2-19-112471/37 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-112471

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu LEMMARIX hagi Toomas Kallase vastu

5000 euro ja intressi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Taru Maakohtu 3. aprilli 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Kallase apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6320 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): osaühing LEMMARIX (registrikood

10323282), esindaja vandeadvokaadi abi Ivo Kütt

Kostja

(apellant):

Toomas

Kallas

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Elina Madal

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 3. aprilli 2020. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Keelduda kostja poolt 15. juunil 2020 esitatud dokumentaalse tõendi (AS-i

SEB Pank 13. juuni 2020. a vastuse) vastuvõtmisest.

2(11)

4. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja,

Toomas Kallase kanda.

5. Rahuldada Osaühingu LEMMARIX taotlus apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks.

6. Määrata Toomas Kallase poolt Osaühingule LEMMARIX hüvitatavate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning

mõista Toomas Kallaselt Osaühingu LEMMARIX kasuks välja 300 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing LEMMARIX (hageja) esitas 2. mail 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Toomas Kallase (kostja) vastu 6320 euro saamiseks. Kostja esitas

makseettepanekule vastuväite, mistõttu andis Pärnu Maakohus hageja nõude kostja vastu

üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 12. juulil 2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja

mõista põhivõla 5000 eurot ning intressi 1320 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 9. märtsil 2016 laenulepingu,

mille alusel andis hageja kostjale laenu 5000 eurot. Samal kuupäeval, s.o 9. märtsil 2016,

kandis hageja kostjale lepingujärgse laenusumma üle. Kostja kohustus laenu koos

intressiga 12% aastas tagastama hiljemalt 8. märtsil 2017. Kirjalik laenuleping jäi kostja

poolt allkirjastamata.

Esialgse maksetähtaja saabumisel 8. märtsil 2017 soovis kostja laenutähtaja pikendamist,

kuna tal ei ole võimalik laenu tagasi maksta. Hageja oli nõus laenu tagastamise tähtaega

pikendama samadel intressitingimustel veel aastaks. Sama olukord kordus ka 2018. a-l, mil

kostja palus taas laenutähtaja pikendust.

Hageja esitas 2. jaanuaril 2017 kostjale esimese intressiarve summas 488 eurot 42 senti.

Kostjale kuuluv OÜ FLOPPERY tasus 10. aprillil 2017 intressiarve kostja eest. Lisaks

esitas hageja kostjale intressiarved vastavalt 2. jaanuaril 2018, 3. jaanuaril 2019 ning 31.

3(11)

märtsil 2019. Hageja saatis 21. novembril 2018 kostjale e-kirja, milles teatas laenu

lõplikuks tagastamisajaks 31. märtsi 2019. Samale e-kirjale oli manusena lisatud

laenulepingu muudatus. Vaatamata korduvatele lubadustele, ei ole kostja laenulepingust

tulenevaid kohustusi täitnud. 2019. a märtsi lõpuks oli selge, et kostja ei kavatsegi laenu

tagastada.

Hageja on arvestanud intressi laenu alates andmisest 9. märtsil 2016 kuni 31. märtsini 2019

(s.o viimane kostjale antud laenu tagastamise tähtaeg) kokku 1320 eurot.

19. märtsi 2020. a menetlusdokumendis esitas hageja alternatiivse materiaalõigusliku

käsitluse juhuks, kui kohus ei pea laenulepingu sõlmimist tõendatuks. Hageja palus

rahuldada nõude alusetu rikastumise (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1)

sätete alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

2.1.

Kostja leidis, et kohtul tulnuks hagi menetlusse võtmisest keelduda, kuivõrd asi ei

allu Eesti kohtule. Kuna kohus on hagi menetlusse võtnud, tuleks see jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata.

Kohtualluvuse määramisel tuleb praegusel juhul kohaldada Euroopa Parlamendi ja

Nõukogu 12. detsembri 2012. a määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning

kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti

sõnastatud) määrus). Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 lg 1 kohaselt esitatakse

hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse

sõltumata nende kodakondsusest. Kostja on Soomes elanud ja töötanud rohkem kui aasta.

Kohus on käesoleva tsiviilasja materjalid kostjale kätte toimetanud tema elukohta Soomes.

Samuti on hageja teadlik, et kostja elab alaliselt Soomes, kuid on sellele vaatamata

märkinud kostja elukohaks XXX linnas oleva aadressi. Kostja alalist elamist Soomes

tõendab ka Soomes sõlmitud tööleping ning üürileping. Hagi tuleb lahendada Soome

kohtus.

2.2.

Alternatiivselt leidis kostja, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja väidetud viisil

laenulepingut poolte vahel ei sõlmitud. Tegelikkuses oli hageja seaduslik esindaja M.

Matson laenusaajaks ning kostja laenuandjaks. Laen summas 5000 eurot anti 2015. a

aprillis sularahas. Kuivõrd laenusaaja ei soovinud laenu tagastada eraisikuna, tagastas M.

Matson kogu laenu talle kuuluva äriühingu – hageja – kaudu 9. märtsil 2016. Hagis

esitatud väidetega üritab hageja kostja arvelt rikastuda, kuid hageja väited on

tõendamata. M. Matson oli kostjale kuuluva äriühingu OÜ FLOPPERY raamatupidaja

ning tal oli selle tõttu ligipääs ühingu kõikidele dokumentidele ning pangakontole.

Hageja poolt kohtumenetluses esitatud arvel on maksjaks märgitud kostja, kuid

tegelikkuses on koostatud sama kuupäevaga ja sama numbriga ka arved, millel on

maksjaks märgitud OÜ FLOPPERY. Seetõttu on osaliselt õige hageja väide, et OÜ

FLOPPERY tasus intressiarve kostja eest ning seda just seetõttu, et arve oli esitatud OÜ-

le FLOPPERY. M. Matson hageja seadusliku esindajana esitas seega ise arve ning

kostjale kuuluv äriühing tasus selle heauskselt. M. Matson kasutas hageja seadusliku

esindajana ära oma kutsealasest tegevusest tulenevat usaldusseisundit.

4(11)

Lisaks ei ole kostja hinnangul eluliselt usutav, et hageja viivitas enne arvete esitamist

täpselt ühe aasta. Nimetatu tõendab, et tegelikult laenulepingut hageja väidetud kujul ei

sõlmitud.

Isegi kui asuda seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, võib lepingut muuta

või lõpetada VÕS § 13 lg-s 1 sätestatud tingimustel. Kostjaga aga VÕS § 13 lg-s 1

sätestatud tingimustel kokkulepet sõlmitud ei olnud.

MENETLUSE KÄIK

3. Tartu Maakohus jättis 25. oktoobri 2019. a määrusega kostja taotlused hagi

menetlusse võtmisest keeldumiseks ja hagi läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata

ning jätkas asjas menetlust.

Maakohus leidis, et kostja elukoht on Eestis XXX linnas (aadressil XXXXXXX). Seda

kinnitavad nii rahvastikuregistri kanded kui ka kostja enda menetlusdokumentides (17.

juunil 2019. a maksekäsu kiirmenetluse vastuväites ja 21. juuli 2019. a määruskaebuses)

esitatud andmed. Seega allub hagi nii rahvusvaheliste kui ka riigisiseste kohtuvalluvuse

reeglite järgi Tartu Maakohtule. Kohus märkis, et käesoleval juhul on Eesti kohus ainus

kohus, mille alluvust välistada ei saa. Kõigi teiste riikide kohtute puhul tuleks õiget

kohtualluvust just selles riigis asuda tõendama.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 3. aprilli 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 5000 eurot ja laenuintressi 1320 eurot. Menetluskulud

jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja

1890 eurot.

Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1 koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 võib hageja laenulepingu

kehtivuse korral nõuda kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist. VÕS § 108 lg 1 alusel

esitatud nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva

kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on

muutunud sissenõutavaks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja)

laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja

samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kohus luges dokumentaalsete tõendite ja hageja seadusliku esindaja M. Matsoni vande all

andud seletuse põhjal tõendatuks, et hageja kontolt 9. märtsil 2016 kostjale üle kantud

rahasumma 5000 eurot on kantud laenuna, st võlasuhte alusel, mille järgi on raha saajal

ehk laenusaajal kohustus sama rahasumma tagasi maksta. Dokumentaalsed tõendid

kinnitavad hageja seadusliku esindaja seletusi laenulepingu sõlmimise kohta ja hagis

esitatud väiteid selle kohta, et kostja ei maksnud aastase tähtaja lõpus laenu tagasi ja hageja

esitas intressiarve.

Kostja poolt esitatud versioon laenu andmise kohta temalt M. Matsonile ei olnud kohtu

hinnangul piisavalt tõendatud ega ka eluliselt usutav.

Siiski leidis kohus, et pooltel puudus kokkulepe laenu tagastamise tähtaja osas ning

laenuleping oli sõlmitud määramata tähtajaks. Laenuleping on üles öeldud VÕS § 398

lg-s 1 sätestatud korras. Laenulepingu ülesütlemisest teatas hageja kostjale 21. novembril

5(11)

2018 saadetud kirjas, milles määras laenu lõpliku tagastamistähtaja, s.o 31. märts 2019.

See laenulepinguga seotud tahteavaldus on hageja poolt saajale (kostjale) mõistlikul viisil

edastatud ning saaja mõjusfääri saabunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg

2). Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, millal kostja tahteavaldusega tutvus.

Kostja ei ole laenulepingut täitnud ning ei ole tasunud ka intressi (v.a 17. aprillil 2017).

Hageja on teatanud kostjale laenu lõpliku tagastamistähtaja e-posti teel. Seega ei esine

ülesütlemist välistavaid asjaolusid ning leping on kehtivalt üles öeldud. Eeltoodust

tulenevalt rahuldas kohus hagi ning mõistis hageja kasuks välja põhinõude 5000 eurot.

Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta

intressi. Pooled on kokku leppinud intressi 1% kuus (12% aastas). Kohus leidis, et hageja

on märkinud laenuintressi arvestamise algusaja ebaõigesti. Laenulepingu kohaselt algas

intressi arvutamine laenusummale laenuvõtja ülekandmisele järgnevast päevast.

Laenusumma kanti kostjale üle 9. märtsil 2016, seega tuleb laenuintressi arvutada alates

10. märtsist 2016. Lähtudes kohtule esitatud intressiarvetest, on põhjendatud kostjalt

hageja kasuks intressi väljamõistmine summas 1320 eurot.

Hagi rahuldamise tõttu selle esmasel õiguslikul alusel, ei käsitlenud kohus hagi

alternatiivset õiguslikku alust (VÕS § 1028 lg 1, § 1032 lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub 5. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, mh

menetluskulude jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas,

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses läbi vaatamata. Kõik menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt menetlusõigust.

Maakohus ei ole küsinud kostjalt enne hagiavalduse menetlusse võtmist seisukohta

kohtualluvuse kohta, nagu seda oleks pidanud TsMS § 372 lg 3 kohaselt tegema. Samas

on kostja saanud oma seisukoha kohtule esitada pärast maakohtu 1. augusti 2019. a

määrust, milles maakohus kohustas kostjat muu hulgas oma vastuses märkima, kas tal on

vastuväiteid sellele, et kohus võttis asja menetlusse. Kostja taotles esitatud seisukohas hagi

menetlusse võtmisest keeldumist või läbi vaatamata jätmist. Maakohus on 25. oktoobril

2019 teinud määruse, millega jättis kostja taotluse hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks

või läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Seega on kostja teinud maakohtus kõik endast

oleneva, et tugineda asjaolule, et Eesti kohus (Tartu maakohus) ei olnud pädev asja

lahendama. Eeltoodust lähtuvalt on täidetud TsMS § 631 lg 3 teisest lausest tulenevad

eeldused.

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 2 lg 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline

elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse ning art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle

alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes sama määruse

II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 16 lg 2

kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle

liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Käesolevas asjas on tõendatud, et kostja

elukoht on Soomes. Seda kinnitavad järgmised tõendid:

6(11)

kehtiv tööleping (kostja 22. augusti 2019. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 2); kehtiv

üürileping (kostja 22. augusti 2019. a menetlusdokumendi lisad 3 ja 4).

Lisaks on kohtudokumentidest näha, et kostja elukohta (Soomes) on kätte toimetatud ka

kõik kohtudokumendid.

TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht

on inimese elu ruumiline keskpunkt. See, kus inimene alaliselt või peamiselt elab, tuleb

selgitada faktiliste asjaolude alusel. Kuna kostjal on sõlmitud kehtiv üürileping ning kehtiv

tööleping ja kõik tema olulised isiklikud vallasasjad asuvad Soomes, on tema elukohaks

Soome.

Varem elas kostja tõepoolest Eestis, kuid elukoht muutus juba enne käesoleva tsiviilasja

algust. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostjale toimetati kõik menetlusdokumendid kätte

Soomes. Kostja esitas juba maakohtu menetluses kõik tema valduses olevad tõendeid, mis

tõendavad, et käesolev vaidlus allub Soome kohtule.

6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohus on 25. oktoobri 2019. a määruses põhjalikult analüüsinud ning selgitanud

kohtualluvuse problemaatikat. Hageja nõustub kõigi selles määruses toodud

seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid oma vastuses korrata.

Maakohtus toimunud edasises menetluses, s.o pärast 22. augustil 2019 esitatud

menetlusdokumenti, kostja kohtualluvuse küsimusele rohkem tähelepanu ei pööranud.

Seetõttu leiab hageja, et kostja menetluslik käitumine ei ole olnud järjekindel ning kostja

sisuliselt loobus menetluses kohtualluvuse vaidlustamisest. Apellatsioonkaebuses uuesti

väidetavalt ebaõigele kohtualluvusele tuginemine ei vasta TsMS § 631 lg-st 3 sätestatu

mõttele ning tuleb seetõttu jätta ringkonnakohtu poolt tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta

muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. TsMS § 631 lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et

esimese

astme

kohtu

otsus

põhineb

õigusnormi

rikkumisel

või

et

apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt

(TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest

erinev otsus. Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuses vaidlustatud üksnes seda,

kas asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule ning kas sellest

lähtuvalt võis Tartu Maakohus hagi menetleda.

9. TsMS § 631 lg 3 teises lauses sätestatu kohaselt võib apellatsioonkaebuses mh

tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt,

kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus. Praegusel juhul on kostja

asja materjalidest nähtuvalt tuginenud hagile 28. augustil 2019 esitatud vastuses

sellele, et maakohus ei tohtinuks hagi menetlusse võtta, kuivõrd asi ei allu Eesti

kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tuginenud viidatud asjaolule

7(11)

maakohtus õigeaegselt ning saab seega samale vastuväitele tugineda ka

apellatsioonkaebuses. TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi on ringkonnakohtul

apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada maakohu otsus osaliselt või

täielikult ja jätta hagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu

oleks kostja kohtualluvust puudutavast vastuväitest maakohtu menetluses

loobunud. Kostja sellist avaldust asja materjalidest ei nähtu.

10. Samas ei ole apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.

10.1. Põhimõtteliselt peab kohus avalduse saamisel TsMS § 75 lg 1 kohaselt

kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada

Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt

nt Riigikohtu 28. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 15; 29.

novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-10, p 13). Samas ei pidanud

maakohtul ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul hagi menetlusse võtmisel

tekkima kahtlust, kas asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti

kohtule. Hagiavaldusest ei nähtunud vaidlusaluse õigussuhte ühtki välismaist

elementi ning ka kostja oli nii maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites (dtl

17) kui ka 21. juulil 2019 maakohtule esitatud määruskaebuses (dtl 39) märkinud

enda ainsa elukoha-aadressina XXXXXXX, XXX linn.

Eelmärgitut arvestades ei pidanud maakohus küsima kostjalt TsMS § 372 lg-st 3 lähtudes

kohtualluvuse kohta seisukohta ega alluvuse küsimust menetlusse võtmisel eraldi

põhjendama. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et kostjalt seisukoha

küsimata jätmine enne hagi menetlusse võtmise otsustamist võiks olla menetlusnormi

oluline rikkumine.

10.2. Viidatud TsMS § 75 lg 1 ei välista siiski rahvusvahelise kohtualluvuse

sätete järgimise kontrollimist ka hiljem, pärast avalduse menetlusse võtmist. Juhul

kui rahvusvahelise kohtualluvuse puudumine selgub pärast avalduse menetlusse

võtmist, saab kohus senise kohtupraktika põhjal jätta avalduse (hagi) läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p

13 tähenduses tuleb vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise

kohtualluvuse puudumisega (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-179-14, p 10).

Käesolevas asjas ei ole siiski rahvusvahelise kohtualluvuse puudumine selgunud ka pärast

avalduse menetlusse võtmist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud 25.

oktoobri 2019. a määruses (dtl-d 82–84) põhjendatult seisukohale, et hagi allub nii

rahvusvaheliste kui ka riigisiseste kohtuvalluvuse reeglite järgi Tartu Maakohtule.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

10.2.1. Kuivõrd kostja väidab, et tema elukoht on Soomes, on iseenesest ka

õige kostja seisukoht, et asja allumine Eesti kohtule rahuvahelise

kohtualluvuse sätete kohaselt tuleb kindlaks teha Brüsseli I (uuesti

sõnastatud) määruse alusel. Nimetatud määruse art 4 lg 1 kohaselt

kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on (inglise k: persons domiciled)

liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse ning art 5 lg 1 järgi saab isikuid,

kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata

8(11)

üksnes määruse II peatüki 2. – 7. jaos sätestatud korras. Ka Brüsseli I

(uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline

algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on

tarbija alaline elukoht.

Hagiavalduses märgitu põhjal võib vähemalt eeldada, et kostja on sõlminud hagis viidatud

laenulepingu oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil tarbijana

(Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 17 lg 1 lit b või c). Seda arvestades võib Brüsseli

I (uuesti sõnastatud) määruse art 5 lg 1 ja art 18 lg 2 järgi kostja vastu hagi esitada vaid

tema alalise elukoha riigis.

10.2.2. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust rakendades peab kohus

määruse 62 lg 1 järgi esmalt oma riigisisest materiaalõigust kohaldades

kontrollima, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil.

Juhul kui kohus jõuab järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu

liikmesriigi territooriumil, siis peab kohus kontrollima, kas viimase alaline

elukoht asub mõnes teises liikmesriigis. Selleks kohaldab ta vastavalt

nimetatud määruse artikli 62 lõikele 2 selle teise liikmesriigi seadusi (vt

samasisulise sätte kohta Brüsseli I määruses (määrus (EÜ) nr 44/2001):

Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. a otsus C-327/10 (Okresní soud v

Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus

Udo Mike Lindner, p-d 40 ja 41).

10.2.3. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtualluvuse kontrollimisel on

sarnastel juhtudel oluline kostja alaline elukoht avalduse (hagi) esitamise

ajal (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-

14, p 9 koos selles viidatud praktikaga). Juhul kui kostja elukoht muutub

menetluse kestel, ei mõjuta see asja kohtualluvust. TsÜS § 14 lg 1 järgi on

isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi

lõike 3 kohaselt loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama

viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.

10.2.4. Praegusel juhul on maakohus menetlusnorme rikkumata kindlaks

teinud, et kostja alaline elukoht nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse kui

ka hagiavalduse esitamise ajal oli Eestis. Sellest annavad tunnistust

eelkõige rahvastikuregistri kanded ning asjaolu, et ülalviidatud 17. juuni

2019. a ja 21. juuli 2019. a menetlusdokumentidest järelduvalt pidas kostja

toona ka ise enda elukohaks XXX linna Eestis. Ringkonnakohus lisab, et

kostja elukohaandmed rahvastikuregistris on praeguseks küll muudetud

Soomes asuvaks aadressiks, kuid vastavad muudatused on tehtud 2020. a

mais, st pärast hagi esitamist.

10.2.5. Kostja väidetest ja esitatud tõenditest nähtub, et kostja on asunud

2019. a jaanuaris Soomes tööle ning üürib samast ajast Soomes eluruumi

(nende asjaolude tõendamiseks on kostja esitanud töölepingu ja

üürilepingu), kuid see ei lükka ringkonnakohtu arvates ümber maakohtu

järeldusi, et kostjal oli hagi esitamise ajal Eestis elukoht. Teises riigis tööle

asumise faktist üksinda ei saa teha järeldusi elukoha muutmise kohta.

Üldiselt teadaolevalt käivad paljud Eestis elavad inimesed Soomes tööl

9(11)

ning üürivad sellega seoses Soomes ka eluruume. Sellest ei pea veel

tingimata järeldama Eestis elukoha puudumist.

10.2.6. Toimiku materjalid ei toeta kostja väidet, et kõik kohtu poolt

tsiviilasjas saadetud menetlusdokumendid oleks kätte toimetatud Soomes.

Valdavalt on menetlusdokumendid kätte toimetatud kostja lepingulisele

esindajale E-toimiku infosüsteemi kaudu. Soomes võib olla kostjale kätte

toimetatud TsMS § 484 kohane makseettepanek, kuna asja materjalide

hulgas on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. novembri 2007. a määruse

(EÜ) nr 1393/2007 (kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides

kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, millega tunnistatakse

kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000) I lisa kohane tüüpvorm (dtl-

d 13–15). Samas leiab ringkonnakohus, et isegi kui menetlusdokumente

kostjale Soomes kätte toimetati, ei saa eelmärgitut arvestades sellest veel

järeldada kostjal Eestis elukoha puudumist.

10.2.7. Kuivõrd praegusel juhul on kostja alaline elukoht Eestis, puudus

maakohtul vajadus kontrollida Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62

lõike 2 alusel seda, kas kostja alaline elukoht võib olla Soomes. Vastusena

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ringkonnakohus siiski lisab, et

otsustamaks selle üle, kas kostja elukoht on Soomes, tuleks kohaldada

Soome seadusi. Seetõttu ei ole õiguslikult põhjendatud kostja poolt TsÜS §

14 sätetele tuginedes tehtud järeldus, et kostja elukoht on Soomes.

11. Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega lahendab ringkonnakohus taotluse

kostja 15. juuni 2020. a menetlusdokumendile lisatud dokumentaalse tõendi – AS-

i SEB Pank 13. juuni 2020. a vastuse – vastuvõtmiseks. 15. juuni 2020. a

menetlusdokumendis on kostja märkinud, et soovib panga nimetatud vastusega

ümber lükata hageja poolt 9. märtsi 2020. a kohtuistungil esitatud väited,

nagu puudunuks hageja seadusjärgsel esindajal M. Matsonil volitused teha

erinevaid toiminguid OÜ FLOPPERY nimel. Kostja märgib, et vastuse edastamine

panga poolt viibis Eestis kehtinud eriolukorra ja panga ülekoormuse tõttu. Seetõttu

ei saanud kostja seda vastust varem ka kohtule esitada. Ringkonnakohus eeldab, et

kostja taotleb panga vastuse kui tõendi vastuvõtmist apellatsioonimenetluses (kuigi

vastavasisuline selge taotlus 15. juuni 2020. a menetlusdokumendis puudub).

Ringkonnakohus leiab, et kõnealuse tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. TsMS § 238 lg

1 esimese lause järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite

kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

TsMS § 236 lg 3 järgi peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise

taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib

tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole AS-i SEB

Pank 13. juuni 2020. a vastusel kostja poolt esitatud põhjendustel apellatsioonkaebuse õige

lahendamise seisukohalt tähtust. Hagimenetlus ringkonnakohtus ei jätku sealt, kus see

maakohtus pooleli jäi, vaid ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida apellatsioonkaebuse

alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (TsMS § 651 lg 1). TsMS § 652

lg-test 1 ja 5 tulenevalt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

10(11)

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude

uut tuvastamist vajalikuks.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud selle, et maakohus oleks pidanud menetluses

esitatu alusel hageja nõude põhjendatusega seotud asjaolud teisiti tuvastama, mh ei ole

palutud hinnata uuesti seda, kas M. Matsonil oli pangaga suhtlemisel volitus teha

toiminguid OÜ FLOPPERY nimel. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu ei saa apellant

üldjuhul kaebust enam muuta või täiendada (TsMS § 634 lg 1). Ringkonnakohus ei pea

kostja viidatud asjaolu uut tuvastamist ka ise vajalikuks. Eelmärgitut arvestades ei sisalda

kõnealune tõend infot asjaolude kohta, mis on apellatsioonimenetluses vaidluse all. Seega

ei ole tõend vaidluse lahendamisel kostja esitatud põhjendustel asjakohane.

Kuivõrd tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

13. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi)

kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

14.1. Hageja poolt 9. juunil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt (dtl

209) on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 300 eurot

(käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud

järgmiseid

toiminguid:

tutvumine

apellatsioonkaebusega,

konsultatsioon

kliendiga, apellatsioonkaebusele kirjaliku vastuse koostamine ja esitamine

ringkonnakohtule. Kokku on osutatud hagejale õigusabi 2,5 tunni ulatuses

tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta).

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176

lg 5).

14.2. Kostja on leiab 22. juunil 2020 esitatud seisukohas, et hageja poolt vastuse

koostamiseks (sh kliendiga konsultatsiooniks) märgitud ajakulu 2,5 tundi ei ole

põhjendatud. Kostja hinnangul võib põhjendatuks lugeda kulu 1 tund.

14.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele

esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades on hageja menetluskulude nimekirjas toodud

toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja

vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et

hageja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

11(11)

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) TsMS

§ 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu.

14.4. Eelmärgitut

arvestades

määrab

ringkonnakohus

hageja

apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 300 eurot (2,5t ×

120€) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. TsMS § 174 lg

10 kohast kinnitust ei ole hageja esitanud, kuid samas ei ole hageja taotlenud

menetluskuludelt arvestatud käibemaksu hüvitamist.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest