2-17-17081/127 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 05.07.2018 otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi

15 830 euro ulatuses rahuldamata ning jaotas menetluskulud. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega rahuldada hagi 48 987 euro 9 sendi ulatuses. Ülejäänud

osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

2.1.

Hagi rahuldada osaliselt.

2.2.

Välja mõista XX-lt VindHem OÜ (pankrotis) pankrotivarasse kahju

hüvitamiseks 48 987 euro 9 senti.

2.3.

Menetluskulud maakohtus jätta 84,71% ulatuses kostja kanda ja 15,29%

ulatuses hageja kanda.

3. Rahuldada hageja apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Hageja apellatsioonkaebusega seonduvad poolte menetluskulud jätta 70,89%

ulatuses kostja kanda ja 29,11% ulatuses hageja kanda.

6. Kostja apellatsioonkaebusega seonduvad poolte menetluskulud jätta kostja

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Margo Klaar

Otsuse kuupäev

19.06.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-17081

Kohtuasi

VindHem

OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur

Ly

Müürsoo hagi XX (X) vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 05.07.2018 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

XX apellatsioonkaebus, 33 157,09 eurot

VindHem OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo

apellatsioonkaebus, 22 330 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

VindHem

OÜ

(pankrotis,

registrikood

11551140) pankrotihaldur Ly Müürsoo, esindaja

vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

Kohtuistungi toimumise aeg

04.06.2020

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. VindHem OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 15.11.2017 Pärnu

Maakohtule hagi XX (kostja) vastu ühingu juhatuse liikmena tekitatud 57 831,63 euro suuruse

kahju hüvitamiseks ja selle tagastamiseks ühingu pankrotivarasse. Menetluskulud palus hageja

jätta kostja kanda.

Kostja oli alates 20.11.2008 VindHem OÜ juhatuse liige. Samuti oli ta isik, kes esitas ühingu

pankrotiavalduse. Maakohus kuulutas 12.06.2015 asjas nr 2-15-7499 välja ühingu pankroti.

Pankrotimenetluse käigus ilmnes, et ühingu arveldusarvelt nr CCCCCCCCCCCCCCCCCCCC

kanti ajavahemikul 01.01.2014-12.06.2015 kostja arveldusarvele kokku 32 583 eurot

selgitusega

„majanduskuludeks“.

Ühingu

arvelduskontoga

seotud

Visa

Business

deebetkaardiga nr 4277243735175626 võeti ajavahemikul 01.01.2014-12.06.2015 välja

sularaha kokku 13 390 eurot ning sama deebetkaardiga tasuti elamute ja mitteeluhoonete

ehituses mittekasutatavate kaupade ja teenuste eest erinevatele kauplejatele kokku 11 858,63

eurot.

Kuni 15.06.2015 oli ühingu arvelduskonto üheks allkirjaõiguslikuks isikuks ja internetipanga

kasutajaks kostja. Ta oli ühtlasi ainus isik, kelle valduses oli ühingu arvelduskontoga seotud

deebetkaart nr 4277243735175626, millega võeti välja sularaha ning tasuti kaupade ja teenuste

eest. Vaatamata korduvatele nõuetele (sh kohtu poolt esitatud nõuetele) ei esitanud kostja

pankrotihaldurile kulude tegemist tõendavaid raamatupidamisdokumente. Eelneva tõttu on

kostjat ka trahvitud. Ükski Visa Business deebetkaardiga ühingu arvelduskontolt tasutud makse

ei olnud seotud ühingu ettevõtlusega (elamute ja mitteeluhoonete ehitus) Rootsi Kuningriigis.

Seega oli alust arvata, et kostja kasutas ühingu vara isiklikes huvides.

Juhatuse liige peab olema hoolas ja lojaalne. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus

tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema

otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske.

Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada

isiklikke huve äriühingu omadele. Kostjal oli juhatuse liikmena kohustus korraldada ettevõtte

finantsaruandlust ja tagada majandustehingute nõuetekohane dokumenteerimine. Samuti oli

tema kohustuseks äriühingu arvelduskontolt finantstehingute tegemine üksnes äriühingu

huvides ja ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste soetamiseks. Veel oli tema kohustuseks

ilmselgelt ka äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha säilimise tagamine ja selle

kasutamine äriühingu huvides. Kostja rikkus kõiki ülal nimetatud kohustusi ja tekitas ühingule

ulatusliku varalise kahju ning kahjustas võlausaldajate huve.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab

hüvitama kahju, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses,

et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kuna kostja põhjustas ühingu

maksejõuetuse ja kahjustas võlausaldajate huve, tuli kostjalt välja mõista 57 831,63 eurot ja

kohustada see hüvitama ühingu pankrotivara hulka.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Kostja ei vaielnud vastu, et ta oli ühingu juhatuse liige, kuid väitis, et ta ei rikkunud ühingu

juhatuse liikme kohustusi ja ei tekitanud kahju. Tõsi, perioodil 01.01.2014-12.06.2015 tehti

ühingu pangakontolt ülekandeid, kuid väide, et need tegi kostja, ei vastanud tõele. Kostja ei

olnud ainus ühingu arvelduskonto allkirjaõiguslik isik ja internetipanga kasutaja, kellel oli

õigus ühingu arveldusarvelt ülekandeid teha. Ülekanded tegi CC. Ka ei tõendanud hageja, et

isik, kes äriühingu pangakontolt sularaha võttis ja teostas kaardimakseid, oli tingimata kostja.

Asjaolust, et äriühingu pangakaart väljastati kostjale kui juhatuse liikmele, ei järeldunud, et

kõik sularaha väljavõtmise toimingud ja kaardimaksed tegi kostja. Pangakaart oli CC kasutuses.

Lisaks oli meelevaldne hageja järeldus, et kostja rikkus raamatupidamise korraldamise

kohustust. Asjaolust, et kostja valduses ei olnud kõiki ühingu raamatupidamisdokumente, ei

saanud seda järeldada.

Isegi kui kostja oleks juhatuse liikme kohustusi rikkunud, ei oleks tema vastu esitatud kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks alust. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 2 tulenevalt on juhatuse

liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks, et osaühingule on

tekkinud varaline kahju juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena. Hageja väitel

põhjustas kostja ühingu maksejõuetuse ja kahjustas nii osaühingu kui ka selle võlausaldajate

huve. Tekkinud kahju ulatus oli hageja hinnangul 57 831,63 eurot. Sealjuures ei selgitanud

hageja, milline osa sellest oli osaühingule väidetavalt tekkinud kahju ja milline võlausaldajatele

tekkinud kahju.

Ühingule ei tekkinud hagis nimetatud maksetest kahju, s.t ühingu majanduslik olukord ei

halvenenud. Kogu vara kasutati ühingu huvides. Isegi kui oleks tõendatud, et ühingule tekkis

57 831,63 euro suurune kahju, ei tõendanud hageja põhjusliku seose olemasolu kostjale

etteheidetavate rikkumiste ja kahju tekkimise vahel.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju

33 157,09 eurot ja kohustas kostjat tagastama nimetatud summa ühingu pankrotivarasse.

Menetluskulud jättis kohus 42,67% ulatuses hageja ja 57,33% ulatuses kostja kanda.

Menetluses leidis tõendamist, et ühingu pangakontolt võeti perioodil 01.01.2014-12.06.2015

sularaha välja 13 390 eurot, ühingu pangakontolt kanti perioodil 01.01.2014-12.06.2015

kostjale kokku 10 253 eurot ja ühingu pangakaardiga tasuti kaupade/teenuste eest 9 941,9 euro

ulatuses. AS SEB Panga vastusest nähtuvalt oli kostja ainus pangakaardi valdaja. AS SEB

Panga rahvusvahelise deebetkaardi lepingu tingimuste järgi käsitleti kaardi valdajale antud

PIN-koodi toimingute tegemisel kaardi valdaja allkirjana. Kaardiga tohtis toiminguid teha

ainult kaardi valdaja. Pangal oli õigus eeldada, et kõik kaardiga tehtud toimingud olid tehtud

kaardi valdaja poolt ja vastasid konto omaniku tahtele seni, kuni ei olnud tõendatud vastupidist

või kuni konto omanik ja/või kaardi valdaja ei teavitanud panka. Seega tuli eeldada, et

pangakaardiga tehtud toimingud olid seotud kostjaga. Isegi kui need tegi CC, tõi see kaasa

tagajärje, et tehingud vastasid kaardi valdaja tahtele.

Ühingu pangakontolt välja võetud sularaha kasutati osaliselt ühingu majandustegevuse raames.

Nii oli ühingu tegevusega seotud pangakontolt välja võetud sularaha kasutamine terrassilaua

soetamiseks (346,15 eurot) ja kütuse ostmiseks (81,66 eurot). Ühingu tegevusega ei olnud

seotud reis A-klassi kajutis, kus ööbisid kaks täiskasvanut ja kaks last. Muud väidetavalt ühingu

huvides tehtud maksed ei olnud tõendatud. Eelnev oli puutumuses kostja raamatupidamise

korraldamise kohustuse rikkumisega. Riigikohus on avaldanud, et olukorras, kus juhatuse liige

on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha, ei saa hagejalt mõistlikult võttes nõuda, et ta

esitaks tõendeid selle kohta, kuidas juhatuse liige sularaha kasutas (Riigikohtu 19.12.2016 otsus

asjas nr 3-2-1-113-16, p 17). Seega raha kasutamist ühingu huvides tuli tõendada kostjal. Kuna

kostja seda ei teinud, luges kohus tõendatuks, et kontolt välja võetud sularaha 12 962,19 eurot

ei kasutanud kostja ühingu huvides. Kostja rikkus äriühingu vara hoidmise kohustust.

Samuti ei tõendanud kostja, kuidas ta kasutas ühingu huvides temale selgitusega

„majanduskuludeks“ ülekantud 10 253 eurot. Hageja küll väitis, et nimetatud kontole

kirjeldatud selgitusega kanti 32 583 eurot, kuid kohus, tutvudes esitatud tõendiga, tuvastas, et

tõendatud oli ühingu pangakontolt kostja pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX

ülekannete tegemine alljärgnevalt: 2 753 eurot 09.02.2014, 2 500 eurot 10.03.2014, 1 000 eurot

08.05.2014, 3 500 eurot 24.11.2014 ja 500 eurot 26.11.2014. Kohus ei tohi hagile lisatud

tõenditest ise nõude rahuldamist võimaldavaid asjaolusid otsida või tuletada. Nõude

rahuldamist võimaldavad asjaolud peab hageja ise kohtu ette tooma, samuti formuleerima oma

selge nõude. Hageja väidetel tehti nimetatud kontole ülekandeid ka 13.02.2018 ja 18.0.2018,

kuid need toimusid pärast hagi esitamist. Ka kostjale majanduskuludeks ülekantud rahaliste

vahendite osas tuli tõendamisel lähtuda samadest põhimõtetest, mis sularaha puhul. Hagejalt ei

saanud mõistlikult nõuda, et ta tõendaks, kuidas kostja endale ülekantud raha kasutas. Seda pidi

tõendama kostja, kes tõendamiskoormust ei täitnud. Seega oli tõendatud, et kostja ei kasutanud

10 253 eurot ühingu huvides.

Kostja valduses olnud ühingu deebetkaardiga tehtud tehingute (9 941,9 eurot ulatuses) seotust

ühingu majandustegevusega ei suutnud kostja samuti tõendada. Kusjuures kostja ei esitanud

ühegi majandustehingu toimumise kohta dokumente. Pankrotihaldur ei pidanud kõikide

pangakaardiga tehtud tehingute puhul ise välja nõudma tehingupartneri käest tehingu sisu

kajastavaid andmeid. Kuna tegemist oli äriühingu poolt tehtud tehingutega, siis oli kostja

juhatuse

liikmena

kohustatud

korraldama

raamatupidamist

ning

dokumenteerima

majandustehingu sisuks olevad dokumendid. Kostja seda ei teinud.

Kostja tehingute tulemusena vähenes võlgniku vara 33 157,09 euro võrra. Kostja rikkus oma

kohustusi, jättes raamatupidamise korraldamata, mille tagajärjel ei olnud võimalik kindlaks

teha, kas 33 157,09 eurot kasutati äriühingu huvides. Juhul kui kostja ei oleks rikkunud oma

hoolsuskohustust, siis oleks ühingul olnud võimalik täita kohustusi võlausaldajate ees

täiendavalt 33 157,09 euro ulatuses. Hageja tõendas põhjusliku seose tekkinud kahju ja kostja

käitumise vahel.

Ülal kirjeldatud põhjustel tuli hagi osaliselt rahuldada ja menetluskulud jaotada vastavalt hagi

rahuldamise ulatusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ja jättis osa

menetluskuludest kostja kanda ning saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus kostja teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohus oleks hagi lahendamisel pidanud lähtuma ÄS § 187 lg-st 2 ja VÕS § 115 lg-st 1, mitte

aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustusi ja vastutust reguleerivatest sätetest. Maakohus järeldas

ebaõigesti, et ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 115 lg 1 järgse kahju hüvitamise nõude eeldused olid

täidetud. Hagi oleks tulnud jätta tervikuna rahuldamata. Kostja ei rikkunud juhatuse liikme

ametisuhtest tulenevaid kohustusi. Asjas kogutud tõendid ei võimaldanud jõuda järelduseni, et

ühingu arvelduskontolt tehtud ülekanded, väljavõetud sularaha ja teostatud kaardimaksed ei

tehtud ühingu huvides. Selle tõendamise kohustus oli hagejal. Kostja kinnitas, et ühingu vara

kasutati ühingu huvides.

Maakohus tuvastas, et perioodil 01.01.2014-12.06.2015 tehti ühingu arveldusarvelt kostja

arveldusarvele ülekandeid 10 253 euro ulatuses, kuid jättis välja selgitamata, kes vaidlusalused

ülekanded tegi. Ühingul oli sel perioodil kaks allkirjaõiguslikku isikut ja internetipanga

kasutajat, kellel oli õigus ühingu arvelduskontolt ülekandeid teha – kostja ja töötaja CC. Seega

ei saanud eeldada, et ülekanded tegi just kostja; kostja ülekandeid ei teinud.

Veel tuvastas kohus, et ajavahemikul 01.01.2014-12.06.2015 võeti ühingu arveldusarvelt

sularaha välja 13 390 eurot ja sooritati kaardimakseid 9 941,9 eurot, kuid jättis välja

selgitamata, kes võttis sularaha välja ja kes sooritas maksed. Need tegi CC. Kohus eksis, kui

arvas, et isegi kui tehingud tegi CC, vastutas nende eest kostja. Panga tüüptingimustele kui

üldteada asjaoludele tuginemine oli üllatuslik. Kehtiv õigus ei sätesta, et pangakaardiga teeb

toiminguid vaid isik, kellele see on väljastatud ja kõik pangakaardiga tehtud toimingud vastavad

selle isiku või pangakonto omaniku tahtele. Asjaolu, et suhetes pangaga on pangal õigus

eeldada, et tehinguid tegi kaardi valdaja ja need vastavad konto omaniku tahtele, ei vabasta

pooli TsMS § 230 lg 1 järgsest tõendamiskoormisest. Kohus keeldus kostja väite tõendamiseks

ebaõigesti 30.05.2018 esitatud taotluste rahuldamisest.

Isegi kui kostja oleks vaidlusalused ülekanded teinud, sularaha välja võtnud ja kaardimaksed

teostanud, ei oleks ta seeläbi juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ega vara hoidmise

kohustust rikkunud. Ülekannete tegemine, sularaha väljavõtmine ja maksete tegemine ei ole

juhatuse liikme kohustuste rikkumine. Need on neutraalse iseloomuga toimingud, mis on

majandustegevuses tavapärased. Ainuüksi toimingu (tehingu) tegemise faktist ei järeldu

juhatuse liikme kohustuse rikkumine ega sellega põhjuslikus seoses oleva kahju tekkimine.

Hageja ei tõendanud ka, et vaidlusalused kaardimaksed ei olnud seostatavad ühingu

majandustegevusega.

Maakohus jättis kostja poolt esitatud võõrkeelsed tõendid ja nende tõlked alusetult asja

materjalide juurde võtmata. Kostja esitas 05.03.2018 ja 03.04.2018 maakohtule ühingu

kuludokumendid, mis tõendasid ühingu poolt kostjale hüvitatud majanduskulusid ja sularahas

hüvitatud kulutusi. Kuivõrd need olid võõrkeelsed, andis kohus kostjale tähtaja tõlgete

esitamiseks vastavalt 03.04.2018 ja 20.04.2018. Kostja esitas maakohtule 02.04.2018 taotluse

05.03.2018 tõendite tõlkekulude katteks tagatise andmiseks ja 20.04.2018 taotluse 03.04.2018

tõendite tõlkekulude katteks tagatise andmiseks ning palus määrata tõlgete esitamiseks uued

tähtajad. Tõlked esitas kostja 25.04.2018. Kostja esitas tõlkekulude katteks tagatise andmise

taotlused tähtaegselt ning kuni taotluste lahendamiseni oli kostjal TsMS § 196 tulenev õigus

keelduda menetlustoimingute tegemisest ja kulude kandmisest. Kui maakohus leidis, et

25.04.2018 tõlked olid puudusega, oleks tulnud anda tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Hiljemalt 30.05.2018 muutunud menetluslikus olukorras, kui kostja esitas taotluse uuesti,

tulnuks tõendid ja nende tõlked asja juurde võtta. Kostja esitas tõendid ja tõlked

ringkonnakohtule, paludes need vastu võtta.

Veel ei nõustunud kostja sellega, et ta jättis korraldamata osaühingu finantsaruandluse,

majandustehingud

dokumenteerimata

ja

nõuetekohased

raamatupidamisdokumendid

vormistamata. Hageja seda ka ei tõendanud. Asjaolust, et kostja ei esitanud hageja ja kohtu

nõudmisel ühingu pankrotimenetluse raames hagejale kogu küsitud raamatupidamise

dokumentatsiooni, ei saanud järeldada raamatupidamisdokumentatsiooni puudumist.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostjale etteheidetavate juhatuse liikme kohustuste rikkumise

tõttu tekkis pankrotivõlgnikule kahju. Hageja ei tõendanud, missugune osa kostja poolt

väidetavalt tekitatud kahjust langes ühingule ja missugune võlausaldajatele. Ühingule kahju ei

tekkinud, sest varalist diferentsi ei esinenud. Pelgalt osaühingu pangakontolt väljamakse

tegemine või mõne tehingu dokumenteerimata jätmine raamatupidamises ei tekita ühingule

kahju. Seega ei olnud kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud ja maakohus rahuldas hagi

alusetult. Viimaks märkis kohus, et laevapiletid ei olnud seotud ühingu majandustegevusega.

Nimelt oli osa ühingu majandustegevusest Rootsi Kuningriigis ning Eesti ja Rootsi vahel

reisimise kulud olid seotud majandustegevusega.

Eelneva tõttu jaotas maakohus ebaõiguste menetluskulud.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja

menetluskulud osaliselt hageja kanda ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

kostjalt täiendavalt välja 22 330 eurot ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Maakohus jättis ebaõigesti mitmed ülekannetena kostjale laekunud summad kostjalt välja

mõistmata. Nii ei olnud kohtul alust jätta kostjalt välja mõistmata kostja pangakontole

nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY ühingu pangakontolt 13.02.2014 üle kantud 580

eurot ja 18.02.2014 üle kantud 1 400 eurot. Hageja nõudis juba hagiavalduses nimetatud

summade väljamõistmist ja eelnevat ei muutnud asjaolu, et hagi terviktekstis märkis hageja

ekslikult aasta 2014 asemel 2018. Tegu oli trükiveaga, mille kohus oleks saanud

selgitamiskohustuse raames kõrvaldada.

Kohus jättis ebaõigesti hagi rahuldamata osas, milles hageja palus kostjalt välja mõista

pangakontolt

nr

CCCCCCCCCCCCCCCCCCCC

kostja

pangakontole

nr

YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY tehtud järgmised ülekanded: 2 500 eurot 10.03.2014, 1

000 eurot 11.03.2014, 1 000 eurot 20.03.2014, 1 000 eurot 25.03.2014, 150 eurot 30.03.2014,

500 eurot 12.04.2014, 700 eurot 23.04.2014, 1 000 eurot 24.04.2014, 1 000 eurot 08.05.2014,

1 500 eurot 25.06.2014, 1 000 eurot 06.10.2014, 3 500 eurot 24.11.2014, 500 eurot 26.11.2014

ja 6 000 eurot 05.01.2015. Otsusest ei selgunud, mis takistas kohtul kostjalt välja mõistmast

teisele kostja pangakontole nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY tehtud ülekanded. Selles

osas olid kohtu põhjendused vastuolulised. Praeguses asjas ei pidanud kohus hagi

rahuldamiseks olevaid asjaolusid täiendavalt tuletama, kuivõrd kohus tuvastas ühingu

pangakonto väljavõttest kostjale kuuluvad pangakontod nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX

ja nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY, millele äriühingu kontolt ülekanded selgitusega

„majanduskuludes“ tehti.

Praeguses olukorras, kus kostja ebalojaalne käitumine ja vastutustundetu tegutsemine äriühingu

juhatuse liikmena põhjustas äriühingu püsiva maksejõuetuse, ei olnud menetluskulude jätmine

mis tahes ulatuses hageja kanda, põhjendatud. Kõik menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Vastused apellatsioonkaebustele

6. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus kostja

vaidlustatud osas muutmata.

7. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus hageja

vaidlustatud osas muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada materiaalõigusnormi

ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi

osaliselt rahuldamata 15 830 euro ulatuses. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas

uus otsus, millega hagi tuleb osaliselt rahuldada (kokku hagi rahuldada 48 987,09 euro osas).

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus hagi rahuldas. Selles osas

on maakohus oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub selles osas

esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 1 tulenevalt neid ei korda.

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, hageja

apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate

faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse

kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. Esmalt vastab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väidetele.

9.1. Osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude

õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mis näeb ette, et juhatuse liikmed, kes on

oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju

hüvitamise eest solidaarselt. ÄS § 187 lg 4 sätestab muuhulgas, et osaühingu pankroti

väljakuulutamisel võib lõikes 2 märgitud nõude osaühingu nimel esitada üksnes pankrotihaldur.

Käesolevas asjas ongi VindHem OÜ (pankrotis) pankrotihaldur kostja kui äriühingu endise

juhatuse liikme vastu vastava nõude esitanud. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult

tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. ÄS § 187

lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et kahju hüvitamiseks peab

osaühing (käesoleval juhul pankrotihaldur) tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust

rikkunud (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35), osaühing on saanud kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128) ning

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187

lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja

hoolsusega (Riigikohtu 04.05.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10, 30.04.2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11 ja 22.11.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725, p 11).

9.2. ÄS § 180 lg 1 näeb ette, et juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut.

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse

otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt

tavaliselt oodatava hoolega (nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn

lojaalsuskohustus, vt ka Riigikohtu 30.04.2003 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10 ja

11.05.2005 otsust nr 3-2-1-41-05, p 31). Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka

VÕS § 620, kuivõrd osaühingu juhatuse liige on osaühinguga käsundilaadses õigussuhtes.

9.3. TsÜS § 35 järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast

tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Äriühingute osas

täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustuse sisu äriseadustik. Osaühingu juhatuse liige peab

täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ja tegutsema ühingu suhtes

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (ÄS § 306 lg 2; TsÜS § 4). Äriühingu juhatuse liikme

hoolsuskohustus tähendab senise kohtupraktika põhjal eelkõige seda, et juhatuse liige peab

tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt

informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske (Riigikohtu 03.03.2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 19 ja 06.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 14). Juhul,

kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel

tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks (Riigikohtu 11.05.2005

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 31). Juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust

teha informeeritud otsuseid, st küsida asjatundjatelt vajadusel lisateavet ja -selgitusi. Sellist

lisateabe hankimise kohustust tuleb hinnata mõistlikkuse põhimõttest lähtudes (Riigikohtu

03.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 20). Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS

§-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus.

9.4. Lojaalsuskohustus tähendab mh kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada

isiklikke huve äriühingu omadele (Riigikohtu 19.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16, p

15). Selleks, et lojaalsuskohustuse rikkumist juhatuse liikmele ette heita, peaks juhatuse liige

olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku)

huve osaühingu huvidele (Riigikohtu 18.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474, p 25).

9.5. Kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ei ole juhatuse liikme

eraldiseisev kohustus, vaid see on hõlmatud üldise hoolsuskohustusega, mille järgimine tehakse

kindlaks nii, et hinnatakse, kas juhatuse liige täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja

hoolsusega. Korraliku ettevõtja hoolsuse määra rakendamine oma kohustuste täitmisel on ühelt

poolt juhatuse liikme kohustus ning teiselt poolt ka äriühingu juhatuse liikme vastutust välistav

asjaolu. Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks eelkõige siis,

kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid. Neid nõudeid saab Riigikohtu praktika järgi

lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on

informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases

olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus

on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme

tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg

(Riigikohtu 24.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17). Erinevate juriidiliste isikute

liikide jaoks võib juhatuse liikme hoolsusstandard olla mõnevõrra erineva sisuga. Samuti võib

see standard erineda tulenevalt juriidilise isiku tegevusalast ja tegevuse ulatusest ning sellest,

kas juhatuse liige on mingi valdkonna asjatundja (Riigikohtu 04.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-169-14, p-d 19 ja 20.)

9.6. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja peab tõendama, et kostja kasutas osaühingu

pangakontolt võetud raha muul otstarbel kui äriühingu huvides, või peab kostja tõendama, et ta

kasutas sularaha äriühingu huvides. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tuleb hagejal tõendada

hagi aluseks olevaid asjaolusid ja kostja võib piirduda vastuväidetega, kuni hageja oma väiteid

ei tõenda (Riigikohtu 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13). Hageja on väiteid, et

kostja hageja juhatuse liikmena on osaühingu pangakontolt võtnud välja sularaha, teinud

ülekandeid ja teinud osaühingu pangakaardiga makseid, tõendanud. Raha kasutamist osaühingu

huvides peab tõendama kostja. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud

välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides,

on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (Riigikohtu 19.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-

113-16, p-d 17 ja 18). Samast põhimõttest tuleb lähtuda ka pangaülekannete ja pangakaardi

tehingute puhul.

9.7. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejale kahju tekkida sellest, kui kostja, tegutsedes

osaühingu usalduse alusel, kasutas viimase raha mitte äriühingu huvides, vaid enda isiklikes

huvides. Kostja kohustus on tõendada, et ta kulutas hageja arveldusarvetelt saadud raha

osaühingu huvides (Riigikohtu 05.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-08, p 13). Kohustuse

täitmise tõendamise üldpõhimõtte kohaselt peaks võlgnik end ise varustama tõendiga kohustuse

täitmise kohta (Riigikohtu 04.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-02, p 16). Maakohus leidis

õigesti, et kostja ei tõendanud raha kasutamist osaühingu huvides. Samuti ei nähtu asjaoludest,

mis oli raha kasutamise õiguslik alus. Seega ei käitunud kostja korraliku ettevõtja hoolsusega

ja maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja rikkus sellega oma kohustusi osaühingu ees.

Seoses kostja väitega laevapiletite osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga - kostja ei ole

tõendanud, mil viisil reis A klassi kajutis, millest võttis osa kaks täiskasvanut ja kaks last on

seotud osaühingu majandustegevusega. Kostja väitest ei piisa, et reisimise kulud olid seotud

majandustegevusega Eestis ja Rootsis. Nimelt ei nähtu, mis asjaoludel on tasutud kahe

täiskasvanu ja kahe lapse eest ning kuidas oli see seotud osaühingu majandustegevusega.

Viidatud asjaolu oli kostja tõendada.

9.8. Asjaolu, kas äriühingu pangakaarti kasutas ülekannete tegemiseks ja sularaha

väljavõtmiseks kostja isiklikult või kostja tütar, ei muuda kostja vastutust osaühingu ees.

Ringkonnakohus märgib, et seadusest ei tulene, et osaühingu juhatuse liige peab võlausaldajate

kahju vältimise eesmärgil hoiduma üldvolituste andmisest ja kindlasti ise tegelema ühingu

igapäevase juhtimisega. Juhatuse liikmeks olek on käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja

juhatuse liikme vahel, millele kohaldatakse lisaks ÄS sätetele ka VÕS käsunduslepingut

reguleerivaid sätteid (Riigikohtu 03.10.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18186, p 14). VÕS § 622

kohaselt eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult, aga ta võib kasutada

kolmanda isiku abi. Eeltoodust tuleneb, et juhtorgani liige ei saa oma pädevust ega vastutust

üle anda (Riigikohtu 12.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-14, p 32). Seega ei saa juhatuse

liige vabaneda vastutusest pelgalt seeläbi, et volitab enda asemel tegutsema esindaja sh volitab

teist isikut tegema rahalisi tehinguid nagu kasutama tööülesannete täitmiseks äriühingu

pangakaarti (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-18-12763, p 10).

Seepärast leiab ringkonnakohus, et kostja sellekohased apellatsioonkaebuses esitatud väited ei

ole asjakohased ega ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei rikkunud selgitamiskohustuse nõuet ega teinud asjas üllatusotsust, nagu väidab

kostja ning maakohtu otsuse tühistamiseks puudub kostja eeltoodud väidetel alus.

9.9. Kostja väidab, et asjaolu, et ta jättis osa raamatupidamisdokumente pankrotimenetluses

esitamata, ei tähenda, et dokumente pole olemas. Kostja väitel on meelevaldne

raamatupidamiskohustuse rikkumine tuletamine sellest, kas ja millises ulatuses kostja

pankrotihaldurile või kohtule pankrotimenetluses või käesolevas hagimenetluses osaühingu

vara kasutamist tõendavaid kuludokumente esitas. Kostja väitel tuvastas maakohus alusetult

raamatupidamiskohustuse rikkumise. Ringkonnakohus kostja väidetega ei nõustu. ÄS § 183

sätestab, et juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist. Kui juhatuse liige jätab

nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata, siis rikub ta seadusest tulenevat

raamatupidamise korraldamise kohustust (Riigikohtu 06.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-

15, p 16). Kohtu hinnangul saab hagejale kahju tekkida sellest, kui kostja, tegutsedes osaühingu

usalduse alusel, kasutas viimase raha isiklikes huvides. Kostja kohustuseks oli tõendada, et ta

kulutas hageja arveldusarvelt saadud raha osaühingu huvides. Kostja esitas paljasõnalise väite,

et dokumendid on tegelikult olemas. Kohustuse rikkumise ehk tulemi hindamise seisukohalt ei

oma selline paljasõnaline väide tähtsust – kohustust on rikutud, kui kostja ei ole suuteline

kohustuse täitmist tõendama, st esitama tõendeid oma väidete kinnitamiseks. Ka käesoleva

menetluse raames oli kostja kohustus tuua esile asjaolud ja tõendada, millisel eesmärgil ta

osaühingu pangakontol olnud raha oli kasutanud ja esitama vastavad tõendid. Kostja seda ei

teinud. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolduskohustust, kuna

jättis osaühingu raamatupidamise nõuetekohaselt korraldamata ja oma tõendamiskoormise

täitmata.

9.10. Kostja väidab kaebuses mh ka seda, et osaühingule ei ole kahju tekkinud. VÕS § 127 lg

1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele

järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline erinevus VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab

varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme

kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks

olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (Riigikohtu 30.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-

14, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus nõuetekohaselt kahju tekkimise fakti.

Kostja tehingute tulemusena vähenes osaühingu vara. Raamatupidamise korraldamata jätmisel

ja oma väidete tõendamata jätmisel ei olnud maakohtul võimalik kindlaks teha osaühingu

rahaliste vahendite kasutamist äriühingu huvides. Maakohus tuvastas, et pankroti

väljakuulutamise seisuga oli osaühingu kohustusi vähemalt summas 158 022,83 eurot ning vara

2 000 eurot (I kd, lk 12). Pankrotiavalduse esitas 18.05.2015 kostja hageja juhatuse liikmena.

Kui kostja ei oleks juhatuse liikme kohustust rikkunud, oleks osaühingu suutud täita kohustusi

võlausaldajate ees.

Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud kindlaks tegema, milline osas kahjust langeb

osaühingule ja milline võlausaldajatele, kuna hageja väitel põhjustas kostja osaühingu

maksejõuetuse ja kahjustas sellega nii osaühingu kui ka võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu

hinnangul puudus maakohtul vajadus välja selgitada, kui suur osa otsusega väljamõistetud

nõudest langes võlausaldajatele, kuna käesolevas menetluses on lahendamisel osaühingu nõue

juhatuse liikme vastu, mitte konkreetsete võlausaldajate nõuded juhatuse liikme vastu.

Pankrotihaldur selgitab pankrotimenetluse raames välja osaühingu kohustuste täitmise ulatust

võlausaldajate ees. Tulenevalt eeltoodust jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist.

10.1. TsMS § 651 lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja nõue maakohtus oli 57 831,63 eurot (sularaha väljavõtted 13 390 eurot,

pangaülekanded 32 583 eurot ja tehingud 11 858,63 eurot), millest maakohus rahuldas

33 157,09 eurot (sularaha väljavõtted 12 962,19 eurot, pangaülekanded 10 253 eurot ja

tehingud 9 941,90 eurot). Seega jäi hagi rahuldamata 24 674,54 euro (57 831,63-33 157,09)

ulatuses. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis 22 330 eurot kostjalt

välja mõistmata pangaülekannete tegemise osas (kostja vaidlustas maakohtu otsust rahuldatud

osas). Seega on maakohtu otsus jõustunud 2 344,54 euro kostjalt välja mõistmata jäetud osas

(24 674,54-22 330) TsMS § 456 lg 4 kohaselt. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust

vaid vaidlustatud osas.

10.2. Hagiavalduse kohaselt on osaühingu pangakontolt nr CCCCCCCCCCCCCCCCCCCC

AS-is SEB Pank kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega

„majanduskuludeks“ ajavahemikul 01.01.2014-15.06.2015 kantud raha üle kokku 32 583 eurot

järgmiselt: 07.01.2014 summas 600 eurot; 09.01.2014 summas 2000 eurot; 20.01.2014 summas

1100 eurot; 22.01.2014. summas 2000 eurot; 22.01.2014 summas 800 eurot; 09.02.2014

summas 2 753 eurot; 13.02.2018 summas 580 eurot; 18.02.2018 summas 1400 eurot;

10.03.2014 summas 2 500 eurot; 11.03.2014 summas 1000 eurot; 20.03.2014 summas 1000

eurot; 25.03.2014 summas 1000 eurot; 30.03.2014 summas 150 eurot; 12.04.2014 summas 500

eurot; 23.04.2014 summas 700 eurot; 24.04.2014 summas 1000 eurot; 08.05.2014 summas

1000 eurot; 25.06.2014 summas 1500 eurot; 06.10.2014 summas 1000 eurot; 24.11.2014

summas 3500 eurot; 26.11.2014 summas 500 eurot; 05.01.2015 summas 6 000 eurot.

Maakohus luges esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et hageja nõue selles osas on tõendatud

10 253 euro ulatuses järgmiselt: 09.02.2014 summas 2 753 eurot, 10.03.2014 summas

2 500 eurot, 08.05.2014 summas 1 000 eurot, 24.11.2014 summas 3 500 eurot ja 26.11.2014

summas 500 eurot (maakohtu otsuse p 14).

10.3. Hageja toob apellatsioonkaebuse p-s 3.6 esile, et kaks väljamakset (13.02.2018 summas

580 eurot ja 18.02.2018 summas 1 400 eurot) sisaldavad kirjaviga. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et hagiavalduse terviktekstis esines kirjaviga – hageja eksis aastaarvu märkimisega.

Hageja märkis ülekannete kuupäevadeks 13.02.2018 ja 18.02.2018 (vt hagi III kd lk 148 p 2.2.),

kuid õige kuupäev pidi olema ikka 13.02.2014 ja 18.02.2014. Hagiavalduse asjaoludest nähtub

üheselt, et hageja nõue hõlmas perioodi 01.01.2014 -12.06.2015. Kuna väljaspool seda perioodi

kahju hageja ei nõudnud sh tõendeid ei esitanud ja pooled maakohtus ei arutanud muu perioodi

võlgnevust, siis saab ringkonnakohus asuda seisukohale, et tegemist oli ilmselgelt kirjaveaga.

Osaühingu pangakonto väljavõttest nähtub, et 13.02.2014 tehti kostjale ülekanne 580 eurot ja

18.02.2014 ülekanne 1 400 eurot (I kd lk 38-39), mitte 2018. aastal. Ringkonnakohus nõustub

hageja väitega, et maakohus jättis selles osas täitmata selgitamiskohustuse. TsMS § 351 hõlmab

kohtu selgitamiskohustus ka asjaolude väljaselgitamist nõude faktilisest ja õiguslikust küljest.

Käesoleval juhul tõi selgitamiskohustuse ebapiisav täitmine kaasa ebaõige lahendi tegemise

maakohtus, sest asjaoludest nähtub, et eksimus aastaarvus oli ilmselge trükiviga. Selles osas

rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse ja mõistab täiendavalt kostjalt välja 1980

eurot.

10.4. Apellatsioonkaebuse p 3.7. kohaselt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis rahuldamata osaühingu pangakontolt nr CCCCCCCCCCCCCCCCCCCC

kostja pangakontole nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY tehtud järgmised ülekanded

summas 20 350 eurot: 10.03.2014 summas 2 500 eurot, 11.03.2014 summas 1 000 eurot,

20.03.2014 summas 1 000 eurot, 25.03.2014 summas 1 000 eurot, 30.03.2014 summas

150 eurot, 12.04.2014 summas 500 eurot, 23.04.2014 summas 700 eurot, 24.04.2014 summas

1 000 eurot, 08.05.2014 summas 1 000 eurot, 25.06.2014 summas 1 500 eurot, 06.10.2014

summas 1 000 eurot, 24.11.2014 summas 3 500 eurot, 26.11.2014 summas 500 eurot ja

05.01.2015 summas 6 000 eurot. Ringkonnakohus kontrollis apellatsioonkaebuse p-s 3.7

toodud arvutusi ja tuvastas, et hageja vaidlustatav kogusumma moodustab esiletoodud

asjaolude kohaselt 21 350 eurot.

Kuivõrd maakohus siiski rahuldas hagi järgmiste maksete osas (maakohtu otsuse p 14)

10.03.2014 summas 2 500 eurot, 08.05.2014 summas 1 000 eurot, 24.11.2014 summas

3 500 eurot ja 26.11.2014 summas 500 eurot (kokku 7 500 eurot), siis puudub ringkonnakohtul

alus hageja apellatsioonikaebuse rahuldamiseks selles osas. Selles osas jääb hageja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

10.5. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus jättis rahuldamata ja kostjalt

välja mõistmata summad järgmiste maksete alusel: 07.01.2014 summas 600 eurot; 09.01.2014

summas 2 000 eurot; 20.01.2014 summas 1 100 eurot; 22.01.2014. summas 2 000 eurot;

22.01.2014 summas 800 eurot. Kokku 6 500 eurot.

Arvestades eeltoodut kontrollib ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse väiteid osas,

milles maakohus jättis rahuldamata hagi järgmiste maksete osas: 11.03.2014 summas

1 000 eurot, 20.03.2014 summas 1 000 eurot, 25.03.2014 summas 1 000 eurot, 30.03.2014

summas 150 eurot, 12.04.2014 summas 500 eurot, 23.04.2014 summas 700 eurot, 24.04.2014

summas 1 000 eurot, 25.06.2014 summas 1 500 eurot, 06.10.2014 summas 1 000 eurot ja

05.01.2015 summas 6 000 eurot (kokku 13 850 eurot).

Maakohus jättis hagi selles osas rahuldamata põhjusel, et hagis toodud asjaolud ei ole

seostatavad tõenditega. Hageja tugines hagis, et raha oli kantud kostja arveldusarvele

nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

Tõenditest

(pangakonto

väljavõte)

nähtub

aga

ülekannete tegemine kostja arveldusarvele nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY. Hagi

rahuldamise eelduseks tuli maakohtul tuvastada, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi.

Käesolevas asjas heitis hageja kostjale ette osaühingu raha kasutamist isiklikes huvides.

Osaühingu pangakonto väljavõttest (I kd lk 47, 52, 55, 57, 62, 65, 77, 84,101) nähtub, et kostja

on

kandnud

enda

arveldusarvele

nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY

kokku

13 850 eurot järgmiselt 11.03.2014 summas 1 000 eurot, 20.03.2014 summas 1 000 eurot,

25.03.2014 summas 1 000 eurot, 30.03.2014 summas 150 eurot, 12.04.2014 summas 500 eurot,

23.04.2014 summas 700 eurot, 24.04.2014 summas 1 000 eurot, 25.06.2014 summas

1 500 eurot, 06.10.2014 summas 1 000 eurot ja 05.01.2015 summas 6 000 eurot. Maakohus

asus õigesti seisukohale, et kostjal tuli tõendada raha kasutamist osaühingu huvides ehk kostjal

tuli tõendada, et osaühingu arveldusarvelt kostja arveldusarvetele kantud eelviidatud

rahasummad olid tehtud kostja huvides. Kostja seda ei teinud ja ei tõendanud, et hageja

arvelduskontolt saadud raha kulutas ta osaühingu huvides (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-154-

08 p 13). Eeltoodust piisas kohustuse rikkumise tuvastamiseks, sõltumata sellest, millisele

kostja arveldusarvele raha üle kanti. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus hindas

tõendeid selles osas ebaõigesti ja jõudis selle tulemusel ebaõigele otsustusele.

10.6. Maakohtu otsus tuleb eeltoodud osas tühistada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista ka

järgmised maksed: 11.03.2014 summas 1 000 eurot, 20.03.2014 summas 1 000 eurot,

25.03.2014 summas 1 000 eurot, 30.03.2014 summas 150 eurot, 12.04.2014 summas 500 eurot,

23.04.2014 summas 700 eurot, 24.04.2014 summas 1 000 eurot, 25.06.2014 summas

1 500 eurot, 06.10.2014 summas 1 000 eurot ja 05.01.2015 summas 6 000 eurot (kokku

13 850 eurot). Seega kokku kuulub hagi rahuldamisele kostjale panga ülekannete tegemise osas

26 083 eurot (maakohtus rahuldatud 10 253 eurot ja ringkonnakohtus rahuldatud 580 eurot,

1 400 eurot ja 13 850 eurot).

Seega kuulub hagi rahuldamisele kokku 48 987,09 euro ulatuses (sularaha väljavõtmine

osaühingu pangakontolt 12 962,19 eurot, kostjale ülekannete tegemise summas 26 083 eurot ja

pangakaardiga maksed summas 9 941,90 eurot). Hagi jääb rahuldamata 8 844,54 euro osas

(57 831,63 – 48 987,09).

Menetluskulud

11. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue

lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

TsMS § 163 lg 1 alusel jaotab ringkonnakohus maakohtus poolte kantud menetluskulud

vastavalt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele 48 987,09 euro osas

ja jääb rahuldamata 8 844,54 euro osas, siis jäävad menetluskulud maakohtus 84,71% ulatuses

kostja kanda ja 15,29% ulatuses hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebusega seotud poolte menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

kostja kanda.

Hageja apellatsioonkaebusega seotud poolte menetluskulud jaotab ringkonnakohus TsMS §

171 lg 1 ja § 163 lg 1 kohaselt vastavalt kaebuse rahuldamise ulatusele. Hageja vaidlustas

maakohtu otsust 22 330 euro ulatuses, ringkonnakohus rahuldas kaebuse 15 830 euro ulatuses

(580+1 400+13 850) ja hageja kaebus jääb rahuldamata 6 500 euro osas (22 330-15 830).

Sellest tulenevalt kannab kostja 70,89% ja hageja 29,11% hageja apellatsioonkaebusega seotud

menetluskuludest.

12. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka

ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Margo Klaar