3-20-587/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-587

Haldusasi

X.X. kaebus Hiiumaa Vallavalitsuse 08.01.2020 korralduse

nr 31 tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata 09.12.2019

taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja: X.X.

Vastustaja: Hiiumaa vald, volitatud esindaja Kairi Arunurm

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 16.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas Hiiumaa Vallavalitsusele 09.12.2019 taotluse vabastada ta korraldatud

jäätmeveoga liitumisest XXXXX külas XXXXXXXXX kinnistul (registriosa nr XXXXXX;

pindala 12,25 ha; sihtotstarve 100% maatulundusmaa) perioodil 01.01.2020–31.12.2020.

Taotluse kohaselt taotleja ei kasuta kinnistut ning viibib seal asuvas suvilas harva ja üksnes

suvekuudel, eelkõige juulis. Selle käigus ei teki taotlejal jäätmeid, mida oleks vaja korraldatud

jäätmeveo käigus ära vedada.

2. Hiiumaa Vallavalitsus jättis 08.01.2020 korraldusega nr 31 jäätmeseaduse (JäätS) § 69

lg 4 ja Hiiumaa Vallavolikogu 18.10.2018 määruse nr 37 „Hiiumaa jäätmehoolduseeskiri“ § 17

lg 1, § 20 lg 1 ning § 22 lg-te 3 ja 4 alusel X.X. taotluse rahuldamata. Korralduse põhjenduste

kohaselt võib JäätS § 69 lg 4 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus vabastada jäätmevaldaja

2(7)

tema taotluse alusel erandkorras teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest, kui ta on

veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata. Taotlusest nähtuvalt kasutatakse

kinnistut suvekuudel. Perioodiliselt kasutatava kinnistu puhul saab jäätmevedu korraldada

lisaks jäätmeveolepingus mainitule ka ühismahuti kasutamisega, hajaasustuse alal ettemakstud

jäätmekotiga või siis muutes Eesti Keskkonnateenused AS-ga sõlmitud lepingu väljaveo

graafikut vastavalt jäätmete tekkimise perioodile.

3. Hiiumaa Vallavalitsus jättis 04.03.2020 korraldusega nr 151 rahuldamata X.X. 07.02.2020

vaide Hiiumaa Vallavalitsuse 08.01.2020 korralduse nr 31 kehtetuks tunnistamiseks ja

vallavalitsuse kohustamiseks vaadata tema 09.12.2019 taotlus uuesti läbi.

4. X.X. esitas Tallinna Halduskohtule 31.03.2020 kaebuse Hiiumaa Vallavalitsuse 08.01.2020

korralduse nr 31 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi.

Koos kaebusega oli esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus.

5. Tallinna Halduskohus võttis 07.04.2020 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1)

ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3). Tallinna Ringkonnakohus

jättis 04.05.2020 määrusega X.X. määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu 07.04.2020

määruse resolutsiooni punkti 3 muutmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja palub tühistada Hiiumaa Vallavalitsuse 08.01.2020 korralduse nr 31 ja kohustada

vastustajat vaadata tema taotlus uuesti läbi. Kaebaja palub mõista vastustajalt välja

menetluskulud. Kaebuse põhjendused (täiendavad seisukohad 08.06.2020) on kokkuvõtvalt

alljärgnevad:

1) Korraldus on kaalutlusvigadega ja ebapiisavalt motiveeritud. Vaideotsuse kohaselt puudub

vastustajal kaalutlusõigus, millega ei saa nõustuda. Jäätmeveost vabastamine on kahtlemata

vastustaja kaalutlusotsus ja kaebajat on seni igal aastal korraldatud jäätmeveoga liitumisest

vabastatud. Kaebaja suvilaga seotud asjaolud ei ole muutunud ning tegu on harva kasutatava

suvilaga, kus ei teki äraveoks piisavas koguses segaolmejäätmeid. Seetõttu pidi vastustaja

esitama kaebajale negatiivse otsuse tegemisel konkreetsed kaalutlused. Samuti on rikutud

uurimispõhimõtet. Vastamata on kaebaja põhiargumendile, et tal ei teki suvilat kasutades

korraldatud äravedu vajavat prügi. Valdavalt tekib pakendeid, mille kaebaja sorteerib ning viib

avalikesse mahutitesse või tagastab pandipakendina. Üksikud järele jäävad jäätmed ei saa

mõistlikult olla aluseks jäätmeveolepingu sõlmimiseks. Sellega kaasneks kaebaja jaoks

ainuvõimaliku lahendusena 150 liitrit mahutava prügikoti tellimine. Proportsionaalseks ei saa

pidada, kui nt liitri prügi järele sõidab suur ja raske prügiveok, lõhkudes kohalikke teid ning

levitades heitgaase, müra, haisu, tolmu jne. Lisaks peaks kaebaja maksma väikese koguse prügi

