3-19-1125/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja

Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1125

Haldusasi

XX kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019

korralduse nr 2-3/398 tühistamiseks ja Saaremaa valla

viivituse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja advokaat Aldo Vassar

Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad Liis Juulik ja

Pille Pukk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.01.2020 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 08.06.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.01.2020 otsus

haldusasjas nr 3-19-1125 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.07.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-1125

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Torgu Vallavalitsusele 13.11.1991 avalduse (dtl 159–165) õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonna komisjon tunnistas 1994. ja 1998. a

korraldustega XX omandireformi õigustatud subjektiks 42,892 ha ulatuses: Saaremaa vallas

(endine Torgu vald) Kaavi külas asuva endise Kalda talu nr A-4 maade osas pindalaga 16,52

ha, Piskuniidi talu nr A-23 maade osas pindalaga 13,121 ha, Annumäe talu nr 423 maade osas

pindalaga 9,401 ha ja Aksli talu nr 432 maade osas pindalaga 3,85 ha.

Ajavahemikul 30.06.1994–06.10.2017 tagastas Torgu Vallavalitsus (hiljem Saaremaa

Vallavalitsus) erinevate korraldustega XX-le 38,6011 ha maad ja kompenseeris 0,9 ha maad,

mh tagastati talle Kalda talu nr A-4 maadest 9544 m2 Varviranna maaüksusena ja 12 767 m2

maad Varvi maaüksusena (Kalda talu nr A-4 maatüki A-4b läänepoolne osa).

XX-le ei tagastatud kõiki endise Kalda talu nr A-4 maid, sest seal asusid teisele isikule kuuluvad

hooned. YY-l võimaldati Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldusega nr 2-1/96 (dtl 57)

ostueesõigusega erastada tema omandis olevate hoonete juurde Mõntuma maaüksus suurusega

1,6316 ha, mis poolitas endise Kalda talu nr A-4 maatüki A-4b. XX vaidlustas 16.05.2006

korralduse kohtus, kuid tema kaebus jäi rahuldamata (haldusasi nr 3-06-2024). Saare

maavanema 17.10.2006 korralduse nr 743 alusel müüdi Mõntuma maaüksus ostueesõigusega

erastamise korras 06.11.2006 YY-le.

2. Saaremaa Vallavalitsus jättis 26.03.2019 korraldusega nr 2-3/398 maareformi seaduse

(MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata Kaavi külas Saaremaa vallas asuva endise Kalda talu

nr A-4 maa suurusega 1,6316 ha, s.o YY-le ostueesõigusega erastatud maa, sest seal asuvad

teisele isikule kuuluvad ehitised. Korralduse kohaselt oli maa nõudeõiguse jääk 3,3909 ha, kuid

sellest 1,73593 ha ei kuulunud kompenseerimisele, sest maaüksused vahetati 19.11.1998 maade

vahetuse kokkuleppega samaväärsete maaüksuste vastu hinna, mitte pindala alusel. Seniajani

oli seega kompenseerimata Kalda talu A-4 maast ostueesõigusega erastatud osa ehk 1,6316 ha.

Ühtlasi alustati mittetagastatava maa kompenseerimise menetlust ja kompenseeritava maa

maksumuse määramist, kinnitati maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise akt ning

määrati õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks ja kompensatsiooniks 291 eurot.

Korraldusega lõpetati ka Kalda talu nr A-4, Piskuniidu talu nr A-23, Annumäe talu nr 423 ning

Aksli talu nr 432 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Saaremaa

Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldus või alternatiivselt tuvastada, et Saaremaa vald on

menetluse läbiviimisega õigusvastaselt viivitanud.

Kaebajale määratud kompensatsioon on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes tagastamata

jäänud maa väärtusega. Maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on vastuolus

põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ning Riigikohtu 16.09.2003

otsuses nr 3-4-1-6-03 (p-d 14–16) väljendatud vastupidine seisukoht ei ole õige.

Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb võrrelda omandireformi õigustatud subjekte,

s.o subjekte, kellele vara tagastatakse, subjektidega, kellele vara kompenseeritakse. Reformi

alguses olid mõlemas sarnases olukorras. Maa tagastamise ning kompenseerimise otsuse kui

menetlusliku otsusega pandi kaks gruppi põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda. Isikud, kellele

3-19-1125

3(9)

määrati maa eest kompensatsioon, jäid halvemasse olukorda määratud kompensatsiooni

suuruse tõttu. Kompensatsioon peaks vastama turuväärtusele. Omandireformi üks eesmärke on

omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu heastamine õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisega selle endisele omanikule või tema õigusjärglasele. PS-ga on vastuolus olukord,

kus ühed omandireformi õigustatud subjektid saavad ülekohtu rohkem heastatud kui teised.

Vastustaja on õigusvastaselt viivitanud kompensatsiooni maksmisega, rikkudes seeläbi kaebaja

õigust mõistlikule menetlusajale ja võrdsele kohtlemisele. YY sai 16.05.2006 korraldusega maa

ostueesõigusega erastamise õiguse ja kaebajal tekkis õigus kompensatsioonile. Korralduse

andmisest möödus 13 aastat enne, kui vallavalitsus andis uue korralduse võõrandatud maa

maksumuse ja kompensatsiooni määramise kohta. Mõistliku menetlusaja ületamise tõttu on

haldusakt õigusvastane ja tuleb tühistada. Mõistetamatu on, miks võttis otsuse tegemine 13

aastat, sest maade tagastamisest ja kompenseerimisest tulenev halduskoormus on aastatega

vähenenud. Kaebaja ei saa välja tuua, millisel konkreetsel ajal oli vastustaja tegevusetu. Kõik

vajalikud dokumendid on vastustajal olemas.

Kaebaja leidis 15.11.2019 seisukohas (täiendatud 20.12.2019), et tagastamata maa eest on

õiglane hüvitis 40 170 eurot (25 106 eurot, millele lisandub viivis 15 064 eurot). Kalda talu

maad oleks tulnud tagastada hiljemalt 1995. a-l. 1998. a-st alates on menetlus veninud

vallaametnike pahatahtliku tegevuse tulemusena. Maad ei oleks tohtinud tagastada

vaheaegadega.

4. Saaremaa vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Kohaliku omavalitsuse pädevuses ei ole hinnata, kas maa hindamise seadus on vastuolus PS-

ga ning kuidas moodustada võrreldavaid gruppe. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid

õigusakte on vastustaja rikkunud. Kompensatsiooni suurus ei sõltu vastustajast, vaid tuleneb

seadusest. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks korralduse väljaandmisel eksinud

kompensatsiooni suuruse või mõne muu asjaoluga. Rahandusministeerium on teostanud

vaidlusaluse korralduse üle järelevalvet ning teatanud 15.04.2019 kirjas nr 14-12/2362-3 (dtl

32, 45), et korraldus vastab asjakohastele õigusaktidele.

Saaremaa vald ei oska öelda, miks Torgu Vallavalitsusel kulus kaebaja avalduse lahendamiseks

nii kaua aega. Saaremaa vald võttis vaidlusaluse korralduse vastu esimesel võimalusel.

Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Vaidlusaluse korralduse väljaandmiseks on menetlusaeg

olnud küll ebamõistlikult pikk, ent see ei tähenda korralduse õigusvastasust. Vastustaja ei ole

olnud 13 aastat tegevusetu. Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldusega lubati YY-l erastada

ostueesõigusega Mõntuma maaüksus tema omandis olevate hoonete juurde. Kompensatsiooni

määramine venis kaebaja tegevuse tõttu. Kaebaja vaidlustas 16.05.2006 korralduse

halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 26.10.2007 otsusega nr 3-06-2024 jäeti kaebus

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2009 otsusega jäeti kaebaja esitatud

apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kuna YY-le erastatud

Mõntuma maaüksus poolitab Kalda talu maatüki nr A-4b, siis tagastati veel tagastamata maa

kahes osas: 27.12.2010 korraldusega tagastati Varviranna ja 06.10.2017 korraldusega Varvi

maaüksus kui Kalda talu A-4b läänepoolne osa. Saaremaa Vallavalitsuse 10.04.2018

korraldusega muudeti Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldust tagastatava maa suuruse

osas. Esimene piiriettepanek Varvi maaüksuse tagastamiseks on koostatud 15.09.2011 ning

Saare maavalitsus kooskõlastas selle 10.11.2011. Nimetatud ettepaneku alusel katastriüksust ei

moodustatud, sest kaebaja nõudis juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Tagastamine

vormistati ja esitati katastriosakonnale vastavalt 17.08.2017 koostatud asendiplaanile, kus piiri

on

muudetud

vastavalt

kaebaja

soovile.

