3-19-2347/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2347

Haldusasi

OÜ PRO FIKSUM kaebus Tallinna linna kohustamiseks

tagastama deposiiti makstud 700 000 eurot koos viivisega

Menetlustoiming

Kaebetähtaja kontrollimine ja menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Lugeda OÜ PRO FIKSUM kaebus mittetähtaegselt esitatuks.

2. Jätta OÜ PRO FIKSUM kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada

haldusasja menetlus.

3. Tagastada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 (seitsesada viiskümmend) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5,

§ 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Tallinna linn ja OÜ MRP Linna Liinid sõlmisid riigihanke (viitenumber 142434)

tulemusena 31.10.2014 sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu nr 1.-14.1/14/28. OÜ MRP

Linna Liinid tasus vastavalt hanketingimustele Tallinna Linnakantselei arvele deposiiti

tagatiseks kokku 700 000 eurot.

2. Tallinna linn ütles 24.01.2019 avaldusega nimetatud lepingu alates 01.02.2019 üles.

3. Tallinna linn nõudis 05.02.2019 OÜ-lt MRP Linna Liinid leppetrahvi summas

500 000 eurot ja tasaarveldas selle nõude OÜ MRP Linna Liinid antud tagatise tagastamise

nõudega, mistõttu keeldus OÜ MRP Linna Liinid poolt tasutud tagatise tagastamisest täies

ulatuses (st leppetrahvi summale vastavas osas ja ulatuses, mis ületab leppetrahvi).

4. OÜ MRP Linna Liinid esitas 13.02.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse Tallinna linna

vastu rahalise kohustuse ja viivise nõuetes, taotledes deposiiti tasutud 700 000 euro

väljamõistmist Tallinna linnalt.

3-19-2347

2(7)

5. Harju Maakohus jättis 07.10.2019 määrusega asjas nr 2-19-2378 hagi läbi vaatamata, sest

tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Määrus jõustus edasi kaebamata

23.10.2019.

6. OÜ MRP Linna Liinid loovutas 29.11.2019 nõude loovutamise teatega 700 000 euro

suuruse deposiidi tagastamise nõude Tallinna linna vastu TartEst OÜ-le. Nõude loovutamise

kohta on OÜ MRP Linna Liinid ja TartEst OÜ sõlminud 11.11.2019 nõuete loovutamise

lepingu nr MRP/TET–TLN 111119, millega loovutati OÜ MRP Linna Liinid ja Tallinna linna

vahel 31.10.2014 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingust tulenev nõue. Seoses

Tallinna linna poolse lepingu ülesütlemisega soovis OÜ MRP Linna Liinid lepingu sõlmimisel

tasutud deposiidi tagastamist. Tagasinõutava deposiidi suurus on 700 000 eurot. Nõue Tallinna

linna vastu on olnud Harju Maakohtu menetluses (asi nr 2-19-2378). Menetlus lõppes asja

määramisega halduskohtu pädevusse.

7. TartEst OÜ loovutas 02.12.2019 nõude loovutamise teatega nõuete loovutamise lepingust

nr MRP/TET–TLN 111119 tuleneva nõude OÜ-le PRO FIKSUM (kaebaja). Nõude

loovutamise kohta on TartEst OÜ ja kaebaja sõlminud 29.11.2019 nõuete loovutamise lepingu

nr TET/PRF–TLN 291119, millega loovutati nõue, mis tuleneb nõuete loovutamise lepingust

nr MRP/TET–TLN 111119. Nõude suurus on 700 000 eurot.

8. Kaebaja esitas 13.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna kohustamiseks

tagastama deposiiti makstud 700 000 eurot koos viivisega.

9. Tallinna Halduskohus tagastas 16.12.2019 määrusega asjas nr 3-19-2347 kaebuse

läbivaatamatult kaebeõiguse puudumise tõttu, sest nõuete loovutamine ei ole avalik-õiguslikus

suhtes võimalik.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.01.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis halduskohtu määruse

põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, ja

edastas asja vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule.

11. Riigikohtu erikogu tühistas 23.04.2020 määrusega ringkonnakohtu 31.01.2020 määruse ja

saatis asja ringkonnakohtule lahendamiseks. Riigikohus leidis, et asja lahendamiseks pädev

kohus on halduskohus ja nõuete loovutamine avalik-õiguslikus suhtes ei ole tingimata

välistatud.

12. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.04.2020 määrusega kaebaja määruskaebuse,

tühistas halduskohtu 16.12.2019 määruse ja saatis asja halduskohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata 21.05.2020.

13. Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2020 määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale

tähtaja deposiiti makstud summa tagastamise nõudeõiguse loovutamise tõendamiseks ja

kaebuse tähtaegsuse põhjendamiseks või kaebetähtaja ennistamise taotlemiseks.

14. Kaebaja vastas kohtumäärusele 09.06.2020. Põhjendused:

14.1. Nõude loovutamise kehtivuse osas selguse saamiseks tuleb kaebus menetlusse võtta.

Nõude loovutamist kinnitavad OÜ MRP Linna Liinid kinnitus nõude loovutamise kohta TartEst

OÜ-le ja TartEst OÜ 02.12.2019 kinnitus nõude loovutamise kohta kaebajale. Kaebaja lisab

neile 11.11.2019 ja 29.11.2019 nõude loovutamise lepingud.

14.2. Riigikohus kinnitas 23.04.2020 määruses, et tegemist on sama asjaga HKMS § 121 lg 3

mõttes, mis sai alguse Harju Maakohtus. Hagi Harju Maakohtusse esitati 13.02.2019. Praegusel

3-19-2347

3(7)

juhul ei saa lähtuda HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud 30-päevasest kaebetähtajast, sest Tallinna

linna 05.02.2019 kirja ei saa käsitleda toimingu tegemisest keeldumisena. Tallinna linn ütles

lepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) sätetele tuginedes, seega ei olnud tegemist

haldustoiminguga.

Tsiviilõigussuhtes

nõude

esitamine

ei

saa

olla

samaaegselt

haldusmenetluses tehtud toiming. Lähtuda tuleb HKMS § 46 lg 2 teisest ja kolmandast lausest.

Kuna kohalikule omavalitsusele ei ole alusetult kinnipeetavate rahasummade tagastamiseks

tähtaega ette nähtud, tuleb lähtuda 2-aastasest kaebetähtajast, mis ei ole möödunud.

14.3. Kui kohus leiab siiski, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, taotleb kaebaja tähtaja

ennistamist. Kaebajal puudus alus eeldada, et vastustaja keeldumine deposiidi tagastamisest oli

lõplik. Tallinna linn väitis 05.02.2019 kirjas, et tagatise osa, mis jääb alles pärast leppetrahvi

mahaarvamist, arvatakse kahju hüvitamiseks. Seega ei teatanud Tallinna linn, et keeldub

deposiiti tagastamast, vaid teeb tasaarvestuse 500 000 euro osas. Ülejäänud 200 000 euro osas

tegi Tallinna linn sisuliselt tingimusliku tasaarvestuse avalduse, mis on tühine (VÕS § 198).

Tallinna linna 05.02.2019 kirjal puudus vaidlustamisviide. Lisaks taotleb kaebaja selle kirja

tühistamist, kui kohus leiab, et tegemist on haldusaktiga ja see takistab kohustamiskaebuse

rahuldamist.

Kaebajale ja tema õiguseelnejale ei olnud arusaadav, et deposiidi tagasisaamiseks tuleb kaebus

halduskohtule esitada 30 päeva jooksul. Samuti ei olnud võimalik kaebetähtaja algust üheselt

arusaadavalt tuvastada. Kaebaja eeldas, et linnaga sõlmitud leping oli tsiviilõiguslik, mistõttu

esitas hagi maakohtusse. Maakohus leidis alles 8-kuulise menetluse järel, et tegemist on

halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis vastupidiselt, et

tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga. Alles Riigikohus leidis, et tegemist on halduskohtu

pädevusse kuuluva vaidlusega. Arvestades Tallinna linna vastuolulist käitumist ja erinevate

kohtute vastandlikke seisukohti, ei saa kaebajale ette heita, et ta eksis kaebetähtaja arvestamisel.

Kaebuse sisuliselt lahendamata jätmisel kaasnevad kaebajale rasked tagajärjed ja oluline

ebaõiglus, sest Eesti rikkaim kohaliku omavalitsuse üksus rikastub suures ulatuses eraettevõtja

arvelt.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Kohus jääb 25.05.2020 määruses toodud seisukoha juurde, et kaebus on esitatud

kaebetähtaega rikkudes. Halduskohtule esitatava kaebuse tähtaegu reguleerib HKMS

(mõningatel juhtudel ka teised haldusõigust reguleerivad seadused, nt riigivastutuse seadus),

seega ei ole kaebaja viited VÕS-ile asjakohased. Halduskohtumenetluses ei kehti eraõiguslikes

suhetes kehtivad nõude esitamise/aegumise tähtajad ning halduskohtul ei ole võimalik neist

kaebetähtaja kontrollimisel lähtuda, olenemata sellest, et tegemist oli lepingulise vaidlusega või

mitte. Riigikohtu 23.04.2020 määrusest (p 19) nähtuvalt oli vaidlusaluse avaliku teenindamise

lepingu näol tegemist halduslepinguga. Järelikult ei olnud tegemist tsiviilõigussuhtega, nagu

väidab kaebaja. HKMS § 6 lg 1 järgi loetakse haldusleping halduskohtumenetluses

haldusaktiks. Seega tuleb ka halduslepingute ja -lepinguliste suhete vaidlustamisel lähtuda

HKMS-is sätestatud kaebetähtaegadest.

16. Kaebaja esitas kohtule kohustamiskaebuse deposiiti makstud summa tagastamiseks.

Tegemist on toimingu sooritamiseks kohustamise nõudega, mis tuli HKMS § 46 lg 1 esimese

lause järgi esitada 30 päeva jooksul kaebajale toimingu tegemisest keeldumise

teatavakstegemisest arvates (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2010 otsus asjas nr 3-09-2477,

p 10). Tallinna linna 05.02.2019 kirjast nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et Tallinna linn keeldub

OÜ-le MRP Linna Liinid deposiiti makstud 700 000 euro tagastamisest täies ulatuses.

Seejuures ei ole oluline, kas OÜ MRP Linna Liinid oli enne seda esitanud linnale taotluse

3-19-2347

4(7)

deposiiti makstud summa tagastamiseks. Kuna Tallinna linna 05.02.2019 kirjast nähtus selgelt

linna kavatsus deposiiti makstud summat mitte tagastada (st linna keeldus toimingut

sooritamast), tulnuks kohustamisnõue deposiiti makstud summa tagastamiseks esitada 30 päeva

jooksul Tallinna linna 05.02.2019 kirjast teadasaamisest arvates. Ka juhul, kui lugeda Tallinna

linna 05.02.2019 kiri haldusaktiks, tulnuks see vaidlustada tühistamiskaebusega HKMS § 46

lg 1 järgi 30 päeva jooksul.

17. Praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda HKMS § 46 lg 2 teises ja kolmandas lauses

sätestatud kaebetähtajast, sest tegemist ei olnud Tallinna linna tegevusetuse ega viivitusega.

Sellega oleks olnud tegemist juhul, kui kaebaja või tema õiguseelneja oleks esitanud Tallinna

linnale taotluse deposiiti makstud summa tagastamiseks, kuid linn oleks jätnud taotluse

lahendamata, või kui linn oleks nõustunud deposiiti makstud summa tagastamisega, kuid oleks

selle tagasimaksmisega venitanud. Praegusel juhul nähtus aga linna keeldumine selgesti

05.02.2019 kirjast, seega oli linna otsustus teada ja kaebajal/tema õiguseelnejal tulnuks oma

õiguste kaitseks õigeaegselt samme astuda.

18. Kaebaja väide, et deposiiti makstud summa tagastamine ei olnud lõplik või kindel, on

otsitud. Tallinna linn oli 05.02.2019 kirjas väga selgelt ja ühemõtteliselt, seejuures rasvases

kirjas välja toonud, et OÜ-le MRP Linna Liinid keeldutakse deposiiti makstud summa

tagastamisest täies ulatuses. Sellest ei saanud jääda mingit kahtlust, et linn võiks selle summa

(kasvõi osaliselt) siiski tagastada. Tallinna linn oli arvestanud leppetrahvi nõude esitamise

seisuga välja esialgse kahju, mida lepingu ülesütlemine talle põhjustas, ja arvestas leppetrahvi

summat ületavas osas deposiiti makstud summa selle kahju katteks. Sellise kahju tekkimine ei

olnud ilmselgelt võimatu, arvestades, et linnal tuli leida kiiresti uus vedaja, kelle teenuse hind

osutus kallimaks.

19. Tegemist ei olnud tingimusliku tasaarvestusega. Tingimuslik tehing on tsiviilseadustiku

üldosa seaduse §-st 102 nähtuvalt selline, mille õiguslike tagajärgede tekkimine või lõppemine

sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte. Praegusel juhul oli Tallinna

linnale 05.02.2019 kirja saatmise ajaks kahju tekkimine teada ja teada oli ka selle esialgne

suurus (vähemalt 6 579 517 eurot), mis ületas tunduvalt sissenõutud leppetrahvi summat ja ka

ülejäänud deposiidis olevat summat. See, et linn teavitas lepingupartnerit edaspidi (st pärast

kahju täpse suuruse selgumist) esitatavast kahju hüvitamise nõudest, ei tähenda, et tegemist

olnuks tingimusliku tasaarvestusega. Seega on kaebaja viited tehingu tühisusele ebaõiged. Kuid

ka juhul, kui tagastamata jätmise otsustust saaks pidada mingil tingimusel tühiseks, ei

pikendanud see kaebetähtaega.

20. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et deposiiti makstud summa tagastamata jätmine oli selge

kaebaja õiguseelnejale OÜ-le MRP Linna Liinid, kes esitas üsna ruttu, st juba 13.02.2019 Harju

Maakohtule hagiavalduse Tallinna linnalt deposiiti makstud 700 000 euro väljamõistmiseks.

Seega on ebausutavad ja otsitud kaebaja väited, et talle ei olnud Tallinna linna 05.02.2019 kirja

sisu ja sellega kaasnevad tagajärjed arusaadavad.

21. Kaebaja on Riigikohtu 23.04.2020 määruse p-s 13 toodud selgitusest, et tegemist on sama

kohtuasjaga, mida menetleti maakohtus, ebaõigesti aru saanud. Riigikohus selgitas selles asjas

erikogu pädevust olukorras, kus maakohtule oli esitanud hagi üks isik ja halduskohtule teine

isik. Riigikohus leidis, et kuna mõlemas asjas toimub vaidlus sama nõude üle, mis oli vahepeal

loovutatud teisele isikule, siis tuleb seda käsitleda sama asjana HKMS § 121 lg 3 mõttes. HKMS

§ 121 lg 3 sätestab reeglid juhuks, kui halduskohus leiab, et vaidluse lahendamine ei kuulu tema

pädevusse, kuid samal ajal leiab ka maakohus, et sama vaidluse lahendamine ei kuulu tema

pädevusse. Sellises olukorras otsustab pädeva kohtu Riigikohtu erikogu.

3-19-2347

5(7)

22. Eeltoodu aga ei tähenda, et kaebetähtaja kontrollimisel tuleb lähtuda ajast, millal

kaebaja/tema õiguseelneja pöördus oma õiguste kaitseks mittepädeva kohtu poole. Sellist

praktikat ei ole varasemas kohtupraktikas kunagi kohaldatud. Halduskohtu menetlus algab

kaebuse esitamisest halduskohtule (HKMS § 51 lg 5), mitte maakohtule. Erandjuhtudel saab

arvestada kaebuse esitamise aega maakohtule, kui on selge isiku soov esitada kaebus

halduskohtule. Sellisel juhul edastab maakohus kaebuse halduskohtule (HKMS § 40 lg 2) ja

halduskohus loeb kaebuse esitatuks ajal, mil see saabus maakohtule. Praegusel juhul esitas OÜ

MRP Linna Liinid teadlikult ja tahtlikult hagi maakohtusse, sest arvas, et tegemist on

tsiviilõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Seega ei saa sellise hagi esitamisega lugeda

halduskohtumenetluses kehtivat kaebetähtaega järgituks.

23. Kohus selgitas oma 25.05.2020 määruses kaebajale, et kohtu jaoks on usutav, et

kaebajal/tema õiguseelnejal oli perioodil 13.02.2019 (maakohtule hagi esitamise aeg) kuni

23.10.2019 (maakohtu määruse jõustumise aeg) halduskohtule kaebuse esitamata jätmiseks

olemas mõjuv põhjus ja selle perioodi võrra lükkub kaebetähtaeg edasi. Kuna OÜ MRP Linna

Liinid ja Tallinna linna vahel sõlmitud lepingu osas esines ebaselgus, millise kohtu pädevusse

sellega seotud vaidluse lahendamine kuulub, siis saab maakohtule hagi esitamist ja maakohtu

menetlusaega pidada mõjuvaks põhjuseks, miks ei pöördutud samal ajal sama vaidlusega

halduskohtule poole. Samal põhjusel ei heida kohus kaebajale ette halduskohtule kaebuse

esitamata jätmist ajavahemikul 05.02.2019–12.02.2019. Seega on kohus lähtunud kaebajale

soodsamast tõlgendusest ja arvestanud kaebetähtaja kulgemisel lepingu osas valitsenud

õigusliku ebaselgusega.

24. Asjaoludest nähtuvalt jättis Harju Maakohus OÜ MRP Linna Liinid hagi läbi vaatamata

07.10.2019 määrusega ja määrus jõustus edasi kaebamata 23.10.2019. Edasikaebamise tähtaeg

oli ette nähtud selleks, et hageja saaks kaaluda maakohtu määruse õiguspärasust ning otsustada,

kas ta nõustub maakohtuga või peab vajalikuks määrust vaidlustada. Ka selle aja on

halduskohus kaebetähtaja hulgast maha arvanud. Kuna maakohtu määrust ei vaidlustatud,

nõustus OÜ MRP Linna Liinid järelikult maakohtu hinnanguga, et tegemist on halduskohtu

pädevusse kuuluva vaidlusega. Seega tuli OÜ-l MRP Linna Liinid maakohtu määruse

jõustumise järgselt teha endale kindlaks halduskohtus vaidlustamise kord ja tähtajad.

25. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et praeguse kaebuse esitamise tähtaega hakkas

kulgema maakohtu määruse jõustumisest 23.10.2019 ja kaebus tulnuks esitada hiljemalt

22.11.2019. Kaebus esitati alles 13.12.2019, s.o 21 päeva hiljem, järelikult HKMS § 46 lg 2

esimeses lauses sätestatud kaebetähtaega rikkudes. Seejuures ei ole oluline, et nõuet on

vahepeal korduvalt loovutatud. HKMS ei näe ette, et kaebetähtaeg hakkaks nõude loovutamisel

uuesti kulgema. HKMS § 30 lg-st 1 nähtub vastupidi, et nõude loovutamine ei mõjuta asja

menetlust. Nõude loovutamisel uue kaebetähtaja kulgema hakkamine ei oleks kooskõlas

seaduse mõttega. Seaduse mõttes astub uus võlausaldaja vana võlausaldaja asemele kõigi

nõudega seotud õiguste ja kohustustega. Samuti ei ole nõude loovutamisel uue kaebetähtaja

kulgema hakkama kooskõlas õigusrahu põhimõttega, sest sellisel juhul oleks võimalik

kaebetähtaja regulatsiooni vältida nõuet pidevalt uutele võlausaldajatele loovutades ja nõuet

saab lõpmatult nö elus hoida.

26. Kaebus oleks tähtaegne, kui kaebaja oleks esitanud hüvitamiskaebuse, mille võib HKMS

§ 46 lg 4 järgi esitada 3-aastase tähtaja jooksul. Samas on kaebaja ringkonnakohtule esitatud

määruskaebuses (p-s 15) selgelt välja toonud, et ta ei nõua kahju hüvitamist, vaid lepingu

täitmise tagatiseks antud tagatise tagastamist, seega puudub kohtul alus tõlgendada kaebuse

nõuet hüvitamisnõudena. Eeltoodu ei takista siiski kaebajal edaspidi hüvitamiskaebust esitada.

3-19-2347

6(7)

27. Kaebaja viitas 09.06.2020 avalduses tühistamiskaebuse esitamise soovile. HKMS § 49

lg-st 1 lähtudes tuleb ka see nõue lugeda esitatuks 13.12.2019, st HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud

30-päevast kaebetähtaega rikkudes.

28. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline

lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise

avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Üldjuhul

peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib

arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist

õigusaktidele vastavalt juhtida (Riigikohtu 16.01.2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 16).

Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et

selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb

arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka

subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest.

29. Asjaoludest ei nähtu, et kaebajal esinenuks objektiivseid takistusi kaebetähtaja järgimiseks.

Kaebaja ei ole põhjendanud, et tal oli objektiivselt võimatu kaebust varem esitada (nt streik,

elektri- või internetivõrgukatkestus vms). Seega kontrollib kohus, kas praegusel juhul saavad

tähtaja ennistamist õigustada subjektiivsed asjaolud.

30. Kohtu hinnangul ei õigusta kaebetähtaja rikkumist ka kaebajast tulenevad subjektiivsed

asjaolud. Pärast maakohtu määruse jõustumist ei saanud kaebajal ega tema õiguseelnejal enam

olla ebaselgust selles osas, millise kohtu poole oma õiguste kaitseks pöörduda. Tallinna

Ringkonnakohus tegi oma määruse, milles leidis, et tegemist on siiski maakohtu pädevusse

kuuluva vaidlusega, alles 31.01.2020, st pärast kaebuse esitamist, järelikult ei saanud see

kaebajas õiguslikku ebaselgust tekitada ega süvendada. Kuna kaebajal pidi pärast maakohtu

määruse jõustumist tekkima arusaam, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva

vaidlusega, siis oli põhjendamatu jätkuvalt lähtuda tsiviilõiguslikes suhtes kehtivatest

aegumistähtaegadest ja põhjendada kaebuse esitamisega viivitamist õigusliku ebaselgusega.

Samuti on kohus eespool põhjendanud, miks on põhjendamatu kaebaja väide, et Tallinna linna

05.02.2019 kirjast ei olnud deposiiti makstud summa tagastamata jätmine arusaadav.

31. Maakohtu 07.10.2019 määrusest nähtub, et OÜ-d MRP Linna Liinid esindas maakohtu

menetluses sama lepinguline esindaja, kes esindab praeguses asjas ka kaebajat. Seega oli

kaebajale ja tema õiguseelnejale selles vaidluses professionaalne õigusabi algusest peale

kättesaadav ning lähtuda ei saa kaebaja või OÜ MRP Linna Liinid subjektiivsest teadmisest

kaebetähtaja osas, vaid neid esindava õigusnõustaja teadmistest. Professionaalne õigusnõustaja

peab olema kursis kohtumenetluse normidega, mh kaebetähtaega reguleerivate normidega.

Vähemalt peab ta oskama neid menetlusseadustikest vajadusel kontrollida. Tähtajast ebaõige

arusaamine, mis võiks õigustada protsessiõiguslikes küsimustes kogenematute isikute poolt

kaebetähtaja möödalaskmist, ei saa õigusteadmistega esindajalt eeldatavaid teadmisi ja

kogemusi arvestades olla mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel. Kui tähtaja ennistamisel

lähtutakse menetlusosalise subjektiivsest arusaamisest vaid erandjuhtudel, siis õigusabiteenust

osutava esindaja subjektiivne arusaamine kaebetähtaja normidest saab tähtaja ennistamist

õigustada veelgi harvematel juhtudel. Tegemist peab olema keerulise olukorra või vastuolulise

kohtupraktikaga, mis ei võimalda kaebetähtaja normide sisust ja eesmärgist üheselt aru saada.

Praegusel juhul esitati kohustamiskaebus, milleks HKMS § 46 lg 2 esimene lause näeb selgelt

ette 30-päevase kaebetähtaja. Kohus arvestab seejuures, et kaebaja esindajaks olev esindaja on

ka varem korduvalt halduskohtumenetluses osalenud ning tunneb haldusõigust ja

halduskohtumenetlust reguleerivaid norme.

3-19-2347

7(7)

32. Kaebaja viitas vaidlustamisviite puudumisele. Tallinna linn ei ole tõepoolest 05.02.2019

kirja vaidlustamiskorda märkinud, kuid tegemist ei olnud haldusaktiga, kuhu tulnuks

haldusmenetluse seaduse § 57 kohaselt vaidlustamisviide lisada. Vaidlustamisviite puudumine

saaks õigustada kaebetähtaja ennistamist juhul, kui tähtaja möödalaskmine oli tingitud

vaidlustamisviite puudumisest. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et vaidlustamisviite

puudumine tõi praegusel juhul kaasa kaebetähtaja rikkumise. Kohtu hinnangul ei saanud

Tallinna linna 05.02.2019 kirjast jääda mingit kahtlust selles, et linn keeldub deposiiti makstud

summa tagastamist, mistõttu tuli selle summa tagasisaamiseks pöörduda kaebusega kohtu

poole. Kuna maakohus leidis, et vaidluse lahendamine ei kuulu tema, vaid halduskohtu

pädevusse, pidi kaebaja või tema lepinguline esindaja tegema endale selgeks halduskohtule

esitatavad nõuded ja tähtajad. Õigusteadmistega esindajalt saab põhjendatult oodata, et ta saab

aru haldus- ja tsiviilkohtumenetluse normide erinevusest, sh nõude/kaebuse esitamise

erinevatest tähtaegadest, ning suudab asjakohased normid menetlusseadustikest üles leida.

33. Seega puudusid kaebajal mõjuvad põhjused kaebetähtaja ületamiseks. Tähtaja

ennistamiseks ei anna põhjust asjaolu, et tähtaega ei rikutud väga pikalt. Sellise asjaoluga oleks

kohane arvestada juhul, kui tähtaja rikkumiseks esinesid mõjuvad põhjusel ja järgmiseks tuleks

kaaluda, kas need põhjused õigustasid viivituse pikkust. Kaebaja puhul mõjuvaid põhjuseid

tähtaja mittejärgimiseks ei olnud.

34. Samuti ei ole asjakohane kaebaja viide sellele, et kaebuse sisulise lahendamata jätmise

korral kaasnevad kaebajale rasked tagajärjed ja oluline ebaõiglus. Kaebetähtaeg kehtib kõigile

ühtmoodi ja võrdselt ega olene sellest, kui suurt kahju võiks kaebaja menetluse lõpetamise tõttu

kanda. Kaebaja esitatud dokumendist „Lisa_1 NLL MRP-TET 111119“ nähtub, et OÜ MRP

Linna Liinid selgitas 11.11.2019 nõuete loovutamise lepingus nr MRP/TET–TLN 111119

TartEst OÜ-le, et on algatanud Tallinna linna vastu maakohtus menetluse asjas nr 2-19-2378,

mis lõppes „asja määramisega halduskohtu pädevusse“. Kuna kaebaja esitatud dokumendist

„Lisa_2 NLL TET-PRF 291119“ nähtuvalt loovutas TartEst OÜ 29.11.2019 nõuete

loovutamise lepinguga nr TET/PRF–TLN 291119 kaebajale nõude, mis tuleneb nõuete

loovutamise lepingust nr MRP/TET–TLN 111119, siis pidi ka kaebaja esimesena viidatud

nõuete loovutamise lepingus viidatud kohtuasjast ja selle tulemusest teadlik olema. Seda enam,

et nii kaebajat kui TartEst OÜ-d esindas lepingute sõlmimisel sama isik – Jaan Uibo, kes on

äriregistri järgi mõlema äriühingu juhatuse liige. Juhatuse liikme teadmine tuleb lugeda ka

äriühingu teadmiseks. Järelikult oli kaebajale kohtuvaidluse tulemus teada ja oli tema risk, et ta

otsustas nõude loovutamise lepingu sõlmida, kontrollimata eelnevalt nõude realiseerimise

võimalusi.

35. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.

36. Kaebetähtaja rikkumise ja tähtaja ennistamata jätmise tõttu tuleb kaebuse menetlus

lõpetada (HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2).

37. Menetluse lõpetamise tõttu puudub kaebajal õigus esitada uuesti kaebust sama nõudega

samal alusel (HKMS § 43 lg 1 p 2, § 155 lg 6).

38. HKMS § 104 lg 5 p 4 järgi tuleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot kaebajale

tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/