2-20-6730/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

02.07.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6730

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku

taotlus

XX

(X)

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.05.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik XX, esindaja Erkki Evart

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.05.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud puudutatud isiku kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.

Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise

ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha

ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 08.05.2020 Harju Maakohtule

taotluse rakendada XX (puudutatud isik/kaebaja) suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi

pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist

ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Psühhiaatri arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik esmakordselt psühhiaatriahaiglas ravil,

varasemast ei olnud teada, et ta oleks vajanud psühhiaatrilist ravi. Elab koos abikaasa ja tütrega

eramajas Nõmmel. Lähedastelt saadud andmete põhjal oli teada, et puudutatud isik oli viimased

30 aastat olnud alkoholi kuritarvitaja, joobes olles lähedase vastu agressiivne, ähvardas neid

(näiteks lubas majale pommi alla panna). Pereliikmed pidid end varjama lukustatud tuppa, mille

taga patsient tundide kaupa räuskas ja ähvardas. Abikaasa pidi korduvalt pöörduma politseisse.

Viimase pooleteise kuu jooksul ei ole isik seoses eriolukorraga saanud tööl käia, varasemalt

vahendas kinnisvara. Selle aja jooksul muutus puudutatud isik tavapärasest veelgi

närvilisemaks ning ähvardas pidevalt lähedasi suitsiidiga. Kodus loopis tülide käigus kääre ja

muid esemeid ning oli verbaalselt agressiivne. 06.05.2020 ütles tütrele, et kavatseb end täis juua

ja ära tappa. 07.05.2020 tarvitas kodus alkoholi ja kirjutas hüvastijätukirja, mille peale tütar

kutsus kiirabi. Puudutatud isik viidi Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini

osakonda (EMO), kus ta ähvardas samuti korduvalt suitsiidiga. Kahtlustas, et arstid manustavad

talle narkootikume. Puudutatud isiku jutt oli laialivalguv ja segane ning seetõttu suunati ta

diagnoosi täpsustamiseks psühhiaatriakliinikusse. Arvestades tema seisundit otsustas valvearst

dr PT alustada tahtest olenematut ravi 08.05.2020 kell 02.58.

Psühhiaatriahaiglas oli puudutatud isiku mõttekäik laialivalguv, raskesti jälgitav, ta oli

paranoiline ning uskus, et tütar kutsus talle kiirabi kättemaksuks. Tema sõnul kirjutas tütar ise

hüvastijätukirja, et teda haiglasse paigutada. Väitis, et ta rääkis erinevatest võimalustest, kuidas

end saab tappa, naljaviluks, kuid tütar sai kõigest valesti aru. Puudutatud isik eitas oma

haigusele viitavaid sümptomeid ning ise haiglas viibimisega nõus ei olnud. Puudutatud isikul

esines raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood F23. Tema käitumine oli

psühhoosisümptomitest mõjutatud ja ettearvamatu, millega ohustas nii iseend kui ümbritsevaid.

Oma seisundist tulenevalt polnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma

käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja senist ravikogemust hinnates pole tema seisundi

paranemine ja patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt

tõenäoline, mis tõttu taotles avaldaja kohtult luba temale ravi jätkamiseks sh rahustava,

meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi manustamiseks haiglatingimustes.

3. Maakohus määras 08.05.2020 määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja

ning kuulas puudutatud isiku ära tema viibimiskohas. Ärakuulamise avaldas raviarst, et jääb

avalduse juurde ning puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust. Puudutatud isik

avaldas ärakuulamisel, et tema tütar kirjutas lahkumiskirja, kuid ta ei tea, miks tütar pidi seda

kirjutama. Ta ei ähvardanud kordagi suitsiidiga ega pole kellelegi kallale läinud.

Maakohtu lahend

4. Maakohus rahuldas 08.05.2020 määrusega avalduse, rakendas puudutatud isiku suhtes

esialgset õiguskaitset alates 08.05.2020 kuni 12.05.2020 ning pikendas seda 40 päevani, st kuni

17.06.2020 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla teeb otsuse

tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus kohaldas puudutatud isiku

suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi,

sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

Maakohus juhindus psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1, § 13 lg-st 1, TsMS § 534

lg-st 5, § 541 lg-st 1 ning asus esitatud kirjalike andmete ja ärakuulamistel kogetu põhjal

seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on kinnitust leidnud. Maakohus tuvastas,

et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (äge psühhootiline episood F23). Raskest

psüühikahäirest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit,

käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine oli ebaadekvaatne ning ravita ja

tavapärases keskkonnas võis ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumisega ohtlik iseendale, aga ka teistele. Puudutatud isiku käitumine oli juhitud

haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisnes

selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist ohustavasse

olukorda (haiguslikust seisundist tulenevalt ähvardas suitsiidiga). Teistele ohtlikkus seisnes

selles, et isik võis kujutada otsest ohtu oma ettearvamatu agressiivse käitumisega (lähedaste

vastu agressiivne ning ähvardas neid tappa). Sõltuvalt oma seisundist oli puudutatud isik

võimetu otsustama ravi vajaduse üle ega võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise

või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas. Maakohus tuvastas, et ravi läbiviimine

ei olnud muul viisil võimalik. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajas ta pikemaajalist

psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning tema seisundi paranemise tõenäosus nelja

ööpäeva jooksul ei olnud tõenäoline.

Määruskaebus

5. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja tõi

esile, et ta esitab tuvastusnõude, kuna tema suhtes sundravi kohaldamine lõpetati. Puudutatud

isik leidis, et tahtevastase sundravi kohaldamiseks puudus mõjuv põhjus, sundravi kohaldamine

oli ebavajalik ja ebaproportsionaalne meede, mis põhines valeandmetel. Kaebaja soovis riigi

käest hüvitist aja eest, kui talt oli ebaseaduslikult vabadus võetud.

Kaebuse kohaselt tegi puudutatud isik 07.05.2020 kodus töid. Kell 14.30 kutsus tema tütar välja

politsei, kuna tal oli kahtlusi isa vaimse tervise osas - ta oli arvamusel, et isa vajab abi, kindlasti

ei pidanud ta silmas seda, et isa pannakse psühhiaatrihaiglasse ja asutakse tegema tema tahte

vastast ravi. Politsei tutvus olukorraga ja leidis, et puudutatud isiku tegevus ei olnud ohtlik.

Puudutatud isik oli tarvitanud alkoholi, kuid seda tema enda kinnistul, mistõttu puudus alus

tema ära viimiseks. Seepeale andis tütar politseile kirja, mis oleks nagu isa kirjutatud ning

väidetavalt oli nn hüvastijätukiri. Puudutatud isik selgitas, et tema seda kirja ei kirjutanud, kuid

politsei

kutsus

välja

kiirabi,

mis

transportis

ta

EMO-sse.

Sealt

suunati

ta

psühhiaatriakliinikusse. Kaebaja vabanes 22.05.2020.

Maakohtu määrus oli napisõnaline, puudus motiveering, kaebajale teadaolevalt puudus ka

selline eelnev haiguslugu, mis võiks põhjendada niivõrd äärmusliku meetme nagu vabaduse

võtmise ning sundravi kohaldamise. Kaebaja ei ole haige olnud, pole kunagi viibinud

psühhiaatrilisel ravil, pole ühtegi diagnoosi, mis sellele viitaks. Seega ei olnud põhjendatud

vastava meetme rakendamine. Avaldaja eksis selles väga oluliselt, põhjustades kaebajale

seeläbi hirmu ja mittevaralist kahju.

Kaebajale ei ole teada, mis ravimitega teda raviti, kui palju uuriti, kas nende ravimitega võivad

tekkida mingeid tüsistusi või muid hiljem avalduvaid ebameeldivaid tagajärgi. Peale sundravi

viidi kaebaja üle kergemale ravirežiimile, lõpuks üldse loobuti ravist, millest võis teha

järelduse, et sisuliselt puudus põhjus tahtevastase ravi tegemiseks - psüühilist häiret ei

tuvastatud. Avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid

üks osa tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.

Puudutatud isikul ei esinenud rasket psüühikahäiret. Ta sai hästi aru oma käitumisest ja suutis

seda juhtida, ei esine mingeid ärevushäireid, vihahooge vms. Kahetsusväärselt leidis aset isiku

valesti mõistmine tema perekonnaliikmete poolt, mis viis nad arvamusele, et ta võiks olla

iseendale ohtlik. Kaebaja kinnitas, et see oli põhjendamatu, kuna ta ei olnud kunagi midagi enda

vastu ette võtnud, ei ole seda ka kunagi kavandanud. Tal on abikaasa ja kolm tütart. Kõigil

tütardel on lapsed ja puudutatud isik saab kõigiga hästi läbi. Olukorras, kus Vabariigi Valitsus

kehtestas eriolukorra ja seadis sisse suured piirangud, oli kaebaja sunnitud olema kogu selle aja

kodus, et vältida nakatumist COVID-19 viirusesse. Puudutatud isik möönis, et tema käitumine

ei olnud alati eeskujulik, ta võis kohati rääkida asju, mida võis tõlgendada mitut moodi, kuid ta

ei pidanud silmas seda, et ta võiks iseenda suhtes midagi halba ette võtta. Kahetsusväärselt

temaga koos elavad perekonnaliikmed said asjast valesti aru, kuid seoses erakorralise

olukorraga ja sellest tuleneva vaimse pingega võis see olla seletatav. Perekonnaliikmete muret

ei saa neile ette heita. Samas ainult sellel alusel ei olnud lubatav ja kuidagi põhjendatav isiku

psühhiaatrikliinikusse suunamine tema tahte vastaselt. Eelnevalt jäeti kõik muud võimalused

kaalumata ja kohe asuti rakendama põhjuseta kõige raskemat võimalust. Võib olla võeti arvesse

mingit nn hüvastijätukirja, kuid seda kaebaja ei kirjutanud. Kaebajale ei ole teada kirja autor.

Arusaamatu, miks ei kaalutud psühholoogi või psühhiaatri abi, kes oleks välja selgitanud, kas

puudutatud isikul võis olla mõni vaimne häire või mitte.

Käesoleval ei olnud tõendatud, et puudutatud isiku oleks ohtlik teistele ja endale. Tegemist oli

perekonna arvamusega, mis tekkis valedel alustel. Muid tõendeid selle kohta ei ole. Kaebaja

võis ennast väljendada halvasti erakorralise meditsiini osakonna töötajate ees, kuid sellisel

juhul oli tegemist arusaamatusega: ta oli ärritunud ja soovis koju minna. Teda peeti aga seal

kinni põhjust nimetamata ja hiljem suunati sealt otse keset ööd psühhiaatriahaiglasse.

Puudutatud isikule pole selge, miks ta pidi viibima ravil kauem kui 17.05.2020.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks.

7. Avaldaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt tarvitas

puudutatud isik 07.05.2020 kodus alkoholi ja kirjutas hüvastijätukirja, mille peale tütar kutsus

kiirabi. Puudutatud isik viidi EMO-sse, kus ta samuti ähvardas suitsiidiga: lubas näpuga kõri

läbi lüüa ja oraga end tappa, kuna teeninud dessantväes. Kahtlustas, et arstid manustavad talle

narkootikume. Kaebaja poolt väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0.82mg/l. Kaebaja jutt

oli

laialivalguv

ja

segane

ning

seetõttu

suunati

ta

diagnoosi

täpsustamiseks

psühhiaatriakliinikusse. Arvestades puudutatud isiku seisundit ja suitsiidiähvardusi otsustas

valvearst alustada tahtest olenematut ravi. Psühhiaatrid jõudsid arvamusele, et kaebajal esines

raske psüühikahäire - äge psühhootiline episood. Tema käitumine oli ettearvamatu, millega

ohustas nii iseend kui ka ümbritsevaid. Oma seisundist tulenevalt polnud ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isikul ilmnes haiglasse paigutamisel

raske psüühikahäire, tema ähvardused olid tõsiseltvõetavad, ta võis käituda ebaadekvaatselt ja

ettearvamatult ning sellega ohustada nii iseennast kui ka teisi isikuid.

Psühhiaatriakliiniku III statsionaarses osakonnas kaebaja raviga rahunes, kuid ta igati õigustas

enda käitumist ja väitis, et tegi suitsiidiähvardustega nalja, tütar ja abikaasa liialdavad juttudega

alkoholi tarvitamisest jne. Puudutatud isik oli manipuleeriv ja püüdis ennast kehtestada, kõrge

enesehinnanguga, kriitikavaene ja düsfooriline. Psühholoogilisel uuringul koostööd ei soovinud

teha. Psühhoosi ega depressiooni ei ilmnenud, diagnoosiks jäi alkoholi kuritarvitamine. Tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpetati 22.05.2020 ja isik kirjutati välja. Ambulatoorset

psühhiaatrilist ravi patsient ei soovinud.

8. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus

jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse

põhjendustega.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset alates 08.05.2020

kuni 12.05.2020 ning pikendas esialgset õiguskaitset maksimaalselt kuni 17.06.2020. Tahtest

olenemata ravi lõpetati 22.05.2020 puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemise tõttu.

Seega määruskaebuse lahendamise ajaks oli haiglaravi lõppenud. Eelmärgitule vaatamata

annab ringkonnakohus hinnangu vaidlustatud maakohtu määruse seaduslikkusele.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS

§ 534 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja

selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohus on selles osas oma seisukohti piisavalt

põhjendanud. Määruskaebuse väide, et puudutatud isik oli maakohtu määruse tegemise ajal

terve ega vajanud ravi või haiglas viibimist, on vastuolus kohtuasja materjaliga ega anna

ringkonnakohtule alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kohtuasja materjalist nähtub, et kaebajal esines raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood

F23. Tema käitumine oli psühhoosisümptomitest mõjutatud ja ettearvamatu. Selline seisund ei

võimaldanud tal kontrollida oma käitumist. Puudutatud isiku seisund ja ravivajadus oli

tõendatud eelkõige psühhiaatrite KK ja IV ning arst-resident psühhiaatria erialal HL

arvamusega. Samuti kuulas maakohus isiku 08.05.2020 ära isiklikult ja veendus, et puudutatud

isik vajab ravi. Lisaks toetas puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Annemarie Kunila tahtevastase ravi kohaldamist.

Asjaoludest nähtub, et puudutatud isik vajas psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis oli võimalik

ainult statsionaari tingimustes. Kaebaja eitas kõiki objektiivseid andmeid enda kohta ega olnud

nõus raviga. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei omanud puudutatud isik piisavat arusaama

ravivajadusest ega olnud suuteline kontrollima oma käitumist, siis ei ole muu psühhiaatriline

abi küllaldane ega võimalik. Avalduse kohaselt manustati puudutatud isikule rahustavat,

meeleolu stabiliseerivat ja psühhoosivastast ravi. Kohus ei pea määruses märkima, milliseid

ravimised raviks kasutatakse. Riigikohus on varasemas praktikas tahtevastase ravi kohaldamise

kontekstis selgitanud, et ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid

vähemasti peab isikule olema lahendist arusaadav, kas talle võib tahtevastaselt ravimeid

manustada.

Maakohus tuvastas, et puudutatud isik ohustas oma käitumisega enda elu ja tervist (ähvardas

suitsiidiga lähedaste ees kui ka haiglas) ja oma ettearvamatu agressiivse käitumisega ka teisi

(agressiivne lähedaste vastu ja ähvardas neid tappa). Tal ilmnes psühhiaatriakliinikusse

hospitaliseerimisel raske psüühikahäire, tema ähvardusi sai võtta tõsiselt, ta võis käituda

ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega ohustada nii iseennast kui ka teisi isikuid.

Ravi käigus puudutatud isik rahunes ja tema seisund stabiliseerus. Psühhoosi ega depressiooni

enam ei ilmnenud ja ravi lõpetati. Eeltoodu kinnitab, et ravi oli selle kohaldamise ajal vajalik.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja ei toonud esile selliseid asjaolusid ega tõendeid,

mis annaksid alust kahelda tema sundravile paigutamise seaduslikkuses. Eeltoodust tulenevalt

jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse lahendamise raames ei lahendada kaebaja muid

nõudeid, sh nõudeid hüvitise saamiseks.

10. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad puudutatud isiku kanda

(TsMS § 172 lg 3 ja § 171 lg 1). Ringkonnakohus määrab kindlaks toimiku materjalide alusel,

et teistel menetlusosalistel menetluskulud puuduvad ja puudutatud isikul ei tule

menetluskulusid teistele menetlusosalistele hüvitada (TsMS § 174 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.01.2021 määrusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020 määrus ja Harju

Maakohtu 8. mai 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-6730 osas, milles kohtud

pikendasid XX suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist 40 päevani.

2. Jätta nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus muutmata osas, millega

rakendati XX suhtes esialgset õiguskaitset alates 8. maist 2020 kuni 12. maini

2020, paigutades ta nimetatud ajavahemikuks psühhiaatriahaiglasse koos

vabaduse võtmisega ning kohaldades talle selle ajavahemiku vältel

psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajaduse korral tahtevastast ravimite

manustamist.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Kulud kõikides kohtuastmetes jätta riigi kanda.