2-18-18312/62 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

18. juuni 2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-18-18312

Tsiviilasi

Fepower OÜ hagi AS LHV Pank, Best Idea OÜ ja Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi

vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ

pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistung

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja: Fepower OÜ (registrikood: 520013954, asukoht

Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela (Advokaadibüroo INDELA, e-

post: helmeri@indela.ee)

Kostja I: AS LHV Pank (registrikood: 10539549, asukoht Tartu

mnt 2, 10145 Tallinn, e-post: info@lhv.ee), lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Liis

Könn

(Ellex

Raidla

Advokaadibüroo, e-post: liis.konn@ellex.ee)

Kostja II: Best Idea OÜ (registrikood: 10955220, asukoht

Toompuiestee 37, 10133 Tallinn, e-post: marcel@gogroup.ee),

lepinguline esindaja advokaat Marko Pikani (Advokaadibüroo

Deloitte Legal, e-post: mpikani@deloittece.com)

Kostja III: Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis)

pankrotihaldur Veli Kraavi (e-post: veli.kraavi@lextal.ee),

lepinguline esindaja advokaat Henri Ratnik (Advokaadibüroo

LEXTAL, e-post: henri.ratnik@lextal.ee)

09.01.2020

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja I lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn

Kostja I lepinguline esindaja advokaat Rety Estorn

Kostja II lepinguline esindaja advokaat Marko Pikani

Kostja III lepinguline esindaja advokaat Henri Ratnik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Fepower OÜ hagi AS LHV Pank, Best Idea OÜ ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus

OÜ pankrotimenetluses rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud hageja Fepower OÜ kanda.

3. Välja mõista hagejalt Fepower OÜ kostja I AS LHV Pank kasuks põhjendatud menetluskulud

summas 3 260 eurot.

4. Välja mõista hagejalt Fepower OÜ kostja II Best Idea OÜ kasuks põhjendatud menetluskulud

summas 1 920 eurot.

5. Määrata kindlaks, et kostjal III Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli

Kraavi kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal Fepower OÜ tasuda kostjale I AS LHV

Pank ja kostjale II Best Idea OÜ käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasumata

summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks

tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on

märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada

kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute

tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Hageja nõue ja asjaolud

1. Hageja Fepower OÜ palub tunnustada oma nõuet summas 227 077,73 eurot Kohila tn Muuseumi

Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud

palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 14.02.2018.a kohtumäärusega välja võlgniku

Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ pankroti. Pankrotihalduriks määrati Veli Kraavi. Hageja esitas

03.05.2018.a pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet summas

227 077,73 eurot II rahuldamisjärgus. 05.11.2018.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas

hageja nõudele vastuväite kostjad AS LHV Pank, Best Idea OÜ ja Kohila tn Muuseumi Arendus

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi.

3. O K ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ sõlmisid 30.09.2013 tagamise tasu kokkuleppe.

Kokkuleppe kohaselt oli Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ sõlminud 05.09.2013 AS-iga LHV

Pank laenulepingu nr XXXX summas 990 000 eurot ning AS LHV Pank soovis laenulepingu

tagatiseks O K käendust. Sellega seoses leppisid Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ ja O K kokku,

et Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ kohustub maksma O Kle tasu 8% laenusummalt aastas

kohustuse tagamise eest kuni laenusumma täieliku tasumiseni. Tagamise tasu arvestus algas O K

poolt käenduslepingu allkirjastamise päevast. Kokkuleppe kohaselt kuulus tagamise tasu

tasumisele laenu tagasimakse päeval ühe summana kogu käenduslepingu kehtivuse perioodi eest.

30.09.2013 kokkuleppe jõustus ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ-l tekkis O K ees tagamise

tasu maksmise kohustus päevast, mil O K sõlmib AS-iga LHV Pank käenduslepingu. Võlgnik

kohustus tasumise tähtpäeval kandma kokkulepitud tagamise tasu O K arveldusarvele. O K sõlmis

10.10.2013 AS-iga LHV Pank käenduslepingu laenulepingust nr XXXX tulenevate kohustuste

tagamiseks. Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ-l saabus laenulepingu nr XXXX järgse laenu

tagastamise tähtaeg 05.10.2016. Seega muutus 30.09.2013 tagamise tasu tasumise kohustus

sissenõutavaks 05.10.2016. Kokkuleppe kohaselt kuulus Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ poolt

O Kle maksmisele tagamise tasu perioodi 10.10.2013 kuni 05.10.2016 ehk kokku 1091 päeva eest

summas 236 732,05 eurot (990 000 eurot * 8% aastas * 1091 päeva / 365 päevaga). Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ ei ole 30.09.2013 kokkuleppes kokku lepitud tagamise tasu O Kle

tasunud.

O K loovutas 30.09.2013 kokkuleppest tuleneva nõudeõiguse 205 136,55 euro ulatuses hagejale.

Perioodil 06.10.2016–14.02.2018 muutusid VÕS § 113 lg 1 alusel sissenõutavaks viivised

summas 22 335,15 eurot. Hageja nõudis 03.05.2018 nõudeavalduses viiviste tasumist üksnes

osaliselt, s.o 488 päeva eest summas 21 941,18 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal võlgniku

vastu 30.09.2013 kokkuleppe ja VÕS § 113 lg 1 alusel nõue summas 227 077,73 eurot. Tegemist

on pandiga tagamata nõudega PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudega.

4. Hageja vaidleb kostja vastuväidetele vastu ning leiab, et O K ja pankrotivõlgniku vahel sõlmitud

30.09.2013 tagamise tasu kokkuleppe ei ole TsÜS § 89 lg 1 alusel näilik tehing. Kostjate väited

tehingu näilikkuse kohta on TsMS § 230 lg 1 alusel tõendamata, kuna poole paljasõnaline seletus

tehingu näilikkusest ei ole tõend. See, kas ja kuidas nõudeid raamatupidamises kajastatakse, ei

oma nõude olemasolu seisukohalt tähtsust. Samuti leiab hageja, et viidatud kokkulepe ei ole TsÜS

§ 86 lg-te 1-3 alusel heade kommetega vastuolus olev tehing. Kostjad ei ole toonud esile mistahes

asjaolusid, mille põhjal saaks pidada tehingut heade kommete vastaseks. Kostjate seisukohad on

vastuolulised, kuna tehing ei saa samaaegselt olla näilik ja heade kommete vastane. Samuti leiab

hageja, et kostjate väited loovutamistehingu näilikkuse ja tühisuse osas on sisutud. Hageja viitab

VÕS §-le 170, mis sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele

võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult

ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Hageja on juba 27.04.2017 esitanud kostjale III

nõudeavalduse, millele on lisatud O K poolt 06.04.2017 omakäeliselt allkirjastatud nõude

loovutamise teade/tehingu kinnitus. Järelikult on VÕS § 170 alusel nõude loovutamine võlgniku

suhtes toimunud juba 27.04.2017

Kostja I AS LHV Pank vastuväited

5. Kostja I AS LHV Pank vaidleb hagile vastu, palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Kostja I hinnangul ei ole hagejal Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis)

vastu nõuet

6. Kostja hinnangul on tasu kokkulepe näilik ja sellel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) on O Kga seotud äriühing, mis väidetava kokkuleppe

sõlmimisel ajal oli O K kontrolli all. Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) ei ole

väidetavat kokkulepet üheski majandusaasta aruandes kajastanud. Samuti leiab kostja I, et

vaidlusaluse kokkuleppe sisu ei ole majanduslikult loogiline, see on Kohila tn Muuseumi Arendus

OÜ (pankrotis) jaoks kahjulik ning selliste kokkulepe sõlmimine ei ole praktikas tavapärane.

Kostja I juhib tähelepanu, et viidatud kokkulepe on allkirjastatud omakäeliselt, mistõttu puudub

võimalus veenduda lepingu autentsuses. Kokkulepe võib olla sõlmitud tagantjärgi eesmärgiga

jätta mulje kokkuleppe olemasolust ning tagada O K või temaga seotud isikute võimalus osaleda

võlgniku pankrotimenetluses ja mõjutada selle läbiviimist. O K ega hageja ei ole enne Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamist kordagi tagatise tasu maksmist

nõudnud. Tasu sisse nõudmata jätmine või sellega viivitamine kinnitab kostja I kahtlust, et Kohila

tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) ei ole väidetavat kohustust võtnud. Samuti leiab kostja I

leiab, et tehing, mis on tehtud üksnes eesmärgiga võlgniku pankroti korral nõuete esitamiseks

pankrotimenetluses ja millega kahjustatakse teiste võlausaldajate huve, on vastuolus heade

kommetega ja tühine.

7. Kostja I märgib, et isegi juhul, kui lugeda, et tasu kokkulepe on kehtiv, puudub hagejal

viivisenõue, sest hageja nõue ei ole sissenõutav. Vastavalt tasu kokkuleppe kohustub käendaja

maksma tasu kohustuse tagamise eest kuni laenusumma täieliku tasumiseni. Tasu kokkuleppe

järgi kuulub tagamise tasu maksmisele laenu tagasimakse päeval. See tähendab, et tagamise tasu

ei saanud kokkuleppe järgi nõuda enne kui laen on tagastatud. Tasu maksmise tingimus ei ole

saabunud, sest laenu ei ole kostjale I tagastatud.

8. Nõude loovutamine hagejale on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga. Hageja ei ole

esitanud loovutamislepingut ega ühtegi muud tõendit nõude loovutamise kohta. Samuti on hageja

ja O K omavahel seotud isikud, mistõttu on tõenäoline ja usutav, et väidetava nõude näiliku

loovutamise eesmärgiks oli vältida O Kle rahalise vastutuse tekkimist võlgniku

pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidlustega kaasnevate menetluskuludega ja kohtuvaidlustega.

Kostja II Best Idea OÜ vastuväited

9. Kostja II Best Idea OÜ leiab, et hagi on alusetu ja tõendamata ning tuleb jätta tervikuna

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda.

10. Kostja II asub seisukohale, et nii 30.09.2013 väidetavalt sõlmitud tagamise tasu kokkulepe kui ka

06.04.2017 sõlmitud väidetav loovutamistehing on tühised, kuivõrd need on näilikud. Nii on

kõnesolevad tehingud algusest peale tühised ning neil puuduvad õiguslikud tagajärjed. Näiliku

tehingu tunnustele viitab esiteks asjaolu, et nii tagamise tasu kokkulepe kui ka O K poolt

allkirjastatud ühepoolne kinnitus ei ole allkirjastatud digitaalselt vaid omakäeliselt, mis ei ole

lepingute allkirjastamise praktikas tänapäeval tavapärane. Seejuures oleks digitaalselt

allkirjastatud lepingu/kokkuleppe puhul võimalik tuvastada selle allkirjastamise aega, mida

võidakse varjata eelkõige juhul kui tegemist on näiliku tehinguga. Sellest tulenevalt on kostja II

hinnangul põhjendatud alus kahtluseks, et kokkulepe ja ilmselt ka tehingu kinnitus on

allkirjastatud tagantjärgi eesmärgiga luua näilikult võimalus võlgniku pankrotimenetluses

„nõude“ esitamiseks. Teiseks on Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) O Kga seotud ja

viimase kontrolli all olnud äriühing. Väidetav tagamise tasu kokkuleppe on võlgnikku selgelt

kahjustav ning kokkuleppes sätestatud tasu märkimisväärselt suur, mis viitab samuti näiliku

tehingu tunnustele, kuivõrd võlgniku jaoks on tegemist äärmiselt ebasoodsa ja selge majandusliku

sisuta tehinguga. Võlgniku jaoks ei esinenud ega esine mistahes alust ega põhjust sellise

kokkuleppe sõlmimiseks. Lisaks eeltoodule ei ole kostjale II teadaolevalt hageja ega O K enne

Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ pankroti väljakuulutamist kordagi nõudnud tagamise tasu

maksmist ega esitanud ka selle kohta mistahes tõendeid. Alles pankrotimenetluses nõude

tunnustamise faasis on vastavad väited esmakordselt esitatud. Hageja on esitanud kohtule vaid

nõude loovutamise teate/tehingu kinnituse, mis on allkirjastatud omakäeliselt O K poolt. Kostja

II hinnangul ei kinnita see nõude loovutamist, sest kohtule ei ole esitatud nõude loovutamise

lepingut ega ühtegi muud dokumenti, millest nähtuks väidetavalt loovutatud nõude andmed,

nõude aluseks olev õigussuhe. Loovutamise teatest ei nähtu, kas nõue loovutati tasuta või pidi

hageja tegema vastusoorituse. Antud asjaolu kinnitab kostja II hinnangul tehingu näilikkust, sest

hageja pole tõendanud, milline konkretiseeritud nõue ja millistel tingimustel väidetavalt

loovutati.

11. Juhul, kui kohus peaks tuvastama, et tagamise tasu kokkulepe ei ole näilik, on tasu kokkulepe

kostja II hinnangul tühine, sest tehing on vastuolus heade kommetega.

Kostja III Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi

vastuväited

12. Kostja III Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi vaidleb hagile

täies ulatuses vastu ning leiab, et see ei kuulu rahuldamisele.

13. Kostja III toob esile, et hageja nõue ei ole VÕS § 172 alusel sissenõutav, kuna hageja ei ole

tõendanud, et O K on Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ-d nõude loovutamisest teavitanud.

14. Samuti leiab kostja III, et hageja nõude aluseks olev 30.09.2013 kokkulepe on tühine, kuna see

on vastuolus heade kommetega. Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ sõlmis 30.09.2013 kokkulepe

tulenevalt erakorralisest vajadusest ja selles tehingus on pooltele tulenevate vastastikuste

kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kokkuleppest ilmneb Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ erakorraline vajadus 30.09.2013 kokkulepe sõlmimiseks O Kga,

vastupidisel juhul poleks O K käendust andnud ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ poleks

saanud kostjalt I laenu ning võimalust enda äritegevusega alustada. Kostja III leiab, et tehingu

poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete kohaselt tasakaalust väljas. 30.09.2013

kokkuleppe kohaselt pidi Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ maksma O Kle tasu 8%

laenusummalt igal aastal, kuni laenusumma on täielikult tasutud. Tasu maksmise kohustus seati

sõltumata sellest, kas O K oma käenduslepingust tulenevat kohustust täidab. Sellest tulenevalt

oleks O Kl õigus võlgnikult tasu nõuda ka juhul kui ta käenduslepingut rikub. Sealjuures on

viidatud kokkuleppes sätestatud tasu märkimisväärselt suur. Vaidlusaluse kokkuleppega võttis

Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ kohustuse tasuda O Kle iga-aastaselt 79 200 eurot, ka juhuks,

kui O K käenduslepingut rikub. Antud juhul võib eeldada O K teadma pidamist võlgniku

erakorralisest vajadusest 30.09.2013 kokkuleppe sõlmimiseks.

15. Kostja hinnangul isegi juhul, kui 30.09.2013 kokkulepe oleks kehtiv, poleks hagejal siiski selle

alusel nõuet tasu maksmisele. Viidatud kokkuleppe kohaselt pidi Kohila tn Muuseumi Arendus

OÜ O Kle tasu maksma päeval, millal võlgnik teeb laenu tagasimakse kostjale I. Kuna võlgnik

pole tasunud laenu tagasimakset kostjale I, pole kokkuleppe kohaselt sissenõutav hageja nõue

tasule.

Kohtu põhjendused

16. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, kuulanud üle tunnistajad, hinnanud

tõendeid kogumis ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendamata ja tõendamata ning tuleb jätta

rahuldamata.

17. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

18. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel

omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja §

436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas

esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 2

kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi,

TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ühelgi

tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.

19. PankrS § 106 lg 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või

nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise

võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks

haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu

on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või

pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek

jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3 kohaselt rahuldatakse

pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes

järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid

tunnustatud nõuded.

Seega, hageja nõude rahuldamise eeldusteks on, et hageja nõue võlgniku vastu oleks kehtiv ja

sissenõutav, samuti, et hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses oleks esitatud

tähtaegselt. Nõuete kaitsmise koosolek Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses toimus 05.11.2018. Hagi on kohtule esitatud 04.12.2018, seega tähtaegselt.

20. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolud osas:

a) Harju Maakohtu 14.02.2018 kohtumäärusega on välja kuulutatud võlgniku Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ pankrot ja pankrotihalduriks on nimetatud Veli Kraavi (tl 4, I kd);

b) Võlausaldajate 05.11.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitati kaitsmisele hageja

nõue summas 227 077,73 eurot (tl 5, I kd);

c) Hageja poolt kaitsmisele esitatud nõudele esitasid kostjad täies ulatuses vastuväited ja hageja

nõue jäi tunnustamata (tl 15-16, I kd).

21. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tunnustamisele esitatud nõude aluseks olev tehing on näilik

või heade kommetega vastuolus ja seega tühine.

22. Hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt hageja Fepower OÜ palub tunnustada oma nõuet summas

227 077,73 eurot Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses teise

rahuldamisjärgu nõudena. Hageja väitel tuleneb nõue O K ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ

(pankrotis) vahel 30.09.2013 sõlmitud tagamise tasu kokkuleppest, millega Kohila tn Muuseumi

Arendus OÜ (pankrotis) võttis endale kohustuse tasuda O Kle laenulepingu käendamise eest tasu

8% laenusummalt aastas. Hageja väitel on O K 06.04.2017 viidatud nõudeõiguse hagejale

loovutanud. Kokkuvõtvalt vaidlevad kostjad hageja nõudele vastu leides, et O K ja Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) vahel 30.09.2013 sõlmitud kokkulepe on näilik,

alternatiivselt heade kommete vastane, ja seega tühine. Seda põhjusel, et see ei ole kajastatud

majandusaasta aruannetes, kokkuleppe sisu ei ole tavapärane äripraktikas, enne pankrotimenetlust

ei ole seda sisse nõutud ning tasu maksmise tingimust ei olegi saabunud. Riigikohus on tsiviilasjas

nr 3-2-1-95-11 tehtud otsuse punktis 12 märkinud, et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse

puhul on isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing

on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike

kuritarvituste vastu kaitsta. Seega on kostjatel õigus tugineda tehingu tühisusele.

23. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest

pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha

tahavad. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on näilik tehing tühine. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause

kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Riigikohtu selgituste kohaselt

tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, s.t hinnata poolte tahteavaldusi,

et selgitada, mida tegelikult sooviti (RKTKo 3-2-1- 137-09, p 11, 3-2-1-139-08, p 8). Tehingu

näilikkuse tõendamiskoormis lasub antud juhul kostjatel, kui vastava vastuväite esitajatel.

24. Kuivõrd TsÜS § 89 lg-st 1 tulenevalt saab näilik tehing olla vaid mitmepoolne tehing ja TsÜS §

67 lg 2 4. lause järgi on mitmepoolsed tehingud lepingud, siis tuleb tahteavalduste tõlgendamisel

lähtuda TsÜS § 75 (tahteavalduse tõlgendamine) lg-s 1 ja VÕS §-s 29 sätestatust. VÕS § 29 lg 1

sätestab subjektiivse tõlgendamise põhimõtte, mille kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda

ennekõike lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb

lisaks lepingu sisule arvestada ka muid, eelkõige VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud (mitteammendavas)

loetelus esitatud asjaolusid, mis aitavad teha järeldusi poolte tegeliku tahte kohta, mh lepingu

sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, tavasid ja

lepingupooltevahelist praktikat (vt nt RKTKo 3-2-1-118-13, p 12). Poolte tahte tõlgendamisele

seab piirid VÕS § 29 lg-st 4 tulenev objektiivne tõlgendamiskriteerium, mis näeb ette, et kui

poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma, s.o tõlgendamise tulemus peab olema

objektiivselt mõistlik. Näiliku lepingu tõendamiseks TsÜS § 89 lg 1 esimese alternatiivi järgi

tuleb tõendada, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud lepingus märgitud

tagajärgede esilekutsumisele. Kui poolte vahel toimub sooritus, siis tuleb kontrollida, kas poolte

vahel on näilik tehing, mida täideti õigusliku aluseta.

25. Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Näiliku

tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu

sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe,

vaid püüd seda varjata. Olukorras, kus tehingu näilikkusele ei tugine mitte mõni tehingu teinud

isikutest, vaid kolmas isik, ei pruugi ükski näiliku tehingu teinud isikutest olla huvitatud tehingu

tegeliku sisu ilmnemisest. Seega oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel

üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Samuti ei välista tehingu näilikkust selle tegemine

notariaalses vormis (vt Riigikohtu 19.09.2005 otsus kohtuasjas nr 3-1-1-74-05, p 18). Tehingu

näilikkuse hindamisel on väidetavaid laenulepinguid vajalik sisuliselt hinnata, mitte lähtuda

pelgalt formaalsest (laenu)lepingu tekstist ja väidetavalt laenulepingu alusel ülekannete

tegemisest (vt Riigikohtu 02.11.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-95-11, p 13). Hea usu põhimõttest

tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele

viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille

esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja

keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt

andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-124-14, p 26).

26. Kohtu hinnangul on asja sisulise arutamise käigus tõendamist leidnud esile toodud asjaolud, mis

kinnitavad kostjate väiteid hageja esitatud tõendite ebausaldusväärsuse ja tasu kokkuleppe

näilikkuse kohta. Vaidlusaluse kokkuleppe punkist 2a tuleneb, et tagamise tasu kuulub tasumisele

laenu tagasimakse päeval ühe summana kogu käenduslepingu kehtivuse perioodi eest ning

kohustatud isik kohustub kandma tagamise tasu käendaja arveldusarvele pangas. Väidetavalt

sõlmiti 30.09.2013 tagamise tasu kokkulepe võttes arvesse, et võlgnik ja AS LHV Pank sõlmisid

05.09.2013 laenulepingu ja pank soovis laenulepingu (tlk 20, Ikd) tagatiseks O K käendust.

Kohtule on esitatud 10.10.2013 käendusleping ning 22.07.2016 käenduslepingu muudatus.

Ajaliselt on käenduslepingud (tlk 10, 12, Ikd) sõlmitud hilisema kuupäevaga, eluliselt on

ebausutav, miks oli vajalik sõlmida kokkulepe nn tagamise tasu osas, kui käendusleping oli

sõlmimata. Lepingus ei ole viiteid konkreetsele käenduslepingu sõlmimisele ega tagajärgi, kui

seda üldse ei sõlmita panga ja O K vahel. AS LHV Pank on 21.02.2017 (menetlusse on võetud

14.03.2017) esitanud nõude O K vastu (tlk 38, Ikd) laenusumma ning viiviste nõudes. Tagamise

tasu kokkuleppe punktis 3a märgitud, et kui võlgnik rikub laenulepingut, mille tulemusena hakkab

pank võlgnevust sisse nõudma käendajalt, muutub tagamise tasu sissenõutavaks panga poolt

käendajale kohustatud isiku kohustuse täitmiseks antud tähtpäeval. Võlgniku pankrot kuulutati

välja 14.02.2018, hagi kohaselt esitas hageja nõudeavalduse 03.05.2018, kohtule ei ole esitatud

tõendeid, et enne pankrotimenetluse nõudeavaldust oleks sissenõudmiseks pöördumisi tehtud.

Nõue esitati alles pankrotimenetluses. Hageja ei ole ka põhistanud oma seisukohta lepingu

sõlmimise osas ega ümber lükanud kostja vastuväiteid selle kohta, et Fepower OÜ majandusaasta

aruanded ei kajasta nõudeid. 2017 majandusaasta aruannet ei ole esitatud, vaatamata asjaolule,

et väidetavalt loovutati nõue 06.04.2017, ei kinnita pankrotimenetluses esitatud nõuet äriühingu

Fepower OÜ raamatupidamise dokumendid. Esile ei ole toodud seda kohustust ka võlgniku (tlk

19, IIkd) raamatupidamise osas. Nimetatud nõuet ei kajasta ajutise pankrotihalduri aruanne, kus

teabenõue esitati võlgnikule enne loovutamist 09.02.2017 ning aruanne on koostatud 14.03.2017

(tlk 96, IIkd). TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et

põhjenduste õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik

võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole

seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas

allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui äriühing on kohustatud pidama

nõuetekohast

raamatupidamist,

saavad

siinkohal

olla

lubatavaks

tõendiks

eelkõige

raamatupidamise dokumendid. Kohus kuulas tunnistajatena poolte tegeliku tahte tuvastamiseks

üle H K ja O K. Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) esindajana allkirjastas tasu

kokkuleppe H K. Kohtu hinnangul ei ole tema ütlused usaldusväärsed, ta ei mäletanud kokkuleppe

sõlmimise ja läbirääkimiste üksikasju, isegi ei teadnud, kus see allkirjastati. Samas teadis täpselt

öelda, et O. K peeti läbirääkimisi vaid suuliselt, ta allkirjastas kokkuleppe just 30.09.2013 ja

allkirjastamise juures oli O. K. O. K ei mäletanud samuti, kus kokkulepe allkirjastati. Tunnistajate

ütlused on vastuolulised. H K sõnul rääkis ta läbi O. K, O. K ütluste kohaselt toimusid

läbirääkimised koos jurist A V ( tlk 142 pöörde, 143 pöördel, IIkd). Samuti ei kattu ütlused osas,

mis puudutas kinnistute müügist tulu saamist, O. K sõnul ei pidanud ta kinnistu müügist kasu

saama, H K sõnul aga oli kokkulepe saada kasu. Tunnistajate ütlused on kokkuvõtvalt konkreetse

tasu kokkuleppe sõlmimise osas vastuolulised ning ei kinnita poolte tahet, et kokkulepe sõlmiti

nimetatud

eesmärkidel

ja

ajal.

Raamatupidamise

seaduse

§

kohustab

raamatupidamiskohustuslast korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise,

objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist,

finantstulemusest ja rahavoogudest; dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama

algdokumentide või

nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma

majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaasta aruande ning

muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras ning säilitama

raamatupidamise dokumente. Seega leiab kohus kokkuvõtvalt, et kuivõrd puuduvad

raamatupidamisdokumentide näol lepingu eksisteerimise osas aastast 2013 kinnitavad tõendid

ning asjaosaliste isikute ütlused on vastuolulised ja põhistused mitteveenvad, tuleb leping lugeda

näilikuks ja seega TsÜS § 89 lg 1 mõttes tühiseks. Tühisel tehingul ei ole tagajärgi, mistõttu ei

ole õiguslikke tagajärgi nõude loovutamise lepingul.

27. Kostjad on alternatiivselt esitanud vastuväiteid lepingu tühisuse tuvastamiseks teistel TsÜS-is

sätestatud alustel. Riigikohus on korduvalt oma lahendites rõhutanud, et TsÜS § 89 on erinormiks

§-de 86 ja 87 suhtes, mis tähendab, et enne teiste tehingu tühisuse aluste käsitamist tuleb esmalt

selgitada, kas tegemist ei ole näiliku tehinguga. Kui tehing on näilik ja seetõttu tühine, ei ole enam

vaja täiendavalt analüüsida tehingu võimalikku vastuolu heade kommetega. Kuivõrd kohus asub

seisukohale, et vaidlusalune kokkulepe on tühine ja hagejal ei saa seetõttu olla nõuet võlgniku

vastu, ei analüüsi kohus kostjate teisi vastuväiteid nõudeõigust sätestavate lepingupunktide

tühisuse aluste kohta. Näilikul tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja näilikku

tehingut ei pea täitma. Kohtu hinnangul ei ole pankrotimenetluses võimalik tunnustada nõudeid,

mis ei ole tõsikindlalt tõendatud ja on sõlmitud üksnes pankrotimenetluse tarbeks. Hageja

esitanud väited ei ole kinnitamist leidnud, et O K ja võlgniku vahel tagamise tasu osas õigussuhe

30.09.2013 tekkis.

28. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue 227 077,73 euro tunnustamiseks Kohila tn

Muuseumi Arendus OÜ pankrotimenetluses tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

29. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus kõik menetluskulud

täielikult hageja kanda.

30. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses

kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kostja I menetluskulud

31. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja I menetluskuludeks õigusabikulud summas

5 684 eurot ja registriväljavõtete kulu summas 20 eurot, kokku 5 704 eurot. Hageja vaidleb kostja

I menetluskulude nimekirjale vastu leides, et mitme lepingulise esindaja kasutamine antud

menetluses on põhjendamatu ning lepinguliste esindajate tunnitasu suurus on ülemäärane ja

ebamõistlik. Samuti leiab hageja, et kostja I lepinguliste esindajate ajakulu on põhjendamatu.

32. Kohus kontrollib kostja I lepinguliste esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepingulised

esindaja on osutanud kostjale I õigusabi 40,6 tundi tunnihinnaga 140 eurot. Kohus ei nõustu

hagejaga selles osas, et kostja I poolt kahe lepingulise esindaja kasutamine ei ole põhjendatud.

Kohtu hinnangul oli antud tsiviilasja puhul tegemist sisuliselt keeruka vaidlusega, kuna näiliku

tehingu tõendamiskoormus lasus kostjatel. Seega leiab kohus, et kostja I poolt kahe lepingulise

esindaja kasutamine on põhjendatud. Samas nõustub kohus hagejaga, et antud juhul ületab kostja

I lepinguliste esindajate tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu

vähendab seda 120 euroni. Arvestades käesoleva tsiviilasja materjale ja vaidluse sisu, on kohtu

hinnangul kostja I lepinguliste esindajate ajakulu 40,6 tunni ulatuses ülepaisutatud ega vasta töö

mahule. Asjas esitatud materjale hinnates leiab kohus, et kostja I lepinguliste esindajate ajakulu

on põhjendatud 27 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 euro, kokku summas 3 240 eurot.

33. Kohus peab põhjendatuks ja vajalikuks kostja I registriväljavõtete kulu summas 20 eurot, mis

kuulub hagejalt kostja I kasuks väljamõistmisele.

34. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja I menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on

põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt, mistõttu määrab kohus kostja I menetluskulude

rahaliseks suuruseks kokku 3 260 eurot (põhjendatud õigusabikulud 3 240 eurot +

registriväljavõtete kulu 20 eurot).

Kostja II menetluskulud

35. Kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja II menetluskuludeks õigusabikulud

summas 3 915,95 eurot. Hageja vaidleb kostja II menetluskuludele vastu leides, et need on

ülepaisutatud ning lepingulise esindaja tunnitasu suurus on ülemäärane ja ebamõistlik.

36. Kohus kontrollib kostja II lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline

esindaja on osutanud kostjale II õigusabi 27,1 tundi tunnihinnaga 144,5 eurot, millele lisandub

käibemaks. Kohus vähendab sarnaselt kostja I tunnitasuga kostja II tunnitasu suurust 120 euroni,

kuivõrd see on mõistlik ja asjaolusid arvestades põhjendatud. Samuti leiab kohus, et käesoleva

tsiviilasja materjale ja vaidluse sisu arvestades on kostja II lepingulise esindaja ajakulu 27,1 tunni

ulatuses ülepaisutatud ega vasta töö mahule. Asjas esitatud materjale hinnates leiab kohus, et

kostja II lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud 16 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 euro,

kokku summas 1 920 eurot.

37. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on

põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt, mistõttu määrab kohus kostja II menetluskulude

rahaliseks suuruseks 1 920 eurot (põhjendatud õigusabikulud).

38. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul on vastava

taotluse esitanud kostja I ja kostja II.

39. Kostja III ei ole oma menetluskulude nimekirja esitanud, samuti ei nähtu kostjale III

menetluskulude tekkimine tsiviilasja materjalidest. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks,

et kostjal III menetluskulud puuduvad.

40. TsMS § 178 lg 1 ja 2 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

kohtunik