2-19-7284/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. juuni 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-7284

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu elatise väljamõistmiseks. YY

vastuhagi XX vastu isaduse vaidlustamiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere,

seaduslik esindaja CC

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Armand Mark

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. detsembri 2019. a otsus osas, milles maakohus

mõistis YY-lt XX kasuks välja tagasiulatuva elatise 321,61 eurot ületavas osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata osas, milles hageja soovis

kostjalt välja mõista tagasiulatuva elatise 321,61 eurot ületavas osas.

2. Jätta maakohtu otsus ülejäänud osas muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kehtiv otsuse tervikresolutsioon on:

4.1. Jätta rahuldamata YY hagi XX vastu isaduse vaidlustamise nõudes.

4.2. Mõista YY-lt XX kasuks välja igakuine elatis alates 8. aprillist 2019 kuni XX

täisealiseks saamiseni 9. jaanuaril 2023 perekonnaseaduse § 101 lõikes 1

sätestatud miinimummääras, s.o ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast, mis 2019. a on 270 (kakssada seitsekümmend) eurot kuus.

Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. XX ülalpidamiseks välja

mõistetud elatis tasuda CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXX.

4.3. Mõista YY-lt XX kasuks välja tagasiulatuv elatis perioodi 1. detsembrist 2018

kuni 7. aprillini 2019. eest summas 321,61 eurot.

2 (7)

4.4. Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu tagasiulatuva elatise nõudes 593,39 euro

ulatuses.

4.5. Võtta vastu XX hagist loobumine YY vastu viivise nõudes tasumata elatiselt ja

lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.

4.6. Jätta menetluskulud, mis seonduvad YY hagiga XX vastu, YY kanda.

4.7. Jätta menetluskulud, mis seonduvad XX hagiga YY vastu hagist loobutud

osas, hageja kanda. Muus osas jätta menetluskulud 95% ulatuses YY kanda

ja 5% ulatuses XX kanda.

4.8. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust

lõpetava lahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 8. aprillil 2019 hagi ja 29. mail 2019 hagiavalduse

täienduse YY (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista

igakuise elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates

8. aprillist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni, tagasiulatuva elatise PKS § 108 alusel

ajavahemiku 1. detsember 2018 kuni 7. aprill 2019 eest 915 eurot ja viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 sätestatud määras võlgnetava elatise summalt. Hageja loobus hiljem oma

viivisenõudest.

1.1. Hageja väitel elas ta koos kostjaga ühise perena alates 2007. aastast kuni 2018. a

oktoobrini. Kostja võttis hageja suhtes isaduse omaks 22. novembril 2010. CC (hageja ema) ja

kostja kooselu muutus 2018. a oktoobris võimatuks ning hageja koos ema ning alaealise

vennaga olid sunnitud lahkuma oma alalisest elukohast. Kostja ei ole tasunud hagejale

nõuetekohaselt elatist alates 1. novembrist 2018. Kostja on PKS § 96 kohaselt kohustatud

hagejale ülalpidamist andma.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel oli ta hageja emaga intiimsuhetes 2003. a lõpust,

kooselu algas 2007. a ja lõppes 2018. a. Hageja isaduse võttis kostja omaks eeldusel, et hageja

on tema laps. Kostja sai teada, et hageja ei ole tema bioloogiline laps 2018. a oktoobris. Kui

kostja ei ole hageja bioloogiline vanem, siis ei ole ta kohustatud hagejale ülalpidamist andma.

Põhjendatud kahtluse, kas hageja põlvneb kostjast, saab kõrvaldada DNA ekspertiisiga. Kostja

nõustub, et ta ei ole hagejale ülalpidamist peale pere lahkukolimist regulaarselt andnud. Siiski

on kostja kokkuleppel hageja emaga kindlustanud hagejat eluasemega. Lisaks kannab kostja

eluasemekulusid suurusjärgus 100 eurot kuus. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka

3 (7)

riiklikult makstava peretoetusega, mis laekub hageja ema kontole. Hageja tagasiulatuva elatise

nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole, arvestades oma igakuist sissetulekut,

võimeline hagejale tagasiulatuvat elatist tasuma. Kostja on tagasiulatuva elatisnõude perioodil

hagejat kindlustanud eluasemega ja tasunud eluaseme kommunaalkulud. Lisaks ei ole hageja

ema enne hagi kohtule esitamist kostjalt elatist nõudnud. Hageja emal ja kostjal oli kokkulepe,

et kostja tagab hagejale eluaseme ja kannab eluasemega seonduvad kulud, hageja ema kannab

muud ülalpidamiskulud ja hageja kostjalt elatist ei nõua.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 29. aprillil 2019 vastuhagi hageja vastu isaduse vaidlustamiseks. Kostja väitel

võttis ta 2010. a novembris hageja isaduse PKS § 84 lg 1 p 2 alusel omaks. Kostjal ei olnud

isaduse omaksvõtul kahtlust, et hageja on tema bioloogiline laps. Kostja sai 2018. a tüli käigus

hageja emalt teada, et hageja ei ole tema bioloogiline laps. Kostja ei ole kindel, kes on hageja

bioloogiline isa. Kui kostja ei ole hageja bioloogiline vanem, siis kostja vabaneb vanema

õigustest ja kohustustest hageja suhtes. Põhjendatud kahtluse, kas hageja põlvneb kostjast, saab

kõrvaldada DNA ekspertiisi läbiviimisega.

Hageja vastuväited

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole

hageja bioloogiline isa. Hageja bioloogiline isa on QQ. Hageja on sündinud oma ema ja QQ

kooselust. Hageja ema ja QQ elasid koos alates 2002. a kuni 2006. a lõpuni. Hageja ema ja

kostja olid teretuttavad ajal, mil hageja ema elas koos QQ-ga. Hageja ema ja kostja hakkasid

suhtlema ning koos elama 2007. a-l, mil hageja oli üle kahe aasta vana. Kostja avaldas 2010. a,

et soovib hageja lapsendada. Hageja ema nõustus lapsendamisega. Kuna lapsendamisprotsess

osutus keeruliseks ja aeganõudvaks, siis kasutati lõpptulemuse saavutamiseks isaduse

omaksvõttu. Kostja kanti hageja isana tema sünniakti 22. novembril 2010. Samas oli kostja

isaduse omaksvõtu ajal ja ka varem teadlik, et ta ei ole hageja bioloogiline vanem. Seega

avaldas kostja perekonnaseisuametis ebaõigeid andmeid, et ta on hageja isa. Kostja vastuhagi

isaduse tuvastamiseks on PKS § 93 lg 1 kohaselt aegunud. Ebaõige on kostja väide, et ta sai

alles 2018. a oktoobris teada, et ta ei ole hageja bioloogiline vanem. Mh on kostja toetanud

hageja ja tema bioloogilise vanema QQ suhteid. Nimelt on kostja ise viinud hagejat Soome

Vabariiki tema bioloogilise isa juurde. Kostja on esitanud vastuhagi üksnes eesmärgiga

vabaneda elatise maksmisest.

Maakohtu otsus

5. Maakohus jättis 12. detsembri 2019. a otsusega rahuldamata kostja vastuhagi isaduse

vaidlustamiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja igakuise elatise

hageja kasuks alates 8. aprillist 2019. a kuni hageja täisealiseks saamiseni PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimummääras ja tagasiulatuva elatise 711,49 eurot perioodi 1. detsember 2018

kuni 7. aprill 2019 eest. Kohus jättis rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude 203,51 euro osas.

Maakohus võttis vastu hagist loobumise hageja viivisenõude osas ja lõpetas selles osas

menetluse. Maakohus jättis vastuhagi menetlemise kulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 164 lg 2 kohaselt kostja kanda, viivisenõudest loobumise nõude osas menetluskulud

TsMS § 168 lg 4 kohaselt hageja kanda ja muus osas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt

95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda.

5.1. Maakohus leidis, et kostja on kaotanud õiguse vaidlustada hageja suhtes isadust.

Maakohus luges kostja, hageja ema, tunnistajate WW ja QQ ütluste ning Läänemaa Haigla

tõendi alusel tõendatuks, et isaduse omaksvõtu ajal, s.o 22. novembril 2010, oli kostja teadlik,

et hageja ei põlvne temast. Hageja on sündinud XX.XX.XXXX. Hageja ema ja kostja hakkasid

lähemalt suhtlema 2007. a kevadel ning alustasid kooselu 2007. a sügisel. Seega pidi kostja

juba 2007. a teadma, et hageja ei ole tema laps. Mh on kostja ise kinnitanud, et 2007. a ta teadis,

et QQ on hageja isa. Kostja esitas hagi kohtule 29. aprillil 2019, s.o pärast PKS § 93 lg 1

4 (7)

sätestatud nõuet lõpetavat üheaastast tähtaega. Seega tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. NN

ütlused tõendavad, et kostja oli 2018. a oktoobris pere lagunemise tõttu endast väljas, kuid need

ütlused ei ole puutumuses tõendamisesemega. Kostja ei esitanud eluliselt usutavaid selgitusi, et

hageja sünniakti kandmise hetkel, oli tal alust arvata, et ta on hageja bioloogiline vanem. Kostja

väited, et hageja ema kinnitas hagejale isaduse omaksvõtmise ajal, et hageja on kostja

bioloogiline laps, on ümber lükatud tunnistajate WW ja QQ ütlustega. Tunnistajate ütluste

usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et kostja viis hageja hilisematel aastatel Soome Vabariiki

tema bioloogilise isa juurde. Peale selle ei alusta mõistlik isik lapsendamise protsessi oma

bioloogilise lapse suhtes. Kuna kostja ja hageja ema ei olnud abielus, aga lapsendamiseks oli

see vajalik, siis on eluliselt usutavad hageja ema ütlused, et lihtsam oli võtta

perekonnaseisuametis isadus omaks, kui läbida lapsendamise protsess.

5.2. Kostja on kohustatud PKS § 96 kohaselt andma hagejale ülalpidamist. Hageja on esitanud

elatise nõude PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras. Seega ei pidanud hageja oma vajaduste

tarbeks tehtavaid kulutusi tõendama. Maakohtu hinnangul puuduvad ka PKS § 102 lg 2

kohaldamise alused, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista elatis hageja kasuks alates hagi

esitamisest, s.o alates 8. aprillist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus ei võtnud

elatise väljamõistmisel arvesse peretoetust 60 eurot kuus. Peretoetus ei anna alust elatise

vähendamiseks, kuna hageja mõlemad vanemad on töövõimelised isikud, kes on suutelised

lapsele andma ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud elatise alammääras. Samuti kuulub

vanematele kinnisvara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita. Mh on kohtule

esitatud kostja töölepingu kohaselt temal piisav sissetulek, mis võimaldab täistööajaga

töötamisel üksnes töötasust kanda hageja ülalpidamise kohustust.

5.3. Maakohus rahuldas PKS § 108 alusel hageja tagasiulatuva elatise nõude osaliselt.

Kostjale ei saa tagasiulatuva elatise nõue olla üllatuslik, sest hageja seadusliku esindaja ja kostja

kirjavahetusest nähtub, et hageja seaduslik esindaja püüdis kostjaga saavutada korduvalt

kokkulepet elatise maksmise osas. Pangakonto väljavõttest nähtub, et perioodil 2018. a

detsember kuni 2019. a märts on kostja tasunud elatist kahele lapsele kokku 790 eurot, mis on

ühe lapse kohta 395 eurot. Elamispinnaga seotud kulud on käsitatavad lapse ülalpidamisega

seotud kuludena. Kostja on tasunud arved detsembri kuni märtsi eest kokku 610,54 eurot. Kuna

korteris elas kolm inimest, tuleb hageja eluasemekuludeks lugeda 1/3 kostja tasutud kuludest,

mis on 203,51 eurot. Kuna kostja on andnud hagejale ülalpidamist perioodil 1. detsember 2018

detsember kuni 7. aprill 2019 ebapiisavalt, siis tuleb kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis

summas 711,49 eurot (915-203,51).

5.4. Hageja loobus 17. juuni 2019. a kohtuistungil viivise nõudest. Kohus võttis hagist

loobumise selle nõude osas vastu ja lõpetas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel.

Poolte seisukohad

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega

vastuhagi rahuldada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Alternatiivselt, kui kohus jätab vastuhagi rahuldamata, siis jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud jätta hageja kanda.

6.1. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas valesti materiaalõiguse normi, kui

leidis, et kostja on PKS § 93 kohaselt kaotanud õiguse vaidlustada isadust hageja suhtes. Kuna

kostja sai teada, et hageja ei ole tema laps, 2018. a oktoobris ning vastuhagi on kohtule esitanud

29. aprillil 2019, siis ei ole kostja kaotanud õigust vaidlustada isadust hageja suhtes.

Maakohus leidis ebaõigesti, et isaduse omaksvõtu ajal, s.o 22. novembril 2010 oli kostja

teadlik, et hageja ei põlvne temast. Maakohus jättis tähelepanuta hageja ema

perekonnaseisuasutuses antud kinnituse, et kostja on hageja isa. Hageja ema kinnitas enne

isaduse omaksvõttu ja ka perekonnaseisuasutuses kostjale, et hageja on kostja laps. Kostja

uskus seda hageja ema kinnitust. Hageja ema ei ole tõendanud oma paljasõnalist väidet, et tema

5 (7)

ja kostja valetasid teadlikult perekonnaseisuasutuses hageja isaduse kohta. Maakohtu järeldus,

et mõistlik inimene ei alusta lapsendamise protsessi oma bioloogilise lapse suhtes, on

asjakohatu. Tunnistaja NN ütlustega on tõendatud, et kostja sai 2018. a sügisel hageja emalt

teada, et hageja ei ole tema laps. Tunnistajate WW ja QQ ütlused on nende arvamused ega

tõenda, et kostjal oli isaduse omaksvõtu ajal kindel veendumus, et hageja ei ole tema laps.

Kostja oli 2010. a märtsis arvamusel, et lapse isa võib olla QQ. Asjaolu, et kostja viis hageja

Soome QQ juurde külla, ei tõenda seda, et kostja teadis, et hageja isa on QQ. QQ oli hagejale

isa eest hageja sünnist kuni QQ lahkumiseni suhtest hageja emaga. Hagejal ja QQ-l oli hea

suhe, mida kostja hageja huvides ei soovinud rikkuda. Kostja tuli hagejale ja tema ema soovile

vastu, kui laps soovis sõita Soome QQ-le külla. Tunnistaja WW ütlustest selgub, et 2017. a, mil

kostja viis hageja Soome, oli see hageja soov.

6.2. Tõendatud ei ole, et hageja isa on QQ. Asjas üle kuulatud tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et kostja ja hageja ema olid tuttavad ja suhtlesid vähemalt 2001. aastast. Maakohtu

järeldus, et 2003. a ei olnud kostjal ja hageja emal intiimsuhteid, ei põhine ühelgi tõendil. QQ

ega ka WW ei ole andnud ütlusi, millega lugeda tõendatuks, et hageja ema ja kostja vahel ei

olnud 2003. a ega järgnevalt intiimsuhteid. Tunnistaja WW sai hageja emaga lähemalt tuttavaks

alles viimase raseduse ajal. QQ ei ole kinnitanud, et tema on lapse bioloogiline isa. QQ on

selgitanud, et tema üksnes arvab, et hageja on tema bioloogiline laps. QQ on mh selgitanud, et

hageja emal võis olla ka teisi lähisuhteid.

6.3. Maakohus leidis ebaõigesti, et ei esine PKS § 102 lg 2 mõttes asjaolusid, mis annaks alust

elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Osa hageja vajadustest on kaetud

riikliku peretoetusega. Lisaks kindlustab kostja hagejat eluasemega. Kostja kannab hageja

eluasemega seonduvaid kulusid keskmiselt 100 eurot kuus. Mh on kostjal madal palk. Kostja

palub arvestada nende asjaoludega elatise väljamõistmisel.

6.4. Maakohus arvestas tagasiulatuva elatise väljamõistmisel ebaõigesti üksnes kostja poolt

kommunaalkulude tasumist perioodil 2018. oktoober kuni 2019. mai summas 203,51 eurot.

Maakohus ei arvestanud, et lisaks kommunaalkulude tasumisele, on kostja hagejat kindlustanud

ka eluasemega. Hageja on saanud korteri eluasemena kasutamisega ülalpidamiskulude katteks

kostjalt keskmiselt 70 eurot kuus, mis on viidatud ajaperioodi eest kokku 560 eurot

(8 kuud×70 eurot). Peale selle jättis maakohus tähelepanuta, et hageja saab ülalpidamist QQlt.

Seega tuleb hageja tagasiulatuva elatise nõue kostja vastu jätta PKS § 99, § 101 lg 1 ja § 102

lg 2 kohaselt rahuldamata.

6.5. Maakohus jättis 20. novembri 2019 kohtuistungi protokollis esitamata poolte lepinguliste

esindajate kohtuvaidluse teksti ja repliigid. Kostja esitas taotluse protokolli täiendamiseks,

mille

kohus

jättis

30. detsembri 2019. a

määrusega

rahuldamata.

Kostja

ei

ole

apellatsioonkaebuses tuginenud kohtuvaidluses esitatud seisukohtadele ja repliikidele, kuna

neid ei ole 20. novembri 2019. a istungi protokollis kajastanud, kuigi selline kohustus oli

maakohtul TsMS § 50 järgi otsuse edasikaebamise seisukohast.

6.6. Menetluskulud tuleb vastuhagi rahuldamise korral jätta TsMS § 164 lg 11 esimese lause

järgi hageja kanda. Kui kohus jätab vastuhagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS

§ 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha

uue otsuse. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6 (7)

9. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu

on maakohtu otsuse peale esitanud apellatsioonkaebuse üksnes kostja, kes vaidlustas maakohtu

otsuse osas, milles hagi rahuldati ja vastuhagi jäi rahuldamata. Seega on maakohtu otsus osas,

milles hagi osaliselt jäi rahuldamata, jõustunud ning ringkonnakohus selles osas maakohtu

otsust ei kontrolli.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vastuhagi rahuldamata jätmise osas.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja on esitanud hagi isaduse vaidlustamiseks pärast PKS §

93 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Maakohus tuvastas, et kostja teadis juba isaduse

omaksvõtu ajal, et ta ei ole hageja bioloogiline isa. Maakohus on seda asjaolu tuvastades

hinnanud nõuetekohaselt kõiki tõendeid ja ringkonnakohtul ei ole alust asuda teistsugusele

seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjaolud, et kostja ja hageja ema kooselu

algas pärast hageja sündi, kostja soovis hagejat enne isaduse omaksvõttu lapsendada, kostja viis

hagejat QQ-ga kohtuma ning tunnistajate QQ ja WW arvates oli ilmselge, et QQ on hageja

bioloogiline isa, näitavad selgelt seda, et kostja teadis, et ta ei ole hageja bioloogiline isa.

Maakohus on hinnanud ka tunnistaja NN ütlusi. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga,

et NN ütlused, mis kirjeldavad ühte telefonikõnet, mille kostja tegi pärast lahkuminekut hageja

emaga, ei saa tõendada kostja teadmist enda isadusest.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutavad kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta,

et ta hakkas uskuma seda, et ta on hageja isa, siis, kui hageja ema perekonnaseisuametis isaduse

omaksvõtu raames seda kinnitas. Arusaamatuks jääb, kuidas kostja sellisel juhul üldse

perekonnaseisuametisse isadust omaks võtma sattus. Kui ta läks aga isadust omaks võtma

arvates, et ta ei ole hageja isa, ei saanud hageja ema vastupidine kinnitus isaduse omaksvõtul

kostjal vastupidist arvamust tekitada, kuna sel juhul oli neil teadvalt vale kinnituse andmine

eelnevalt planeeritud. Ringkonnakohus märgib samuti, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit

selle kohta, et tal olid enne hageja sündi hageja emaga intiimsuhted, mis oleksid võinud viia

hageja eostamiseni ja anda kostjale alust arvata, et ta võiks olla hageja isa.

12. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostja ei ole esitanud isaduse vaidlustamise hagi

tähtaegselt ning on seetõttu kaotanud õiguse vaidlustada enda isadust hageja suhtes, ei ole asja

lahendamisel tähtis, kas kostja on hageja eostanud või mitte.

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud osas, milles kostja

vaidlustab talt tagasiulatuva elatise väljamõistmise. Maakohus on õigesti leidnud, et lapse

eluasemega seotud kulude kandmine on lapse ülalpidamine. Samas on maakohus jätnud

põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et hageja elas alates oktoobrist 2018 kuni maini 2019

kostjale kuuluvas korteris. Lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi,

kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise

ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust,

kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis

(vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 17). Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et olukorras, kus eluase kuulub kostjale, saab tema ülalpidamiskohustuse

täitmise ulatuse kindlaks määrata lähtudes eluaseme kasutuseelisest. Kostja on maakohtus

esitanud kasutuseelise suuruse tõendamiseks viited üürikuulutustele. Hageja ei ole omapoolseid

tõendeid esitanud. Üürikuulutustest nähtub, et keskmine üüripinna ruutmeetrihind oli 5,06

eurot. Arvestades kostja korteri suurust teeb see kasutuseelise suuruseks ühes kuus 194,94 eurot

(38,5×5,06). Kuivõrd korteris elas kolm inimest, teeb see hageja osaks 64,98 eurot kuus.

Arvestades asjaolu, et hageja nõuab tagasiulatuvalt elatist alates 2018. a detsembrist ning

maakohus tuvastas, et hageja elas kostja korteris 2019. a maini, tuleb kostjalt väljamõistetava

tagasiulatuva elatise suurust vähendada kuue kuu kasutuseelise, s.o 389,88 euro võrra. Selles

osas jääb hagi rahuldamata. Kostjalt väljamõistetava tagasiulatuva elatise suuruseks jääb

321,61 eurot.

7 (7)

14. Muud kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust elatise

väljamõistmise osas muuta. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole maakohtu menetluses

tuginenud asjaolule, et elatise väljamõistmisel tuleks arvestada hageja ema ja kostja

kaasomandis oleva eluaseme kasutuseelisega, kuhu hageja kolis mais 2019. Samuti ei ole kostja

välja toonud kasutuseelise suurust ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kostja ei ole

ringkonnakohtus uute asjaolude esitamise lubatavust TsMS § 652 kohaselt põhistanud, mistõttu

jätab ringkonnakohus kostja need väited tähelepanuta.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja tunnitasu 6,25 eurot võimaldab kostjal

maksta hagejale elatist miinimummääras. Ainuüksi asjaolu, et hagejale makstakse lapsetoetust

60 eurot kuus, ei ole PKS § 102 lg 2 järgi aluseks vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1

sätestatud määra (vt nt Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19).

16. Ringkonnakohus märgib, et kuna QQ ei ole PKS § 96 kohaselt isik, kellel oleks kohustus

hagejat ülal pidada, ei ole asja lahendamisel oluline, kas ja mil määral toetab QQ hageja

ülalpidamist.

17. Ringkonnakohus leiab, et kostja etteheited seoses maakohtu istungi protokolliga on

põhjendamatud. TsMS § 53 lg 2 kohaselt algab tähtaeg protokolli parandamise taotlemiseks

protokolli allkirjastamisest. Kui kohtu saadetud protokoll kostja esindaja arvutis ei avanenud,

oleks pidanud ta ise aegsasti kohtuga ühendust võtma, et protokolliga tutvuda ja tähtaegselt

selle parandamise taotlus esitada.

18. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, ei

ole alust muuta maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Hageja tagasiulatuv

elatise nõue jäi rahuldamata küll suuremas osas kui maakohtus, kuid arvestades seda, et

edasiulatuva elatise nõue hageja täisealiseks saamiseni rahuldati tervikuna, ei ületa elatisenõude

rahuldamata osa proportsioon 5% kogu elatisenõude suurusest (arvestades hageja täisealiseks

saamiseni kuluvat aega ja kehtivat PKS § 101 lg 1 järgset elatise määra). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et olukorras, kus on tuvastatud, et kostja teadis juba isaduse omaksvõtul,

et ta ei ole hageja isa, on õiglane jätta vastuhagiga seotud kulud TsMS § 164 lg 2 alusel kostja

kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav