2-12-5746/320 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uuusen-Nacke, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Määruse tegemise koht ja aeg

1. juuli 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-5746

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi

WEROL

TEHASED

(pankrotis)

pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Baltic Agro määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Võlausaldaja I (määruskaebuse esitaja): AS Baltic Agro

(registrikood 10344249), esindajad vandeadvokaadid

Annika Jaanson ja Artur Knjazev

Võlgnik (vastustaja): aktsiaselts WEROL TEHASED

(pankrotis; registrikood 10255770) pankrotihaldur

Toomas Saarma

Võlausaldajad II ja III (maakohtus lõpparuandele ühise

vastuväite esitanud isikud): Transcom AS (registrikood

10550575);

Transcom

Grupp

OÜ

(registrikood

10976469)

Võlausaldajate esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. aprilli 2020 määrus muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus AS Baltic Agro kanda.

3. Jätta pankrotihalduri menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Tartu Maakohus kuulutas 5. aprilli 2012 määrusega välja aktsiaseltsi WEROL TEHASED

(võlgnik) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma.

2. Pankrotihaldur esitas 17. veebruaril 2020 maakohtule lõpparuande. Pankrotihaldur palus

lõpetada aktsiaseltsi WEROL TEHASED pankrotimenetluse; määrata pankrotihalduri tasuks

237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga); kinnitada pankrotimenetluse kulud ajavahemikus

5. aprill 2012 kuni 30. jaanuar 2020 kokku summas 793 839 eurot 78 senti (käibemaksuga); jätta

pankrotihaldur pankrotimenetluse kohustustest vabastamata; määrata võlgniku dokumentide

hoidjaks Scanola Baltic AS (registrikood 12354430).

3. Lõpparuandele esitasid võlausaldajatena vastuväiteid AS Baltic Agro (võlausaldaja I),

Transcom AS (võlausaldaja II) ja Transcom Grupp OÜ (võlausaldaja III).

MAAKOHTU SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohus kinnitas 29. aprilli 2020 määrusega lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse.

Määruse resolutsioonis märkis maakohus võlausaldajad ja nende tunnustatud nõuded; määras, et

pankrotihaldur tuleb jätta pankrotimenetluse kohustustest vabastamata; määras võlgniku

dokumentide hoidjaks Scanola Baltic AS-i ning nägi ette pankrotimenetluse lõpetamise teate

avaldamise väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohus määras pankrotihalduri tasuks

216 640 eurot 61 senti (käibemaksuta), millisega tasaarvestas pankrotimenetluse kinnitamata

kulud summas 18 573 eurot 84 senti (käibemaksuta). Kohus määras pankrotihalduri

väljamakstavaks tasuks 237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga). Kohus kinnitas pankrotimenetluse

kulud ajavahemikus 5. aprill 2012 kuni 30. jaanuar 2020 summas 771 551 eurot 17 senti

(käibemaksuga) ja jättis kinnitamata pankrotimenetluse kulud 22 288 eurot 61 senti

(käibemaksuga).

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei saa võlgniku maksejõuetuse põhjusena välja tuua kuriteo

tunnustega tegu ega rasket juhtimisviga, vaid põhjus on muu asjaolu PankrS § 162

lg 3, § 163 lg 5, § 28 tähenduses. Lõpparuandes on põhjalikult käsitletud põhjuseid, mis viisid

lõppkokkuvõttes äriühingu maksejõuetuseni.

Maakohus leidis, et PankrS § 165 lg-te 3 ja 5 alusel tuleb pankrotihaldur jätta pankrotihalduri

kohustustest vabastamata. Haldur vabastatakse kohustustest PankrS § 165 lg 5 alusel pärast

vajalike toimingute tegemist ja aruande esitamist.

Maakohus jäi tulude ja kulude kandmise metoodika osas 12. septembri 2019 määruses märgitud

seisukohtade juurde. Lõpparuandes näidatud kulud on esitatud viisil (tabelid 6, 7, 8, 9), mis vastab

PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 9 nõuetele. Lõpparuandes näidatud tulud (tabelid 12, 13, 14, 15, 16)

vastavad PankrS § 162 lg 2 p-des 1, 4 ja 5 nõutule. Maakohus ei nõustunud seisukohaga, et tulud

ja kulud peaksid olema näidatud n.ö bilansimeetodil, mille juures on arvesse võetud juba see, et

kulu on (kolmanda isiku poolt) hüvitatud või et tulu (laekumine) on vähenenud selle saamiseks

tehtud kulu arvel. Selline käsitlus ei vasta PankrS §-s 162 sätestatule.

Võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlgniku vara arvel. Võlgniku vara (ehk pankrotivara) arvel

tehakse enne nõuete rahuldamist väljamaksed ja väljamaksete tegemise korra määravad PankrS

§ 153 lg-d 1 ja 2. Tartu Ringkonnakohus on 11. novembri 2016 määruse resolutsiooni p-s 2.2

märkinud, et võlgniku majandustegevusega seotud kulud ehk massikohustused kuuluvad

kandmisele pankrotivara arvelt ega kuulu täiendavalt liigitamisele ega jaotamisele eri kategooriate

võlausaldajate vahel. Võlausaldajad osalevad kõikide kulude kandmises seeläbi, et need kuuluvad

kandmisele pankrotivarast enne võlausaldajatele raha välja maksmist.

Maakohus leidis, et lõpparuandes esitatud kulude liigitus, mille kohaselt 1) pandipidaja kanda

jäävad pankrotivaraga seotud kulud ja 2) ülejäänud pankrotimenetluses tehtud väljamaksed ja

kantud kulud, on põhjendatud.

Maakohus ei nõustunud võlausaldaja I väitega, et konkreetsete õigusvaidlustega seotud kulud jm

väljamaksed tuleb omistada üksnes pandiga tagamata võlausaldajatele ja pandipidaja ei pea nendes

osalema. Pandipidaja (võlausaldaja I), kes on I järgu võlausaldaja, on võlausaldaja ka II järgus.

Seetõttu osaleb ta kulude kandmises nii I kui ka II järgus.

Maakohus leidis, et arvestades menetluse raames õigusabi osutajale püstitatud eesmärki, kogutud

teabe ja analüüsi hulka, tuleb õigusabi kasutamist üldiselt pidada põhjendatuks. Tsiviilasja

nr 2-13-19245 menetluses ei olnud vaidluse all ainult (ja mitte peamiselt) rahaline nõue, vaid

vaidluses lahendamist vajavaks küsimuseks oli ka juhtorgani liikme vastu nõude esitamine PankrS

§ 163 lg 5 tähenduses, võlgniku maksejõuetuse põhjus(t)e väljaselgitamine ja võimaliku

juhtimisvea kindlakstegemine. PankrS § 66 lg 3 teise lause järgi kontrollis kohus kulutuste

vajalikkust ja põhjendatust. Maakohus luges põhjendamatuteks õigusabikulusid umbes 10%

ulatuses kogu õigusabi mahust. Kohus kontrollis lõpparuandes viidatud kohtumenetluste kulgu

kohtute infosüsteemi vahendusel.

Maakohus jättis kinnitamata halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutustest 22 288 eurot 61 senti

(käibemaksuga). Tabelis 6, 7 kajastatud kuludest (kulud kokku summas 793 839 eurot 78 senti

(käibemaksuga)) jättis maakohus kinnitamata kulud koos käibemaksuga summas 22 288 eurot

61 senti. Maakohus leidis, et pankrotihalduri taotlus juba kantud kulude kinnitamise osas tuleb

rahuldada osaliselt summas 771 551 eurot 17 senti (käibemaksuga).

Pankrotihaldur palub määrata halduri tasuks 216 640 eurot 60 senti (ilma käibemaksuta), mis tuleb

tasaarvestada kinnitamata kuludega summas 18 573 eurot 84 senti (ilma käibemaksuta),

väljamakstavaks tasuks on 198 066 eurot 76 senti, millele lisandub käibemaks 39 613 eurot

35 senti, kokku 237 680 eurot 11 senti. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja I vastuväidetega

halduri tasu osas ning pidas põhjendatuks võtta halduri tasu kujunemise aluseks lõpparuandes

tabelis 10 näidatud pankotivara tulemit. Maakohus leidis, et pankrotihalduri tasu määramisel tuleb

arvestada Veskimehed OÜ-lt rendilepingu alusel saadud laekumisi täiel määral. Rendilepingu

puhul ei tegutsenud pankrotihaldur ainult renditasu vastuvõtjana, vaid ta teostas ka rendileandja

kohustusi. Ülejäänud väljatoodud tulude ja õigusabikulude puhul ei ole n.ö bilansimeetodi

kasutamine põhjendatud ega kooskõlas pankrotiseadusega.

Maakohtu hinnangul on käesoleva pankrotimenetluse pankrotihalduri ülesannete maht selline, mis

õigustab halduri tasu määramist 2,2% ulatuses pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka

arvatud rahast. Halduri tasu suuruse määramisel arvestas maakohus muuhulgas järgmisi

asjaolusid: 1) pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduste arv oli suur (88), nende kontrollimine

töömahukas, haldur esitas põhjendatud vastuväited enam kui 18%-le kaitsmisele esitatud nõuetest;

2) samal päeval pankroti väljakuulutamisega esitas haldur kohtusse hagi ja hagi tagamise avalduse,

mille tulemusena oli võimalik saada kontroll ettevõtte tegevuse üle, pidada läbirääkimisi

üürnikuga rendilepingu tingimuste osas, millega loodi võimalus töötava ettevõtte müümiseks

pankrotimenetluses; 3) tehase igapäevase majandustegevuse korraldamine ja vastutus selle eest;

4) pankrotivara tervikvarana ja tegutseva ettevõttena müügi ettevalmistamine, müügikeskkonna

ettevalmistamine; 5) vara välistamise taotluste oluline hulk, välistamise korraldamine,

läbirääkimiste pidamine; 6) suur kohtumenetluste hulk, milles haldur osales võlgniku asemel

PankrS § 541 lg 1 korras, aga ka häälte arvu määramise vaidlustes, kriminaalmenetluses, ärikeelu

kohaldamise asjas; 7) PankrS § 163 lg 5 nimetatud teemade käsitlemine mitmekülgselt ja

ammendavalt - kriminaalasjad, ärikeelud, juhtimisvea kontroll, nõuete esitamine juhtorgani

liikmete vastu; 8) pankrotihaldur ei ole kogu menetluse jooksul nõudnud bürookulude hüvitamist,

määratav tasu sisaldab ka bürookulude kompensatsiooni.

Kõiki eelnimetatud asjaolusid kogumis hinnates leidis maakohus, et haldurile määratav tasu on

suurem alammääras määratavast tasust (1%). Samas täiendava õigusabi kasutamine ei võimalda

määrata halduri tasu enamas määras kui 2,2% pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka

arvatud rahast.

Maakohus jättis kinnitamata kulud õigusabi eest, mille kasutamine ei olnud põhjendatud. Kuna

kulud on teenuseosutajatele välja makstud, arvas maakohus PankrS § 65 lg 8 alusel määratavast

halduri tasust maha kulutused, mis ei olnud vajalikud ja mida kohus ei kinnitanud, s.o summas

18 573 eurot 84 senti (käibemaksuta). Kohus määras pankrotihalduri väljamakstavaks tasuks

237 680 eurot 11 senti (käibemaksuga).

Võlausaldaja I nõue tunnustati summas 8 529 262 eurot 22 senti, millest on tasaarvestuse teel

tasutud 7 944 291 eurot 76 senti. Kuna võlausaldaja I kannab pankrotimenetluses kulusid

815 633 euro 57 sendi ulatuses, jääb nõue rahuldamata PankrS § 153 lg 1 p 1 järgus ja see kuulub

rahuldamisele PankrS § 153 lg 4 alusel koos PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõuetega. Esimeses järgus

on pandipidajast võlausaldajal õigus saada oma nõue rahuldatud 7 713 628 euro 65 senti ulatuses

(8 529 262 eurot 22 senti - 815 633 eurot 57 senti). Võlausaldaja I on saanud oma nõude rahuldatud

juba enne jaotusettepaneku koostamist summas 7 944 291 euro 76 sendi ulatuses ehk 230 663 euro

11 sendi võrra suuremas summas, mis tuleks võlgnikule tagastada. Võlausaldajale I kuulub teises

järgus väljamaksmisele 95 730 eurot 50 senti (tabel 21 ja 22 rida 11) ja nende summade vahel on

võimalik teha tasaarvestus.

Maakohus märkis, et on käsitlenud võlausaldaja I tagastamisele kuuluva summa maksmist

12. septembri 2019 määruses (punkt 18.2.), millega jäeti kinnitamata 19. augusti 2019 esitatud

lõpparuanne. Kokkuleppe puhul on tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mille täitmist on poolel

õigus nõuda selle kokkuleppe kohaselt (VIII kd tl 11-15). Tulenevalt halduri kohustustest (PankrS

§ 55 lg 1) tuleb halduril kokkuleppe täitmist nõuda, st sellesisuline tagastamisnõue võlausaldajale

esitada. Kohus märkis, et käsitleb seda võimalikku summat PankrS § 162 lg 2 p-s 5 märgitud

võlgnikul teistelt isikutelt saadaoleva varana. Kohtu hinnangul on selle summa prognoosimine

toimunud halduri poolt põhjendatud arvutuskäiku järgides. Tegemist on nõudega, mille täpse

suuruse kindlaksmääramine saab toimuda pärast lõpparuande kinnitamist ja selle nõude

rahuldamisel pankrotivarasse laekuva raha väljamaksmine toimub PankrS § 166 lg-te 1 ja 3 korras

järeljagamisena. Pankrotihaldur on teinud ettepaneku broneerida selle nõude esitamise kulude

katteks vajalikud vahendid ja selline ettepank on kooskõlas PankrS § 166 lg-s 5 sätestatuga. Kui

broneeritud raha kasutamist ei leia, toimub selle väljamaksmine järeljagamisega analoogselt

PankrS § 166 lg 3 alusel. Asjaolu, et käesoleval ajal ei ole selgust selle summa täpse suuruse üle,

ei takista lõpparuande kinnitamist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Võlausaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse

tühistamist ja uue määruse tegemist, millega jätta lõpparuanne kinnitamata, tagastada lõpparuanne

pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks ja uue lõpparuande esitamiseks. Võlausaldaja I

palub menetluskulud jätta võlgniku kanda.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt rikutakse kinnitatud lõpparuandega oluliselt

võlausaldaja I huve. Pankrotimenetluses on võlausaldajate kanda jäetud kulud, mis tegelikkuses

on võlgnikule juba hüvitatud ning I järgu võlausaldajate kanda jäetud kulud, mis on otseselt kantud

II järgu võlausaldajate huvides. Võlausaldaja I leiab, et kulusid, mis võlgnikule

pankrotimenetluses erinevatel põhjustel hüvitati, ei saa lugeda sellisteks kuludeks, mille kandmisel

peaksid osalema võlausaldajad ja hüvitist, mis nende kulude kandmiseks on võlgnikule laekunud,

ei ole põhjendatud lugeda tuluks, mida tuleks hakata võlausaldajate vahel jagama. Võlausaldaja I

peaks I järgu arvelt osalema üksnes nende kulude kandmisel, mida võlgnikule ei hüvitatud, samuti

vastavalt lõpparuandes kajastatud proportsioonile pankrotihalduri tasu maksmises.

Majandustegevuse jätkamisega seotud kulud (rendileping OÜ-ga Veskimehed), riigilõivu kulud

(mis tagastati võlgnikule) ei ole pankrotimenetluse kulu, mis kuulub võlausaldajate poolt

täiendavalt kandmisele. Võlausaldaja I hinnangul on lõpparuandes ebaõigesti kajastatud ka OÜ

Lextal Advokaadibüroo, Advokaadibüroo COBALT OÜ ja tsiviilasjaga nr 2-13-19245 seotud

kulud.

Võlausaldaja I on seisukohal, et pandiga tagamata pankrotivaraga otseselt seotud kulud

(lõpparuande tabel 7 read 7-18) oleksid pidanud jääma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate

kanda. Antud juhul on sellise lõpparuande kinnitamisega koheldud pandipidajat oluliselt erinevalt

teistest võlausaldajatest ja rikutud pandipidaja õigusi.

Maakohus on põhjendamatult kinnitatud ebamõistlikult suured kulud õigusabile. Kohus on

ebaõigesti kinnitanud kuludena kõik pankrotimenetluses tehtud väljamaksed. Õigusabikulud

Advokaadibüroo TGS Baltic AS-ile, OÜ-le Lextal Advokaadibüroo (välja arvatud tsiviilasjas

nr 2-12-40383, kus kanti kulusid õigusabile summas 1 007 eurot 50 senti, mis on võlgnikule täies

ulatuses hüvitatud) ja Advokaadibüroole Glikman, Alvin & Partnerid ei olnud tegelikkuses

võlgniku pankrotimenetluses põhjendatud, kuivõrd vastavate õigustoimingute tegemine kuulus

halduri enda pädevusse. Kohus on kinnitanud kulud õigusabile ebaõigesti ka seetõttu, et kulude

tegemiseks ei olnud halduril vastavalt PankrS § 66 lg-le 2 pankrotitoimkonna eelnevat nõusolekut.

Võlausaldaja I hinnangul on maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult määranud haldurile tasu

suuremas ulatuses kui alammääras. Puudusid alused haldurile alammäärast suurema tasu

määramiseks. Haldur on väga olulises ulatuses kasutanud õigusabi halduri enda pädevusse

kuuluvates küsimustes. Pankrotivara ei suurenenud halduri tegevuse läbi. Halduri töö maht ja

keerukus on vastanud pankrotivara suurusele ja kajastub tasu alammääras. Halduri tasu

arvestamise aluseks olev summa on osaliselt ebaõige.

6. Pankrotihaldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Vastuväidete kohaselt ei nähtu määruskaebusest võlausaldaja I õiguste rikkumine. Võlausaldajal

ei ole kaebeõigust, kui kinnitatud lõpparuanne ei mõjuta võlausaldaja nõude rahuldamise ulatust.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Lõpparuandes on pankrotimenetluse kulud ja tulud õigesti kajastatud. Lõpparuande koostamisel

kasutatud pankrotimenetluse kulude ja laekumiste kajastamise metoodika ei kahjusta

võlausaldaja I kui pandipidaja huve. Võlausaldaja I poolt soovitud pankrotimenetluse kulude

kajastamise meetodi rakendamine tooks kaasa olukorra, kus pandiga koormamata vara müügist

saadud

raha

ja

muid

laekumisi

kasutatakse

pankrotimenetluse

kulude

katmiseks

ebaproportsionaalselt suures ulatuses.

Pankrotihaldur leiab, et pankrotiseadus ei võimalda pankrotimenetluse kulude koosseisus eristada

pandiga tagamata pankrotivaraga seotud kulusid. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma

ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel.

Maakohtu poolt määratud halduri tasu on põhjendatud.

7. Võlausaldajad II ja III paluvad määruskaebuse jätta rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata. Määruskaebusest ei nähtu, milles konkreetselt võlausaldaja I õiguste rikkumine

seisneb. Asjakohatud on võlausaldaja I väited pankrotimenetluse kulude ja tulude metoodika

kohta. Pankrotihalduri tasu suurus on põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1).

Ükski määruskaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki

korrata (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659).

Eelkõige märgib ringkonnakohus, et võlausaldaja II ja võlausaldaja III osalesid maakohtu

menetluses kui lõpparuandele ühise vastuväite esitanud võlausaldajad. Kuna nad Tartu Maakohtu

29. aprilli 2020 määrust ei vaidlustanud (s.o nad ei vaidlustanud lõpparuande kinnistamist), siis ei

ole nad ringkonnakohtu menetluses enam menetlusosalised. Lõpparuandele ühise vastuväite

esitanud isikutena ei saa nad olla menetluses pankrotihalduri poolel, s.o tegemist ei ole

apellatsiooniastmes vastustajatega. Lähtudes eeltoodust ei kuulu menetluskulud ringkonnakohtus

võlausaldajale II ja võlausaldajale III hüvitamisele.

9.1. Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidleb võlausaldaja I vastu kulude kajastamise

metoodikale lõpparuandes. Võlausaldaja I seisukoha kohaselt kulusid, mis võlgnikule

pankrotimenetluses erinevatel põhjustel hüvitati, ei saa lugeda sellisteks kuludeks, mille kandmisel

peaksid osalema võlausaldajad.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti leidnud, et lõpparuandes näidatud kulud on

esitatud viisil, mis vastab PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 9 nõuetele.

PankrS § 162 lg 2 p-de 2 ja 9 kohaselt peab pankrotihaldur märkima lõpparuandes muuhulgas

andmed PankrS §-s 146 nimetatud väljamaksete kohta ja kohtukulud ning halduri tehtud vajalikud

kulutused. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduriga selles, et pankrotihaldur ei saa

pankrotimenetluse kulude hulgast välja arvata kulusid, mis on võlgnikule erinevatel põhjustel

hüvitatud. Asja materjalidest nähtuvalt on pankrotihaldur kajastanud pankrotimenetluse kulud

lõpparuandes kooskõlas pankrotiseaduses sätestatuga. Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud

võlausaldaja I väited selles, et lõpparuandes on ebaõigesti kajastatud riigilõivu kulud, OÜ Lextal

Advokaadibüroo kulud, Advokaadibüroo COBALT OÜ kulud ja tsiviilasjaga nr 2-12-19245

seotud kulud.

Vastuseks võlausaldaja I väitele, et majandustegevuse jätkamisega seotud kulud (rendileping

OÜ-ga Veskimehed) ei ole pankrotimenetluse kulu, mis kuulub võlausaldajate poolt täiendavalt

kandmisele, märgib ringkonnakohus järgmist. Tartu Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas

tehtud 11. novembri 2016 määruse (jõustunud) resolutsiooni p-s 2.2 märkinud, et võlgniku

majandustegevuse jätkamisega seonduvad kulud (23. mai 2016 jaotusettepaneku p 4.1.1.1 ja

4.1.1.3) kuuluvad kandmisele pankrotivara arvel, s.o tegemist on massikohustustega, mis ei kuulu

täiendavalt liigitamisele ega jaotamisele eri kategooriate võlausaldajate vahel. Ringkonnakohus

märkis nimetatud määruse põhjendustes, et põhjendatud ei ole kategoriseerida kõiki

pandiesemetega seotud kulutusi selliselt, et need kulud jääksid ainuüksi pandipidaja kanda.

9.2. Ringkonnakohus leiab, et lõpparuande kulude ja laekumiste kajastamise metoodika ei kahjusta

võlausaldaja I kui pandipidaja õigusi. PankrS § 153 lg 2 kohaselt pandiga tagatud nõue

rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud

käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud

rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui

15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud

väljamakseteks on vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule

ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, massikohustused ning pankrotimenetluse kulud.

Riigikohus on 4. novembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15 leidnud, et PankrS § 153

lg 2 näeb ette, millises proportsioonis arvutatakse pandipidaja kantud kulusid pankrotimenetluse

kogukuludest, ja sätestab ka piirmäära, millest rohkem pandipidaja kulusid ei kanna, olenemata

tegelikust proportsioonist. PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud

nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai

2005 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17).

Eelviidatud Riigikohtu lahenditest tuleneb, et kõik võlausaldajad, sh ka pandiga tagatud nõudega

võlausaldajad, osalevad PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseteks tehtavate kulutuste

katmises oma jaotise arvel ning võlausaldaja I väited, et pandiga tagamata pankrotivaraga otseselt

seotud kulud oleksid pidanud jääma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate kanda, ei ole

põhjendatud.

Tartu Ringkonnakohus on käesolevas tsiviilasjas 1. juuni 2017 määruse p-des 12 ja 13 asunud

samale seisukohale ning leidnud, et ebaõiglane oleks olukord, kui pandiga tagatud nõudega

võlausaldaja peaks kandma vaid otseselt pandiga tagatud vara säilimiseks ja hoolduseks tehtavad

kulud. Pankrotiseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli 15%-lise piirangu kehtestamise eesmärgiks

selliste olukordade vältimine, kus muu pankrotivara müügist saadud rahast piisas

pankrotimenetlusega seotud väljamakseteks, pandieseme müügist saadud raha maksti täies

ulatuses pandipidajast võlausaldajale välja ning menetluse läbiviimise kulude eest vastutasid

üksnes pandiga tagamata võlausaldajad.

9.3. Vastuseks võlausaldaja I väitele, et kulud õigusabile on kinnitatud ebaõigesti ka seetõttu, et

halduril puudus PankrS § 66 lg 2 järgi pankrotitoimkonna eelnev nõusolek, märgib

ringkonnakohus järgmist. Maakohus leidis, et pankrotitoimkond on 5. aprilli 2012 - 4. märtsi 2016

kulud

kinnitanud

pankrotitoimkonna

koosolekul

9. märtsil

2016

kogusummas

746 677 eurot 82 senti (lisandub käibemaks) ning nende kulude osas ei kohaldu

PankrS § 66 lg 2 teine lause. Ülejäänud kulude osas, mis tekkisid perioodil 4. märts 2016 -

25. juuli 2019 (pärast 25. juulit 2019 ei ole pankrotivara arvel kulusid kantud), ja mida ei ole

pankrotitoimkonna otsusega kinnitatud, kohaldub PankrS § 66 lg 2 teine lause. Samas ei piira

PankrS § 66 lg 2 halduril ilma pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul nõuda õigusalase

nõustamise ning audiitor- ja raamatupidamisteenuse saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui

kulutused on vajalikud pankrotimenetluse või halduri täidetava ülesande suure mahu või

keerukuse tõttu ja ülesande täitmist halduri enda poolt ei saa mõistlikult oodata, sest see on kohtu

otsustada, kas kulutused on põhjendatud (vt Riigikohtu 11. mai 2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-27-16, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust asuda

vaidluse

keerukuse

ja

mahukuse

osas

maakohtust

vastupidisele

seisukohale

ning

pankrotioimkonna eelneva nõusoleku puudumine teatud kulude osas ei ole aluseks lõpparuande

kinnitamata jätmiseks.

9.4. Põhjendatud ei ole võlausaldaja I väide, et ebaõigesti on jäetud I järgu võlausaldaja kanda II

järguga otseselt seotud kulud. Riigikogus on 4. novembri 2015 määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-34-15 p-s 14 asunud seisukohale, et ka pandipidaja osaleb koos teiste võlausaldajatega

rahuldamata jäänud ja teise järku arvatud nõuetega täiendavalt menetluskulude kandmisel. Seega

osaleb pandipidaja PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud kulude kandmisel kahel korral: esmalt PankrS

§ 153 lg-s 2 märgitud ulatuses (müügiesemest saadud raha arvel) ja seejärel pandieseme müügist

saadu arvel rahuldamata nõude osas ka teises järgus. Ringkonnakohus nõustub pankrotihalduri

seisukohaga selles, et võlausaldaja I soovitud pankrotimenetluse kulude kajastamise meetod on

vastuolus pankrotiseadusega ja kohtupraktikaga ning kahjustaks oluliselt võlausaldajaid, kelle

nõuded on tunnustatud PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.

10. Ringkonnakohus leiab, et haldurile määratud tasu suurus on põhjendatud. Praegusel juhul

kohaldub PankrS § 651 lg 3, mille kohaselt on halduri tasu ülemmäär kuni 5% pankrotivarast. Sel

juhul ei või tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu

tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast

(PankrS § 651 lg 4). Seega on pankrotihalduri tasu määramiseks seadusandja ette näinud kohtu

diskretsiooni piirid PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes. Järelikult, kui pankrotivara ületab

640 000 eurot, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist vahemikus 1-5% pankrotivarasse

laekunud vara maksumusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus oma diskretsioonipiire

ületanud. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes väljendatud seisukohaga, et pankrotihalduri

tasu ei tohiks praegusel juhul olla suurem kui 1% pankrotivarast. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus piisavalt põhjendanud oma seisukohta selles, miks on praegusel juhul põhjendatud

määrata haldurile PankrS § 651 lg-st 4 sätestatud määrast suurem tasu ning, et pankrotihalduri töö

maht ja keerukus vastab määratud tasu suurusele.

Halduri tasu vähendamiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et haldur on kasutanud täiendavat

õigusabi. Maakohus on hinnanud halduri poolt kasutatud õigusabi mahtu ning lugenud

põhjendamatuks õigusabikulusid 10% ulatuses. Maakohus märkis, et pankrotihaldur oli

menetlusosaliseks üheksas tsiviilasjas ning kahes kriminaalasjas, haldur kasutas õigusabi viies

tsiviilasjas. Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvestades pankrotimenetluse kulgu, kogutud

teabe ja analüüsi hulka ning asja keerukust, on õigusabi kasutamine põhjendatud ning

ringkonnakohtul ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale.

Pankrotimenetluses kasutatud õigusabi kulud on PankrS § 150 lg 1 p 1 järgi pankrotimenetluse

kulud, mis kantakse PankrS § 146 lg 1 p 4 kohaselt pankrotivarast. Seega puudub alus jätta

õigusabikulud pankrotihalduri kui pankrotimenetluse toiminguid tegeva organi kanda. Kui haldur

peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu

määramisel (vt ka Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-16, p 15).

Arvestades viidatud Riigikohtu lahendis toodud seisukohta, on ebaõiged võlausaldaja I väited

selles, et halduri tasu väljamõistmisel oleks tulnud tasust maha arvata põhjendamatud kulud

õigusabile.

Viidatud lahendist tuleneb ka põhimõte, et kui haldur on kasutanud pankrotimenetluses oma

ülesannete täitmiseks õigusabi, siis arvestatakse seda halduri tasu määramisel. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus halduri tasu määramisel arvestanud sellega, et haldur on kasutanud

õigusabi. Maakohus leidis, et õigusabikulud ei ole põhjendatud 10% ulatuses. Pankrotihaldur on

selgitanud, et ta on õigusabi kasutamist tasu arvestamisel juba arvesse võtnud. Arvestades

käesoleva pankrotimenetluse kestust ning menetluses tehtud toiminguid, võlausaldajate hulka ning

pankrotimenetluse keerukust üldiselt, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata haldurile

tasu suuremas ulatuses kui pankrotiseaduses sätestatud alammäär vaatamata sellele, et haldur on

kasutanud menetluses õigusabi.

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja I kanda. Kuna pankrotihaldur on ise

määruskaebusele vastanud, ei ole talle eelduslikult menetluskulusid tekkinud. Eelnevast tulenevalt

määrab ringkonnakohus, et pankrotihalduril puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Üllar Roostoja Viivi Tomson