1-09-14947/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.aprill 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 6.aprill 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-14947 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Urmas Reinola ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi

H.A süüdistus kuriteos KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 21.detsember 2009.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.A Prokurör Svetlana Maripuu Süüdistatav H.A (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Harland Paas RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 21.detsembrist 2009.a. H.A

suhtes jätta sisuliselt muutmata, kui teha selle

resolutivosas täpsustus ja lugeda maakohtu poolt KarS prg. 74 ja 75 alusel täitmisele pööramata vangistuseks 6 kuud otsuses märgitud 1 aasta asemel. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist

2 tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 21.detsembri 2009.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada H.A kuriteos KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks vangistus kuus (6)

kuud. KarS §-de 74 ja 75 sätete kohaldamisega jätta H.A-le mõistetud

vangistus üks (1) aasta tingimisi 18 (kaheksateist) kuulise katseajaga kohaldamata, allutades H.A katseajal käitumiskontrollile

KarS § 75 lg 1 alusel kohustada H.A katseajal järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1) elama kriminaalhooldaja poolt määratud alalises elukohas;

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töövõi õppimiskoha vahetamiseks.

Kohus määrab, et H.A-le mõistetud vangistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui ta ei pane kohtu poolt määratud katseajal toime uut

tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi.

H.A anda katseajaks temale Tallinna Vangla Pärnu kriminaalhooldusosakonnas määratava kriminaalhooldaja järelevalve alla.

Katseaeg hakata arvestama kohtuotsuse kuulutamise kuupäevast, so. 21.detsembrist 2009.a.

3

H.A mõisteti süüdi selles, et tema 21. mail 2009.a. kella 10.30 paiku Kuressaare linnas xxxxxxxxxx xx majade nr xx ja xx vahel asuva piirdeaia kohal seistes, lõi 1,5-2 meetri pikkuse tollise raudtoruga kahel korral T. H. parema õla

piirkonda ja vastu kätt, tekitades T. H. tervisekahjustusena parema õlavarre piirkonna nahaaluse verevalumi ja füüsilist valu.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja leiab esitatud apellatsioonis, et maakohtu kohtuotsus kuulub tühistamisele kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu, mistõttu on kohus valesti hinnanud asjas uuritud tõendeid ja teinud vale kohtuotsuse. Samuti on kohus rikkunud menetlusõigust. Tõendamisesemesse kuuluv konflikt süüdistatava H.A ja kannatanu T. H. vahel leidis aset 21. mail 2009. aastal, ning tuvastatud asjaoludest lähtuvalt teisi isikuid sündmuse juures ei viibinud. Kohtualune ja kannatanu annavad toimunu kohta täiesti erinevaid ja üksteist vastukäivaid ütlusi. Kohus on tõendite hindamisel lugenud T. H. ütlused tõesteks ja H.A ütlused on ennast õigustavad, mis teenivad eesmärki pääseda kriminaalvastutusest T. H. tekitatud kehavigastuste eest. Kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi asjaolu, et seadusest tulenevalt

on kannatanut hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest ja süüdistatavat

mitte, ei muuda kannatanu ütlusi tõesemateks. Samuti ei oma tõenduslikku tähendust asjaolu, milline konfliktis osalenud isik esimesena politseisse pöördus.

H.A soovis kahtlustatavana ülekuulamisel samuti T. H. karistamist temale kallaletungimise ka käele vigastuse tekitamise eest.

Kohus leidis, et kaitsja viited kannatanu omavolile H.A-ga kahe

Tsiteeritud kohtu seisukoht on kaitsja arvates ekslik. AÕS § 40 kohaselt on

valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta

seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. AÕS § 41 sätestab omaabi instituudi valduse kaitseks selliselt, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kui kinnisasja

valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Kannatanu T. H. ei eita seda, et niitis H.A-le kuuluval kinnistul asuvat maariba. Seda kinnitavad poolte ütlused selles, et juba 16. mail 2009 oli samal põhjusel

kohtaluse ja kannatanu vahel tekkinud konflikt. Põhjendus, et kannatanu tegi

seda eesmärgiga enda krundi korrashoidmiseks, ei ole õiguslikult pädev – igal juhul oli tegemist kannatanu poolse valduse rikkumisega.

4

Kuni omavoli veel lõppenud ei ole ja see ei ole viinud valduse kaotusele, on

valdajal õigus enesekaitsele ja ta tohib omavoli jõuga tõrjuda (

ldn). Tegemist on hädakaitse erijuhuga, valduse kohtuvälise kaitsega. Valdaja tõrjetegevuse vastu, kuna see ei ole õigusevastane, hädakaitset olla ei saa (AÕS kommentaarid). Seega tegutses H.A hädakaitses ja T. H.mitte.

Kinnisasja puhul on omavoli teostumisel vägivalla abil või salaja valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta.

Valduse rikkuja eemaldamine peab toimuma reeglina kohe, kuid samas ei kao

omaabi võimalus, kui esmalt kutsutakse kedagi appi või peetakse omavoli tarvitajaga läbirääkimisi (AÕS kommentaarid).

Jääb lahendada küsimus sellest, kas H.A ületas omaabi kasutamisel hädakaitse piire. Nagu eelpool viidatud, on poolte ütlused füüsilise ründe alustaja osas vastupidised – kohtualune kinnitab, et esimesena ründas teda kannatanu,

viimase ütluste kohaselt aga kohtualune. Apellant on seisukohal, et kummagi isiku ütlusi ei saa eelistada. Mõlemal on sarnane põhjus eitada ründe algatamist. Mõlemad pooled said konflikti tagajärjel vigastada. Asjaolu, et H.A pöördus

arsti poole päev hiljem, ei muuda vähem usutavaks tema ütlusi vigastuse saamisel konfliktis kannatanuga. Kohtu märkus selle kohta, et H.A arsti juures fikseeritud lümfiteede põletik ei saanud tekkida konflikti tagajärjel kannatanuga,

ei ole asjakohane. Kohtualune ei pöördunud arsti poole mitte põletiku pärast,

vaid trimmeriga löögist saadud marrastuste ravimiseks. Asjas ei ole ühtegi

tõsikindlat tõendit, mis kinnitaksid ühe või teise poole ütlusi vastastikkuste füüsilise ründe täpsete asjaolude osas. Kohtu poolt korratud asjaolu, nagu oleks H.A näol tegemist agressiivse isikuga, ei lükka ümber eelpool apellatsioonis toodud kaitse seisukohti.

Menetlusõiguse rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse resolutsioonist ei ole

üheselt arusaadav mõistetud vangistuse kestus – ühes lõigus on märgitud

vangistuse tähtajaks kuus kuud ja teises üks aasta. Kaitsja on seisukohal, et

märgitud rikkumine ei takista ringkonnakohtul õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist, küll aga kuulub asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks

saatmisele juhul, kui ringkonnakohus kohtualust õigeks mõista ei pea võimalikuks.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud

kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele seisukohtadele.

1. Vaidlust ei ole selles, et konflikti süüdistatava ja kannatanu vahel

põhjustas asjaolu, et kannatanu niitis oma võrguaiaga piiratud, kuid süüdistatavale kuuluval maaribal murutrimmeriga muru. Süüdistatavale ei meeldinud kannatanu tegevus e. see, et kannatanu niidab tema muru ja

5

läks asjaolusid selgitama. Vaidlust ei ole ka selles, et kannatanu töötas

murutrimmeriga, süüdistatav võttis aga

konflikti lahendamiseks väidetavalt aia najal oleva raudtoru. Tõendatud on ja ei vaielda ka selle üle, et süüdistatav tekitas kannatanule süüdistuses märgitud ajal, kohas ja

viisil tervisekahjustuse ja füüsilist valu lüües kannatanut raudtoruga.

Apellant väidab, et kannatanu tegevus oli sisuliselt omavoli, mis asetas süüdistatava hädakaitseseisundisse ja andis süüdistatavale ründeõiguse.

Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kannatanu tegevus ei

moodusta omavoli ei AÕS prg. 40 mõttes ega ka karistusseaduslikus

mõttes (KarS prg. 257). Niites süüdistatavale kuuluval maaribal muru ei rikkunud kannatanu mingilgi moel valdust, s.o. ei takistanud süüdistatavat

asja üle tegeliku võimu teostamisel. Kannatanu tegevus muru niitmisel,

isegi kui see toimub võõral kitsal maaribal, mis külgneb tema enda

maatükiga, ei ole vaadeldav pahatahtliku tegevusena ja seega ka mitte

seaduserikkumisena. Pigem on selline tegevus hinnatav tänuväärsena. Sisuliselt täitis kannatanu süüdistataval õigusakti alusel lasuva kohustuse. Ka Kuressaare linnas, kus vaidlusalune sündmus toimus kehtib heakorra

eeskiri. Nimetatud eeskiri on vastu võetud Kuressaare Linnavolikogu

määrusega nr. 7 24.aprillist 2008.a. ja kehtib alates 5.maist 2008.a.

Määruse prg.2 selgitab määruses kasutatud mõisteid – kinnistu,

puhastusala, heakorratöö. Heakorratööd on tolmu, liiva, prahi,

mahalangenud puulehtedeja okste, lume ja jää vms. koristamine ning

libedusetõrje teostamine, muru ja rohu niitmine, heki ja puude hoolduslõikus (prg. 2 p.7). Määruse prg. 8 sätestab aga kinnistu omaniku

kohustused ja muuhulgas kohustatakse omanikku hoidma korras oma

kinnistu (p.1) aga teostama heakorratöid ka kinnistuga või ehitisega

piirneval puhastusalal (p.3). Seega on kohtukolleegium seisukohal, et kvalifitseerides kannatanu tegevuse – konkreetsel juhul siis kitsal maaribal

heakorratööde teostamise – omavolina, on apellant ilmselgelt üle

pingutanud omavoli mõiste sisustamisel. Seega ei ole antud juhul

olukorras, kus kannatanu võttis vabatahtlikult ära teha süüdistataval lasuva heakorrastustöö, tegemist kannatanu poolse õigusvastase ründega

süüdistatava õigushüvedele, mis on hädakaitse seisundi üks eelduslik

tingimus (Riigikohtu otsus 3-1-1-106-03; 3-1-1-17-04;3-1-1-111-04;3-1-1- 34-08).

2. Apellant on taotlenud apellatsioonis süüdistatava käitumise tunnistamist

hädakaitsetegevusena. Seega on kohtukolleegiumi arvates apellant

tunnistanud sisuliselt süüdistatava ründetegevust. Hädakaitseseisundis

tegutsemine on kohtukolleegiumi poolt käesoleva kohtuotsuse

põhjendustes p.-s 1 ümber lükatud. Maakohus on oma otsuses

põhjendanud süüdistatava süüd ja tema käitumisele antavat juriidilist hinnangut. Selgelt ja arusaadavalt on maakohtu otsuses põhjendatud ka tõendite eelistust ning ära on toodud tõendite analüüs, kuidas maakohus kohtuotsuses omapoolsetele järeldustele jõudis. Kohtukolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega selles, et süüdistatava käitumine kannatanule

kehavigastuste tekitamisel on hinnatav süülise käitumisena ja

6

süüdistataval endal esinenud käevigastused on tingitud kannatanu kaitsetegevusest, mida ei saa kannatanu suhtes toimepandud ründe puhul temale ette heita. Nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid oma otsuses korrata.

3. Nõustuda tuleb apellatsioonis esitatud väitega, et maakohtu otsuse

terviktekstis on resolutiivosas vastuolu – mõistetud on süüdistatavale karistuseks vangistus 6 kuud vangistust, täitmisele pööramata jäetud aga

1 aasta vangistust. Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole sellise

menetlusnormi rikkumisega, mis välistab kohtuotsuse seaduslikkuse.

Maakohtu tegelik tahe mõista süüdistatavale kuus kuud vangistust on

nähtav maakohtu resolutiivotsusest, kus on nii mõistetud vangistuse

määraks kui ka täitmisele pööramata jäetud vangistuse määraks 6 kuud

vangistust. Ilmselgelt on tegemist tehnilise veaga, mida saanuks

maakohus parandada KrMS prg. 306 lg 5 korras, mille kohaselt pärast kohtuotsuse allkirjastamist võib kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel parandada kohtuotsuses kirjaja arvutusvead ning ilmsed

ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Vead parandab kohus

määrusega, mille koopia saadetakse isikutele, kellele on väljastatud

vigase otsuse koopia. Kui seda ei ole tehtud, siis on sellise vea

parandamine võimalik apellatsioonikohtus otsuse tegemisel KrMS prg. 337 lg 1 p.2 alusel. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu otsus 3-1-1-53- 07, kus Riigikohus selgitab, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu

võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et

KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada

esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Vastupidi , selline

pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Kolleegium rõhutas ka seda, et

nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku

tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke

õiguslikke tagajärgi. Apellatsioonikohus leiab, et käesoleval juhul ei ole

maakohtu otsuse täpsustamine vastuolus eeltoodud Riigikohtu

seisukohaga. Süüdistatava olukorda kohtukolleegium oma otsusega ei halvenda.

4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2; 342 -345 jätab

kohtukolleegium maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid teeb otsuse resolutiivosas täpsustuse, mis ei halvenda süüdistatava olukorda.

Julia Katškovskaja Urmas Reinola Malle Preimer