äraveo eest ebaproportsionaalselt suure rahasumma. Samuti kipuvad metsloomad ja linnud tee

äärde äravedu ootama jäetud prügikotte katki rebima ja nende sisu laiali tassima. Konteineri

ostmine või üürimine oleks hinna tõttu veelgi ebaproportsionaalsem. Koos naabriga ühismahuti

kasutamine ei ole samuti õiglane ega proportsionaalne, sest esiteks ei tea kaebaja naabri

kontaktandmeid ega seda, kas ta on jäätmeveoga liitunud, ning teiseks ei pruugi naaber

ühiskasutusega nõustuda või taganeb hiljem nõusolekust. Eeltoodud lahendus ei muudaks ka

tõsiasja, et kaebajal jäätmeid tegelikkuses ei teki.

2) Kui kaebajal ei õnnestu saada jäätmeveost vabastust, siis oleks tal ilmselt mõistlik prügi

sorteerimisest üldse loobuda, et jäätmemahuti enam-vähem täituks ja äravedu ei kujuneks

sisuliselt tühisõiduks. Selline lahendus oleks aga vähem keskkonnahoidlik ja koormavam ka

jäätmekäitlejale. Põhjendamatu on ka vaideotsuses märgitu, et kaebaja ei saa jäätmete

käitlemiseks kasutada Heltermaa sadamas asuvat avalikku segajäätmete konteinerit, kuna see

3(7)

on väidetavalt eraomandis (kuulub AS-le Saarte Liinid). Siiani ei ole väidetav eraomanik teinud

vähimatki takistust konteineri kasutamisele ja paljud praamireisijad viskavad oma väikese

prügikoguse just sinna. Kuna süsteem toimib, siis ei saa vastustaja tugineda oma kaalutlustes

vastupidisele.

3) Vaidlustatud korraldusest tulenevalt peaks kaebaja sõlmima jäätmeveolepingu Eesti

Keskkonnateenused AS-ga, kuid vastustaja ja vedaja vahel sõlmitud piiritlemata arvu

juhtumeid reguleerivat halduslepingut ei ole Riigi Teatajas avaldatud, mistõttu see ei kehti (vt

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 101 lg 4). Kaebaja soovib enne jäätmeveolepingu sõlmimist

teada, kes ja mille alusel temale koormavat lepingut peale surub ning kas on olemas mingeid

kaebajat soodustavaid lisatingimusi.

4) Kaebaja on vaidlustatud korraldusega pandud äärmiselt ebamõistlikku ja ebaõiglasesse

olukorda, kus ta peab sõlmima lepingu teenuse osutamiseks, mida ta absoluutselt ei vaja.

Korralduse eesmärk vältida kaebaja prügi sattumine loodusesse, on täidetud kaebaja enda

tegevusega. Kui seaduse eesmärk ongi inimese tegelikest vajadustest ja käitumisest sõltumata

talle

nn

prügimaksu

peale

suruda,

siis

tuleks

kontrollida

sellise

regulatsiooni

põhiseaduspärasust.

5) Kaebaja suhtles AS-ga Eesti Keskkonnateenused, kes oli nõus sellega, et pakendeid

tavaprügi hulka visata ei ole mõttekas ja nende äraveoks pakuti eraldi prügikotti (tasuline

teenus, kuid küllaltki mõistliku hinnaga). Kuna kaebaja saab pakendite äraandmisega ise

hakkama, siis sellist teenust ta ei vaja. Sõltumata pakendite äraveost peaks kaebaja aga ikkagi

tellima lisaks 150 liitrit mahutava koti (maksumusega 60 senti), mille äravedu maksab 8,03

eurot. Nii läheks üliväikese olmejäätmekoguse äraviimine maksma 8,63 eurot, mis ei ole

proportsionaalne hind. Muid lahendusi ei pakutud. Kaebajal ei jää seega üle muud mõistlikku

valikut, kui hakata pakendeid segaolmejäätmete kotti panema, sest tühja koti äraveo eest 8,63

eurot maksta oleks liiga ülekohtune.

7. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub selle jätta rahuldamata. Menetluskulud

palub vastustaja jätta kaebaja kanda.

1) Korralduses on arusaadavalt välja toodud õiguslikud alused ja põhimotiivid, miks kaebaja

taotlust ei rahuldatud. Kuna kaebaja taotlusest tulenevalt kasutab ta kinnistut suvekuudel ning

kaebaja soovis vabastust terveks 2020. aastaks, siis puudus vastustajal kaalutlusõigus, kas

kinnistut teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastada või mitte. Kohalikul

omavalitsusel on vaid kinnistu mittekasutuse tõendatuse korral õigus isik teatud perioodiks

liitumiskohustusest vabastada. Kaebaja ei vasta tingimustele, mis võimaldaksid tema suhtes

kohaldada JäätS § 69 lg-s 4 ettenähtud erandit.

2) Menetluspraktika Hiiumaa valla osavaldades ja eelmistes Hiiumaa valdades on olnud

korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamisel erinev. Vastustaja on alates sellest aastast

menetluspraktikat lähtuvalt avalikust huvist ja kohtupraktikast ühtlustanud/parendanud ja

võtnud aluseks põhimõtte, et korraldatud jäätmeveost vabastamine on võimalik vaid

erandkorras. Kaebajale varasematel aastatel tehtud positiivne otsus ei saa tekitada õiguspärast

ootust, et ta saab jäätmeveoga liitumisest vabastamise ka edaspidi. Vastustajal ei ole alust

jätkata õigusvastast halduspraktikat.

3) Suvilas alaliselt mitte elamine ning suvila kasutamisel tekkinud jäätmete vähesus ja nende

käitlemine oma alalises elukohas ei ole aluseks korraldatud jäätmeveoga mitteliitumiseks.

Kaebaja on ise vaides kinnitanud, et tal tekivad segaolmejäätmed, mille ta viib kas Heltermaa

sadamas asuvasse avalikku konteinerisse või põhielukohta Tallinnasse, kus ta on korraldatud

jäätmeveoga liitunud. Jäätmekäitlust erandina ise korraldades peab jäätmevaldaja saavutama

4(7)

samasuguse tulemuse kui korraldatud jäätmeveoga ning järgima samu nõudeid, mis on

kehtestatud veopiirkonnas konkursi alusel jäätmeveo ainu- või eriõigust omavale ettevõtjale, et

selle üle oleks võimalik teostada kontrolli. Viies segaolmejäätmed Heltermaa sadamasse või

põhielukohta, kaebaja samasugust tulemust ei saavuta. Korraldatud jäätmeveost vabastamise

aluseks ei saa olla asjaolu, et isikul on võimalik oma suvilas tekkivaid segaolmejäätmeid tasu

maksmata kuskile mujale viia. Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, et kui kaebajal tekib

suveperioodil suvilas vähe jäätmeid, saab ta kasutada erinevaid variante kulude kokkuhoiuks.

4) Hiiumaa korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessioonilepingu puhul ei ole tegu piiritlemata

ehk abstraktse arvu juhtumitega. Haldusleping reguleerib eeskätt jäätmevedaja ja omavalitsuse

vahelisi õigusi ja kohustusi ning selle lepingu alusel ei teki võlaõiguslikku suhet

jäätmevaldajaga. Nimetatud halduslepingu puhul on tegemist dokumendiga, millele tuleb

tagada juurdepääs dokumendiregistri kaudu, mida on täidetud. Korraldatud jäätmeveo

ainuõiguse andmiseks korraldatakse hange vastavalt jäätmeseadusele ja riigihangete seadusele.

Hiiumaa Vallavalitsuse ja Eesti Keskkonnateenused AS vahel sõlmiti riigihanke tulemusena

Hiiumaa korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessioonileping, mis on avalikustatud

dokumendiregistris Amphora.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

9. Vaidlus on selles, kas Hiiumaa Vallavalitsus jättis õiguspäraselt kaebaja vabastamata

korraldatud jäätmeveost viimasele Hiiumaa valla territooriumil kuuluval kinnistul, kus asub

kaebaja suvila. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas 04.05.2020 tehtud määruses

analüüsinud sisuliselt kõiki kaebuses esitatud väiteid ning leidnud, et need ei anna alust

vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Kaebaja ei ole täiendavalt esitanud uusi väiteid, mis

annaks alust asuda teistsugusele seisukohale.

10. JäätS § 69 lg 1 kohaselt loetakse jäätmevaldaja liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või

tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas. JäätS § 69 lg 2 kohaselt on jäätmevaldaja sama

seaduse 4. peatüki „Kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmehooldus“ tähenduses ka

korteriühistu, selle puudumisel aga selle kinnisasja omanik, millel asub suvila, elu- või

äriruum. JäätS § 135 lg 3 kohaselt loetakse jäätmevaldajaks sama seaduse §-de 66–69 tähenduses

ka suvila, elu- või äriruumina kasutatava ehitise või korteri kui vallasasja omanik või valdaja.

JäätS § 28 lg 1 järgi on jäätmevaldaja kohustatud käitlema tema valduses olevaid jäätmeid

vastavalt kehtestatud nõuetele või andma need käitlemiseks üle selleks õigust omavale isikule.

Seega toimub korraldatud jäätmeveoga liitumine kõigile jäätmevaldajatele automaatselt seaduse

alusel ning isikul puudub valik, kas korraldatud jäätmeveoga liituda või mitte. Korraldatud

jäätmeveo eesmärk on hõlmata võimalikult palju olmejäätmeid tekitavaid jäätmevaldajaid

korraldatud jäätmeveo süsteemiga (JäätS § 69 lg-d 1 ja 2). Jäätmeseaduse eesmärgiks oli teha

korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuslikuks tiheasustusaladel otse seadusest tulenevalt. Ka

suvila (nagu ka elu- ja äriruumi) omanik loetakse automaatselt liitunuks korraldatud jäätmeveoga

suvila (või elu- või äriruumi) asukohajärgses kohalikus omavalitsuses ning seda sõltumata

sellest, kus on omaniku tegelik elukoht või registrijärgne aadress. Vastupidisel juhul ei oleks

saavutatav seaduse eesmärk (vt Riigikohtu 16.01.2018 otsus asjas nr 3-16-313, p 11).

11. Hiiumaa jäätmehoolduseeskirja § 17 lg 1 kohaselt on Hiiumaa vald üks jäätmeveo piirkond,

kus korraldatud jäätmeveoga liitumine on kohustuslik ja jäätmevaldajad on kohustatud andma

korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed üle. Eeskirja § 17 lg-st 2 nähtuvalt on korraldatud

jäätmeveoga hõlmatud muu hulgas kodumajapidamistes tekkinud segaolmejäätmed, paberi- ja

5(7)

kartongijäätmed, biolagunevad köögijäätmed, biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed, samuti

pakendijäätmed.

Vaidlust ei ole, et kaebaja on jäätmevaldajaks JäätS § 69 tähenduses, kes tuleb JäätS § 69 lg 1 ja

Hiiumaa jäätmehoolduseeskirja § 19 lg 1 kohaselt lugeda Hiiumaa vallas korraldatud

jäätmeveoga automaatselt liitunuks (vrd Riigikohtu 16.01.2018 otsus nr 3-16-313, p 11).

12. Liitumiskohustusest on võimalik jäätmevaldaja tema taotluse alusel erandkorras vabastada,

mida on kaebajale Hiiumaa vallas varasematel aastatel ka võimaldatud ning mida kaebaja soovis

oma 09.12.2019 taotluse alusel saavutada ka 2020. aastaks. Jäätmevaldaja vabastamine

korraldatud jäätmekäitlusega liitumisest on erandlik ja saab põhineda seadusest tuleneval alusel

(vt Riigikohtu 16.01.2018 otsus nr 3-16-313, p 14; 25.09.2013 otsus nr 3-2-1-80-13, p 51). JäätS

§ 69 lg 4 sätestab, et kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või

kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel teatud

tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Samasugust põhimõtet on korratud Hiiumaa

jäätmehoolduseeskirja § 21 lg-s 1. Seega on kohalikul omavalitsusel suvitamiseks kasutatava

kinnistu puhul selle kasutamise puudumise tuvastamisel õigus isik teatud perioodiks

liitumiskohustusest vabastada.

Käesoleval juhul on kaebaja nii vaide- kui ka kohtumenetluses tunnistanud, et ta kasutab

kinnistut elamiseks suvekuudel (st suvilana) ning selle käigus tekivad tal korraldatud

jäätmeveoga hõlmatud jäätmed. Kehtiva õiguse kohaselt jäätmete kogus tähtsust ei oma. Tähtsust

omab see, kas kaebaja teatud perioodil aastast XXXXXXXXX kinnistut JäätS § 69 lg 4

tähenduses kasutab (vrd Tartu Ringkonnakohtu 21.11.2019 otsus nr 3-17-2712, p 17). Ka

Tallinna Ringkonnakohus on oma 04.05.2020 määruses selgitanud, et asjaolu, et kaebajal tekib

äravedamist vajavaid jäätmeid väga vähesel määral ja ta korraldab nende äravedamise ise, ei anna

alates 19.07.2010 kehtiva JäätS § 69 lg 4 ega Hiiumaa jäätmehoolduseeskirja § 21 lg 1 järgi alust

vabastada teda korraldatud jäätmeveoga liitumisest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2011

määrus nr 3-11-2516, p-d 8 ja 10; Riigikogu XI koosseisu 700 SE seletuskiri, lk 24-25). Seejuures

ei saa kaebaja kirjeldatud viisil jäätmete paigutamist Heltermaa sadamas või tema elukohas

Tallinnas asuvatesse prügikonteineritesse käsitada jäätmekäitluse kaebaja enda poolt

korraldamisena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2011 otsus nr 3-09-2645, p 17; 11.07.2008

otsus nr 3-06-2463, p-d 9-10). Jäätmekäitluse põhimõtetega ei ole kooskõlas jäätmete

transportimine nende üleandmiseks teise jäätmekäitluspiirkonda või kinnisasjal tekkivatest

jäätmetest vabanemine nende jätmisega avalikesse või teiste isikute eraomandis olevatesse

prügikonteineritesse. Jäätmeseadus lähtub eeldusest, et jäätmed antakse jäätmekäitluseks üle

nende tekkimise kohas (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2014 otsus nr 3-13-62, p 11).

13. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus leiab, et vaidlustatud

korralduses ja täiendavalt vaideotsuses on vastustaja arusaadavalt põhjendanud, miks kaebaja

suhtes ei ole võimalik JäätS § 69 lg-s 4 sätestatud erandit kohaldada. Kuigi korraldatud

jäätmeveoga liitumisest vabastamine on kohaliku omavalitsuse üksuse kaalutlusotsus, siis JäätS

§ 69 lg 4 ja Hiiumaa jäätmehoolduseeskirja § 21 lg 1 kohaselt on taotlust menetleva haldusorgani

kaalutlusõigus oluliselt piiratud. Kui kaebaja taotluses märgitud asjaolud ei saa õigusaktide järgi

tingida tema taotletud ulatusega erandi tegemist, siis ei ole haldusorganil võimalik sellele

vaatamata kaaluda taotluse rahuldamise võimalust. Käesoleval juhul tingis kaebaja taotluse

rahuldamata jätmise asjaolu, et kaebaja kasutab kinnistut suvekuudel, mistõttu ei ole kaebajat

võimalik JäätS § 69 lg 4 alusel vabastada korraldatud jäätmeveoga liitumisest taotletud

perioodiks (s.o kogu 2020. aastaks). Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks lähtunud

ebaõigetest asjaoludest. Kinnistul elamise või kinnistu kasutamise puhul on seadusandja

eeldanud vähemasti teatud määral olmejäätmete tekkimist. Kui suures mahus konkreetsel isikul

6(7)

äravedu vajavaid jäätmeid tekib, ei ole korraldatud jäätmeveoga liitunuks lugemise puhul oluline,

vaid sellega seonduvad küsimused on lahendatavad jäätmeveolepingu sõlmimisel, st mahutite

konkreetsed suurused ja nende tühjendamise sagedus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

04.05.2020 määrus käesolevas asjas, p 11). Eeltoodut arvestades ei ole alust vastustajale ette

heita ka uurimispõhimõtte rikkumist. Kuna kaebaja oli oma avalduses selgelt välja toonud

asjaolu, mis ei võimaldanud tema taotlust rahuldada, puudus kohaliku omavalitsuse üksusel

täiendav vajadus asjaolude väljaselgitamiseks või mingite tõendite hankimiseks.

14. Arvestades aga, et varasematel aastatel on kaebaja Hiiumaa vallas saanud vabastuse

korraldatud jäätmeveoga liitumisest, oleks vastustaja kohtu hinnangul pidanud täiendavalt

põhjendama, miks ta on oma senist praktikat muutnud. Siiski ei tingi see vaidlustatud korralduse

tühistamist (vt HMS § 58; riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Isikul ei saa olla õigustatud ootust,

et haldusorgan jätkaks varasemat ebaõiget halduspraktikat, ning keegi ei saa nõuda ebaõige

halduspraktika jätkamist või laiendamist enda suhtes ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele

(nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).

15. Kaebaja väited sisuliselt nn tühisõitu tegeva prügiveoki poolt keskkonna veelgi suuremast

kahjustamisest või metsloomade ja lindude poolt prügikottide rikkumisest ei ole asjakohased,

kuna need puudutavad prügiveokorralduse süsteemi otstarbekust, mille üle on seadusandja

otsustanud vastavat regulatsiooni kehtestades. Küll mitte arvestades iga üksiku jäätmevaldaja

spetsiifiliste probleemidega, vaid süsteemi tervikliku toimimise ja eesmärkidega, mida see peab

tagama. Metsloomade ja lindude tegevuse vastu on võimalik leida muid lahendusi, kui

prügiveokorralduse süsteemi (ja selleks seaduse) muutmine. Väikese prügikoguse äravedamise

tasu suurus ei ole käesoleva vaidluse objektiks. Samas, kaebaja ei ole väitnud, et ta peaks jäätmete

äraveo eest maksma rohkem kui teised Hiiumaa jäätmeveopiirkonna jäätmevaldajad (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2020 määrus, p 11). Korralduse õiguspärasust ei mõjuta see, kas

ja kuidas plaanib kaebaja edaspidi suvila kasutamisel tekkivat prügi sorteerida. Seadus ei näe ette

alust kaebaja vabastamiseks korraldatud jäätmeveost põhjusel, et vastasel korral hakkab kaebaja

tõenäoliselt pakendeid segaolmejäätmete kotti panema. Jäätmeveo teenustasu suuruse vaidlus

saab tõusetuda kontsessioonilepingust või jäätmevaldaja poolt vedajaga sõlmitud lepingust ega

tähenda seda, et kaevatava otsuse aluseks olev regulatsioon oleks põhiseadusega vastuolus.

Kaebaja ei ole toonud argumente, millise PS normi või põhimõttega vastuolu esineb ning milles

see väljendub.

16. Tallinna Ringkonnakohus on oma 04.05.2020 määruses viidetega asjakohasele

kohtupraktikale selgitanud, et korraldatud jäätmekäitluse süsteem kehtib juba pikka aega ning

kõigi jäätmevaldajate sellega kohustuslikuks liitumiseks koos väga piiratud võimalustega erandi

tegemiseks esinevad kaalukad avalikud huvid (vt Riigikohtu 16.01.2018 otsus nr 3-16-313, p 11;

25.09.2013 otsus nr 3-2-1-80-13, p 60; Tartu Ringkonnakohtu 06.02.2015 otsus nr 3-12-2614,

p 15; Tallinna Ringkonnakohtu 11.07.2008 otsus nr 3-06-2463, p 12).

17. Alusetu on ka kaebaja seisukoht, et tal pole võimalik vaidlustatud korraldust täita ja sõlmida

Hiiumaa vallas korraldatud jäätmeveo teenuse osutamise ainuõigust omava Eesti

Keskkonnateenused AS-ga jäätmeveolepingut, sest Hiiumaa valla ja jäätmevedaja vahelist

kontsessioonilepingut ei ole HMS § 101 lg 4 nõuete kohaselt avaldatud ning järelikult see ei

kehti. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 04.05.2010 määruses, et riigihanke nr 210698 tulemusel

21.10.2019 sõlmitud Hiiumaa korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessioonileping nr 14-2/137

on leitav valla dokumendiregistrist (http://atp.amphora.ee/hiiumaavv/index.aspx?itm=171127).

Teenuste kontsessiooni andmisel ei ole tegemist piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks

sõlmitud halduslepinguga, mille jõustumise suhtes kohalduks HMS § 101 lg 4. Tegemist on

Hiiumaa valla ja jäätmevedaja vahelist õigussuhet reguleeriva lepinguga ning kuigi see mõjutab

mh seda, millist tasu saab Eesti Keskkonnateenused AS nõuda jäätmevaldajatele pakutavate

7(7)

teenuste eest, ei järeldu sellest, et leping reguleeriks piiritlemata arvu juhtumeid (vrd Riigikohtu

12.12.2017 otsus nr 3-11-1355, p-d 17–18; 03.09.2015 otsus nr 3-3-1-43-15, p-d 24–26;

22.11.2010 otsus nr 3-4-1-6-10, p-d 54–56; 29.01.2009 otsus nr 3-3-1-78-08, p 13).

18. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Hiiumaa Vallavalitsuse 08.01.2020 korraldus nr 31 on

õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis

puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/