1-19-8095/30 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2020, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-19-8095

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 21. mai 2020

määrus Virko Marinitševi tingimisi ennetähtaegselt

vangistusest

elektroonilise

valve

kohaldamisega

vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

süüdimõistetu

Virko

Marinitševi

(Marinitšev;

isikukood 50004016515) kaitsja vandeadvokaadi abi

Dmitri Koroljov, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 21. mai 2020 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Sirje Must Narva osakond kaudu 142 (ükssada nelikümmend

kaks) eurot 74 senti, sealhulgas käibemaks 23 (kakskümmend kolm) eurot 79 senti,

vandeadvokaadi abi Dmitri Koroljovile süüdimõistetu Virko Marinitševile

määratud korras kaitse teostamise eest.

3. Menetluskulud jäävad süüdimõistetu Virko Marinitševi kanda.

Süüdimõistetu Virko Marinitševil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu määrusele lisatud

makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Maakohtu 22.10.2019 otsusega karistati Virko Marinitševit KarS § 120 lg 1 järgi 6 kuu

vangistusega, KarS § 203 lg 1 järgi 10 kuu vangistusega ning KarS § 215 lg 2 p 1 ja KarS § 4231

järgi 7 kuu vangistusega.

KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti

V. Marinitševi liitkaristuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati kahtlustatavana kinnipidamise aeg 27.04.2019 – 29.04.2019,

12.05.2019 – 13.05.2019 ja 07.07.2019 – 08.07.2019, s.o 7 päeva, karistusaja hulka ja mõisteti

V. Marinitševile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud 23 päeva vangistust.

KarS § 69 lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 27.06.2018

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 8 kuud 5 päeva vangistust võrra ja mõisteti

V. Marinitševile kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 28.08.2019 karistusaja hulka ja

arvestati V. Marinitševi karistuse kandmise aja algust alates tema kahtlustatavana

kinnipidamisest, s.o alates 28.08.2019.

Karistuse kandmise aja lõpp 25.08.2021.

2. Viru Maakohtu 21.05.2020 määrusega jäeti V. Marinitšev vangistusest tingimisi enne

tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata.

2.1. V. Marinitšev on ära kandnud kolmandiku mõistetud vangistusest ja on nõustunud alluma

elektroonilisele valvele. V. Marinitševi avaldatud elukohale on võimalik kohaldada

elektroonilise valve seadet, elukoha omanik on andnud nõusoleku V. Marinitševi sinna elama

asumiseks elektroonilise valveseadme paigaldamisega. V. Marinitševil on elukoht

vabanemisjärgselt olemas ning see vastab elektroonilise valveseadme rakendamise

tingimustele. Nõusoleku soovitud elukohta elama asumiseks on andnud ka seal elavad

täisealised isikud, kinnipeetava ema ja kasuisa. Formaalsed eeldused on täidetud tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabanemiseks.

2.2. V. Marinitševi käitumises vangistuses on positiivset. V. Marinitšev on vangistuses viibides

osalenud motivatsioonisüsteemis, kus hea käitumisega on välja teeninud preemiaid. Läbi on

viidud eriliigilisi riskikäitumisest tulenevaid vestlusi ning osaletud on sotsiaalprogrammis.

Läbimist ootab viha juhtimise programm. V. Marinitšev on kinnipidamise ajal täitnud erinevaid

tööülesandeid. Süüdimõistetule on vabanemisel tagatud elukoht ja olemas on pereliikmed,

määratud on tugiisik. Positiivne on seegi, et V. Marinitšev on avaldanud nõustumust erinevate

meetmete rakendamiseks võimaliku vabanemise korral. Kinnipeetaval on kindlad eesmärgid –

omandada põhi- ja kutseharidus, asuda tööle ja likvideerida rahalised nõuded. Maakohus

märgib, et tegemist on asjaoludega, mis annavad kaaluka panuse V. Marinitševi

ennetähtaegseks vabastamiseks.

2.3. KarS § 76 lg 4 sätestab aga, et kõrvuti süüdlase käitumisega karistuse kandmise ajal ja tema

võimalike elutingimuste arvestamisega, arvestab kohus ka kuriteo toimepanemise asjaolusid,

süüdlase isikut, isiku varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas

tegevuses osalemist. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus seisukohal, et V. Marinitševi

karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata

jätmise.

V. Marinitšev tunnistati Tartu Maakohtu 22.10.2019 kohtuotsusega süüdi eriliigiliste

kuritegude toimepanemises ning tutvudes V. Marinitševi kriminaalasja materjalidega, järeldub

sellest, et V. Marinitšev, olles täisealine isik, pani talle süüks arvatud kuriteo toime küllaldaselt

pika ajavahemiku kestel. Kuriteod, mille eest V. Marinitševile mõisteti karistuseks vangistus

on mh seotud vägivalla kasutamisega ja üldohtliku kuriteoga. Kohtuotsusest nähtuvalt on

V. Marinitšev pidanud kohaseks tapmisega ähvardamist, aga samuti mootorsõiduki

süstemaatilist juhtimist juhtimisõiguseta isikuna. Ka ei väärtusta V. Marinitšev võõrast vara,

s.o kasutanud võõrast vallasasja omavoliliselt ajutiselt ja hävitanud võõra asja. Eeltoodust

järeldub, et V. Marinitšev ei ole väärtustanud enda kõrval olevaid isikuid ja nende vara ning

nende ootust turvatundele.

2.4. V. Marinitševi on varasemalt kriminaalkorras karistatud, kus talle anti võimalus kanda

karistust vabaduses, s.o üldkasuliku tööna. Üldkasuliku töö tegemise perioodil pani

V. Marinitšev toime uued kuriteod ning kandmata karistuse osa pöörati täitmisele.

V. Marinitšev on oma käitumisega korduvalt näidanud, et süüdimõistev kohtuotsus ei ole

selliseks

motivaatoriks,

mis

mõjutab

tema

edaspidist

seaduskuulekat

käitumist.

V. Marinitševile on omane eriliigiliste süütegude toimepanemine. Iseloomustusest nähtuvalt on

kuritegude toimepanemise soodustegureid erinevaid ja seda nii kaaslaste poolt mõjutatuna kui

ka kinnipeetavast endast lähtuvana. Eeltoodust järeldub, et oht uute kuritegude

toimepanemisele lähtub erinevate tegurite mõjust.

2.5. V. Marinitševile on iseloomulik kuritegude toimepanemine joobeseisundis. Karistuse

kandmise ajal ei ole V. Marinitšev alkoholi tarvitanud range järelevalve tõttu ja seetõttu on

olnud võimalus elada alkoholivaba elu, kuid alkoholivaba elu on V. Marinitšev elanud vaid

vangistuse kandmise ajal. Kui isikule on iseloomulik varasemalt alkoholi tarvitamine, alkoholi

on ta tarvitanud lapseeast saati ja kui alkoholi tarbimine on kuritegude toimepanemise

põhjuseks ning olles seejuures mõjutatav isik ning kes ei mõtle oma tegude tagajärgedele, siis

prognoos seaduskuulekaks eluks vabaduse tingimustes on kasin. Isiku lubadused käituda

edaspidi seadusekuulekalt, mitte tarvitada alkoholi ja osaleda alkoholi tarvitamise uuringus

ning tegema vastavad analüüsid, ei ole piisaval määral veenvad. Seisukoha kujundamisel

arvestas maakohus sellegagi, et iseloomustusest nähtuvalt võib V. Marinitševile olla omane

alkoholi kuritarvitamise varjamine.

Kuna V. Marinitšev andis nõusoleku alluda KarS § 75 lg 2 p 10 alusel lisakohustusena alkoholi

tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele, märgib maakohus, et

praegu on Eestis kasutusel eelkõige lokaalsed jälgimisseadmed, mis võimaldavad vaid kindlaks

teha, kas hooldusalune viibib kodus, s.o need fikseerivad inimese asukohta saabumise ja sealt

lahkumise aja. Olemasolevate seadmetega ei ole aga võimalik kontrollida alkoholi ega

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise keelu täitmist. Eeltoodud põhjusel jääb

esitatud taotlus isikust mittelähtuvatel asjaoludel tagajärjetuks.

2.6. V. Marinitševil on vabanemise korral olemas kindlad eesmärgid, kuid iseloomustusest

nähtub seegi, et tal puudub arusaam, kuidas oma eesmärke ellu viia. Saab teha vaid järelduse,

et V. Marinitšev on alles lahtimõtestamise staadiumis, kuidas elada vabanemise korral

seaduskuulekat elu. Lisaks on V. Marinitševil olemas küll elukoht, kuhu siirduda vabanemise

korral ning ema toetab kodus elamist, kuid samas V. Marinitševil endal puudub soov elada oma

perekonna juures, kuna on pikaajaline konfliktsituatsioon kasuisaga. Probleemiks peab

V. Marinitšev sedagi, et endisesse elukohta naastes, on taas võimalik kokkupuude endiste

sõpradega, kes on mõjutanud tema kuritegelikku aktiivsust. Seega, V. Marinitšev küll mõistab

enda probleemi üht algallikat ja soov on vältida kontakte kriminaalkorras karistatud isikutega

ning kolida teise piirkonda, kuid samas ta ei ole ette võtnud samme, mis annavad garantii, et

endise elu juurde naasmist ei toimuks. Iseloomustusest nähtuvana on V. Marinitšev

varasemaltki elanud ja töötanud eemal oma perekonna elukohajärgsest linnast, kuid nimetatu

ei osutunud takistuseks uute kuritegude toimepanemisel.

2.7. V. Marinitševil on vabanemise korral soov asuda tööle. Kahtlusteta töö tegemine tagab

piisava ratsionaalse ajakasutuse ning on üheks faktoriks, mis võib tagada, et isikul jääb vähem

vaba aega ja seega on ka väiksem võimalus toime panna uusi kuritegusid. Töökoha garantiid

V. Marinitševil esitada ei ole. V. Marinitševi soov asuda täitma töökohustusi on abstraktne ja

kindel teadmine töökohast puudub. Väide töökoha olemasolust Tartumaal on tõendamata.

V. Marinitševi ema seisukoha järgi on kohane asuda tööle AS-i Barrus, kuid taaskord peab

nentima, et konkreetse asutusega ühendust võetud ei ole ning seega puudub töökoha garantii

võimaliku variandina elukoha läheduses. Varasemalt iseseisvalt omandatud tööoskused

annavad võimaluse konkureerida tööturul. Siiski peab möönma, et V. Marinitševile on

iseloomulik töökohtade sage vahetamine ning töötamine ka mitteametlikult, mistõttu töökoha

perspektiivile ei saa anda ülemäära suurt positiivset osakaalu. V. Marinitšev töötas ka enne

karistuse kandmisele asumist, mistõttu järeldub, et töökoha garantii ei ole selliseks

argumendiks, mis hoiab V. Marinitševi eemal uute kuritegude toimepanemisest.

V. Marinitševil on võlakohustusi enam kui 22 000 euro väärtuses. Iseloomustuse kohaselt

võlakohustuste likvideerimisega vabaduses olles V. Marinitšev tegelenud ei ole. Arvestades

võlakohustuste suurust, varasemat kohustuste täitmise huvipuuduse olemasolu ning kindla

töökoha garantii puudumist ning varavastaste süütegude toimepanemist, on edulootus

seaduskuulekaks eluks kasin.

2.8. V. Marinitševi on kriminaalkorras karistatud korduvalt. V. Marinitšev on varasemalt

rikkunud kriminaalhoolduse ajal kehtivaid nõudeid, sh on katseajal toime pannud uue kuriteo.

Kirjeldatud käitumismuster viitab ohuprognoosile, et vabanemise järgselt võib V. Marinitšev

naasta seegi kord ebaseadusliku tegevuse juurde. Hinnates viidatud asjaolude pinnalt

V. Marinitševi usaldusväärsust ja seda, kas V. Marinitšev positiivselt iseloomustavad ja tema

vabastamist toetavad asjaolud kaaluvad üles tema varasema käitumise eksimused, leiab

maakohus, et V. Marinitševi varasem kriminaalkorras karistatus ühes käitumisnõuete

rikkumisega ning käitumisega/suhtumisega karistuse kandmise ajal ei võimalda teda

elektroonilise valve alla tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras vabastada.

Elektrooniline valve võimaldab küll jälgida, kas valvele allutatud isik viibib kindlal ajal

valveseadme paigaldamise kohas, kuid ei võimalda jälgida millega isik tegeleb ja kellega

suhtleb. V. Marinitševile ei ole omane kuritegude toimepanemine üksnes grupis.

2.9. Seoses nõusolekuga alluda erinevate meetmete, sh sotsiaalprogrammis osalemise

rakendamisele võimaliku vabanemise järgselt, märgib maakohus, et V. Marinitševil on olnud

võimalus

kinnipidamise

ajal

osaleda

erinevates

sotsiaalprogrammides.

Osalemine

sotsiaalprogrammis, ka aktiivse osavõtuna, ei kanna endas positiivset väärtust, kui isikul on

omane n-ö põgeneda teatud olukordade ja vestluste eest, kui isik ei suuda taluda olukordi, kus

vaja on küsida abi teiselt inimeselt. Erinevad laiahaardelised meetmed ei suuda tagada isiku

seaduskuulekust, kui isik ei mõtle oma tegude tagajärgedele, puudub oskus oma viha

kontrollida ja konfliktsituatsioone lahendada, siis esinevad alused jätta isik karistuse kandmiselt

ennetähtaegselt vabastamata.

2.10. V. Marinitšev on andnud nõusoleku kohaldada talle keeldu mitte omada ja tarvitada

narkootilisi või psühhotroopseid aineid. V. Marinitševi kaitsja asus seisukohale, et kui kohus

peab vajalikuks vastavat keeldu kohaldada, siis asjakohane nõustumus on olemas. Maakohus

selgitab, et kui senise elu jooksul, ei ole narkoainete tarvitamine olnud isikule omaseks, siis

puuduvad ratsionaalsed kaalutlused kohaldada keeldu, mis ei omanud kaalu kuritegude

toimepanemisel. Igasugune isikule määratav kohustus peab baseeruma mingitel kindlatel

põhjustel ja kohaldataval kohustusel peab olema oma eesmärk. Jääb mõistmatuks, millist

eesmärki peaksid V. Marinitševi puhul täitma narkootiliste ning psühhotroopsete ainete

omamise ja tarvitamise keeld.

2.11. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et V. Marinitšev, olles 20-aastane on vangistusseaduse mõttes

noor kinnipeetav. Vaatamata oma noorele eale on V. Marinitševi kriminaalkorras karistatud

kolmel korral. Seejuures on kohtuotsuste tegemise aluseks olevaid süütegusid rohkelt ja

süüteod on ka eriliigilised. Iseloomustusest nähtuvana on arusaadav, et V. Marinitševi vangistus

viiakse täide vangistusseaduses noore kinnipeetava kohta käivate sätete alusel. Nii on mh

V. Marinitševile antud võimalus osaleda põhihariduse omandamises. Seni on V. Marinitšev

leidnud, et haridust ta vanglas ei soovi omandada, kuna ei ole selleks suutlik mahajäämuse

põhjusel. Siiski uuest õppeaastast on V. Marinitšev taas valmis asuma omandama põhiharidust.

Ka on V. Marinitševile kohaldatud noortele ettenähtud motivatsioonipaketi preemiaid.

Maakohus on seisukohal, et V. Marinitšev on ea poolest noor, kuid arengutasemelt täisealine.

Pelgalt iga ei ole karistuse kandmiselt vabastamise argumendiks ja vältimatu tagajärg

vabastamise otsustamisel. Maakohus on seisukohal, et V. Marinitševi vabastamisprotsess peab

olema järk-järguline, nt läbi avavangla süsteemi kohaldatavate soodustuste. Sellisel juhul on

V. Marinitševil võimalus näidata, et riigi usaldus tema suhtes on õigustatud ning ta suudab

kontrollida oma käitumist ning järgida ühiskonnas kehtestatud reegleid ning ta on võtnud

vastutuse oma seaduskuuleka elu ees.

2.12. Süüdimõistetul on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarkaristus on määratud

kinnipeetavale, kuna keelatud on kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks

väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. V. Marinitševi käitumine vangistuses näitab, et

ranged meetmed ei suutnud ohjata V. Marinitševi käitumist. V. Marinitševil esineb soovimatus

alluda vanglas kehtivale õiguskorrale. V. Marinitšev on vangistuses viibimise kestel alles enda

jaoks lahti mõtestamise staadiumis, kuidas liikuda suunas, et elada seaduskuulekat elu ning

varasemalt toime pandud kuriteod ja mõistetud karistused ei ole avaldanud sellist mõju, et

V. Marinitšev suudaks vabaduse tingimustes elada seaduskuulekat elu. Eeltoodud asjaolud

annavad piisavalt suure ohukriteeriumi, mis välistavad V. Marinitšev tingimisi ennetähtaegse

vabastamise. Seoses distsiplinaarsüüteo toimepanemisega viitas maakohus sellelegi, et

süüdistuse järgi on V. Marinitševile omistatav võõra asja, s.o telefoni kasutamine. Kuna

V. Marinitšev on viimatise süüdimõistva kohtuotsuse järgi karistatud võõra vallasasja korduvas

omavolilises ajutises kasutamises, siis järeldub, et V. Marinitšev ei ole oma varasematest

vigadest õppinud ning viljeleb jätkuvalt väljakujunenud käitumismustrit, minnes vastuollu

kehtivate õigusnormidega.

2.13. Vaatamata mitmetele V. Marinitševi vabanemist toetavatele asjaoludele ning et kantav

vanglakaristus on esmakordne ja tegemist on noore inimesega, on toimiku pinnalt sedastatavad

mitmed asjaolud, mis V. Marinitševi ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse ja V. Marinitševi

valmisoleku edaspidiseks õiguskuulekaks eluks kahtluse alla seavad. Isiku varasemast

elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses

kuritegude toimepanemist. Olukorras, kus asjaolud nende kogumis hindamisel piisavat

veenvust isiku edaspidises õiguskuulekuses ei tekita, pole võimalik isikut ka karistuse

kandmiselt ennetähtaegselt vabastada.

Määruskaebus

3. Viru Maakohtu 21.05.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu

V. Marinitševi kaitsja vandeadvokaadi abi Dmitri Koroljov, kes palub tühistada maakohtu

määruse ning teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne

tähtaega elektroonilise valve alla. Jätta menetluskulud KrMS § 187 lg 1 ja § 181 lg 1

(alternatiivselt KrMS § 181 lg 3 esimese ja teise lause) alusel Eesti Vabariigi kanda.

Maakohtu määruses esineb hulganisti diskretsioonivigu, mis põhjustab määruse õigusvastasuse

(materiaalõiguse ehk KarS § 76 lg 4 ilmse rikkumise) ja tingib seega määruse tühistamise.

3.1. Süüdlase varasema elukäigu arvesse võtmisel KarS § 76 lg 4 järgi kaalutlusõiguse

teostamisel tuleb arvestada ka seda, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul väheneb ning

seetõttu ei tohi kuriteo asjaoludel olla vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

menetluses suurt kaalu. Maakohus omistas süüks arvatud kuritegudele ja käitumisele enne

vangistust ebaproportsionaalselt suurt kaalu, mistõttu on läinud vastuollu õiguse

üldpõhimõtetega ning teinud kaalutlusvea. Ei ole õige järeldada, et vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamiseks peavad esinema erandlikud asjaolud.

3.2. Süüdimõistetu arvates tuleb tingimisi ennetähtaegse vabanemise üle otsustamisel lähtuda

eelkõige käitumisest vangistuse ajal. Vangla asub iseloomustuses seisukohale, et süüdlane on

motiveeritud käituma seadusekuulekalt ning tema käitumine vanglas on hea. Maakohus ei ole

piisaval määral arvestanud süüdimõistetu nõusolekut osaleda uue kuriteo toimepanemise riski

vähendavates programmides ja tegevustes käitumiskontrolli ajal ning seda, et kuigi

V. Marinitševil on kolm kehtivat kriminaalkaristust, on tegemist esimese (ja viimase)

vangistusega (tegemist on kohtuotsuste kogumiga). Esimene vangistus on just selleks

määravaks motivaatoriks, mis mõjutab isikut õiguskuulekusele. Seega on maakohus jätnud

olulise asjaolu tähelepanuta, millega rikkus diskretsioonikohustust.

3.3. Süüdimõistetul alkoholisõltuvust diagnoositud ei ole. Süüdlane on alkoholi tarvitamisest

loobunud ning ka vangla asub kinnipeetavale antud iseloomustuses seisukohale, et süüdlane

mõistab alkoholi tarvitamise kahjulikkust ja on motiveeritud sellest loobuma. Süüdimõistetu on

väljendanud valmisoleku ja andnud nõusoleku KarS § 75 lg 2 p-des 2 ja 8 sätestatud abinõude

kohaldamiseks ning tuginedes KarS § 75 lg-le 4 ka andnud nõusoleku osaleda alkoholi

tarvitamise uuringus, teha vereanalüüsid, esitades nende tulemused kriminaalhooldusametniku

määratud tähtajaks. Maakohtu järeldused, et V. Marinitševi lubadused käituda edaspidi

seadusekuulekalt, mitte tarvitada alkoholi ja osaleda alkoholi tarvitamise uuringus ning teha

vastavad analüüsid, ei ole piisaval määral veenvad. Puudub alus asuda seisukohale, et

süüdimõistetu annab lubadusi kergel käel ning olulist väärtust neil lubadustel ei ole.

3.4. Süüdimõistetul on kindlad arusaamad eesmärkide ellu viimiseks: astub Võru Täiskasvanute

Gümnaasiumi omandamaks põhihariduse, võtab ennast Eesti Töötukassas arvele või kohe

pärast vabanemist leiab töökoha AS-is Barrus. Süüdimõistetu vajab abi vaid sissenõutavaks

muutunud rahaliste kohustuste täitmise osas. Süüdlasel on võimalik (ja mõistlikult vajalik)

pöörduda abi saamiseks tugiisiku poole või saada võlanõustamisteenust kas töötukassast,

elukohajärgsest kriminaalhooldusest või kohaliku omavalitsuse asutusest. Eestis eraisikutel on

vähemalt 234 085 aktiivset maksehäiret, mis kuuluvad 101 028 inimesele. Süüdimõistetu

arvates ei tähenda see seda, et need inimesed ei tea (või on lahtimõtestamise staadiumis), kuidas

oma elu seadusekuulekalt elada. Süüdimõistetu ei nõustu maakohtu järeldusega, et materiaalne

toimetulek ühes karistamise aluseks olnud kuriteo asjaoludega annab negatiivse prognoosi tema

vabastamisele. Tegemist on sobimatu kaalutlusega, mida tuleb käsitleda määruse tühistamise

tingiva diskretsiooniveana.

3.5. Süüdimõistetu hinnangul ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdimõistetul endal puudub

soov elada oma perekonna juures, kuna tal on pikaajaline konfliktolukord kasuisaga. Sellist

teavet süüdimõistetu iseloomustus ei sisalda, mistõttu on lähtunud maakohus sobimatust

kaalutlusest. Süüdimõistetu perekonnas on rahuldavad suhted, mida kinnitab iseloomustuses nii

vangla kui süüdimõistetu pere (omavahelised suhted peres on küsitletute sõnul rahuldavad).

Kasuisaga konfliktolukorra puudumist kinnitab muu hulgas see asjaolu, et kasuisa on täisealise

perekonnaliikmena ja eluaseme omanikuna andnud nõusoleku süüdimõistetu perekonna juurde

elama asumiseks ja elektroonilise valve seadme paigaldamiseks ja süüdimõistetu elamiseks

pere juures.

3.6. Süüdimõistetu on andnud nõusoleku KarS § 75 lg 2 p-s 7 sätestatu abinõu kohaldamiseks.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks KarS § 75 lg 2 p-s 7 sätestatud abinõu kohaldamisest ei

piisa (ega anna see piisavalt garantiid) esile toodud riskide redutseerimiseks (ahenemiseks).

3.7. Maakohus asus määruses seisukohale, et distsiplinaarkaristuse puudumine on

ennetähtaegse vabanemise eeldus, millega määruskaebuses ei nõustuta.

Distsiplinaarkaristuse puudumine ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

imperatiivne eeldus. Distsiplinaarkaristust, selle aluseks olevaid asjaolusid ning distsiplinaarteo

eest määratud karistuse liiki ja määra tuleb hinnata kogumis teiste asjaoludega.

Distsiplinaarkaristus iseenesest ei välista vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Maakohus

lähtus

diskretsiooniõiguse

realiseerimisel

sobimatutest

kaalutlustest

või

alternatiivselt kuritarvitanud diskretsiooniõigust.

Samas, kuna süüdimõistetu ei ole kasutanud teisele kinnipeetavale kuuluvat vallasasja

omavoliliselt, ei ole alust võrrelda distsiplinaarsüütegu süüdimõistetule varem ette heidetud

võõra asja omavolilise kasutamisega, tehes sellest järelduse, et süüdimõistetu ei ole oma

varasematest vigadest õppinud. Distsiplinaarkaristuse aluseks olev vanglasisene õigusnorm

kaitseb teist hüve.

3.8. Märkusena peetakse vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et käesoleval ajal ligikaudu

50 137 Eesti inimesel (ligikaudu 7,7% töövõimelisest elanikkonnast) puudub kindel teadmine

töökohast ega ole töökoha garantiid. Töökoha garantiikiri ei ole tööandjale õiguslikult siduv

ega tekita (mitterahalisi) võlakohustusi. Seega ei saa töökoha garantiikirjaga tõendada kindla

töökoha olemasolu. Samas heidab maakohus süüdlasele ette varasemat mitteametlikku

töötamist. Ka see etteheide on süüdimõistetu hinnangul asjakohatu, kuna töösuhte ametlik

registreerimine on tööandja, mitte töötaja ehk süüdimõistetu kohustus. Vabanemisel võtab

süüdimõistetu ennast Eesti Töötukassas arvele, astub täiskasvanute kooli ning püüab lõpetada

(töö kõrvalt) kooli. Süüdlane on andnud nõusoleku allutada end KarS § 75 lg 2 p-s 4 sätestatud

käitumiskontrolli abinõule.

Töökoha garantii puudumine ei tähenda, et isik paneb toime varavastaseid süütegusid. Süüdlase

pere kuusissetulek moodustab üle 1 500,00 euro ning vajaduse korral on süüdimõistetul õigus

taotleda ja saada toimetulekutoetust. Süüdimõistetu on seisukohal, et maakohtu järeldus, et

materiaalne toimetulek, ühes karistamise aluseks olnud kuriteo asjaoludega annab negatiivse

prognoosi tema vabastamisele, on ebaõige ning tingib määruse tühistamise.

3.9. Süüdimõistetu on vangistuses olles asunud läbima viha juhtimise sotsiaalprogrammi.

Määruskaebuse rahuldamise korral ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamisel saab sotsiaalprogramm määruskaebemenetluses tehtava määruse jõustumise ajaks

edukalt läbitud.

4. Tartu Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega

esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 22.06.2020.

Nimetatud tähtajaks esitas süüdimõistetu kaitsja kirja, milles märgib, et uue taasühiskonnastava

tegevusena on V. Marinitšev teinud 18.06.2020 kodukülastuse. Tegemist on preemiaga, mille

V. Marinitšev teenis eeskujuliku käitumise eest. V. Marinitševi peres on head toetavad suhted

(muu hulgas V. Marinitševi ja tema kasuisa vahel). Ka kodukülastusel oli V. Marinitševi

käitumine eeskujulik.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud

kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui

ka materiaalseid eeldusi. Määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele

seisukohale.

6. Määruskaebuses korratakse üle maakohtu poolt arvestatud asjaolud. Ka ringkonnakohus

leiab, et materiaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ei ole

täidetud.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt ei materiaal- ega menetlusõiguse rikkumist.

Samuti ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks vääralt kohaldanud kaalutlusõigust.

Maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav ei materiaal- ega

menetlusõiguse rikkumisena. Sisuliselt ei olda määruskaebuses läbivalt rahul maakohtu

järeldustega süüdimõistetust tulenevate asjaolude hindamisel ning taotletakse järelduste

ümberhindamist, mis ei ole kaalutlusviga.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu

vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi.

Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab

sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad,

ammendavad

ja

vastuoludeta.

Järelikult

on

kõrgema

astme

kohus

õigustatud

edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel

tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu

võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega

vabastamata. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)

Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole

kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud

mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist

väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse

lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele

väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud

meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või

senise kohtupraktikaga.

Ainus, mida maakohtule ette heita saaks, on lause määruses „Distsiplinaarkaristuse puudumine

on ennetähtaegse vabanemise eeldus.“ Vaatamata mittesobivale lausele, on õige kaitsja

seisukoht, et distsiplinaarkaristuse olemasolu otsesõnu ei välista isiku vabastamist. Seetõttu ei

ole maakohus jätnud ka süüdimõistetut vabastamata, vaid on analüüsinud distsiplinaarkaristust

süüdimõistetu isikust lähtuvalt, sh arvestades muid seadusest tulenevaid asjaolusid. Kaitsja

üritab õigustada määratud distsiplinaarkaristust, kuid ringkonnakohtu hinnangul on see

asjakohatu, sest see ei ole käesolevas menetluses võimalik. Kui süüdimõistetu ei nõustunud

talle määratud distsiplinaarkaristusega, oleks see tulnud tal vaidlustada seaduses sätestatud

korras. Samuti ei leia ringkonnakohus lisaks maakohtu määruses toodud põhistustele, et

distsiplinaarkaristuse olemasolu tuleks vähetähtsustada. Tuleb arvestada, et kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati

kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus

prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse

prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja

kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-

14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristus just näitab seda, kuidas süüdimõistetu on

ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö

ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada ning süüdimõistetu on toime

pannud väga eriliigilisi süütegusid, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb

toime uue kuriteo.

7. Süüdimõistetu ei ole nii pikalt vangistust kandnud, et saaks asuda seisukohale nagu tema

kuriteo asjaolud oleks oluliselt ajas vähenenud. Kuriteo toimepanemise asjaolud on ühed

asjaolud, mida tulenevalt KarS § 76 lg-st 4 tuleb arvestada süüdimõistetu ennetähtaegse

vabastamise küsimuse arutamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu määrusega

tutvudes, et maakohus oleks ühelegi asjaolule omistanud ebaproportsionaalselt suurt kaalu.

Kaitsja selline seisukoht on kantud üksnes kaitsetaktikast süüdimõistetu ennetähtaegseks

vabastamiseks. Samuti on oluline rõhutada, et KarS § 76 lg 4 asjaolusid tuleb arvestada kogumis

ja just sellest maakohus ka lähtunud on. Ei ole võimalik maakohtu määrusest tuvastada, et

maakohus oleks arvestanud ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamiseks erandlikke

asjaolusid.

Lisaks vangla subjektiivne arvamus ei ole kohtule siduv, vaid arvestada tuleb faktilisi

asjaolusid. Asjaoluga, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on hea, ei saa nõustuda juba

ainuüksi sellepärast, et isikut on distsiplinaarkorras karistatud. Tutvudes maakohtu määruses

tooduga ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei analüüsinud, et süüdimõistetu on

andnud nõusoleku osaleda uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates programmides ja

tegevustes käitumiskontrolli ajal. Maakohus on leidnud, et see ei oma olulist kaalu uue kuriteo

riskide maandamisel. Kaitsja toob välja, et süüdimõistetu osaleb käesoleval ajal

sotsiaalprogrammis Viha juhtimine. Ringkonnakohus leiab, et see on positiivne, kuid teada ei

ole, kuidas osalemine edeneb ega ka käesolevalt selle mõju süüdimõistetule.

Määruskaebuses rõhutatakse, et tegemist on süüdimõistetu esimese vangistusega ning et

tegemist on noore süüdimõistetuga. Ringkonnakohus peab sellele vajalikuks vastata, et kuigi

see on esimene vangistus, ei ole suutnud süüdimõistetu oma käitumist viia kooskõlla vanglas

kehtiva korraga ning kuigi tegemist on noore süüdimõistetuga, on tema rikkumiste register

märkimisväärne, koosnedes väga erinevatest süütegudest.

Ka alkoholiga seotud probleemi on maakohus põhjalikult käsitlenud ning alkoholiga seotud

probleemi ei saa vähetähtsustada üksnes seetõttu, et kaitsja väite kohaselt ei ole süüdimõistetul

diagnoositud alkoholisõltuvust. Vangistuses olles on lihtne väita, et isik on loobunud alkoholist,

kuna alkoholi kättesaadavus on sisuliselt välistatud. Süüdimõistetu nõusolek on KarS § 75 lg 2

puhul vajalik üksnes ravile allumise (p 5), elektroonilise valve puhul (p 9) ning alkoholi

tarvitamise keeldu kontrolliva elektroonilise valve seadme puhul (p 10), mille kohaldamise

võimatust on maakohus käsitlenud. Muul juhul süüdimõistetu nõusolek vajalik ega määrav ei

ole. Seega ei vääri ületähtsustamist süüdimõistetu nõusolek alkoholi tarvitamise keeluks või

mõneks teiseks kohustuseks. Maakohus on põhjalikult käsitlenud, miks ei ole põhjendatud

süüdimõistetu väiteid usaldada ning määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtule teistsugusele

seisukohale asumiseks ning süüdimõistetu usaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

garanteeritud töökoha puudumisel ja võlgade esinemisel süüdimõistetu puhul õigustuseks

asjaolu, et lisadena esitatud artiklite puhul on „kõigil nii“. Ringkonnakohus märgib siinkohal,

et mitmed süüdimõistetud tegelevad vangistuses oma võlgnevuste tasumisega ning omavad

garanteeritud töökohti. Süüdimõistetu on väidetavalt nõus ennast kohe töötuna arvele võtma.

Kuni käesoleva vangistuseni süüdimõistetu sellist vajalikkust ette näinud ei ole. Arvestades

maakohtu käsitlust süüdimõistetu varasema elukäigu osas seoses töötamisega ning vangla

iseloomustuses toodut, siis leiab ka ringkonnakohus, süüdimõistetu käitumine on heitlik ning

vaatamata sellele, et ta käis tööl, ei tasunud ta oma võlgnevusi. Kaitsja loob määruskaebusega

sisuliselt olukorra, kust ta väidab, et isikule ei ole mõtet ka ennast töötuna arvele võtta

arvestades käesoleval ajal esinevat töötute arvu. Lisaks ei ole adekvaatne hinnata süüdimõistetu

võlgnevusi üldiselt maksehäireid omavate isikutega, sest süüdimõistetu puhul tuleb arvestada,

et tema on selleks toime pannud kuritegusid.

Vangla iseloomustusest tuleneb, et kinnipeetav oli vanglas suunatud 9. klassi, kuid kinnipeetava

sõnul ta ei suuda koolis õppida, kuna ta oli õppimises palju maha jäänud. Kinnipeetav soovib

vanglas 9. klassis õppimist uuel õppeaastal alustada, kuid vabaduses soovib esimesel

võimalusel tööle asuda. Vabaduses olles õppimisega ei tegelenud, seega ta ei ole hariduse

omandamises motiveeritud. Nüüd määruskaebuses on asutud seisukohale, et süüdimõistetu

siiski soovib õppima asuda. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdimõistetu seisukohad heitlikult,

kuid on positiivne, et vangistuse edasi kandes süüdimõistetu asub siiski ka haridust omandama.

Määruskaebuses ei olla rahul, et maakohus on välja toonud, et süüdimõistetul puudub soov

elada pere juures, kuna on pikaajaline konfliktolukord kasuisaga ning see ei nähtu vangla

iseloomustusest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid vangla iseloomustusest suhteid ja

elustiili käsitlevast osast tuleneb, et kinnipeetav tunnistas, et tal oli probleeme/konflikte

kasuisaga, kasuisa ei võtnud teda omaks ning tekkinud probleemide tõttu hakkas tarvitama

alkoholi. Ka tuleneb kriminaalhooldusametniku läbi viidud vestluse tagasisidest, et kinnipeetav

süüdistab end suhte purunemises ning kasuisaga vesteldes tunneb ülekohut ja ebaõiglust, kuid

tänaseks ei pea enam niivõrd oluliseks sellele vastu seista, vaid pigem eemaldub. Seega

maakohtu poolt tõstatud probleem esineb. Lisaks perekond oli süüdimõistetul olemas ka enne

vangistust, kuid ei nähtu, et see oleks motiveerinud teda õiguskuulekalt käituma.

Määruskaebus jääb edutuks.

8. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotletakse tasu kokku 175,14 eurot, sh

käibemaks 29,19 eurot.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja konsultatsiooniks riigi

õigusabi saajaga Viru Vanglas 30 minutit, määruskaebuse koostamisele ja esitamisele 120

minutit ning sõidule kulunud ajale Narva-Jõhvi arestikamber ja Viru Vangla-Narva 48 km.

Samuti taotleb kaitsja sõidukulusid Narva-Jõhvi arestimaja ja Viru Vangla-Narva 96 km

ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt.

Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtu määrusega tutvumisele ja konsultatsioonile

kaitsealusega kulunud ajale 30 minutit. Küll leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse

koostamise ja esitamise eest ei ole põhjendatud rahuldada taotlust arvestades määruskaebuse

mahtu, selles maakohtu määruse seisukohtade ülekordamist ning argumentide asjakohasust 120

minuti ulatuses ning kohtukolleegium loeb taotluse selles osas põhjendatuks 90 minuti ulatuses.

Kohtule jääb mõneti arusaamatuks, miks kaitsja on kulutanud aega Jõhvi arestimajja

sõitmiseks, kui süüdimõistetu asub Viru Vanglas ning kohtul puuduvad andmed, et

süüdimõistetu oleks vahepealsel ajal viibinud Jõhvi arestimajas. Küll jagab kaitsja sõidule

kulutatud aja 4-ga, millest kohus järeldab, et kaitsja osutas teenust ühe sõidu tulemusena 4-le

isikule. Narvast Viru Vanglasse on maad 44,5 km või 47,6 km sõltuvalt sellest, milline tee

valida ning milline oli täpne sõidu alguspunkt. Seega on ligikaudu põhjendatud sõidule

kulutatud aja hüvitamine 48 km eest, milline arvutuskäik, arvestades 4ga jagamist, on

põhjendatud. Samale seisukohale asub ringkonnakohus ka sõidukulude osas.

Seega kokku on tasutaotlus põhjendatud summas 142,74 eurot, sh käibemaks 23,79 eurot.

Kaitsja taotleb menetluskulude jätmist KrMS § 187 lg 1 ja § 181 lg 1 või alternatiivselt KrMS

§ 181 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu määruse

muutmata, siis KrMS § 187 lg 1 kohaldamine ei ole põhjendatud, samuti on asjakohatu KrMS

§-le 181 viitamine. Määruskaebemenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist KrMS

§ 187.

KrMS § 187 lg 2 alusel, kuna määruskaebust ei rahuldata, tuleb kaitsjatasu summas 142,74

eurot hüvitada süüdimõistetul.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu

21. mai 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/

/allkiri/

/allkiri/

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas