1-10-1673/14 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprill 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-1673 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 30. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasi

U.B süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. veebruari 2010. a otsus

Apellatsiooni esitaja

U.B Prokurör Marina Kalistratova Süüdistatav

U.B, isikukood: xxx, EV kodanik,

elukoht: xxxxxx xx-x xxxxxxx; haridus: algharidus; emakeel: vene keel; töökoht: ei tööta; varem karistatud kriminaalkorras 7 korral, viimati 02.02.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg

2 p 9 ja § 263 p-de 1,2 järgi vangistusega 4 kuud. Vabanes

08.02.2010 peale karistuse kandmist Kaitsja Advokaat Sergei Narusberg

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 10. veebruari 2010. a otsus U.B süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. veebruari 2010. a otsusega tunnistati U.B süüdi KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o pikkuseni kuus kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 8. veebruari 2010. a.

U.B tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna pani

8. veebruaril 2010. a toime uue varavastase kuriteo katse. Ta püüdis R. E. F. AS-ile kuuluvast

kauplusest varastada erinevaid kaupu (juust „Zanetti Parmigiano Regiano” ning kalakonservid „Narva silmud“) üldmaksumusega 832.10 krooni, kuid peeti kaupluse turvatöötajate poolt kinni.

Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt.

Karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud

puuduvad. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega

konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06).

U.B on varem seitsmel korral kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule

iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. U.B-le karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige

isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada U.B edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest,

leiab kohus, et U.B ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna U.B ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid

järeldusi, vaid jätkas kuritegude toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud

U.B suhtes ka põhjusel, kuna U.B ei oma sissetulekut ning lisaks kuuluvad

U.B-lt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine U.B suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. Lisaks märgib kohus, et U.B ei ole ka isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69

sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna U.B on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks ning U.B suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks ning tema suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku

tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama

nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise

3

alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad

põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud

põhimõtetest lähtuvalt ei ole U.B suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74

sätteid, s.t ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk

puudub. Samuti oleks mõistetud vangistusest U.B tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse

šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1-21-05, p. 5). Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub U.B suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk. Kohus märgib veel, et varguse avastamine ja varastatud kauba kauplusele tagastamine ei

sõltunud U.B tahtest, mistõttu ei ole asjakohane arvestada karistust kergendava asjaoluna

kuriteoga tekitatud kahju puudumist. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama

toimepandud teo eest. U.B pani kuriteo toime temale väljakujunenud ja läbimõeldud

käitumisja tegevusmallide kohasel ning tema näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud tegude õigusvastasust ning tema poolt toimepandu

ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et U.B suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna

teda on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h. lühiajaliste vangistustega, kuid lühiajaline vangistus ei ole täitnud eripreventiivset eesmärki. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et U.B pani uue kuriteo toime samal kuupäeval kui ta vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest vabanemise järel samal päeval uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav U.B on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Neil motiividel pole õigustatud ka U.B ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras U.B, paludes tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellant märgib, et ta kahetses puhtsüdamlikult toimepandud

kuritegu ning kriminaalasjas puudub kahju. Apellatsioonile hilisemalt lisatud kaebuses leiab

U.B veel, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabastati ta üks päev hiljem, kui see tegelikult oleks pidanud aset leidma.

3. Ringkonnakohtu istungil ja süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde; seda toetas ka tema

kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

4

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab neile nõuetele täielikult. Maakohus on enam

kui põhjalikult vaaginud kõiki asjaolusid, mis omavad tähendust karistuse mõistmisel ning need

ammendavalt kohtuotsuses ka kajastanud ning teinud kohtu siseveendumuse kujunemise otsuse

lugejale jälgitavaks. Kohus on täielikult arvestanud ka neid asjaolusid, mida süüdistatav nimetab apellatsioonis – puhtsüdamlik kahetsus ja varalise kahju puudumine. Varalise kahju puudumise osas

selgitab kriminaalkolleegium täiendavalt, et õiguslikult on katse staadiumisse jäänud ning lõpule viidud süütegu enda olemuselt samased; isik on otsustanud kuriteo toimepanemise kasuks ning kui

puuduvad vabatahtliku loobumise tunnused, näitab see tema tahet teatud tagajärje saavutamiseks.

Maakohus on sellega seonduvalt õigustatult märkinud, et süütegu jäi lõpule viimata U.B tahtest mitteolenevatel põhjustel ning kahju ei tekkinud kauplusele vaid seetõttu, et süüdistatav peeti enne kuriteo lõpuleviimist lihtsalt kinni. Nendel asjaoludel on ainetu rääkida kahju puudumisest kui

karistust kergendavast või üldse mõjutavast asjaolust, kuivõrd süüdistatava enda käitumine ei omanud selle asjaoluga mitte mingisugust puutumust. Puhtsüdamlikku kahetsust on kohus karistust

mõjutava asjaoluna juba arvestanud ning olukorras, kus süüdistatavale oleks võinud mõista karistuseks vangistuse kestusega kuni viis aastat, on ringkonnakohtu hinnangul seda arvestatud ka

võimalikult maksimaalses määras. Süüdistatavale on varavastaste kuritegude toimepanemine kujunenud sisuliselt sissetulekuallikaks, mida kinnitab kõnekalt asjaolu, et U.B pani vaatluse

all oleva kuriteo toime samal päeval, mil ta eelmise karistuse kandmiselt kinnipidamiskohast vabanes. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonis esitatud väited ei sea kahtluse alla maakohtu põhistatud järeldust.

Seetõttu jätab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Apellandi poolt täiendavalt esitatud väite osas, et eelmise kohtuotsusega mõistetud

karistuse kandmiselt oleks pidanud ta vabanema ühe päeva varem, selgitab kriminaalkolleegium

prokuröri istungil väljendatud seisukohaga nõustuvalt, et see ei kuulu käesoleva kriminaalasjas esemesse ning seetõttu jätab ringkonnakohus selle küsimuse täielikult vaatluse alt välja.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Paavo Randma

Igor Amann

Urmas Reinola