2-16-16971/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek

Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.06.2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-16971

Tsiviilasi

QQ hagi XX vastu ühisvara jagamiseks ning XX

vastuhagi ühisvara jagamiseks ja ühisvarale tehtud

kulutuste hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.12.2019 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse

liik

QQ ja XX apellatsioonkaebused

Tsiviilasja hind apellatsiooni-

menetluses

QQ apellatsioonkaebus 7000 eurot

XX apellatsioonkaebus 7000 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja

(apellant/vastustaja):

QQ

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Aleksei Vassiljev

Kostja

(apellant/vastustaja):

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat

Tanel Mällas ja vandeadvokaadi abi Triin Väljaots

Istungi toimumise aeg

09.06.2020

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Harju Maakohtu 30.12.2019 otsus ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumisse.

2. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. QQ (hageja) esitas 10.11.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse ühisvara jagamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on poolte abielusuhted lõppenud 2011. a lõpust. 05.02.2013

sõlmisid pooled abieluvaralepingu, mille punkti 1.3.1 kohaselt leppisid kokku

lõpetada poolte vahel kehtiv varaühisuse varasuhe ja kehtestada uue varasuhtena

varalahususe varasuhe. Pärast varaühisuse varasuhte lõppemist ei ole pooled abielu

kestel soetatud vara jaganud. Poolte ühisvaraks on XXX asuv kinnistu (registriosa

nr XXXXXX). Kinnistu väärtus on 210 000 eurot. Hageja on nõus, et kinnistu jääb

kostjale ning kostja hüvitab hagejale ½ osa kinnistu väärtusest s.o 105 000 eurot. Kostja

kasutab poolte ühisvaraks olevat kinnistut ainuisikuliselt. Kinnistu igakuise üüri

suuruseks on 800 eurot ning kostjal tuleb hagejale hüvitada hageja osa kasutuseelisest

s.o 400 eurot iga kuu eest alates 01.09.2016, ehk ajast, mil hageja teatas kostjale

kavatsusest nõuda kostjalt ühisomandis oleva maja kasutuseeliste hüvitamist, kuni

ühisvara jagamise kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Hagiavalduse ja 22.03.2018 nõude täpsustuse kohaselt palus hageja jätta kinnistu kostja

ainuomandisse ja määrata hagejale kinnistu omandi kaotamise eest rahaline hüvitis

105 000 eurot ning välja mõista see kostjalt hageja kasuks; alternatiivselt müüa kinnistu

avalikul enampakkumisel ning müügist saadud raha jagada hageja ja kostja vahel

võrdsetes osades; jagada poolte vahel kinnistu kasutuseelis, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja rahaline hüvitis 400 eurot kuus alates 01.09.2016 kuni ühisvara jagamise

kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni; alternatiivselt jagada hageja ja kostja vahel

kinnistu kasutuseelis, mõistes kostjalt välja hageja kasuks rahaline hüvitis 400 eurot

kuus alates 01.09.2016 kuni kinnistu müümiseni enampakkumisel. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

4. Vastuseks kostja vastuväidetele ja vastuhagile märkis hageja, et ta ei nõustu hageja

väitega, et kinnistu turuväärtus on tõusnud 185 000 eurolt 210 000 euroni väidetavalt

kostja poolt teostatud parendustööde tagajärjel. Kinnisasja turuväärtuse hinnatõus on

tingitud üleüldisest kinnisvara hindade tõusust alates 2013 aastast kuni septembrini

2016. Kostja võimalikud võlaõiguslikud hüvitisnõuded tuleb lahendada väljaspool

käesolevat menetlust. Kuna käesoleval juhul ei kehti poolte vahel varaühisuse varasuhe,

siis ei ole kostja tuginemine perekonnaseaduse (PKS) §-le 34 asjakohane. Lisaks ei saa

kostja kulutuste hüvitamist nõuda, kuna ta ei teatanud kulutuste tegemise kavatsusest

õigeaegselt.

Perioodil

alates

05.02.2013

ei

olnud

pooltel

„ühist

majandamiskohustust“, mistõttu kostja poolt tarvitatud teenuste eest pidi kostja maksma

ise. Lisaks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041 ja § 1042 alusel esitatud nõuded osaliselt

aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 järgi. Hageja palus tasaarvestada

enda kasutuseelise nõude perioodi 05.02.2013 kuni 01.09.2016 eest juhul, kui kohus

kostja võlaõiguslikud nõuded rahuldab.

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas

13.02.2017 vastuhagi ühisvara jagamiseks. 04.01.2018 ja 21.02.2018 täpsustas kostja

oma nõuet. Kostja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja poolt tasutud laenu-

ja kindlustusmaksed perioodil 05.02.2013 – 13.02.2017 summas 9644,42 eurot;

kinnisasja säilitamiseks vajalikud kulutused summas 6290,98 eurot; kinnisasja

parendamiseks ja väärtuse tõstmiseks tehtud remondikulutused summas 11 402,23

eurot; kinnisasja korrapäraseks majandamiseks tehtud küttekulud perioodil september

2013 – september 2016. a summas 2401,42 eurot. Kostja palus jätta kinnistu ja selle

soetamiseks võetud laenukohustuse kostja ainuomandisse ning tasaarvestada poolte

vastastikused rahalised nõuded ning mõista kostjalt hageja kasuks omandi kaotuse eest

hüvitist maksimaalselt 51 305,05 eurot.

6. Kinnistu on soetatud pangalaenuga, mille jääk seisuga 01.01.2017 on 63 406,45 eurot.

Pangalaen on poolte ühine kohustus, mistõttu tuleb kinnistu turuväärtusest laenujääk

maha arvestada. Seega kuuluks jagamisele mitte 210 000 eurot, vaid 146 593,55 eurot.

7. Laenukohustust (sh kindlustusmakseid) on ainuisikuliselt täitnud kostja. Perioodil

05.02.2013 – 13.02.2017 on kostja teinud makseid summas 19 288,85 eurot. Hageja

kohustub hüvitama laenumaksetest pool ehk 9644,42 eurot.

8. Hagejal tuleb hüvitada ka laenukohustuse jääk. Seisuga 01.01.2017 oli laenujääk 63

406,45, seega tuleb hagejal hüvitada 31 703, 22 eurot.

9. Kostja on tasunud perioodil 05.02.2013 - 10.11.2016 kinnisasja omandamiseks võetud

laenu tagasimakseid ja kindlustusmakseid kokku summas 19 288,85 eurot. Hageja

kohustub hüvitama sellest pool, s.o 9644,42 eurot (VÕS § 1041). Kostja on teinud

kinnisasjale vajalikke kulutusi (korstna ja katuse parandamine ning piirdeaia

vahetamine/renoveerimine) kokku summas 12 581,97 eurot, hageja osa sellest on

6290,98 eurot.

10. Kostja on tasunud alates 2013 – 2016. a septembrini kinnistu elektriarveid summas

4802,84 eurot, millest hageja osa on 2401,42 eurot.

11. Kostja on perioodil 2011-2016. a teinud kinnistu remont- ja parendustöid, mis on

kinnistu väärtust tõstnud. 2011. a hindamisakti kohaselt oli kinnistu turuväärtuseks 188

000 eurot ja 2016. a hinnangu kohaselt 210 000 eurot. Seega on kinnisasja turuväärtus

vähemalt 22 000 euro võrra suurenenud ning kostjal on vähemalt 11 000 euro suurune

nõue hageja vastu. Kostja on teinud kulutusi summas 22 804,46 euro ulatuses ning tal

on seega 11 402,23 euro suurune nõue hageja vastu.

12. Hagejal puudub alus kasutuseelise nõudmiseks, kuna ta ise loobus oma asja

kasutamisest ning teine kaasomanik ei ole teinud mingeid takistusi asja valdamiseks.

Kostja palus hagejalt välja nõuda AS-ga Swedbank sõlmitud laenuleping nr 11-035400-

EL. Kostja selgitas, et hageja omandas 10.06.2011 (ühisvara varasuhte kehtimise ajal)

korteriomandi aadressiga KKK, Tallinn, oma poja CC nimele. Eeltooduga on hageja

vähendanud poolte ühisvara (PKS § 34 lg 3).

Esimese astme kohtu otsus

13. Harju Maakohtu 30.12.2019 otsusega lõpetati poolte varaühisus XXX kinnistule ning

määrati, et kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel ja kinnistu müügist saadav

tulem jagada poolte vahel võrdsetes osades. Maakohus jagas poolte vahel kinnistu

kasutuseelise, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelise 300 eurot kuus alates

01.09.2016 kuni ühisvara jagamise kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni

(30.12.2019 seisuga on kostja poolt tasumisele kuuluva kasutuseelise suuruseks 11 400

eurot). Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks ühisomaniku poolt kinnistuga seotud

kohustuste kandmise ja kinnistule tehtud kulutuste hüvitamiseks 18 739 eurot.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

14. Maakohus viitas PKS § 37 lg-tele 1 ja 3, AÕS § 70 lg-tele 4 ja 6, § 77 lg-tele 1 ja 2.

Pooled soovivad esimese eelistusena jagada ühisvara viisil, et kinnistu jääb

kostjale ning kostja on kohustatud hüvitama hagejale tema osa rahas. Hageja nõudis

alternatiivselt kaasomandi jagamist kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel.

Hageja esitas eksperthinnangu, mille järgi on kinnistu turuväärtuseks 210 000 eurot (I

kd tl 15-42). Pooled ei ole taotlenud kinnistu ümberhindamist ning seega määrab kohus

kinnistu hinnaks 210 000 eurot. Omandikaotusest tuleneva hüvitise suurus peaks seega

olema 105 000 eurot. Kostja kinnitas menetluses, et tal on võimalik tasuda hagejale

omandikaotusest tulenevat hüvitist üksnes 50 000 eurot. Kuna ühel ühisomanikul ei ole

võimalik teisele ühisomanikule omandi väärtusega kooskõlas olevat hüvitist tasuda, siis

ainuvõimalik kaasomandi lõpetamise viis on kinnistu müük avalikul enampakkumisel.

Seega rahuldab kohus hageja alternatiivnõude ja määrab, et poolte ühisomand kinnistule

lõpetatakse kinnistu müügiga avalikul enampakkumisel.

15. Pooltele kui ühisomanikele kuulub ühine õigus kinnistut kasutada ning ühine õigus

saada kinnistult kasutuseeliseid. Kasutuseelise saab jagada poolte vahel varaliste

õiguste ja kohustustena (RKTK 3-2-1-93-12, p 22 VI lõik). Hageja poolt esitatud

eksperthinnangu akti lisahinnangu (I kd tl 67-90) kohaselt on kinnistu turuüür 800

eurot kuus. Kostja ei ole kasutuseelise väärtusele vastu vaielnud ja omapoolset tõendit

esitanud. Seega lähtub kohus kasutuseelise väärtusest 800 eurot kuus. Pärast

varaühisuse varasuhte lõppemist on ühisvarana olev kinnisasi kostja ainukasutuses.

16. Hageja saab kasutuseelise jagamist nõuda ajast, millal ta vastava nõude esitas (RKTKo

3-2-1-93-12, p 17). Hageja lepinguline esindaja saatis 16.08.2016 kostjale kirja, milles

andis teada hageja soovist nõuda alates 01.09.2016 maja kasutuseelise hüvitamist

ühisvara jagamise protsessi venitamise korral (I kd tl 62). Kohus ei nõustu hageja

käsitlusega, et kasutuseelise hüvitamise õigus algas 01.09.2016. Hageja saab nõuda

kinnistu kasutuseelise hüvitamist alates ühisvara jagamise nõude esitamisest alates, s.o

10.11.2016. See on aeg, kui hageja selgelt ja ka formaalselt deklareeris, et ta soovib

kasutuseelisega seoses hüvitist.

17. Pooled ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaidlusaluse

kasutuseelise jagamisel tuleks kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.

Seega tuleb ühisomandisse kuuluva kinnistu kasutuseelise väärtus jagada poolte vahel

võrdselt. Lähtudes turuüürist tuleks kasutuseelise väärtuseks lugeda alates 11.10.2016

kuni otsuse tegemiseni 38 kuu üüri väärtus. Seega oleks kasutuseelise väärtus otsuse

tegemise seisuga on 15 200 eurot (38 x 800 : 2). Riigikohtu hinnangul on ühisomanike

ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise

väärtusega kindlasti madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte

ainukasutusega (RKTKo 3-2-1-93-12, p 20). Kohus lähtub kasutuseelise väärtuse

määramisel TsMS §-s 233 sätestatust ning määrab selle suuruse oma siseveendumuse

kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Muuhulgas arvestab kohus vaidlusaluse kinnistu

(maja) üüri turuhinda, aga ka seda, et konkreetne kinnistu oli kostja kasutuses, kostja

kasutas kinnistul asuvat elamut oma koduna, kostjal ei olnud muud elukohta ning et

kinnistu omandati mõlema abikaasa poolt ühiseks kasutamiseks. Neid asjaolusid

arvesse võttes teeb kohus oma siseveendumusele tuginedes diskretsiooniotsustuse ja

leiab, et hagejale hüvitatav kasutuseelise väärtuseks on alates 11.10.2016 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni 300 eurot kuus ning 30.12.2019 seisuga seega 38 kuu eest 11

400 eurot.

18. Kostja esitas vastuhagis hageja vastu nõuded kinnistuga seotud kohustuste ja kulutuste

hüvitamiseks. Kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta

PKS § 34 lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kuna

ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, siis ei saa

ühisomandi puhul kohalduda AÕS § 71 lg-t 2, § 72 lg-t 4 ja § 75 lg-t 1. Maakohus viitas

ka Riigikohtu lahenditele nr 2-15-15138 p 27 II lõik ja nr 3-2-1-164-14, p 13.

19. Poolte vahel lõppes varaühisuse varasuhe 05.02.2013 abieluvaralepingu sõlmimisega.

Poolte ühisvarasse kuuluv kinnistu on ostetud pangalaenuga, mille jääk on 01.01.2017

seisuga 63 406,45 eurot (II kd tl 104). Kostja tasus perioodil 05.02.2013 - 10.11.2016

(kuni põhihagi esitamiseni) kinnistu ostmiseks võetud pangalaenu ja kindlustusmakseid

kokku summas 19 288,85 eurot (II kd tl 16-20; II kd tl 21-24). Hageja ühist

laenukohustust täitnud ei ole. Hageja kinnitas, et kostja tasus ühisvara soetamiseks

võetud pangalaenu. Seega tegi kostja lahusvara arvel kulutusi ühisvaras olevale

kinnistule summas 19 288,85 eurot. Kuna antud juhul kuulub kohaldamisele TsÜS §-st

149 seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg, milleks on 10 aastat, siis ei ole kostja

nõue aegunud.

20. Lisaks tegi kostja lahusvara arvel poolte ühisvara jaoks kulutusi. Skype’i vestlusest

nähtub, et 05.04.2013 kostja kirjutas hagejale elamu seisukorrast pärast üürnike

lahkumist - seintel jooksevad praod läbi. Kostja kirjutas, et teeb enne müüki panemist

maja korda. Hageja vastas, et tahab konkreetset plaani näha ja kulutuste jagamist (II kd

tl 72). Hageja vastuväited ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuna kohaldamisele ei kuulu

VÕS § 1042 lg 2 p 2 (kulutuste tegemine teise isiku esemele), vaid tegemist on kulutuste

tegemisega poolte ühisele omandile.

21. Korstnapühkimise akti kohaselt teostas Korsten Puhtaks OÜ 11.07.2016 küttesüsteemi

ülevaatuse. Korstnapühkija hinnangust küttesüsteemi tehnilise seisukorra ja ohutuse

kohta nähtub, et kahe lõõriga telliskorsten on seest ja väljast amortiseerunud. Korsten

tuleb lammutada ning asendada kas uue moodulkorstnaga või laduda uus telliskorsten.

Kaheseinalise metallmoodulkorstna paigaldus ei vasta Standardile EVS 812-3:2013

ning korsten tuleb lahti ühendada ning paigaldada nõuetekohaselt (II kd 25). Kostja

maksis tööde eest 27.07.2016 ja 12.09.2016 arvete alusel kokku 7337,09 eurot (II kd tl

26-27). Uue korstna ladumise fakt nähtub ka eksperthinnangust nr 1403/0916H (I kd

tl 23, II kd tl 36) – Seisukord [---]viimase paari aasta jooksul on veel laotud uus

korsten [---]. Katuse parandamine läks maksma 1932 eurot, mille kohta esitas

30.08.2016 arve Efektum Vara OÜ. Hind hõlmas tuulekasti värvimise tööd, värvi,

tõstukit ja plekki RR servadele (II kd tl 31). Piirdeaia renoveerimine läks maksma 960

eurot, mille kohta esitas Datalink Baltic OÜ arve (II kd tl 58). Kostja esitas erinevate

ehituspoodide ja –tööde arved (II kd tl 49-57). Hageja ei esitanud vastuväiteid

ehituspoodide ja –tööde arvetel kajastatud kauba/teenuse suhtes. Elamu säilitamiseks

vajalikud toimingud hõlmasid korstna ja katuse parandamist ning piirdeaia

vahetamist/renoveerimist. Eeltoodust tulenevalt on kostja teinud oma lahusvara arvel

kulutusi ühisvara kasuks (kinnistul asuva elamu korstna ja katuse parandamine ning

piirdeaia vahetamine/renoveerimine) 12 581,97 eurot.

22. Kostja küttis elamut elektriga, kuna muul viisil elamut kütta ei olnud võimalik. Eesti

Energia arvete alusel maksis kostja perioodil 28.02.2013 - 30.09.2016 elektri eest

4802,84 eurot (II kd tl 103), s.o tegi oma lahusvara arvelt kulutusi ühisvara kasuks.

TsÜS § 149 kohaselt ei ole kostja nõue aegunud.

23. Kostja tegi perioodil 2011 – 2016. a kinnisasjal remont- ja parendustöid, mis tõstis

kinnisvara väärtust. Elamu I korruse ehituse kohta esitas kostja erinevate ehituspoodide

ja –tööde arved (II kd tl 59-102p). Kokku on kostja nende arvete alusel tasunud 804,46

eurot, s.o teinud oma lahusvara arvel kulutusi ühisvara kasuks.

24. Kuna kostja on teinud oma lahusvara arvelt kulutusi ühisvaras oleva kinnistu jaoks

kokku summas 37 478,12 eurot (19 288,85 + 12 581,97 + 4802,84 + 804,46), siis tuleb

hagejal hüvitada kostjale ½ osa tehtud kulutustest, s.o 18 739 eurot.

25. Kostja palub hagejalt välja mõista kinnisasja parendamiseks ja väärtuse tõstmiseks

tehtud remondikulutused summas 11 402,23 eurot. Kostja leiab, et tänu tema remont-

ja parendustöödele on kinnistu turuväärtus tõusnud vähemalt 22 000 eurot. Kostja on

teinud kulutusi summas 22 804,46 euro ulatuses ning tal on seega 11 402,23 euro

suurune nõue hageja vastu. Kohtule esitatud 2011. a hindamisakti kohaselt on kinnistu

turuväärtuseks 188 000 eurot, 2013. a hinnangu kohaselt 185 000 eurot ning 2016. a

eksperthinnangu kohaselt 210 000 eurot. Kostja nõue 11 402,23 euro saamiseks ei ole

põhjendatud (põhjendatud on 804,46 euro väljamõistmine). Kinnistu väärtus on kohtu

hinnangul 2011. a 188 000 eurost tõusnud 2016. a 210 000 euroni tingituna kinnisvara

hindade üldisest tõusust. Esitatud tõendite põhjal ei saa kindlalt väita, et kinnistu väärtus

tõusis tehtud parenduste tõttu.

26. Kostja palus arvestada kinnistu turuväärtusest maha laenujääk 01.01.2017 seisuga

summas 63 403,45 eurot ning lugeda kinnisasja väärtuseks seega 146 593,55 eurot.

Kostja ei ole esitanud nõuet ühisvarasse kuuluvate laenulepingutest tulenevate varaliste

õiguste ja kohustuste jagamiseks ühel AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil. Poolte ühise

kohustuse mahaarvamine omandikaotuse eest makstavast hüvitisest ei ole ilma selle

kohustuse ühisvarana jagamiseta võimalik.

27. Menetluskulud jäävad kostja kanda (TsMS § 164 lg 2). Kostja on asja menetlemist

takistanud mittemenetletavate nõuete esitamisega, nõuete hilinenud esitamisega ja

põhjendamatute taotluste esitamisega. Eeltoodu tõttu on kohtu ressurss osaliselt

kulunud mitte poolte nõuete lahendamisele, vaid kostja nõuetes selguse saamisele.

Seega on õiglane jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

Hageja apellatsioonkaebus

28. Hageja palub 29.01.2020 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles

kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja ühisomaniku poolt kinnistuga seotud

kohustuste kandmise ja kinnistule tehtud kulutuste hüvitamiseks 18 739 eurot

(resolutsiooni p 3) ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kostja nõue summas 18

739 eurot täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt määrata, et kostja kinnistule

tehtud kulutuste hüvitamise nõue (ringkonnakohtu poolt määratud ulatuses) tuleb täita

kinnistu müügist saadud tulemist. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse samuti osas,

milles kohus jättis kasutuseelise kostjalt välja mõistmata (resolutsiooni p 2) ning teha

selles osas uus otsus, millega jagada hageja ja kostja vahel kinnistu kasutuseelis,

mõistes kostjalt välja hageja kasuks rahaline hüvitis 400 eurot kuus alates 01.09.2016

kuni kinnistu müümiseni enampakkumisel (30.12.2019 seisuga on kostja poolt

tasumisele kuuluva kasutuseelise suuruseks 16 000 eurot). Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

29. Seoses kinnistuga seotud kohustuste ja kinnistule tehtud kulutuste hüvitamise nõudega

märkis hageja järgmist. PKS § 34 lg 2 kohaldamine maakohtu poolt on üllatuslik, sest

vastuhagi kohaselt on kostja esitanud sellekohased nõuded VÕS § 1041 lg 1 ja § 1042

lg 1 alusel. Maakohus ei ole pooltega PKS § 34 lg 2 kohaldamise võimalusi arutanud

ega võimaldanud pooltel esitada vastavaid väiteid ja vastuväiteid. PKS § 34 lg 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Pooled sõlmisid 05.02.2013 abieluvaralepingu,

mille punkti 1.3.1 kohaselt leppisid kokku lõpetada poolte vahel kehtiv varaühisuse

varasuhe ja kehtestada uue varasuhtena varalahususe varasuhe. PKS § 58 esimese

lause kohaselt varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalistes suhetes isikutena,

kes ei ole teineteisega abielus. Kostjal tuli lisaks kulude kandmisele tõendada, kui palju

need ühisvara väärtust suurendasid. Maakohus leidis, et kinnistu turuväärtus ei

suurenenud kostja kinnistule tehtud kulutuste tegemise tagajärjel. Seega tuleks

maakohtul kostja kulutuste hüvitamise nõue jätta täies ulatuses rahuldamata.

30. Hageja ei nõustu, et kostja poolt perioodil 05.02.2013 - 10.11.2016 tehtud laenu- ja

kindlustusmaksete

näol

oleks

tegemist

ühisvara

huvides

kasutatud

kostja

lahusvaraga PKS § 34 lg 2 tähenduses. Eluaseme laenu kohustuse katteks kostja poolt

tehtud maksete näol võiks olla tegemist solidaarkohustuse täitmisega ühe

solidaarvõlgniku poolt, laenumaksete näol on tegemist kostja isikliku kohustusega ning

kindlustusmaksete näol on tegemist selle isiku kohustusega, kes on kohustatud isikuna

kindlustuslepingus märgitud. Kostja ei ole eelpool käsitletud nõuete tõendamiseks

esitanud kohtule laenulepinguid ega kindlustuslepingut. Ei ole selge, milline kolmest

laenulepingust (nr 2540130200210, nr L080029493 või nr AE100001971) oli seotud

ühisvara (kinnistu) soetamisega. Kusjuures laenulepingu nr AE100001971 näol on

tegemist arvelduslaenuga, mistõttu ei võinud see oma olemuselt olla seotud ühisvaraks

oleva kinnistu omandamisega. Kostja ei ole kohtule kindlustuslepingut esitanud,

mistõttu puudus kohtul võimalus tuvastada, millega on kostja poolt tehtud

kindlustusmaksed seotud. Hageja on „võtnud omaks“ üksnes selle, et ühisvara

(kinnistu) soetamiseks on pooled võtnud pangalaenu.

31. Kinnistu soetamiseks võetud laenu näol on tegemist ühisvaral lasuva kohustusega PKS

§ 38 tähenduses, mille jagamist saaks hageja või kostja nõuda, esitades kohtule

vastavasisulise nõude. Kuna pooled ei ole esitanud kohtule laenu jagamise nõuet, siis

puudus kohtul protsessuaalne alus nimetatud kohustuse jagamiseks. Ühise kohustuse

katteks perioodil 11.02.2013 - 12.12.2016 tehtud väljamaksete hüvitamist saaks kostja

solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgnikuna nõuda hagejalt VÕS § 69 lg 2 alusel,

kusjuures üksnes koos ühise kohustuse jagamisega PKS § 38 järgi, sest ühisomandi

puhul ei ole poolte osad ühises kohustuses määratud. VÕS § 70 lg 1 sätestab, et

solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil

aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.

Võlausaldaja (laenuandja) nõue tuleneb laenulepingust. Kostja on esitanud kohtule

vastuhagi 13.02.2017. Seega kõik laenulepingust tulenevad maksed, mis muutusid

sissenõutavaks enne 13.02.2014 on aegunud vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1.

32. Kostja soovis tasaarvestada enda kasutuseelise nõude perioodi 05.02.2013 kuni

31.08.2016 eest juhul, kui kohus kostja laenu hüvitamise nõuded rahuldab

(TsMS § 442 lg 5). Maakohus jättis hageja tasaarvestuse vastuväite lahendamata.

33. Kuna maakohus tuvastas, et kinnistu turuväärtus ei suurenenud kostja kinnistule tehtud

kulutuste tegemise tagajärjel, siis tuleks maakohtul korstna ja katuse parandamisele ning

piirdeaia renoveerimisele kulutuste hüvitamise nõue jätta täies ulatuses rahuldamata.

Maakohus on otsuse p-s 6.8 ebaõigesti märkinud, et kostja kandis korstna ja katuse

parandamiseks ning piirdeaia vahetamiseks/renoveerimiseks kokku 12 581,97 eurot.

Õige summa on 10 229,09 eurot (7337,09 + 1932 + 960).

34. Ühisomandis olevale kinnistule tehtud kulutuste hüvitamise nõuet tuleb lahendada AÕS

sätete alusel (AÕS § 70 lg 6, § 72 lg-d 1 ja 4), mitte PKS § 34 lg 2 alusel, sest

05.02.2013 abieluvaralepingu tõttu tuli pooli PKS § 58 järgi käsitada varalistes

suhetes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus. Kuna korstna ja katuse parandamiseks

ning piirdeaia renoveerimiseks tehtud kulud ei ole vajalikud kulud TsÜS § 63

tähenduses ning puudub nende kandmiseks hageja nõusolek, siis puudub kostjal ka

õigus nõuda kulutuste hüvitamist hagejalt. Kuna eeltoodud töödeta ei oleks ühisomandi

objektiks oleva elamu säilimine ohus, siis ei ole vaidlusaluste kulutuste näol tegemist

vajalikke kuludega TsÜS § 63 tähenduses. Kohtu viidatud Skype´i vestlusest ei nähtu

hageja nõusolekut korstna ja katuse parandamiseks ning piirdeaia renoveerimiseks

planeeritavate kulutuste kandmiseks ega rahasummasid, mille ulatuses hageja oleks

nõus kulutusi kandma. Maakohus on tsiteerinud otsuses poolte vestlust Skype´is

kontekstiväliselt. Uurides nimetatud kirjavahetust (II kd tl 72) sisuliselt saab tuvastada,

et hageja tahtis „konkreetset plaani ja kulutuste jagamist“ näha seoses laste

kasvatamisega, mitte maja korda tegemisega.

35. Elektrikulude näol tegemist kostja enda lepingulise kohustusega, mille eest on kostja

üksinda saanud vastusoorituse. Elektrikulude katteks tehtud maksete tõttu ei ole kinnistu

väärtus suurenenud. Kuna tegemist on alusetust rikastumisest tulenevate nõuetega, siis

nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 13.02.2014, on aegunud vastavalt TsÜS §

146 lg-le 1 (VÕS § 1042, TsÜS § 151).

36. Seoses kasutuseelise väljamõistmisega märkis hageja, et ajavahemikus 01.09.2016 -

30.12.2019 on 40 täiskuud, mistõttu 30.12.2019 seisuga peaks kohtuotsuse järgi kostja

poolt tasumisele kuuluva kasutuseelise suuruseks olema 12 000 eurot (300 x 40). Lisaks

ei ole maakohus põhjendanud, miks on ta edasiulatuva kasutuseelise nõuet piiranud

kohtulahendi jõustumisega. Ühisomand kinnistule ei lõppe kohtulahendi jõustumisega,

vaid kinnistu müümisega enampakkumisel. Kohtuotsus, mille järgi on hageja

edasiulatuva kasutuseelise nõuet piiratud kohtulahendi jõustumisega, ajendab kostjat

takistada kinnistu müüki pärast kohtulahendi jõustumist.

37. Lisaks ei ole kohus kasutuseelise suuruse vähendamist nõuetekohaselt

põhjendanud. Maakohus ei ole tuvastanud neid asjaolusid, võis võiksid tingida hagejale

kuuluva kasutuseelise suurust vähendada tulenevalt Riigikohtu lahendist (RKTKo 3-2-

1-93-12, p 20). Asjakohatud on maakohtu viited TsMS §-le 233, sest nimetatud normi

järgi saab kohus määrata kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt juhul, kui

puuduvad tõendid kahju suuruse kohta või kui kahju suuruse kindlakstegemine oleks

seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Käesolevas menetluses

esitas hageja tõendid kasutuseelise suuruse tõendamiseks. Kostja ei ole kasutuseelise

suurust vaidlustanud.

Kostja apellatsioonkaebus

38. Kostja palub 29.01.2020 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata

asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja

kanda.

39. Kohus on rikkunud menetlusõigusnorme (TsMS § 403, § 435 ja § 438). Kohus ei ole

andnud kostjale võimalust esitada oma seisukohti hageja 22.03.2018 hagiavalduse

täiendamisele, millega hageja soovis jagada ühisvara enampakkumisel; kohus ei ole

määranud pooltele ühtegi tähtaega oma seisukohtade, avalduste ja dokumentide

esitamiseks ega avaldanud kohtulahendi tegemise tähtaega; kohus on võtnud asja

lahendamisel kulude hüvitamise osas ja kasutuseelise osas erinevad perioodid, mistõttu

on jäänud osa kostja nõuetest lahendamata.

40. Kohus on asja määranud kirjalikku menetlusse, kuigi pooled on palunud asja suulist

menetlust. 20.03.2018 määrusega määras kohus põhihagi kirjalikku menetlusse, kuid

vastuhagi osas menetluse liiki kohus ei muutnud ja see oleks tulnud vastavalt kostja

soovile lahendada suulises menetluses.

41. Kohus ei ole selgitanud välja kõiki vajalikke asjaolusid. Kui vastuhagi esitamise

ajahetkel oli laenujääk 63 406,45 eurot, siis tänaseks päevaks on laenujääk vähenenud

summani 51 875,80 eurot. Seega on kostja teinud täiendavaid kulutusi üksi

laenukohustuste täitmisel 11 530,95 eurot. Kohus on jätnud tuvastamata, kui suures

summas on kostja kohustusi täitnud kuni kohtuotsuse tegemiseni. Ka seoses kinnistu

parendamiseks ja väärtuse tõstmiseks tehtud kuludega on kostjal tekkinud perioodil

2016. a september kuni otsuse kuulutamise ajani kulutusi, mida kohus ei ole välja

selgitanud. Kohus jättis välja selgitamata alates 2016. a kuni otsuse tegemise ajahetkeni

kostja poolt seonduvalt ühisvaraks oleva kinnistuga kantud kulud.

42. Pooled on soovinud ühisomandi lõpetamist viisil, et kinnistu jääb kostja ainuomandisse.

Kohus ei küsinud kostjalt, kas kostjal on võimalik leida täiendavaid vahendeid, et

hagejale tasuda (lisaks 50 000 eurole). Kohus on teinud otsuse, mis jõustumisel toob

kaasa kostja jaoks ebamõistlikud tagajärjed. Kohus on võtnud kostjalt võimaluse

tõendada oma maksevõimet ja muid olulisi asjaolusid seonduvalt kinnistuga.

43. Kostja palus AS-lt Swedbank välja nõuda laenulepingu nr 11-035400-EL. Kohus seda ei

teinud. Hageja on võtnud ühisvara soetamiseks laenu, kuid kinnistu vormistanud

kolmanda isiku nimele. Seega on ühisvara vähenenud ja seda hageja süülise käitumise

tõttu. Sellega seoses on tekkinud olukord, kus kostjal on sisuliselt nõue hageja vastu, mis

mõjutab ka hüvitise suurust, kuid kohus ei ole seda asja lahendamisel arvesse võtnud

ning kohtuotsuses isegi kajastanud.

44. Kasutuseeliste väljamõistmine on põhjendamatu. Hageja lahkus vabatahtlikult kinnistult

ning kostja ei ole teinud takistusi hagejal kinnistu kasutamiseks.

45. 05.03.2020 menetlusdokumendis täiendas kostja apellatsioonkaebust. Kohus on otsuse

p-s 6.13 ebaõigesti väitnud, et kostja ei ole esitanud nõuet ühisvarasse kuuluvate

laenulepingutest tulenevate varaliste õiguste ja kohustuste jagamiseks ühel AÕS § 77 lg-

s 2 nimetatud viisil. Kostja on vastava nõude esitanud 21.02.2018 menetlusdokumendis.

Kohus ei ole lahendanud kostja 21.02.2018 menetlusdokumendis esitatud nõuet

sõiduauto osas. Hageja saab nõuda kasutuseelist alates 10.11.2016, maakohus on

ekslikult rahuldanud hageja nõude alates 01.09.2016. Maakohus leidis ebaõigesti, et

kostja ei ole kasutuseelise väärtusele vastu vaielnud (vt 16.12.2016 menetlusdokument p

2.5). Kohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata kostja nõude kinnisasja

parendamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks summas 11 402,23 eurot. Kohus ei ole

põhjendanud, miks ta leiab, et kinnisasja väärtus tõusis üldise hindade tõusu, mitte aga

parenduste tõttu. Kohus jättis põhjendamatult menetluskulud kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

46. Hageja

palus

jätta

kostja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

ja

05.03.2020

menetlusdokumendis esitatud apellatsioonkaebuse täienduse tähelepanuta.

47. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

48. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud asja

materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 3 ning § 656 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule apellatsioonkaebuste põhjendustest olenemata..

49. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, mille üle

pooled ei vaidle ja millest ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel lähtuda:

-

pooled olid abielus 28.08.1998 - 16.12.2016;

-

pooled sõlmisid 05.02.2013 abieluvaralepingu, milles leppisid kokku varalahususe

varasuhte;

-

poolte ühisvara hulka kuulub XXX kinnistu, mis on kostja alaline elukoht;

-

kinnistu on omandatud pangalaenuga, mille jääk 01.01.2017 seisuga oli 63

406,45 eurot;

-

kostja

on

perioodil

05.02.2013-13.02.2017

tasunud

laenu-

ja

kindlustusmakseid kokku summas 19 288,85 eurot;

-

kinnistu turuväärtus on 210 000 eurot;

-

kostja on teinud elamus parendus- ja remonditöid.

50. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleva asja lahendamisel täitnud

eelmenetluse ülesandeid, ei ole loonud asja lahendamiseks vajalikku konkreetsust ja

selgust, on jätnud osa vastuhagi nõuetest lahendamata ning kohtuotsuse olulises osas

põhjendamata.

51. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Selleks, et

kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist

selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, st

täitma TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Otsuse saab kohus langetada

TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi

tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele

52. Maakohus ei ole kehtestanud pooltele konkreetseid ja selgeid tähtaegasid avalduste ja

vastuväidete esitamiseks, suutmata seeläbi menetlust ohjata. Seetõttu on ühisvara

jagamise vaidlus kestnud maakohtus üle kolme aasta.

53. Ringkonnakohtu hinnangul viis ebaseadusliku ja põhjendamata otsuse tegemiseni see,

et maakohus jättis hagi lahendamisel eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse

täitmata. Samuti rikkus maakohus TsMS § 351, mille kohaselt arutab kohus

menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest

kui ka õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate

asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. TsMS § 436 lg 4 esimese lause

kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis

on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu

lahendit nr 3-2-1-99-14, p 23). Samuti ei vasta kohtuotsuse põhjendav osa TsMS § 442

lg-s 8 sätestatule.

54. Hageja esitas 10.11.2016 maakohtule hagi ühisvara jagamiseks. Hageja soovis jagada

poolte ühisvaraks oleva XXX asuva kinnistu, väärtusega 210 000 eurot, viisil, et

kinnistu jääb kostjale ning kostja hüvitab hagejale ½ osa kinnistu väärtusest. Lisaks

soovis hageja kasutuseelise hüvitamist 400 eurot kuus alates 01.09.2016 kuni ühisvara

jagamise kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

55. 16.12.2016 vastuses nõustus kostja, et kinnistu on ühisvara, nõustus selle jagamise

viisiga, et kinnistu jääb kostja ainuomandisse ning kostja maksab hagejale hüvitist

omandi kaotuse eest. Kostja vaidles vastu hageja kasutuseelise hüvitise nõudele,

märkides, et hageja on ise kinnistu kasutamisõigusest loobunud, kuigi kostja seda talle

korduvalt pakkus, mistõttu ei ole hagejal õigust kasutuseelist nõuda. Kostja märkis ka,

et on ainuisikuliselt kandnud kõiki kinnistuga seotus kulutusi, sealhulgas laenumakseid

SEB pangas nii varaühisuse ajal kui ka pärast selle lõppemist ning soovib kulutuste

hüvitamist.

56. Kostja esitas 13.02.2017 vastuhagi ühisvara jagamiseks, milles palus mõista hagejalt

kostja kasuks välja kompensatsiooni kostja poolt oma lahuvara arvel ühisvarale tehtud

kulutuste hüvitamiseks järgmiselt: laenu- ja kindlustusmaksed perioodil 05.02.2013 –

13.02.2017 summas 9644,42 eurot; kinnisasja säilitamiseks vajalikud kulutused

summas 6290,98 eurot; kinnisasja parendamiseks ja väärtuse tõstmiseks tehtud

remondikulutused summas 11 402,23 eurot; kinnisasja korrapäraseks majandamiseks

tehtud küttekulud perioodil september 2013 – september 2016 summas 2401,42 eurot;

arvestada kinnistu turuväärtusest maha laenujääk 01.01.2017 seisuga 63 403,45 eurot,

lugedes kinnisasja väärtuseks 146 593,55 eurot, jätta kinnistu kostja ainuomandisse ja

tasaarvestada poolte vastastikused rahalised nõuded. Kostja taotles ka kohtu abi tõendite

kogumisel seonduvalt hageja poolt abielu ajal sõiduauto Ford Galaxy Ghia omandamise

ja võõrandamisega ning oma poja nimele korteri soetamisega aadressil KKK, Tallinn.

57. 15.11.2017 määrusega kohustas maakohus kostjat oma vastunõuet täpsuatama. Kohus

selgitas muuhulgas, et kostjal tuleb oma vastuhagi resolutsioonis märkida, kuidas

laenukohustust jagada.

58. 04.01.2018 menetlusdokumendis selgitas kostja oma vastuhagi nõuet. Kostja märkis, et

kinnistu turuväärtus tuleb jagada pooleks. Seega peaks kostja hagejale hüvitama

105 000 eurot. Kuivõrd kostja on taotlenud aga vastastikuste rahaliste nõuete

tasaarvestamist, tuleb nimetatud summast maha arvestada kostja poolt kantud

laenumaksed, laenujääk ning omandi taastamiseks ja säilitamiseks tehtud kulutused

ning sõiduauto kaotusest tulenev hüvitis ning summa , mille hageja on teinud ühisvara

arvelt korteri aadressil KKK, Tallinn soetamiseks.

59. 11.01.2018 toimunud kohtuistungil andis kohus pooltele tähtaja esitada oma seisukohad

21.02.2018 ja lubas teha lahendi 09.03.2018.

60. Kostja esitas 21.02.2018 oma seisukohad ja vastuhagi resolutsiooni täpsustuse, milles

palus jätta kinnistu ja eluasemelaen kostja ainuomandisse ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja hüvitis 73 296, 77 eurot (105 000 - 63 406,44/2), jätta sõiduauto Ford

Galaxy Ghia hageja ainuomandisse ning mõista kostjale välja kompensatsioon 2300

eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks välja 19 691,74 eurot kostja poolt lahusvara

arvel ühisvarale tehtud kulutuste hüvitamiseks.

61. Kohus lubatud ajaks lahendit ei teinud ja ka pooltele menetluslikku olukorda ei

selgitanud. 20.03.2018 tegi maakohus määruse, millega lükkas kohtuotsuse tegemise

määramata ajaks edasi, andis pooltele tähtaja esitada nõue kaasomandi lõpetamiseks

enampakkumise teel või kinnistu jagamiseks kompromissi sõlmimiseks ja määras

jätkata menetlust kirjalikus menetluses. Pooled olid avaldanud soovi asja

läbivaatamiseks kohtuistungil. Maakohus ei küsinud pooltelt nõusolekut menetluse

jätkamiseks kirjalikus menetluses.

62. Hageja esitas 22.03.2018 kohtule hagiavalduse täienduse, kus esitas uue nõude jagada

ühisvaraks olev kinnistu võõrandamisega avalikul enampakkumisel ning müügist

saadud raha jagada hageja ja kostja vahe võrdsetes osades. Nimetatud hagiavalduse

täienduse osas maakohus kostjalt seisukohta ei küsinud.

63. Kohus rahuldas osaliselt kostja taotluse tõendite kogumiseks ning pärast tõendite

kogumist andis pooltele tähtaja oma seisukoha esitamiseks kogutud tõendite osas.

Kostja esitas 05.07.2018 oma seisukohad ja uue taotluse täiendavate tõendite

kogumiseks, mille maakohus jättis 11.02.2019 määruse rahuldamata. Pärast seda kohus

ühtegi menetlustoimingut ei teinud ja pooltele ühtegi tähtaega ei andnud.

64. 30.12.2019 tegi maakohus ette hoiatamata kohtuotsuse, millega lõpetas poolte

varaühisuse kinnistule viisil, et kinnistu müüa avalikul enampakkumisel ja müügist

saadav tulem jagada võrdsetes osades.

65. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus oluliselt menetlusnormi, kui jätkas asja

lahendamist kirjalikus menetluses ilma poolte sellekohase nõusolekuta. TsMS § 403 lg

1 teises lauses sätestatu järgi pidanuks maakohus kirjaliku menetluse puhul määrama

menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja ning teatama otsuse

avalikult teatavakstegemise aja. Sellist määrus asjas tehtud ei ole.

66. Otsuse saab kohus langetada TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud

ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis,

kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada,

mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selgitanud välja kõiki

vajalikke asjaolusid, et kohtul oleks olnud võimalik asjas otsust teha.

67. Maakohus jättis ebaõigesti jagamata ühisvaraks oleva kinnistu soetamiseks võetud

laenukohustuse. Laenukohustuse jagamata jätmise osas märkis maakohus otsuses, et

kostja palus arvestada kinnistu turuväärtusest maha laenujäägi 01.01.2017 seisuga

summas 63 403,45 eurot, kuid kuna kostja ei ole esitanud nõuet ühisvarasse kuuluvate

laenulepingutest tulenevate varaliste õiguste ja kohustuste jagamiseks ühel AÕS § 77

lg-s 2 nimetatud viisil, pole ühise kohustuse mahaarvamine omandikaotuse eest

makstavast hüvitisest võimalik. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selles osas

rikkunud selgitamiskohustust. Algusest peale on kostja väljendanud üheselt, et ta

soovib laenukohustuse jätmist endale ja selle võrra väheneb omandi kaotuse eest

makstav kompensatsioon. Kui maakohus leidis, et kostja nõue tuleb sõnastada ühel

AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil, siis nii oleks tulnud kostjale ka selgitada. Samuti ei

nähtu kohtuotsusest, miks maakohus ei ole arvestanud kostja poolt 21.02.2018 esitatud

nõude täpsustusega, kus kostja sõnaselgelt palub jätta XX ainuomandisse XXX

kinnistu, registriosa nr XXXXXX ning eluasemelaen L080029493 ja eluasemelaen

2540130200210. Kostja vastunõude täpsustuse osas ei ole maakohus ühtegi

menetluslikku otsustust teinud, kuigi menetles asja veel ligi kaks aastat, võttis

menetlusse hageja täiendava nõude ning kogus tõendeid. PKS § 38 kohaselt ühisvaral

lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel

sarnaselt muu varaga. Seega ei saanud maakohus eirata kostja soovi arvestada kinnistu

jagamisel ka kinnistu soetamiseks võetud laenukohustusega. Kuna kohus on ühisvaraks

oleva laenujäägi jagamise nõude rahuldamata jätnud, kuid samaaegselt otsustanud

ühisvaraks oleva kinnistu sundenampakkumisele panna, toob see kaasa ebaõiglase

olukorra, kus hageja saab kinnistu müügist ½ ning kostjale jääb kogu kinnistu ostmisel

võetud laenukohustus.

68. Ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem (vt

Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-114-17, p 22). Antud juhul on nii hageja

kui ka kostja soovinud ühisomandi lõpetamist viisil, et kinnistu jääb kostja

ainuomandisse. Seega ei ole vaidlust selle osas, kellele peaks kinnistu omandiõigus

jääma. Maakohus põhjendas oma valikut müüa kinnistu avalikul enampakkumisel

sellega, et kostja on kinnitanud menetluses, et tal on võimalik tasuda hagejale

omandikaotusest tulenevat hüvitist üksnes 50 000 eurot, mis ei ole kooskõlas omandi

väärtusega, mistõttu on ainuvõimalik kaasomandi lõpetamise viis kinnistu müük

avalikul enampakkumisel. 11.01.2018 kohtuistungil avaldas kostja tõepoolest, et tal on

panga nõusolek 50 000 euro saamiseks. See oli aga aastal 2018. Otsuse tegemise ajaks

oli rohkem kui aasta möödunud ning need laenu saamise tingimused kindlasti enam ei

kehtinud. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud kostjat eelnevalt

hoiatama võimalusest, et kinnistu võidakse müüa avalikul enampakkumisel ja küsima,

kas kostjal on soovi ja võimalusi leida täiendavaid vahendeid, kui küsimuse all on kodu

kaotamine. Maakohus lahendas asja ka vales järjekorras. Kohus oleks pidanud

kõigepealt välja selgitama kõik ühisvara jagamisega seotud varalised nõuded ja alles

siis vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena selgub, kui suurt hüvitist

omandi kaotuse eest tuleb tegelikult maksta. Kui kohus oleks lahendanud ära kostja

nõude laenukohustuse jagamiseks, siis oleks hagejale väljamõistetav hüvitis jäänudki

juba sellisesse suurusjärku, mille maksmise valmidust on kostja menetluses korduvalt

avaldanud

69. Kinnistu omandamiseks võetud pangalaenust tulenevaid kohustusi tagab kinnistule

seatud hüpoteek. Koos hüpoteegiga ei ole kinnisasja võimalik võõrandada sellise hinna

eest nagu hageja soovib. Ka sellest tulenevalt on äärmiselt ebamõistlik ühisomandi

jagamine enampakkumise teel ilma kinnisasjaga seotud laenukohustuse jagamiseta.

70. Maakohus rahuldas hageja kasutuseelise nõude ka edasiulatuvalt kuni ühisvara

jagamise kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Hageja kasutuseelise nõuet

tasakaalustab kostja vastuhagi nõue lahusvara arvelt ühisvaraks olevale kinnistule

tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kohtumenetlus on alates vastuhagi esitamisest jätkunud

veel ligi kolm aastat. Maakohus ei selgitanud, kas ja kui suures ulatuses on kostja

vahepealsel

perioodil

teinud

täiendavaid

kulutusi

seonduvalt

laenu-ja

kindlustusmaksetega, aga ka kinnistu hoolduseks ja remondiks. Maakohus ei andnud

kostjale võimalust täiendavate kulutuste osas nõude esitamiseks.

71. Maakohus ei selgitanud välja asjaolusid ega võtnud mingit seisukohta kostja vastuhagi

osas, mis seondub hageja poolt abielu ajal võetud laenuga oma pojale korteri ostmiseks

ja ühisvara arvelt selle laenu tasumisega. PKS § 34 lg 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb

tehingu tõttu, mille abikaasa on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa

vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

72. Samuti on maakohus jätnud täielikult lahendamata vastuhagi nõude sõiduauto osas.

Kostja esitas 21.02.2018 menetlusdokumendi resolutsiooni p-s 2 nõude sõiduauto kui

ühisvara jagamiseks, millist nõuet on kostja kirjeldanud ka juba 04.01.2017

menetlusdokumendis. Kostja palus jätta hageja ainuomandisse sõiduauto Ford Galaxy

Ghia, registreerimismärk XXXXXX, mille eest hageja tasub kostjale hüvitisena 2300

eurot. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks seda nõuet üldse lahendanud. Kohus

ei ole kostja nõuet rahuldanud ega rahuldamata jätnud.

73. Sellega rikkus maakohus TsMS § 438 lg-st 1 tulenevat kohustust lahendada kõik

menetluses esitatud nõuded.

74. Kuna maakohus on jätnud osa nõudeid üldse lahendamata ja asja lahendamiseks

olulised asjaolud välja selgitama, ei saa ringkonnakohus ise uut otsust teha, vaid asi

tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumisse.

75. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Indrek Soots