2-19-5427/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(18)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-5427

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2020. a, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Proffsistem OÜ hagi Falco Ehitus OÜ vastu 9821 euro

ja viivise saamiseks

Falco Ehitus OÜ vastuhagi Proffsistem OÜ vastu

6852 euro 23 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. märtsi 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Proffsistem OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 458 eurot 91 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Proffsistem

OÜ

(registrikood

11911414), esindajad vandeadvokaadid Kristiina Lee ja

Küllike Namm

Kostja (vastustaja): Falco Ehitus OÜ (registrikood

14145771), seaduslik esindaja juhatuse liige Vitalina

Kulakevitš

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(18)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. märtsi 2020. a otsus osas, millega kostja Falco

Ehitus

OÜ

vastuhagi

rahuldati.

Samuti

tühistada

maakohtu

otsus

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas

uus otsus, millega jätta kostja vastuhagi täies ulatuses rahuldamata ning jaotada

uuesti maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Jätta maakohtu otsus

muutmata osas, milles hageja Proffsistem OÜ hagi jäeti rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Viru Maakohtu 12. märtsi 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1.

Jätta Proffsistem OÜ hagi rahuldamata.

3.2.

Jätta Falco Ehitus OÜ vastuhagi 2621 euro 77 sendi ulatuses läbi

vaatamata.

3.3.

Muus osas jätta Falco Ehitus OÜ vastuhagi rahuldamata.

3.4.

Hagiavalduse

menetlemisega

seotud

menetluskulud

jätta

hageja

Proffsistem OÜ kanda.

3.5.

Vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud jätta kostja Falco Ehitus

OÜ kanda.

3.6.

Jätta Falco Ehitus OÜ taotlus riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

4. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta poolte endi

kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

6. Mõista hagejalt, Proffsistem OÜ-lt riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel

vähem makstud riigilõiv 100 eurot. Vähem makstud riigilõiv tuleb tasuda 15

päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Riigilõiv tuleb tasuda otsusele

lisatud makseinfo kohaselt. Tasumisega viivitamisel tuleb maksmata summalt

tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

3(18)

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Proffsistem OÜ (hageja) esitas 8. aprillil 2019 Viru Maakohtule hagi, milles palus

Falco Ehitus OÜ-lt (kostja) välja mõista 9821 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 8. septembril 2017

töövõtulepingu nr 08/09/2017 (leping), mille objektiks oli Kunda Ühisgümnaasiumi katuse

rekonstrueerimistööd (objekt). Tööde põhitellijaks oli Kunda Linn (Kunda Linnavalitsuse

kaudu). Seega oli hageja objektil põhitöövõtja ning kostja alltöövõtja.

Kostja pidi tööd teostama ajavahemikul alates 8. septembrist 2017 kuni 31. oktoobrini

2017. Lepingu hind oli 32 596 eurot 50 senti.

Kostja esitas hagejale tööde teostamise graafiku, millele vastavalt tarnis hageja kostjale

vajalikud ehitusmaterjalid ja seadmestiku. Kostja ei järginud tööde teostamise tähtaegasid

ning oli viivituses. Kuigi kostja oleks pidanud töödega alustama 8. septembril 2017, alustas

ta alles 12. septembril 2017. Hageja teavitas kostjat 6. oktoobril 2017 tööde

graafikujärgsest mahajäämusest, mida kostja esindaja 9. oktoobri 2017 koosolekul ka

tunnistas.

Kostja poolt tehtud töö kvaliteet ei vastanud lepingutingimustele. Kooli katus hakkas

vahetult pärast remonditöid lekkima, s.o 6. oktoobril 2017 ning mitu korda kuni 23.

oktoobrini 2017. Lekete tulemusena said kahjustada spordisaal, hall, arstikabinet ja

treenerite ruum ning nende sisustus.

Pärast esimese lekke toimumist 6. oktoobril 2017 tuvastati, et kostja töötajad jätsid

ehitusplatsi avatuks ega sulgenud seda ajutise presentkattega. Seega olid kostja töötajad

hooletud. Kui nad oleksid katuse katnud ajutise presentkattega, ei oleks vihm läbi sadanud,

lekkeid toimunud ning kahju tekkinud. Eeltoodu tingis ka kostja suhtumine tööde

tegemisse, kuna tööde alustamisel oli tal vähe töötajaid. Vaatamata korduvatele

lubadustele kostja puudusi ei kõrvaldanud.

Hageja ütles 23. oktoobril 2017 lepingu üles kostja lepinguliste kohustuste rikkumise, sh

tööde kvaliteedi ja töödega viivitamise tõttu. Kostja oli selleks ajaks hilinenud tööde

tegemisega neli nädalat.

Kostja lepingu rikkumise tõttu rikkus ka hageja oma kohustusi tellija – Kunda

Linnavalitsuse ees. Tööde mittekohase täitmise tulemusena pidi hageja kandma lisakulusid

tekkinud kahju kõrvaldamiseks – uute veelekete ja ruumide remondi tulemusel tekitatud

kahju likvideerimiseks. Hageja kulud kahju kõrvaldamiseks on 9821 eurot, mille

hüvitamist ta kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel nõuab. Hageja saatis kostjale

ka ametliku pretensiooni 4. veebruaril 2019.

Hageja sõlmis 5. septembril 2017 Akciné draudimo bendrové "Gjensidige " Eesti filiaaliga

ehituse koguriskikindlustuse (CAR) lepingu. Kuna aga tuvastati, et lekete põhjuseks oli

katuse piisava kaitseta jätmine, siis võis toimunut pidada kindlustatud isiku enda süüks.

4(18)

Seetõttu oli suur tõenäosus, et hüvitisest keeldutakse ning hageja otsustas ise tekkinud

kahju likvideerida.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

2.1.

Kostja arvates on hageja kahjunõue põhjendamatu ning tõendamata. Hageja ei ole

tõendanud kahju hüvitamise eelduseid ega suurust. Kostja vastutus on VÕS § 115 lg 1

kohaselt välistatud. Kostja ei ole ka hagejalt saanud pretensioone tööde kvaliteedi või

täitmisega viivitamise kohta. Kostja sai hagejalt ootamatult 24. oktoobril 2017 lepingu

ülesütlemisavalduse, mis on kostja arvates alusetu ja tühine.

2.1.1. Tööde viivitus tekkis objektiivsetel kostjast sõltumatutel põhjustel, sh tööde

alustamisel hageja poolt piirdeaedade paigaldamata jätmine, tööde mahtude suurenemine,

ilmastik, probleemid ehitusprojektis ning muud hagejalt tulenevad viivitused (nt

ehitusmaterjalide tarnimine).

Hageja ja Kunda Linnavalitsuse vahel sõlmitud töövõtulepingu järgi oli täitmise tähtaeg

1. november 2017, kuid seda pikendati kuni 31. jaanuarini 2018 seoses projektis tehtud

muudatusega. Seetõttu oleks hageja pidanud pikendama ka kostjaga sõlmitud lepingu

tähtaega. Järelikult ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja ei ole tööde teostamise

tähtaega järginud ning seetõttu oli hagejal õigus lepingust taganeda. Hageja jätkas objektil

töödega vähemalt kuni 28. veebruarini 2018.

2.1.2. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on oma kohustusi rikkunud või olnud nende

täitmisel tegevusetuses. Pooltevahelisest lepingust ei tulene kostja kohustust töö

korraldamiseks, arvestades nii hageja ja kostja kui ka hageja ja Kunda Vallavalitsuse vahel

sõlmitud töövõtulepingute hinda (hageja ja Kunda Linnavalitsuse vahelise töövõtulepingu

hind oli 117 608 eurot 91 senti, mis suurenes ehitustööde käigus 33 292 euro 51 sendi võrra

ning hageja ja kostja vahelise lepingu hind oli 32 596 eurot 50 senti).

Hageja peatöövõtjana oli kohustatud paigaldama katusele karkassi vihmakaitse kattega.

Kuivõrd hageja seda ei teinud, oli kostja ise sunnitud katma katuseosad tentidega. Hageja

teatas kostjale 6. oktoobril 2017 ja 19. oktoobril 2017, et katuse kaudu tekkisid läbijooksud

ruumidesse. Tugev tuul viis katuselt tendi, mille tõttu tekkis läbijooks. Kostja reageeris

sellele viivitamatult ja rakendas vajalikke meetmeid läbijooksu vältimiseks. Muid

pretensioone seoses läbijooksuga kostja hagejalt ei saanud. Hageja ei ole nõudnud kostjalt

tööde parandamist või kahju kõrvaldamist.

Kostja lõpetas ehitustööd objektil 23. oktoobril 2017. Pärast seda jätkas töödega hageja. Ei

ole välistatud, et veelekked ja kahjud tekkisid objektil pärast 23. oktoobrit 2017.

2.1.3. Hagejal oli sõlmitud CAR leping. Järelikult läbijooksuga tekitatud kahju oleks

pidanud kindlustusandja hüvitama. Hageja ei ole tõendanud, et kindlustus tööde käigus

tekkinud kahju ei hüvitanud.

2.1.4. Kostja vaidleb vastu mõista kahju välja koos käibemaksuga, kuna hageja on

käibemaksukohustuslane ja saab käibemaksu tagasi arvestada.

2.2.

Kostja esitas hagejale 25. oktoobril 2017 endapoolse lepingu ülesütlemise avalduse

tööde mahu olulise suurenemise tõttu, mis omakorda tingis tööde hinna suurenemise ja

5(18)

täitmise tähtaja edasilükkamise. Hageja ei olnud nõus lisatööde eest maksma ega tööde

tähtaega pikendama.

Kostja edastas hagejale 9. novembril 2017 tööde üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2 ning

selle alusel arve nr 42 summas 9474 eurot, mille on hageja jätnud põhjendamatult

tasumata. Hageja vaidles vastu arves esitatud summale, kuid ei ole arve tasumata jätmiseks

mõjuvaid põhjuseid ega põhjendatud pretensioone tehtud tööde osas esitanud.

3. Kostja esitas 17. mail 2019 vastuhagi, milles 30. augusti 2019 täiendusi arvestades

palus hagejalt välja mõista 6852 eurot 23 senti ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja esitas vastuhagis valdavalt samad põhjendused, mis kohtule esitatud hagiavalduse

vastuses. Kostja leidis jätkuvalt, et hageja on jätnud üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2

alusel esitatud arve nr 42 põhjendamatult tasumata (kostja vähendas 5. detsembril 2017

arvel toodud summat 6852 euro 23 sendini).

Poolte lepingulised suhted on lõppenud 25. oktoobril 2017 kostja ülesütlemisavaldusega

(VÕS § 655 lg 1 esimene lause, ehituse töövõtulepingute üldtingimused (ETÜ 2013)).

Hageja on kohustatud tasuma kostja poolt esitatud arve (VÕS § 652 lg 2). Hageja on

vaidlustanud üksnes arve summa ega ole esitanud mõjuvaid põhjendusi või põhjendatud

pretensioone selle tasumata jätmise kohta.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ehitustööd on tehtud puudusteta. Ehitustööde

mittevastavusest lepingutingimustele peab tellija teatama töövõtjale mõistliku aja jooksul

pärast puuduste avastamisest (VÕS § 644 lg 1). Seejuures peab tellija mittevastavust

piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 644 lg 2). Vastasel juhul ei või tellija töö

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 644 lg 3). Hageja ei ole kostjale

esitanud ehitustööde puuduste täpse kirjeldamisega pretensiooni käesoleva ajani. Kostja

on arvamusel, et hagejal puudub võimalus tugineda tööde võimalikele puudustele.

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata.

Hageja ja kostja leppisid lepingus kokku tööde hinna. Konkreetsete ehitustööde hinda

eraldi kokku ei lepitud. Pooltevahelise kokkuleppe alusel toimusid tööde arveldused kas

nende teostamise lõppedes või teostamise käigus, lähtudes teostatud tööde protsendist

nende üldisest maksumusest.

Tööde teostamise käigus esitas hageja teostatud tööde akti nr 01 (ajavahemiku alates

14. septembrist 2017 kuni 14. oktoobri 2017 eest). Kostja hinnangul oli selle aja jooksul

täidetud 20 % objekti töödest (tööd katuse esimesel osal). Selle akti alusel esitas kostja

20. oktoobril 2017 hagejale arve nr 39 summas 4620 eurot, mille on hageja ka tasunud.

Kostja saatis 5. detsembril 2017 (pärast lepingu lõppemist) 9. novembri 2017 kuupäevaga

akti nr 2 ja arve nr 42. Kostja väitis, et ajavahemikul alates 15. oktoobrist 2017 kuni

23. oktoobrini 2017 teostatud tööde hind on 6852 eurot 23 senti. Hageja palus kostjal oma

nõuet täpsustada ja põhjendada, kuid kostja keeldus seda tegemast.

Hageja leiab, et kostja nõuded ei vasta tegelikkusele ning on tõendamata. Kostja poolt

esitatud tõendid on ka vastuolus hageja poolt esitatud dokumentidega. Kostja teostas

ajavahemikul 14. septembrist 2017 kuni 14. oktoobrini 2017 töid 22 päeva jooksul 20 %

ulatuses kogu objekti töödest. Vastuhagis esitatud väidete kohaselt teostas kostja töid

6(18)

ajavahemikul 16. oktoobrist 2017 kuni 23. oktoobrini 2017, s.o vaid 5,5 päeva jooksul

24 % ulatuses kogu objekti mahust.

Hageja näeb käesolevas asjas vastuhagi juurde lisatud teostatud tööde akti nr 2

esmakordselt. Hagejale 5. detsembril 2017 saadetud akt ning kostja poolt kohtule esitatud

akt on erinevad vormi, formaadi, sisu ja summade poolest.

Hageja esitatud arve nr 42 ei vasta samuti tegelikkusele ning erineb hagejale varasemalt

esitatust. Kostja saatis hagejale arve nr 42 suurusega 6852 eurot 23 senti. Hagejale jääb

arusaamatuks kostja tegelik nõude suurus.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 12. märtsi 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis

vastuhagis esitatud nõude 2621 euro 77 sendi osas läbi vaatamata, rahuldas vastuhagi ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6852 eurot 23 senti.

Maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ning hageja menetluskuludest

27,67 % kostja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 3025 eurot ning kostjalt hageja

kasuks 705 eurot 58 senti. Tasaarvestamise tulemusena mõistis maakohus hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulud 2319 eurot 42 senti. Samuti mõistis maakohus hagejalt välja

viivise menetluskuludelt (2319 eurot 42 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras

alates

kohtulahendi

jõustumisest

kuni

menetluskulude

tasumiseni

(TsMS § 177 lg 4).

Maakohus jättis kostja taotluse riigilõivu tagastamiseks rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt puudus poolte vahel vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel

oli sõlmitud töövõtuleping. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostjat käsitleti

alltöövõtjana. Maakohus leidis, et hageja on 23. oktoobri 2017. a avaldusega

töövõtulepingust taganenud, kuna hageja nõuab VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 alusel kahju

hüvitamist. Kostja on avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt kätte saanud ning sellega on

taganemisavalduse formaalne eeldus täidetud.

Hageja tugines lepingust taganemisel olulisele lepingurikkumisele, milleks oli esiteks

kostja poolt töögraafiku mittetäitmine ehk tööde teostamisega oluline viivitamine.

Kohtu hinnangul puudus poolte vahel kehtiv tööajagraafik, mida kostja kohustus täitma.

Teisalt ei ole ka 20. septembri 2017 tööde kalendergraafiku, lepingu ega muude asjas

esitatud tõendite pinnalt tuvastatav, et kostja kohustuseks oli objektile piirdeaedade

paigaldamine. Kohus tuvastas, et ETÜ 2013 p-de 4.1.6 ja 4.1.6.1 kohaselt oli hageja kui

töövõtja kohustatud tegema ettevalmistustööd, sh hankima töö tegemiseks vajalikud

ajutised seadmed (nt tellingud jm seadmed), võttes arvesse sellega kaasnevaid kulusid.

ETÜ 2013 p 4.1.7.9 järgi pidi hageja korraldama vajaduse korral ehitusplatsi piirdega

eraldamise ohutuse tagamiseks. Kostja kohustuseks ei olnud piirdeaedade paigaldamine ja

seeläbi teostas kostja täiendavat tööd. Seega piirdeaedade paigaldamisega seonduvat

viivitust ei saa omistada kostjale lepingu rikkumisena.

Hageja on muus osas konstanteerinud korduvalt ja üldsõnaliselt, et graafikut ei täidetud ja

töödega oldi viivituses, kuid täpsemalt, milliste töödega oldi viivituses ei ole hageja asjas

esile toonud, mistõttu kohus märkis, et ei saa ise asjaolusid sisustada ja neid hinnata.

7(18)

Kohus leidis, et kostja on tõendanud, et tööde teostamine viibis ehitusprojektis olevate

ebakõlade ja ehitusprojekti muudatuste, ekspertiisi teostamise ja töömahu suurenemise, sh

ohutusjuhendi puudumise ning vihmaste päevade tõttu. Seega tööde viibimine ei olnud

tingitud kostjast. Ehitusmaterjalide tarnimisega seotud viivitused ei leidnud tõendamist.

Teiseks kostja oluliseks lepingu rikkumiseks VÕS § 116 mõistes pidas hageja vana katuse

eemaldamisel ajutise katusekatte paigaldamata jätmist, mille tagajärjena toimusid

6. oktoobril 2017 ja ajavahemikul 21. oktoobrist 2017 kuni 23. oktoobrini 2017 katuse

läbijooksud. Hageja oli sunnitud läbijooksudest tingitud kahjustused ise likvideerima ning

sellest tekkis hagejale kahju 9821 eurot (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115). Maakohus tuvastas,

et pooled vaidlevad siinjuures selle üle, kelle kohustuseks oli katusel ajutise vihmakaitse

katte paigaldamine ja kas ajutise katusekatte paigaldamisega kaasnenud mittevastavused

kõrvaldati. Maakohus leidis, et ajutise katusekatte paigaldamise kohustus oli hagejal, kuna

tema vastutas alltöövõtja tööde teostamise eest. Maakohus tuvastas, et töövõtulepingus

puuduvad

sätted,

mis

kohustaksid

kostjat

paigaldama

ajutist

katuse

katet.

ETÜ 2013 p 4.3.4 järgi kohustus hageja korraldama ja tegema tööd ja sellega seotud

ülevaatusi. Seega oli hageja kohustuseks teostada ehitusobjektil ettevalmistustööd ja

abitööd, kaitsta tema valduses olevat ehitusobjekti või selle osi (nt katust). Ajutise

katusekatte paigaldamine oli samuti kostjale täiendav töö, misläbi võis hageja kohustuse

täitmata jätmisel esineda tööde teostamisel viivitusi. Seega kohus leidis, et

VÕS § 116 lg 1, lg 2 p-de 2–4 sätestatud eeldused ei olnud töövõtulepingust taganemisel

täidetud. Hageja ei ole tõendanud kostja lepinguliste kohustuste rikkumist. Järelikult oli

hageja 24. oktoobri 2017 taganemine töövõtulepingust lubamatu. Lepingu rikkumised olid

tingitud hageja enda kohustuste täitmata jätmisest ja viivitustest tööde teostamisel.

Hageja nõuab kostjalt lepingu rikkumisega seoses tekitatud kahju 9821 euro hüvitamist ja

viivist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on lepingut rikkunud ning kas kostja

kohustub kahju hüvitama. Kohus leidis, et hageja kahjunõue ei ole tõendatud. Kohtu

hinnangul ei ole esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada katuse läbijooksusid,

siseruumide üleujutusi ega siseruumides, sh sisustusel olevaid kahjustusi vastavalt

kalkulatsioonis toodud loetelule. Kohtul ei ole võimalik veenduda ja täpselt kindlaks teha

kahju olemust ja ulatust, tekke põhjustest tingitud tagajärgi, st millistes siseruumides või

hoone välised kahjustused esinesid ning sellest lähtuvalt jõuda järeldusele, millises

ulatuses on kahjunõue põhjendatud või mitte. Hagejale kahju tekkimist, kostja poolt

kohustuste rikkumist ning põhjuslikku seost rikkumise ja tekkinud kahju vahel ei ole

võimalik tuvastada ega tõendatuks lugeda. Seega hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt kahju

hüvitamist ning maakohus jättis hagi rahuldamata.

Järgnevalt hindas maakohus, kas kostja lepingu ülesütlemine oli kehtiv ja kas kostja

vastuhagis esitatud nõue on põhjendatud. Kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et alates 24. oktoobrist 2017 kostja objektil enam tööd ei teinud. Kohus leidis, et

kostja esitatud avaldus oli käsitletav lepingust taganemise avaldusena, mille hageja sai

kätte 25. oktoobril 2017. Seega olid lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud.

Samuti leidis maakohus, et täidetud olid ka ülesütlemise materiaalsed eeldused, kuna

hageja rikkus VÕS § 116 mõttes oluliselt lepingut.

8(18)

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on hagejalt võlgnevuse tasumist nõudnud ning hageja ei

ole seda tasunud. Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et pooled leppisid kokku tööde

valmimises etapiviisiliselt, ja et hageja pidi kostjale tasuma ositi. Kostja esitas 9. novembril

2017 hagejale arve nr 42 summas 9474 eurot ning akti nr 2. Kostja on vastuhagi täienduses

märkinud nõude suuruseks 6852 eurot 23 senti. Kohus tuvastas, et hageja sai 5. detsembril

2017 muudetud arve nr 42 koos parandatud teostatud tööde üleandmise vastuvõtmise

aktiga nr 2 kätte. Hageja ei ole menetluses esitanud vastuväiteid, mis välistaks nõude

maksmapaneku või annaks õiguse selle täitmisest keelduda. Hageja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et aktis nr 2 toodud tööde maht oli näidatust väiksem ja seeläbi

pidanuks arves nr 42 märgitud summa olema väiksem. Samuti ei ole hageja tõendanud, et

aktis nr 2 toodud tööd olid teostatud tööde esimeses etapis ja, et aktis nr 2 tööde eest oleks

tasutud. Tööde kvaliteedile ja tööde teostamise ja valmimise osas ei ole hageja

pretensioone esitanud. Maakohus leidis, et kostja on tööd hagejale akti nr 2 alusel üle

andnud 9. novembril 2017. Seega on kostja tasunõue muutunud sissenõutavaks ning

hagejal tuleb kostjale tasuda 6852 eurot 23 senti.

Kohus jättis kostja vastuhagis esitatud nõude 2621 euro 77 sendi osas läbi vaatamata

TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel. Kostja vähendas 30. augustil 2019 esitatud vastuhagi

täpsustuses oma nõuet 2621 euro 77 sendi võrra ning võttis selle nõude tagasi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja palub 9. aprillil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi 6852 euro 23 sendi

ulatuses, jättis kostja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja viivise

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Hageja palub teha tühistatud osas asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi täies

ulatuses ning jätta vastuhagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

6.1.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus jätnud kohaldamata VÕS § 29

ning on seeläbi ebaõigesti kohaldanud VÕS §-i 116. Lisaks on kohus eiranud

TsMS § 436 lg-eid 1–4, tuginedes asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud, hinnanud

asjaolusid otsuses erinevalt mõlemast poolest ning andmata võimalust seisukoha

avaldamiseks. Samuti on kohus jätnud arvestamata poolte esitatud tõendid, mida

kohtuistungitel uuriti ning täitmata selgitamiskohustuse.

6.2.

Maakohus eksis, leides, et ETÜ 2013 tähenduses oli kostja alltöövõtja ning hageja

töövõtja, tehes seeläbi üllatusliku kohtuotsuse. Kui kohus oleks pooltele selgitanud, et

hageja on töövõtja, mitte tellija, ning kostja alltöövõtja, oleksid pooled saanud välja tuua

tõendeid, põhjendusi, mis kinnitavad, et pooled käsitlesid tellijana hagejat ja töövõtjana

kostjat, s.o tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Poolte ühine tegelik tahe oli

käsitleda hagejat tellijana ning kostjat töövõtjana.

6.3.

Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et pooled ei ole kooskõlastanud ega

vormistanud lepingu lisana ajagraafikut. Kostja on 20. septembril 2017 allkirjastatud

kalendergraafiku objekti katuse ehitustööde kohta. Seda ei ole kohus otsuses käsitlenud.

9(18)

Lisaks olid pooled lepingu p-s 29 kokku leppinud täitmiseaja (31. oktoobri 2017) ning

täitmisakti allkirjastamises 1. novembril 2017.

Kostja kinnitas, et ta pidi töödega alustama 8. septembril 2017, kuid alustas 12. septembril

2017. Kuna ehituse ajaline mahajäämus järjest suurenes, esitas hageja kostjale

23. oktoobril 2017 lepingu lõpetamise teate. Hageja ei nõustu kohtu etteheitega, et hageja

ei ole esile toonud, milliste konkreetsete töödega kostja viivituses oli. Kostja oli teadlik

ajagraafiku mahajäämusest Samuti juhtis hageja tähelepanu sellele, et vajalik on

suurendada tööliste arvu, kuna see mõjutab graafikust kinnipidamist. Seega ei ole

maakohtu järeldus kooskõlas asjas esitatud ning kohtuistungil uuritud tõenditega.

6.4.

Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja tõendas, et tööde teostamised viibisid

ehitusprojektis olevate ebakõlade ja ehitusprojekti muudatuste, ekspertiisi teostamise ja

töömahu suurenemise, sh ohutusjuhendi puudumise ning vihmaste päevade tõttu.

6.4.1. Arvestades, et kostja oli töövõtja ja hageja tellija, siis kohus on ebaõigesti leidnud,

et kostja kohustus ei olnud piirdeaeda paigaldada ning sellekohane kokkulepe

pooltevahelises lepingus puudus. Kostja 20. septembril 2017 allkirjastatud graafikust

tuleneb, et ta pidi teostama ettevalmistustöid. Kostja on ka 13. septembril 2017 ja

2. oktoobril 2017 teostanud ettevalmistustööd. Samas ei saanud kostja õigustada tööde

alustamisega viivitamist piirdeaedade õigeaegse paigaldamata jätmisega, arvestades, et

ajavahemikul 12. septembrist 2017 kuni 9. oktoobrini 2017 ei takistanud piirdeaedade

puudumine kostjal töid teostamast.

6.4.2. 9. oktoobri 2017 seisuga oli olnud vaid kaks vihmapäeva. Arvestades, et

graafikujärgne tööde mahajäämus oli kolm kuni neli nädalat, siis ei saanud need kaks

vihmapäeva tööde tegemisele olulist mõju avaldada.

6.4.3. Kohus leidis, et projekt oli puudustega, see vajas muutmist ning ekspertiisi, kuid

jättis tähelepanuta, et 18. septembril 2017 selgus, et olemasolev katusekonstruktsioon

vastab projektile. Ei ole arusaadav, kuidas projekti mittevastavus ja ekspertiis takistas

kostjal tööde tegemist. Kostja ei esitanud mitte ühtegi sellekohast pretensiooni hagejale

lepingu kehtivuse ajal. Poolte jaoks esmaoluline lähtuda lepingust ja olemasolevast

projektist.

6.4.4. Kostja väited, nagu oleks tööde viibimine seotud ehitusmaterjalide tarnimise ja

töömahu suurenemisega, on paljasõnalised ning tõendamata, nagu leidis ka kohus.

6.5.

Kohus leidis ebaõigesti, et hageja kui töövõtja kohustus oli paigaldada katuse

kaitseks ajutised katted, jättes tähelepanuta, et pooled käsitlesid omavahelises suhtes

töövõtjana kostjat. Kohtu järeldus, et kontrollfunktsiooni täitmata jätmine, puudulik

juhtimine, korraldamatus lepinguliste tööde tegemisel oli tingitud hageja tegevusetusest,

on vastuolus esitatud ning uuritud tõenditega. Katuse läbijooksud esinesid, need on

dokumenteeritud ning nende toimumise üle puudub vaidlus. Samuti ei selgu otsusest,

millal, millise regulaarsusega kontrolle oleks pidanud hageja teostama ning milliseid

konkreetseid juhiseid, korraldusi kostjale andma.

Kohus jättis põhjendamatult kõrvale asjas olulise tõendi – hageja 6. oktoobri 2017 ja

19. oktoobri 2017 e-kirja kostjale. Just nendest tuleneb, et ka kostja ise käsitles ennast

katuse läbijooksude eest vastutavana ning kinnitas vajalike meetmete kasutusele võtmist.

10(18)

Seega kostja käsitles end töövõtjana. Samuti tõendavad need, et hageja pöördus

läbijooksudega viivitamatult kostja poole ning palus kostjal tarvitusele võtta vajalikud

meetmed. Kostja ei ole kordagi väitnud, et katuse katmine ei ole kostja kohustus ning

seeläbi ei vastuta ta läbijooksude ning tekkinud veekahjude eest. Samuti on kostja omaks

võtnud, et paigaldas tendid. Kui veelekete põhjuseks oli hageja tegevusetus, on ebaselge,

millisel põhjusel asus kostja veelekkeid kõrvaldama. Kuna läbijooksud jätkusid, oli

tegemist ebapiisava meetmega. Kostja on ka hageja poolt esitatud pretensioonid kätte

saanud.

Kostja väitis esmakordselt kohtumenetluses, et ta ei saanud töid teha või neid teha

nõuetekohaselt seetõttu, et hageja ei täitnud enda väidetavat kohustust paigaldada katusele

tööde teostamise ajaks ajutised katted. Olukorras, milles kostja professionaalse töövõtjana

alustas sügisel katuse lammutamise töödega, pidi ta ette nägema, et ilmaolude tõttu (vihm)

võivad tekkida vee läbijooksud, mis kahjustavad tellija vara.

Kostja töövõtjana rikkus oluliselt enda lepingulisi kohustusi, mis andsid hagejale kui

tellijale õiguse leping lõpetada (sellest taganeda). Hageja andis kostjale võimalusi

rikkumisi kõrvaldada, kuid vaatamata sellele rikkumised jäid.

6.6.

Põhjendamatu on kohtu järeldus, et hageja kahjunõue ei ole tõendatud ning katuse

läbijooksusid, siseruumide üleujutusi ega siseruumides, sh sisustusel olevaid kahjustusi ei

ole võimalik tuvastada. Hagejale on ebaselge, milliseid täiendavaid tõendeid oleks ta

pidanud esitama. Kohus oleks pidanud täitma selgitamiskohustust (TsMS § 351). Kostja

ei ole ka esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber kahjustuste likvideerimise

kalkulatsioonis välja toodud tööde hinnad ega vaidlustanud, et veekahjustused tekkisid.

6.7.

Kostja vastuhagis esitatud nõue hageja vastu on ebaselge ning tõendamata ning see

tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

6.7.1. Kohus

leidis,

et

kostja

25. oktoobri

2017

avaldus

on

käsitletav

taganemisavaldusena VÕS § 116 tähenduses. Samas ei ole kostja välja toonud, millise aja

võrra põhjustas ekspertiis kostja tööde viivituse. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja esitas

omapoolse lepingu lõpetamise teate alles pärast seda, kui oli saanud kätte hageja poolse

lepingu lõpetamise avalduse. Seega kostjal puudus kuni selle ajani tahe lepingut lõpetada.

Asjaolu, et hageja ei nõustunud kostja esitatud lisatööde kalkulatsiooniga, ei anna alust

lepingut lõpetada. Kohus ega kostja ei ole välja toonud, milliseid konkreetseid lepingu

sätteid hageja rikkus, mis andis kostjale alusel tugineda olulisele lepingurikkumisele ning

lepingust taganeda.

6.7.2. Poolte kokkuleppe kohaselt jaotati tööd kolmeks osaks. 20. oktoobril 2017 esitas

kostja hagejale arve nr 39 summas 4620 eurot (20 % tööde mahust), mille hageja tasus.

Kuna kostja teostas töid kuni 20. oktoobrini 2017, on mõistlik eeldada, et see arve kajastas

kõiki selleks hetkeks kostja poolt teostatud töid. Kostja ei esitanud ka enda 25. oktoobri

2017 lepingu lõpetamise avalduses mistahes rahalist nõuet hageja vastu.

6.7.3. Hagejale esitatud arvega nr 42 seondub kostja väitel 5. detsembri 2017 tööde

üleandmise-vastuvõtmise akt nr 2. Hageja ei ole akti nr 2 aktsepteerinud ega allkirjastanud

ega arvet tasunud. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et hageja nõustus arves nr 42 ja aktis

nr 2 tooduga. Kohus on ka ekslikult järeldanud, et hageja ei ole esitanud vastuväiteid tasu

11(18)

sissenõutavaks muutumise osas. Hageja on avaldanud, et kostja tasunõue ei vasta

tegelikkusele ning on tõendamata. Samuti on arusaamatu, millest koosneb hageja nõue.

6.7.4. Ei ole ka usutav, et perioodi eest, mil töid tehti 22 päeval (akt nr 1, arve nr 39),

esitatud arve on oluliselt väiksem kui perioodi eest esitatud arve, mil töid tehti vaid 5,5

päeval (akt nr 2, arve nr 42). Objektil oli sama arv kostja töötajaid. Samuti ei kattu aktis nr

2 kajastatud tööd nende töödega, mis on toodud kostja poolt koostatud ehituspäevikutes.

Samas ei ole vaidlust selles, et mistahes lisatöödes ei ole pooled kokku leppinud.

7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole

kohtuotsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on õigesti kohaldanud

materiaalõigust.

Kostja nõustub maakohtu järeldusega, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, milles käsitleti

hagejat peatöövõtjana ning kostjat alltöövõtjana. Seda näitab ka töövõtulepingu p-s 1

tingimuse määratluse ja sõnastuse tabel.

Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja rikkus oluliselt lepingut, mis andis aluse lepingu

lõpetamiseks. Poolte vahel puudus kehtiv ajagraafik, mida kostja oli kohustatud täitma.

Pooled ei ole lepingu lisana ajagraafikut kooskõlastanud ega allkirjastanud. Ajagraafiku

koostamise, sh allkirjastamise ja täitmise kohustus oli hagejal. Hageja väide, et kostja

esindaja tunnistas töögraafikust mahajäämust, on ebaõige. Seda väitis hageja, mitte kostja.

Kostja leiab, et lepingust taganemiseks hageja poolt ei olnud täidetud VÕS § 116 lg 1 ja lg

2 p-des 2–4 sätestatud eeldused. Hageja ei ole kostja lepinguliste kohustuste rikkumist

tõendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et

maakohtu

otsus

tuleb

menetlusõiguse

normide

olulise

rikkumise

tõttu

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus rahuldas kostja vastuhagi. Samuti

tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise

osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostja vastuhagi

rahuldamata ning jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. Muus osas tuleb jätta

maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega

jäeti hagi rahuldamata, samuti osas, milles maakohus vastuhagi 6852 euro 23 sendi

ulatuses rahuldas. Hageja on vaidlustanud ka maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti kostja vastuhagi 2621 euro

77 sendi ulatuses läbi vaatamata. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause järgi jõustunud.

12(18)

10. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on asjas tuvastatud järgmised asjaolud, mida

pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud ning mille ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5):

Kunda Linn (Kunda Linnavalitsuse kaudu) tellijana ja hageja töövõtjana sõlmisid

23. augustil 2017 ehitustööde töövõtulepingu Kunda Ühisgümnaasiumi katuse

rekonstrueerimistööde teostamiseks;

hageja ja kostja sõlmisid 8. septembril 2017 ehitustööde töövõtulepingu Kunda

Ühisgümnaasiumi katuse rekonstrueerimistööde teostamiseks, mis sisaldab

üldtingimusi ja eritingimusi; ETÜ 2013 kohaldub ka juhul, kui pooled ei ole

üldtingimusi eraldi dokumendina allkirjastanud;

hageja on tasunud kostjale 14. oktoobri 2017. a ehitustööde üleandmise-

vastuvõtmise akti nr 01 ja arve nr 39 alusel 4620 eurot;

kostja koostas 9. novembril 2017 üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2, milles

kajastatud tööde koguhind oli 6852 eurot 23 senti (akti algse versiooni järgi oli

tööde hind 9474 eurot) ning esitas akti nr 2 alusel hagejale 6852 euro 23 sendi

suuruse arve nr 42;

pooled ei ole akti nr 2 allkirjastanud;

hageja ei ole kostja esitatud arvet nr 42 tasunud;

hageja on koostanud kahjustuste likvideerimise kohta kalkulatsiooni summale

9821 eurot.

11. Hageja on põhihagis esitanud nõude kahju 9821 euro hüvitamiseks. Kostja

vastuhagi nõue 6852 eurot 23 senti tugineb üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2 järgi

saamata jäänud tasul.

12. Maakohus jõudis vaidlustatud otsuses järeldusele, et hagejal kahju tekkimist, kostja

poolt kohustuste rikkumist ega põhjuslikku seost rikkumise ja tekkinud kahju vahel ei ole

võimalik poolte esitatu põhjal tuvastada. Seetõttu jättis maakohus põhihagi rahuldamata.

Vastuhagi lahendamisel maakohus leidis, et hageja on kätte saanud kostja poolt teostatud

tööd, tasunõue on muutunud sissenõutavaks, mistõttu tuleb vastuhagi 6852 euro 23 sendi

ulatuses rahuldada.

Ringkonnakohus

maakohtu

järeldustega

vastuhagi

lahendamisel

ei

nõustu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Selline

minetus on viinud maakohtu ebaõige lõppjärelduseni. Ringkonnakohus tühistab maakohtu

otsuse osas, millega kostja vastuhagi rahuldati ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

jätab kostja vastuhagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada

maakohtu otsust osas, milles kohus jättis põhihagi rahuldamata.

13. Kostja nõuab vastuhagis hagejalt lepingujärgse tasu maksmist 6852 eurot 23 senti

n-ö teises etapis tehtud ehitusööde eest. Kostja põhjendab enda nõuet esmajoones sellega,

et ta tegi teises etapis kokkulepitud ehitustööd, hageja aga jättis nende eest tasumata.

Seejuures ei ole hageja kostja hinnangul esitanud põhjendatud vastuväiteid arve tasumata

jätmiseks, sh teavitanud puudustest kostja tehtud töödes.

13(18)

Hageja põhiliseks vastuväiteks on olnud see, et kostja ei ole oma nõuet tõendanud ning see

ei vasta tegelikkusele. Ringkonnakohus saab hageja väidetest aru selliselt, et hageja on

vaidlustanud tervikuna kostja vastuhagis esemeks oleva nõude sissenõutavust (hageja on

vaielnud vastu tööde teostamisele, nende mahule ja nõude suurusele).

13.1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus leidis põhjendatult ja menetlusnorme

rikkumata, et hageja sõlmis kostjaga 8. septembril 2017 ehitustööde alltöövõtulepingu

katuse rekonstrueerimistööde teostamiseks VÕS § 635 lg 1 järgi (vt ka käesoleva otsuse

põhjenduste p 15 ja selle alapunktid) tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes.

13.2. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1

kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need

kohustused on omavahel vastastikuses suhtes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16).

13.3. Nagu eespool välja toodud, nõuab kostja vastuhagis hagejalt raha (lepingujärgse

tasu) maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 108 lg 1). Sellise nõude rahuldamiseks tuli

esmalt kindlaks teha, kas kostja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes

sissenõutavaks, ja seejärel, kas hageja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis

välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest

ajutiselt keelduda.

13.4. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega.

Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub

töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu

võetud või loetakse vastuvõetuks. See omab olulist tähendust pooltevahelise

tõendamiskoormise jaotusele.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Üksnes juhul, kui võlausaldaja

on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et

täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kui tellija

on töö vastu võtnud, eeldatakse, et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning

vastupidist peab tõendama tellija. Kui töö ei ole vastu võetud, peab tasunõude

sissenõutavaks muutumise eeldused, sh lepingujärgse töö tegemise ning töö

lepingukohasuse tõendama töövõtja (vt Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr

2-14-61484, p 18; 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 22 ja 24).

13.5. Iseenesest leidis maakohus käesolevas asjas õigesti, et kostja tasunõude

sissenõutavus sõltus töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest (VÕS § 637 lg 4).

Poolte vahel puudub vaidlus selle kohta, et hageja ei ole tööde vastuvõtmise aktile nr 2 alla

kirjutanud, st hageja ei ole aktis nr 2 märgitud töid VÕS § 637 lg 4 järgi vastu võtnud.

13.6. Vastuvõtmise erijuht on olukord, mil töö vastuvõtmine ja tasu maksmine on kokku

lepitud ositi. Sel juhul tuleb iga osa eest tasuda VÕS § 637 lg 4 teise lause kohaselt vastava

tööosa vastuvõtmisel (vt nt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17,

p 12.4; vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-15, p 10;

27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 13).

Käesolevas asjas ei ole pooled vaielnud selle üle, et töövõtulepingu esemeks olnud tööd

tervikuna jäid kostja poolt lõpetamata. Samas ei ole pooled maakohtu tuvastatu kohaselt

14(18)

vaielnud ka selle üle, et nad leppisid kokku tööde vastuvõtmises etapiviisiliselt ja et hageja

pidi kostjale tasuma ositi (vt maakohtu otsuse p 23 neljas lõik). Seda maakohtu järeldust

ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.

13.7. Kuivõrd kostja (teises etapis) tehtud töid hageja poolt vastu võetud ei ole, tuleb

järgmiseks välja selgitada, kas need tööd saab lugeda hageja poolt vastuvõetuks VÕS §

638 teise lause kohaselt. Viidatud sätte järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija

alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

Töövõtja tasunõude hindamiseks on töö etapiviisil tegemisel vajalik tuvastada, milliseid

töid etapp hõlmas, millised tööd sellest etapist olid tegemata ning milline oli selle etapi

eest ettenähtud tasu. Kui tööd tehakse etapi kaupa, toob see kaasa erisused tasu

sissenõutavuses, sest etapi tööde vastuvõtmise eeldusi tuleb hinnata eraldi.

Selleks pidi kostja esmalt tõendama, et ta on lepingujärgse töö (teises etapis) valmis teinud.

Selle tuvastamiseks tuli omakorda selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning

mida selle tasu eest tegelikult tehti. Selle üle pooled eestkätt vaidlevadki.

Kostja on väitnud, et ta pidi tegema katuse renoveerimistööd. Asjas esitatud materjalidest

võib järeldada, et tööde teine etapp hõlmas lepingu lisas nr 2 toodud töid

(I kd, tl-d 17–21), nagu järeldas ka maakohus. Samuti leidis maakohus, et kuna hageja on

kätte saanud akti nr 2, rve nr 42 ja ehituspäevikud ning hageja ei ole tööde teostamise ja

valmimise osas pretensioone esitanud, võis kostjal hageja sellisest käitumisest tulenevalt

tekkida põhjendatud arusaamine, et hageja nõustus arves nr 42 ja aktis nr 2 tooduga.

Seetõttu luges kohus tööd hagejale akti nr 2 alusel üleantuks 9. novembril 2017.

13.8. Arvestades eespool selgitatud tõendamiskoormise jaotust tööde vastu võtmata

jätmise korral, oli kostja ülesandeks tõendada, et teises etapis kokkulepitud tööd on valmis

ja tehtud nõuetekohaselt. Seega on maakohus lähtunud ringkonnakohtu hinnangul otsuses

ebaõigest tõendamiskoormise jaotusest. Samas on maakohus asja materjalidest nähtuvalt

menetluse kestel pooltele kohtuistungitel tõendamiskoormist korduvalt õigesti selgitanud

(vt nt II kd, tk 29).

13.9. Kostja on oma nõude põhjendamisel tuginenud ennekõike töövõtulepingule ja selle

üldtingimustele (I kd, tl-d 9–21, 130–172), üleandmise-vastuvõtmiseaktile nr 2

(II kd, tl-d 153–155) ja arvele (II kd, tl 152). Kostja väidete kohaselt tõendavad aktis nr 2

tehtud töid peamiselt hinnapakkumine (II kd, tl-d 148–149), kaetud tööde aktid

(I kd, tl-d 112–115) ning ehitustööde päevikud (II kd, tl-d 22–23). Maakohus on sisuliselt

kostja käsitlusega vastuhagi rahuldamisel nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda

viidatud tõendid praegusel juhul teise etapi tööde nõuetekohast valmis tegemist.

13.9.1. Ringkonnakohus leiab, et hinnapakkumine, mis on pooltevahelise lepingu lisa 2,

tõendab seda, millised tööd oleks kostja pidanud teises etapis tegema. Üleandmise-

vastuvõtmiseakti nr 2 ei ole hageja allkirjastanud. Seega tuleb asja lahendamisel hinnata,

kas kostja poolt esitatud muud tõendid – kaetud tööde aktid ja ehituspäevikud kui

ehitusdokumendid (ehitusseadustiku § 15 lg 3) – tõendavad teises etapis tehtud töid, mis

on toodud hinnapakkumises.

13.9.2. Kuigi

kaetud

tööde

akt

koostatakse

pärast

tööde

kontrollimist

(21. veebruaril 2020. a jõustunud Majandus- ja taristuministri 14. veebruari 2020. a

15(18)

määruse nr 3 „Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja

üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja üleandmisele

esitatavad nõuded“ § 7 lg-d 1–2), siis ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda praegusel juhul

kostja tehtud töid ka kaetud tööde aktid.

Aktis nr 01 on kajastatud kostja poolt tehtud tööd ajavahemikul alates 14. septembrist 2017

kuni 14. oktoobrini 2017 (I kd, tl-d 101–102), mille alusel esitatud arve nr 39 on hageja

tasunud. Seega saab kostja nõuda tasu väidetavalt tehtud tööde eest alates 15. oktoobrist

2017. Järelikult hõlmas akt nr 01 mh 13. oktoobri 2017 ja 14. oktoobri 2017 kaetud tööde

aktides nimetatud töid (I kd, tl-d 112–113), mille eest on hageja juba tasunud.

Ringkonnakohtule nähtuvalt kattuvad nendes kaetud tööde aktides toodud tööde nimetused

ka aktis nr 01 märgitud töödega.

Seejuures ringkonnakohus tuvastas, et 20. oktoobri 2017 ja 23. oktoobri 2017 kaetud tööde

aktides (I kd, tl-d 114–115) märgitud tööde nimetused ei kattu aktis nr 02 toodud töödega

(II kd, tl-d 153–155). Seega ei ole kostja ka nende kaetud tööde aktidega tõendanud, et ta

tegi lepingu lisas 2 nimetatud ja kokkulepitud töid (teises etapis). Ringkonnakohus märgib,

et kostja ei saa praeguses asjas nõuda lepingu alusel tasu tööde eest, milles pooled ei ole

kokku leppinud. Kostja ei ole esitanud vastuhagi alusena asjaolusid, mis võimaldaksid

kaaluda nõude rahuldamist muul õiguslikul alusel.

13.9.3. Kostja on tuginenud ka hageja poolt kohtule esitatud ehitustööde päevikutele.

Ringkonnakohus märgib, et paberkandjal olevast toimikust nähtuvad kaks ehitustööde

päevikut (II kd, tl-d 22–23), kuid kohtute infosüsteemi kohaselt on neid 25 (hageja

7. juunil 2019. a esitatud menetlusdokumendi lisa nr 4; dtl-d 202–226). Nagu eespool välja

toodud, saavad vaidlusaluse teise etapi tööde puhul tõendina asjakohased olla need

ehitustööde päevikud, mis on koostatud alates 15. oktoobrist 2017.

Hageja on menetluse kestel avaldanud korduvalt kahtlust tööde tegemise ja nende mahu

kohta. Kuigi pärast 15. oktoobrit 2017 koostatud ehitustööde päevikutes nimetatud tööd

kattuvad osaliselt aktis nr 2 toodud töödega, ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul neist siiski

seda, kas ja millises mahus ning millise hinnaga on kostja väidetavaid töid teinud ning kas

need olid nõuetekohased. Seega ei ole kostja tõendanud väidetavalt tehtud tööde tegemist

ka ehitustööde päevikutega.

13.10. Kostja on menetluses tuginenud mh VÕS § 644 sätetele ning väitnud, et hageja ei

ole teatanud kostjale teise etapi tööde mittevastavusest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

kostja see õiguslik käsitlus asjakohane. VÕS § 644 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustused

tekivad tellijal eeldusel, et ta on tööd vastu võtnud või saab tööd lugeda vastuvõetuks.

Praeguses asjas kumbki eeldus tuvastamist leidnud ei ole.

13.11. Ringkonnakohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid (TsMS § 232), on seisukohal,

et kostja ei ole tõendanud, et ta on kokkulepitud tööd (teises etapis) valmis teinud, et need

olid nõuetekohased ning et hageja keeldus alusetult töid vastu võtmast. Seega ei ole kostja

lepingujärgne tasunõue muutunud sissenõutavaks ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

Kuivõrd kostja ei ole tõendanud tööde tegemist, siis ringkonnakohus ei analüüsi muid

hageja vastuväiteid kostja nõudele.

16(18)

14. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse etteheidetega, et maakohus luges

kostja poolt 25. oktoobril 2017 hagejale tehtud avalduse (I kd, tl 110) ebaõigesti kehtivaks

lepingust taganemise avalduseks (VÕS § 116). Maakohtu otsuse need järeldused

vaidlustatud otsuse p 21 viimases lõigus on nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 436; §

442 lg 8). Maakohtu otsusest ei selgu, milliseid lepingust tulenevaid kohustusi hageja

rikkus, mis andis kostjale alusel tugineda olulisele lepingurikkumisele ning lepingust

taganeda. Seda ei nähtu ka viidatud taganemisavaldusest ega kostja menetluses esitatud

väidetest. Samas ei ole sellel minetusel vastuhagi ega ka põhihagi lahendamise seisukohalt

tähtsust ning viga ei saanud viia kohut iseenesest ebaõige lõppjäreldusteni.

Ringkonnakohtu hinnangul võib kostja 25. oktoobri 2017. a avaldust pidada kostja

ettepanekuks lepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel (VÕS § 207 lg 1), millega hageja

on järelduslikult nõustunud. Maakohtu tuvastatu kohaselt ei ole pooled vaielnud selle üle,

et alates 24. oktoobrist 2017 kostja enam lepingujärgseid töid ei teostanud. Vastupidist ei

ole väidetud ka apellatsioonimenetluses. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pärast

25. oktoobrit 2017 nõudnud kostjalt tööde jätkamist. Hageja ei ole käesolevas asjas

esitanud kostja vastu lepingu täitmise nõuet.

15. Ringkonnakohus nõustub hageja kahju nõude lahendamisel maakohtu seisukohaga,

et hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist, mistõttu tuleb hagi jätta

rahuldamata. Maakohus on otsust sellise järelduse osas piisavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata esitatud tõendeid maakohtust erinevalt

või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Seega järgib

ringkonnakohus põhihagi rahuldamata jätmise osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

15.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohtu otsus

olnud üllatuslik osas, et hageja sõlmis kostjaga töövõtulepingu nagu alltöövõtjaga.

Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kohus hageja ja kostja vahelisi suhteid

pooltega korduvalt arutanud (III kd, tl 45; tl 54 pöördel). Samuti on hageja ise menetluses

läbivalt väitnud, et tema oli peatöövõtja ja kostja alltöövõtja (nt hagiavalduses (I kd, tl 4)

ja kohtuvaidluse kirjalikes teesides (III kd, tl 68)). Järelikult ei saanud hagejale olla

maakohtu seisukoht, et hagejat tuleb käsitleda peatöövõtjana ning kostjat alltöövõtjana,

kuidagi üllatuslik.

15.2. Eelmärgitut arvestades ei saanud hagejale üllatuslik olla ka käsitlus, et ETÜ kostja

on alltöövõtja ka ETÜ 2013 tähenduses. Selle üle, et ETÜ 2013 pooltevahelistele suhtetele

laieneb, ei ole olnud asjas vaidlust. Nimetatut möönab hageja ka apellatsioonkaebuses.

Lisaks on kostja olnud asjas läbivalt seisukohal, et temal ei olnud hagejaga sõlmitud

lepingu järgi peatöövõtja kohustusi ETÜ 2013 tähenduses. Isegi kui maakohus kõnealust

aspekti pooltega ebapiisavalt menetluses arutas, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust

arvata, et hagejal jäid seetõttu esitamata olulised seisukohad, väited või tõendid.

15.3. Ülaltoodud käsitlusest tulenevalt on põhjendamatud ka hageja seisukohad, et kostja

rikkus oluliselt enda lepingulisi kohustusi, mis omakorda andis hagejale õiguse lepingust

taganeda (VÕS § 116 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjale omistatud

lepinguliste kohustuste rikkumised ei ole asjas tõendamist leidnud.

17(18)

15.3.1. Maakohus on õigesti leidnud, et hoopis hageja kohustuseks oli tellija (Kunda

Linna) ees tagada, et kostja (kui tema alltöövõtja) teostatud tööd on tehtud nõuetekohaselt

(ETÜ 2013 p-d 4.3.4, 4.4.1, 4.1.6 ja 4.1.7.3). Kostjal oli VÕS § 2 lg-st 2 ja § 6 lg-st 1

lähtuvalt kohustus arvestada oma kohustuste täitmisel võlasuhte teise poole (hageja)

õiguste ja huvidega, isegi kui pooled selles otseselt kokku ei leppinud (VÕS § 23 lg 1 p 1).

Samas oli siiski hageja kui peatöövõtja kohustus (tellija ees) kontrollida, et ajutised katted

katusele oleksid paigaldatud nõuetekohaselt. Järelikult ei ole hageja poolt väidetud kahju

põhjuslikus seoses kostjale etteheidetava rikkumisega. Samuti on põhjendatud maakohtu

seisukoht, et hageja 6. oktoobri 2017 ja 19. oktoobri 2017 e-kirjadel (I kd, tl-d 39 ja 40) ei

ole praeguse asja lahendamisel tähtsust sellest aspektist, et need vabastaksid hageja kui

peatöövõtja enda lepingust tulenevate kohustuste täitmisest.

15.3.2. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et tööde teostamisega

viivitamine kui oluline lepingu rikkumine andis hagejale aluse lepingust taganemiseks.

Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et tööde viibimine ei olnud tingitud kostjast, vaid

ehitusprojektis olevatest ebakõladest ja ehitusprojekti muudatustest, ekspertiisi teostamise

ja töömahu suurenemisest, sh ohutusjuhendi puudumisest ning vihmastest päevadest.

Maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus

ei pea vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud

asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Hageja mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust kõnealuses osas otsuse tühistamiseks, kuna kohus on

otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse

norme.

15.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et hageja ei ole tõendanud

väidetava kahju suurust. Kostja on kahju suurusele vastuväited esitanud juba 17. mail 2019

esitatud hagivastuses (I kd, tl-d 73–79) ning ei ole menetluses hiljem nendest

vastuväidetest loobunud. Seega lasus TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes hagejal ka selle

kahunõude eelduse osas tõendamiskoormis. Maakohus on pooltele menetluses toimunud

istungitel tõendamiskoormist korduvalt selgitanud (II kd, tl-d 26 pöördel jj).

16. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis

kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme

kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

16.1. Maakohus on TsMS § 162 lg-st 1 ja § 168 lg-st 4 lähtudes jätnud kostja

menetluskulud hageja kanda ja hageja menetluskuludest 27,67 % kostja kanda. Maakohus

on kindlaks määranud ka poolte menetluskulude rahalise suuruse. Kuivõrd

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, millega kohus vastuhagi rahuldas ning

teeb selles osas ise uue otsuse, millega jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb muuta ka

vastavalt menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maakohtu menetluses

kantud hagiavalduse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Sama sätte alusel jäävad vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu maakohtus kantud

menetluskulud vastuhagi menetlemisel kostja kanda.

18(18)

Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

osalise rahuldamise tõttu TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte

endi kanda.

16.2. Kuivõrd ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu sisulist lahendit ning

vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja

vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses

kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid

rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25).

Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

16.3. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

17. Ringkonnakohus leiab, et on määranud hageja apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisel ebaõigesti tsiviilasja hinna. TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt on tsiviilasja hind

apellatsioonkaebuse esitamisel sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse

ulatust. TsMS § 136 lg 1 järgi määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud

seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Kohus võib määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta

leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. TsMS § 136 lg 4

teise lause kohaselt võib kohus muuta hinda ka asja lahendava kohtulahendiga.

17.1. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse nii hagi rahuldamata jätmise kui

vastuhagi rahuldamise osas. TsMS § 137 lg-st 2 tuleneb, et kui pool on edasi kaevanud

otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja

vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded

teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

hagis ja vastuhagis esitatud nõuded praegusel juhul teineteist välistavad. Seega tuleb hagi

ja vastuhagi hind liita. Seega on hageja apellatsioonkaebuse hind 17 458 eurot 91 senti

(10 606 eurot 68 senti+6852 eurot 23 senti).

17.2. Eelmärgitut arvestades on kostja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel ka

ettenähtust vähem riigilõivu. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

600 eurot (III kd, tl 111). Samas tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja sama seaduse lisa 1 järgi

tsiviilasjalt hinnaga kuni 17 500 eurot tasuda riigilõivu 700 eurot. Vähem makstud riigilõiv

100 eurot tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi kostjalt riigi kasuks välja mõista. TsMS § 179 lg 9

kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest