2-14-54290/95 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

12. juuni 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-54290

Tsiviilasi

YY

hagi

DD

vastu

seltsinguvara

jagamiseks,

alternatiivselt kaasomandi lõpetamiseks

DD vastuhagi YY vastu kaasomandi lõpetamiseks,

kasutuseeliste

hüvitamiseks

ja

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

DD apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

15 299,32 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad advokaadid Hannes Olli ja Anu

Toomemägi

Kostja (apellant) DD (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. veebruari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-54290 osas,

millega maakohus mõistis YY-lt DD kasuks omandi kaotuse eest hüvitise alla 17 500

euro ja tasaarvestuse tagajärjel mõistis YYl-t DD kasuks välja hüvitise alla 13 550,73

euro (resolutsiooni p-d 4 ja 7).

2. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY-lt DD kasuks omandi kaotuse eest

hüvitis 17 500 eurot ja tasaarvestuse tagajärjel mõista YY-lt DD kasuks välja hüvitis

13 550,73 eurot.

4. Rahuldada DD apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta YY praeguse apellatsiooniastme menetluskulud 50 % ulatuses DD kanda ja DD

apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

6. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

6.1. Rahuldada DD 19. novembri 2019. a taotlus 18. novembri 2019. a istungi

protokolli parandamiseks.

2 (12)

6.1.1. Parandada protokolli 00:16:10 kostja lepingulise esindaja sõnavõtt

järgmiselt: „Tulenevalt esile kerkinud teemadest, siiani nõuab hageja

seltsingulepingu alusel vara jagamist“ ning „Kostja juhib tähelepanu sellele,

et hagi ja hagi täiendusi ja terviktekste on antud tsiviilasjas esitatud seitse.

Nendes menetlusdokumentides on hageja olnud erinevatel seisukohtadel oma

nõuete osas kui ka õiguslike aluste osas.“

6.1.2. Parandada protokolli 00:33:24 kostja lepingulise esindaja sõnavõtt

järgmiselt: „Vastuhagis on toodud 8 objekti, millest ainult 3 asuvad Raplas.“

6.2. Rahuldada YY hagi DD vastu osaliselt.

6.3. Lõpetada korteriomandi asukohaga TTT kaasomand viisil, mille kohaselt

korteriomand,

asukohaga

TTT,

mis

on

kantud

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna registriossa nr TTTTTTTT, jääb YY ainuomandisse.

6.4. Välja mõista YY-lt DD kasuks omandi kaotuse eest hüvitis 17 500 eurot.

6.5. Kohustada DD andma nõusolek kinnisasja registriosa numbriga TTTTTTTT

kaasomandi lõpetamiseks resolutsiooni p-s 6.3 nimetatud viisil, kaasomandi

üleandmiseks

vajaliku

asjaõiguslepingu

sõlmimiseks

ning

kinnistusraamatusse

kinnisasja

reaalosa

numbriga

TTTTTTTT

ainuomanikuna YY sisse kandmiseks. Asendada DD nõusolek käesoleva

kohtuotsusega.

6.6. Välja mõista DD-lt YY kasuks perioodi 1. aprill 2012 kuni 31. juuli 2019

kaasomandi säilitamise ja korrashoiuga seoses tehtud kulud 3949,27 eurot.

6.7. Tasaarvestada YY ja DD vastastikused kohustused ning tasaarvestuse

tagajärjel mõista YY-lt DD kasuks välja hüvitis 13 550,73 eurot (17 500 –

3949,27) eurot.

6.8. Jätta DD vastuhagi rahuldamata.

6.9. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

6.10. Jätta YY praeguse apellatsiooniastme menetluskulud 50 % ulatuses DD kanda

ja DD apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

6.11. Välja mõista DD-lt YY apellatsiooniastme menetluskulud 504 eurot.

Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. YY (hageja) esitas 11. juulil 2014 Pärnu Maakohtule DD (kostja) vastu hagi seltsinguvara

jagamiseks, alternatiivselt kaasomandi lõpetamiseks. Pärnu Maakohus saatis hagi

kohtualluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtule. Harju Maakohus tegi 5. märtsil 2016

3 (12)

vaheotsuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 25. augusti 2016. a otsusega tühistas. Asja

läbivaatamine jätkus maakohtus.

Hageja esitas 26. aprillil 2018 hagiavalduse tervikteksti ja täiendas seda 2. novembril 2018.

Hageja esitas 20. augustil 2019 haginõude suurendamise ja täpsustamise taotluse. Kokkuvõtvalt

palus hageja jagada poolte seltsinguvara selliselt, et hageja ainuomandisse jäävad sõiduauto

Škoda ja X TTT asuv korter (registriosa nr TTTTTTTT) ilma hüvitamise kohustuseta ning

kostja ainuomandisse jäävad OÜ M osad ilma hüvitamise kohustuseta. Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista ajavahemikul 2012. a aprillist kuni 2019. a juulini kaasomandiga kantud

kulutused 3949,27 eurot ja seadusjärgne viivis. Alternatiivselt palus hageja korteri suhtes

kaasomandi lõpetamist, jättes see hageja ainuomandisse ilma hüvitamise kohustuseta või

mõistliku hüvitise eest ning asendada kostja tahtevaldused korteriomandi omanikukande

muutmiseks või asendada need pärast hüvitise tasumist. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline seltsinguleping, mille kohaselt pidid

mõlemad pooled seltsinguvara soetamise, selle korrashoiu ning muude seotud kulude tasumisel

tegema võrdselt panuseid. 2000. aastal otsustasid pooled tegutseda ühise eesmärgi nimel,

milleks oli ühine pereelu. 13. aprillil 2000 ostsid pooled X TTT asuva korteri 75 000 krooni

eest. Pere ühiseks eluasemeks planeeritud korteri ostmisel tegi hageja panuse 20 000 krooni ja

kostja panuse 55 000 krooni. Kinnistusraamatusse tehtud kandes pidasid pooled end võrdsetes

osades kaasomanikeks. Hageja võttis 3. märtsi 2003. a laenulepingu nr 03-040444-EL alusel

Aktsiaseltsilt Hansapank laenu 5596 eurot ja 11. juunil 2006 täiendavalt 15 988 eurot intressiga

6 kuu EURIBOR + 4,5 % tagastamise tähtajaga 10. mai 2014. Laen 5596 eurot oli mõeldud

korteri renoveerimiseks ja laen 15 988 eurot korteri parendusteks, pere huvides sõiduauto

ostmiseks ja ühise lapse sünniga seotud muude kulutuste katmiseks. Laenusummade

tagastamine toimus igakuiselt hageja poolt ja vahenditest. Hageja kattis lisaks laenukohustuste

tasumisele ka pere muid ühiseid vajadusi. Pooled käsitlesid korterisse tehtavaid kulutusi

investeeringutena, millest saadavat tulu on võimalik hiljem võimalusel jagada või tasaarvestada

omavaheliste kohustustega.

2012. aasta keskel poolte ühine kooselu lõppes, mille järel kolis kostja korterist välja. Hageja

tegi kostjale 21. märtsil 2014 kirjaliku ettepaneku seltsinguvara jagamiseks, millest kostja

keeldus. Seltsinguvaraks on korter (26 600 eurot), sõiduauto Škoda (1300 eurot), OÜ M osad

(2500 eurot). Hageja tegi täiendavaid panuseid seltsinguvarasse kokku 26 015 eurot. See tuleb

seltsinguvara väärtusest (ilma OÜ M osata) maha arvata. Seltsinguvara väärtus on negatiivne

(- 6679,30 eurot).

Kaasomandi sätete alusel vara jagamisel tuleb poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Hageja on

valmis maksma kostjale hüvitisena maksimaalselt pool korteri turuväärtusest, s.o 13 300 eurot.

Hageja kandis korteri säilimise ja korrashoiuga kostja kaasomandi osale langevad kulud, millest

⅓ tasumist nõuab hageja kostjalt järgmiselt: ajavahemiku 1. aprilli 2012–30. aprilli 2015 eest

1599,65 eurot, 1. maist 2015–30. septembrini 2018 eest 1812,29 eurot ja 1. oktoobrist 2018–

31. juulini 2019 eest 537,33 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja võttis omaks, et korter kuulub pooltele võrdsetes mõttelistes osades, et korteri ostmisel

tasus kostja 55 000 krooni ja hageja 20 000 krooni ning et hageja sai laenulepingu alusel laenu

5596 eurot, mida kasutati osaliselt korteri renoveerimiseks.

Kostja vastuväidete kohaselt on seltsingulepingust tulenev nõue aegunud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi. Poolte kooselu, mida hageja käsitles seltsinguna, lõppes

2011. a märtsis. Seega muutus hageja väidetav nõue sissenõutavaks hiljemalt 2011. a märtsis.

Jagatava vara hulka ei saa kuuluda sõiduauto Škoda ega OÜ M osad. OÜ M asutati pärast

kooselu lõppemist ja sõiduauto Škoda on võõrandatud.

4 (12)

Kostja hinnangul saab tegemist olla üksnes korteri kaasomandi lõpetamise nõudega. Hageja ei

pidanud üksi peret üleval, sest kostja sissetulek oli 15 000–40 000 krooni kuus. Alates korteri

ostmisest kulus kostja sissetulek pere ülalpidamisele ja korteri renoveerimisele ning pärast

laenulepingu sõlmimist ka laenumaksete tasumisele. Kuna kostja oli kaugsõiduautojuht, viibis

ta enamuse ajast kodust eemal ning igapäevaste majandusküsimuste ja arvete tasumisega

tegeles hageja. Kui poolte vahel oli seltsing, ei saanud hageja esitada nõuet perioodi eest, mil

seltsing oli lõppenud. 11. juunil 2006 võetud laenust sai kostja teada alles hagis ja selle

tagasimakseid ei saa arvestada seltsingu huvides tehtud kulutuste hulka.

Korteri hind on võrreldes 2014. aastaga tõusnud. Kostja hinnangul on korteri turuväärtus

31 000 eurot.

Kaasomandiga seotud kulutuste hüvitamise nõue on põhjendamatu ja hea usu põhimõttega

vastuolus. Hageja nõuab, et kostja hüvitaks hageja ja tema elukaaslase kulud, mis on seotud

korteri igapäevase kasutamisega.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 27. märtsil 2015 Harju Maakohtule vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks,

kasutuseelise hüvitamiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks. 10. mail 2018 esitas kostja

vastuhagi tervikteksti. Kokkuvõtvalt esitas kostja järgmised nõuded:

 mõista hagejalt kostja kasuks välja korteri kasutuseelised 10. septembrist 2014 kuni

vastuhagi esitamiseni summas 1692,90 eurot;

 mõista hagejalt kostja kasuks välja korteri kasutuseelised alates vastuhagi esitamisest

kuni korteri kaasomandi lõpetamiseni igakuiselt 256,45 eurot kuus;

 mõista hagejalt kostja kasuks välja korteri ostuhinnast enamtasutud 1118,45 eurot;

 lõpetada korteri kaasomand selliselt, et anda korter kostja ainuomandisse hagejale

hüvitise maksmise kohustusega;

 tasaarvestada eelnevalt nimetatud summad kaasomandi lõpetamisel kostja poolt

hagejale makstava hüvitisega;

 asendada hageja tahtevaldused korteriomandi omanikukande muutmiseks. Lugeda

hageja tahteavaldused antuks alates kostja poolt hüvitise tasumisest hagejale.

Alates 2011. a märtsist on korterit kasutanud üksnes hageja. Korteri kasutuseeliste suurus on

512,90 eurot kuus, millest kostja osa on 256,45 eurot. Arvutuse aluseks on võetud korteri

keskmine üürihind. Vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud kasutuseelised on

1692,90 eurot. Kuni korteri kaasomandi lõpetamiseni on kasutuseelis 256,45 eurot kuus.

Kuna korteri ostuhind oli 75 000 krooni ja kostja tasus 17 500 krooni oma kaasomandi osa eest

rohkem, on kostjal õigus hagejalt nõuda 17 500 krooni (1118,45 eurot).

Kuivõrd kostja ei saa korterit kasutada ja hageja ei tasu kostjale kasutuseeliste hüvitist, tuleb

kaasomand lõpetada selliselt, et korter jääb hüvitise eest kostja ainuomandisse. Kaasomandi

jagamine selliselt on mõistlik, kuna hagejal ei ole kaasomandi enda ainuomandisse jätmiseks

hüvitise maksmiseks rahalisi vahendeid.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja vastuväidete kohaselt on kostja nõue korteri ostmisel hagejalt enamtasutud osa eest

1118,45 euro saamiseks müügilepingu alusel TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud ja samuti valesti

arvestatud.

Kostja nõue kasutuseeliste hüvitamiseks on pahatahtlik ja selle suurus tõendamata. Hageja ei

ole taksitanud kostjal korteri kasutamist ega ole sellest kasutuseeliseid saanud. Kasutuseeliseks

ei saa pidada enda kaasomandi osa kasutamist. Kostja ei ole alates 2012. a kevadest kandund

5 (12)

enda osa kaasomandi kuludest. Kasutuseeliste arvutamise aluseks võetud üürihind on liiga

kõrge.

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohus rahuldas 21. veebruari 2020. a otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagi

rahuldamata. Maakohus lõpetas poolte kaasomandi korterile, jättis selle hageja ainuomandisse

kohustusega hüvitada kostjale 15 000 eurot ning kohustas kostjat andma tahteavaldused

omanikukande muutmiseks. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemikul

2012. a aprillist kuni 2019. a juulini kaasomandi säilimise ja korrashoiuga seotud kulud

3949,27 eurot ning tasaarvestas vastastikused rahalised nõuded, mille tagajärjel tuleb hagejal

tasuda kostjale kaasomandi lõpetamisel hüvitist 11 550,73 eurot. Maakohus rahuldas kostja

19. novembri ja 18. novembri 2019. a taotlused protokolli parandamiseks taotlustes märgitud

ulatuses. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Vaidlustamata asjaoludel kuulub pooltele võrdsetes mõttelistes osades X TTT asuv

korteriomand, mille ostuhinnast tasus hageja 20 000 krooni ja kostja 55 000 krooni. 3. märtsil

2003 sõlmisid hageja ja Aktsiaselts Hansapank laenulepingu nr 03-040444-EL, mille alusel sai

hageja laenu 5596 eurot ja seda kasutati osaliselt korteri renoveerimiseks. Pooled ei olnud

abielus.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli seltsingulepinguline suhe korteri ostmiseks

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1). Hageja selge eesmärk oli luua kostjaga ühiselt tingimused

elamiseks ühises eluruumis, et kasvatada last. Samal eesmärgil võeti 3. märtsil 2003 laenu

korteri renoveerimiseks. Korter soetati poolte kaasomandisse ja see oli poolte ühine eluase

vähemalt üksteist aastast. Pooled esitasid tõendeid kulutuste kandmise kohta korteri

soetamiseks, renoveerimiseks ja seal ühiselt elamiseks. Maakohus viitas korteri

kinnistusraamatu väljavõttele, 3. märtsi 2003. a laenulepingule, korteri müügilepingule ja

tunnistaja MM (M) ütlustele.

Korteri osas on hageja nõue selle jagamiseks seltsinguõigussuhte alusel põhjendatud. Muu

hagiavalduses seltsinguvarana nimetatud vara on omandatud asjaõiguse üldreeglite järgi ning

kuuluvad isikule, kelle nimele need on omandatud.

Maakohtu hinnangul lõppes seltsinguleping 2012. a augustis ja hagi on esitatud 11. juulil 2014,

mistõttu ei ole hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Pooled ei ole esitanud tõendeid, et

pooled oleksid otsustanud seltsingu lõpetada. Seega tuleb seltsingu lõppemise ajaks lugeda

poolte kooselu lõppemine (VÕS § 596 lg 1 p-d 1 ja 5). Pooltel on erinevad arusaamad, millal

poolte kooselu lõppes. Vaidlust ei ole, et kostja kolis 2012. a augustis korterist välja. Kostja

pidas poolte suhte lõpuks 2011. a märtsi, kui kostjale said teatavaks kahtlused hageja suhtest

teise isikuga, kuid maakohus leidis, et kostja ei väljendanud hagejale piisavalt selgelt oma tahet

kooselu nimetatud ajal lõpetada (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2). Kostja on vastuses hagile märkinud,

et kuni 2012. a suveni tegi kostja pingutusi, et kooselu hagejaga taastada, kuid see ei

õnnestunud. Nimetatu nähtub ka fotodelt. Kostja väljendas selget tahet kooselu lõpetada 2012. a

augustis, kui kolis korterist välja.

Maakohus leidis, et korter tuleb jagada kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt arvestades poolte

panuseid. Hageja kinnitas 18. novembri 2019. a istungil, et on võimeline tasuma kaasomandi

lõpetamisel kostjale hüvitist. Korteri kaasomandi lõpetamine hageja taotletud viisil on

põhjendatud, sest see koormab kaasomanikke kõige vähem. Vaidlust ei ole, et korterit kasutab

hageja koos poolte ühise alaealise pojaga. Kostja on küll teatanud, et korteri kostjale jätmisel

lubab kostja hagejal koos pojaga korteris elada kuni poja täisealiseks saamiseni, kuid nimetatut

ei saa pidada põhjuseks korteriomandi kostjale jätmisel. Samuti on hagejal korteriga

eelduslikult suurem emotsionaalne side kui kostjal, kuivõrd hageja on seal elanud alates selle

ostmisest.

Kuna kostjale kuulub ½ korteri kaasomandist ja korter jääb hageja ainuomandisse, on hagejal

kohustus tasuda kostjale omandi kaotuse eest ½ korteri väärtusest. Pooled esitasid korteri

6 (12)

turuväärtuse tõendamiseks 2014. a ja 2018. a asjatundja arvamused, mille kohaselt on korteri

väärtuseks vastavalt 24 500 eurot ja 31 000 eurot. Kuna kaotatud omandi väärtus määratakse

kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb korteri väärtuseks arvestada

31 000 eurot.

Maakohus asus asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 alusel seisukohale, et korteri kaasomand tuleb

lõpetada viisil, mille kohaselt korteri asinuomanikuks saab hageja ja hagejal tuleb kostjale

hüvitada 15 500 eurot. Kostja tahteavaldus kinnistusraamatu kande tegemiseks tuleb asendada

kohtuotsusega (TsÜS § 68 lg 5).

Hageja kulutuste hüvitamise nõue on AÕS § 75 lg 1 järgi põhjendatud ja kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista ajavahemiku 1. aprill 2012 kuni 31. juuli 2012 eest 3949,27 eurot.

Koondtabelist ja arvetest nähtuvalt palub hageja kostjalt välja mõista ½ tasutud majaelektri,

kütte, remondi, pakett „üüriarvestus“, maja kindlustuse, halduse, pelletkamina ehituse, ühistu

liikmemaksu ning ⅓ prügi kuludest. Kulud on otseselt seotud korteri omamisega, mitte niivõrd

sees elamisest tingitud kuludega. Vaatamata sellele, kas isik elab endale kuuluvas korteris või

mitte, tuleb korteriomanikul korteriühistu liikmena need kulud tasuda. Maakohus viitas

Märjamaa valla jäätmehoolduseeskirja § 28 lg-le 2 ja korteriomandi- ja korteriühistuseaduse §

31 lg-le 2.

Kostja vastuhagis esitatud kasutuseeliste nõude jättis maakohus rahuldamata, kuna kostja ei

tõendanud, et hageja takistab alates 10. septembrist 2014 kostjat oma kasutusõigust teostada

(AÕS § 71 lg 2). Kostja kinnitas 26. veebruari 2016. a istungil, et keegi pole tal keelanud

korteris käia ja ta käib seal last vaatamas. Kostjal olid korteri võtmed, mistõttu oli tal ligipääs

korterile olemas. 2019. a e-kirjadest nähtuvalt on hageja korteri lukud küll vahetanud, kuid

kinnitanud kostjale, et korteri kaasomanikuna saab ta võtme, kui soovib. Pelgalt asjaolu, et

korteri võti on ühe kaasomaniku käes, ei tähenda automaatselt seda, et kaasomaniku poolt oleks

kaasomandi eseme kasutus ja valdus olnud takistatud olukorras, kus isik võtme saamiseks ise

midagi ette ei võta.

Pooltel on teineteise vastu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 järgi

tasaarvestatavad nõuded. Tasaarvestuse tulemusel tuleb hagejal kostjale tasuda kaasomandi

lõpetamisel hüvitis summas 11 550,73 eurot (15 500 – 3949,27).

Kohtupraktika kohaselt on kaasomandi lõpetamisel põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus hagi rahuldas ja jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus põhjendamatult ja ekslikult, et poolte

vahel on seltsinguleping ja korter tuleks jagada arvestades poolte panuseid. Seejuures

maakohus poolte panuseid siiski ei arvestanud, vaid lähtus hüvitise määramisel kaasomandi

osade suurusest. Hageja ei tõendanud seltsingu olemasolu ja eesmärki. Hageja viitas menetluses

läbivalt erinevatele seltsingu eesmärkidele, kuid ei suutnud seda selgelt formuleerida.

Maakohus rikkus TsMS §-s 5 sätestatut, kui asus ise hageja eest seltsingu eesmärki ja selle

tingimusi sisustama. Kostja väitis menetluses, et poolte vahel ei olnud seltsingut ettevõtluse

arendamiseks ja põhjendas seda. Maakohus leidis põhjendamatult, et seltsingu eesmärk oli luua

kostjaga ühiselt tingimused elamiseks ühises eluruumis ühise lapse kasvatamiseks. Hageja

sellisele eesmärgile isegi ei tuginenud.

Maakohus kohaldas valesti seltsingulepingu sätteid. Maakohus jättis tähelepanuta, et pooled

omandasid korteri kaas-, mitte ühisomandisse. Seega oli poolte vaheline õigussuhe määratletud

ja see ei saa olla seltsingu vara. Seda kinnitavad ka menetluses poolte esiletoodud asjaolud.

7 (12)

Maakohus leidis ekslikult, et kuna kostja ei väljendanud 2011. a märtsis selget tahet suhte

lõppemise kohta, lõppes seltsing 2012. a augustis, kui kostja korterist lõplikult välja kolis. Kuna

hageja alustas varjamatult suhet teise mehega, ei pidanud kostja hagejat suhte lõppemisest

2011. a märtsis eraldi teavitama. Kuni 2012. a augustini ühes korteris aeg-ajalt viibimist ei saa

suhteks pidada. Eelnevat arvestades on hageja nõue seltsingulepingu alusel vara jagamiseks

TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud.

Maakohus rahuldas hageja nõude kaasomandi lõpetamiseks ja määras hüvitise suuruse valesti.

Kuna nõue kaasomandi lõpetamiseks ei olnud selge, ei oleks tohtinud hagi menetleda või oleks

tulnud jätta see rahuldamata. Hageja ei olnud nõus kostjale omandi kaotuse eest hüvitist

maksma ega seadnud omandi kaotust sõltuvusse hüvitise maksmisega. Maakohtu resolutsioonis

ei ole kohus seadnud kostja tahteavalduste andmist sõltuvusse hageja poolt kostjale hüvitise

maksmisega. Seetõttu võib kostja korteri omandi kaotada, ilma selle eest hüvitist saamata.

Kostja vastuhagi nõue kaasomandi lõpetamiseks ja korteri kostjale jätmiseks on sõltuv hüvitise

maksmisest.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja tõendi, mille kohaselt korteri turuväärtus 2020. a jaanuaris

on 35 000 eurot. Maakohus ei põhjendanud, miks ta võttis hagejalt kostja kasuks omandi

kaotamise eest 15 500 euro suuruse hüvitise väljamõistmisel aluseks kostja tõendi korteri

turuväärtuse kohta 2018. a novembri seisuga. Selliselt rikkus maakohus TsMS § 232 lg-s 1

sätestatut. Kohtupraktika kohaselt peab tõendite vastuvõtmine ja nendest keeldumine olema

menetlusosalistele arusaadav. Nimetatu omab tähendust ka vastuhagi lahendamisel. Eelviidatud

kostja tõend võimaldab omandi väärtuse kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi

kaotamise aja seisuga.

Maakohus rahuldas hageja nõude mõista kostjalt välja korteriga seoses tehtud kulutused kostja

vastuväiteid arvestamata (TsMS § 442 lg 8). Menetluses ja apellatsioonkaebuses esitatud

väiteid arvestades on äärmiselt ebaõiglane nõuda kostjalt korteriga seotud kulude hüvitamist

(VÕS § 6 lg 2).

Vastuhagis esitatud võlgnevuse 1118,45 euro väljamõistmise nõude jättis maakohus

lahendamata. Kasutuseeliste nõude rahuldamata jätmisel rikkus maakohus selgitamiskohustust,

hindas tõendeid valesti ja kohtles pooli ebavõrdselt. Maakohus leidis üllatuslikult ja

vastuoluliselt, et nõue on tõendamata. Maakohus rikkus tõendite vastuvõtmise kohustust.

Praegusel juhul on hageja kasutanud kostjale kuuluvat osa kaasomandis olevast korterist ja

saanud sellest vastavalt kohtupraktikale eelduslikult kasutuseeliseid. Seega ei ole oluline, kas

kostjal oli talle kuuluva omandi kasutamine takistatud või mitte. Seejuures järeldas maakohus

kostja ütlustest ja 2019. a maikuu e-kirjavahetust valikuliselt hinnates ekslikult, et korteri

kasutamine ei olnud takistatud ja jättis teised tõendid põhjendamatult kõrvale. Korteri

sihipärane kasutamine oleks selles elamine või selle üürileandmine, mitte seal lapsel külas

käimine. 9. jaanuari 2020. a määrusega uuendas maakohus menetlust, kuna leidis otsust

kirjutades, et hagejale ei ole antud võimalust esitada täiendavaid tõendeid korteri väärtuse ja

üürihindade kohta. Kui kohus otsust kirjutades juba tõendeid analüüsis, oleks pidanud ka

kostjale andma võimaluse esitada tõendeid selle kohta, et kostjal on korteri kasutamine

takistatud.

Vastus apellatsioonkaebusele

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

praeguse otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas

asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Osas, millega maakohus

8 (12)

hageja hagi osaliselt rahuldas ja kostja vastuhagi jättis rahuldamata, jääb maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid selles osas tuleb muuta ja täiendada otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 654 lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsuse

peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes ei ole nõus kaasomandi lõpetamisel korteri

jätmisega hageja ainuomandisse, omandi eest makstava hüvitisega ning vastuhagi rahaliste

nõuete rahuldamata jätmisega. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas

kostja 19. novembri 2019. a taotluse 18. novembri 2019. a kohtuistungi protokolli

parandamiseks (resolutsiooni p 1). Pooled ei ole eeltoodud maakohtu otsustuse peale

vastuväiteid apellatsioonimenetluses esitanud (TsMS § 660 lg-d 1 ja 2)

10. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-st 1 on ringkonnakohus seotud esimese astme kohtu

tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud

apellatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle:

 Poolte kaasomandis on võrdsetes osades korter asukohaga TTT;

 Korter osteti 13. aprillil 2000. a ning ostuhinnast tasus hageja 20 000 krooni ja kostja

55 000 krooni (I kd, tl 48-51);

 Hageja sõlmis 3. märtsil 2003. a Swedbank AS-iga (endine AS Hansapank)

laenulepingu nr 03-040444-EL ja laenu kasutati korteri remontimiseks;

 Pooled kasutasid korterit ühise eluasemena vähemalt 11 aastat ning neil on ühine laps.

11. Hageja nõudis esmalt kostjalt oma panuste tagastamist või hüvitamist seltsingu

likvideerimise kaudu (VÕS § 600 ja § 603). Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud

hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja

nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (vt TsMS §

436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

11.1. Maakohus leidis, et hageja nõue korteri jagamiseks seltsinguõigussuhte alusel on

õiguslikult põhjendatud. Muu hagis märgitud vara ja kohustused (laenud, sõiduauto Škoda ja

OÜ M osad) ei olnud maakohtu hinnangul seltsinguvara ning nendega maakohus ei arvestanud.

Samuti ei arvestanud maakohus hageja poolt korterile tehtud väidetavate kulutustega. Nende

asjaolude osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud.

11.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud seltsingulepingu sätteid.

Kuigi hageja ei ole seltsingulepingu sõlmimise täpsemaid asjaolusid välja toonud, siis saab

järeldada, et väidetav leping sõlmiti korteri ostmise ajal. Nii on hageja viidanud poolte

faktilisele käitumisele, et korter osteti koheselt võrdsetes osades poolte kaasomandisse. Seega

sai väidetav lepingu sõlmimine aset leida Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) kehtimise ajal.

Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) § 11 järgi enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust ning kestvuslepingutele

kohaldatakse alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut.

TsK §-s 438 sätestatud ühise tegutsemise leping on sarnane VÕS §-s 580 sätestatud

seltsingulepinguga (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 16).

Ühise tegutsemise lepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool,

kes sellele tugineb. Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt

ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad

lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas

või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende

9 (12)

ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende

kaasomandis. Sellise lepingu võisid pooled sõlmida suuliselt.

Kolleegiumi hinnangul ei tõenda asjaolud, mille alusel maakohus tuvastas pooltevahelise ühise

tegutsemise lepingu, sellise lepingu sõlmimist. Ühise tegutsemise lepingu tunnuseks on

lepinguosaliste tegutsemine ühise majandusliku eesmärgi nimel ja sellele peab järgnema ka

ühise asja asjaajamine. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu, ühise majapidamise

korraldamine ja kokkulepe osta korter kaasomandisse ei vasta ühise tegutsemise lepingu

kriteeriumitele. Sellest ei saa tekkida isikutele siduvaid kohustusi. Maakohtu poolt tuvastatud

asjaolud viitavad üksnes sellele, et kooselu ajal ostetud korter omandati asjaõiguse üldreeglite

järgi kaasomandisse ning täiendavaid kokkuleppeid, millega pooled soovisid olla seotud, vara

suhtes ei sõlmitud. Seega muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ja leiab, et poolte

vahel ei olnud korteri soetamisel seltsingulepingulist suhet. Maakohtu otsuse põhjendused

seltsingulepingu lõppemise aja tuvastamise kohta jäetakse maakohtu otsusest välja (maakohtu

otsuse p-d 6-11). Kuna kostja apellatsioonkaebuse väide hageja nõude aegumise kohta

puudutab maakohtu otsusest välja jäetud põhjendusi, ei pea kolleegium vajalikuks neile vastata.

12. Samas ei viinud maakohtu poolt väär materiaalõiguse kohaldamine ebaõige järelduseni, et

korteri osas kaasomandi lõpetamisel tuleb kohaldada kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige

AÕS § 77 korteri jagamise viiside kohta).

12.1. Maakohus on õigesti kohaldanud kaasomandi lõpetamise sätteid ja leidnud, et korter tuleb

jätta hageja ainuomandisse ning hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks hüvitis. Praegusel

juhul soovisid mõlemad pooled korteri enda ainuomandisse jätmist. Kaasomandi lõpetamise

nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme (vt ka Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-85-05, p 22). Maakohus on nõuetekohaselt kaalunud mõlema kaasomanike huve ning

leidnud, et korter tuleb jätta hageja ainuomandisse. Kolleegium järgib selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).

Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsusest

teistsuguse järelduse tegemiseks. Hageja on apellatsioonimenetluses kinnitanud, et isegi kui

kaasomandi lõpetamisel määratakse väljamakstavaks hüvitiseks 17 500 eurot (35 000 ÷2), siis

ta soovib jätkuvalt korteri enda ainuomandisse jätmist hüvitise maksmise vastu.

12.2. Samuti ei välista hageja kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamist kostja väide, et hageja

nõue ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele ja seetõttu ei ole maakohtu otsuse

resolutsioon täidetav. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3-5

täidetavad. Asjaolu, et maakohus ei ole sidunud kohtuotsuse resolutsioonis hüvitise maksmise

kohustust omandist ilmajäämise osas tahteavalduse andmisega, ei muuda maakohtu otsuse

resolutsiooni täidetamatuks. Kohus ei või otsuses teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud

(TsMS § 439). Hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Maakohtu menetluses ei ole ka kostja

esitanud taotlust maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 täitmise korra kindlaksmääramiseks. Seda

ei ole kostja teinud ka apellatsioonimenetluses.

13. Maakohus on tuvastanud korteri väärtuse 31 000 eurot asjatundja arvamuse alusel seisuga

2018. a november (V kd, tl 76-79). Apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja väljamõistetud

hüvitise suurust põhjusel, et maakohus on rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme.

13.1. Maakohus on õigesti viidanud, et kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise

maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi

kaotamise aja seisuga. Samas ei ole maakohus seda põhimõtet korteri väärtuse kohta esitatud

tõendite hindamisel järginud, rikkudes otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 232 lg 1 ja §

442 lg 8). Kolleegium saab eeltoodud rikkumise kõrvaldada.

13.2. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on põhjendamatult

jätnud arvestamata korteri väärtuse hindamisel 31. jaanuaril 2020 esitatud tõendiga. Kostja

10 (12)

esitatud tõendi kohaselt on korteri turuväärtus 2020. a jaanuaris 35 000 eurot (V kd, tl 143-144

pöördel). Tegemist on TsMS § 272 lg 2 järgi eriteadmistega isiku arvamusega ning hageja

esitatud väited ei anna alust lugeda seda dokumentaalset tõendit ebausaldusväärseks. Nimetatud

asjatundja arvamuse andmisel on turuväärtuse hindamisel aluseks võetud 2014. a sama korteri

hindamisakt (vt I kd, tl 169-193) ning korteri turuväärtuse tõusu põhjust tingivad asjaolud on

asjatundja arvamuses välja toodud (võrreldavad varad). Hageja ei ole tuginenud sellele, et

korteri seisukord, mis on sätestatud 2014. a hindamisaktis, oleks sedavõrd muutunud, et see

võiks tingida asjatundja arvamuse ebausaldusväärsuse seetõttu, et hindaja ei teostanud 2020. a

jaanuaris ise korteri ülevaatust. Kui hageja leidis, et apellatsioonimenetluse jooksul on korteri

turuväärtus oluliselt langenud ning 2020. a jaanuari väärtus 35 000 eurot on ebaõiglaselt kõrge,

siis asja lahendamisel tähtust omava uue tõendi esitamine ei ole apellatsioonimenetluses TsMS

§ 652 lg 3 p 2 ja lg 4 järgi täielikult välistatud. Seega on hageja väide tõendamata.

13.3. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaasomandi lõpetamisel võtta aluseks korteri turuväärtus

35 000 eurot. Hageja on 15. mai 2020. a menetlusdokumendis kinnitanud, et ka sellise korteri

väärtuse puhul on tal võimalus ja soov maksta kostjale välja hüvitis 17 500 eurot.

14. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja korteriga seotud kulutused 3949,27 eurot. Tegemist on pooles

ulatuses kulutustega, mida hageja on perioodil 1. aprill 2012 kuni 31. juuli 2019 korteri eest

korterelamu haldajale ja hiljem korteriühistule tasunud.

14.1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõude eeldused on täidetud ja nõue

kuulub rahuldamisele. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

Praeguses asjas nõuab hageja, et kostja hüvitaks talle poole korteri majandamiskuludest ja

korterelamu elektrienergia tasust, mida hageja on üksi poolte kaasomandis oleva korteri eest

tasunud. Pooled ei vaidle, et kostja ei kasutanud korterit vaidlusalusel perioodil ning hageja

tasus sel ajal korteri majandamiskulude ja korterelamu elektrienergia eest. Maakohus leidis

õigesti, et hagi rahuldamise aluseks on kaasomandit reguleerivad sätted (AÕS § 75 lg 1).

AÕS § 75 sätestab reegli kulutuste kandmise ja kahju katmise kohta, mis toimub kaasomanike

poolt vastavalt nende kaasomandi osa suurusele. Kaasomanik peab kandma kulutusi vastavalt

tema osale kaasomandis. Esitatud asjaoludest ei tulene, et kaasomanikud oleksid seda

põhimõtet kokkuleppel muutnud. Kulutused, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on AÕS §

75 mõttes koormatisteks ja kulutusteks, mida tuleb kaasomanikul kanda, sh prügikulu (vt nt

Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-12, p 12). Hageja on tõendanud,

et ta on kandnud kulutusi ka kostja kaasomandi osa eest, s.t teinud rohkem kulutusi, kui tema

kaasomandi osa eeldaks. Maakohus on õigesti leidnud, et kaasomanik on õigustatud teiselt

kaasomanikult nõudma kulutuste hüvitamist ka siis, kui kulutused ei ole vajalikud asja

säilitamiseks (VÕS § 72 lg 4). Kuna hageja on täitnud kostja kohustuse, võib ta kostjalt nõuda

tehtud kulutuste hüvitamist (VÕS § 78 lg 4 ja AÕS § 75 lg 1). Kolleegiumi hinnangul ei ole

hageja nõue kostja vastu kostja esitatud asjaoludel hea usu põhimõtte alusel välistatud. Hageja

ei nõua kostjalt selliste kulutuste hüvitamist, mis sõltuvad teenuse tarbimisest (nt vesi,

kanalisatsioon ja korteris kasutatud elektrienergia).

15. TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi tuleb hagejal kaasomandi lõpetamisel maksta kostjale

hüvitis 13 550,73 eurot (17 500 – 3949,27).

16. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis

kostja vastuhagis esitatud rahalised nõuded hageja vastu rahuldamata.

Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole sisuliselt ühte

kostja esitatud rahalist nõuet 1118,45 euro väljamõistmiseks üleüldse otsuse põhjendustes

11 (12)

käsitlenud. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8), kuid selle

rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada.

16.1. Kostja nõue hageja vastu tuleneb sellest, et ta maksis korteri omandamisel ka hageja

kaasomandi eest 1118,45 eurot. Hageja leiab, et kuna kostja nõue tuleneb korteri

müügilepingust, siis on kostja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud (vt hageja 29. aprilli 2015. a

menetlusdokumendi II ptk; II kd, tl 230).

Korteri müügileping sõlmiti 13. aprillil 2000. a, mistõttu tuleb kohaldada sellel ajal kehtinud

TsK ja TsÜS sätteid, sest tegemist ei ole kestvuslepinguga (VÕSRS § 11). TsK § 187 järgi

solidaarne kohustus või solidaarne nõue tekib, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega,

eriti kohustise eseme jagamatuse korral. Solidaarse kohustuse täitmine täielikult ühe võlgniku

poolt vabastab ülejäänud võlgnikud täitmisest kreeditorile (TsK § 188 lg 4). Tulenevalt

müügilepingu p-st 5 olid pooled korteri müüja ees ostuhinna tasumise kohustuse osas

solidaarvõlgnikud TsK § 187 järgi (müüja oleks saanud ükskõik kumma ostja vastu esitada

nõude täies ulatuses). TsK § 188 lg 5 esimese lause järgi on solidaarse kohustuse täitnud

võlgnikul tagasinõudeõigus ülejäänud võlgnike vastu võrdsetes osades, välja arvatud temale

endale langev osa, kui seaduse või lepinguga ei ole määratud teisiti.

Kui enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg 10 aastat ja see on pikem kui TsÜS-s sätestatud aegumistähtaeg, siis VÕSRS

§ 9 lg 2 järgi, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud

seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a.

Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et nõue ei saa olla aegunud, nt aegumine on katkenud

või peatunud. Seega tulnuks kostjal talle üle läinud müügilepingust tuleneva ostuhinna 1118,45

euro väljamõistmiseks esitada hagi hiljemalt 1. juulil 2005. Kuna kostja esitas vastuhagi

27. märtsil 2015, siis on nõue aegunud.

16.2. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu lõppjäreldus õige, et kostja nõue hagejalt 1118,45 euro

väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

17. Maakohus jättis kostja kasutuseeliste hüvitamise nõude rahuldamata põhjusel, et kostja ei

ole tõendanud, et tal on kaasomandi kasutusõiguse teostamine alates 10. septembrist 2014

takistatud. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et oluline on kasutamise

takistamine. Praegusel juhul omab kostja arvates nõude rahuldamise eeldusena tähtsust see, et

hageja kasutab kostja kaasomandi osa ja saab sellest kasutuseeliseid.

17.1. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et kostja nõude õiguslikuks aluseks

saab olla AÕS § 71 lg 2. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et korter oleks olnud välja üüritud.

Seega saab kostja hagejalt nõuda kasutuseeliste hüvitamist.

17.2. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et kostjal on hageja vastu

hüvitisnõue üksnes asjaolust, et hageja kasutab suuremat pinda, kui tema kaasomandi osa

eeldab. Maakohus on tõendeid õigesti hinnates tuvastanud, et hageja ei kasuta kaasomandis

olevat korterit viisil, mis takistaks kostjal oma kasutusõigust teostada. Selles osas ei korda

kolleegium maakohtu otsuse põhjendust. Üksnes asjaolu, et kostja ei soovi korteris koos

hagejaga elada, ei anna kasutuseeliste hüvitamise nõudmiseks alust.

17.3. Kolleegium märgib täiendavalt, et praegusel juhul ei ole pooled kokku leppinud, et kostja

korterist väljakolimisel maksab hageja talle hüvitist. Kasutuseeliste hüvitamise nõuet tuleb

hinnata hea usu põhimõttest lähtudes. Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et kasutuseelise

hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui hüvitist nõutakse tagantjärele

olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku

käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi kokkuleppe, mille järgi hüvitist

ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a

otsus nr 3-2-1-137-10, p-d 13-14). Praegu on kostja esitanud hüvitisnõude kohtumenetluse

kestel, kui pooled vaidlevad kaasomandi lõpetamise üle. Kolleegiumi hinnangul, arvestades

pooleliolevat kohtumenetlust ja asjaolusid, et kostja ise lahkus korterist ja hageja ei kasuta

12 (12)

korterit viisil, mis takistaks kostjal oma kasutusõigust teostada, on hageja nõue vastuolus hea

usu põhimõttega (TsÜS § 138 ja VÕS § 6).

18. Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu otsuse osaline tühistamine alust maakohtus

kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kaasomand

lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud ja õiglane jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda (vt Riigikohtu 27. septembri 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14).

Kolleegiumi hinnangul tuleb sõltumata apellatsioonkaebuse osalisest rahuldamisest jätta hageja

praeguse apellatsioonimenetluse kulud 50 % ulatuses TsMS § 163 lg 2 järgi kostja kanda ja

kostja kulud tema enda kanda. Hageja oli nõus asja lahendama kompromissiga selliselt, et

kaasomandi lõpetamisel jääb korter hageja ainuomandisse ja ta maksab kostjale hüvitise 15 000

eurot. Hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud ringkonnakohtu ettepanekul hageja.

19. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad

menetluskulud. Hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb

rahuldada. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale apellatsiooniastmes

osutatud õigusabi 7 tundi tunnihinnaga 144 eurot käibemaksuga.

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175

lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsuse ja

apellatsioonkaebusega tutvumiseks 2 tundi, vastuse koostamisega 4 tundi ja seisukoha

koostamiseks 1 tund. Kolleegium peab nende toimingute ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks.

Samuti peab kolleegium põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu. Kostjalt tuleb hageja kasuks

välja mõista 3,5 tunni eest 504 eurot (käibemaksuga). Hageja palub kohustada kostjat maksma

menetluskulude maksmisega viivitamise korral viivist (TsMS § 177 lg 4).

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler