2-18-1624/89 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-1624

Tsiviilasi

A.A. hagi Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu) vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. märtsi 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Anti Aasmaa

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Tartu Vangla kaudu),

lepinguline esindaja Angela Leht

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. märtsi 2020 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.A. kanda. A.A.le riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud jäävad riigi kanda.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas

hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

4. Jätta rahuldamata A.A. taotlus võtta asja materjalide juurde fotod, rahaliste vahendite

aruanne 25.03.2020 seisuga, dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang

03.10.2018, A.A. kirjad 12.02.2020 ja 02.03.2017.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 31. jaanuaril 2018 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tartu Vangla

kaudu; kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju õiglase

hüvitise kohtu äranägemisel.

Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Hageja hinnangul

on ravivead järgmised.

Hagejale ei manustatud piisavalt tõhusat ravimit, st Xi (alates 25. jaanuarist 2012) ja Xi (alates 19.

augustist 2016). Hagejal on selja-, põlve-, ja säärevalu, mille tõttu vajab ta valuvaigisteid. Hagejale

manustatavate ravimite hulk ulatub 18-20 tabletini päevas. Hagejale piisas ühest Xi tabletist

päevas. Hageja on ravimeid ise korduvalt küsinud. Ravimite määramata/andmata jätmisega võeti

talt võimalus saada valule tõhusat leevendust. Nende asjaolude tõttu oli hagejal takistatud mitmel

korral minek meditsiiniosakonda või ta pidi sealt lahkuma. Lisaks ei saanud hageja mõnel korral

minna riigikeele kursustele. Seoses tablettide võtmisega suurtes kogustes valutab hagejal magu.

Tõhusamad ravimid oleksid koormanud hageja magu vähem.

Hagejale ei määratud alates 3. märtsist 2015 Xi. Hagejal on diagnoositud X. X on seente- ja

põletikuvastane ravim. Hagejale on varem sama diagnoosiga Xi antud. 28. jaanuari 2020

kohtuistungil loobus hageja selle ravivea käsitlemisest.

Hagejale ei ole näidustatud seljavöö kandmist (13. juuli 2016, 20. juuli 2016 ja 4. oktoobri 2016

kirjad). Hagejal on diagnoositud X, mis takistab liikumist. 20. jaanuaril 2012 oli hagejale

näidustatud fikseeriv nimmevöö. Hilisemalt on leitud, et seljavöö ei ole hagejale vajalik. See on

vastuolus eelneva otsustusega. Ka meditsiiniosakond on ise olnud seisukohal, et näidustus seljavöö

kandmiseks on olemas.

Hagejale ei ole näidustatud veepudeli kaasas kandmist (21. septembri 2016 otsus). Hageja on

korduvalt pöördunud arstide poole seoses suukuivuse ja suure januga. Jalutuskäike on ette nähtud

üks tund päeval, kuid kuna hagejal tekib janu, on ta sunnitud neid enneaegselt katkestama. Samuti

ei tohi ta väljuda eesti keele tundidest, millest tulenevalt peab ta mitu tundi kannatama janu käes.

See on ebainimlik kohtlemine. 20. novembri 2014 raviloost nähtub, et talle lubati võtta

jalutuskäikudele vesi kaasa.

Hagejale ei ole näidustatud sagedasemat pesemist (21. septembri 2016 otsus). TÜ Kliinikumi

epikriisis on märgitud, et hagejal on nahahoolduseks vajalik dušš kolm korda nädalas. Lisaks TÜ

Kliinikumis diagnoositule (X, täpsustamata põhjusega X, X ja X ehk X) on hagejal diagnoositud

täiendavalt muul ajal X e X, X, X, X ehk X, X ja X ehk X. Tavaalustel ei ole hagejal võimalik

pesta ennast vanglas kolm korda nädalas. See tingib naha sügeluse ja ärrituse.

Hagejal ei ole näidustatud särkide tihedamat vahetamist (21. septembri 2016 otsus). Hagejal on

erinevaid nahahaigusi, mis tingivad selle, et ta peab riideid tihedamini vahetama või kandma

ühekordset riietust. Otsust tehes ei arvestanud arstid hagejale pandud diagnoosidega.

Hagejale ei ole näidustatud topeltmadratsit (3. septembri 2015 otsus). 9. augusti 2015 raviloos on

asutud seisukohale, et arvestades rohkeid kaasuvaid Xe, siis võiks võimalusel hagejale

topeltmadratsit lubada. Puudub alus arvata, et perioodil 9. augustist 2015 kuni 3. septembrini 2015

oleks hageja terviseseisund sedavõrd paranenud, et näidustus oleks muutunud. Hageja

terviseprobleemid on olnud pikaajalised.

Hagejale ei ole näidustatud ninatrimmerit (3. septembri 2015 otsus). Hagejal on X, samuti vasakus

ninapooles ninaesikus valulik ninalõhe. Hagejal kasvavad karvad ninaesikus ning need sügelevad.

Temale ei väljastata ninatrimmerit ning ta ei saa neid eemaldada nõuetekohaselt. Hageja eemaldab

neid küünetangidega, millest tekivad suured haavad, mis valutavad. 17. detsembri 2015 raviloos

on selgitatud, et tegemist pole meditsiinilise küsimusega ja selle lahendab üksus. Samas on

üksusest hagejale öeldud, et ta saab ninatrimmerit kasutada üksnes juhul, kui meditsiiniosakond

kinnitab vajadust.

Hagejale ei ole näidustatud ilma särgita jalutamist (30. septembri 2015 otsus). Hagejal on

diagnoositud X, täpsustamata põhjusega X, X ja X. TÜ Kliinikumi epikriisis on viidatud, et

võimalusel tuleb hagejal lubada looduslikku UV kiirgust saada (sellel on nahaärritust ja sügelust

vähendav toime). Teised arstid on olnud vastupidisel seisukohal (4. mai 2016 ja 19. mai 2016

ravilugu). Hageja terviseseisund ei olnud 30. septembril 2015 erinev hilisematest aegadest.

Ravivea tõttu tekkis hagejal X, mis põhjustas valu.

Hagejale ei ole näidustatud X tablette (27. juuni 2016 kiri). Hagejal on X ja X ning ta saab mitu

korda päevas erinevaid rohtusid, mis koormavad maksa. Samuti tarbib ta muid ravimeid

igapäevaselt. Seeläbi peab ta saama ka maksatablette. Temale kinnitas seda TÜ Kliinikumi arst

Terje Kukk.

Hagejale ei ole võimaldatud perioodil 17. maist 2016 kuni 13. juulini 2017 raviks 5% Xi. See X

oli hagejale määratud 17. mail 2016. Sellest hoolimata hageja kuni 13. juulini 2017 Xi ei saanud.

Sellega süvenes hageja labajalal ja jalataldadel probleem.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagist ei nähtu, millist ravijuhist on kostja rikkunud. Hageja ei ole

esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja on teinud hageja ravimisel mõne ravivea. Kehtivatest

õigusnormidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust ravi teostamist tema soovide kohaselt.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 762 lg 1 üheks normi eesmärgiks on välistada patsiendi esitatud juhiste

täitmine, mis läheksid vastuollu arstiteaduse üldise tasemega. Hagis on esitatud üksnes hageja

subjektiivsed hinnangud ravimitele ja ravivahenditele. Asjaolu, et hageja soovis teatud kindlaid

ravimeid, ei kinnita nende ravimite vajadust. Ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajaduse ja

sobivuse üle otsustab arst.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 19. märtsi 2020 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostja

menetluskulud hageja kanda ja määras, et kostjal hüvitatavaid menetluskulusid ei ole.

Maakohtu põhjenduste kohaselt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 135 lg 1 alusel.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut

rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); 2) lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); 3) patsiendil

on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel

on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise

kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); 6) mittevaraline kahju oli

rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).

Maakohus viitas ka vangistusseaduse (VangS) § 49 lg-le 1, § 52 lg-tele 1 ja 2 ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg-le 21 ja § 2 lg-le 1.

Xi ja Xi mittevõimaldamise kohta märkis maakohus järgmist. Hageja raviskeemi muutmine ei

tähenda hageja ravita jätmist ega ravivea olemasolu. Hageja haiguslugudest nähtub, et hagejale on

määratud X, mis on sama ravitulemusega kui X. Hageja valuravi skeemile on täiendavalt lisatud

ka X ja X. X leevendab valu ning põhjustab vähemal määral maoärritust kui teised ravimid.

Viidatud perioodi haiguslugudest nähtub, et hagejale on alati valude korral ravimeid antud, kas

siis X, X, X jne. Maakohus asus seisukohale, et Xi ja Xi mittemääramine ei ole raviveana

käsitletav. Raviskeemi muutmine on meditsiinitöötaja pädevuses ning kinnipeetavale ei tulene

subjektiivset õigust ravi teostamiseks tema soovide kohaselt.

Seljavöö kandmise mittenäidustamise ja vajaduse mittetunnustamise kohta märkis maakohus

järgmist. Hagis käsitletud väidetava rikkumise osas on halduskohus juba otsuse teinud ning

tuvastanud, et vangla ei ole seljavöö hagejale väljastamata jätmisega oma kohustusi rikkunud

(haldusasi nr 3-16-1337). Maakohtu hinnangul ei ole raviks vajaliku meditsiinilise abivahendi

patsiendile andmine vähemalt ambulatoorse ravi puhul üldjuhul osa tervishoiuteenuse osutamisest.

Tervishoiuteenuse osutamine piirdub eelkõige sellega, et tervishoiuteenuse osutaja selgitab välja

abivahendi kasutamise vajaduse, selgitab seda patsiendile, nõustab patsienti selle kasutamise osas

ja koostab vajadusel patsiendile selle soetamiseks vajalikud dokumendid. Kuna meditsiinilise

abivahendi vajalikkuse osas hinnangu andmist ei saa käsitleda ravina, ei ole seljavöö kandmise

mittenäidustamine ja vajaduse mittetunnustamine käsitletav raviveana. Abivahendi väljastamise

otsustamine vanglas on haldusotsus, mitte meditsiiniline otsus (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri

2016 määrus nr 3-2-4-1-16).

Veepudeli kaasaskandmise mittenäidustamise kohta märkis maakohus järgmist. Kuna veepudeli

näidustamise määramine ei ole ravi, ei ole tegemist raviveaga.

Sagedasema pesemise kui teistel kinnipeetavatel mittenäidustamise kohta märkis maakohus

järgmist. Raviloost nr 424 ei tulene, et hagejale oleks määratud sagedasem pesemisvõimalus.

Raviloost nr 427 nähtub, et konsiilium on otsustanud, et hagejale pesemise määramine tavaalustel

suuremas ulatuses ei ole põhjendatud. Maakohus viitas ka ekspertiisiaktile ning leidis, et ei ole

tõendatud, et hagejal täiendava pesemise mittenäidustamine oleks raviviga.

Särkide tihedama vahetuse kohta märkis maakohus järgmist. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu,

et arstid oleksid pidanud hagejale määrama sel perioodil tihedama särkide vahetuse kui tavaalustel.

Kostja kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et kinnipeetavate kantavad T-särgid on puuvillased

ning nahaärritust ei põhjusta. Seega ei ole tõendatud, et tegemist oleks raviveaga.

Topeltmadratsi mittenäidustuse kohta märkis maakohus järgmist. Sõnastus „võimalusel lubada“ ei

tähenda, et arsti hinnangul oleks topeltmadrats hagejale tingimata vajalik. Lisaks ei ole madratsi

lubamine/mittelubamine seotud hageja raviga. Kuna madratsi puhul ei ole tegemist meditsiinilise

abivahendiga, siis pole madratsit võimalik määrata või näidustada isiku diagnoosist lähtudes.

Samuti on ekspertiisiaktis märgitud, et esitatud ravidokumentidest ei nähtu ühtegi meditsiinilist

näidustust topeltmadratsi kasutamiseks. Eelneva tõttu ei ole tegemist raviveaga.

Ninatrimmeri mittenäidustuse kohta märkis maakohus järgmist. Eksperdid on selgitanud, et

lähtudes 3. septembri 2015 raviloost ei olnud hageja soov saada ninatrimmerit seotud ühegi temal

esineva haiguse raviga ning selle mittenäidustamist ei saa lugeda raviveaks. Kuna puuduvad muud

tõendid, millest nähtuks, et tegemist oli raviks vajaliku vahendiga, asus maakohus seisukohale, et

tegemist ei ole raviveaga.

Ilma särgita jalutamise näidustuse puudumise kohta märkis maakohus järgmist. Hageja ei ole

tõendanud, et see on raviviga. Hagejale on määratud X, seega ei ole arstid ega vangla eiranud

hageja probleemi X. Samuti ei tähenda arsti otsus, et päikese käes olemine on näidustatud, koheselt

vangla kohustust seda võimaldada. Eelneva tõttu ei pidanud kohus särgita jalutamas käimise

mittelubamist raviveaks.

X tablettide raviks mittemääramise kohta märkis maakohus järgmist. Ekspertiisiakti kohaselt on

X tabletid (käsimüügiravim) taimne preparaat maksahaiguste toetavaks raviks ja subjektiivse

enesetunde parandamiseks. Võttes arvesse, et perioodil 27. juunist 2015 kuni 21. juulini 2016

kontrolliti hageja maksafunktsiooni näitajaid ja analüüside vastused olid normi piires, siis ei saa

X tablettide mittevõimaldamist lugeda raviveaks.

Perioodil 17. maist 2016 kuni 13. juulini 2017 hagejale raviks 5% Xi mittevõimaldamise kohta

märkis maakohus järgmist. Hageja ei ole tõendanud, et talle osutatud ravi osas on tehtud raviviga.

Raviskeemi muutmist ei saa pidada raviveaks, kui see vastab ravijuhistele. X määrati hagejale 6.

aprillil 2017 ning väljastati hagejale 13. aprillil 2017. Mõnepäevast viivitust Xi väljastamisel ei

saa samuti pidada raviveaks.

Maakohtu hinnangul ei ole tuvastatud, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud

ning sellest tulenevalt ei tule edasi hinnata teisi mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, millega

hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud väidete kohaselt määrati hagejale X 20. jaanuaril

2012, 22. jaanuaril 2012 ja 25. jaanuaril 2012, hiljem temale vastavat ravimit võimaldatud ei ole.

19. augusti 2016 raviloost nähtub, et perearst kirjutas välja X tabletid, mis samuti olid tõhusad.

Hiljem keelduti ka nende hagejale väljastamast. Kui hagejale oleks Xi või Xi antud algusest peale,

siis ei oleks hageja terviseseisund niivõrd problemaatiline ja valu oleks kergem leevendada. 17.

septembri 2018 otsusest nähtub, et tuleb alustada ravimiga X, 75 mg üks kord päevas (lõunaks).

Seega alustati ravimi manustamist uuesti ja vahepeal selle mitteandmine oli raviviga. Ravimit

tulnuks anda pidevalt.

Ei ole tõendatud, et valu allus mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite (nt X või X)

toimele. Ei saa teha järeldust, et muud ravimid oleks olnud piisavalt tõhusad. Asjaolule, et muud

ravimid ei ole piisavalt tõhusad, on hageja tuginenud järjepidevalt. Seega on tegemist raviveaga.

Patsiendil ei ole õigust nõuda konkreetset ravimeetodit või ravimit, kuid tal on õigus sellisel juhul

ravileping lõpetada ja pöörduda teise teenuseosutaja poole, kes eelduslikult pakuks sobivamat ravi.

Kinnipeetaval selline võimalus puudub, millest tulenevalt peab teenuseosutaja niipalju kui

võimalik järgima patsiendi soove.

Hageja viitab ekspertiisiakti p-dele 6 ja 8. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kostja on rikkunud

tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et 19. augustist 2016 kuni 17. septembrini 2018 ei

ole hagejale Xi määranud. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et raviskeemi muutmine on

meditsiinitöötaja pädevuses ning kinnipeetavale ei tulene subjektiivset õigust ravi teostamiseks

tema soovide kohaselt. Nii ekspertiisiaktis tehtud järeldustest (alternatiivset ravi keeruline leida)

kui ka hageja selgitustest saab teha järelduse, et kõige tõhusam oli X.

Hageja hinnangul on tehtud raviviga, kui hiljem on leitud, et seljavöö ei ole hagejale vajalik. See

on vastuolus 20. jaanuaril 2012 tehtud otsustusega. Hageja kannatas valude käes. Muudes kirjades

on meditsiiniosakond ise olnud seisukohal, et meditsiiniline näidustus seljavöö kandmiseks on

olemas. Ka 3. septembri 2015 raviloos on asutud samale seisukohale.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli perioodil 13. juulist 2016 kuni 29. detsembrini 2017 hagejale tema

seljavalude tõttu meditsiinilisest aspektist soovitatav kasutada seljavööd.

Haldusasjas vaieldi selle üle, kas vanglal oli kohustus seljavöö hagejale võimaldada. Vangla oleks

kohustatud seda tegema, kui tervishoiuteenuse osutaja (kostja) oleks ka pärast 22. maid 2016 seda

näidustanud. Näidustuse puudumise tõttu puudus vanglal selleks alus. Halduskohtumenetluses ei

ole tehtud otsustust selle kohta, kas on tegemist raviveaga. Ekslik on maakohtu seisukoht, et

meditsiinilise abivahendi vajalikkuse osas hinnangu andmist ei saa käsitleda ravina. Tegemist on

tervishoiuteenuse osutaja meditsiinilisi eriteadmisi vajava otsusega. Abivahendi eesmärgiks on

see, et isiku tervislik seisund paraneks või leeveneks.

Veepudeli

kaasaskandmist

lubatakse

meditsiinilise

näidustuse

puhul.

Tegemist

on

tervishoiuteenuse osutaja meditsiinilisi eriteadmisi vajava otsusega. Ka siin on abivahendi

eesmärgiks see, et isiku tervislik seisund paraneks või leeveneks.

17. detsembri 2015 ja 21. septembri 2016 otsused selle kohta, et sagedasem pesemine kui teistel

kinnipeetavatel pole näidustatud, on käsitletavad raviveana. Hageja pidi kannatama seetõttu, et ei

saanud piisavalt ennast pesta. Hageja diagnooside puhul oli see vajalik. Sellele on viidatud nii

22. mai 2015 – 6. aprilli 2017 TÜ Kliinikumi epikriisis kui ka 9. septembri 2016 raviloos nr 424.

Puudus alus teha 21. septembril 2016 teistsugune otsus. Otsus ei ole objektiivne ka seetõttu, et

9. septembril 2016 otsuse teinud arsti S. Popazovat konsiiliumi ei kaasatud.

Hagejal on erinevaid nahahaigusi, mis tingivad selle, et ta peab riideid tihedamini vahetama või

kandma ühekordset riietust. Otsust tehes ei arvestanud arstid hagejale pandud diagnoosidega.

Maakohtu hinnangul on paksema madratsi väljastamisel tegemist pigem vangla võimaldatava

leevendusmeetmega isiku terviseseisundist tulenevate vaevuste vähendamiseks. Samuti on

eksperdid leidnud, et esitatud ravidokumentidest ei nähtu ühtegi meditsiinilist näidustust

topeltmadratsi kasutamiseks. Dokumentidest tuleneb hageja vajadus topeltmadratsiks. Kuna

arstliku otsusega seda ei võimaldatud, siis seda ka ei antud. Tegemist on tervishoiuteenuse osutaja

meditsiinilisi eriteadmisi vajava otsusega. Abivahendi eesmärgiks on see, et isiku tervislik seisund

paraneks või leeveneks.

17. detsembri 2015 raviloos on selgitatud, et ninatrimmeri mittenäidustus ei ole meditsiiniline

küsimus ja selle lahendab üksus. Samas on üksusest hagejale öeldud, et ta saab ninatrimmerit

kasutada üksnes juhul, kui meditsiiniosakond kinnitab vajadust. Hagejale ei võimaldatud

ninatrimmerit ja see on põhjustanud valu ninas.

Hagejale ei ole näidustatud ilma särgita jalutamist (30. septembri 2015 otsus). Hagejal on

diagnoositud X, täpsustamata põhjusega X, muud X ja X. TÜ Kliinikumi epikriisis on viidatud, et

võimalusel tuleb hagejal lubada looduslikku UV kiirgust saada (sellel on nahaärritust ja sügelust

vähendav toime). Teised arstid on olnud vastupidisel seisukohal (4. mai 2016 ja 19. mai 2016

ravilugu). Hageja terviseseisund ei olnud 30. septembril 2015 erinev hilisematest aegadest.

Ravivea tõttu tekkis hagejal X, mis põhjustas valu.

Hagejale ei ole näidustatud X tablette (27. juuni 2016 kiri). Hagejal on X ja X ning ta saab mitu

korda päevas erinevaid rohtusid, mis koormavad maksa. Samuti tarbib ta muid ravimeid

igapäevaselt. Seeläbi peab ta saama ka maksatablette. Temale kinnitas seda TÜ Kliinikumi arst

Terje Kukk. 19. mai 2016 raviloost nähtuvalt hakkas hageja saama Xi, mis on väga mürgine ja

vajab maksatablette. Samas on X tablette teised arstid andnud hagejale nii vahetult enne 23. aprilli

2016 ravilugu kui ka vahetult pärast 21. juuli 2016 ja 30. septembri 2016 ravilugu. Ei ole usutav,

et hageja seisund oli vahepeal selline, mis ei õigustanud tablettide manustamist.

Eksperdid on asunud seisukohal, et hagejale määrati ravi 5% Xiga X leevendamiseks, mis oli

meditsiiniliselt näidustatud, kuna X omab X toimet. Seega on X hagejale näidustatud. Hageja

kinnitab jätkuvalt, et ravimi määras temale arst 17. mail 2016. Ekslik on maakohtu järeldus, et X

määrati hagejale 6. aprillil 2017. Haigusloost ei selgu täpselt, millal ravim määrati. Seetõttu tuleb

tõlgendada, et seda tehti mais 2016, kuna sellele ajale on viidatud raviloos. Hageja viitab VÕS §-

le 769 ja § 770 lg-le 3.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

19. märtsi 2020 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Kuna Tartu Maakohtu 19. märtsi 2010 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Hageja esitas maakohtule hagi kostja vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest

tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral

võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:

1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); 2) lepingut on rikutud

süüliselt (VÕS § 770 lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);

4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127

lg 2, VÕS § 134 lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse

osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).

Seega tuleb hagi rahuldamiseks eelkõige tuvastada kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise

lepingu rikkumine.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et

kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi ning, et hagejal oleks kostja

poolsete tegevuste/otsuste tulemusena tekkinud terviserikkeid, mida oleks saanud teistsuguste

otsustega ilmselt vältida. Tõendatud ei ole ka, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud

vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja, et kostja ei osutanud tavalise

oodatava hoolega teenust. Samuti ei ole tõendatud, et Tartu Vangla arstide poolt osutatud ravi ei

olnud kvaliteetne või teenusel osutamisel oleks tehtud diagnoosi- või ravivigu.

9. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu seisukohta järgmiste ravivigade osas.

9.1. Xi ja Xi mittevõimaldamine.

Hageja väitel seisnes kostja raviviga selles, et hagejale määrati 20. jaanuaril 2012, 22. jaanuaril

2012 ja 25. jaanuaril 2012 ravimina X, hiljem temale vastavat ravimit võimaldatud ei ole. 19.

augusti 2016 raviloost nähtub, et perearst kirjutas välja X tabletid, mis samuti olid tõhusad. Hiljem

keelduti ka nende hagejale väljastamisest. Kui hagejale oleks Xi või Xi antud algusest peale, siis

ei oleks tema terviseseisund niivõrd problemaatiline ja valu oleks kergem leevendada. Samuti

märgib hageja, et ei ole tõendatud, et valu allus mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite

(nt X või X) toimele ning asjaolule, et muud ravimid ei ole piisavalt tõhusad, on hageja tuginenud

järjepidevalt.

Maakohus on käsitlenud ravimite X ja X mittevõimaldamisega seonduvat vaidlustatud otsuse p-

des 22-26, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Hageja on tuginedes ekspertiisiakti p-dele 6 ja 8 leidnud, et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse

osutamise lepingut sellega, et pärast 19. augustit 2016 kuni 17. septembrini 2018 ei ole hagejale

Xi määranud.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja eeltoodud väitega. Ekspertiisiakti (II kd tl 155-163) p 6 kohaselt

on hageja raviks X näidustatud ning p 8 järgi toimub X ravi tavaliselt kuurina või pidevalt. Hageja

on jätnud aga tähelepanuta ekspertiisiakti p 7, mille kohaselt võib Xi kasutada pikaajalise ravina,

kuid see võib tekitada füüsilist sõltuvust ja seetõttu on vaja ravi lõpetamisel X annuste järk-

järguline alandamine.

Asja materjalidest nähtub, et X ja X kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite hulka ning

neid ordineeritakse arstide poolt vaid äärmisel vajadusel ja lühiajalise kuurina sõltuvuse

vältimiseks. Kuivõrd Xi ja Xi on võimalik asendada samaväärse, kuid oluliselt ohutumate,

preparaatidega, siis ei ole nende määramist hagejale meditsiiniliselt õigeks peetud (hagejal on oht

füüsilise sõltuvuse tekkimiseks).

Ringkonnakohus märgib, et hageja soov saada teatud kindlaid ravimeid (X ja X), ei kinnita nende

ravimite tegeliku vajadust. Raviskeemi koostamine (või muutmine) on meditsiinitöötaja

pädevuses, kes lähtub isiku terviseseisundist. Kinnipeetavale ei tulene subjektiivset õigust nõuda

ravi teostamist vastavalt oma soovidele. Raviskeemis sobivuse üle isikule otsustab siiski arst.

9.2. Seljavöö kandmise mittenäidustamine ja vajaduse mittetunnustamine.

Hageja hinnangul on tehtud raviviga, kuna perioodil 13. juulist 2016 kuni 29. detsembrini 2017

oli hagejale tema seljavalude tõttu meditsiinilisest aspektist soovitatav kasutada seljavööd (nähtub

ka ekspertiisiaktist), kuid kostja talle seda ei võimaldanud.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega (vaidlustatud otsuse p 28-31) ning ei

pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kuna meditsiinilise

abivahendi vajalikkuse osas hinnangu andmist ei saa käsitleda ravina, ei ole seljavöö kandmise

mittenäidustamine ja vajaduse mittetunnustamine 13.07.2016, 20.07.2016 ja 04.10.2016 kirjades

käsitletav raviveana. Iseenesest oli ajavahemikul 13.07.2016 kuni 29.12.2017 hagejale

meditsiinilisest aspektist soovitav kanda seljavööd. Ravidokumentatsiooni kohaselt oli seljavöö

mittekasutamise peamine põhjus selle mittemahtumine maksikirja. Seljavöö mahutamine

maksikirja ei kuulu raviprotseduuride hulka, vaid tegemist on haldusotsuse, mitte meditsiinilise

otsusega, ning raviviga puudub.

9.3. Veepudeli kaasaskandmise mittenäidustamine.

Hageja väitel on raviveaks see, et 21.09.2016 raviloos nr 427 (II kd tl 38) on arstid muuhulgas

märkinud, et veepudeli kaasaskandmine ei ole näidustatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et veepudeli kaasaskandmise näidustuse

määramine ei ole ravi ning seetõttu ei saa olla tegemist raviveaga. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 32-35, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

9.4. Sagedasema pesemise kui teistel kinnipeetavatel mittenäidustamine.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

seisukohaga,

et

hagejal

täiendava

pesemise

mittenäidustamine ei ole raviviga. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud

otsuse

p-des

36-39,

ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

põhjendustega

ning

ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Ekspertiisiaktist nähtub, et 17.12.2015 on fikseeritud raviloos 379 hagejal X, ning 21.09.2016

raviloo 427 andmetel on toimunud arstlik konsiilium, mis arvestades hageja diagnoose (X,

kaasnevana X, X e X) on otsustanud, et tal ei esine nahahaigust, mis seaks erisusi teistest

kinnipeetavatest, st pesemine toimub tavaalustel. Samal ajavahemikul toimunud arstivisiitidel ei

ilmnenud hageja kaebustest, et tal oleks tekkinud X ägenemine, mille tõttu on näidustatud duši all

pesemine vähemalt 3 korda nädalas. Seega ei saa pesemise sagedasemat mittevõimaldamist

ajavahemikus 17.12.2015 kuni 21.09.2016 lugeda raviveaks.

9.5. Mittenäidustus särkide tihedamaks vahetuseks kui tavaalustel.

Maakohtu seisukoha kohaselt ei nähtu hageja poolt esitatud tõenditest, et arstid oleksid pidanud

hagejale määrama tihedama särkide vahetuse kui tavaalustel ning seega ei ole tõendatud, et

tegemist oleks raviveaga. Maakohus on vastavad põhjendused esitatud vaidlustatud otsuse p-des

40 ja 41, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusteega ning ei korda neid.

9.6. Topeltmadratsi mittenäidustus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et topeltmadratsi lubamine/mittelubamine ei ole

seotud hageja raviga ning seetõttu ei ole 03.09.2015 topeltmadratsi mittelubamine raviviga.

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-des 42 ja 43, ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt on topeltmadratsi küsimuse lahendamine

tervishoiuteenuse osutaja meditsiinilisi eriteadmisi vajav otsus, s.o tegemist on meditsiinilise

abivahendiga. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui käsitleda topeltmadratsit teatud juhtudel

meditsiinilise abivahendina, siis peaks ravidokumentidest tulenema meditsiiniline näidustus

topeltmadratsi kasutamiseks, kuid antud juhul selline meditsiiniline näidustus puudub.

9.7. Ninatrimmeri mittenäidustus.

Maakohtu seisukoha kohaselt kuivõrd puuduvad tõendid, millest nähtuks, et ninatrimmer on raviks

vajalik vahend, siis ei ole tegemist ei ole raviveaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Eksperdid on selgitanud, et lähtudes raviloost 362, 03.09.2015 ei olnud hageja soov saada

ninatrimmerit seotud ühegi temal esineva haiguse raviga ning selle mittenäidustamist ei saa lugeda

raviveaks. Hageja väide, et talle öeldu kohaselt saab ta ninatrimmerit kasutada üksnes juhul, kui

meditsiiniosakond kinnitab selle vajaduse, ei muuda ekspertide selgitust.

9.8. Ilma särgita jalutamise näidustuse puudumine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ilma särgita jalutamise näidustuse puudumine

ei ole raviviga.

Ekspertiisiaktis märgitu kohaselt raviloost 362, 03.09.2015 ja hageja eelnevalt diagnoositud

haigustest ja aastaajast (sügis), ei ilmne, et hagejale oli meditsiiniliselt näidustatud ilma särgita

jalutama lubamine ning selle mittenäidustamist ei saa seega lugeda raviveaks. Asja materjalide

kohaselt on hagejale määratud X, seega ei ole arstid ega vangla eiranud hageja probleemi X.

9.9. X tablettide raviks mittemääramine.

Õige on maakohtu järeldus, et X tablettide mittemääramine ei ole raviviga ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Hageja väitel on arstid andnud talle X tablette nii enne 23.04.2016 ravilugu kui ka pärast

21.07.2016 ja 30.09.2016 ravilugu ning ei ole usutav, et hageja seisund oli vahepeal selline, mis

ei õigustanud tablettide manustamist.

Ekspertiisiakti kohaselt on X tabletid (käsimüügiravim) taimne preparaat maksahaiguste toetavaks

raviks ja subjektiivse enesetunde parandamiseks. Võttes arvesse, et ajavahemikus 27.06.2015 kuni

21.07.2016 kontrolliti hageja maksafunktsiooni näitajaid ja analüüside vastused olid normi piires,

siis ei saa X tablettide mittevõimaldamist lugeda raviveaks.

Tuginedes ekspertiisiaktile leiab ringkonnakohus, et kuna 27.06.2015 kuni 21.07.2016 kontrolliti

hageja maksafunktsiooni näitajaid ja analüüside vastused olid normi piires, siis sel perioodil ei

olnud vajadust kasutada X tablette. Asjaolu, et hageja manustas X tablette nii enne 23.04.2016

ravilugu kui ka pärast 21.07.2016 ja 30.09.2016 ravilugu ei tõenda seda, et vajadus kasutada

ravimina X tablette oli ka vaidlusalusel perioodil.

9.10. Ajavahemikul 17.05.2016 – 13.07.2017 hagejale raviks 5% Xi mittevõimaldamine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et arstide poolt raviskeemi muutmist ei saa

pidada raviveaks, kui see vastab ravijuhistele. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et asjas kogutud

tõendite kohaselt on X määratud hagejale 06.04.2017 ning väljastatud 13.04.2017 ja mõnepäevast

viivitust Xi väljastamisel ei saa pidada raviveaks. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse p-des 51-54, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda

neid.

10. Hageja on taotlenud võtta asja juurde fotod, rahaliste vahendite aruanne 25.03.2020 seisuga,

dokumendipõhine töövõime hindamise eksperthinnang 03.10.2018, hageja kirjad 12.02.2020 ja

02.03.2017.

Ringkonnakohus jätab hageja taotluse rahuldamata, sest tegemist ei ole asjakohaste tõenditega

(TsMS § 238 lg 1). Lisaks märgib ringkonnakohus, fotod on esitatud ka maakohtule, ning

maakohus on õiguspäraselt jätnud need arvestamata (TsMS § 652 lg2).

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas

hüvitatavaid menetluskulusid ei ole tekkinud.

Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Hageja esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson