2-18-4535/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19. juuni 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-4535

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu ühisomandi lõpetamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni

Tverdohlebov

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Janika Drobot

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 15. oktoobri 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

asendada selle põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Rahuldada hageja XX taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

apellatsioonimenetluses 808,60 eurot (sh 792 eurot õigusabikulu ja 16,60 eurot

dokumentaalsete tõendite saamise kulu) ning mõista see summa kostjalt YY-lt

hageja XX kasuks välja. Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda

hagejale

alates

otsuse

jõustumisest

kuni

kulude

hüvitamiseni

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

2 (9)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 25. märtsil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus

lõpetada poolte ühisomandi Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi (registriosa

nr XXXXXXX, edaspidi vastavalt: korteriomand või korter) suhtes ühel järgmistest viisidest:

(1) jätta korteriomand kostja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

hüvitis 40 000 eurot ja sellelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi;

või teise võimalusena

(2) müüa korteriomandi kohtutäituri korraldatud avalikul enampakkumisel täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras ja jaotada täitemenetluse tulem poolte vahel võrdsetes

osades.

Hageja esitas järgmised asjaolud ja väited:

-

16. mail 1957 abiellus hageja CC-ga (edaspidi: pärandaja). Abielu kestis ja abikaasad

elasid koos üle 60 aasta pärandaja surmani 2. novembril 2017. Enne pärandaja surma

põetas teda hageja;

-

26. novembril 1976 eraldati hagejale korter. Abikaasad elasid seal koos ja hageja elab

korteris käesoleva ajani, ta on teinud seal ka remonti;

-

22. detsembril 1994 esitas hageja korteri erastamise avalduse ja 12. juunil 1995 erastati

korter pärandaja nimele. Erastatava korteri hind oli 18 900 krooni, millest hageja

maksis 10 800 krooni ehk üle poole. Maa erastamise järel jäi korter pärandaja nimele;

-

hageja pöördus peale pärandaja surma notari poole, aga notar avaldas hagejale

suuliselt, et hageja ei ole pärija, sest ta ei olnud pärandajaga abielus. Notar väljastas

pärimistunnistuse kostjale;

-

hageja teada oli ta siiski pärandajaga abielus ja korteriomand oli abikaasade ühisvara,

millest ½ suurune osa kuulub hagejale. Kui selgub, et abielu ei kehti, siis oli hageja ja

pärandaja vahel sõlmitud ühise tegutsemise leping ja korteriomand oli seltsinguvara.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

pooltel ei ole ühisomandit;

-

pärandaja oli kostja vanavanaema ja pärandas korteriomandi tervikuna kostjale. Ta

avaldas kostjale, et korter kuulub tervikuna talle isiklikult ja ta pärandab selle kostjale;

-

hageja ja kostja abielu tunnistati kehtetuks Tallinna Linna Rahvakohtu (edaspidi:

rahvakohus) 30. jaanuari 1958 määrusega asjas nr 2-420, sest hageja oli enne abielus

Ukrainas;

-

hageja ja pärandaja elasid küll koos, kuid mitte ühise perena, vaid eraldi tubades; nende

vahel ei olnud ühise tegutsemise lepingut ega seltsingulepingut, aga sellise lepingu

esinemise korral tulnuks see notariaalset tõestada;

-

pärandaja omand korteriomandile tekkis müügilepingu alusel. Hageja seda lepingut ei

vaidlustanud ega taotlenud enda tunnistamist lepingu järgi üheks ostjaks. Sellekohane

hagi on praeguseks aegunud. Samuti ei vaidlustanud hageja pärimistunnistust.

3 (9)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 15. oktoobri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) ja lõpetas ühis-

omandi korteriomandile hageja pakutud alternatiivsel viisil (2), st enampakkumisel müümisel.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Maakohus tuvastas, et kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna praegu kantud

kostja, varem aga pärandaja. Pärandaja määras 12. novembri 2007 testamendiga korteriomandi

annakuna kostjale.

3.2. Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et hageja ja pärandaja elasid koos 60 aastat

kuni pärandaja surmani 2. novembril 2017. Rahvastikuregistri andmetel on hageja ja pärandaja

abielu tühistatud rahvakohtu 30. jaanuari 1958. aasta määruse nr 2-420 alusel. Seega ei olnud

hageja ja pärandaja sellest ajast alates enam abielus.

3.3. Tallinna Linna TSN TK elamispinna arvestuse ja jaotamise osakond väljastas

26. novembril 1976 hagejale orderi nr 6781 korteri kasutamiseks. Pärandaja esitas

22. detsembril 1994 Haabersti Linnaosa Valitsusele avalduse korteri ostmiseks. Haabersti

Linnaosa Valitsuse Kinnisvarahoolduse Osakond ja pärandaja sõlmisid 12. juunil 1995 ostu-

müügi lepingu, mille alusel pärandaja ostis korteri hinnaga 18 900 krooni. Hageja tasus sellest

hinnast 10 800 krooni.

3.4. Maakohus otsustas, et hageja ja pärandaja olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu ENSV

Tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 tähenduses ja seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 tähenduses.

Seltsingu eesmärk oli ühise kodu loomine ja arendamine ning seltsinguvara oli korteriomand.

Sellise järelduse tegi kohus järgmiste tõendite ja asjaolude põhjal:

-

tunnistaja MM ütluste kohaselt oli hagejal ja pärandajal ühine majapidamine; viimased

kümme aastat enne surma ei saanud pärandaja majapidamisega enam tegeleda ja

kõigega tegeles hageja; kolm aastat enne surma oli pärandaja ratastoolis ja hageja pidi

ennast töölt lahti võtma, et tema eest hoolitseda;

-

tunnistaja GG ütluste kohaselt elasid hageja ja pärandaja eraldi tubades; hageja käis

Ukrainas ja tal oli seal pere; just seepärast ilmselt tahtis pärandaja kogu korteri kostjale

pärandada;

-

hageja ja pärandaja elasid koos vähemalt 1976. aastast, kui korter hagejale eraldati,

kuni pärandaja surmani 2017. aastal;

-

hageja tegi panused seltsinguvarasse: korter eraldati isiklikult talle; ta tasus erastamisel

üle poole korteri väärtusest ning parendas korterit vähemalt akende ja vanniga.

3.5. Maakohus märkis, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 tulenevalt ei ole

seltsingulepingule kehtestatud kohustuslikku vormi.

3.6. Seltsing lõppes pärandaja surmaga 2. novembril 2017 ja pärast seda saab seltsinguvara

jagada. VÕS § 589 lg 1 kohaselt on seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks

omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara), st korteriomand oli hageja ja

pärandaja ühisomand. asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 ja § 71 lg 1 järgi olid nende osad

omandis võrdsed.

3.7. Kostja päris 12. novembri 2007 testamendiga pärandaja osa korteriomandist, st poole.

Selle tulemusel on korteriomand nüüd hageja ja kostja ühisomand. Poolte ühisomand tuleb

lõpetada viisil, mis koormab neid kõige vähem. Selleks on müük avalikul enampakkumisel. Sel

viisil saadakse müümisel kõige õiglasem hind ja pooled saavad omandi kaotuse eest kõige

õiglasema hüvitise. AÕS § 77 lg 2 kohaselt tuleb enamapakkumisel saadud raha jagamisel

hinnata kaasomandi osade suurust. Poolte osad ühisomandis on võrdsed ja müügitulem tuleb

jagada nende vahel võrdsetes osades.

4 (9)

3.8. Ühise omandi lõpetamine kohtus on TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe

sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand

lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta.

3.9. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus kehtima 8. mai 2018 määrusega rakendatud hagi

tagamise abinõu (keelumärge korteriomandile hageja kasuks).

3.10. Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust ja esindajatasust. Kuni 1. septembrini 2019

oli hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 180 eurot ja edaspidi 198 eurot (mõlemad

käibemaksuga summad). Esindaja toimingud on vajalikud ja põhjendatud 22 t ulatuses, mis

tunnitasu määrasid arvesse võttes moodustab 4014 eurot (= 3420 + 594). Riigilõivudest tuleb

kostjal hüvitada hagiavalduselt tasutud 300 eurot ja määruskaebuselt 50 eurot.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus ei põhjendanud piisvalt, mis ta valis ühise omandi lõpetamise viisidest

enampakkumise, kui esimese võimalusena nõudis hageja korteriomandi jätmist

kostjale ja hüvitist;

-

hageja ei vaidlustanud testamenti, mistõttu tuleb lähtuda kostja ainuomandist korterile;

maakohtu otsus on sisulises vastuolus kostjale välja antud pärimisõiguse tunnistusega;

-

seltsinguleping oleks pidanud olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalse tõestatud või

TsK § 46 p 2 kohaselt vähemalt kirjalik, samuti ei nõustu kostja, et maakohtu loetletud

asjaoludest saab järeldada seltsingusuhet;

-

isegi kui seltsing oli, siis saanuks kohus mõista kostjalt hageja kasuks välja üksnes VÕS

§ 603 lg 3 järgse hüvitise lähtuvalt korteriomandi väärtusest pärandaja surma ajal;

-

maakohus ei põhjendanud kostja tõenditega arvestamata jätmist;

-

kostja aegumise vastuväide jäi lahendamata.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu. Ta nõustus maakohtu lõppjäreldusega, aga ei nõustunud

maakohtu tuvastatuga, et hageja ja pärandaja ei olnud abielus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, aga asendada selle põhjendused käesoleva otsusega. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle, mida kajastavad ka viidatud tõendid:

-

hageja sõlmis 1957. aastal pärandajaga abielu (dtl 16);

-

hagejale eraldati 1976. aastal ja pärandaja nimele erastati 1995. aastal vaidlusalune

korter, millest hiljem moodustati korteriomand ja mille omanikuna kinnistus-

raamatusse kanti pärandaja, kusjuures 18 900 krooni suurusest ostuhinnast 10 800

krooni tasus hageja (dtl 22, 24–25, 27);

-

pärandaja tegi 12. novembril 2007 testamendi (dtl 17–18), milles määras kostjale

annakuna mh korteriomandi; sama testamendi järgi päris pärandaja vara tema tütretütar

RR (kostja ema, edaspidi: pärija);

-

pärija suri 24. novembril 2014 ja pärandaja suri 2. novembril 2017;

-

pärandaja surma järel viidi läbi pärimismenetlus ja 20. veebruaril 2018 tõestas notar

pärimistunnistuse; ainsa pärijana osales pärimismenetluses kostja ja selle tulemusel on

ta kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi ainuomanikuna (dtl 54, 63).

5 (9)

8. Hageja esimese väite kohaselt soetati korter tema ja pärandaja abielu ajal, on nende

ühisvara ja tuleb sellisena ka jagada. Kostja väitel ei olnud abielu alates 1958. aastast enam

kehtiv, mistõttu korter oli pärandaja lahusvara. Hageja soovis teise võimalusena (kui edukas on

kostja väide abielusuhte puudumise kohta) tugineda tema ja pärandaja vahelisele ühise

tegutsemise lepingule (alates VÕS-i jõustumisest seltsing) ning palus sel juhul korteri jagamist

seltsingu lõpetamise ja seltsinguvara jagamise sätete järgi.

Mõlemal juhul väidab hageja, et korteriomand oli tema ja pärandaja ühisvara. Kuna pärandaja

osa varas läks pärimismenetluses üle kostjale, siis on praegu ühisomanikud praeguse vaidluse

pooled. Ühisomandi lõpetamise viisidena taotles hageja kas korteriomandi jätmist kostjale

hagejale makstava hüvitise vastu või müüki enampakkumisel.

9. Vaidluse lahendamine oleneb esmalt vastusest küsimusele, kas hageja ja pärandaja abielu

oli korteri omandamise ajal kehtiv. Maakohus vastas sellele eitavalt, aga ringkonnakohus

maakohtu järelduse ja põhjendustega ei nõustu. Abielu kehtivuse üle otsustamine on õiguse

kohaldamine, milles ringkonnakohus ei ole piiratud apellatsioonkaebuse väidetega.

9.1. Hageja ja pärandaja abielu sõlmimise üle pooled ei vaidle ja seda tõendab 16. mai 1957

abielutunnistus (dtl 16). Vaidlus on selles, kas abielu on kehtiv.

9.2. Vaidlusaluse abielu sõlmimise ja väidetava tühistamise ajal kehtis Eesti territooriumil

1926. aasta Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeks. Viidatud koodeksi

§ 2 kohaselt on abielu registreerimine perekonnaseisuameti organeis abielu olemasolu ainuke

tõend. Koodeksi abielu käsitlevad sätted ei näinud ette võimalust abielu tühistada või kehtetuks

tunnistada. See ei välista, et jõustunud kohtulahendiga võidi abielu registreerimine tühistada nt

abielu registreerimise eelduste (koodeksi §-d 4 ja 5) puudumise või abielu registreerimise keelu

(§ 6) rikkumise tõttu.

9.3. Kohtule pole esitatud tõendit hageja ja pärandaja abielu lahutamise või registreerimise

tühistamise kohta. Kostja esitatud väljavõte rahvakohtu sisujuhist (dtl 153) ei võimalda

tsiviilasja nr 2-420 osas piisava täpsusega tuvastada viidatud asja kostja isikut ega tulemust.

Kostjana on nimekirjas märgitud „F, N.“, aga puuduvad andmed nt sünniaja, elukoha vms

kohta. Kuigi asja sisu on kirjeldatud kui abielu tühistamist, siis ei saa sisujuhi põhjal teha

järeldusi tsiviilasja lahendamise tulemuse kohta. Rahvusarhiivi 7. novembri 2017 arhiivi-

teatisest (dtl 283) nähtub, et rahvakohtu hävitatud tsiviiltoimikutest väljavõetud 1958. aasta

kohtulahendite hulgast ei leitud kohtulahendit pärandaja ja hageja abieluakti annulleerimise

kohta. Samuti kinnitas Rahvusarhiiv vastuseks hageja esindaja küsimusele, et viidatud

kohtulahendit ega -toimikut ei leitud (dtl 277–278). Kostja küll väitis, et hageja varasem abielu

võis mõjutada pärandajaga sõlmitud abielu kehtivust, aga tõendeid varasema abielu kohta

kostja ei esitanud. Tunnistaja GG üksnes arvas, et pärandaja võis teha testamendi põhjusel, et

hagejal oli teine pere Ukrainas (dtl 203), aga sellest ei järeldu, et hageja varasem abielu oli

pärandajaga abielu sõlmimise ajal veel kehtiv. Seega pole võimalik käesolevas asjas esitatud

tõendite põhjal tuvastada, et 16. mai 1957 abielutunnistuses märgitud hageja ja pärandaja abielu

ei oleks kehtiv.

9.4. Praegu kehtiva rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg 1 kohaselt eeldatakse registrisse

kantud andmete õigsust. RRS § 6 lg 3 täpsustab, et sama seaduse § 21 lg 1 p-s 10 nimetatud

perekonnaseisuandmetele laieneb kõnealune eeldus ainult siis, kui registrisse on kantud ka

kande aluseks olnud perekonnaseisudokumentide andmed. Siiski ei laiene eelnevas kirjeldatud

õigsuse eeldus registrit kirjeldavatele dokumentidel, sh nt ametniku e-kirjale. Seetõttu ei saa

Tallinna Perekonnaseisuameti töötaja e-kirja (dtl 68, 115) põhjal tuvastada, et rahvastiku-

registrisse on kantud abielu tühistamise aluseks olnud dokumendi andmed. Samuti ei saa

kirjeldatud eeldust laiendada notari e-kirjast nähtuvatele andmetele (dtl 63). Rahvastikuregistri

väljavõtet kostja kohtule ei esitanud, kuigi ringkonnakohus selgitas selle esitamise võimalust

21. veebruari 2020 määruse p-s 8.4.

6 (9)

Lisaks näevad viidatud sätted ette üksnes eelduse, mille saab kohtumenetluses kahtluse alla

seada ja ümber lükata. Käesolevas asjas on kõnealuse eelduse kaheldavaks muutmiseks

piisavad järgmised tõendid:

-

1976. aasta korteri eraldamise orderis märgiti pärandaja kui hageja naine (dtl 22);

-

hagejale 3. juulil 1978 välja antud passis on jätkuvalt märge 16. mail 1957 sõlmitud

abielu kohta (dtl 143–148), kuigi abielu lahutamise ajal kehtinud korra kohaselt tulnuks

abielu annulleerimisel teha vastav märge passi (dtl 136–138);

-

1989. aasta rahvaloenduse andmestikus ja 2000. aasta registreerimisteadetel märgiti

hageja ja pärandaja perekonnaseisuks „abielus“ (dtl 275, 276, 279, 280);

-

pärandaja 2007. aasta testamentides sisalduvad märked, et ta on abielus hagejaga

(dtl 17, 258) ja hageja 2016. aasta testamendis märge, et ta on abielus pärandajaga

(dtl 19);

-

hageja kinnitas vande all, et ta oli pärandajaga jätkuvalt abielus ning nad elasid koos

perekonnana, teda ei ole abieluga seoses kohtusse kutsutud, korteri erastamisel esitati

ka abielutunnistus ja hageja ei andnud pärandajale selleks toiminguks eraldi kirjalikku

volitust, pärandaja vahetas korduvalt passe, hageja varasem abielu Ukrainas oli

lahutatud (dtl 195–198);

-

tunnistaja MM ütluste kohaselt avaldas pärandaja tunnistajale 2007. aasta testamendi

tegemise ajal ja 50. pulma-aastapäeva tähistamisel, et ta on abielus; tunnistaja nimetas

hagejat ja pärandajat oma ütlustes abikaasadeks ning kirjeldas 60. pulma-aastapäeva

tähistamist abikaasade kodus (dtl 199–200);

-

tunnistaja GG teadis hagejat kui pärandaja abikaasat (dtl 202).

Neil kaalutlustel ei saa hageja ja pärandaja abielu puudumist järeldada ka rahvastikuregistrit

käsitlevate väidete ja dokumentide põhjal.

9.5. Perekonnaseaduse (PKS) § 63 sätestab, et abielu lõpeb, kui abikaasa sureb või kui abielu

lahutatakse. Eelnevast tuleneb, et hageja ja pärandaja olid abielus alates 16. maist 1957 kuni

pärandaja surmani 2. novembril 2017. Vastavalt PKS § 35 p-le 1 lõppes pärandaja surmaga

abikaasade varaühisuse varasuhe.

10. Järgmiseks tuleb kontrollida, kas korteriomand kuulus hageja ja pärandaja ühisvara hulka.

Ringkonnakohus vastab küsimusele jaatavalt ja põhjendab seda järgnevalt.

10.1. Vaidlust pole, et korter osteti (erastati) 12. juunil 1995. Alates sama aasta 1. jaanuarist

kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud

vara abikaasade ühisvara. Kõnealune abielu registreeriti enne PKS1995 jõustumist, aga PKS1995

§ 130 lg 2 nägi ette, et enne seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonna-

õigussuhetele kohaldatakse sama seaduse sätteid. Abikaasade ühisvara tekkimise õigusliku

aluse seisukohalt pole põhimõtteliselt oluline, kas abikaasad valdasid korterit koos ja kumb

neist esitas erastamise avalduse (vrd nt Riigikohtu 7. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-

09, p 13 kolmas lõik).

10.2. Eluruumide erastamise seaduse § 21¹ kohaselt oli korteriomandi omanikuks õigus saada

eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandi seadmisel saab (saavad) selle omanikuks

isik(ud), kes oli(d) korteri kui vallasasja omanik(ud). Seega on vallasasjana ühisvaraks olnud

korter abikaasade ühisvara ka korteriomandina vaatamata sellele, et korteriomand kinnistati ühe

abikaasa nimele (Riigikohtu 7. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13 neljas lõik ja

seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus tuvastab, et korter kuulus ka enne erastamist

hageja ja pärandaja ühisvarasse. Hageja esile toodud asjaoludel eraldati korter talle 1976. aastal

ja sellest lähtuti korteri erastamisel. Kostja neid asjaolusid ei vaidlustanud. Nimetatud ajal

kehtinud Eesti NSV abielu- perekonnakoodeksi § 20 lg 1 esimese lause kohaselt oli abikaasade

poolt abielu kestel soetatud vara nende ühisomand.

7 (9)

10.3. Eelnevast tuleneb, et korter oli enne erastamist hageja ja pärandaja ühisomand ning sellest

moodustatud korteriomand jäi pärast erastamist samuti kuuluma nende ühisvarasse.

10.4. Vaidlust pole, et kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna pärandaja

järgi pärimismenetluse läbiviimise tulemusel. Hageja väidab üksnes, et tal on õigus osale

korteriomandist tulenevalt sellest, et ta on selle ühisomanik. Seetõttu pole vaja asja

lahendamisel kontrollida, millisel alusel tekkis kostja omand hageja nõuet ületavas osas. Hageja

ja pärandaja ühisest omandist tuleneva nõude maksmapanekuks ei pidanud hageja eraldi

vaidlustama testamenti või pärimismenetluse toiminguid, sest pärandaja sai pärimisseaduse

(PärS) § 2 esimene lause kohaselt pärandada üksnes oma vara.

10.5. Hageja tugines korteriomandi kuulumisele tema ja pärandaja kui abikaasade ühisvarasse

esimese võimalusena ja tõi üksnes alternatiivselt esile seltsingulepingut käsitlevad väited.

TsMS § 442 lg 8 viimase lause mõtte kohaselt ja TsMS § 2 eesmärke silmas pidades pole vaja

käsitleda neid väiteid ega kostja samateemalisi vastuväiteid.

11. Hageja nõuab endale sisuliselt poolt tema ja pärandaja ühisvarasse kuulunud korteri-

omandist, täpsemalt tema omandiosa kaotamise eest hüvitist. Ringkonnakohus kontrollib, kas

selline nõue on õiguslikult põhjendatud.

11.1. Kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras PKS § 39

kohaselt tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma

kohaldatakse kaaspärijate kohta PärS-s sätestatut. PärS § 147 näeb ette, et kui pärandvara

kuulub kaaspärijatele ühiselt, siis kohaldatakse vastavale pärandvara ühisusele ja kaaspärijate

vahelistele suhetele kaasomandi sätteid. PärS § 152 lg 1 annab kaaspärijale õiguse nõuda

pärandavara jagamist. Eelnevast tulenevalt on selline õigus talle langeva ühisvara osa suhtes ka

pärandaja abikaasal, st käesoleval juhul hagejal.

11.2. Pärandvara ning eelmises alapunktis märgitu kohaselt ka pärandaja ja tema abikaasa

ühisvara jagamist võib PärS § 152 lg 1 alusel nõuda iga kaaspärija, st PKS § 39 teise lause järgi

ka abikaasa. PärS § 152 lg 2 kohaselt jagatakse pärandvara vastavalt pärandiosale. PKS1995 § 19

lg 1 kohaselt olid abikaasade osad ühisvaras võrdsed. Kehtiva PKS § 37 lg 3 näeb ette, et

ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades,

kui ei ole kokku lepitud teisiti. Pooled ei väida, et hageja ja pärandaja oleks kokku leppinud

teisiti. Järelikult on hagejal õigus poolele ühisvarast, mille esemena on esile toodud ainult

korteriomand. Hageja ei ole esitanud sellest osast suuremat nõuet.

11.3. PärS § 152 lg-te 3 ja 4 järgi jagatakse pärandvara (st käesoleval juhul eelkõige abikaasade

ühisvara) kas pärijate (ja abikaasa) kokkuleppel või kohtus, järgides sealjuures kaasomandi

jagamise sätteid osas, milles PärS ei näe ette teisiti. PärS § 159 lg-d 2 ja 3 sätestavad, et

pärandavarasse kuuluva eseme võib jagada reaalosadeks, jätta kaasomandisse, anda ühele

pärijale (või abikaasale) või ka müüa avalikult enampakkumisel, mille järel jagatakse raha

võrdeliselt varaühisuse osade suurusega.

11.4. Hageja nõudis esimese võimalusena korteriomandi jätmist kostjale ja temalt 40 000 euro

suuruse hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et ka pärandavara ühisuse lõpetamisel

on asjakohane Riigikohtu praktika, mille kohaselt saab vara jagamisel jätta eseme ühele ühistest

omanikest vaid juhul, kui on selge, et ta on valmis maksma nõutud ja põhjendatud hüvitise

(Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 25.2 ja 25.3). Kostja avaldas

maakohus, et kompromissi korras on ta valmis tasuma 20 000 eurot (dtl 169, 170, 203), mis on

oluliselt vähem hageja nõutust ja ka vähem kui pool summast, mis kostja ise nimetas

korteriomandi võimaliku väärtusena. Sellises olukorras pole kohtul võimalik rahuldada hagi

esimese alternatiivina soovitud viisil, sest kostja pandaks olukorda, kus ta peab maksma

varaeseme saamise eest oluliselt suuremat hinda kui on pidanud ise põhjendatuks ja

võimalikuks.

8 (9)

11.5. Eeltoodud kaalutlustel ja PKS § 39 teise lause kaudu kohalduva PärS § 159 lg 3 kohaselt

on põhjendatud hagi rahuldamine teise võimalusena pakutud viisil, st korteriomandi müümisel

avalikul enampakkumise ja saadud raha jagamisel poolte vahel võrdses ulatuses. Maakohtu

lõppjäreldus oli niisiis õige ja vaidlustatud otsuse resolutsioon jääb muutmata. Hageja nõude

ega resolutsiooni sõnastust pooled ei kritiseeri ja ringkonnakohtu hinnangul on seda võimalik

täita.

12. Põhjendatud on kostja kaebuse väide, et aegumise vastuväide jäi maakohtu otsuses lahenda-

mata. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.

12.1. Nõude aegumisele antav hinnang oleneb nõude õiguslikust kvalifitseerimisest (Riigi-

kohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem

praktika). Hageja leiab, et aegumistähtaeg hakkas kulgema korteri omandamisega pärandaja

nimele. See arusaam ei ole põhjendatud.

12.2. Korteri erastamise ajal oli hageja ja pärandaja vahel perekonnaõiguslik varasuhe. Sel ajal

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 p 4 kohaselt sellisest õigussuhtest tulenevatele

nõuetele aegumist ei kohaldatud, PKS1995 ei näinud selles osas ette erandit.

12.3. Kehtiva TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest

hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude

aegumist võib kohustatud isik kohustuse täitmisest keelduda. See aegumise regulatsioon

kohaldub võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 esimese lause järgi ka neile nõuetele, mis tekkisid enne

TsÜS-i jõustumist 1. juulil 2002. Vastavalt eespool p 10 alapunktides märgitule ei mõjutanud

hageja ja pärandaja varasuhteid korteri omandamine pärandaja nimele. Seega ei olnud

korteriomandi tekkimine ega selle kandmine pärandaja nimele sündmused, mis andnuks

hagejale alust esitada nõue pärandaja vastu. Järelikult ei hakanud nende toimumise tõttu

kulgema hageja nõude aegumistähtaeg.

12.4. TsÜS § 142 lg 2 kohaselt seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu. PKS ega PärS

ei sisalda sätteid ühisvara jagamise või pärandvara ühisuse lõpetamise nõude aegumise kohta.

Kuigi loetletud nõuded on olemuselt kujundusliku toimega, siis kaasneb nendega tihtipeale –

nii ka käesoleval juhul – sooritusnõue. Kui kujundusliku toimega nõue ei aegu (sest ei nõuta

teo tegemist TsÜS § 142 lg 1 tähenduses), siis sooritusnõue võib siiski aegumisele alluda. TsÜS

§ 142 lg 2 sõnastuse järgi tuleks sellise sooritusnõude aegumise välistatus ette näha seadusega.

12.5. Hageja esitas seadusest tuleneva omandit käsitleva nõude perekonna- ja pärimisõiguslikul

alusel. Sellise nõude aegumistähtajaks näeb TsÜS § 155 lg 1 ette 30 aastat nõude sisse-

nõutavaks muutumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja nõudeõigus tekkis kõige

varasemalt tema ja pärandaja varaühisuse lõppemisel pärandaja surmaga 2. novembril 2017.

Hageja esitas hagi 25. märtsil 2018, st varem kui 30 aasta möödumisel pärandaja surmast.

Järelikult ei ole hagi aegunud.

13. Maakohus tagas hagi 8. mai 2018 määrusega ja määras kanda korteriomandi kohta avatud

kinnistusraamatu registriosa kolmandasse jakku hageja kasuks keelumärge. TsMS § 445 lg 2

alusel jättis maakohus õigesti hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.

14. Ringkonnakohus tuvastas korteriomandi kuulumise hageja ja pärandaja ühisvarasse

abieluvarana, mistõttu ei oma tähtsust hageja panus korteri parendamisse. Tulenevalt

ühisomandi lõpetamise viisist ei oma asja lahendamisel tähtsust korteriomandi turuhind.

Nimetatud asjaolude kohta esitatud tõendid (dtl 7–15, 28–40, 154–156), aga ka vaidluse

lahendamise seisukohalt olulist mittesisaldav videolõik ja selle stenogramm (dtl 173–182)

jäävad TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata.

9 (9)

15. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus

jättis kulud hagi rahuldamise tõttu õigesti kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest

lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

15.1. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi

rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirjade alusel. TsMS § 174 lg 1 teine lause sätestab,

et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid. Hageja kokkuvõtvat taotlust ei esitanud, aga toimikus on

26. novembri 2019, 12. märtsi 2020 ja 3. aprilli 2020 kulunimekirjad. Hageja taotles kokku

1732,50 euro hüvitamist, mis on tasu 8 t 45 min õigusteenuse eest tasumääraga 165 eurot/t

(lisandub käibemaks). Kostja palus kontrollida kulude vajalikust ja põhjendatust. Lisaks nähtub

toimikust, et hageja kandis dokumentaalse tõendi saamise kulu summas 16,60 eurot (arhiivi

vastus ja koopiad, dtl 278).

15.2. Hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses on kokku 4 t,

mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt:

-

26. novembri 2019 nimekirja toimingutest (kaebusega tutvumine ja vastuse

koostamine) 1 t, sest hageja ei esitanud sisulist vastust kaebusele;

-

12. märtsi 2020 nimekirja toimingutest (kohtumääruse analüüs, kohtumine kliendiga,

päringute tegemine ja testamendi esitamine) samuti 1 t, sest esindaja toimingud olid

peamiselt tehnilist laadi;

-

3. aprilli 2020 nimekirja toimingutest (telefonikõned, tähtaja pikendamise taotluse

esitamine, dokumentidega tutvumine ja esitamine, selgitused kliendile) 2 t, mis on

kohane ja piisav aeg tõendite kogumiseks ja esitamise; sisulisi väiteid ja seisukohti

hageja ka nende toimingutega raames ei esitanud.

15.3. Ringkonnakohus võtab lisaks arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli

sisuliselt sama nagu maakohtus. Hageja esindaja tunnitasu määr on kohane. Hageja füüsilise

isikuna ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada

apellatsioonimenetluse õigusabikuluna 792 eurot (= 4 t × 165+ 20%). Rahuldamata jääb taotlus

940,50 euro (= 1732,50 – 792) hüvitamiseks. Dokumentaalse tõendi saamise kuluna tuleb

hüvitada 16,60 eurot, st kokku on kostjalt välja mõistetav summa 808,60 eurot (= 648 + 16,60).

15.4. Vastavalt hageja 26. novembri 2019 taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm