4-20-810/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2020 Tallinnas Väärteoasja number 4-20-810 (2303,20,000044) Kohtunik Janika Kallin Kohtuistungi sekretär Maive Aun Väärteoasi F.M-ina kaebus Politseia prefektuuri ja Piirivalveameti Põhj

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 29.01.2020 2303,20,000044 otsusele väärteoasjas nr Kaebaja F.M Isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, elukoht xxxx, e-posti aadress xxxx Kaitsja Madis Piirla Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kohtuistungil osales esindaja Raul Annuka

RESOLUTSIOON

Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 2, § 133 134, § 135 lg 2 kohus -

otsustas:

1) Rahuldada F.M-ina kaebus osaliselt.

2) Tühistada osaliselt Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 29.01.2020 otsus väärteoasjas nr 2303,20,000044.

3) Tunnistada F.M süüdi LS § 205 järgi ja karistada teda rahatrahviga 25 trahviühikut. F.M peab kooskõlas KarS § 47 lg 1 tasuma rahatrahvi summas 100,00 eurot.

4) F.M peab rahatrahvi tasuma kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ar

veldusarvele 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

5) Jätta rahuldamata F.M-ina taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks riigieelarve vahenditest. Jätta F.M

tekkinud õigusabikulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus, teatades sellest kirjalikult maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud.

Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Piirivalvebüroo Tallinna kordoni poolt 08.01.2020 koostatud väärteoprotokolli nr 20200108395401 kohaselt juhtis F.M 08.01.2020 kell 17.16 Tallinnas Kai tn 5 liikudes Rumbi tn suunas mootorsõidukit xxxx, millele olid paigaldatud sellele mootorsõidukile mittekuuluvad riiklikud registreerimismärgid. Mootorsõidukile olid paigaldatud xxxx eksportnumbrid xxxx xxxx xxxx kerenumbriga xxxx (N2 , mis kuuluvad mootorsõidukile ; kategooria). F.M rikkus LS § 76 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 205 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi 29.01.2020 otsuse kohaselt on F.M-ina rikkumine tõendatud tunnistaja ütlustega, fotosalvestustega, EUCARIS andmete väljatrükiga. Otsuse järgi esitas menetlusalune isik vastulause. Kohtuvälise menetleja märkis, et asjas puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, F.M on varem karistamata. Kohtuvälise menetleja otsuse alusel tunnistati F.M süüdi LS § 205 järgi ja teda karistati rahatrahviga 100 trahviühikut, so 400 eurot.

Kohtule esitatud kaebuse sisu, kaebaja seisukoht kohtuistungil: F.M-ina kaebuse ja kohtuvaidluses esitatud väited on kokkuvõtvalt järgmised:

- kohtuvälise menetleja otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, et menetleja on kaebaja esitatud vastulauses toodud asjaolusid sisuliselt hinnanud või lahendanud kaebaja taotluse lõpetada asjas väärteomenetlus. Tegemist on tavapärase praktikaga, so vastulaused jäetakse sisuliselt käsitlemata;

- kohtuväline menetleja on jätnud käsitlemata asjaolud, mille kohaselt oli väärteoprotokollis märgitud sõiduk kehtestatud korras registreeritud ja sõidukile oli väljastatud registreerimismärgid 204 DPW. Sõiduk oli kindlustatud ja sellel oli kehtiv tehnoülevaatus;

- norm, mille rikkumist kaebajale ette heidetakse, so LS § 76 lg 1 näeb ette, et mootorsõiduk peab olema kehtestatud korras registreeritud ja sellel peavad olema riiklikud registreerimismärgid. LS § 76 lg 1 ei näe ette juhist ega korda, kuidas peavad olema riiklikud registreerimismärgid sõidukil paigaldatud. Seetõttu ei lähe LS § 76 lg 1 alusel inkrimineeritud tegu kokku väärteoprotokolli teokirjelduses näidatud teoga äbi . Rikkumist ei saa sisustada l LS § 76 lg 1, juhul kui rikkumine avada läbi korrektse sätte, milleks on LS § 73 lg 1, siis ei oleks teokirjeldus enam algne, kuid algse teokirjelduse piiridest väljumine ei ole lubatav;

- kaebajat on karistatud teo eest, mida talle ei ole ette heidetud. Kaebaja selgitas väärteoprotokolli koostanud ametnikule, et sõidukil on registreerimismärgid väljastatud, need on sõidukis ja nende alusel on võimalik teostada kontrolli tuvastamaks, et sõiduk võib osaleda liikluses.

Kaebaja hinnangul on tegemist minetustega, mis kehtiva kohtupraktika järgi toovad endaga kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Alternatiivselt esitas kaebaja taotluse väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 lg 1 p de 1, 2 järgi - juhul, kui väärteomenetluse lõpetamiseks kooskõlas VTMS § 29 lg 1 p 1 alust ei ole. Kaebaja märkis, et sõiduk oli peatamise hetkel registris, sõiduk oli tehniliselt korras ja kindlustatud. Kontrollimisel pidid need asjaolud ilmnema. Kaebaja on kõrvaldanud kõik puudused ja mõistab, et pidanuks olema hoolsam ning mitte tekitama kaheti mõistetavat olukorda. Tegemist ei olnud situatsiooniga, mis võinuks põhjustada vahetut ohtu kaasliiklejatele või riivata avalikku huvi. Rikkumine ei ole tõsine, kaebaja süü pigem väike ja rikkumine väheoluline. s leidis tõendamist, et kaebaja sai riiklikud Kohtu

numbrimärgid Maanteeameti büroost kätte samal päeval ja ta oli sõidukiga teel töökotta. Kaebaja mõistis Maanteeameti töötaja poolt viidatut valesti, kuigi ta oleks pidanud olema hoolsam ja paigutama väljastatud numbrimärgi vähemalt klaasi taha.

Juhul, kui kohus ei rahulda kaebaja taotlust VTMS § 30 lg 1 p 1, 2 alusel väärteomenetluse lõpetamiseks, esitas kaebaja taotluse kohtuvälise menetleja otsuse alusel mõistetud karistuse kergendamiseks. Kaebaja märkis, et määratud rahatrahv on võimalikku rikkumist silmas pidades ebaproportsionaalne. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses põhjendanud, miks mõisteti F.M-ina süü suurust silmas pidades just selline karistus.

Kohtuvälise menetleja seisukoht kohtuistungil: Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata Menetleja märkis, et

. LS § 76 lg 1 näeb ette, et sõidukil peab olema kehtestatud korras registreeritud ja sellel peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Seaduse mõte ei ole see, et sõidukil võib olla ükskõik milline registreerimismärk. Majandus ja Kommunikatsiooniministri määruse 19 „Mootorsõiduki ja haagise - registreerimise tingimused ja kord“ § 14 lg 6 järgi saab mootorsõidukil olla üks registreerimisnumber, so kui sõidukil on Maanteeametist saadud riiklik registreerimisnumber, siis teisi

registreerimisnumbreid sellel sõidukil enam kasutada ei tohi. Majandusja Kommunikatsiooniministri määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ja nõuded varustusele“ lisa 1 kood 101 p 7 järgi tohib sõidukil kasutada ainult riiklikku registreerimismärki, mille numbrikombinatsioon vastab liiklusregistri või registreerimistunnistuse andmetele. Kaebaja sõiduk oli registreeritud Eestis, kuid sellele oli paigaldatud registreerimismärk, mis ei kuulunud sellele sõidukile. Rikkumine oleks olnud mõistetav, kui sõidukil oleks olnud ajutised nn transiitnumbrid, millega sõiduk oli varem arvel teises riigis. Kaebaja sõidukile olid paigaldatud registreerimismärgid, mis ei omanud sõidukiga mingit seost ja kuulusid varasemalt veoautole. Rikkumise eest võib määrata rahatrahvi kuni 800,00 eurot ja seega ei ole seadusandja arvates tegemist väheolulise rikkumisega. Kaebajale on karistus määratud sanktsiooni keskmises määras, karistust kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole.

Kohtu seisukoht: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VtMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 60 lg 1 järgi tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mida ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks; KrMS § 61 lg 2 järgi hindab kohus tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.

Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebaja juhitud auto peatati väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ning kontrolli käigus tuvastati, et sõidukile kinnitatud registreerimismärgid ei kuulunud sellele sõidukile. Kohtu hinnangul on see fakt asjas ka vaidlusteta tõendatud.

Kaebaja F.M-ina ütlustega on tõendatud, et ta läks Maanteeametisse autole järgi ja ta sai ametist auto koos numbritega. Talle selgitati, et uue omanikuna peab ta esimesel võimalusel registreerimismärgid sõidukile kinnitama. Kaebaja möönis, et ta pidanuks uued numbrid sõidukile kohe Maanteeameti ees paigaldama, kuid ta pani numbrid pagasiruumi, soovides seda teha töökohas

- ta ei tahtnud midagi lõhkuda. Kaebaja selgitas, et sõidukile peatamise hetkel kinnitatud numbrimärgid on väljastatud novembris 2019 ühele temaga seotud äriühingule, kuid tema neid xxxxle ei paigaldanud.

Tunnistaja A. B ütlustega on tõendatud, et kaebaja juhitud sõiduk xxxx peatati kaheksanda õhtul kella viie paiku Tallinna Sadamas, Kai 5. nad kontrollivad Sõidukite peatamine on tavapärane tegevus – välismaiste numbrimärkidega sõidukeid. Kontrolli käigus tehti päring EUCAR-is andmebaasi ja selgus, et sõidukile paigaldatud registreer tüüpi veokile, sellel numbril oli imisnumber kuulub xxxxtunnistaja mäletamist mööda mingisugune seos kaebaja äriühinguga. Auto VIN-koodi kontrollimisel selgus, et sõiduk on Eestis registreeritud. Tunnistaja sõnul selgitas kaebaja koha peal korduvalt, et ta paneb kohe Eesti numbrimärgid külge.

Kohus nendib, et kaebaja ja tunnistaja ütlused ei ole vastuolus: mõlemad kinnitavad sisuliselt sama:

kaebaja juhitud sõidukile xxxx ei olnud kinnitatud peatamise hetkel (so 08.01.2020 kell 17.16) kinnitatud sellele sõidukile kuuluvad registreerimismärgid. Väärteotoimikus on väljavõte EUCAR-is andmebaasist. Kohus nendib, et tegemist ei ole lubamatu tõendiga. EUCAR is on tunnistaja ütlustest -

nähtuvalt üks andmekogu, mida nad oma töös kasutavad, et teatud fakte kontrollida. Väärteotoimikusse on lisatud väljatrükk andmebaasist. Tegemist on kooskõlas VTMS § 31 lg 1 ja

KrMS § 63 lg 1 muu dokumendiga, mida saab tõendina kasutada.

Kohtule esitati tõendina väärteoprotokollile lisatud fototabel, kus on kujutatud kaebaja sõiduk eest-, küljeja tagantvaates ning sõiduki VIN kood. Kohtu hinnangul on tegemist lubatava tõendiga: VTMS - § 31 lg 11 järgi võib fotosalvestis olla iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtub 1) salvestise seos väärteoasjaga, 2) see millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud ning 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Käesoleval juhul on märgitud, et fototabel on väärteoprotokolli lisa ning selle lõi väärteoprotokolli koostanud ametnik U. Viigisalu. Kohtu hinnangul on seega fototabel seostatav väärteoasjaga, selle on loonud väärteoprotokolli koostanud ametnik asja menetlemise käigus.

Kohus märgib, et viidatud tõendid, so fototabel ja EUCAR ise väljatrükk kinnitavad sama, mida - rääkisid riimuvalt kaebaja ja tunnistaja: kaebaja juhitud sõidukil olid kinnitatud numbrimärgid, xxxx mis ei kuulunud sellele sõidukile.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et antud juhul on väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus puudulik. Väärteoprotokolli teokirjelduse keskne funktsioon on anda teavet selle kohta, mida inimesele ette heidetakse. Käesoleval juhul on etteheide teokirjelduses olemas ja see ei ole keeruline: F.M juhtis mootorsõidukit, millele olid paigaldatud sellele mootorsõidukile mittekuuluvad riiklikud registreerimisnumbrid. Kohtu hinnangul peab kaebaja antud juhul vajalikuks, et teokirjelduses kajastataks faktiliste asjaolude hulgas ka see, millest (millisest õigusaktist) tulenevalt peavad sõidukil olema just sellele sõidukile kuuluvad riiklikud registreerimisnumbrid. Kohtu arvates ei ole see nõutav. See, millist normi inimene oma väidetava käitumisega rikkus ja kas see käitumine on kvalifitseeritav väärteona, on õiguslik hinnang.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on tõendatud ja teokirjeldus ei ole puudulik.

Kohus nõustub kaebaja kriitikaga selles, mis puudutab kohtuvälise menetleja otsuses esitatud põhjendusi. Kohtuväline menetleja on jätnud kaebaja esitatud vastulause täielikult tähelepanuta. Kohus nendib, et praktikas seda sageli kahetsusväärselt ei tehta. Samas ei saa antud juhul rääkida põhistuse täielikust puudumisest – menetleja on viidanud, et kaebaja sõidukile olid paigaldatud valed registreerimismärgid ning käsitlenud seda, miks on tegemist väärteoga ja samuti (küll lakooniliselt) põhjendanud, miks kaebajale tuleb määrata selline karistus. Kaebaja esindaja märkis kohtuvaidluses, et vastulausega arvestamata jätmine ei ole minetus, mida käsitleda olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 mõttes. Kohus jagab selles osas kaebaja loogikat.

Kohtu hinnangul on menetleja põhjendatult märkinud, et kaebaja rikkus LS § 76 lg 1 sätestatud nõudeid, normi järgi peavad sõidukil olema riiklikud registreerimismärgid. Majandusja Kommunikatsiooniministri määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ja nõuded varustusele“ lisa 1 kood 101 p 7 järgi tohib sõidukil kasutada riiklikku registreerimismärki, mille numbrikombinatsioon vastab liiklusregistri või registreerimistunnistuse andmetele. Fotode, EUCAR- is väljavõttega, tunnistaja ja kaebaja ütlustega on tõendatud, et kaebaja juhitud sõidukile olid peatamise hetkel kinnitatud registreerimismärgid, mis ei kuulunud sellele autole.

Kohus leiab, et kaebaja tegevus on õigesti kvalifitseeritud LS § 205 näeb ette järgi. Viidatud norm vastutuse sellele mootorsõidukile või maastikusõidukile mittekuuluva riikliku registreerimismärgiga sõiduki juhtimise eest KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtli . k kui ettevaatamatu tegu. Kohtu arvates pani kaebaja teo toime tahtlikult: antud juhul sai kaebaja Maanteeametist kohased registreerimismärgid, neid sõidukile ei kinnitanud ja asus sõidukit juhtima täie teadmisega, et autol e ei ole paigaldatud

õige number.

Kohus ei nõustu kaitsja loogikaga selles, et kaebaja poolt toime pandud väärteod võiks lõpetada VtMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Valitseva arvamuse kohaselt (vt nt RKKKo lahendid nr 3-1-1-91-13, 3-1-1-120-

13, 3-1-1-11-14) tuleb väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades

lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku § s 202 sätestatut. - RKKKo on oma lahendis nr 3-1-1-46-12 märkinud, et

Kohtu hinnangul ei saa antud asjas rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. Kohus ei pea vajalikuks korrata seda, miks on vaja, et sõiduk oleks vajadusel probleemideta ja selgelt identifitseeritav. Vale registreerimismärgiga sõidukit ja seega ka selle juhti on keeruline leida juhul, kui selle juht paneb toime mõne rikkumise: põhjustab õnnetuse, varastab tanklast kütust, ületab kiirust vms. Olukorras, kus sõidukile on paigaldatud valed märgid, juht on sellest teadlik, kuid läheb sellele vaatamata sõidukiga liiklusesse, ei saa rääkida sellest, et rikkumise võiks lõpetada mh sel põhjusel, et avalik huvi puudub. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1- 1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3- 1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke si - lmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-

13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. LS § järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemise eest on ette nähtud karistus – rahatrahv kuni

200 trahviühikut. Kaebajat karistati kohtuvälise menetleja otsuse alusel rahatrahviga 100 trahviühikut, so 400,00 eurot.

Kohtu hinnangul väärivad tähelepanu kaebaja väited selles, et talle mõistetud karistust võiks kergendada. Esmalt ei ole alust kahelda kaebaja väidetes, millest koorub välja fakt, et sõiduk ei osalenud vale numbrimärgiga liikluses kaua. Autole väljastati nn õiged märgid samal päeval ning kaebaja esitas tõendid selle kohta, et ta oli peatamise hetkel teel töökotta. Seda, et kaebaja sõnul pidi ta numbri kohe paigaldama, kinnitas ka tunnistaja. Kaebaja esitas fotod selle kohta, et sõidukile on käesoleval hetkel nõutavad numbrimärgid paigaldatud. Kohtu arvates on kaebaja oma tegu ka kahetsenud: vaatamata sellele, et kaebaja kohtus otsesõnu ei öelnud „ma kahetsen“, on kahetsusena käsitletav ka tõdemus – olin rumal ja pidanuks numbri kohe Maanteeameti parklas autole paigaldama.

Seetõttu ei ole kohtu hinnangul paslik kaebajat karistada sanktsiooni keskmises määras vaid tema karistust on võimalik kergendada. Kaebajal ei ole kehtivaid karistusi.

Arvestades seda, et vale registreerimisnumber oli sõidukil lühikest aega, kaebaja oli teel töökotta nõutavaid märke paigaldama atud arve), sõidukile paigaldati kohe peale (vt kaebaja selgitus ja esit rikkumist õiged registreerimismärgid (vt kaebaja selgitus ja esitatud fotod), kaebaja kahetsust ja seda, et tal ei ole kehtivaid karistusi, on kohtu arvates kaebajat võimalik mõjutada oluliselt väiksema rahatrahviga. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja VTMS § 132 p 2 osaliselt kohtuvälise menetleja otsuse. Kohtu hinnangul tuleb kaebaja süüdi tunnistada LS § 205 järgi ja teda tuleb karistada rahatrahviga 25 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 järgi on ühe trahviühiku suurus 4 eurot. Seega tuleb kaebajal tasuda rahatrahv summas 100,00 eurot. Rahatrahv tuleb tasuda 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele. Menetluskulud:

Kaebaja esitas taotluse valitud kaitsjale makstud õigusabikulude hüvitamiseks. VTMS § 23 järgi hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi või kohaliku eelarve vahenditest üksnes väärteomenetluse lõpetamise -

korral § 29 lõike 1 punktides 1– –6 sätestatud alustel. Kuivõrd kohus ei lõpeta asjas

3 ja 5

väärteomenetlust normis toodud alustel, tuleb kaebaja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. Kaebaja õigusabikulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/