2-19-108589/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Helina Luksepp

Kohtujurist

Mare Laanoja

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

01.juuli 2020. a, Tallinn

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-108589

Tsiviilasi

Naps Solar Estonia OÜ hagi XO Ehitus OÜ vastu

1 484,38 euro ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

2 049,86 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Naps Solar Estonia OÜ (registrikood 11972663,

asukoht Piirimäe tn 8, Tänassilma küla 76406, Saku vald,

Harju maakond);

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Urmas Kiik

(Advokaadibüroo

Hedman

Partners,

e-post

urmas.kiik@hedman.ee);

Kostja: XO Ehitus OÜ (registrikood 12940984, asukoht

Tähistaeva tn 8-7, Tallinn 13516);

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Naur

(Advokaadibüroo Naur & Pärn OÜ, e-post indrek@in.ee).

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt XO Ehitus OÜ-lt (registrikood 12940984) hageja Naps Solar

Estonia OÜ (registrikood 11972663) kasuks välja töövõtulepingu alusel leppetrahv

summas 1 484,38 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

ajavahemiku 06.03-21.03.2019 eest 23,68 eurot.

3. Mõista kostjalt XO Ehitus OÜ-lt (registrikood 12940984) hageja Naps Solar

Estonia OÜ (registrikood 11972663) kasuks välja viivis 0,1% tasumisele kuuluvast

summast (s.o 1 484,38 eurost) päevas alates 22.03.2019 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1.

Jätta menetluskulud kostja kanda.

4.2.

Määrata hageja menetluskulu suuruseks 2 135 eurot (s.o riigilõiv 250 eurot

ning lepingulise esindaja kulu 1 885 eurot) ning mõista need kostja XO

Ehitus OÜ-lt hageja Naps Solar Estonia OÜ kasuks välja.

5. Otsus toimetada pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Menetluse käik

1. Naps Solar Estonia OÜ (hageja) esitas 21.03.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XO Ehitus OÜ-lt (kostja) 1 781,26 euro saamiseks. 04.04.2019 tegi

Pärnu Maakohus kostjale makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 10.04.2019 e-toimiku

menetlemise infosüsteemi kaudu.

2. 09.04.2019 esitas kostja esindaja nõudele e-kirjaga vastuväite, millel puudus digitaalallkiri.

Digitaalselt allkirjastatud vastuväite esitas kostja esindaja Pärnu Maakohtule 10.04.2019.

3. Vastuväite esitamise tõttu lõpetas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond 25.04.2019

määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

4. Harju Maakohus kohustas 26.04.2019 määrusega hagejat esitama hagi ja tasuma täiendavalt

riigilõivu.

5. 10.05.2019 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu ja pärast kohtu nõuet hagi

täpsustada, esitas hageja samal päeval (s.o 10.50.2019) ka hagi täpsustused.

6. Harju Maakohus võttis hagi 13.05.2019 määrusega menetlusse ja kohustas kostjat esitama

hagile kirjaliku vastuse.

7. Kostja vastas hagile 02.06.2019 vaieldes hagile täielikult vastu.

8. Kostja vastuse osas esitas hageja arvamuse 07.11.2019.

9. 16.01.2020 kirjaga tegi kohus pooltele ettepaneku esitada täpsustusi ja tõendeid. Hageja

vastas 29.01.2020 kohtule, et ei pea vajalikuks midagi täiendavalt esitada ning viitas veel

võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 1, mis näeb ette leppetrahvi nõudeõiguse sõltumata

õigustatud isikul tekkinud kahjust. Kostja ei esitanud täiendavaid seisukohti või tõendeid.

10. Hageja esitas menetluskulude nimekirja 14.05.2020 (s.o kohtu antud tähtaja jooksul). Ka

kostja esitas menetluskulude nimekirja tähtaegselt (18.05.2020), samuti esitas kostja

vastuväited hageja menetluskulude suuruse kohta.

Hageja nõuded ja hagi aluseks olevad asjaolud

11. Hageja nõuab kostjalt poolte vahel 25.01.2019 sõlmitud töövõtulepingu p 10.3 alusel

leppetrahvi summas 1 484,38 eurot (s.o 15% lepingu hinnast 9 895,89 eurot), hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 23,68 eurot ajavahemiku 06.03-21.03.2019 eest (16

päeva) ning edasiulatuvat viivist 0,1% päevas põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni.

12. Hageja toob hagi alusena esile järgmised asjaolud:

– Hageja ja kostja sõlmisid 25.01.2019 töövõtulepingu nr 20181010_3, mille kohaselt pidi

hageja kostjale paigaldama taastuvenergialahenduse. Lepingu p 4.1. järgi oli lepingu

hinnaks 9 895,89 eurot (ilma käibemaksuta).

– 29.01.2019 esitas hageja kostjale ettemaksu arve vastavalt lepingu p-le 4.2. Kostja teatas

10.02.2019 e-kirjaga hagejale, et ootab pakkumist veel teiselt ettevõtjalt ja pole seetõttu

hagejale ettemaksu tasunud.

– Hageja tuletas 15.02.2019 e-kirjaga kostjale meelde, et lepingu p 10.3. näeb ette

leppetrahvi, kui tellija lepingust taganeb (mõeldud on ülesütlemist).

– Kostja vastas 15.02.2019 e-kirjaga, et ta ei võta hagejalt seda tööd (ehk ütles lepingu

üles).

– 27.02.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve 1 781,26 eurot tasumiseks lähtudes

lepingu p-st 10.3, mis näeb ette leppetrahvi suuruse 15% lepingu hinnast. Hagiavalduses

hageja vähendab oma nõuet, sest erinevalt 27.02.2019 esitatud arvest, võtab hageja

hagis arvutuse aluseks käibemaksuta lepingu hinna ehk 9 895,89 eurot, millest 15% on

1 484,38 eurot.

– Kostja ei ole leppetrahvi tasunud.

– Kostja vastuväidete kohta märgib hageja, et antud juhul ei toimunud lepingust

taganemist, vaid tellija ütles VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu üles. Hageja kui töövõtja ei

ole lepingut rikkunud ja seetõttu ei saanud taganemist toimuda. Lepingu p 10.3 on

eksitavalt sõnastatud, sest pooled pole õigusteadmiste puudumise tõttu selgelt osanud

eristada lepingust taganemist ja selle ülesütlemist. Hageja viitab VÕS § 29 lg 2, mille

kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks väljendusviis, mida lepingupooled

kasutasid eksimuse tõttu.

– Leppetrahvi kokkulepe on kehtiv ja lubatav ning trahv on tavapärase suurusega.

– Leppetrahvi kokkuleppe eesmärk oli korvata hageja kahju juhuks, kui tellija põhjuseta

lepingu üles ütleb. Lepingu sõlmimiseks tegi hageja pingutusi, pidas läbirääkimisi,

pärast lepingu sõlmimist kavandas lepingu täitmist, reserveeris materjale ja

paigaldusaegu. Leppetrahvi kokkulepe oli mõeldud korvama seda kahju, mida on

keeruline rahasse arvestada.

13. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited hagile

14. Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel:

– Lepingu p 3.2. kohaselt oli töövõtjal kohustus alustada tööd pärast ettemaksu laekumist,

seega oleks hageja hakanud lepingut täitma alles pärast ettemaksu laekumist. Kuna

kostja ei tasunud ettemaksu, siis polnud kumbki pool alustanud lepingu täitmist. Seega

oli leping enne ettemaksu tasumist nn hõljuvas olekus, kus kummalgi poolel ei olnud

kohustust lepingut täita. Seetõttu on ka leppetrahvi nõudmine alusetu.

– Lepingu p 10.3 tuleb tõlgendada nii, et leppetrahvi kohaldatakse siis, kui tellija taganeb

lepingust pärast seda, kui töövõtja on alustanud lepingu täitmist. Kuna kostja ei tasunud

ettemaksu, ei alustanud hageja lepingu täitmist, mistõttu ei saa hageja kostjalt

leppetrahvi nõuda.

– Leppetrahvi nõue on alusetu ka seetõttu, et kostja ei ole lepingust taganenud –

taganemine on tühine, sest kostja ei ole hagejale ette heitnud lepingu olulist rikkumist.

– Olukord, kus hagejal ei olnud lepingu järgi kohustust lepingut täita enne ettemaksu

tasumist ja kostjal oli kohustus tasuda leppetrahv enne hageja lepingu täitma asumist,

on hea usu põhimõttega vastuolus.

– Alternatiivselt taotleb kostja leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel 340 euroni.

Hageja väidetav lepingust taganemine toimus olukorras, kus pooled ei olnud asunud

lepingut täitma, mistõttu ei saanud hageja mingisugust kahju ning lepingu rikkumine ei

olnud raske.

15. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 177 lg 4 alusel palub kostja hagejalt välja mõista ka viivis menetluskulude hüvitiselt VÕS §

113 lg 1 sätestatud määras.

Kohtuotsuse põhjendused

16. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse, kostja vastuse ja hageja seisukoha ning uurinud asjas

esitatud tõendeid nende kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Menetluskulud jätab kohus

kostja kanda ja määrab need rahaliselt kindlaks.

17. Kohus märgib esmalt, et TsMS § 4 lg 2 ja § 230 lg 1 kohaselt määravad hagimenetluses

pooled ise vaidluse eseme ja esitavad enda poolt välja toodud asjaolude kinnitamiseks tõendid.

Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5

lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad

tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt nt RKTKo 3-2-1-41-15). Seega lähtub kohus vaid poolte

poolt esile toodud asjaoludest ja tõenditest.

18. Vaidluse põhiolemus seisneb selles, et pooled sõlmisid kirjaliku töövõtulepingu, milles oli

ette nähtud, et töövõtja asub tellimust täitma alles pärast seda, kui on tasutud ettemaks.

Lepinguga oli ka kokku lepitud leppetrahvi maksmine juhuks, kui tellija lepingust taganeb.

Pärast lepingu sõlmimist tellija ettemaksu ei tasunud vaid teatas, et ta ei võta hagejalt tellitud

töö. Hageja leidis seepeale, et kostja on lepingu üles öelnud ja rakendas lepingu punkti 10.3

ning nõudis leppetrahvi. Kostja pole leppetrahvi maksnud, sest peab selle nõudmist alusetuks.

19. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb TsMS § 231 lg te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

– Pooled sõlmisid 25.01.2019 töövõtulepingu nr 20181010_3 (edaspidi Leping), mille

kohaselt pidi hageja kostjale paigaldama taastuvenergialahenduse ning kostja tasuma

tööde teostamise eest 9 895,89 eurot, millele lisandus käibemaks.

– Lepingu kohaselt sõltus hageja tööde teostamise alustamine sellest, millal kostja tasub

ettemaksu arve.

– 29.01.2019 esitas hageja kostjale ettemaksu arve vastavalt Lepingu punktile 4.2. Kostja

ei tasunud ettemaksu.

– 10.02.2019 e-kirjaga teatas kostja, et kaalub ka teisi pakkumisi.

– 15.02.2019 e-kirjaga selgitas hageja, et kostjal on kohustus maksta leppetrahvi, kui ta

Lepingust taganeb (üles ütleb).

– Kostja teatas 15.02.2019 e-kirja teel, et ei soovi hagejalt tööd tellida.

– 27.02.2019 esitas hageja kostjale leppetrahvi arve nr 19058, summas 1 781,26 eurot.

– Kostja leppetrahvi maksnud ei ole.

– Hagis nõuab hageja kostjalt leppetrahvi summas 1 484,38 eurot.

20. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda Lepingu p 10.3 alusel leppetrahvi

vaatamata sellele, et pooled ei asunud Lepingut täitma. Samuti vaidlevad pooled selle üle,

kuidas üldse lepingu punkti 10.3 tõlgendada ning kas kostja taganes lepingust või ütles selle

üles ja kui taganes, kas selline taganemine on kehtiv.

21. Kostja on esitanud hagile sisuliselt järgmised vastuväited:

-

Leppetrahvi ei saa nõuda, sest lepingu täitmist ei alustatud.

-

Kuna kostja pole hagejale ette heitnud Lepingu rikkumist, siis ei saanud lepingust

taganeda (VÕS § 116 lg 2).

-

Leppetrahv ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, sest see tekitab

kostjale kahju.

-

Alternatiivselt palub kostja VÕS § 162 alusel leppetrahvi suurust vähendada.

22. Hageja nõude aluseks on VÕS § 158 lg ja § 159 lg 1 teine lause ning seeläbi ka VÕS § 108

lg 1 ehk et kui leppetrahvi maksmise kohustust pidada kostja rahaliseks kohustuseks hageja ees,

siis on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist, sest kostja rikub raha maksmise kohustust.

Leppetrahvi nõudmise õigus tuleneb pooltevahelise Lepingu punktist 10.3 ja asjaolust, et tellija

katkestas Lepingu enne, kui hageja asus kokkulepitud töid teostama.

23. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et Leping oli nn hõljuvas olekus, sest Lepingu täitmist

polnud alustatud.

Sellist seisukohta ei toeta Lepingu sõnaselged sätted: p 3.1, mis sätestab, et digitaalselt sõlmitav

Leping jõustub selle allkirjastamisel mõlema poole poolt. Käesoleval juhul on hageja

allkirjastanud Lepingu digitaalselt 25.01.2019 ja kostja 26.01.2019 ning seega on Leping

sõlmitud ja jõustunud 26.01.2019.

Hageja on asunud ka Lepingut täitma esitades kostjale ettemaksu arve. Nimelt on Lepingu p-s

4.2 teises lauses pooled kokku leppinud, et ettemaksu arve esitatakse tellijale pärast Lepingu

jõustumist. Ettemaksu arve esitamisega oli kostjal Lepingu p 4.2 järgi tekkinud kohustus see

tasuda.

Seega Leping oli jõustunud, seda oli asutud ka täitma ning kostjal tuli ettemaksu tasumise

kohustusest vabanemiseks mingil viisil Leping lõpetada: kas ülesütlemise või Lepingust

taganemise teel.

24. Kohus nõustub hagejaga, et seda, millisel juhul sobib Lepingu lõpetamiseks ülesütlemine

(VÕS § 186 p 6) ja millisel juhul taganemine (VÕS § 186 p 5) kui lepingute lõpetamise

õiguslikud vahendid, ongi majandustegevuses tegutsevatel isikutel (kes ei pruugi omada

spetsiifilisi õigusteadmisi) raske eristada ning seetõttu võidakse neid mõisteid kasutada läbisegi

või ka ekslikus kontekstis.

25. Üldreegli kohaselt saab lepingust taganeda (VÕS § 188 lg 1) või lepingut üles öelda (VÕS

§ 195 lg 1) siis, kui selline õigus tuleneb lepingust või seadusest. VÕS § 195 järeldub, et selline

lepingu lõpetamise viis sobib pigem kestvuslepingutele ja muudel juhtudel on asjakohasem

lepingust taganemine.

26. Samas võimaldavad nii VÕS § 188 kui ka § 195 ning samuti § 5 pooltel lepingus kokku

leppida, millisel juhul lõpetab lepingu sellest taganemine ja millisel juhul ülesütlemine.

27. Seda ongi pooled antud juhul Lepinguga teinud:

Lepingu p 10.2.1-10.2.5 on pooled kokku leppinud, millal on tellijal õigus Leping üles öelda

või nõuda töövõtja väljavahetamist. Kõik nimetatud punktid viitavad töövõtjapoolsele

rikkumisele (dtl 43-44), mille puhul on tellijal samuti seadusest tulenev õigus leping üles öelda

või lepingust taganeda.

Lepingu p-s 10.3 on kasutatud üldist vormelit „lepingust taganemine“ eristamaks seda

punktides 10.2.1-10.2.5 loetletud juhtudest, mil tellija võib lepingu lõpetada töövõtjapoolse

rikkumise tõttu. Lepingu p 10.3 ei saa ilmselgelt silmas pidada lepingu lõpetamist töövõtja

poolse rikkumise tõttu, kuna töövõtja poolne lepingu rikkumine ei saa tuua samaaegselt kaasa

töövõtja õigust nõuda selle eest tellijalt leppetrahvi. Selline tõlgendus on lepingut tervikuna

vaadates ebaloogiline, vastuolus nii leppetrahvi eesmärkide kui ka hea usu põhimõttega. VÕS

§ 29 lg 8 kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega nõustub kohus

hageja käsitlusega, et lepingu p 10.3 eesmärk ei olnud sanktsioneerida kostjat juhuks, kui ta

lõpetab lepingu hagejast tuleneva rikkumise tõttu. Seega ei pidanud pooled lepingu p-s 10.3

silmas olukorda, kus tellija taganeb lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel.

28. Vaidlust ei ole selles, et hageja Lepingut ei rikkunud. Kostja isegi rõhutab seda väites, et ta

pole Lepingust kehtivalt taganenud, kuna hageja pole Lepingut rikkunud.

29. Vaidlust ei ole ka selle üle, et Leping ikkagi lõppes kostja 15.02.2019 e-kirja tõttu, sest

kumbki pool pole teisele esitanud Lepingu täitmise nõuet (hageja ei nõua ettemaksu tasumist ja

kostja pole nõudnud töö tegemist).

Kostja on 15.02.2019 saatnud hagejale e-kirja, milles teatab, et ei soovi tellida hagejalt tööd.

Kohtu

hinnangul

on

kostja

15.02.2019

e-kirja

näol

tegemist

kehtiva

lepingu

ülesütlemisavaldusega.

30. Seega Leping lõppes kostjapoolse avalduse alusel ja seetõttu, et ta loobus Lepingust mitte

seetõttu, et hageja oleks Lepingut rikkunud.

31. Võlaõigusseadusest tulenevalt on tellijal võimalik töövõtulepingut lõpetada nii sellest

taganemisega VÕS § 116 lg 1 alusel töövõtja olulise rikkumise tõttu ja lepingu ülesütlemisega

VÕS § 655 lg 1 alusel. Viimast võib teha igal ajal ja sõltumata sellest, kas lepingut rikutakse

või mitte.

32. Seega sarnaneb poolte käitumine kõige enam VÕS § 655 lg 1 sätestatud lepingu

ülesütlemisega, mida võib tellija ehk kostja teha igal ajal ja sõltumata sellest, kas töövõtja

lepingut rikub või mitte.

33. VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või

väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Arvestades, et lepingust

taganemine ja lepingu ülesütlemine on mõlemad lepingu lõpetamise viisid ning keskmisele

inimesele ei pruugi olla teada nende eristamise juriidilised nüansid, on usutav, et pooled

kasutasid erinevaid termineid selleks, et eristada Lepingu lõpetamist rikkumise tõttu ja ilma

rikkumiseta. Selline sõnastus ei ole iseenesest vale ega muuda ka kokkulepitud tingimuste sisu.

34. Töövõtulepingu p 10.3 on järgnev: „ Kui tellija lepingust taganeb, siis on töövõtjal õigus

nõuda tellijalt leppetrahvi 15 (viisteist) % lepingu hinnast. Leppetrahvi tasumine tellija poolt

ei vabasta tellijat töövõtja poolt tehtud tööde eest tasumise kohustusest. Töövõtjal on õigus

tellijalt taganemise tulemusena tekkinud kahju hüvitamist osas, mida leppetrahv ei kata.“

35. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahv on

oma olemuselt lepinguline kõrvalkohustus (VÕS § 141 p 3), st et leppetrahvi kokkulepe sõltub

lepingulisest põhikohustusest mille täitmist see tagab.

36. Lepingu p 10.3 nimetab leppetrahvi sissenõutavaks muutumise eelduseks lepingust

taganemise. Seega on kohustus, mida leppetrahv tagab, antud juhul Lepingu lõppemine ilma,

et hageja oleks selleks Lepingu rikkumisega põhjust andnud.

37. VÕS § 29 lg 1 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma.

38. Lepingu 10. peatükki tervikuna vaadeldes nähtub, et poolte soov oli kitsendada seaduses

ettenähtud võimalusi tellijapoolseks Lepingu lõpetamiseks, sh välistada tellijapoolne põhjuseta

Lepingu ülesütlemine ning defineerida olukorrad, mis annavad aluse Lepingu ülesütlemiseks.

39. Kostja leiab, et olukord, kus hagejal ei olnud kohustust lepingut täita enne ettemaksu

tasumist, aga kostjal tekkis kohustus tasuda lepingu ülesütlemise eest leppetrahvi on vastuolus

hea usu põhimõttega (kostja 02.06.2019 vastus, dtl 57). Hageja leiab, et leppetrahvi kokkulepe

tagas mh ka hageja tööde teostamisele eelnevate tegevuste hüvitamist (hageja 07.11.2019

arvamus, dtl 65).

40. Kohus märgib, et tulenevalt leppetrahvi olemusest ja funktsioonidest, ei ole leppetrahvi

nõudeõiguse tekkimiseks oluline, kas ja kui suures ulatuses on nõudjale tekkinud kahju ning

kahju puudumine ei muuda leppetrahvi nõuet automaatselt hea usu põhimõtte vastaseks.

Traditsiooniliselt eristatakse leppetrahvil kahte funktsiooni: survefunktsioon ja kahju

hüvitamise funktsioon (vt nt RKTKo 3-2-1-66-05 p 17). See tähendab, et leppetrahvi kokkulepe

peab mõjutama lepingupoolt lepingulist kohustust täitma ja rikkumist vältima. Samas ei sõltu

leppetrahvi nõudeõigus otseselt tekkinud kahjust ega selle suurusest (VÕS § 161 lg 1), vaid

leppetrahvi kahjuhüvituslik funktsioon väljendub eelkõige selles, et see lihtsustab kahju

hüvitamist pakkudes võlausaldajale alternatiivse nõude, mille puhul ei pea ta tekkinud kahju ja

selle suurust tõendama. Ainult siis, kui kahjustatud pool soovib lisaks leppetrahvile nõuda ka

kahju hüvitamist, tuleb tal neid asjaolusid tõendada (VÕS § 161 lg 2).

41. Arvestades, et pooled on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad äriühingud, ei kohaldu

VÕS § 657 lg 1 keeld seaduses sätestatust kõrvale kalduda ning pooltel on võimalik VÕS § 5

alusel selline kokkulepe sõlmida. Arvestades, et lepingu sõlmimisega võtavad mõlemad pooled

endale teadlikult kohustuse ning on usutav, et pooled asuvad lepingut täitma või tegema selleks

ettevalmistusi, ei ole selline kokkulepe kohtu hinnangul vastuolus ka tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 138 lg-test 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega.

42. Kohus leiab, et majandus- ja kutsetegevuses teenuste osutamise turul on sageli tavapärane,

et juhul, kui tellija loobub lepingust omal tahtel, siis võib sellisel juhul rakenduda sanktsioone

(nt hotelli või lennupiletite broneerimisel võib tühistamisele järgneda leppetrahv, kuigi teenust

ei kasutata – sellest loobutakse). Seetõttu pole ka midagi ebatavalist Lepingu punktis 10.3, mis

näeb ette leppetrahvi juhul, kui tellija lepingust loobub.

43. Kohus leiab, et kostja väide, et leppetrahvi kokkulepe käsitleb Lepingu lõpetamist alles

pärast Lepingu täitmisega alustamist, sh ettemaksu tasumist, on tõendamata ja paljasõnaline.

Lepingust nähtuvalt on ettemaksu tasumisega seotud hageja tööde alustamise ja lõpetamise aeg,

ent Lepingu tingimused, sh lepingu p 10.3, jõustusid Lepingu allkirjastamisega (lepingu p 3.1.

dtl 41). Lisaks on kohus eelnevalt juba märkinud, et Lepingu täitmist alustati – hageja esitas

ettemaksu arve ja kostjal oli tekkinud kohustus see tasuda.

44. Seega tuvastab kohus, et pooled on sõlminud töövõtulepingu p-s 10.3 kehtiva leppetrahvi

kokkulepe juhuks, kui tellija lõpetab töövõtulepingu p-des 10.2.1-10.2.5 nimetamata juhtudel.

Leping on kostja poolt 15.02.2019 avaldusega kehtivalt lõppenud, sest kostja loobus Lepingust

(ütles Lepingu üles VÕS § 655 lg 1 järgi).

45. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku

aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoole leppetrahvi nõudmisest

ei teata. Riigikohus on märkinud, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude

aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust,

arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes

tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt RKTKo 3-2-1-142-11, p 16).

Teate esitamise eesmärk on anda võlgnikule võimalus valmistuda selle maksmiseks, võtta

tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning anda võlgnikule selguse võimalike tulevaste

kohustuste osas ning tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks ettenähtav ning

võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. (RKTKo 3-2-1-28-08 p 14,

RKTKo 3-2-1-15-08 p 12).

46. Kostja ütles lepingu üles 15.02.2020 e-kirja teel (dtl 35). Hageja on esitanud kostjale

27.02.2019 ehk 12 kalendripäeva hiljem arve, milles nõudis leppetrahvi tasumist (dtl 37). Kohtu

hinnangul on 12 kalendripäeva mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks, samuti ei saanud

kostjal tekkida ka õiguspärast ootust, et temalt leppetrahvi ei nõuta, sest hageja oli leppetrahvi

kohustust rõhutanud oma 15.02.2020 e-kirjas kostjale (dtl 35).

47. Kohus leiab, et hageja ei ole minetanud leppetrahvi nõudeõigust VÕS § 159 lg 2 alusel.

Riigikohus on märkinud, et eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale

ei pea teine pool n-ö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja

rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (vt RKTKo 3-2-1-142-11, p 16).

Hageja hoiatas, et võib esitada leppetrahvi nõude ning esitas selle mõistliku aja jooksul pärast

leppetrahvi saamise õiguse tekkimist. Kohtu hinnangul puudus vajadus niivõrd lühikese

perioodi kestel esitada täiendav hoiatus ning leppetrahvi nõude esitamine 27.02.2020 on

käsitletav ühtlasi leppetrahvi nõudmise teatena VÕS § 159 lg 1 mõistes.

48. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagejal on Lepingu p 10.3 alusel nõue kostja vastu

leppetrahvi tasumiseks. Hageja nõutud leppetrahvi summa vastab lepingus kokkulepitule.

49. Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel viidates leppetrahvi

suuruse ebaproportsionaalsusele arvestades, et pooled ei ole Lepingut täitma asunud ning

hagejal ei ole tekkinud kahju (kostja 02.06.2019 vastus p 2.4, dtl 57). Kohus märgib, et kui

kostja soovib leppetrahvi vähendamist, siis peab ta ka tõendama leppetrahvi vähendamist

tingivate asjaolude esinemise, mida kostja antud juhul teinud ei ole. Kostja väited on

deklaratiivsed ja tõendamata. Seevastu on hageja 07.11.2019 menetlusdokumendis selgitanud,

kuidas leppetrahv oli ette nähtud korvamaks usalduskahju ning milliseid toiminguid hageja oli

asunud Lepingu täitma hakkamiseks tegema (dtl 65). Kostja on võtnud Lepinguga kohustuse

tellida töö ning hagejal tekkis põhjendatud eeldus, et kostja Lepingut täidab. Leppetrahv 15%

lepingusummast ei ole kohtu hinnangul ilmselgelt ebamõistlik.

50. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 1 484,38

eurot.

51. Hageja on taotlenud ka viivise väljamõistmist. Tulenevalt VÕS §-st 113 lg 1 võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

52. Pooled on Lepingu p-s 9.2 kokku leppinud viivisemääras 0,1% maksmisele kuuluvast

summast kalendripäevas iga viivitatud päeva eest. Pooled ei ole vaidlustanud kokkuleppe

kohaldumist ka kõrvalnõuetele ning see ei ilmne ka Lepingust. Kuna kostjal on hageja ees raha

maksmise kohustus ja see on täitmata, siis on hageja õigustatud saama ka viivist.

Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud.

53. Seega tuleb rahuldada hageja taotlus ning mõista välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis summas 23,38 eurot. Hageja on arvestanud hagi esitamise ajaks maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise aja ning arvestanud viivist 16 kalendripäeva eest, perioodilt

06.03.2019–21.03.2019.

54. Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel ka edasiulatuv viivis

summas 0,1% päevas tasumisele kuuluvast summast 1 484,38 eurot alates 22.03.2019 kuni

põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

55. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel (TsMS § 173 lg 1).

56. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sellest tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

57. TsMS § 174 lg 1 ja 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise

suuruse poolte esitatud menetluskulude nimekirjade põhjal.

58. Hageja taotleb 14.05.2020 esitatud menetlusdokumendis riigilõivu summas 250 eurot

(maksekäsu kiirmenetluses 72,94 eurot ja hagiavalduselt 177,06 eurot) ja õigusabikulude

kogusummas 1 885 eurot väljamõistmist. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on 130 eurot

ning kokku on hageja esindaja teinud tööd 14,5 töötunni ulatuses. Hageja taotleb

menetluskulude kindlaksmääramist käibemaksuta.

59. Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik kulutus, mis kuulub väljamõistmisele TsMS § 139

alusel.

60. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama

seadustiku § 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindaja vastab lepingulise esindaja nõuetele.

Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas tsiviilasja käiguga, hageja tehtud

toimingud vajalikud ning ajakulu mõistlik. Hageja esindaja tasumäär käesolevas menetluses

on 130 eurot ilma käibemaksuta. Riigikohtu senise praktika kohaselt saab sellist tunnitasu

määra pidada lepingulise esindaja puhul aktsepteeritavaks. Kohtu hinnangul on tunnitasu määr

põhjendatud.

61. Kostja vaidleb vastu hageja menetluskuludele summas, mis ületab 740 eurot (kostja enda

lepingulise esindaja kulu ning riigilõiv). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte

menetluskulud peaksid eelduslikult võrdsed olema. Hageja esitatud dokumendid on selged,

vajalikud, õiguslikult põhjendatud. Menetlusdokumendi lühidus ja konkreetsus ei ole

lepingulise esindaja tasu vähendamise alus.

62. Eelolevast tulenevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud suuruses 2 135 eurot,

mis koosnevad tasutud riigilõivust summas 250 eurot ning põhjendatud lepingulise esindaja

kulust 1 885 eurot).

63. Hageja on kinnitanud, et esitatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega.

64. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende

suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga.