3-20-647/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

19.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-647

Haldusasi

XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 06.03.2020

otsuse peale seoses vandeadvokaat YY tegevusega

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Eesti Advokatuur

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 määruse peale

haldusasjas nr 3-20-647.

2. Jätta läbi vaatamata XX menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks määruskaebuse esitamisel.

3. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 määruse

resolutsioon muutmata. Täiendada halduskohtu määruse põhjendusi ringkonnakohtu

määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse punkti 3 peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (kaebaja) mõisteti Harju Maakohtu 29.03.2019 otsusega nr X-XX-XXXX süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat ja

6 kuud vangistust. Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.06.2019 otsusega maakohtu otsuse

muutmata ja maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus

keeldus 26.08.2019 määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Edasikaebeõiguse

realiseerimise tõttu jättis Riigikohus 26.08.2019 määrusega rahuldamata ka kaebaja riigi

õigusabi taotluse.

2. XX esitas Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse seoses kriminaalasjas määratud kaitsja,

vandeadvokaadi YY tegevusega. XX sõnul ei võtnud kaitsja vastu tema kirjutatud

3-20-647

2(4)

kassatsioonkaebust ja keeldus sellega tutvumast, rikkudes sellega kaebaja õigust esitada

kassatsioonkaebus kaitsja vahendusel. Seepeale keelas kaebaja esitada kaitsjal enda nimel

avaldusi. Ühtlasi soovis ta määratud kaitsjast loobuda ja uue kaitsja nimetamist riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 20 lg 3 alusel. Kaebaja palus mitte tugineda kaitsja esitatud dokumentidele.

Kaebaja esitas ringkonnakohtule ühtekokku kaks avaldust kaitsjast loobumiseks. Sellele

vaatamata esitas kaitsja Riigikohtule kassatsioonkaebuse, jättes samas osutamata

kohtupoolsetele menetlusnormide rikkumisele, millele kaebaja oli palunud tähelepanu juhtida.

Kaebaja soovis saada ka kompensatsiooni selle eest, et talle ei tagastatud hinnalist sõrmust,

kuid advokaat jättis selgeks tegemata sõrmuse väärtuse.

3. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 06.03.2020 otsusega (kõige hilisema allakirjutanu järgi)

algatamata aukohtumenetluse vandeadvokaat YY tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste

puudumise tõttu.

Advokaat arvestas kassatsioonkaebuse koostamisel kaebaja põhjendatud seisukohti. Advokaat

ei pea arvestama seisukohtadega, mida ta ei pea asjakohaseks ega põhjendatuks. Advokaat ei

jätnud kliendi huvisid kaitseta. Advokaat ei esitanud kassatsioonkaebust omavoliliselt, sest ta

määrati kaitsjaks riigi õigusabi korras ning kohus ei olnud teda kohustustest vabastanud. Seega

oli advokaadil kohustus esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule. Kadunud sõrmuse väärtus oli

teada juba maakohtus. Kohtud jätsid kahju hüvitamise taotluse rahuldamata põhjusel, et puudus

põhjuslik seos läbiotsimist teostanud politseitöötaja poolt tubade uste kinni pitseerimata jätmise

ja vara kaotsimineku vahel, mitte seetõttu, et vara väärtus oli tõendamata. Seega puudus

kohtumenetluses vajadus sõrmuse maksumust täiendavalt tõendada.

4. XX esitas Tallinna Halduskohtule 08.04.2020 kaebuse advokatuuri aukohtu 06.03.2020

otsuse tühistamiseks ning kaitseõiguse teostamisest tekkinud õigusvastaste tagajärgede

kõrvaldamiseks.

Advokaat rikkus õigust kaitsjale, jättes esitamata kohtule tõendid sõrmuse maksumuse kohta

ning keeldudes tutvumast kaebaja kirjutatud kaebusega. Kaebaja oli aukohtule esitatud

kaebuses välja toonud rikkumised, mis mõjutasid otsuse tegemist. Advokatuuri aukohus oleks

pidanud korraldama istungi ja võimaldama kaebajal istungist osa võtta. Kaebusele olid lisatud

taotlused tõlgi määramiseks ja enda vabastamiseks kaebuselt tasutavast riigilõivust.

5. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 21.04.2020 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel.

Kuigi huvitatud isikul on advokatuuri seaduse (AdvS) § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda

advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 võimaldab

aukohtu otsust vaidlustada halduskohtus, eeldab kaebuse menetlemine, et vaidlustatud

haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Advokatuur

teostab järelevalvet advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle.

Aukohtul on otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. Praegu vaatas aukohus kaebaja kaebuse

läbi ning leidis, et advokaadi tegevuses ei esinenud distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Asjaolu, et

aukohus jättis distsiplinaarsüüteo tunnused tuvastamata, ei riku huvitatud isiku subjektiivseid

õigusi. Sellest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, niisamuti ei takista

see tal oma õiguste ja kohustuste realiseerimist.

Kaebuse saab tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest aukohtumenetluses ei saa nõuda

kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise hagi esitamine maakohtule ei eelda, et advokaadi suhtes

oleks eelnevalt algatatud aukohtumenetlus. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus

lahendada sellele lisatud taotlusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-20-647

3(4)

6. XX palub 18.05.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 määrus.

Kaebuse tagastamine ei olnud õige. Kaebaja ei avaldanud kaebuses soovi hüvitist suurendada.

Kaebuses on osutatud kaitsjapoolsetele rikkumistele ning asjaolule, et kaitsja ei tegutsenud

kaebaja juhiste järgi. Advokaadi kohustus arvestada kassatsioonkaebuse esitamisel kaebaja

seisukohtadega tuleneb RÕS § 19 lg-st 1. Aukohus vaatas kaebuse läbi kaebaja juuresolekuta,

kuigi kaebaja oli esitanud taotluse istungi korraldamiseks. Kohtud jätsid arvestamata, et kaebaja

ei soovinud enam, et YY teda kaitseks. Kaebaja palub tunnistada aukohtu otsus õigusvastaseks

ja kohustada uuesti tema esitatud kaebust lahendama. Samuti palub ta end vabastada

menetluskulude kandmisest, sest tal puudub raha, et menetluskulusid tasuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel

menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, §

121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja

205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna vajadus menetlusabi taotluse esitamiseks puudub, tuleb

taotlus määruskaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks jätta läbi vaatamata.

8. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

9. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse

algatamiseks. AdvS § 18 lg-st 1 tuleneb huvitatud isikule ka õigus vaidlustada aukohtu otsus

halduskohtus. Sätetest tulenevat õigust kohtusse pöörduda tuleb hinnata siiski koos HKMS §

44 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse üldregulatsiooniga. Kohtupraktika kohaselt saab huvitatud

isiku kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (viimati

Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud varasem praktika). Menetluslike õiguste

rikkumine võib seisneda selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata nii, et ei ole üldse

hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud

isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt

kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms

(Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; 04.09.2019 määrus nr 3-19-

1105, p 10). Kui isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada AdvS § 16 lg-s 1

sätestatud taotlus ja aukohus on selle läbi vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid

järgides, on huvitatud isik kaebeõiguse realiseerinud. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

advokaadi karistamist. Aukohtul on kaalutlusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida, kas

advokaati distsiplinaarkorras karistada või mitte ning tuvastada distsiplinaarsüüteo asjaolud.

See tähendab, et kohus ei kontrolli aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, st kas advokaadi

tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas aukohtu hinnang nendele

asjaoludele on õige (Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9).

Aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks huvitatud isikul subjektiivne õigus puudub. Sisuliselt

saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus rikub, s.o

advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna

Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15).

10. Kaebaja heidab ette, et aukohus tegi advokaadi tegevuse kohta väära järelduse. Kaebaja

arvates rikkus advokaat kaitseõigust, kui keeldus tema kirjutatud kassatsioonkaebuse

vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest ning esitas kassatsioonkaebuse tema heakskiiduta. Ta

toob ka välja, et advokaat jättis esitamata tõendid sõrmuse maksumuse kohta, mis võis

omakorda mõjutada talle kahju hüvitise määramist.

3-20-647

4(4)

11. Arvestades kohtupraktikas väljendatud seisukohti, pidi halduskohus kontrollima, kas

aukohus on järginud menetlusreegleid, sh vastanud kaebaja väidetele. Aukohtu otsusest

nähtuvad

põhjendused,

miks

aukohus

leidis,

et

advokaadi

tegevuses

puuduvad

distsiplinaarsüüteo tunnused. Seejuures hindas aukohus konkreetseid kaebaja väiteid, märkides,

et advokaadil ei ole kohustust arvestada kassatsioonkaebuse koostamisel kõiki isiku seisukohti,

kui ta ei pea neid asjakohasteks. Kaebaja huvid ei jäänud kaitseta. Isegi kui kaebaja ei soovinud,

et YY teda esindaks, ei olnud advokaati vabastatud riigi õigusabi osutamisest, mistõttu oli tal

kohustus kassatsioonkaebus esitada. Aukohus vastas ka kaebaja väitele seoses tõendite

esitamata jätmisega sõrmuse maksumuse kohta, leides, et sõrmuse maksumus oli teada juba

esimese astme kohtus. Taotluse rahuldamata jätmise aluseks ei olnud mitte suutmatus tõendada

sõrmuse maksumust, vaid põhjusliku seose puudumine politseitöötaja tegevuse ja vara

kaotsimineku vahel. Selliselt puudus vajadus sõrmuse maksumust täiendavalt kohtumenetluses

tõendada. Aukohus on seega hinnanud kaebaja väiteid. Asjaolu, et kaebaja aukohtu

seisukohtadega ei nõustu ja peab aukohtu hinnangut ekslikuks, ei anna talle kaebeõigust. Kuna

riigi õigusabi osutava advokaadi vahetamisega seonduv lahendatakse kriminaalmenetluses,

mitte aukohtumenetluses, ja kohtud kaitsjat ei vahetanud, juhindus aukohus õigesti eeldusest,

et YY oli kaebaja kaitsja.

12. Kaebaja heidab ette ka seda, et aukohus lahendas asja kirjalikus menetluses, kuigi ta oli

kaebuses taotlenud istungi korraldamist. AdvS § 17 lg-s 3 sätestatakse, et aukohus võib

lahendada asja kirjalikus menetluses, kui huvitatud isik ega advokaat ei ole taotlenud, et asi

lahendataks suulises menetluses. See tähendab, et kui asjassepuutuv isik seda soovib, tuleb asi

läbi vaadata suulises menetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et AdvS §-s 17 sätestatud

menetluslikke nõudeid, sh istungi pidamise nõuet, tuleb järgida siiski vaid juhul, kui aukohus

on aukohtumenetluse juba algatanud. Istungi pidamise nõuet ei ole, kui aukohus jätab

aukohtumenetluse algatamata. Nimelt ei tulene seadusest, et aukohtumenetlus algaks aukohtule

huvitatud isiku poolt avalduse esitamisega. AdvS § 16 lg-test 1–3 tuleneb, et menetluse

algatamise otsustab aukohus. Menetluse algatamine on kohustuslik vaid AdvS § 16 lg-s 5

sätestatud juhul. Praegu puudusid kohustuslikud alused aukohtumenetluse algatamiseks.

Aukohtumenetluse algatamist või algatamise jätmist ei reguleeri ka advokatuuri kodukord (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 17). Istungi korraldamise nõue

pärast menetluse algatamist, kui huvitatud isik või advokaat on seda taotlenud, on põhjendatav

ka menetluse efektiivsuse põhimõttega. Arvestades, et istungi korraldamine on ressursimahukas

(nt peavad aukohtu liikmed viibima istungil üheaegselt), tuleb esmalt veenduda kaebuse

põhjendatuses. Mõistlik ei ole korraldada istungit põhjendamatu kaebuse läbivaatamiseks.

Seega ei tulnud vaatamata kaebaja taotlusele lahendada asja suuliselt. Ühtlasi ei ole aukohus

otsuse tegemisel kaebaja menetluslikke õigusi riivanud.

13. Arvestades eelnevat, jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21.04.2020 määrus muutmata. Kuna halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja väidet istungi

korraldamata jätmise kohta, täiendab ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)