1-18-1038/78 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-18-1038

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-18-1038 Kohtukoosseis Meelika Aava,

N.M Katškovskaja ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi Viktor Mironenko uses KarS 209 lg 2 p1,3 (alates süüdist § 01.01.2015 209 lg 2 p 1,4 -

) ja § 344 lg 2 p1,2 22 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. mai

2020. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Valitud kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Deniss Medvedev

Süüdistatav Viktor Mironenko isikukood 3780020304, asukoht teadmata (ei viibi Eesti Vabariigis), varem kriminaalkorras karistatud, viimati 14.01.2016 Harju Maakohtu poolt (kuni KarS § 209 lg 2 p 4 31.12.2014 KarS § 209 lg 2 p 3) järgi vangistusega 1 aastaks 2 kuuks, mis asendati 420 tunni üldkasuliku tööga mis on ära tehtud, kohaldatud tõkendiks vahistamine, kuulutatud tagaotsitavaks

Kaitsja Valitud kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 19. mai 2020. a otsus Viktor Mironenko muutmata süüdistusasjas ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

2(13) Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Harju Maakohtu 19. mai 2020. a otsusega üldmenetluses tunnistati Viktor Mironenko süüdi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 1,3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 1,4) järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastaks. Lisaks sellele tunnistati V. Mironenko süüdi KarS § 334 lg 2 p 1,2 -

§ 22 lg 3 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 2 aastaks.

KarS § 64 lg 1 alusel suurendas kohus üksikkaristustest raskeimat ja mõistis liitkaristuseks vangistuse 6 aastaks.

KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu 14. jaanuari 2016. a kohtuotsusega mõistetud karistusega, lugedes kergem karistus kantuks raskeimaga ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastaks. Mõistetud karistusest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud karistus, mistõttu kandmisele kuulub 4 aastat 10 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti eel 12.06.2014, s.o 30 päeva vangistuses viibitud aeg 14.05.2014- karistusaja hulka.

Lõplik kandmisele kuuluv karistus 4 aastat ja 9 kuud vangistust.

Karistusaja alguseks loeti reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev.

2. selles, et ta oma tahtliku tegevusega pani V. Mironenko tunnistati süüde toime KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, ja grupi poolt (kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 209 redaktsioon). Alates 01.01.2015 on see tegevus kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 1, 4 järgi (teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, mis on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, ja grupi poolt.

V. Mironenko kaheksas kelmuse episoodsis, mis seisnesid liisingufirmadelt raha tunnistati süüdi ja sõidukite väljapetm ariisikud võtsid kolmelt liisingufirmalt ises. Pettus seisnes selles, et v liisingusse sõidukid, sõlmides enda nimele liisingulepingud kolmandate isikute juhendamisel ja huvides. Liisingusõidukeid variisikud ise kasutama ei hakanud, vaid jätsid need kolmandate isikute kätte, kelle huvides variisikud tegutsesid. ärast liisingulepingute sõlmimist viidi Peagi p enamus sõidukeid Eestist välja äramüümise eesmärgi . Enamuse sõidukite asukoht on l teadmata. Liisingumakseid variisikud ega nende tegevust suunanud kolmandad isikud kas üldse ei tasunud või tasusid vaid mitu esimest makset. Seda põhjusel, et vältida pettuse ilmnemist enne kui

liisingusõidukid saavad Eestist välja viidud. Selle tulemusel jäid liisingufirmad ilma nii rahast, mis oli nende poolt makstud sõidukite müüjatele, kui ka sõidukitest Kaheksast sõidukist, mis . olid V. Mironenkole inkrimineeritavates kuriteoepisoodides liisingusse võetud, kuus viidi Eestist Venemaale (Audi A6 reg.nr ) Volkswagen Touran) ja üks Ukrainasse. Ühe sõiduki ( RRRRRR Eestist väljaviimise kohta andmed puuduvad ja tema asukoht on teadmata.

Variisikuteks, kes sõlmisid liisingulepingud V. Mironenkole inkrimineeritavates episoodides on M.C , , E.O , Z.M Suslov (praeguse perekonnanimega HL

3(13) Z.M ), I.N , N.M , Vladimir Kazakevitš ja Heimar Kuivas. E.O kasutas liisingulepingu sõlmimisel varastatud Mark Petrosjani ID-kaarti, mille tulemusena vormistati liisinguleping M. Petrosjani nimele.

Sõlmides liisingulepinguid tegutsesid variisikud ühiselt ja kooskõlastatult teiste isikutega, kes valisid välja liisingusse võetavaid sõidukeid, korraldasid liisingutaotluste esitamist, suhtlesid vajadusel liisingufirmadega, andsid omafinantseeringu tasumiseks vajalikke rahasummasid, andsid variisikutele vajalikke suuniseid, toimetasid variisikuid lepingute allkirjastamiseks liisingufirmade kontoritesse ning korraldasid liisitud sõidukite Eestist väljaviimist ja mahamüümist. andis ü Kelmuste organisaatoriks oli V. Mironenko, kes lesandeid K. Dekterjovile ja G. Nekljudovile.

Lisaks sellele pani V. Mironenko - oma tahtliku tegevusega toime KarS § 334 lg 2 p 1, 2 § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.t tahtlikult osutas füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi teise isiku taht - likule õigusvastasele teole, s.o KarS § 334 lg 2 p des 1, 2 ettenähtud võltsitud pangakaardi kasutamisele, mis on toime pandud vähemalt teist korda ja suures ulatuses.

Süüdistuse kohaselt võltsis d võõraste V. Saveljev 63 pangakaarti, salvestades eelnevalt kopeeritu pangakaartide magnetriba andmed magnetribaga kaarditoorikutele ning seejärel kasutas võltsitud pangakaarte kaardimaksete tegemiseks kahes mobiilses makseterminalis. Võltsitud pangakaartide kasutamisele V. Saveljevi poolt aitasid kaasa G.D , V.

Kazakevitš, V. Mironenko ja K. Dekterjov. G.D o variisik, kes formaalselt oli S li OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, kuid tegelikult oli see osaühing V Kazakevitš oli sa . Mironenko ja K. Dekterjovi kontrolli all. V. muti variisik, kes formaalselt oli V . Mironenko OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, kuid tegelikult oli see osaühing V ja K. Dekterjovi kontrolli all. Tegutsedes V. Mironenko ja K. Dekterjovi suuniste kohaselt sõlmisid G.D ja V. Kazakevitš Swedbankiga makseterminalide kasutamiseks vajalikud lepingud ja võimaldasid kasutada nende nimele vormistatud osaühingute arvelduskontosid selleks, et sinna laekuks võltsitud pangakaartidega tehtud maksed. Lisaks sellele osales G.D aktiivselt võlts OÜ pangakontole laekunud raha itud pangakaartide kasutamise tulemusena S väljavõtmises. Kokku võeti OÜ arvelduskontolt sularahas välja 66 S 705 eurot. 52 040 eurot võttis pangakontorites välja G.D , kes andis väljavõetud raha üle K . . Dekterjovile, kes omakorda andis selle raha üle V Mironenkole. Ülejäänud raha, mis . oli laekunud S OÜ pangakontole, oli välja võetud sularahaautomaatidest.

3. Enne kriminaalasja kohtusse saatmist lõpetati kriminaalmenetlus HL suhtes KrMS

§ 202 lg 1 alusel, suhtes KrMS § 203 lg 1 p 1 alusel ning eraldati materjalid eraldi HP AS ja

menetlemiseks K. Dekterjovi suhtes, kelle asukoht ei ole teada.

Varem on Harju Maakohtu 16.01.2018. a . Nekljudov,

otsusega süüdi tunnistatud G V.

ja

Harju Maakohtu 26.03.2018. a Kazakevitš, K. Rämson Kaljumäe. otsusega on süüdi H. tunnistatud H. Kuivas, H.T , M.C , K. Suslov/Z.M , I.N ,

E.O , T. Kristal, J. . Saveljev ja G.D . Harju Maakohtu N.M, V 20.03.2018. a (episood ei ole seotud V. . otsusega mõisteti õigeks Mironenko süüdistusega) MJ Harju Maakohtu 07.02.2018. a TI suhte

määrusega lõpetati menetlus s KrMS § 203 alusel.

Kuna V. Mironenko lahkus teadlikult kaks t menetleja loata Eesti nädalat enne kohtuistungi Vabariigist ning ei ole kahe aasta jooksul tagasi naasnud, toimus praeguse kriminaalasja

4(13) arutamine KrMS § 269 lg 2 p 2 alusel erandlikult ilma süüdistatava V Mironenko osavõtuta. .

Kohtu hinnangul hoidub V. Mironenko

tahtlikult kohtulikust menetlusest kõrvale.

4. V. Mironenko on Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et talle süüdistuses esitatud kuriteo pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud. d toime Maakohus leidis, et kelmuste toimepanemisel on V. Mironenko tegevus käsitletav täideviimisena, võltsitud pangakaartide kasutamisel aga kaasaaitamisena.

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat V. Sadekov, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Alternatiivselt taotleb kaitsja V. Mironenkole kergema karistuse mõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kaitsja leiab, et kõiki V. Mironenkole inkrimineeritud kelmuste episoode oleks pidanud arutama ühes menetluses. Ta on juba kohtu poolt süüdi tunnistatud kelmuses, mis on toime pandud samal ajaperioodil, ehkki küll teiste kuriteoepisoodide eest. Selline kriminaalasjade eraldi menetlemine rikub süüdistatava kaitseõigust.

Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et tekkinud kahtlusi ei ole tõlgendatud süüdistatava kasuks.

Samuti on kohus andnud tunnistajate ütlustele ebaõige hinnangu ning hinnanud tõendeid valikuliselt. Kohtu seisukohad on oletuslikud ega rajane kogutud tõenditel.

Kaitsja tsiteerib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohti, milles käsitletakse kaastäideviimise küsimust ja leiab, et praeguses kriminaalasjas V. Mironenko tegevus ei ole vaadeldav kelmuse täideviijana ega võltsitud pangakaardi kasutamisele kaasaaitajana.

Antud asjas on ekslikult tuvastatud, et V. Mironenko andis omalt poolt olulise panuse K. Dekterjovi poolse kuriteo toimepanemisele ning täitis täideviija rolli. Kaitsja hinnangul V. Mironenko ei

määranud ning ei olnud võrdne otsustama, kas ja kuidas tegu toime panna.

V. Mironenkot esitatakse süüdistuses kui antud kuriteo organiseerija, kusjuures ükski tõend ei toeta seda seisukohta piisavalt. Tunnistajate ütlustele peab suhtuma kriitiliselt. Antud asjas tegelik skeemi organiseerija on K. Dekterjov. Seda kinnitavad asjaolud, et K. Dekterjov on oma varasemates ütlustes tunnistanud oma süüd ning varjab end õigusmõistmisest.

Samuti peab kahtluse alla seadma G.D kohtus antud ütlused, kuna isik on ebausaldusväärne. V. Mironenko rolli kohta järeldus on tehtud tuginedes G.D ütlustele.

Ülekuulatud tunnistajad ja avaldatud tõendid viitavad sellele, et K. Dekterjovi tegevustes on olemas kuriteo täielik koosseis, kuid mitte V. Mironenko tegevustes.

V. Mironenkot andis ta selgeid süüdistatakse mitmetes episoodides ning kõiki episoodide kohta ja usutavaid ütlusi. Järgmisena kaitse analüüsib V. Mironenko seotust iga episoodiga.

Audi A6 registreerimisnumbriga kuulus algselt - , kes oli V. Mironenkol RRRRRR HP le e võlgu. Selleks, et saaks V. Mironenkole raha tagasi maksta, palus V. Mironenko K. HP

Dekterjovi tuttaval G.D-l see sõiduk osta liisinguga ühest firmast. sai selle sõiduki HP müügist raha ja sai V. Mironenkole oma võla ära maksta. Alates liisingu G.D nimele vormistam . . ist jäi sõiduk V. Mironenko kasutusse. K Dekterjov müüs antud sõiduki esmalt M Gadenovile, kes elab Sankt-Peterburis ning . V. Mironenko sai selle auto ostab ja müüb sõidukeid

5(13) müümisest ainult selle summa, mis temale võlgnes. HP Kaitsja tsiteerib maakohtu seisukohti ja leiab, et kohus pidas V. Mironenko G. Nekljudovi ütlusi põhjendamatult usaldusväärsemaks kui ütlus Aeg, millal sõiduk oli väljaviidud Eestist ning plaanid sellest, kas tasuda osamakseid või i. mitte, ei ole üksteisega kuidagi seotud. sissetulekud ei tõenda V. Mironenko seotu Ka

HL st antud kelmuse episoodiga. Kohus teeb omapoolseid oletusi ning seostab neid faktidega, jõudes ekslikutele järeldustele. Kaitsja on seisukohal, et telefonikõnede arv ei saa tõendada kelmuse

toimepanemist, kuna ei ole teada ning ei ole tõendatud, millest isikud omavahel vestlesid. Sellega rikutakse printsiipi. V. Mironenko ei eitanud asjaolu, et ta tegutses autode edasimüügiga. See ei ole ebaseaduslik ega moodusta kuriteo koosseisu. G.D ja V. Kazakevitši ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nad olid asjaga seotud ja said sellest kasu.

Seetõttu püüavad nad oma tegelikku osalust varjata.

V. Mironenko ei teadnud, kes BMW X5, registreerimisnumbriga FFFFFF Eestisse tõi ja kelle nimel . Nekljudovi kasutuses. e see oli Eestis registreeritud. Ta nägi seda sõidukit esimest korda G Seda sõidukit kasutas ainult G Nekljudov. V. Mironenko ütluste kohaselt initsiatiiv selle auto . müümiseks liisingusse OÜ kaudu ja selle auto edasimüümiseks Venemaal pärines M

K. Dekterjovilt. K. Dekterjovil ei olnud Venemaal konkreetset autode turustamise kanalit, kuid ta lootis need seal maha müüa. K. Dekterjov lubas V. Mironenkole ja G. Nekljudovile veel enne esimese auto Volkswagen Touran registreerimisnumbriga BBBBBB liisingusse müümist, et ta hakkab liisingulepingute sõlmimiseks ise inimeste otsimisega tegelema ning et hakkab ise liisingulepingute alusel maksma. Tasumine toimus K. Dekterjovi juhendamisel ja kontrolli all

K. Dekterjovilt saadud rahaga. Fototabelid kinnitavad, et K.

Suslov käis pangakontoris koos K. Dekterjoviga, kes kontrollis dokumente ja pani telleri lauale sularaha. Mobiilikõned kinnitavad, et K. Suslov tegutsesK. Dekterjovi juhiste järgi. V. Mironenko ja K. Dekterjovi teineteisele helistamise fakt ei moodusta kuriteokoosseisu. See on kohtu juurdemõtlemine, et nad vestlesid just kelmuse teemast, ning rikub põhimõtet, kuna ilmselgelt kohus ei saa teada, millest isikud V. Mironenko ei teadnud, et K. Dekterjov ei planeeri maksta rääkisid. lepingujärgsed maksed. V. Mironenko ei eita, et ta tegelikult tegeles autode edasimüügiga, kuid see ei ole seadusvastane, kuna isik tegutses teise isiku (K. Dekterjovi) kontrolli all ning ei olnud tea

dlik kõikidest asjaoludest, eelkõige nendest, mis koostavad kelmuse koosseisu. Mercedes-Benzi VVVVVV ostis D. E.O-le K. registreerimismärgiga Tarletski sõber. Pärast otsustas V. Mironenko selle sõiduki D E.O-lt ära osta 13 . 000 euro eest, vormistades liisingu M OÜ OÜ kontoris. Liisinguleping antud kaudu. V. Mironenko vormistas taotluse firma V sõiduki ostuks vormistati kokkuleppel I.N-i nimele, kuna V. Mironenko pangakonto oli arestitud ning ta ei . kinnitada saanud seda sõidukit enda nimele osta Tõendid ei V. Mironenko osalust sõiduki Venemaale toimetamisel, kuna see on asjaolude juurdemõtlemine ning faktide väär tõlgendamine. sageli käinud Venemaal V. Mironenko on . Seega asjaolu, et antud kuupäevadel ta viibis Venemaal ei saa kahtluseta kinnitada tema seotust antud episoodiga. Kohtu argumendid ja analüüsitud asjaolud, mis väidetavalt tõendavad V. Mironenko seotust kelmusega, et ole vastuolus V.

Mironenko ütlustega, kuid ei tõenda V. Mironenko seotust kelmuse organiseerimises. V. Mironenko lubas ise tasuda liisingu ja kindlustuse eest. Lepingusse pani enda andmed. Maksis liisingu eest kolm osamakset s.t seni kuni K. Dekterjov auto V. tis. See, et K. Dekterjov viis edasi auto Venemaale Mironenkolt ära os ja ei tasunud liisingumakseid, et tõenda Mironenko süüd. V. Samuti see, et isikud pidevalt helistasid teineteisele, et moodusta kuriteokoosseisu. Ei ole tuvastatud, et kirjavahetuses käis jutt sõiduautost MB numbriga VVVVVV. V. Mironenkol ei ole BMW 530D registreerimisnumbriga KKKKKK mingit seost ja selle episoodi temale inkrimineerimine on põhjendamatu. Selles episoodis tegutsesid kõik K. Dekterjovi juhtimise all. On ka eluliselt usutav, et K. Dekterjov oli antud episoodi

6(13) organiseerija. T. Kristal isegi ei tundnud V. Mironenkot. Telefonikõnede arv ei tõenda samuti V. Mironenko seotust sele kuriteoepisoodiga, sest ei ole teada mida nendes kõnedes räägiti. Kõik

tõendid osutavad sellele, et organiseerija ja täideviija oli K. Dekterjov. BMW 323 registreerimisnumbriga ostis V. Mironenko ca 3000 euro eest Magasini MMMMMM tänava parklast. Ostmisel vormistati ostu müügileping, ostjaks oli V. Mironenko. K - . Dekterjov viis antud sõ Peterburgi ja müüs M iduki Sankt- . Gadenovile. V. Mironenko ei eita oma teopanust, kuid kohus K. Dekterjov lubas ise korraldada liisingumaksete tasumise. jättis tähelepanuta, et

V. Mironenko ei teadnud, et K. Dekterjov liisingumakseid tasuma ei hakka. See on kohtu poolt ilmselgelt juurdemõtlemine ning antud episoodi kohta teeb kohus järelduse, tuginedes teiste episoodidele, mis ei ole tõendatud. tugineb jälle kohus telefonikõnede arvule, kuid kaitsja Samuti poolt on juba eelnevalt mainitud, et selliste oletustega rikutakse

põhimõttet. Kohtu poolt mainitud V. Mironenko korraldust ei saa pidada kelmuse juhendamiseks, kuna see ei tõenda V. Mironenko teadlikkust sellest, et Dekterjov ei hakka liisingumakseid maksma. Audi Q7 registreerimisnumbriga

PPPPPP kohta tegi kohus ebaõige järelduse. On palju inimesi, kes omavad EV kodakondsust ega valda eesti keelt. See on ilmselgelt kohtu poolne asjaolude juurdemõtlemine. Kazakevitš tahab vabaneda süüst ja seepärast võib On eluliselt usutav, et V. viia kohtu eksimusse oma keelteoskuste küsimuses ning anda valeütlusi, et ennast õigustada. Seega on arusaamatu, miks kohus peab teiste isikute ütlusi usaldusväärsemaks kui V. Mironenko omi. V. Mironenko ei tegutsenud selles episoodis kelmuse tahtlusega, vaid aitas K. Dekterjovil autot müüa ning pärast saigi oma sissemaksuks antud raha tagasi. V. Mironenko suhtlemine kohtuotsuses loetletud isikutega isikud olid omavahel tuttavad ning tõendab vaid seda, et suhtlesid mõnikord telefoni teel, mitte aga kelmuse toimepanemist. mis leiti Audi Q7 võti, V. Mironenko kodus läbiotsimisel, on teise auto võt Tarletski auto võti. See auto on i. Nimelt K. müüdud juba pärast läbiotsimist ja V. Mironenko arreteerimist. BMW X5 registreerimisnumbriga ei ole V. Mironenkol samuti seost kelmuse ZZZZZZ toimepanemisega. Seda kinnitavad V. Mironenko ütlused, mida kaitsja tsiteerib. Kohus leidis ebaõigesti, ütlustes, kuidvõrd tema ütlused haakuvad nii et pole alust kahelda tunnistaja HH dokumentaalse N ja G te tõenditega kui tunnistajate ütlustega. Antud episoodis kohus tugineb teiste isiku ütlustele, kelle kohta on eluliselt usutav arvata, et nad kooskõlastasid oma ütlusi selleks, et ennast õigustada. V. Mironenko internetivestlused kon kinnitavad ainult seda, et taktiga „Denis ArmiiNet“ V. Mironenko tegutses autode edasimüügiga, mis ei moodusta kelmuse kosseisu. Mitte ükski episood ei tõenda tõsikindlal, et jutt on varastatud autodest. Seega ei saa selle tõendi alusel teha järeldust V. Kohtu järeldus l Mironenko rolli kohta. iisingutaotluste koondtabeli kohtaon ekslik, sest V. Mironenko ei organiseerinud V OÜ tegevust. Firma asutajaks ja selle tegevuse korraldajaks oli K. Dekterjov. Kolm poolikult täidetud müügilepingut ei tõenda V. Mironenko süüd kelmuse toimepanemisel ega ole seetõttu asjassepuutuv. Millest kohus teeb tõsikindlat järeldust, et „tankistide“ all on mõeldud just variisikud? See ei ole tõendatud ning seda asjaolu tõlgendatakse süüdistatava süüks. tema süüd ei kinnita, Templi leidmine V. Mironenko elukohast sest V. Mironenko ütluste kohaselt jättis selle tema juurde K. Dekterjov Templi episoodi saab . inkrimineerida ainult K. Dekterjov

K. Dekterjov ile ning see on eluliselt usutav, võttes arvesse i täideviija rolli antud kelmuse toimepanemises. V. . Saveljevi poolt. Ta ei ole Mironenko ei ole seotud võltsitud pangakaartide kasutamisega V saanud raha ega ole teadlik nendest mahhinatsioonidest, mis on pangakaartidega toime pandud. Kohus on tuginenud alusetult ebausaldusväärsete tunnistajate ütlustele, kes püüavad oma süüd vähendada. ole tõendatud, et Saveljev oma sõnumis rääkis just Ei V. Mironenko ja K. Dekterjovi kohta. See on ilmselgelt ainult kohtu oletus.

V. Mironenko läbiotsimise käigus ära võetud M OÜ andmetega tempel ei kuulu temale. See on K. Dekterjovi tempel, mille ta unustas

7(13) V. Mironenko autosse. Seda kinnitavad ka K. Dekterjov

i ütlused. Pole tõendatud, et V

V. OÜ asutamine ja kõik edaspidised toimingud selle firma nimel olid tehtud Mironenko kontrolli all või vahetul osalusel. lefoninumbrite kasutamine V. Mironenko poolt Te ei saa tõendada seda, et ta juhtis ja korraldas kogu tegevust. See väide on ilmselgelt V

OÜ asjaolude juurdemõtlemine. Pangakaarti kasutamine ei tõenda kelmuse toimepanemist. Ei ole

tõestatud, millega seoses Mironenko kasutas antud pangakaarti. See võiks olla tehtud K. V. Dekterjovi palvel, aga kohus isegi ei analüüsi seda võimalust, kuna juba jõudis arvamusele, et just V. Mironenko on selle kuriteo organiseerija ja firma korraldaja. Miks ei ole analüüsitud seda, et V. Mironenko tegutses K. Dekterjovi suuniste kohaselt ning seda, et V. Mironenko ei teadnud K. Dekterjovi tegelikust plaanist? Kohus V. väidab põhjendamatult, et Mironenko kasutas tihti . Dekterjovi. See on ekslik ja eelarvamuslik arvamus, kuna vahelülina K üheselt järeldub see, et tegutsedes teiste isikutega oli K. Dekterjov peamine roll, ta juhis il protsessi ning korraldas kuritegusid. Samuti ta oli V V. OÜ firma asutaja. Mironenko äri seisnes selles, et ta ostis autosid ja müüs neid kasumiga, kuid selles ei ole midagi ebaseaduslikku. Vahe ta and l is rada esimeseks sissemakseks, osutas abi autode väljaveoga Eestist, kuid ta ei olnud teadlik sellest, et K. Dekterjov ei maksnud liisingumakseid ning antud kelmuse skeemist. A. sed ja G.D ütlused on ebausaldusväär nende põhjal on ebaõige teha järeldust V. Mironenko rolli kohta antud kuriteos.

6. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ning 18. juuni 2020. seisukohtade esitamise tähtajaks

7. Määratud tähtajal esitas oma prokurör seisukoha , kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat.

Kaitsja osutab praeguse kriminaalasja seosele eelmise menetlusega V. Mironenko suhtes ning väljendab seisukohta, et rikutud on süüdistatava õigust efektiivsele kaitsele, märkides selle kohta

järgmist: .

Praeguse kohtumenetluse aluseks olevast süüdistusaktist, mis on koostatud 15.05.2017, nähtub, et 13.02.2015 eraldas prokuratuur kriminaalasjast nr 13230115070 materjalid ühe kelmuseepisoodi osas, mis on seotud sõidukiga Jaguar XJ reg.nr DDDDDD. 04.03.2015 koostas prokuratuur eraldatud kriminaalasjas numbriga 15730000078 süüdistusakti ja saatis eraldatud kriminaalasja kohtusse, esitades süüdistuse seitsmele isikule, s.o H.T le, Z.M - Dekterjovile, German Nekljudovile, Viktor Mironenkole, Mikhail Gadenovile, Meelis Haavale ja Andrei H.T-le. Eraldatud kriminaalasi on lahendatud üldmenetluse korras Harju Maakohtu 14.01.2016 otsusega (osaliselt tühistatud ja täpsustatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2016 otsusega, jõustunud 15.08.2016), millega Viktor Mironenko tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 01.01.2015 KarS § 209 lg 2 p 4) ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõisteti talle karistuseks 1 aastane 2 kuuline vangistus, mis asendati 420 tunni üldkasuliku tööga (süüdistusakti p 2.1, lk 8; p 1.17.8.1.b, lk 8). Kriminaalasjas nr 1-15-1747 tehtud kohtuotsused olid esitatud praeguses kohtumenetluses maakohtule 20.01.2020 toimunud kohtuistungil (20.01.2020 kohtuistungi helisalvestis, kell 14:19:54-15:10:54, sh kell 15:05:10-15:05:30).

Eelmise menetluse all peabki kaitsja ilmselt silmas kriminaalasja nr 1-15-1747, mille esemeks oli üks 2014. aastal aset leidnud ja sõidukiga Jaguar XJ reg.nr DDDDDD seotud kelmuseepisood,

8(13) mis oli algselt muude kuriteoepisoodide seas kriminaalasja nr 13230115070 esemeks, kuid 13.02.2015 oli KrMS § 216 lg 4 alusel eraldatud eraldi kriminaalasjaks numbriga 15730000078, mis oli 2015. aasta märtsi alguses saadetud üldmenetluse korras kohtusse.

Kaitsja leiab, et kriminaalasjad olid eraldatud . Prokurörile jääb arusaamatuks, mida kaitsja peab sellega silmas, kuivõrd kriminaalasja eraldamine toimus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud regulatsiooniga ning kaitsja apellatsioonis ei täpsustatud, milles kriminaalasjade eraldamise „ekslikkus“ kaitsja arvates seisnes või milliste seadusesätete vastu oli kriminaalasjade eraldamisel eksitud.

Kaitsja leiab, et kriminaalasjade eraldamine . Apellatsioonist on aga võimatu aru saada, milles see väidetav kaitseõiguse rikkumine konkreetselt seisneb. Prokurör on seisukohal, et kriminaalasjade eraldi arutamine süüdistatava olukorda ei raskenda. Sellele on osutatud ka kohtupraktikas. Nii toonitas Tallinna Ringkonnakohus oma 19.02.2014 määruses kriminaalasjas nr 1 395, et ei saa nõustuda -14- (viidatud määruse punkt 6).

Eraldatud kriminaalasi nr 1-15-1747 oli lahendatud üldmenetluse korras. Ka praegust kriminaalasja numbriga 1-18-1038 menetletakse üldmenetluse korras. Süüdistatava V. Mironenko kaitseõigus oli nii eraldatud kriminaalasja kui ka praeguse kriminaalasja puhul tagatud muuhulgas seeläbi, et süüdistatava huve esindas ja esindab kohtumenetluses advokaadist kaitsja, kes omades enda käsutuses kriminaaltoimiku koopiat ja süüdistusakti ning osaledes kohtulikul arutamisel võis esitada vastuväiteid igale prokuröri poolt esitatavale tõendile, panna proovile süüdistuse tunnistajate usaldusväärsust esitades tunnistajatele ristküsitluse käigus omapoolseid küsimusi, kutsuda kohtusse kaitse tunnistajaid ning tõendite uurimise järgselt

esitada kohtuvaidluse kõnes ja seejärel ka apellatsioonis oma nägemuse tema kaitsealusele esitatud süüdistusest tuues esile kõik asjaolud ja argumente, mis räägivad süüdistatava kasuks ja süüdistust kummutavad.

Harju Maakohtu 14.05.2016 otsusest, millega oli lahendatud eraldatud kriminaalasi numbriga 1-15-1747, nähtub, et üks süüdistatavaid tolles kriminaalasjas oli Mikhail Gadenov, kes viibis alates 21.10.2014 eelvangistuses 21.10.2014 peeti ta kahtlustatavana kinni, 23.10.2014 – vahistati. Praeguse kohtumenetluse aluseks olevast süüdistusaktist, mis on koostatud 15.05.2017, nähtub, et kohtueelses menetluses numbrit 13230115070 kandnud kriminaalasi, millest eraldati kriminaalasi nr 1-15-1747 (15730000078), oli vägagi mahukas (vt ka vaidlustatud Harju Maakohtu 19.05.2020 otsust, lk 97-98). Ühe kelmuseepisoodi toimepanemises süüdistatava Mikhail Gadenovi süüküsimuse lahendamine niivõrd mahuka kriminaalasja raames, mis puudutas valdavalt teisi süüdistatavaid ja nendega seonduvaid kuriteoepisoode, võis tekitada olukorda, kus kriminaalmenetlust M. Gadenovi suhtes oleks toimetatud ebamõistlikult pikka aega, mille jooksul oleks ta viibinud vahi all. Kriminaalasja eraldamine võimaldas seda olukorda vältida ja tagada vahi all viibiva süüdistatava süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul, mis on kooskõlas kriminaalasjade eraldamist reguleeriva KrMS § 216 lg-ga 4, mille kohaselt võib kriminaalasjast eraldada kriminaalasja ühe või mitme kuriteo osas, kui see on vajalik kuriteo aegumise vältimiseks või mõistliku menetlusaja tagamiseks.

9(13) Väärib märkimist ka see, et eraldatud kriminaalasja nr 1-15-1747 kohtumenetluse ajal ehk 2015. ja 2016. aastal kestis veel kriminaalasjas nr 13230115070 rahvusvaheline koostöö, mille tulemusena olid saadud tõendid, mille prokuratuur esitas maakohtule 2020. aastal toimunud kohtuistungitel kriminaalasjas nr 1-18-1038 (13230115070). Prokurör viitab siinkohal eeskätt süüdistuakti punktides 14.4.7, 14.7.8 14.9.7 märgitud materjalidele ehk -14.7.10, 14.9.6- õigusabitaotlustele, vastuseks õigusabitaotlustele saadud dokumentaalsetele tõenditele ja õigusabitaotluste alusel ülekuulatud tunnistajate ülekuulamise protokollidele, mis olid esitatud maakohtule 14.01.2020, 15.01.2020 ja 20.01.2020 toimunud kohtuistungitel.

Kaitsja on seisukohal, et üheski kuriteoepisoodis V. Mironenko süü tõendatud ei ole ning sellest tulenevalt taotleb kaitsja V. Mironenko õigeksmõistmist kogu süüdistuse mahus, viidates KrMS § 339 lg-le 2 (apellatsiooni lk 21) ning leides, et maakohus ning ning samuti ei ole kohtu argumentatsioon kaitsja arvates (apellatsiooni lk 1-2).

Prokurör säärase seisukohaga ei soostu ning nõustuvalt maakohtuga leiab, et V. Mironenko süü talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises on tõendatud ning kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendite pinnalt ei tõusetu põhjendatud kahtlust tema süüdiolekus, mistõttu ei esine ka kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kaitsja argumentatsioon on üles ehitatud sellele, et ta käsitleb tõendeid üksteisest isoleerituna, eirates sellega KrMS § 61 lg s 2 sätestatud nõuet hinnata tõendeid nende kogumis. Seevastu - maakohtu istungil peetud prokuröri lõpukõnes ja maakohtu otsuses on seda nõuet järgitud – erinevatest tõenditest tulenevad infokillud on asetatud omavahelisse konteksti ja on ära

näidatud tuvastatud faktiliste asjaolude omavahelised seosed, mille tulemusena omandavad pealtnäha tähtsusetud ja muide raskesti mõistetavad infokillud tähendusliku ja arusaadava tõendusteabe kvaliteeti ning meie ees joonistub selle tõendusteabe alusel selgelt välja V. Mironenko osalus igas talle inkrimineeritavas kuriteoepisoodis.

Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et maakohtu otsuse põhjendused on selged ja arusaadavad ning maakohtu järelduste kujunemine on jälgitav. Kaitsja mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei muuda neid põhjendusi ebaselgeteks. Kaitsja apellatsiooni väited ei anna prokuröri hinnangul alust maakohtu otsust tühistada. Prokurör nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Väidetavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida kaitsja heidab ette maakohtule, on prokuröril võimatu kommenteerida, kuivõrd kaitsja apellatsioonis puudub selge viide materiaalõiguse sättele, mida oli kaitsja arvates ebaõigesti kohaldatud.

Prokuröri hinnangul tuleb jätta tähelepanuta kaitsja väited, mille kohaselt ei ole G.D (lk 3, p 6; lk 7, p 9; lk 18, p-d 18, 21), V. Kazakevitš (lk 7, p 9; lk 15, p 14; lk 18, p 20) ja mitmed teised V. Mironenko tegevuse kohta ütlusi andnud tunnistajad tõendi allikatena usaldusväärsed, millest tulenevalt ei saa kaitsja arvates nende tunnistajate ütlustele V. Mironenko süüküsimuse lahendamisel tugineda. Apellatsioonis ei toodud ühtegi faktilist asjaolu, mis seaks G.D ja V. Kazakevitši ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Kaitsja põhjendused taanduvad kahele argumendile: a) G.D ja V. Kazakevitš (lk 7, p 9); b)

10(13) (lk 7, p 9). Esimene argument rajaneb ilmselt asjaolul, et G.D , V. Kazakevitš ja mitmed teised tunnistajad on V. Mironenko endised kaassüüdistatavad ning sellest tulenevalt ei saa nad kaitsja arvates olla usaldusväärsed tunnistajad. Säärane arusaam on ekslik ja on vastuolus kohtupraktikas omaksvõetud põhimõttega, mille kohaselt endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused ei saa lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks (vt nt RKKKo 29.11.2013 nr 3-1-1-105-13, p 14.2). Teine argument ei ole G.D ja mitmete teiste V. Mironenko endistest kaassüüdistavatest tunnistajate puhul loogiline, kuivõrd nende süüküsimus oli lahendatud enne nende ülekuulamist tänavu jaanuaris toimunud kohtuistungitel, millest tulenevalt ei saanud need tunnistajad oma saatust antavate ütlustega mõjutada (ennast õigustada).

Prokurör juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et kaitsja viitab oma apellatsioonis korduvalt K. Dekterjov . Dekterjovi ei olnud i ütlustele (apellatsiooni lk 3, p 5; lk 20, p 26). K praeguse kriminaalasja kohtumenetluses üle kuulatud ning samuti ei ole maakohtule esitatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Ehk teisisõnu ei ole K. Dekterjovi ütlusi kohtulikul uurimisel tõendina esitatud ega uuritud. Seega on kaitsja eiranud KrMS § 300 lg st 1, § 15 lg - -test 1, 2 ja muudest sätetest tulenevat põhimõtet, mille kohaselt võib kohtumenetluses kriminaalasja lahendamisel tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele.

Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1 palub prokurör jätta esimese astme - kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

8. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega

, ja apellatsiooni väidetega prokuröri vastuväidetega maakohtu otsus on seaduslik ja põhjend apellatsioonile, leiab, et atud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

8.1 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist.

Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 3. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud

ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ulude otsustuse tegemisel. , karistuse mõistmisel ega menetlusk

Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja

11(13) apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida kohtuvaidluste käigus ta esitas maakohtu istungil ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja

- järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Vastuseks kaitsja apellatsioonile peab kohtukolleegium vajalikuks märkida üksnes järgmist.

8.2 Kaitsja leiab, et kriminaalasjade eraldi menetlemisega rikkus maakohus V. Mironenko kaitseõigust. Milles kaitsja arvates see rikkumine seisneb, apellatsioonis ei selgitata.

Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Maakohtu otsuse motiveeriv osa algabki põhjendu tega selle kohta, miks V. Mironenko kriminaalasjade eraldi menetlemine oli kooskõlas s seadusega. Sellele asjaolule on esitanud prokurör oma apellatsioonivastuses põhjalikud vastuväited. Kohtukolleegium nõustub nii maakohtu otsuses kui prokuröri apellatsioonivastuses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata. Kriminaalasjade eraldi menetlemist lubab kehtiv menetlusõigus ning sellel seisukohal on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika. Sellisel juhul tuleb karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 65 sätteid, mis käsitlevad liitkaristuse hilisemat mõistmist. Praeguses kriminaalasjas ongi maakohus seda teinud, mistõttu maakohtu otsus on kooskõlas seadusega.

8.3 Veel leiab k V. Mironenkole aitsja, et asjas uuritud tõenditega ei ole esitatud süüdistus tõsikindlalt tõendatud ega kaitseversioone ümber lükatud, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning juba ainuüksi sellel põhjusel V. Mironenko tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle kaitsja seisukohaga.

Kohtukolleegiumi hinnangul on kaitsja tsiteerinud KrMS § 7 lg 3 sätet valikuliselt, sest kriminaalmenetluses ei tõlgendata süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugune kahtlus, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (nt 8. juuni 2011 otsuse nr 3-1-1-38-11 p 18).

Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on V. Mironenko talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist.

8.4 Kaitsja esitab oma apellatsioonis hulgaliselt versioone ja küsimusi, millele on maakohus tema hinnangul vastamata jätnud. Eelkõige puudutab see K. Dekterjovi osa kelmuste

12(13) toimepanemisel. Kaitsja leiab, et kelmuste organiseerijaks oli K. Dekterjov, mitte V. Mironenko. Maakohus on jätnud kaitsja hinnangul veenvalt põhjendamata miks ta leiab, et kelmuste organisaatoriks oli V. Mironenko. Kaitsja hinnangul V. Mironenko kuritegude toimepanemisest teadlik ei olnud.

Kohtukolleegium kaitsja kriitikaga ei nõustu, sest maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks tuleb esitatud kelmustes ja V. Mironenko süüdi tunnistada talle süüdistuses võltsitud pangakaartide kasutamisele kaasaaitamises. Maakohus on põhjendanud miks ta leiab, et kelmuste organiseerijaks oli just nimelt V. Mironenko ja miks on tema tegevus käsitletav kelmuse täideviijana ja võltsitud pangakaartide kasutamisele kaasaaitajana. Seega maakohus kaitsja seisukohtadega ei nõustunud. Kriminaalkolleegium rõhutab ka seda, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi (17. mai 2013 nr 3-1-1-44-13).

Kohtukolleegiumi hinnangul käsitleb kaitsja tõendeid üksteisest eraldi, eirates sellega KrMS § 61 lg s 2 sätestatud nõuet hinnata tõendeid ne - nde kogumis. Seevastu maakohtu otsuses on seda nõuet järgitud erinevatest tõenditest tulenevad

, sest andmed on asetatud omavahelisse konteksti ja on ära näidatud tuvastatud faktiliste asjaolude omavahelised seosed. Selle tulemusel omandavad pealtnäha tähtsusetud tõendusteabe kvalitee asjaolud di ning ilmneb V. Mironenko osalus igas talle inkrimineeritavas kuriteoepisoodis.

8.5 Kaitsja leiab, et maakohus arvestas põhjendamatult endiste kaassüüdistatavate ütlustega, sest need ei ole usaldusväärsed. Kohtukolleegium kaitsja kriitikaga ei nõustu.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 29. novembri 2013. a otsuse nr 3-1-1-105-13 punktis 14.2 selgitanud, et ekslik on arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 - lg s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil - ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks kassaatorite arusaama jaatamine KrMS § 2871 - lg s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.

Praeguses asjas on maakohus piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta tunnistajate ütlused usaldusväärseks loeb ning mika ta V. Mironenko ütlusi ennastõigustavaks peab. Seda eelkõige

seetõttu, et tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas ja need on kooskõlas neiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil avaldatud tõenditega. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ja prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohaga, et tõendeid tuleb hinnata kogumis ja nii on praeguses kriminaalasjas maakohus otsuse tegemisel ka toiminud.

Kaitsja jätab tähelepanuta, et G.D ja teiste V. Mironenko endistest kaassüüdistavatest tunnistajate süüküsimus oli lahendatud enne nende ülekuulamist tänavu jaanuaris toimunud kohtuistungitel, millest tulenevalt ei saanud nad . oma saatust antavate ütlustega mõjutada

Kaitsja on käsitlenud oma apellatsioonis korduvalt K. Dekterjovi ütlusi. Kohtukolleegium jätab selles osas kaitsja apellatsiooni väited tähelepanuta, sest K. Dekterjov ei olnud praeguses krimi i asukoht ei ole teada ja ta hoidis kohtulikust naalasjas süüdistatav. Kuna K. Dekterjov uurimisest kõrvale, siis on tema suhtes materjalid eraldatud iseseisvasse menetlusse juba enne praeguse kriminaalasja kohtusse saatmist. K. Dekterjov ei ole praeguse kriminaalasja i kohtumenetluses üle kuulatud ning seetõttu ei ole maakohtule esitatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. i ütlusi kohtulikul uurimisel tõendina esitatud Seega ei ole K. Dekterjov

13(13) ega uuritud. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri vastuväites esitatud seisukohaga, et kaitsja on 300 lg 1 kohtumenetluses tuleb eiranud KrMS § 15 lg 1,2 ja § toodud põhimõtet, et kriminaalasja lahendamisel tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja taotlusega V. Mironenko talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

8.6 Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse juhuks, kui ringkonnakohus kaitsja apellatsiooniga süü tõendatusse osas ei nõustu. Nimelt taotleb kaitsja kergendada V. Mironenkole mõistetud karistust. Mille vastu on maakohus V. Mironenkole karistuse mõistmisel eksinud, seda apellatsioonist ei nähtu.

Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et ohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on k kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui on tuvastatav selge materiaalvõi menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Seda seisukohta on korranud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma -1-1-6-17 punktis 7. 20. märtsi 2017. a otsuse nr 3 Kohtukolleegium leiab, et praeguses asjas tehtud maakohtu otsuses selliseid eksimusi ei esine. Sellistele eksimustele ei viita ka kaitsja oma apellatsioonis.

Maakohus on põhjendanud V. Mironenkole mõistetud karistust piisava põhjalikkusega, pidades silmas Riigikohtu kolleegiumi s maakohtu eisukohtu karistuse mõistmise küsimuses. Kohtukolleegium nõustub põhjendustegaega pea vajalikuks neid korrata. 9. J - uhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19. mai 2020. a kohtuotsuse V. Mironenko kaitsja apellatsiooni rahuldamata. süüdistusasjas muutmata ja