus ja soov arve

(arvete) alusel nõudeid maksma panna. Ringkonnakohus märgib, et ka selle nõude puhul ei

nähtu vaidluse asjaoludest, mis põhjusel kostja ei soovinud enam hagejatelt võlgnevuse

sissenõudmist. Samas tasusid hagejad esitatud arvest osa, tunnistades sellega, et arve esitamine

oli osaliselt põhjendatud. Kuni selle ajani võisidki hagejad mõistlikult eeldata, et kostja nõuab

nendelt võlgnevuse tasumist. Pärast seda kostja kinnitust, et ta ei nõua hagejatelt võlgnevuse

tasumist, sai ilmsiks, et selle nõude menetlemiseks puudub vajadus. Maakohus leidis õigesti, et

uute rahaliste nõuete esitamine vaidlusaluse lepingu alusel oli ebatõenäoline ja õiguslikult

lootusetu.

Seega nähtub, et suures osas oli käesolev menetlus põhjustatud kostja käitumisest. Eeltoodust

leiab ringkonnakohus, et puudub alus menetluskulude jätmiseks maakohtus hagejate kanda

nagu kaebuse esitaja on määruskaebuses soovinud. Vaatamata eeltoodule ei pea

ringkonnakohus käesoleval juhul õigeks kõikide kulude jätmist kostja kanda.

15. Hageja pöördus kohtusse algselt kolme nõudega, mida hageja menetluse ajal mitmeid kordi

täpsustas ning seejuures ei olnud hagejate I ja II nõuded algselt eristatud ega nõuetekohaselt

sõnastatud. Maakohus palus veel 03.10.2019 istungil hagejatelt nõuete täpsustamist, kuigi

kohus avaldas, et eelmenetlus lõppes 16.08.2019. Pärast istungit hagejad täpsustasid oma

nõudeid. Ka hagi tagamise nõuded olid esitatud vastuoluliselt (vt ringkonnakohtu hagi tagamise

määruse põhjendusi). Lisaks, „kaotas“ hageja nõuete täpsustamise tulemusena ära ühe nõude

(lepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamine). Kuna ka seda hagejate nõuet on kohtus

menetletud, tuleb menetluskulude jaotamisel seda arvestada. Hagejaid esindas professionaalne

esindaja - vandeadvokaat, kellelt saab eeldada menetlusõiguse ja asjakohase kohtupraktika

tundmist ning oskust nõuete formuleerimiseks. Puudub mõistlik põhjus eeldada, et vastaspool

peaks hüvitama kulusid, mis tingitud nõuete pidevast täpsustamisest.

16. TsMS § 162 lg 4 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul annab TsMS § 162 lg

4 kohaldamiseks alust olukord, kus muudest menetluskulude jaotuse sätetest ei võimalda

saavutada õiglast menetluskulude jaotust. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on

lisaks kohtukulude hüvitamisele, ka poolte distsiplineerimine ning nende protsessiõiguste

heauskse kasutamise tagamine (Riigikohtu 19.06.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-01 ja

30.09.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03, p 37). Arvestades eeltoodud asjaolusid, on

käesoleval juhul õiglane, kui kumbki pool kannab oma menetluskulusid ise. Eeltoodust

tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu määruses märgitud menetluskulude jaotust ja

jätab kõik menetluskulud poolte endi kanda.

17. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 4 alusel samuti poolte endi

kanda. Tagamaks menetluskulude tervikuna õiglase jaotuse ei anna kostja kaebuse rahuldamine

käesoleval juhul alust jätta kaebemenetluse kulusid TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.

Kuna poolte menetluskulud ringkonnakohtumenetluses jäävad nende endi kanda, siis puudub

vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

18. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 178 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing