3-20-35/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-35

Haldusasi

XX kaebus Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.03.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 16.06.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.03.2020 otsus

haldusasjas nr 3-20-35 muutmata.

2. Jätta XX menetluskulud riigi kanda osas, milles talle anti menetlusabi. Ülejäänud

menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse

peale

võib

Riigikohtule

esitada

kassatsioonkaebuse

hiljemalt

27.07.2020

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-20-35

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale 28.10.2019 taotluse (registreeritud 01.11.2019)

150 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks.

1) Kaebaja kasutusse määrati 17.10.2019 kambris R6-02 narivoodi ülemine magamiskoht, kuigi

ta juhtis korduvalt vangla tähelepanu asjaolule, et ülemisele kohale ronimine ei vasta tema

terviseseisundile. 19.10.2019 hommikul ei antud vanglas raadio kaudu tavapärast äratussignaali

ja kaebaja ärkas alles toiduluugi avamise peale. Nähes, et kandik on juba asetatud toiduluugile,

kiirustas kaebaja seda vastu võtma, kukkus redelilt põrandale ja murdis reieluu. Kaebaja soovib

hüvitist vangla tekitatud tervisekahju eest.

2) Pärast reieluumurru tõttu haiglas viibimist naasis kaebaja 23.10.2019 vanglasse, kus talle ei

antud liikumisabivahendina ratastel tugiraami, vaid üksnes ratastool. Ratastool ei mahtunud

tualettruumi uksest sisse. Duširuumis ei olnud istepinki. Kaebajal ei olnud seetõttu võimalik

end pesta ega normaalselt tualetti kasutada. Sellega alandas vangla kaebaja inimväärikust, mis

tuleb vanglal hüvitada.

2. Tallinna Vangla direktor jättis 30.12.2019 otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

kohtu määratud suuruses.

1) Kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 18.07.2019, kus talle määrati narivoodi ülemine ase. Sel

ajal ei olnud tal tervisega probleeme, ent narivoodi ülemisele kohale ja sealt alla ronimise tõttu

hakkas järjest enam tunda andma kunagine põlvevigastus. Septembri alguses võttis kaebaja

enda kasutusse kambris vabaks jäänud alumise voodikoha, nii et tegelikult oli ta enne kambrisse

R6-02 paigutamist üle kuu aja maganud alumisel voodikohal. 19.10.2019 ei kõlanud raadio

kaudu tavapärast äratussignaali ning kaebaja kukkus, kuna kiirustas toidukandikut vastu võtma.

Kaebaja kambrikaaslane, ärgates kaebaja kukkumise peale, võttis toidukandiku vastu.

Kukkumise, luumurru ja selle tagajärgede põhjuseks oli asjaolu, et kaebajale narivoodi ülemise

aseme määramisel ei võtnud vangla arvesse kaebaja vanust ega terviseseisundit.

2) Kaebaja sai alates 23.10.2019 haiglast vanglasse naastes liikuda vaid ratastoolis, mis ei

mahtunud sisse tualettruumi uksest. Kaebaja pidi WC-sse roomama. Kuna duširuumis polnud

istepinki, ei olnud kaebajal võimalik ennast pesta. 01.11.2019 sai kaebaja ratastega tugiraami,

ent ka see ei mahtunud tualettruumi uksest sisse.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Kukkumine oli õnnetusjuhtum, mille tagajärjel tekkinud kahju eest ei vastuta vangla. Enne

kambrisse R6-02 paigutamist oli kaebaja paigutatud kambrisse R2-09, kus tema kasutusse oli

määratud ülemine voodikoht. Kaebaja ei oleks tohtinud omavoliliselt võtta kasutusse alumist

kohta, isegi kui see jäi vabaks. Kui kaebajal oleks tegelikult esinenud tervisest tulenev takistus

ülemise voodikoha kasutamisega, oleks ta meditsiinitöötajat sellest teavitanud. Seda kaebaja

aga ei teinud, kuigi käis meditsiiniõe ja perearsti vastuvõtul 18.07.2019, 29.07.2019 ja

23.09.2019. Neil vastuvõttudel ei tuvastatud kaebajal selliseid tervisehäireid, mille tõttu oleks

pidanud talle määrama alumise voodikoha. Kaebaja ei ole esitanud ka vanglale sellekohaseid

suulisi ega kirjalikke pöördumisi. Kaebaja avaldas 17.10.2019 rahulolematust selle üle, et teda

ei paigutatud avatud sektorisse, mitte määratud voodikoha üle. Kaebaja väite, et ta kukkus, sest

kiirustas toidukandikut vastu võtma, lükkab ümber toidujagamisega tegelenud III üksuse

valvuri selgitus, et toidukandiku võttis vastu kaebaja kambrikaaslane ning narilt

allahüppamisele iseloomulikku häält kuulis ametnik siis, kui ta jagas toitu juba järgmisesse

kambrisse. Sündmuskohale kutsutud meditsiiniõele ja vanglaametnikule selgitas kaebaja, et

kukkus teise korruse narilt alla, arvates, et lamab alumisel kohal.

3-20-35

3(7)

2) Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgituse järgi sai kaebaja haiglast naastes soovituse

jalale kaheksa nädala vältel mitte toetuda, mistõttu lubati kaebajal liikuda ainult ratastooliga,

kuid vangla meditsiiniosakonnale ei ole teada, et kaebajal oleks olnud probleeme WC või duši

kasutamisega. On tõsi, et meditsiinikambris nr 04, kus kaebaja viibis 23.10.–11.11.2019, ei

mahtunud ratastool tagumiste rataste juurest WC uksest sisse, ent ratastooli esiosaga

tualettruumi sõitmisel jäi WC-poti ja ratastooli vahele vaid ca 40 cm, mis tähendab, et

ratastoolist tõustes oli võimalik WC-d püsti kasutada või ühe koha peal seistes 180° pöörde

tegemisel WC-potile istuda. WC-poti taga olevat kraanikaussi kasutades sai kaebaja teha ka

esmaseid hügieenitoiminguid. 31.10.2019 anti kaebajale kõrge rulaator, millega sai

tualettruumi siseneda. Kuna kaebaja tervisekaardist ja meditsiiniosakonna juhataja selgitustest

nähtuvalt ei avaldanud kaebaja meditsiinitöötajatele probleeme seoses tualettruumi

kasutamisega ning kaebaja terviseseisund ei ole meditsiinikambris viibimise ajal halvenenud,

tuleb järeldada, et kaebajal ei olnud tualettruumi kasutamisega olulisi probleeme.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Vaidlust ei ole selles, et 19.10.2019 kaebaja kukkus ja murdis reieluu, laskudes alla temale

magamiskohaks määratud narivoodi teiselt korruselt. Vangla vastutaks kaebajale tekkinud

tervisekahju eest juhul, kui kukkumine ja selle tagajärjel saadud vigastus olid tingitud vangla

õigusvastasest tegevusest. Praegusel juhul see nii ei olnud.

Kaebajale ülemise voodikoha määramist saaks vanglale ette heita, kui vastava otsuse tegemise

ajal oli vanglal piisavalt kaalukas teave selle kohta, et narivoodi teise korruse kasutamine oli

kaebajale vastunäidustatud või ohtlik. Kambrisse R6-02 paigutamisel oli kaebaja 67-aastane.

Sellise vanuse puhul ei pea eeldama, et isik ei suuda narivoodi teisele korrusele ja sealt alla

ronida või see nõuab temalt ebamõistlikult suurt pingutust või põhjustab vaevusi. Ka vangistust

reguleerivatest õigusaktidest ei tulene keeldu määrata sellises vanuses kinnipeetavale

kasutamiseks kahekorruselise voodi ülemine korrus. Kinnipeetava terviseseisundist tulenevate

kinnipidamise eritingimuste aluseks saab olla eelkõige arsti ettekirjutus. Kaebaja haigusjuhtude

kirjelduste järgi (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 3) on kaebaja arstile korduvalt kurtnud

1992. a-l toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kahjustada saanud põlveliigesega seotud

probleeme, ent ei ole kordagi avaldanud, et tal oleks sellest tulenevalt raskusi narivoodi teisele

korrusele või sealt alla saamisega. Arst ei ole selles osas teinud ka ühtki ettekirjutust.

Kaebaja terviseseisund ei olnud ilmselgelt selline, et ametnikud oleksid pidanud kohe ja ilma,

et kaebaja oleks arsti poole pöördunud, aru saama, et narivoodi teisel korrusel asuva

magamiskoha kasutamine on kaebajale ebamõistlikult raske või ohtlik. 2019. a juulis, kui

kaebaja järjekordselt Tallinna Vanglasse saabus, paigutati ta kambrisse R2-09, kus tema

kasutusse määrati samuti narivoodi ülemine magamiskoht. Kaebaja ei saa tugineda sellele, et

2019. a septembri algusest kasutas ta tegelikult alumist magamiskohta. Kaebaja omavolilisest

voodikoha vahetusest ei saanud ega pidanud vangla järeldama, et kaebaja terviseseisund ei

võimalda ülemise voodikoha kasutamist. On usutav, et kui ülemise voodikoha kasutamine oleks

kaebaja jaoks olnud probleemne, oleks ta seda avaldanud meditsiinitöötajatele, kellega tal oli

2019. a jooksul korduvalt juttu ammusest põlvevigastusest. Haigusjuhtude kirjeldusest ei nähtu

selliste kaebuste esitamist. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja on selgitanud, et

kaebajal tuvastati küll vanglasse saabumisel probleemid vasaku põlvega, kuid mitte sellisel

määral, et oleks olnud alust määrata ta nari esimesele korrusele ning kaebaja ka ise ei kaevanud,

et oleks nari teisele korrusele ülesminek-allatulek raskendatud (vastustaja 17.02.2020 vastuse

lisa 2). Iseenesest on võimalik, et 2019. a septembris arsti juures käies (23.09.2019 avatud

haigusjuht nr A16815 20) ei kurtnud kaebaja ülemisele voodikohale ronimisega seotud raskusi

põhjusel, et ta kasutas sel ajal omavoliliselt alumist voodikohta, ent kui kinnipeetav arsti või

vanglateenistust oma tervisega seotud probleemidest nõuetekohaselt ei teavita, ei saa ta nõuda

ega eeldada, et neid asjaolusid tema kinnipidamistingimusi käsitlevate otsuste tegemisel arvesse

3-20-35

4(7)

võetakse. Seega asjaolust, et kaebajale oli enne kambrisse R6-02 paigutamist määratud ka

kambris R2-09 ülemine voodikoht ning sellest, et kaebaja ei olnud ümberpaigutamisele

eelnenud umbes kolme kuu jooksul kordagi ei arstile ega vanglateenistuse ametnikele kaevanud

raskusi seoses ülemisele voodikohale või sealt alla pääsemisega, võis vangla järeldada, et

ülemine voodikoht on kaebaja vanusele ja terviseseisundile vastav.

Ebausutav on kaebaja väide, et ta protesteeris ülemise voodikoha määramise vastu kohe, kui ta

viidi esmakordselt kambrisse R6-02. Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude tekstist nähtub,

et eelnimetatud kambrisse paigutamisega ei olnud kaebaja rahul sellepärast, et lootis enda

paigutamist avatud sektorisse 0-1 või 0-3. Seda kinnitab ka vastustaja esitatud väljavõte III

üksuse valvuri ning teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti vahel 17.10.2019 toimunud Skype’i

vestlusest (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 5). Valvur informeeris teabe- ja uurimisosakonda

kaebaja meelepahast ja ähvardustest, ent ei märkinud, et kaebaja oleks rääkinud tervisest

tingitud probleemidest ülemise voodikoha kasutamisel. See kinnitab vastustaja seisukohta, et

kaebaja ei avaldanud ka valvurile, et tal on ülemise voodikoha kasutamisega probleeme. Kuna

vanglateenistus ei saanud kaebajalt teavet, mille pinnalt oleks pidanud järeldama, et ülemine

voodikoht ei ole kaebaja tervisele vastav, ei olnud ülemise voodikoha määramine õigusvastane.

19.10.2019 hommikuse äratuse ja toidu jagamisega seotud asjaolud on praeguse vaidluse

seisukohast ebaolulised. Isegi kui sel päeval äratussignaali tavapärasel viisil ei antud ja kaebaja

ärkas alles toiduluugi avamise peale ning kukkus seetõttu, et kiirustas narilt allaronimisega

selleks, et võtta vastu toidukandik, ei põhjustanud need vangla toimingud (äratuse ja toidu

jagamise korraldamine) vahetult kaebaja kukkumist ega tervisekahjustuse tekkimist. Kaebaja

ei olnud sunnitud toidukandiku vastuvõtmiseks kiirustama ega ettevaatamatult voodist välja

tulema. Ei ole põhjust arvata, et toidujagaja oleks asetanud kandiku toiduluugile nii, et see oleks

sealt võinud maha kukkuda või kaebaja oleks võinud toidust ilma jääda, kui ta poleks

reageerinud piisavalt kiiresti. Seega on ilmne, et tekkinud kahju ei ole põhjuslikus seoses vangla

toimingutega äratuse korraldamisel ja toidu jagamisel. Kuna põhjuslik seos kahju ja nende

toimingute vahel puudub, ei ole vaja analüüsida nende toimingute õiguspärasust.

2) Kaebaja leiab, et tingimused vangla meditsiiniosakonnas olid inimväärikust alandavad.

Vaidlust pole selles, et kaebaja paigutati vangla meditsiiniosakonda 23.10.2019 pärast seda, kui

ta saabus tagasi haiglast, ning kaebajale anti liikumisabivahendina ratastool. Haigusjuhu

kirjeldusest nähtub, et rulaator anti kaebajale 31.10.2019 (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 3).

Kaebuses väidab kaebaja, et rulaatori sai ta 01.11.2019. Vaidlust ei ole selles, et ratastool ei

mahtunud sisse kambri WC ja duširuumi uksest.

Fotodelt (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisad 7 ja 8) nähtub, et vahemaa, mis jäi ratastooli ja

WC-poti vahele, oli nii väike, et kaebajal oli võimalik toolist tõusta, end kohapeal ümber

pöörata ja WC-potile istuda. Samuti nähtub, et WC-s oli seinale kinnitatud toru (käsipuu),

millest oleks vajadusel saanud tasakaalu hoidmiseks kinni võtta. Elementaarseid

hügieenitoiminguid oli kaebajal võimalik teha, kasutades WC-poti kohal olevast kraanist

tulevat vett. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud abivahenditeta täielikult

liikumisvõimetu. Haigusjuhu kirjeldusest (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 3) nähtuvalt oli

kaebajale antud soovitus järgmine: „jalale toetumine ei ole lubatud 8 nädala vältel. Senikaua

kõndimine karkude või rulaatoriga, toetudes paremale jalale“. Sel moel tualeti kasutamine oli

ebamugav, ent mitte sedavõrd, et see oleks alandanud kaebaja inimväärikust. Samuti on usutav,

et kui WC või duši kasutamine oleks kaebajale tegelikult probleeme valmistanud, oleks ta

sellest teavitanud vangla meditsiiniosakonna töötajaid. Vastustaja meditsiiniosakonna juhataja

selgituse kohaselt kaebaja seda ei teinud (vastustaja 17.02.2020 vastuse lisa 2). Kaebaja pole

ka ise väitnud, et oleks selles küsimuses vangla poole pöördunud enne 28.10.2019 kahju

hüvitamise nõude esitamist.

3-20-35

5(7)

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tualeti kasutamine ja hügieenitoimingute tegemine

oli kaebajale terviseseisundi tõttu ebamugav ning on usutav, et karkude olemasolul oleks see

olnud mugavam, ent kõnealused ebamugavused 8–9 päeva vältel, mil kaebaja kasutada oli vaid

ratastool, ei saanud olla nii tõsised, et need kvalifitseeruksid inimväärikuse alandamisena.

Vastustaja esitatud fotod lükkavad ümber kaebaja väite, et ta pidi WC-sse minemiseks mööda

põrandat roomama.

3) Kaebaja väide, et duši alla ei saanud ta minna ka talle antud rulaatoriga, väljub selle vaidluse

piiridest, kuna rulaator anti kaebajale kas 31.10.2019 või 01.11.2019, ent kahju hüvitamise

nõude on kaebaja allkirjastanud 28.10.2019 ning rulaatori kasutamisega seotud probleeme ei

ole selles nimetatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1) Tallinna Vangla ei arvestanud kaebaja vanuse ja terviseseisundiga. Narivooditel puuduvad

käepidemed.

Kontaktisik

viskas

kaebaja

taotlused,

milles

ta

taotles

kohtumist

julgeolekutöötajaga, prügikasti, ja ütles, et tema otsustab ainuisikuliselt, keda kuhu paigutada.

Kaebajaga juhtunud õnnetus oleks olemata, kui kontaktisik ei oleks ületanud oma võimupiire.

Kaebajale oli varem antud lubadus, et ta viiakse üle avatud osakonda 0-3. Kaebaja tervis

halvenes 2019. a septembris, kui ta lõi oma põlve ära. Kuna kaebaja magas sel ajal narivoodi

alumisel korrusel, ei olnud tal sel ajal vajadust taotleda alumist voodikohta. Vanglas on alati

nii, et kui alumine voodikoht vabaneb, hõivab selle kinnipeetav, kes enne magas ülemisel

voodikohal. Valvur valetab, sest kaebaja kambrikaaslane ärkas 19.10.2019 alles selle peale, kui

kaebaja voodist alla kukkus. Kaebaja palus tal kandiku vastu võtta ja kutsuda kiirabi.

2) Meditsiiniosakonnas on põhimõtteliselt olemas sobivad kambrid, kuid kaebaja paigutati

tuberkuloosihaigetele mõeldud kambrisse, kus oli ratastooliga liikumisel probleeme. Vangla

pidi nägema, et kaebaja ei mahtunud tualettruumi uksest ratastooliga sisse. Kaebaja ei saanud

pikka aega ennast pesta.

3) Praeguseks on ilmnenud veel mitmeid uusi rikkumisi: vangla ei esitanud maakohtule taotlust

kaebaja ennetähtaegseks vabastamiseks; 20.12.2019 ei saanud kaebaja õigeaegselt arstiabi;

vangla ei teavitanud Tallinna linna õigeaegselt kaebaja vabanemisest ja elamispinna vajadusest.

7. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

1) Kaebajale tekkinud tervisekahju ei ole põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase

tegevusega. Õigusaktid ei keela vanemaealistele ülemist voodikohta määrata ning vastustajal

puudus teave, et kaebaja vajas terviseseisundist tulenevat erikohtlemist. Kaebaja süüdistused

inspektor-kontaktisiku aadressil on alusetud. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei

viidanud kaebaja neile probleemidele ega ole ka vanglat muul viisil inspektor-kontaktisikuga

seotud probleemidest teavitanud. Kaebaja soovis teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga

kohtuda seetõttu, et lootis pääseda avatud osakonda 0-1 või 0-3. Kaebaja väited voodikoha

vahetamise lubatavusest on alusetud. Tallinna Vangla kodukorra järgi on voodikohta lubatud

vahetada vaid vanglaametniku loal, kuid sellist luba ei ole kaebaja saanud. Vastustaja ei olnud

kaebaja omavolilisest voodikoha vahetamisest teadlik.

2) Vastustaja ei olnud teadlik probleemidest WC või duši kasutamisega ning sai neist teada

alles kahjunõudest. Kaebajal oli võimalik teha esmaseid hügieenitoiminguid. Seetõttu ei olnud

kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavad.

3-20-35

6(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebajal on õigus nõuda Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 7 ja 9 sätestatud tingimustel. Kaebuse rahuldamise

eeldusena tuleb mh tuvastada, et Tallinna Vangla kahjustas oma õigusvastase tegevusega

süüliselt kaebaja tervist või alandas tema väärikust. Ringkonnakohtu hinnangul leidis

halduskohus õigesti, et kummagi nimetatud aluse puhul ei ole kahjunõude rahuldamise

eeldused täidetud. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus

vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 201 lg 4) ning vastab apellatsioonkaebusele järgmist.

9. Vangistusseaduses (VangS), justiitsministri 30.11.2000 määruses nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ ega Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud

„Tallinna Vangla kodukorras“ ei ole reguleeritud, milliste kriteeriumite alusel määratakse

kinnipeetavale vanglas konkreetne voodikoht. Seega tuleb kõnealuse otsustuse tegemisel

arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2). Muu

hulgas peab vangla arvesse võtma VangS § 41 lg-s 1 sätestatud nõuet kohelda kinnipeetavat

inimväärikalt ning mitte põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. See hõlmab kohustust arvestada kinnipeetava

vanuse ja terviseseisundiga. Vanglalt saab siiski nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist,

mis on talle teada. Kuigi haldusorganil on kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja

selgitada (HMS § 6), peab asjaolu uurimiseks esinema mõistlik ajend (vt Riigikohtu 05.09.2019

otsus nr 3-17-1110, p 23).

10. Kaebaja paigutati 17.10.2019 kambrisse R6-02, kus tema kasutusse määrati narivoodi

ülemine voodikoht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja paigutamine narivoodi

ülemisele voodikohale ei olnud välistatud pelgalt tema vanuse tõttu ning Tallinna Vanglal ei

olnud 17.10.2019 seisuga ka sellist teavet, mis oleks välistanud kaebajale narivoodi ülemise

voodikoha kasutamiseks andmise tulenevalt tema terviseseisundist. Seetõttu tulnuks kaebajal

endal vanglale märku anda, et ülemise voodikoha kasutamine on talle tervisest või muudest

asjaoludest tulenevalt ülemäära valus, ohtlik või keeruline. Puuduvad veenvad tõendid, et

kaebaja teavitas enne 19.10.2019 vanglat ülemise voodikoha kasutamisega seotud

probleemidest, kuid vangla jättis selle tähelepanuta. Halduskohus on piisavalt põhjendanud,

miks pole usutav, et kaebaja protesteeris ülemise voodikoha vastu kohe kambrisse R6-02

üleviimisel, kuid valvur oli tegevusetu. Toimiku materjalidest saab järeldada, et kaebaja

taotlused ja rahulolematus puudutasid hoopis soovi saada paigutatud vangla avatud osakonda.

Vangla teavitamata jätmist ei õigusta asjaolu, et kaebaja väitel viibis ta enne 17.10.2019

kambris R2-09 ja põlveprobleemide tõttu kasutas seal tühjana seisvat alumist voodikohta. Ka

selles kambris oli kaebajale tegelikult määratud ülemine voodikoht. Tallinna Vangla kodukorra

p 3.8 kohaselt otsustab kinnipeetava vanglasisese paiknemise, sh voodikoha, vanglateenistuse

ametnik. Kodukorra p-st 1.13.5 tulenevalt ei tohtinud kaebaja omavoliliselt hõivata alumist

voodikohta, vaid pidi viibima öörahu ajal oma magamiskohal, välja arvatud WC kasutamise

ajal. Seega võis vastustaja temale teadaolevate asjaolude põhjal eeldada, et kaebaja kasutas juba

alates 2019. a juulist, kui ta saabus taas Tallinna Vanglasse, ülemist voodikohta ja tal ei olnud

sellega probleeme.

11. Halduskohus on piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, et 19.10.2019 hommikust äratamist

ja toidujagamist puudutavad asjaolud ei ole kaebajale tekkinud tervisekahjuga põhjuslikus

seoses (vt halduskohtu otsuse p 14). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

12. Eelnevat arvestades ei vastuta Tallinna Vangla kaebajale 19.10.2019 tekkinud tervisekahju

eest.

13. Inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega

kaasnevate

kannatuste

vältimatu

taseme,

arvestades

mh

3-20-35

7(7)

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes peeti (vt Riigikohtu 21.04.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 9 ja seal viidatud praktika).

14. Toimikust nähtub, et kaebaja saabus 23.10.2019 haiglast tagasi Tallinna Vanglasse, kus ta

paigutati meditsiinikambrisse. Arsti juhiseid arvestades sai kaebaja kasutamiseks ratastooli,

mille tagumised rattad ei mahtunud meditsiinikambri WC ja duširuumi uksest sisse. Duširuumis

ei

olnud

istepinki.

Kaebaja

esitas

vanglale

kahjunõude

seoses

nimetatud

kinnipidamistingimustega 28.10.2019. Selle peale määrati kaebajale 31.10.2019 liikumiseks

rulaator, mille ta sai kätte 01.11.2019. Kaebaja viibis kõnealuses meditsiinikambris kuni

11.11.2019.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud meditsiinikambris viibides oli

kaebajal WC kasutamine ja enda pesemine kindlasti ebamugav, kuid kõiki asjaolusid arvestades

ei olnud tegemist kaebaja inimväärikuse alandamisega, mis õigustaks vastustajalt rahalise

hüvitise väljamõistmist. Arsti ettekirjutuse kohaselt ei tohtinud kaebaja pärast operatsiooni

toetuda vasakule jalale, kuid ta ei olnud täiesti liikumisvõimetu. Kaebaja sai siseneda

ratastooliga WC-sse nii, et ratastooli ja WC-poti vahele jäi väga väike vahemaa. Kaebajal oli

võimalik jõuda ratastoolist WC-potini, toetudes üksnes tervele jalale ja pöörates end, kasutades

tasakaalu hoidmiseks WC seinale kinnitatud käsipuud. Kaebaja sai vähemalt käsi ja ülakeha

pesta WC-poti kohal asuva kraani all. Pole tõendeid, et kaebaja oleks kasutanud

meditsiinikambris dušši. Samas VangS § 50 lg 2 järgi ei ole vanglal kohustust võimaldada

kinnipeetavale dušši, sauna või vanni sagedamini kui üks kord nädalas Kaebaja selgitas

apellatsioonkaebuses, et sai haiglas duši all käia 22.10.2019. Seega ei pidanud kaebaja olema

dušita tavapärasest olulisemalt pikema aja vältel. Puuduvad ka veenvad tõendid, et kaebaja

teavitas vastustajat WC kasutamise ja pesemisega seotud probleemidest enne, kui esitas

28.10.2019 kahjunõude. Selle peale andis vastustaja kaebajale viivitamata kõrge liikumisraami,

millega sai mh siseneda tualettruumi.

16. Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad muid vastustaja poolseid rikkumisi, väljuvad

kaebuse esemest, mistõttu ringkonnakohus neid ei hinda.

17. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

18. Kaebaja on menetlusabi jätkuvuse põhimõtet arvestades vabastatud riigilõivu tasumise

kohustusest. See apellatsioonimenetluse kulu jääb HKMS § 118 lg 3 järgi riigi kanda.

Ülejäänud kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)