1-10-1339/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.aprill 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 6.aprill 2010.a. Kriminaalasja number 1-10-1339

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, likmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

A.O süüdistuses KarS prg. 169 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 1.märtsist 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.O Prokurör Robert Saareke Süüdistatav

A.O (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Merike Borunova RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 1. märtsist 2010.a. A.O suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

2

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 1.märtsi 2010.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada

A.O KarS § 169 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemise eest

ning mõista karistuseks 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra, seega kandmisele kuulub 2 kuud vangistust. KarS

§ 73 lg 1,3 alusel mõistetud karistust täielikult mitte pöörata täitmisele, kui

süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda 01.03.2010.a. A.O mõisteti süüdi selles, et tema olles vanemana kohustatud

maksma Harju Maakohtu 08.08.2007.a määruse alusel elatist tagasiulatuvalt

alates 14.12.2006.a igakuiselt 3000.- krooni oma noorema kui kaheksateistkümne aastase tütre Ž. (ik XXXXXXXXXXX) ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni, makstes elatise K. K. kontole Hansapangas, rikkus lapse ülalpidamise kohustust jättes süstemaatiliselt maksmata elatusraha ettenähtud ajal ja ulatuses, alates augustist 2007.a kuni jaanuarini 2009.a.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis väidab süüdistatav, et tema poolt toimepandu ei ole

õigesti kvalifitseeritud, süüdistus ei ole õiglane ning on ebaõige kuna ta ei ole hoidunud kuritahtlikult kõrvale alimentide maksmisest. Apellant väidab, et alates 2007.a. augustist kuni 2009.a. puudus tal sissetulekut andev töökoht, ta tegeles

aktiivselt töö otsinguga ning oli arvel tööbörsil. Asjaolu, et ta ei maksa tütre

ülalpidamiseks elatisraha on tingitud tema materiaalsest olukorrast. Tal ei ole

tööd ega ka vara, mida kasutada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Käesoleval ajal takistab tütre ema ülalpidamiskohutuse täitmist kuna ei võimalda tal kohtuda

tütrega. Apellant rõhutab enda varasemat karistamatust ja eelnevat

seadusekuulekat elu ning leiab, et temale mõistetud lühiajaline vangistus on

ebaõige karistus kuna see rikub tema tulevikku. Ta tahab sõita välismaale tööotsingutele kuid temale mõistetud karistus muudab kogu tema elu ja takistab töö võimalusi. Palub tühistada maakohtu otsuse, teha uus õigeksmõistev otsus ning määrata temale vangistuse asemel rahaline karistus.

3 Apellatsioonikohtu istungil

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, peab vajalikuks märkida järgmist.

1) Süüdistatav tunnistas maakohtus oma süüd ja ka tema kaitsja oli

seisukohal, et süüdistus on põhjendatud. Nagu nähtub maakohtu

kohtuistungi protokollis oli kohtuvaidluste esemeks vaid mõistetava karistuse liik. Süüdistatav ei soovinud ennast aktiivselt kaitsta ja nõustus

lühimenetlusega. Mitte vähetähtis ei ole ka asjaolu, et just süü

tunnistamine ja kahetsus olid need kergendavad asjaolud, milliseid

maakohus arvestas ka karistuse mõistmisel, kui mõistis süüdistatavale sanktsiooni alammäärale ligilähedase tingimusliku vangistuse ja kohaldas

seejuures KarS prg. 73 sätteid, millises ettenähtud tingimused on

tunduvalt kergemad, kui seda on KarS prg.-s 74. Prokurör taotles kohtuvaidlustes ühe kuu võrra rangemat vangistust ja KarS prg. 74 sätete

kohaldamist. Saanud sellise kohtukolleegiumi arvates suhteliselt leebe

karistusõigusliku kohtlemise osaliseks ning teades olukorda, seda

vähemalt oma kaitsja vahendusel, et prokuröril puudub seaduse järgi

edasikaebeõigus antud juhul ning kannatanu ei esita apellatsiooni kuna

ilmselgelt ei ole kannatanu huvi sedaliiki asjades suunatud süüdistatava

karistuse rangusele ning seega puudub ka apellatsioonikohtul võimalus

süüdistatava olukorda raskendada, otsustas süüdistatav hakata

vaidlustama oma süüd. Kohtukolleegium peab selliseid manipulatsioone

kohtuga põhjendamatuteks. Süüdistatav ei ole suutnud apellatsioonis ka

veenvalt selgitada oma seisukoha muutust võrreldes maakohtus väljendatuga.

2) Selgituseks süüdistatavale peab aga kohtukolleegium vajalikuks märkida,

et Perekonnaseaduse prg. 60 ja 61 sätetest tulenevalt on lapse vanematel võrdne kohustus last ülal pidada ja seda ka juhul, kui faktiliselt

elab laps ühe vanema juures. Kohtukolleegiumi seisukohast tähendab

vanemate võrdne vastutus ka võrdseid pingutusi laste ülalpidamiseks

vajalike materiaalsete vahendite teenimiseks. A.O poolt

lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmist kinnitab juba asjaolu, et elatis lapse ülalpidamiseks on temalt kohtu kaudu välja mõistetud. See on fakt,

mida ei tule eraldi tõendada. Nimelt on Perekonnaseaduse prg. 61 lg 1 kohaselt kohtu poolt elatise väljamõistmise eelduseks vanemalt tema poolt

lapse ülalpidamiskohustuse mittetäitmine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr. 3-2-1-108-07 selgitanud, et . Kui elatis on juba kohtuotsusega välja mõistetud, siis on

kohtuotsuse täitmine kohustatud poolele kohustuslikuks täitmiseks.

4

Seadusega on kriminaliseeritud elatisraha väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse mittetäitmine, kui see on kuritahtlik. Kohtukolleegium leiab, et

on tõendatud A.O poolt lapse ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ka peale elatisraha väljamõistmist kohtu poolt . Riigikohtu tsiviilkolleegium on varemviidatud kohtuotsuses (nr.3-2-1-108-07) üheselt

märkinud, et

Kohtukolleegium on seisukohal, et

needsamad põhimõtted kehtivad ka peale kohtuotsusega elatisraha

väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumise fakti tuvastamisel.

Maakohus on tuvastanud, et A.O ei ole täitnud

ülalpidamiskohustust alates 2007.a. augustist. Otsustamaks, kas

süüdistatav on lapsele elatisraha maksmisest hoidunud kõrvale

kuritahtlikult või mitte, märgib kohtukolleegium järgmist. Nimelt,

kohtukolleegium leiab, et ülalpidamiskohustuse rikkumine on kuritahtlik,

kui seda rikutakse süstemaatiliselt või pikema aja jooksul. Maakohus on

ka selle asjaolu oma otsuses tuvastanud. Maakohtu sellekohased põhjendused on kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega

ning kohtukolleegium ei pea oma otsuses neid vajalikuks korrata. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioonis esitatud asjaolud ei ole

sellised, millised vabastaksid A.O elatise maksmisest. Ka

Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses nr.3-2-1-65-07 asunud

seisukohale, Süüdistatav ei

ole töövõimetu, kelle võime tööga elatist teenida oleks piiratud.

Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid, on põhjendatud alus väita, et A.O ei ole teinud kõike endast olenevat, et tagada lapse ülalpidamiskohustuse täitmine.

3) Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt A.O-le mõistetud

karistuse kergendamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses

põhjendanud nii karistusliigi kui ka

karistusmäära valikut ja

kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. A.O-le

karistuseks mõistetud vangistusmäär on ligilähedane sanktsiooni

ettenähtud vangistuse alammäärale. Asjaolusid, millised annaks alust

selle karistusmäära vähendamiseks, kohtukolleegium tuvastanud ei ole.

Kogu mõistetud vangistus on jäetud maakohtu otsusega tingimisi täitmisele pööramata ja seda KarS prg. 73 sätete alusel. Katseaeg, milline

on maakohtu poolt määratud vastab seaduses ettenähtud katseaja

minimaalmäärale. KarS prg. 73 sätted ei näe ette katseajal

süüdimõistetule mingeid kohustusi ega kontrollnõudeid, mistõttu jääb

arusaamatuks apellandi mure seoses välismaal töö otsimise ja

5 töötamisega. Samuti ei mõjuta mõistetud karistusliik tema karistatust e. ka rahalise karistusega karistamine toob kaasa kriminaalkorras karistatuse.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.338 ettenähtud

kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg.

344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 1.märtsist 2010.a. A.O suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Malle Preimer Urmas Reinola