3-19-1386/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-1386

Haldusasi

FIE Ain Killingi, FIE Raivo Viiliku, FIE Aivo Kivimaa ja

FIE Mati Audova kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 29. märtsi 2019. a otsuste nr 17-

6/19/228, 17-6/19/229, 17-6/19/230 ja 17-6/19/231

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

FIE Ain Killingi, FIE Raivo Viiliku, FIE Aivo Kivimaa ja

FIE Mati Audova ühine apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja I – FIE Ain Killing

Kaebaja II – FIE Aivo Kivimaa

Kaebaja III – FIE Mati Audova

Kaebaja IV – FIE Raivo Viilik

Kaebajate esindaja vandeadvokaadi abi Carel Kivimaa

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Rando Undrus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebajate apellatsioonkaebuse lisana esitatud tõendid asja juurde võtmata ja

tagastada kaebajatele.

2. Jätta Ain Killingi, Aivo Kivimaa, Mati Audova ja Raivo Viiliku ühine

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2019. a otsus

muutmata.

3. Jätta kaebajate apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuli 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FIE Ain Killing (kaebaja I), FIE Aivo Kivimaa (kaebaja II), FIE Mati Audova (kaebaja III) ja

FIE Raivo Viilik (kaebaja IV) esitasid igaüks iseseisvalt Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametile (PRIA) püügivahendi parendamise toetuse taotluse 4-meetriste

avameremõrdade soetamiseks.

Pärast toetustaotluste täiendamist ja muutmist PRIA rahuldas taotlused ja maksis:

kaebajale I 30. augustil 2018 otsuse nr 17-6/469 alusel välja toetuse 24 912 eurot;

kaebajale II 1. augustil 2018 otsuse nr 17-6/415 alusel 18 468 eurot;

kaebajale III 4. juulil 2018 otsuse nr 17-6/337 alusel toetuse 18 468 eurot;

kaebajale IV 30. mail 2018 otsuse nr 17-6/235 alusel toetuse 18 468 eurot.

2. PRIA tunnistas 29. märtsi 2019. a otsustega (vastavalt nr 17-6/19/229, nr 17-6/19/228,

nr 17-6/19/231 ja nr 17-6/19/230) kehtetuks kaebajate taotluste rahuldamise otsused ja nõudis

kaebajatele väljamakstud toetuse tagasi. PRIA leidis, et taotluses esitatud hinnapakkumused ei

vasta maaeluministri 17. aprilli 2017. a määruse nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“

(meetme määrus) § 6 lg 1 tingimustele ja toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded, sealhulgas

investeeringuobjekti eest tasumine, on täidetud kunstlikult, mistõttu on jäetud täitmata

omafinantseeringu tasumise nõue (meetme määrus § 10 lg-d 1-2, KTKS § 27 lg 4 p 4, KTKS § 31

lg 2).

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitasid kaebajad Tartu Halduskohtule ühise kaebuse PRIA

29. märtsi otsuste nr 17-6/19/228, 17-6/19/229, 17-6/19/230 ja 17-6/19/231 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on PRIA rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata olulised asjaolud.

Samuti rikkus PRIA põhjendamiskohustust, jättes vastamata kaebajate väidetele. PRIA 29. märtsi

2019. a otsused tuginevad kontrolliaruandele ning sisaldavad identseid põhjendusi. Kaebajad on

oma vastuväidetes korduvalt viidanud asjaoludele, mille väljaselgitamine oleks olnud oluline

selleks, et teha asjas õige otsus (nt kuidas kujunesid hinnapakkumustes esitatud hinnad, milline on

avameremõrdade turg ja kuidas kujuneb nende hind). Vastustajal on haldusaktides esitatud väidete

osas tõendamiskoormis, mida vastustaja täitnud ei ole.

Kaebajad on täitnud kõik eeldused püügivahendi parendamise toetuse saamiseks. Nad ei ole

esitanud PRIA-le valeandmeid ning kõik maksed, mida PRIA peab fiktiivseteks, omasid selget

majanduslikku tähendust ning olid tehtud reaalsete tsiviilkohustuste täitmiseks. PRIA on

kontrolliaruandes kinnitanud kohapealse kontrolli läbiviimist ning fikseerinud investeeringu

objektiks olnud püügivahendite olemasolu. Iga kaebaja on omandanud taotluses märgitud

püügivahendid. Vastustajal ei ole etteheiteid püügivahendite vastuvõtmise kohta.

Taotluse dokumentide koostamiseks kasutasid kaebajad Osaühing Projektimeister teenuseid. Muu

hulgas vormistas teenusepakkuja esindaja Indrek Jürgenstein elektroonilisele kujule kaebajatele

suuliselt esitatud hinnapakkumused, andis nõu ning mõnel juhul vahendas ka dokumente ning

suhtlust PRIA ja kaebajate vahel.

4. PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vaidlus hõlmab kahte asjaolu – kolme võrreldava hinnapakkumise nõude

täitmine ning omafinantseeringu tasumise nõude täitmine ja investeeringuga seotud arvete

tasumine.

Toetuse taotlemisel esitasid kaebajad omavahel võidukaid hinnapakkumisi ning arveid. Toetuse

saajad ei ole esitanud kolme võrreldavat hinnapakkumist iseseisvate ettevõtete poolt. Pakkumised

ei ole pakkujate poolt iseseisvalt koostatud, vaid tegemist on taotlejate poolt eelnevalt sisuliselt

kooskõlastatud pakkumistega. Seetõttu on tegelikkuses jäetud täitmata meetme määruse §-s 6

sätestatud nõuded.

Omafinantseeringu tasumise ja investeeringuga seotud arvete tasumine toimus ringmaksetena.

Vastustaja on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et kaebajad ei ole

täitnud meetme määruse § 3 ja § 10 lõikes 2 sätestatud nõudeid, st investeeringuobjektide eest on

jäetud tegelikkuses tasumata ning see nõue on täidetud vaid kunstlikult. Kontrolli käigus selgus,

et kaebajad on investeeringuobjekti eest tasunud pangaülekannetega omavaheliste edasi-tagasi

maksetega, kasutades investeeringuobjektide eest tasumisel ülekande tegemiseks ajutisi laene.

Asjaolusid (neli taotlejat, nende omavaheline kokkupuude hinnapakkumiste tegemisel,

hinnapakkumiste vormiline ja sisuline pool, vastastikku arvete tegemine ja rahaülekannete

tegemine) kogumis ning omavahelises seoses hinnates on võimalik üheselt jõuda järelduseni, et

kõnealused neli taotlejat esitasid PRIA-le teadlikult kooskõlastatud andmeid ja dokumente, jättes

tegelikkuses ja teadlikult investeeringu eest omaosaluse tasumata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 31. oktoobri 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohtu otsuse põhjenduste järgi tugines PRIA toetuste tagasinõudmisel KTKS § 53 lg-tele

1 ja 4, § 54 lg-tele 1, 2 ja 4, § 55 lg-le 1, § 32 lg 3 p-dele 1 ja 4, § 30 lg 9 p-dele 1 ja 3 ning

Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 artikli 5 p-le 1.

Vaidlus seisneb peaasjalikult selles, kas kaebajad on täitnud kolme võrreldava hinnapakkumuse

nõude meetme määruse § 6 lg 1 tähenduses ning omafinantseeringu tasumise nõude meetme

määruse § 3 tähenduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajatele saab ette heita

omafinantseeringu tasumise nõude väidetavat rikkumist raha nn ringmaksete kaudu ning kas

kaebajad tekitasid toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult.

7. Kõigi nelja vaidlustatud otsuse põhjendused on raskesti jälgitavad. See minetus ei muuda

vaidlustatud otsuseid siiski sedavõrd ebaselgeks ega arusaamatuks, et oleks alust üksnes sel

põhjusel otsused tühistada (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Ebaselgest vormistusest

hoolimata on vastustaja kajastanud vaidlustatud otsustes kaebajate vastuväiteid. Seda, kas

kaebajate vastuväiteid on asjakohaselt arvesse võetud ja otsustamiseks vajalikud asjaolud välja

selgitatud, hindab kohus haldusaktide sisulist õiguspärasust hinnates.

8. Kaebajaid on teavitatud täiendava kontrolli algatamisest (I kd, tl 186 –190). Kaebajad on saanud

esitada vastuväited ja seisukohad kontrolli käigus tuvastatule, selgitada asjaolusid vastuseks PRIA

järelepärimistele ning esitada vastuväited kontrolliaruandele. Kaebajad on oma seisukohti ja

vastuväiteid saanud täiendavalt esitada vaietes PRIA-le. Kaebajad on väitnud muude menetluslike

rikkumiste hulgas ka seda, et alles vaidlustatud otsusest said nad teada, et järelkontrolli alustati

vihje alusel, ning nad ei ole saanud tutvuda seetõttu kõikide asja materjalidega. See asjaolu ei saa

aga viia järeldusele ärakuulamiskohustuse rikkumisest, mis tingiks vaidlustatud otsuste

tühistamise. PRIA-l on õigus täiendava kontrolli läbiviimiseks sõltumata sellest, kas ajendiks on

vihje või muu teave. Kuigi kaebajad ei nõustu vastustaja järeldustega pakkumuste nõuetekohasuse

ja omafinantseeringu tegeliku tegemise kohta, ei tähenda see, et vastustaja poleks asjaolusid välja

selgitanud. Asjaolude väljaselgitamiseks on kõikide kaebajate puhul läbi viidud kohapealsed

kontrollid.

9. Meetme määruse § 6 lg 1 näeb ette, et taotleja küsib toetatava tegevuse elluviimiseks üksteisest

sõltumatute ettevõtjate käest vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste

tingimuste loeteluga, mis osutavad tehnilisele spetsifikatsioonile (hinnapakkumus). Kui taotleja

taotleb toetust püügivahendi soetamiseks, peavad hinnapakkumusest nähtuma püügivahendi

materjal, püügivahendi silmasuurus ja muud olulised andmed.

Kontrolliaruande (I kd, tl 143-150p) p-s 4.2 toob vastustaja välja, et kõik Mati Audovale, Aivo

Kivimaale ja Raivo Viilikule esialgselt esitatud hinnapakkumused edastati PRIA-le Word

failidena ning on viimati modifitseeritud 9. juulil 2017 arvutis, mille kasutajanimeks on Dell. Kõik

hinnapakkumused on tehtud sama vormistusega ning erinevad teineteisest vaid hinnapakkuja

kontaktandmete, pakkumuse kuupäeva ning lõpphindade poolest, ülejäänud sisu on identne,

sisaldades isegi sama trükiviga („2-metrise sammuga“). Materjali hinnad on hinnapakkumistel

samad, kuid valmistamise kulu muutub lineaarselt ja on vastavalt 5000, 5500 ja 6000 eurot. Ain

Killingi toetustaotlus esitati septembris 2017 toimunud täiendavas taotlusvoorus, kuid ka temale

tehtud hinnapakkumustel on eelmise kolme taotlejaga sarnaseid omadusi: sama vormistus, samade

materjalide loetelu ja hinnad ning muudetud samal kuupäeval.

Kaebajaid abistanud teenusepakkuja selgituse järgi tõid taotlejad enamasti vormistamiseks tagasi

pakkumiste näidised, kuhu hinnapakkujad olid käsitsi enda pakkumise konkreetsed andmed peale

kirjutanud. Teenusepakkuja vormistas need enda arvutis Wordi failina. Kuna suurem osa kaluritest

ei ole igapäevased arvutikasutajad ja mõned ei tee seda üldse, siis enamasti toimus ka taotluse

allkirjastamine teenusepakkuja arvutis, kes edastas taotluse PRIA-le.

Vastavat teenust pakkuvate ettevõtjate kasutamine toetustaotluste ja lisade koostamiseks on

kohtule teadaolevalt levinud praktika. On arusaadav, et sama teenusepakkuja koostatud sarnase

eesmärgi ja sisuga dokumendid näevad vormistuslikult ühesugused välja ning on koostatud samas

arvutis. Protsessi optimeerimise huvides on otstarbekas kasutada trafaretseid vormistusi ja

sõnastusi. Seega ei ole üksnes vormistusega seotud argumendid piisavaks, et pidada kaebajate

pakkumusi kokkulepituteks ning esitatuks vastustajale nõuetekohasusest mulje loomiseks.

Selliseks järelduseks annavad aga alust asjaolud kogumis.

Vastustaja leiab, et kuna puuduvad hinnapakkujate esitajate allkirjad, ei ole tuvastatav pakkujate

tegelik isik ja tahe pakkumus esitada. Jääb arusaamatuks, miks ei ole kaebajad PRIA-le ega kohtule

esitanud teenusepakkuja e-kirjas märgitud dokumente (avaldused), millele pakkujad oma

pakkumuse konkreetsed detailid peale kirjutasid. Kaebajate jaoks pidi haldusmenetluses (hiljemalt

otsuse eelnõudega tutvudes) olema selge, et vastustajal on kahtlus tegelike hinnapakkumuste

olemasolus. Olukorras, kus kaebajad ega teenuse osutaja ei ole selliste pakkumuste algsete

käsikirjaliste variantide olemasolul pidanud vajalikuks neid säilitada, ei ole võimalik enam ka

veenvalt tõendada, kas ja millise sisu ning hinnaga pakkumusi konkreetsed püügivahendite

pakkujad kaebajatele tegid.

10. Haldusasja materjalidest ei saa teha järeldust, et pakkujad käesoleva juhtumi nelja kaebaja

puhul oleks omavahel juriidilises või majanduslikus sõltuvuses. Iseseisvate ettevõtjate

omavahelisi mitteformaalseid kokkuleppeid pakkumuste tegemisel ei saa samas välistada.

Pakkumuste kokkuleppimise kahtlust ei tekita niivõrd nende väline sarnasus ja sõnastus, kuivõrd

vastustaja välja toodud tähelepanek pakkumuste hindade nn lineaarsest suurenemisest, mis

võimaldas Ain Killingile tehtud pakkumustest parima pakkumuse teha Mati Audoval (pakkumuse

võttis üle Raivo Viilik), Aivo Kivimaale Mati Audoval, Mati Audovale Aivo Kivimaal ja Raivo

Viilikule Kalev Tabril, mille võttis üle Ain Killing.

11. Meetme määruse § 3 kohaselt on püügivahendi parendamise toetuse puhul omafinantseeringu

minimaalne määr 20 protsenti abikõlblike kulude maksumusest. Vastavalt meetme määruse § 10

lg-le 2 peab toetuse saaja olema soetatud vara, mille kulude hüvitamiseks ta taotleb toetuse

maksmist, vastu võtnud ja selle eest tasunud.

Vaidlust ei ole, et iga kaebaja on omandanud taotluses märgitud püügivahendid. Kontrolliaruandes

on PRIA jõudnud kõikide kaebajate puhul järeldusele, et vastastikku võidukaid pakkumisi ja

arveid esitades võib olla tegemist nn risti ostmisega ning hindasid on tõstetud omafinantseeringu

võrra, mille abil on kunstlikult loodud tingimused omafinantseeringu nõude täitmiseks. Edasi-

tagasi maksetega on kaebajad kokku näidanud 120 474 euro eest investeeringute tegemist

järgnevalt:

1) Ain Killing ja Raivo Viilik kandsid 10.-11. mail 2018 toimunud ülekannetega teineteisele

27 702 eurot ja 28 026 eurot, näidates PRIA-le edasi-tagasi maksega kokku 55 728 euro tasumist;

2) Mati Audova ja Aivo Kivimaa näitasid 4.-5. juuni 2018 ülekannetega 27 702 eurot edasi-tagasi

kandes koguinvesteeringu 55 404 eurot tasumist;

3) Ain Killing kandis 3. augustil 2018 Raivo Viiliku kontole investeeringuobjekti eest 9 342 eurot

ning 6. augustil 2018 kandis Raivo Viilik sama summa Ain Killingi kontole tagasi, näidates

investeeringuobjekti eest tasumist. Seega reaalselt ei ole Ain Killing seda kulutust teinud.

Tõendid kogumis kinnitavad, et kaebajad soovisid omafinantseeringu osa investeeringuobjektide

maksumusest katta vastastikuste maksete ja laenudega ning tagasimaksetega. Kaudselt kinnitab ka

investeeringu taolise rahastamise kokkulepe kaebajate tahet kokku leppida toetuse taotlemisel

esitatavates hinnapakkumustes.

Kaebajate selgitusel tavapärases majandustegevuses oleksid nad saanud nõuded omavahel

tasaarvestada võlaõigusseaduse § 197 alusel, kuid meetme määruse § 10 lg 5 p-s 1 sätestatu järgi

on toetuse väljamaksmise eelduseks abikõlbuliku kulu tegemist tõendava algdokumendi ärakirja

ja nimetatud kulu maksmist tõendava maksekorralduse või pangakonto väljavõtte esitamine. Seega

olid

kaebajad

sunnitud

tegema

vastastikku

ülekandeid

summades,

mis

vastasid

finantseeringuobjekti kokku lepitud hinnale. Kaebaja ei eita ka, et nimetatud summade kokku

saamiseks sõlmisid kaebajad lühiajalisi laenukokkuleppeid. Kehtivast õigusest ei tulene iseenesest

keeldu, et omafinantseeringuks vajaminev raha saadakse laenutehingu teel. Samas vastastikused

raha ülekanded kaebajate vahel koosmõjus laenusuhetega väga lühikese ajavahemiku vältel viivad

järeldusele, et kaebajad ei ole nõuetekohaselt täitnud omafinantseeringu nõuet. Kohtupraktikas on

leitud, et HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt on kaebajatel kohustus esitada tõendid, et ümber lükata

vastustaja järeldusi muljest väikese isikute ringi poolt edasi-tagasi maksetega omafinantseeringu

nõude kunstlikust täitmisest (nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-52820, p 23). Vastustaja

on lisaks vastastikustele ülekannetele ja lühiajalistele laenudele tuginenud ka pangakontodele

nähtuvatele sularahatehingutele. Kui kaebajad on soovinud eristada omafinantseeringu piisavust,

on neil endal tõendamiskoormus, et ära näidata vastava raha olemasolu sõltumata vastustaja poolt

oluliseks peetud tõenditest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebajad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses selgitavad kaebajad, et kasutavad toetusega soetatud püügivahendeid oma

igapäevases majandustegevuses. Seega on täidetud toetuse määruse §-s 1, Euroopa Merendus- ja

Kalandusfondi rakenduskavas 2014-2020 ja Euroopa Parlamendi ja määruse nr 508/2014

art 38 lg 1 p-s a nimetatud eesmärgid. Kallimate püügivahendite soetamise ainsaks motiiviks oli

põhjus, et selliste mõrdade puhul kaetakse tagantjärele Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi

vahendite arvelt püügivahendite soetamisele kulunud vahenditest kuni 80%. Selles olukorras on

põhjendamatu, et kaebajatelt nõutakse tagasi toetus tervikuna ning PRIA ei ole kaalunud toetuse

osalise tagasinõudmise võimalust. PRIA ja halduskohus on jätnud tähelepanuta sellegi, et

kaebajatele määrati toetus mitte hinnapakkumiste, vaid PRIA poolt pealesunnitud hindade alusel.

Meetme määruse § 6 ei näe ette hinnapakkumustele allkirjastamise nõuet. Kõik kaebajate

taotlustega esitatud hinnapakkumused vastasid kõigile meetme määruse §-s 6 toodud tingimustele.

Tegelikult on nii KTKS § 27 lg 4 p 4 kui ka Määruse § 6 tähenduses oluline see, et taotleja koguks

sama tegevuse tarvis kolm oferti (VÕS § 16 lg 1), mis oleksid piisavalt määratletud, et neile

nõustumuse andmisel oleks poolte vahel sõlmitud leping. Hiljem on pakkujad allkirjadega

kinnitanud oma tegelikku tahet olla pakkumusega seotud. Pakkujad on allkirjad

hinnapakkumustele lisanud selleks, et kinnitada, et hinnapakkumuse dokumentidel kajastatud

pakkumused vastasid nende tegelikele tahteavaldustele ajal, mil nad pakkumused tegid.

Hinnapakkujad ei ole üksteisest ega kaebajatest sõltuvad ja pakkumused vastasid turuhinnale.

Vastustaja pidanuks tõendama, et taotlejad sisuliselt kooskõlastasid hinnapakkumused, kuid ei ole

seda teinud. Samal ajal ignoreeris halduskohus kaebajate tõendeid. Kui kohus pidas kaebajate

tõendeid ebapiisavateks, oleks ta pidanud kohustama esitama lisatõendeid või korjama tõendeid

ise. Kohus ei ole võtnud seisukohta PRIA 14. novembri 2017. a teavituse osas. Tegemist on olulise

asjaoluga kogu haldusmenetluse tähenduses, sest haldusmenetluses väitis PRIA korduvalt, et

võidukad hinnapakkumused ei ole kujunenud vaba turu tingimustes ning ei vasta turuhinnale.

Kuna PRIA lähtub valest turuhinnast, ei olnud tal võimalik selliseid järeldusi teha.

Vaidemenetluses ega halduskohtumenetluses ei ole küsimuse alla pandud kaebajate esitatud

allkirjastatud hinnapakkumusi. Seetõttu taotlevad kaebajad hinnapakkujate kinnituste tõenditena

menetlusse võtmist.

Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb omafinantseeringunõue. Kohtu põhjendused selles osas on

vastuolulised. Ühest küljest asub kohus seisukohale, et Raivo Viilikul ja Aivo Kivimaal oli

omafinantseeringu katmiseks piisavalt vahendeid, kuid siis leiab, et omafinantseeringu nõue on

kõigil apellantidel täitmata. Seetõttu Aivo Kivimaa ja Raivo Viilik taotlevad tõendite, millest

nähtub, et neile on perioodil 2017 kuni mai 2018 tasutud sularahas kala müügi eest, asja juurde

võtmist. Määrusest tulenevate eelduste kontrollimise asemel on kohus keskendunud analüüsile

selle kohta, millistest allikatest on apellantide kontodele vahendid laekunud, kuid jätnud

analüüsimata nende laekumiste tsiviilõiguslikud tähendused. Meetme määrus ei sätesta milliste

vahendite arvelt peab investeeringuobjektide eest tasumine toimuma, seega võisid kaebajad

kasutada investeeringuobjekti eest tasumiseks mh ka neile laenudena ligipääsetavaid vahendeid ja

vahendeid, mida nad ise said mõrdade valmistamise eest ehk oma majandustegevuses. Kohtu

hinnang pangaülekannete osas ei ole kooskõlas kehtiva tsiviilõigusega. Maksed, millel on õiguslik

tähendus ja mis on tehtud rahalise kohustuse täitmiseks, ei ole edasi-tagasi- ehk ringmaksed.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et vaidlus- ja tõendamisesemeks ei olegi etteheited kehtestatud formaalsete

nõuete rikkumise kohta apellantide poolt vaid, nimetatud nõuete kunstlik täitmine.

Kaebajate kolme võrreldava hinnapakkumusega hanke tulemust ei saa arvesse võtta

usaldusväärsena st ja üksteisest mõjutamata, sõltumatu pakkumusega hankemenetluse tulemusena.

Ilmselgelt viitavad nii isikulised, tehingulised seosed, taotluste ja pakkumuste ettevalmistamise

protsess aga ka lineaarselt suurenevad pakkumused, nende pakkumuste kunstlikkusele

kujundamisele. Seetõttu ei ole asjakohane kaebajate väide tuginemisest pakkumuste turuhinnale.

Investeeringu eest tasumise, sh omafinantseeringu tasumise nõude, osas ei ole õige formaalne

lähenemine, mille järgi piisab toetuse väljamakse aluseks üksnes määrusega nõutud dokumentide

olemasolust. Selline käsitlus viiks olukorrani, kus tagades nõuete formaalse täidetuse tuleks toetus

välja maksta isegi juhul kui sisuliselt on nõutud eeldused täitmata ehk nõuete täitmine on

saavutatud kunstliku kujundamise tulemusena.

Sellest, et PRIA etteheide kaebajatele on haldusostsutest peale olnud kunstlike tingimuste

tekitamises, mitte formaalsete nõuete rikkumises on kaebajad pidanud aru saama hiljemalt

ärakuulamisest enne haldusotsuse tegemist ning neil on olnud piisavalt aega, sh ka halduskohtu

menetluse ajal, esitada vajalikud tõendid, mis tekkinud kahtlused ümber lükkaksid. Arvestades

tõendeid kogumis ning isikute omavahelist koordineeritud tegevust juba toetustaotluste

ettevalmistamisel, saab eeldada isikute teadlikkust ja seega samaaegselt toetustaotlusi ette

valmistades ning vastastikku ka pakkumusi samasugustele püügivahenditele koostades. Seega ei

väida vastustaja, et pakkumused oleksid esitatud pakkujate tahte vastaselt, kuid arvestades muid

tõendeid saab nende esitamist lugeda vastastikkuses koostöös kunstlikuks toetustingimuste

täitmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud

püügivahendi parendamise toetuse tagasinõudmise õiguslikke aluseid ning tõendeid hinnates

leidnud, et esineb faktiline alus toetuse tagasinõudmiseks. Samuti analüüsis halduskohus

ammendavalt menetluslike nõuete, s.o ärakuulamiskohustuse ja põhjendamiskohustuse täitmist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda

neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas kaebajad lõid kunstlikult tingimused

toetuse määramiseks ja väljamaksmiseks. Kaebajad leiavad, et halduskohus ei ole tuvastanud, et

kaebajate toetustaotlused või maksetaotlused oleks vastuolus meetme määruses sätestatud

nõuetega ning on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormuse ja/või on jätnud selgitamata, et

kaebajatel tuleb oma väiteid täiendavalt tõendada.

Ringkonnakohus kaebajatega ei nõustu.

16. Vastavalt KTKS § 53 lg-le 1, kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on

eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt,

nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes

määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Sama seaduse § 30 lg 9 p 3 kohaselt tehakse fondi

toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja

mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Määruse (EL)

nr 1303/2013 art-s 143 ja määruse (EL) nr 508/2014 art-s 99 nähakse ette, et

finantskorrektsioonide tegemisel võtavad liikmesriigid arvesse eeskirjade eiramise olemust ja

keerukust ning fondidele või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Korrektsioonid peavad olema

proportsionaalsed, kuid võivad seisneda ka toetuse täielikus tagasinõudmises. See ilmneb selgelt

ka Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p-st 1, mis näeb ette, et pettuse

tuvastamise korral on selle käitaja taotlused vastuvõetamatud EMKF toetuse saamiseks, s.t puudub

võimalus kaaluda toetuse andmist pettuse toime pannud isikule. Seejuures viitab delegeeritud

määruse (EL) nr 2015/288 art 5 p 1 Nõukogu aktile, millega koostatakse Euroopa ühenduste

finantshuvide kaitse konventsioon. Samal aastal kehtestatud määruse (EL) nr 1995/2988 art 4 p 3

kohaselt, kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse

eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt

juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.

17. Sellest saab järeldada, et toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral

tuli PRIA-l nõuda kaebajatele makstud toetus tagasi tervikuna, kuna Euroopa Liidu õigus ei näe

ette võimalust rakendada leebemat sanktsiooni. Seejuures pidi aga PRIA veenduma, et kaebajad

on tingimused kunstlikult loonud.

Järgnevalt tuleb hinnata, kas vaidlustatud otsuste tegemisel tuvastatud asjaolud on piisavad toetuse

saamise ja väljamaksmise nõuete kunstliku täitmise kindlakstegemiseks.

18. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebaja toetustaotluse,

maksetaotluse ja neile lisatud dokumentide vormiline vastavus meetme määruses sätestatud

nõuetele ei välista vastustaja järeldust, et kaebajad on täitnud tingimused kunstlikult. Tingimuste

kunstlik täitmine tähendabki olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud,

kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata.

19. Toetuse taotlemisel esitasid kaebajad PRIA-le meetme määruse § 6 lg 1 kohaselt kolm

hinnapakkumust. Maksetaotluse esitamise ajaks pidid kaebajad olema toetusega soetatavad

avameremõrrad vastu võtnud ning nende eest ka täielikult tasunud. PRIA heidab kaebajatele ette,

et nad ei ole sisuliselt täitnud kolme hinnapakkumise nõuet, kuna hinnapakkumised on fiktiivsed

ja omavahel kooskõlastatud; mõrdade eest tasumine aga on toimunud kaebajate vaheliste edasi-

tagasi maksetega, osaliselt lühiajaliste laenude, osaliselt samuti lühiajaliselt arvelduskontodele

tehtud sularaha sissemaksete arvel.

20. Ringkonnakohus mõistab meetme määruse § 6 lg-t 1 sarnaselt halduskohtuga, s.t kolme

sõltumatu ettevõtja hinnapakkumise nõude täitmine on vajalik toetuse vahendite ausa, läbipaistva

ja säästliku kasutamise saavutamiseks. Seega on selle nõude täitmiseks vajalik, et pakkumuse

esitaja koostab selle teiste pakkujate ja toetuse taotlejaga kooskõlastamata. Tõepoolest ei tulene

meetme määrusest keeldu avaldada pakkujale teiste pakkujate hinnapakkumisi. Kaebajad jätavad

siinkohal aga tähelepanuta, et hinnapakkumiste avaldamine teistele pakkujatele võib lisaks

konkurentsi soodustamisele teenida ka pakkumiste kooskõlastamise eesmärki. Kaebajate

taotlustele lisatud hinnapakkumiste kohta saabki viimast järeldada. Halduskohus ja PRIA on

põhjendatult osutanud, et kaebajate esitatud hinnapakkumised on sedavõrd sarnased, et seda ei saa

pidada juhuslikuks. Näiteks Ain Killingi PRIA-le esitatud viis hinnapakkumust neljalt erinevalt

pakkujalt (pakkujaid on rohkem seoses hilisema pakkumuse ülevõtmisega), mis on tehtud 2017.

aasta septembris (I kd, tl 17-19), novembris (I kd, tl 21) ja 2018. aasta märtsis (I kd, tl 25), langevad

kõik kokku mõrra valmistamiseks vajaliku materjali koguse ja hinna osas ning erinevad üksnes

mõrra ja juhtaia valmistamiseks vajaliku aja ja vastavalt ka maksumuse osas. Sama kehtib Aivo

Kivimaa PRIA-le esitatud pakkumuste kohta (I kd, tl 53-55), mis materjali koguse ja hinna osas

on omavahel identsed. Ka Mati Audova (I kd, tl 81-83) ja Raivo Viiliku (I kd, tl 115-117) PRIA-

le esitatud pakkumused langevad omavahel kokku. Hiljem, seoses PRIA 14. novembri 2017. a

teatega, on pakkumusi korrigeeritud, kuid jällegi sarnaselt.

On ilmne, et ka sarnaste toodete valmistamisel hindavad pakkujad asjaolusid mõneti erinevalt,

mistõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et sõltumatult tehtud pakkumised on suures osas identsed.

Sellised kokkulangevused on seletatavad üksnes sellega, et pakkumused on kosstatud

kokkulepitult. Pakkumuste kirjalik vormistamine kaebajatele teenust pakkunud kolmanda isiku

poolt ei ole siinkohal küll määrava tähendusega, kuid seda saab pidada kooskõlastatud pakkumuste

esitamist soodustanud ja lihtsustanud asjaoluks. Seetõttu on PRIA õiguspäraselt tuvastanud, et

kaebajad lõid kunstlikult tingused meetme määruse § 6 lg 1 tingimuse täitmiseks, mistõttu ei saa

tingimust tegelikkuses täidetuks lugeda. Seda ei lükka ümber pakkumuste tegijate tagantjärele

antud kinnitused, et pakkumused vastasid nende tegelikule tahtele pakkumuste tegemise ajal.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ka olukorras, kus kehtiv õigus ei näe ette pakkumuste

vorminõuet, pidid kaebajad siiski olema valmis selleks, et vajadusel tõendada kolme pakkumuse

nõude tegelikku täitmist. Kuigi keelatud ei ole ka suuliste pakkumuste võtmine, siis sel juhul

kannab toetuse taotleja riski, et tal hiljem ei ole võimalik pakkumuse tegelikku sisu tõendada.

Sama kehtib kaebajatele väidetavalt esitatud omakäeliste pakkumuste kohta. Kui kaebajad ei

pidanud vajalikuks neid säilitada, võtsid nad sellega endalt võimaluse tõendada pakkumuste

tegelikku võtmist ja nende kujunemist just pakkuja, mitte toetuse taotleja tahte kohaselt.

Hilisemate kinnituste, mis on antud samas piirkonnas sama tegevusega hõlmatud pakkujate poolt

vastuseks kaebajate päringutele olukorras, kus on teada PRIA otsused toetused tagasi nõuda,

usaldusväärsus ei ole suur.

21. Kokkuleppeliste pakkumuste esitamise tõttu ei ole tegelikult selge, kas pakkumused

kajastavad püügivahendite tegelikku hinda. Näiteks ilmneb, et pärast PRIA 14. novembri 2017. a

teadet (I kd, tl 14) vähendasid pakkujad nii püügivahendite valmistamiseks vajalikke

materjalikoguseid kui ka hinda. Kokkuvõtvalt lubas kokkuleppeliste pakkumuste ja edukate

pakkujate vahetamise taotluste esitamine kaebajatel saavutada olukorra, kus nad paaride kaupa

vastastikku osutusid samaaegselt tellijaks ja edukaks pakkujaks. Kuna toetusega soetatavad

mõrrad ei ole laialdaselt kaubeldavad, siis eelneva tulemusel ei saanud PRIA veenduda, et ka

vähendatud pakkumused kajastavad püügivahendite õiglast hinda. Tähelepanu väärib, et näiteks

Ain Killingu Raivo Viilikule 2. aprillil 2018 esitatud hinnapakkumuse (I kd, tl 128) kohaselt kulub

mõrra ja juhtaia valmistamisele kokku 400 tundi (s.o ca 2,5 kuud tavapärase tööajaga) ja kolme

mõrra valmistamisele seega 1200 tundi (ca 7,5 kuud tavapärase tööajaga), siis veidi enam kui kuu

pärast pakkumuse esitamist olid mõrrad Raivo Viilikule üle antud ja 10. mail 2018 tegi ta ülekande

Ain Killingile. See osutab, et pakkumus ilmselt ei kajastanud õigesti mõrra valmistamiseks

vajalikku tööaega. Sarnased hinnangud mõrra valmistamiseks kuluva aja kohta nähtuvad ka

teistest pakkumustest. Seetõttu on põhjendatud PRIA arusaam, et kooskõlastatud pakkumuste

esitamine eesmärgiks võis olla kaebajate soov katta toetuse arvel ka meetme määruse §-s 3 ette

nähtud 20%-line omafinantseeringu osa. Selliselt on kokkuleppeliste pakkumuste esitamine ilmses

vastuolus toetusmeetme eesmärgi ja tingimustega.

22. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel toetusega finantseeritud püügivahendite soetamise

majanduslikule ebaefektiivsusele. Vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine ei

jäta kahtlust, et kõik kaebajad on võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid

valmistama. Seetõttu tavapärases olukorras tingiks püügivahendi ostmine teiselt ettevõtjalt üksnes

täiendavaid kulusid, kuna tasuda tuleks teise isiku töö eest ja eeldatavalt tuleks maksta täiendavalt

ka kasumiosa. Apellatsioonkaebuses on kaebajad otsesõnu väitnud, et mõrdade sellisel viisil

soetamise ainsaks motivatsiooniks oli kulude katmine 80% ulatuses toetuse arvel. Pidades silmas,

et mõrdade hinnast ca poole moodustas kulu materjalidele ja poole tasu nende valmistamise eest,

siis vastastikku püügivahendite valmistamise kaudu said kaebajad katta toetuse arvel kõik

mõrdade valmistamise otsesed kulud. Ülejäänud osas on aga vähemalt kaudselt tegemist kaebajate

mitterahalise panusega, mis juba iseenesest ei pruugi olla kooskõlas meetme määruse § 5 p-ga 4

ja § 10 lg-s 2 sätestatud kohustusega tasuda püügivahendi eest rahas. Nimelt vastastikku samas

suuruses arvete esitamise ja tasumise tulemusel ei teki vähimatki muutust taotlejate rahalises

seisus. Pärast PRIA toetuse väljamaksmist on tulemuseks, et kumbki vastastikku müüja ja tellija

positsioonis olnud taotleja on saanud soovitud püügivahendite omanikuks ning omandanud ka

PRIA toetuse mõrdade valmistamiseks kulunud materjalide maksumust ületavas osas.

Omafinantseeringu osa on aga kaetud kaebajate enda tööga. Selliselt sarnaneb tulemus sellele, kui

iga kaebaja oleks valmistanud mõrrad enda tarbeks ja PRIA oleks katnud selleks vajaliku materjali

kulu ning maksnud tasu ka tehtud töö eest. Viimane tulemus on aga ilmses vastuolus meetme

toetuse tingimustega.

23. Eeltoodud olukorras tuleb tõepoolest pidada kaebajate vahel toimunud edasi-tagasi makseid

toetuse väljamaksmise tingimuste kunstlikuks täitmiseks. Tingimuste kunstlikkus ilmnebki

koostoimes kokkulepitud pakkumuste esitamisega, kuna nende kaudu saavutasid kaebajad

olukorra, kus võlgnesid vastastikku sama maksumusega toodete eest. Asjaolu, et kaebajatel

tegelikkuses puudusid vahendid püügivahendite eest tasumiseks hinnapakkumustes näidatud

summasid üksnes rõhutab seda, et maksetel puudus majanduslik sisu ja eesmärgiks oli ainuüksi

toetuse väljamaksmise tingimuse vormiline täitmine. Meetme määrusest ei tulene keeldu tasuda

toetusega soetatava püügivahendi eest laenu või muu võõrkapitali arvel. Kuid lühiajalise laenu

kasutamine, mis tagastatakse koheselt pärast edasi-tagasi kannete tegemist näitab, et ülekannetel

puudub tegelik eesmärk, kuna taotleja rahaline seis ülekannete tulemusel ei muutu. Tasumine

sellisel viisil muudab sisutuks nii soetatavate püügivahendite eest tasumise kui ka

omafinantseeringu kandmise nõude. Näiteks Andis Mati Audova ühes Raivo Viilikuga Aivo

Kivimaale laenu, mille arvel viimane tasus Mati Audovale püügivahendite eest 4. juunil 2018 ja

Mati Audova omakorda tasus sama summa Aivo Kivimaale püügivahendite eest 5. juunil 2018,

misjärel Aivo Kivimaa tagastas saadud laenud (I kd, tl 60). Sarnane muster kordub ka ülejäänud

kaebajate osas. Halduskohus on seda mustrit põhjalikult kirjeldanud ning kuna kaebajad ei ole

selles osas halduskohtule eksimusi ette heitnud, siis ringkonnakohus tehingute kirjeldust täies

mahus ei korda.

24. Eriliselt torkavad aga silma Ain Killingi ja Raivo Viiliku vahelised ülekanded, mis seonduvad

Raivo Viiliku poolt neljanda mõrra eest tasumisega. Nimelt, kui ülejäänud kaebajad soovisid

toetust kolme, siis Ain Killing nelja püügivahendi soetamiseks kokku 31 140 (ilma käibemaksuta)

euro eest. Vastustaja määraski Ain Killingule toetuse 24 912 eurot ja maksis selle ka välja. Seega

olukorras, kus Ain Killing ja Raivo Viilik 2018. mais olid juba teinud kolme mõrraga seotud edasi-

tagasi maksed, pidi Ain Killing tasuma Raivo Viilikule neljanda mõrra eest veel 9 342 eurot (koos

käibemaksuga). Selle summa tasumiseks ongi Raivo Viilik 3. augustil 2018 väljastanud arve nr 2

(I kd tl 28). Ain Killingu konto väljavõttest (I kd, tl 183) ilmneb, et 3. augustil 2018 on tehtud

kontole kaks sularaha sissemakset (2 700 ja 1 650 eurot) ning Mmmsprattus OÜ-lt laekus 5 000

eurot selgitusega lühiajaline laen. Seega laekus kaebaja kontole kokku 9 350 eurot. Samal päeval

tegi Ain Killing ülekande Raivo Viilikule 9 342 eurot arve nr 2 tasumiseks. 6. augustil 2018 tegi

Raivo Viilik omakorda Ain Killingile ülekande samas summas, märkides selgituseks samuti „Arve

nr 2, 4 m avameremõrd“. Samal päeval tagastas Ain Killing Mmmsprattus OÜ-le lühiajalise laenu

5 000 eurot ning võttis kontolt sularahas välja veel 2 000 eurot.

Nende maksete tulemusel kokkuvõttes Ain Killing ei tasunud Raivo Viilikule arve nr 2 võlgnetavat

9 342 eurot. Selle tõttu iseenesest on ilmne, et Ain Killing ei täitnud kohustust tasuda soetatavate

püügivahendite eest, mistõttu vähemalt ühe mõrra osas langes ära alus kaebajale I toetuse

maksmiseks. Ringkonnakohus peab aga veelgi olulisemaks seda, et vormiliselt neljanda mõrra eest

tasumisele kuulunud 9 342 euro tervikuna Ain Killingile tagastamine viitab sellele, et kaebajate

omavahelistes suhetes tegelikkuses võlga ei olnudki, maksekohustus esines üksnes dokumentidel

eesmärgiga saada PRIA-lt toetust. Olukord, kus kohapealse kontrolli tulemusel olid kaebajatel

olemas kõik toetuse arvel väidetavalt soetatud püügivahendid, kuid omavahelistes suhetes

tegelikkuses maksekohustusi ei tekkinud, on seletatav sellega, et kaebajad ei soetanud

püügivahendeid vastastikku, vaid valmistasidki need enda tarbeks igaüks ise. Lepingud ja maksed

lepinguliste kohustuste täitmiseks olid vajalikud näivuse loomiseks, et saavutada toetuse

maksmine.

25. Sel põhjusel ei ole asjakohane kaebajate väide, et kaebajatel olid vastastikku dokumenteeritud

tsiviilõiguslikud kohustused, mille täitmiseks ülekanded tehtigi. Isegi juhul, kui kaebajad soovisid

näidata end seotuna lepinguliste kohustustega ühelt poolt valmistada püügivahendid ja teisalt

nende eest tasuda, ei välista see, et eraldi võetuna õiguspäraste tehingute koosmõjus saavutati

tulemus, mis on vastuolus toetuse tingimustega. Tuvastatud asjaoludest ilmneb, et kaebajate

tegevuse eesmärgiks oligi vastastikuste kohustuste loomine ja siis nende täitmine edasi-tagasi

maksetega, mistõttu tuleb kaebajate tegevus kvalifitseerida tahtlikuna ja seega toetuse tingimuste

kunstlikuks täitmiseks. Vastustaja on tuvastanud piisavalt asjaolusid toetuse tingimuste kunstliku

täitmise tõendamiseks ning PRIA 29. märtsi 2019. a otsuste vaidlustamisel pidid kaebajad

tõendama, et toetuse tingimuste täitmine ei olnud üksnes vormiline. Seda ei ole kaebajad aga

suutnud. Eelkõige ei ole kaebajad selgitanud, kuidas ja miks, arvestades ka edukate pakkujate

vahetamisi, kujunes püügivahendite valmistamine just vastastikku paarides, milline oli tehingute

mõju kaebajate rahalisele olukorrale (kui PRIA kogutud andmete järgi mõju puudus), kuidas

saavutati püügivahendite valmistamine hinnapakkumustes näidatud ajakulust oluliselt lühema aja

jooksul, millal ja milliste vahendite eest soetati vajalik materjal. Kui kaebajad jätsid

hinnapakkumused, tehingute täpsemad asjaolud ja püügivahendite valmistamise ja üleandmise

kontrollivalt dokumenteerimata, siis võtsid nad sellega riski, et ei suuda tõendada toetuse

tingimuste tegelikku täitmist.

26. Apellatsioonimenetluses taotlevad kaebajad täiendavate tõendite asja juurde võtmist.

Täpsemalt soovivad kaebajad võtta asja juurde hinnapakkujate allkirjastatud kinnitused selle

kohta, et hinnapakkumised vastasid nende tahtele, samuti Aivo Kivimaa ja Raivo Viiliku

müügikviitungid tõendamaks neil sularaha olemasolu. Ringkonnakohus ei pea tõendite asja juurde

võtmist lubatavaks ega vajalikuks. Vastavalt HKMS § 198 lg-le 2 ringkonnakohus tuvastab

halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui:

1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta;

2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu;

3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et

asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist

halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks.

Vaidluse ese selgus kaebajate jaoks juba haldusmenetluses ärakuulamisel või hiljemalt

vaideotsuse saamisega. Vastavalt tuli neil hiljemalt ühes halduskohtule kaebuse esitamisega

esitada ka tõendid, mis kinnitavad kaebuse väiteid. Seetõttu on ekslik kaebajate arusaam, et alles

halduskohtu otsusest sai neile selgeks, et hinnapakkujate tegeliku tahte ja sularaha olemasolu

tõendamine on asjas oluline. Ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks selles osas kaebajaid

eksitanud või muul viisil viinud kaebajad arusaamisele, et faktiliste asjaolude osas vaidlust ei ole.

Lisaks ei ole hinnapakkujate tahe ega kahe kaebaja müügimaht asja lahendamisel määrava

tähendusega. Kaebajate vastastikku edukate pakkumiste tegemist ja püügivahendite eest edasi-

tagasi maksetega tasumise fakti ei muuda asjaolu, kas kolmandad isikud olnuks nõus valmistama

püügivahendid kõrgema hinna eest või kas kaebajad on kunagi teeninud müügitulu, mille arvel

teoreetiliselt olnuks võimalik (osaliselt) maksta püügivahendite eest. Seetõttu ringkonnakohus

tõendeid asja juurde ei võta ja tagastab need kaebajatele.

27. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebajate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi kanda

/allkirjastatud digitaalselt/