Maa

piire

on

muudetud

tulenevalt

maakorraldusnõuetest, mis on ilmselt menetlusaega pikendanud. Kuna kaebajal ei olnud esitada

tõendeid, mille kohaselt ta on pöördunud seoses tagastamisega korduvalt Torgu Vallavalitsuse

3-19-1125

4(9)

poole, siis ei ole täna võimalik tuvastada, kas kaebaja on pöördumisi teinud. Puudub alus arvata,

et menetluse venitamine oleks olnud pahatahtlik.

5. Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2020 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse täiendada

kaebust kahju hüvitamise nõudega (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt ning tuvastas,

et Saaremaa vald viivitas õigusvastaselt 26.03.2019 korralduse vastuvõtmisega ajavahemikus

02.07.2012–16.08.2017 ja 11.10.2018–25.03.2019. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse

rahuldamata. Halduskohus mõistis Saaremaa vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3,75

eurot.

Kaebaja 20.12.2019 taotlusest ei ole võimalik aru saada, kas ta soovib turuhinnale vastavat

hüvitist õigusvastaselt võõrandatud maa eest või kahjuhüvitist maa tagastamisega viivitamise

eest. Tühistamiskaebuse rahuldamisel ei saaks kohus välja mõista turuhinnale vastavat hüvitist.

Kompensatsiooni suurust muudab vastustaja, kui MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on PS-ga vastuolus.

Seega turuhinnale vastava hüvitise väljamõistmise nõue oleks perspektiivitu. Lubatav ei oleks

ka kahju hüvitamise nõue maa tagastamisega viivitamise eest. Menetluses on alternatiivne

tuvastamiskaebus. Kui kohus rahuldab tuvastamiskaebuse, on kaebajal võimalik esitada kahju

hüvitamise nõue, järgides HKMS § 46 lg 4 ls-s 1 sätestatud tähtaega. Hüvitamiskaebus ei aita

kaasa praeguse kaebuse eesmärgi saavutamisele. Selle nõude lubamine venitaks ka menetlust:

nõuda tuleks täiendavaid seisukohti, kaebaja pole tasunud riigilõivu, kaebust ei ole sisuliselt

põhjendatud ja puudub kahju arvestus. Viivitusest tuleneva kahju hüvitamise nõue on võimalik

esitada eraldi menetluses. Viivituse tõttu tekkinud kahju pole ka sama, mida kaebaja soovib

saada turuhinnale vastava kompensatsioonina. Viivitusega seotud kahju saab seisneda eelkõige

selles, et kompensatsiooni väljamaksmine viibis. Kahjuks oleks seega raha, mida kaebaja oleks

saanud intressina, kui ta oleks hoiustanud 291 eurot. Taotluses toodud asjaoludel ei saa

kahjunõuet pidada perspektiivikaks.

MHS § 9 lg-s 8 sätestatakse, et sama paragrahvi lg-tes 4, 5 ja 7 märgitud maa

maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab

Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. a korralise hindamise tulemustest. Vastav seadusemuudatus

jõustus 07.04.2001. MHS § 12 lg 1 järgi loetakse esimeseks korraliseks hindamiseks maa

maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. a-l. Selle alusel toimub ka õigusvastaselt

võõrandatud maa maksumuse määramine maa kompenseerimisel. Riigikohus kontrollis MHS

§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1 ls 2 ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 „Õigusvastaselt

võõrandatud maa maksustamishinnad“ kooskõla PS-ga 16.09.2003 otsuses nr 3-4-1-6-03.

Riigikohus märkis, et omandipõhiõiguse kaitsealas ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara, mida

omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse (p 16). Küll tuleb vara tagastamisel

või kompenseerimisel järgida PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust (p 18). Omandireformi

üheks eesmärgiks on heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus kas vara

tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele või selle võimatuse korral see

kompenseerida (p 19). Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks on ekslik võrrelda

omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, nende subjektidega, kellele vara

kompenseeritakse. Kuigi mõlemad subjektid olid reformi algfaasis sarnases olukorras, tuleb

võrdne kohtlemine tagada menetluslike õiguste osas. Erinev kohtlemine seisneb esmajoones

selles, et ühtedele riik tagastab vara, teistele aga kompenseerib (p 20). Kaebaja käsitus, et

omavahel tuleb võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse,

subjektidega, kellele vara kompenseeritakse, ei ole õige. Liiati on ka kaebaja märkinud, et

ebavõrdne kohtlemine tuleneb sellest, et MHS § 9 lg 8 alusel arvutatav kompensatsioon ei vasta

turuväärtusele. Sarnaselt Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-6-03 on võrreldavate isikute lähim ühine

soomõiste maa õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni saavad isikud.

Õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon ei pea vastama turuhinnale.

Riigikohus märkis osutatud lahendis, et seadusandja ei ole omandireformi aluste seaduse

3-19-1125

5(9)

(ORAS) § 13 lg-s 1 sõnastanud põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav

kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale. ORAS väljendab poliitilist tahet ennistada vara

õiglases ulatuses ja viisil, mis oleks riigile ka majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei

tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Seda

valikut õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa

seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest (p 22). Nii MHS algtekst kui selle järgnevad

redaktsioonid järgivad põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse

1993. a maa korralise hindamise alusel (MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1). Neid hindu otsustati kasutada

restitutsiooni nõude kiire lahendamise huvides. Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on

tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse

ühesuguselt,

sest

vara

õigusvastase

võõrandamise

eest

saadava

kompensatsiooni

kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. a maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja

kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise

regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus (p 24).

Arvestades, et võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks ei ole asjakohane võrrelda

omandireformi subjekte, kellele vara tagastatakse, subjektidega, kellele määratakse

kompensatsioon, ning MHS § 9 lg-t 8 pole pärast 07.03.2001 muudetud, ei ole kompensatsiooni

saavad isikud ebavõrdses olukorras kompensatsiooni suuruse tõttu. Kompensatsiooni saajaid ei

kohelda faktiliselt ebavõrdselt ning kompensatsiooni määramise aluseid ei ole seadusandja

muutnud. Seega on MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisega viivitamine ei muuda seda õigusvastaseks. Haldusakti

vastuvõtmise aeg on menetluslik nõue, arvestades, et haldusmenetlus tuleb läbi viia lihtsalt ja

kiirelt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2). Haldusakti vastuvõtmisega viivitamine ei ole

toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist ning viivitus haldusakti vastuvõtmisel ei ole selle

tühistamise iseseisvaks aluseks (HMS § 58).

Vastustaja ei ole haldusakti andmisega viivitanud 13 aastat. Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006

korraldusega lubati YY-l erastada ostueesõigusega Mõntuma katastriüksus suurusega 16 316

m2 tema omandis olevate hoonete juurde. Kaebaja vaidlustas selle korralduse halduskohtus.

Tallinna Halduskohtu 26.10.2007 otsusega nr 3-06-2024 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 18.03.2009 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuotsus jõustus 18.03.2009. Olukorras, kus kaebaja oli

vaidlustanud maa erastamise korralduse kohtus, ei olnud maa tagastamise küsimus 16 316 m2

puudutavas osas lahendatud. Seega ei olnud vastustaja sel ajavahemikul tegevusetu.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimikust nr 12836 nähtuvalt

tagastas Torgu Vallavalitsus 27.12.2010 korraldusega nr 2-1/144 kaebajale Varviranna

maaüksuse (9460 m2). Korralduse põhjendusena on välja toodud, et YY-le erastatud Mõntuma

maaüksus poolitab endise Kalda talu maatüki A-4b, mistõttu tagastatakse maaüksus kahes osas.

Viidatud korraldust muudeti 15.04.2011 korraldusega nr 2-1/42 maatüki suuruse osas. Toimiku

kohaselt pikendas Torgu Vallavalitsus vara tagastamise tähtaega kuni 30.11.2011. Pikendamise

vajadust põhjendati asjaoluga, et kaebajalt oli vajalik saada Varvi maaüksuse plaan ning

allkirjastatud piiriprotokollid, et tagastada maa kaebajale vastavalt asendiplaanile. Seega ei ole

alust väita, et vastustaja oleks olnud tegevusetu ajavahemikul 18.03.2009–30.11.2011.

Järgnevaks haldusaktiks on aga alles Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldus nr 2-1/179 ja

Saaremaa Vallavalitsuse 10.04.2018 korraldus, millega viimati nimetatud korraldust muudeti.

Varvi maaüksuse asendiplaan on koostatud 17.08.2017. On selge, et kohalik omavalitsus vajas

06.10.2017 korralduse menetlemiseks aega, kuid ilmselgelt ei olnud menetlus niivõrd keerukas,

et selle läbiviimiseks kulus kuus aastat. Maksimaalselt oleks selleks pidanud kuluma pool

aastat. Võttes arvesse, et toimikust nähtuvalt on vara tagastamise tähtaega pikendatud kuni

30.11.2011 ning isegi juhul, kui kaebaja ning vastustaja vahel oli erimeelsus piiriprotokolli

allkirjastamise osas, nagu on väidetud vastustaja 23.10.2019 kirjalikus vastuses, kuid mille

3-19-1125

6(9)

kohta toimikus materjalid puuduvad, ei õigusta see viivitamist vara tagastamise küsimuse

lahendamisel ajavahemikul 02.07.2012–16.08.2017. Saaremaa Vallavalitsus muutis Torgu

Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldust 10.04.2018 korraldusega ning järgmisena on menetluses

antud vaidlustatud haldusakt. Arvestades, et ka lõpliku haldusakti vastuvõtmiseks vajalik

maksimaalne aeg oli kuus kuud, on vastustaja õigusvastaselt viivitanud vara tagastamise

küsimuse lahendamisel 11.10.2018–25.03.2019. Vastustaja õiguseellase toimingud on

etteheidetavad vastustajale. Vastustaja viivitas seega 02.07.2012–16.08.2017 ja 11.10.2018–

25.03.2019 põhjendamatult vara tagastamise küsimuse lahendamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 17.02.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 01.06.2020) halduskohtu otsus

tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega tühistada Saaremaa

Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldus. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrduspõhiõiguse riive

tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes

kaebajat koheldakse halvemini. Kaebajat tuleb võrrelda subjektidega, kellele vara tagastati,

mitte subjektidega, kellele vara kompenseeriti. Reformi alguses olid mõlemad grupid sarnases

olukorras. Isikuid ei kohelda võrdselt, kui üks saab maa omandiõiguse ja teine

kompensatsioonina 291 eurot. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust.

Apellant selgitas 01.06.2020 avalduses, et halduskohtu seisukoht, mille kohaselt saab kaebaja

esitada kahju hüvitamiseks uue kaebuse, on põhjendamatu, sest see venitab menetlust ja toob

kaebajale kaasa täiendava kulu. Kaebaja on juba praegu teinud õigusvastaselt võõrandatud maa

tagasisaamiseks suuri kulutusi. Kohtuotsus on kaebaja suhtes ebaõiglane. Halduskohus ei

arvestanud, et sisuliselt sai YY osta kaebajale kuulunud maa 291 euro eest. Kaebajale määratud

kompensatsiooniga ei ole võimalik YY-lt maad tagasi osta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule

kõiki tõendeid, sh neid, mis viitavad korruptsioonile jms õigusrikkumistele. Kuna praeguses

menetluses on ilmnenud uusi asjaolusid (nt seoses maatükkide vahetamise ja ostueesõigusega

erastamisega), tuleb ümber hinnata ka varasemad haldusaktid ja kohtulahendid. Halduskohus

jättis kõik uued asjaolud ja tõendid tähelepanuta.

7. Saaremaa vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Arvestades

kaebaja

selgitusi

ringkonnakohtu

08.06.2020

istungil,

on

apellatsioonimenetluses vaidlus üksnes Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse nr 2-

3/398 õiguspärasuse üle. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlusega viivitamise

nõude osas on halduskohtu otsus jõustunud ning kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ei soovi

esitada halduskohtu otsusele vastuväiteid ka osas, milles kohus ei lubanud täiendada kaebust

hüvitamisnõudega.

9. Vaidlustatud korraldusega jäeti kaebajale tagastamata 1,6316 ha õigusvastaselt võõrandatud

maast, mis on ostueesõigusega erastatud YY-le, ja määrati kaebajale kõnealuse maa eest

kompensatsiooniks 291 eurot.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt vastuseks kaebaja 01.06.2020 avaldusele, et praeguses

haldusasjas ei saa enam ümber hinnata seda, kas Mõntuma maaüksuse ostueesõigusega

erastamise toimingud tehti õiguspäraselt, sh kas ehitised olid sellele maaüksusele püstitatud

õiguslikul alusel. Praeguses asjas on vaidlustatud Saare Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldus

ning kohus saab kontrollida üksnes selle korralduse õiguspärasust. Haldusaktid YY-le maa

erastamise kohta (Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldus nr 2-1/96 ja Saare maavanema

3-19-1125

7(9)

17.10.2006 korraldus nr 743; vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2009 otsus nr 3-06-2024) on

kehtivad ja vastustajal tuli 26.03.2019 korralduse andmisel neist lähtuda (vt HMS § 60 lg 2 ja

§ 61 lg 2). Samamoodi on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud korraldused, mis puudutavad

õigusvastaselt võõrandatud maade vahetamist või Varvi või Varviranna maaüksuste

tagastamist. Uute asjaolude ilmnemisel on kaebajal põhimõtteliselt võimalik taotleda

haldusmenetluse uuendamist, sh juhul, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid või on olemas

jõustunud kohtuotsus selle kohta, et haldusakti andmisel on toimunud õigusrikkumisi (vt HMS

§ 44). Kohtuotsused haldusasjas nr 3-06-2024, kus vaieldi mh Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006

korralduse õiguspärasuse üle, on samuti jõustunud. Jõustunud kohtuotsused omandavad

õigusjõu ja neid saab uute asjaolude ilmsikstulekul uuesti läbi vaadata üksnes teistmise korras.

Selleks tuleb esitada vastav avaldus Riigikohtule, kes hindab teistmise aluste olemasolu (vt

HKMS 22. ptk).

11. Seega lähtus vastustaja 26.03.2019 korralduse andmisel õiguspäraselt asjaolust, et 1,6316

ha ulatuses ei saa maad kaebajale tagastada ning selle eest tuleb määrata kompensatsioon MHS-

s sätestatud korras (vt MaaRS § 6 lg 2 p 3 ja § 13).

12. MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 kohaselt lähtutakse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse

määramisel 1993. a maa korralise hindamise tulemustest. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja

oleks võtnud kompensatsiooni arvutamisel arvesse ebaõigeid andmeid ja kompensatsiooni

valesti arvutanud või kohaldanud otsuse vastuvõtmisel valesti materiaalõigust. Kaebaja arvates

on MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Need omandireformi õigustatud subjektid, kellele maa tagastatakse, on kaebaja arusaama järgi

eelisseisundis, võrreldes subjektidega, kellele maa kompenseeritakse, sest kaotatud maa väärtus

on oluliselt suurem kui selle eest määratav kompensatsioon.

13. PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui erinevalt koheldakse

sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks

võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid.

Võrdsuspõhiõiguse riive on PS-ga vastuolus juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik

ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda erineva kohtlemise

eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt viimati Riigikohtu 18.12.2019 otsuse nr 5-

19-42 p-d 47 ja 56 ning seal viidatud varasem praktika).

14. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et teda koheldakse võrdselt teiste isikutega, kellele

on määratud õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon – kõigi nende puhul on maa

maksumuse määramise ja kompensatsiooni arvutamise aluseks 1993. a maa korralise hindamise

tulemusel saadud hinnad ning kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta

kompensatsiooni suurust. Kaebaja peab endaga võrreldavaks grupiks isikuid, kellele

omandireformi käigus maa tagastatakse. Riigikohus on aga 16.09.2003 otsuses nr 3-4-1-6-03

selgitanud, et isikud, kellele omandireformi käigus maa tagastati või kes said õigusvastaselt

võõrandatud vara eest kompensatsiooni, olid sarnases olukorras üksnes omandireformi

algfaasis. Menetluse käigus selgus, et ühtedele maad tagasi taotlenud isikutele on võimalik maa

tagastada, kuid teistele, tulenevalt avalikust huvist või heauskse omaniku usalduse kaitse

vajadusest, mitte. Seetõttu tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende

õigusjärglasi võrdselt kohelda menetluslike õiguste osas. Restitutsiooniprotsessi tulemusena

saab osa subjekte vara tagasi, teistele aga vara kompenseeritakse (p-d 19–20). Ringkonnakohtu

arvates saab eeltoodust järeldada, et kaebajat ei ole õige kompensatsiooni määramisel võrrelda

nende isikutega, kellele tagastati restitutsioonimenetluse tulemusena kogu õigusvastaselt

võõrandatud maa, sest need isikute grupid ei ole restitutsiooniprotsessi lõpetamise ajal sarnases

olukorras. Esimesel juhul on riik otsustanud tulenevalt õigusliku järjepidevuse põhimõttest

tagastada isikutele või nende õigusjärglastele natsionaliseeritud vara. Teise juhtumi korral on

3-19-1125

8(9)

riik võtnud endale vabatahtliku kohustuse kompenseerida võõrvõimu tekitatud ülekohtuga

kaasnenud negatiivne tagajärg.

15. Isegi kui võtta aluseks laiem võrreldavate isikute grupp (omandireformi õigustatud

subjektid) ja möönda, et kaebaja on sarnases olukorras kui isikud, kellele tagastatakse kogu

õigusvastaselt võõrandatud maa, on nende gruppide erinevaks kohtlemiseks olemas mõistlik ja

asjakohane põhjus.

16. Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei

kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Otsus heastada

omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohus tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja

sai võimalikuks seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast oli Eesti iseseisvumise

ajal riigi valduses (vt Riigikohtu 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02). Seetõttu on seadusandjal väga

lai kaalutlusruum otsustamaks, kellele ja millistel tingimustel tekitatud ülekohus heastada.

Seadusandja otsuse järgi heastatakse ülekohus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega

endisele omanikule või tema õigusjärglasele või kui see pole võimalik, siis kompenseerimisega

seaduses sätestatud tingimustel ja korras (ORAS § 3 lg 3, § 6 lg 5, § 12 lg 3, § 13 lg 1).

Menetluse tulemusena on selgunud, et kaebajale 1,6316 ha maa tagastamine ei ole võimalik,

sest seal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned, mille juurde oli hoonete omanikul õigus

erastada maad MaaRS-s ettenähtud korras.

17. Seadusandja ei näinud ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratav

kompensatsioon peab vastama turuhinnale. ORAS väljendas poliitilist tahet teostada

restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult

jõukohane. Seaduse kehtestamisel peeti oluliseks, et õigusvastaselt võõrandatud vara

kompenseerimine ei koormaks liialt maksumaksjat ega takistaks ühiskonnale vajalike kulutuste

tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara

õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest. 1993. a maa

korralise hindamise tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni kiirendamise

huvides (Riigikohtu 16.09.2003 otsus nr 3-4-1-6-03, p-d 22 ja 24).

18. ORAS võeti vastu 13.06.1991. Kaebaja tunnetatud ebaõigluse on põhjustanud eelkõige

asjaolu, et praeguseks on maa läinud tsiviilkäibesse, maa hind on tõusnud võrreldes esimese

hindamisega ning tagastamata jääva maa kompenseerimise menetlus on veninud. See ei anna

siiski alust pidada seadusandja toonaseid poliitilisi valikuid PS-ga vastuolus olevaks.

Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseeritakse Eesti riigi maksuvahenditest ning

seadusandjal on võõrriigi tekitatud ülekohtu heastamisel jätkuvalt väga ulatuslik kaalutlusruum.

Kompensatsiooni määramine vastavalt õigusvastaselt võõrandatud maa turuhinnale tooks kaasa

uue ebaõigluse, sest omandireform on jõudnud lõpusirgele ja seni on õigusvastaselt

võõrandatud maa kompenseeritud õigustatud subjektidele 1993. a maa korralise hindamise

tulemuste põhjal, nii et kompensatsioon ei sõltu otsuse tegemise ajast. Seadusandja on

otsustanud kohelda ühetaoliselt kõiki isikuid, kes saavad kompensatsiooni.

19. Eelnevat arvestades puudub põhjus pidada MHS § 9 lg-t 8 ja § 12 lg-t 1 PS-ga vastuolus

olevaks ja vastavad sätted kohaldamata jätta.

20. Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada ka põhjusel, et

vastustaja on selle andmisega viivitanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu

otsuse põhjendusega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

21. XX apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS §

200 p 1).

3-19-1125

9(9)

22. Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108

lg-le 1 ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1

alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)