2-16-6580/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Krista Kirspuu

Määruse tegemise aeg ja koht

29.06.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-6580

Kohtuasi

Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja osaühingu Cautor

hagi WW (W), YY, UU ja MM (M) vastu

tehingute tagasivõitmise, tahteavalduste andmise

ja ühisvara jagamise nõuetes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.01.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja osaühingu Cautor

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Tehnovõrkude Ehituse OÜ

Hageja Osaühing Cautor

Hagejate lepinguline esindaja Anto Variku

Kostja WW

Kostja YY

Kostja UU

Kostja MM

Kostjate lepinguline esindaja YY

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagejate taotlused tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 02.01.2020 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohus jättis 03.05.2019 otsusega rahuldamata Tehnovõrkude Ehituse OÜ (hageja

I) ja osaühingu Cautor (hageja II) 25.04.2016 hagi WW (kostja I), YY (kostja II), UU (kostja

III) ja MM ((kostja IV) vastu tehingute tagasivõitmise, tahteavalduste andmise ja ühisvara

jagamise nõuetes. Maakohus jättis menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ja otsustas

määrata menetluskulud kindlaks eraldi määrusega pärast otsuse jõustumist. Hagejad esitasid

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus jättis 06.08.2019 määrusega

menetlusse võtmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud seoses esitatud kaebusega hagejate

kanda ning määras kindlaks, et kostjatel hüvitatavad menetluskulud puudusid. Maakohtu

03.05.2019 otsus jõustus 11.09.2019.

Maakohtu lahend

2. Maakohus määras menetluskulud rahaliselt kindlaks 02.01.2020 määrusega. Maakohus

rahuldas kostjate avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras

menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 2 179 eurot. Kostjate avaldus jäi rahuldamata

553,60 euro ulatuses. Hageja I kohustus hüvitama igale kostjale 272,37 eurot ja hageja II igale

kostjale 272,37 eurot. Maakohus kohustas hagejaid tasuma menetluskuludelt ka viivist.

Kostjate menetluskulud olid maakohtus 2 732,60 eurot käibemaksuta (lepingulise esindaja tasu

2 240 eurot ja muud menetluskulud (kinnisvara eksperdihinnangute kulud, pankadest tõendite

esitamise ja väljastamise kulud) 492,60 eurot). Kohus leidis, et esindaja põhjendatud tunnitasu

oli 80 eurot tunnis 21,08 tunni eest (kokku 1 686,40 eurot), arvestades asja õiguslikku

keerukust, tehtud toiminguid ja menetlusdokumentide sisu. Muud menetluskulud 492,60 euro

ulatuses (kinnisvara eksperdihinnangute kulud, pankadest tõendite esitamise ja väljastamise

kulud) olid samuti põhjendatud. Maakohus märkis, et kostjad esitasid kohtule tõendid koos

selgitava menetlusdokumendiga, mistõttu olid kohtule arusaadavad kostjate menetluskulud.

Kohus vähendas kostjate lepingulise esindaja kulusid järgmiselt:

 Kostjatel kulus 13.10.2016 menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike

toimingute tegemiseks kokku 12 tundi. Menetlusdokumendi sisuline tekst esitati

ligikaudu kolmel ja poolel lehel. Kostjatel sai menetlusdokumendi koostamiseks ja

selleks vajalike toimingute tegemiseks kuluda maksimaalselt 10 tundi.

 Kostjatel kulus 19.09.2017 kohtuistungi ettevalmistamiseks ja osalemiseks kokku 2,5

tundi. Kohtuistung kestis 0,58 tundi ja põhjendatud istungiks ettevalmistamise kuluks

sai olla 1 tund. Kohus arvestas, et kostjate esindaja oli materjalidega juba tutvunud ja

oma õigusliku positsiooni kujundanud.

 Kostjatel kulus 19.11.2018 menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike

toimingute tegemiseks kokku 8 tundi. Menetlusdokumendi sisulist teksti oli ligikaudu

kolmel lehel. Kohtu hinnangul sai menetlusdokumendi koostamiseks ja selleks vajalike

toimingute tegemiseks kuluda aega maksimaalselt 4 tundi. Kohus arvestas, et kostja

esindaja oli materjalidega juba tutvunud ja oma õigusliku positsiooni kujundanud.

Määruskaebus

3. Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse

tühistada, jätta menetluskulud osaliselt või täielikult poolte kanda ning nõuda kostjatelt välja

tõendid esindajakulude tasumise kohta. Hagejad tõid määruskaebuses esile järgmist:

 Maakohus määras istungil pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks.

Kostjad esitasid nimekirja 01.04.2019 ja hagejad esitasid sellele omapoolsed

vastuväited 05.04.2019. Kostjate lepinguline esindaja esitas omal algatusel ja ilma

kohtu korralduseta menetluskulude nimekirja uuesti 23.09.2019, mida oli võrreldes

01.04.2019 esitatud menetlusdokumendiga olulises osas muudetud. Pärast otsuse

tegemist kostjatel menetlustoiminguid ei lisandunud.

 Kostjate esindaja osutas õigusabiteenust läbi OSAÜHINGU FLAGMAN GRUPP

(edaspidi OÜ) ning kostjad sõlmisid õigusabiteenuse saamiseks lepingu, mille alusel

väljastati kostjatele arved. Kõik kostjad olid omavahel lähisugulased ja pereliikmed.

Sellest tulenevalt oli hagejatel kahtlus, kas kostjad olid väljastatud arved tasunud. Kostja

II poolt 01.04.2019 maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas ei olnud kordagi

mainitud OÜ poolt esitatud arvetest ja nende vahel sõlmitud õigusabilepingust. Kostjate

väitel olid nad kõik menetluskulud kandnud ise. Hagejad viitasid oma 05.04.2019

vastuväites, et neilt ei ole võimalik välja mõista kostja II poolt kantud menetluskulusid,

kuna kohtumenetluses ei ole võimalik iseennast lepinguliselt esindada ja alles pärast

selle vastuväidetega tutvumist teatas kostja II uues menetluskulude nimekirjas, et kõik

arved olid ülekande teel tasutud hoopis OÜ-le. Juhul kui kostjad arveid ei tasunud enne

korduva menetluskulude nimekirja esitamist, siis oli kostja II esitanud kohtule

valeväiteid rahalise kasu saamise eesmärgil ning sellele peab omakorda järgnema

seadusest tulenev vastutus. Seega oli vaja kontrollida arvete tasumist.

 Kostjad III ja IV sisuliselt ei osalenud menetluses (neid ei olnud istungitel ega esitanud

ühtegi menetlusdokumenti oma seisukohtadega). Kogu menetlus oli põhiliselt suunatud

kostjate I ja II vastu omandi tagasivõitmiseks. Antud juhul ei olnud põhjendatud

arvestada kõikide kostjate poolt menetluskulude kandmist võrdsetes osades, kuna nende

roll ja osalemine menetluses oli ebavõrdne. Maakohus jagas menetluskulud ebaõiglaselt

ja hagejad ei pidanud kostjate kulusid üldse kandma.

 Kostjate 13.10.2016 menetlusdokumendi põhjendatuks ajakuluks sai lugeda 3,5 tundi.

Maakohus ei põhjendanud, kuidas sai 19.11.2018 menetlusdokumendi koostamiseks

kuluda 15 tundi (sisuline tekst ca 3 lehekülge ja seega oli põhjendatud ajakulu

maksimaalselt 3 tundi).

 Kostjad ei tõendanud, et kinnisvara eksperdihinnangud maksid 480 eurot ning ei ole

esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks vastavate summade tasumist. Hagejad palusid

vastav menetluskulu jätta tähelepanuta ja rahuldamata.

Edasine menetluse käik

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjatele tähtaja määruskaebusele

vastamiseks.

5. Kostjad leidsid, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostjad tõid esile järgmist:

 Kostjad

esitasid

23.09.2019

omal

algatusel

taotluse

menetluskulude

kindlaksmääramiseks

ja

menetluskulude

nimekirja

koos

arvetega,

lähtudes

kohtuotsusest ja arvestades mõistlikku aega peale kohtuotsuse jõustumisest. Nimekiri

jäi samaks, seda pole muudetud ega lisatud täiendavalt töömahtu.

 Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ole lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks asjaolu, et menetlusosalised on need

kulud kandnud. Kostjad ei pea tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale

maksnud. Seega ei olnud oluline, kas kostjate esindajale oli tasu makstud või kes oli

selle tasunud.

 Kostjad ei pidanud viitama õigusabilepingule ja neil polnud kohustust esitada arved

koos menetluskulude nimekirjaga. Antud juhul polnud tähtsust, kes konkreetselt

kostjatest kandis/tasus menetluskulud. Kostjad võisid tasuda ka sularahas ja seetõttu

polnud vaja pangakonto väljavõtet esitada. Kostjad esitasid kinnisvaraeksperdi hinna

kirjavahetuse alusel. Kostjad tasusid kinnisvaraeksperdile sularahas arve alusel.

 Hagejatel ei saanud olla kahtlust, et kostjaid esindas kostja II läbi õigusbüroo. Kostjate

seisukohast pole oluline, kas neid esindab kostja II õigusbüroo või mingi muu

õigusteenuse osutaja.

 Kostjatele oli arusaamatu hagejate väide, et kohtumenetluses pole võimalik iseennast

lepinguliselt esindada, antud väidet pole hagejad seaduste viitega kinnitatud ja see

tuleneb hagejate isiklikust arvamusest. Arvesse tuli võtta, et menetlus algatati nelja

kostja vastu, kes tsiviilkohtumenetluse mõistes omasid võrdseid õigusi, sh ka

esindamiseks. Kostjad võisid kasutada ühte esindajat.

 Kostjate esindaja töömaht oli asjakohane ja põhjendatud. Hagejate lepinguline esindaja

kulutas antud menetluses 51 tundi, mis oli kaks korda rohkem kui kostjate esindajal.

 Hagejad ei saanud enam vaidlustada menetluskulude jaotust. Hagejad oleksid pidanud

esitama maakohtu otsuse peale apellatsiooni.

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus leiab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

määruse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses

toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuses esitatud

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Hagejad ei ole määruskaebuses esile toonud, kuidas rikkus kostjate menetluskulude

nimekirja täpsustamine hagejate õigusi. Toimikust nähtub, et maakohus kohustas 29.03.2019

istungil pooli esitama menetluskulude nimekirju ja andis võimaluse esitatule vastata. Pärast

maakohtu otsuse jõustumist esitasid kostjad täpsustatud menetluskulude nimekirja ning arved

õigusabiteenuse osutamise kohta (arveid kostjad varasemalt ei esitatud). Maakohus märkis

otsuse punktis 14, et kostjatelt on vajalik nõuda menetluskulude nimekirja täpsustamist ja

tõendeid kulude kandmise või vastava kohustuse tekkimise kohta. Maakohus tagas hagejatele

võimaluse vastata kostjate täpsustatud menetluskuludele. Täpsustatud menetluskulude

nimekirjas muutsid kostjad 19.09.2017 istungil osalemise tasu (varasemalt ebaõige arvutus),

mida maakohus aga vähendas ja mille osas määruskaebuses hagejad vastuväiteid ei esitanud.

Samuti muutsid kostjad tõendite saamise kulu, kuid seda hagejate kasuks (vähendasid

summasid). Kostjad lisasid täpsustatud avalduses arvelduskonto, kuhu väljamõistetud

menetluskulud tasuda ja lisasid taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. Selles osas

hagejad aga vastuväiteid menetluskulude kindlaksmääramisel ega määruskaebuses ei esitanud.

9. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus.

Lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on

need kulud kandnud (Riigikohtu 01.12.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11).

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). TsMS

§ 176 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse täiendavate dokumentide nõudmiseks, st kas

nõuda või mitte nõuda täiendavaid dokumente.

10. Riigikohus on leidnud, et asjaolu, et menetlusosalisele osutas õigusabi tema poeg, kes ei ole

nõudnud temalt arve maksmist, ei tähenda seda, et menetlusosalisel ei ole nimetatud

õigusabikulu tekkinud või et kohus pidi nõudma arve tasumist tõendavaid dokumente.

Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele tuleb lisada menetluskulude nimekiri, milles on

detailselt näidatud kulude koosseis. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista

asjaolu, et menetluskulud kandis muu isik. Kohtul on õigus nõuda menetluskulude kohta

selgitusi või tõendavaid dokumente, kui kohtul tekib menetluskulude kandmise kohta kahtlus

või ei ole menetluskulude nimekiri selge (Riigikohtu 14.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

98-13, p 13). Tavaliselt piisab õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks õigusabi

osutamise eest esitatud arvest või õigusabi eest tasumist tõendavast dokumendist. Kui arvete

saajaks on märgitud kolmas isik, ei saa esitatud arvete alusel asuda seisukohale, et

menetlusosalisele on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Kui menetlusosalise ja

kolmanda isiku vahel on kokkulepe, mille kohaselt tasub kolmas isik menetlusosalisele

osutatud õigusabiteenuse arved, kuid menetlusosaline on kohustatud need kulud kolmandale

isikule hüvitama või tekib tal alternatiivselt kulude hüvitamise kohustus kolmanda isiku ees

käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel, tuleb menetlusosalisel

õigusabikulude tasumise kohustust jaatada ja põhjendatud ning vajalikud esindajakulud kostjalt

välja mõista (Riigikohtu 09.11.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-16, p 13).

11. Käesoleval juhul nähtub arvetest, et nende aluseks on leping nr 401 ja arved väljastati OÜ

poolt. Nimetatud lepingut ei ole kohtule esitatud. Samuti pole teada lepingu sisu. Samas nähtub,

et hagejad ei sea kahtluse alla lepingu olemasolu. Arvetel ei ole märgitud, kes oli arvete saaja

isikuks. Märgitud on vaid arve maksja, kelleks on kostja II. Kostja II osutas teistele kostjatele

õigusteenust käesolevas tsiviilasjas läbi OÜ. Kuigi lepingulise esindaja kulude väljamõistmise

tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on menetluskulud tegelikult kandnud, peab

kulude hüvitamist nõudma õigustatud pool siiski kohtu nõudmisel tõendama TsMS § 176 lg 6

esimese lause järgi esinduse eest tasumise kohustuse olemasolu (Riigikohtu 01.12.2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11). Esindajakulude eest tasumise kohustuse tekkimise

tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja mõista (Riigikohtu

10.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13).

12. Kostjad avaldasid 23.09.2019 menetluskulude nimekirjas, et õigusabikulusid OÜ ees

kannab kostja II. Kostja II osales menetluses samaaegselt nii menetlusosalisena kui ka teiste

kostjate lepingulise esindajana. Kuna õigusabikulude tasumise kohustuse tõendamiseks piisab

õigusabi osutamise eest esitatud arvest ja TsMS § 174 lg 9 kohaselt ei välista menetluskulude

hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, siis puudub

ringkonnakohtul kahtlus, et kulude hüvitamiseks esineb alus. Kohtul puudub alus kahelda

õigusabiteenuse osutamise lepingu olemasolus, mille alusel väljastas OÜ arveid. Kostjal ei ole

keelatud esindada kaaskostjaid ja nõuda selle eest tasu. Asjaolu, kuidas kostjad omavahel

korraldasid õigusabikulude tasumist ei anna alust menetluskuludele väljamõistmata jätmiseks

hagejatelt. Seetõttu puudub vajadus nõuda kostjatel tõendite esitamist arvete tasumise kohta.

Esitatud arvetest ja selgitustest piisas. Kohtul puudub kahtlus ka ekspertiisikulude kandmises

menetluskulude nimekirjas märgitud suuruses. Tegemist on tavapärase tasu suurusega. Kuidas

kostjad omavahel on kulude kandmist jaganud, ei puuduta hagejaid. Ringkonnakohtu hinnangul

kuuluvad menetluskulud hüvitamisele igal juhul sõltumata sellest, kas maakohtul tuli lähtuda

kostjate varasemast või hilisemast menetluskulude nimekirjast. Samuti puuduvad neis sellised

vastuolud,

mis

välistaksid

kulude

väljamõistmist.

Kohus

lähtub

menetluskulude

kindlaksmääramisel TsMSist, mis aga ei näe ette võimalust menetlusosalise vastutusele

võtmiseks ja kulude väljamõistmata jätmiseks nagu hagejad määruskaebuses viitasid.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et kui füüsiline isik ajab kohtus enda asja ja võidab, võib ta

TsMS § 162 lg 2 esimese lause järgi nõuda kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalike kohtuväliste

kulude hüvitamist. Omaette küsimus on, kas ja millist tasu võiks nõuda iseenda esindamise eest

professionaalsest

esindajast

menetlusosaline,

kelle

kasuks

menetluskulud

teiselt

menetlusosaliselt välja mõistetakse. Iseenesest oleks põhjendatud, kui ta saaks nõuda hüvitist

samas ulatuses, milles ta ise esindanuks enda asemel menetluses kedagi teist. Välistatud ei ole

ka hüvitisenõue saamata jäänud tulu osas. Vastasel juhul oleks tal mõistlikum palgata endale

esindajaks keegi teine (Tsiviilkohtumenetluse seadustik I kommenteeritud väljaanne 2017, §

175 p 3.9.1, lk 856). Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale II tekkinud õigusabikulud

põhimõtteliselt hüvitatavad ning maakohus hindas kostja II menetluskulude suuruse vajalikkust

ja põhjendatust.

13. Hagejad leiavad, et maakohus oleks kostjate lepingulise esindaja kulusid pidanud

vähendama suuremas ulatuses. Riigikohus on leidnud, et menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11 ja

18.05.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber

hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et

menetlusosalise hinnangul kulus menetlusdokumendi koostamiseks vähem aega või oli

menetlusosalise hinnangul põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu väiksem. Ringkonnakohus

saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud

diskretsioonipiire. Maakohus hindas kostjate esitatud menetlusdokumente ja vähendas

lepingulise esindaja kulusid, sh arvestas maakohus asja õiguslikku keerukust, tehtud toiminguid

ja menetlusdokumentide sisu. Maakohus ei rikkunud diskretsioonipiire, kui hindas kostjate

põhjendatud menetluskulude suuruseks maakohtus 2 179 eurot. Hagejate väited ei anna

ringkonnakohtul alust sekkuda maakohtu otsustusse.

Hagejad leiavad, et kostjad osalesid menetluses erinevas ulatuses ja seega puudus alus

menetluskulude

proportsiooni

lugemist

võrdseks.

Olukorras,

kus

menetluskulude

kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt

seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus

selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa

kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning

kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (Riigikohtu 25.11.2011

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14 ja 03.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p

15). Maakohus määras otsuses, et hagejad kannavad kostjate menetluskulusid võrdsetes osades.

Eelnimetatud hagejate väite näol on sisuliselt tegemist etteheitega menetluskulude jaotusele.

Menetluskulude jaotust sai vaidlustada ainult maakohtu otsuse peale edasikaevates vastavalt

TsMS § 178 lg-le 1. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise vaidluses menetluskulude

jaotust ümber ei vaadata, siis jätab ringkonnakohus hagejate väited selles osas tähelepanuta.

14. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Mati Maksing, Krista Kirspuu