2-20-2331/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-2331

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Määruse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2020. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-2331

Tsiviilasi

OÜ Scoft Vara hagi Viavara OÜ vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

9 408 120 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Scoft Vara (registrikood: 14238136; asukoht:

Lai tn 6, Tartu; e-post: scoftvara@gmail.com), seaduslik

esindaja Vladimir Piljukov

Kostja Viavara OÜ (registrikood: 14449502; asukoht:

Jaama tn 76-19, Tartu; e-post: viaticagrupp@gmail.com),

seaduslik esindaja Aleks Reimundt

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Viavara OÜ-lt välja OÜ Scoft Vara kasuks:

2.1. põhivõlgnevus 2 830 100 eurot,

2.2. intress 563 552,32 eurot,

2.3. viivis 2 830 100 eurot.

3. Jätta menetluskulud OÜ Scoft Vara kanda 34% ulatuses ja Viavara OÜ kanda 66%

ulatuses.

4. Määrata OÜ Scoft Vara menetluskulude rahaliseks suuruseks 3400 eurot, millest

mõista Viavara OÜ-lt välja OÜ Scoft Vara kasuks vastavalt menetluskulude

jaotusele 2244 eurot.

5. Menetluskulude puudumise tõttu jätta Viavara OÜ menetluskulud rahaliselt

kindlaks määramata.

6. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue ja põhjendused

1. OÜ Scoft Vara esitas 12.02.2020 Tartu Maakohtule hagiavalduse Viavara OÜ vastu laenu

tagastamiseks ja kõrvalnõuete täitmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt RMP Lõuna Finants OÜ (rk 12539193, laenuandja) ja Viatica Grupp

OÜ (rk 11282094, laenusaaja) sõlmisid XX.XX.XXXX laenulepingu, mille kohaselt anti

laenusaajale sihtotstarbelist laenu summas 2 840 100 eurot. Vastavalt laenulepingu p-le 1.1.2.

lepiti kokku, et laen makstakse välja otse kolmandale isikule, YYY. Kogu laen on makstud

perioodil XX.XX.XXXX kuni 10.04.2016 osamaksetena välja YYY pangakontole.

Laenuandja RMP Lõuna Finants OÜ jagunes 16.02.2017 jagunemiskava alusel, mille p 6.3.

kohaselt anti XX.XX.XXXX sõlmitud laenuleping üle jagunemisel asutatud Scoft Vara OÜ-

le (hagejale), kes on laenusuhtes uus laenuandja.

Laenusaaja Viatica Grupp OÜ on jagunenud 16.01.2018 jagunemiskava alusel, mille p 5.2.4.

kohaselt on XX.XX.XXXX sõlmitud laenuleping antud üle jagunemisel asutatud OÜ-le

Viavara (kostjale), kes on laenusuhtes uus laenusaaja.

Laenulepingu p 1.2.1. kohaselt kohustus laenusaaja tagastama laenu hiljemalt 06.04.2017,

kuid tagasimakseid on tehtud vaid osaliselt. 03.06.2019 (100 000 eurot), 05.06.2019 (60 000

eurot) ja 11.06.2019 (30 000 eurot) maksetega on tasutud kokku 190 000 eurot, mis on

arvestatud kogunenud viivise katteks. Laenusaaja ei ole tagastanud laenu põhiosa ega

maksnud kokkulepitud intressi.

Laenulepingu p-s 1.2.2. leppisid pooled kokku, et laenusaaja tasub laenu kasutamise eest

laenuandjale intressi 20% laenujäägilt aastas. Intressimakse koos laenu tagastamisega pidi

toimuma hiljemalt 06.04.2017. Hageja arvestuste kohaselt on kogunenud intressisumma ühe

aasta eest 568 020 eurot (2 840 100 x 0,2).

Pooled leppisid laenulepingu p-s 1.3.3. kokku viivisemääras 0,5% nõuetekohaselt tasumata

summalt päevas. Arvestades et laenusumma muutus sissenõutavaks alates 07.04.2017, on hagi

esitamise ajaks kogunenud viivist 14 541 312 eurot. Hageja vähendab oma viivisenõuet 6

miljoni euroni. Hageja ei ole saanud mitu aastat oma raha mujal kasutada, talle on tekkinud

sellest kahju, mille viivis peab kompenseerima.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva põhinõude

täitmisena 2 840 100 eurot, laenulepingust tuleneva intressinõude täitmisena 568 020 eurot ja

laenulepingust tuleneva viivisenõude täitmisena 6 miljonit eurot.

Kostja seisukohad

3. Kostja ei vaidlusta, et ta ei ole suutnud tagastada hagejale kokkulepitud laenu ja intresse ning

on laenu tagasimaksmisega hilinenud. Kostja leiab, et põhinõue peaks olema 10 000 euro

võrra väikesem, kuna hagile lisatud kontoväljavõtete kohaselt on kostja õiguseelnejale OÜ-le

Viatica Grupp väljastatud laenu 2 830 100 eurot ning ka hageja esitatud saldoteatises on

põhinõude suuruseks näidatud 2 830 100 eurot. Samuti leiab kostja, et hageja viivisenõue on

ebaproportsionaalselt suur ning palub mitte välja mõista viiviseid rohkem kui põhinõude

ulatuses, s.o 2 830 100 eurot.

Hageja täiendavad seisukohad

4. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Laenulepingu kohaselt anti laenu 2 840 100 eurot.

Kuna kostja ei ole varem esitanud vastuväidet, et ta sai laenu kätte 10 tuhat eurot vähem, leiab

hageja, et kostja on laenu põhiosa suurust sellisena aktsepteerinud.

Hageja palub välja mõista viivise hagis nõutud ulatuses. Kostja õiguseellane on võtnud laenu

sihtotstarbelisel ärilisel eesmärgil, oma kutse- ja majandustegevuses ja seega hästi teadlik

endale võetud kohustustest. Laenu anti vastavalt laenulepingule üheks aastaks ehk küllalt

lühikeseks ajaks ja kostja oli teadlik, et laenu tagastamisega viivitamisel ootab teda ees

kokkulepitud viivise maksmise kohustus. Hageja arvates on põhjendatud mõista viivis välja

põhiosa ületavas määras, sest kostja pidi laenu tagastama üle kolme aasta tagasi. Raha väärtus

väheneb ajas ja hageja oleks saanud oma raha mujale investeerida ja sellega tulu teenida.

Seega on hageja saanud rahalist kahju. Hageja arvates ei ole põhjendatud, kui laenusaaja saab

lihtsalt öelda, et ühel hetkel on viivis jooksud põhinõudega võrdseks ja laenusaaja ei pea

maksma põhiosa ületavas osas viivist, olenemata kui kauaks kostja viivituses on.

Hageja leiab ka, et kostja on varasemalt tunnistanud hageja õigust nõuda põhinõudest

suuremat viivist. Kostja on saldokinnituse allkirjastamisega kinnitanud viivisenõude õigsust

31.12.2018 seisuga, viivis ületas juba siis põhinõuet ning kostja oli sellest teadlik.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja

sama kvaliteediga. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle

täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1).

7. Vaidlus puudub selles, et poolte õiguseelnejad sõlmisid XX.XX.XXXX laenulepingu (tl 8-9),

mis on pooltele üle antud. Laenulepingu kohaselt oli laenusumma 2 840 100 eurot ning laenu

tagastamise tähtaeg 06.04.2017. Kostja ei vaidle, et ei ole laenu hagejale tähtaegselt

tagastanud, kuid vaidleb vastu põhinõude suurusele, leides et kostja õiguselasele on

väljastatud laenu 2 830 100 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1

esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul asjaolu, et laenulepingu

kohaselt oli laenusumma 2 840 100 eurot, ei tõenda nimetatud summas laenu andmist. Ka

varasemate vastuväidete puudumisest ei saa järeldada, et hageja õiguseelneja on kokkulepitud

summas laenu välja maksnud. Hageja on esitanud kohtule oma õiguseelneja RMP Lõuna

Finants OÜ pangakonto väljavõtte (tl 10), millega on tõendatud laenu väljamaksmine summas

2 830 100 eurot. Lisaks on hageja esitanud kohtule saldoteatise (tl 56), milles on

laenusummana märgitud 2 830 100 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud suuremas

summas laenu väljamaksmist, mistõttu kuulub hageja põhinõue rahuldamisele 2 830 100 euro

ulatuses.

8. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Lepingu p-s 1.2.2. leppisid pooled kokku, et laenusaaja tasub laenu kasutamise eest

laenuandjale intressi 20% laenujäägilt aastas. Intressimakse pidi toimuma koos laenu

tagastamisega hiljemalt 06.04.2017.

9. Kuna kohus luges tõendatuks laenu väljastamise summas 2 830 100 eurot, on hagejal õigus

nõuda ka intressi tasumist tegelikult väljastatud laenusummalt. Kohus märgib, et arvestada

tuleb ka sellega, et laenusumma maksti välja osade kaupa: XX.XX.XXXX kokku summas

400 000 eurot, 07.04.2016 kokku summas 800 000 eurot, 08.04.2016 kokku summas 830 100

eurot; 09.04.2016 kokku summas 400 000 eurot ja 10.04.2016 kokku summas 400 000 eurot.

Seega tuleb väljastatud laenult maksta intressi alljärgnevalt (intressiarvestused on tehtud

intressikalkulaatorit (https://viivisekalkulaator.ee/) kasutades):

Laenusumma

Periood

Intressisumma

400 000 eurot

XX.XX.XXXX

-XX.XX.XXXX

(366 päeva)

80057,49 eurot

800 000 eurot

07.04.2016-06.04.2017 (365 päeva)

159677,82 eurot

830 100 eurot

08.04.2016-06.04.2017 (364 päeva)

165232,09 eurot

400 000 eurot

09.04.2016-06.04.2017 (363 päeva)

79401,75 eurot

400 000 eurot

10.04.2016-06.04.2017 (362 päeva)

79183,17 eurot

Kokku: 563 552,32 eurot

Eeltoodud põhjendustel kuulub hageja intressinõue rahuldamisele 563 552,32 euro ulatuses.

10. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Pooled leppisid laenulepingu p-s 1.3.3. kokku, et juhul, kui laenusaaja jätab laenu tähtaegselt

tasumata või teeb seda mittetäielikult, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist

arvestusega 0,5% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas.

11. Hagist nähtuvalt on laenusaaja teinud laenu tagasimakseid kokku summas 190 000 eurot,

mille hageja on kooskõlas VÕS § 88 lg-s 8 sätestatuga arvestanud sissenõutavaks muutunud

viivise katteks. Arvestades et laenusumma muutus sissenõutavaks alates 07.04.2017, oli hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud ning tasumata viivise summa enam kui 14 miljonit

eurot. Hageja vähendas viivisenõuet 6 miljoni euroni.

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda

selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele

kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole

majanduslikku seisundit. Seega on kostjal õigus taotleda viivise vähendamist. Kostja palub

mitte välja mõista viiviseid rohkem kui põhinõude ulatuses, s.o 2 830 100 eurot.

13. Riigikohus on selgitanud, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on

sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral

tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast

suuremat viivist. Kuna terminid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ kujutavad endast

hinnangulisi kategooriaid, saab tõendamine seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise,

lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info

esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või

ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise

mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7 (mõistlikkuse

põhimõte). Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis

ületab kordades põhinõuet (vt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20).

Eelnevast tulenevalt tuli hagejal tõendada põhivõlast suurema kahju olemasolu.

14. Kohus leiab, et hageja poolt välja toodud väited temale väidetavalt tekkinud kahju kohta on

paljasõnalised ning hageja ei ole tõendanud põhivõlast suurema kahju olemasolu. Kohus leiab

ka, et antud juhul on 6 miljoni euro suurune viivisenõue objektiivselt äärmiselt suur summa,

ületades sealjuures põhinõuet enam kui kaks korda.

15. Hageja seisukohaga, et saldokinnituse allkirjastamisega on kostja tunnistanud hageja õigust

nõuda põhivõlast suuremat viivist, kohus ei nõustu. Hageja on esitanud kohtule saldoteatise,

millel näidatud viivisenõue 31.12.2018 seisuga (3 806 484,50 eurot) on põhivõlast suurem, ja

mille kohta kostja on allkirjastanud saldokinnituse (tl 56). Kohus leiab, et saldokinnituse

allkirjastamine ei ole käsitletav põhivõlast suurema viivisenõude tunnistamisena ning ei anna

alust viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Kohtu hinnangul on kostja

saldokinnituse allkirjastamisega kinnitanud 31.12.2018 seisuga saldo õigsust, kuid ei ole

seetõttu kaotanud õigust taotleda saldoteatisel kajastatud viivise vähendamist.

16. Eeltoodud põhjendustel kohus vähendab kostja taotlusel viivist põhinõude summani, ning

mõistab kostjalt hageja kasuks viivisenõude katteks välja 2 830 100 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud hageja

kanda 34% ulatuses ja kostja kanda 66% ulatuses, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

18. Pooled ei ole kohtu määratud tähtajaks kohtule menetluskulude nimekirjasid esitanud. Asja

materjalidest nähtuvalt hageja menetluskuluks on riigilõiv 3400 eurot. Riigilõivu tasumise

kohustus tuleneb seadusest ning hageja on tasunud riigilõivu vastavalt hagihinnale seaduses

sätestatud ulatuses (riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Seega määrab kohus hageja

menetluskulude rahaliseks suuruseks 3400 eurot ja mõistab vastavalt menetluskulude

jaotusele sellest kostjalt hageja kasuks välja 2244 eurot (3400 x 0,66). Asja materjalidest

nähtuvalt kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad, mistõttu jätab kohus kostja

menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik