2-18-12773/45 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

12. juuni 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-12773

Tsiviilasi

Aspen Grupp OÜ hagi X OÜ vastu töövõtulepingust

tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 8. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

43 763,49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Aspen Grupp OÜ (registrikood

11104843), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul

Talts

Kostja (apellant): X OÜ (registrikood XXXXXXXX),

seaduslik esindaja juhatuse liige CC

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Harju Maakohtu 8. aprilli 2019 otsus tühistada osas, milles kostjalt mõisteti

välja suurem summa kui 26 521,19 eurot, ning jaotati ja määrati kindlaks

menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi eelmises

lauses märgitust suuremas summas rahuldamata ja menetluskulud poolte endi

kanda. Ülejäänud osas jätta esimeses lauses nimetatud otsus muutmata.

I.2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

I.4. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid kindlaks määrata.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Mõista kostjalt X OÜ-lt hageja Aspen Grupp OÜ kasuks välja 26 521,19 eurot.

II.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

II.4. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

2 (18)

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aspen Grupp OÜ (hageja) esitas 28. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi X OÜ (kostja)

vastu töövõtulepingust tulenevas nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla

40 705,80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1965,45 eurot ja hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni viivise 0,1% päevas tasumata summalt, kuid kokku mitte rohkem kui 5%

lepingu maksumusest, st 4675,29 eurot.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

pooled sõlmisid 2. oktoobril 2017 töövõtulepingu (edaspidi: leping), mille alusel

hageja (töövõtja) tegi kostjale (tellija) lammutustöid Tallinnas aadressidel Tartu

mnt 80, 80A (ala nr 1), 80B (ala nr 2), 80C ja 80D (nende ja 80B vahel asub ala nr 3,

koos edaspidi: ehitusplats);

-

lepingu kogumaksumus oli 72 000 eurot koos käibemaksuga. Alade nr 1 ja 2 tööde eest

esitatud arved kostja tasus. Ala nr 3 tööde eest 31. juulil 2018 esitatud arve nr 218198

summas 19 200 eurot jättis kostja tasumata, tasumise tähtpäev oli 14. august 2018;

-

hageja tegi ka lisatöid, mille kohta pooled sõlmisid igakordselt täiendavad

kokkulepped. Lisatööde eest 28. mail 2018 esitatud arve nr 218127 summas

21 505,80 eurot jättis kostja tasumata, tasumise tähtpäev oli 11. juuni 2018;

-

kostja põhivõlg on 40 705,80 eurot, millele lisandub viivis lepingu p-s 12.2.1

kokkulepitud määras 0,1% päevas, kuid mitte rohkem kui 5% lepingu maksumusest.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja jättis ala nr 3 tööd lõpetamata, mille kohta kostja saatis hagejale 31. juulil 2018

e-kirja. Jäätmete äraveoga tegeles hageja veel vähemalt viis nädalat pärast

30. juulit 2018;

-

lepingust tulenevalt oleksid lisatööd pidanud olema kokku lepitud kirjalikus vormis,

mida aga ei tehtud. Kostja küll kooskõlastas võimalike lisatööde maksumuse, kuid ei

tellinud neid. Hageja esitatud andmed 25. mai 2018 lisatööde tabelis ei vasta

tegelikkusele. Kostja saatis lisatööde tabeli hagejale 31. mail 2018 tagasi koos

omapoolsete parandustega, kuid hageja ei ole korrigeeritud andmeid ega arvet esitanud;

-

tööde käigus sai kahjustada muuhulgas Tartu mnt 80 hoone paekivifassaad, Masina

tn 22 hoone otsasein, liiklusmärk, reklaamsilt ja kanalisatsioonikaev. Hageja peab selle

kahju

hüvitama.

OÜ KALDRAM

(edaspidi:

Kaldram)

15. septembri 2018

hinnapakkumise kohaselt on parandustööde hind 22 708,80 eurot. Kostja tasaarvestab

selles summas kahjunõude hageja nõudega. Lisaks hilines hageja tööde teostamisega.

3 (18)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 8. aprilli 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 43 763,49 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 96,02% ulatuses

kostja kanda, ülejäänud osas poolte endi kanda.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

hageja tegi lepingu alusel lammutustöid aadressidel Tartu mnt 80, 80A, 80B, 80C ja

80D Tallinnas;

-

lepingu järgne töö toimus kolmel territooriumil (alal) ja tööde maksumus oli fikseeritud

lepingu osaks olevas hinnapakkumises. Aladel nr 1 ja 2 on tööd tehtud ja nende eest on

tasutud. Ala nr 3 tööde kokkulepitud maksumus oli 19 200 eurot (käibemaksuga).

Hageja alustas sellel alal töödega 22. juunil 2018 ning esitas tööde kohta kostjale

31. juulil 2018 akti ja arve, mida kostja ei tasunud;

-

mais 2018 tegi hageja töid, mida hageja käsitleb lisatöödena. Nende kohta esitas hageja

kostjale 15. mail 2018 esialgse tabelarvestuse ja 25. mail 2018 lõpliku arvestuse.

Sellele vastava arve esitas ta 28. mail 2018 summas 21 505,80 eurot. Kostja esitas

31. mail 2018 vastuväite, millele oli lisatud kostja parandustega tabel. Kostja tunnistas

hageja õigust saada lisatööde eest 6270 eurot (käibemaksuga), aga arve on tervikuna

tasumata.

3.2. Põhjendatud on hageja nõue lisatööde eest tasu saamiseks ulatuses, milles kostja pole

nende faktilist teostamist vaidlustanud.

Lisatööde tõendamiseks esitas hageja 2018. aasta aprillis ja mais saadetud poolte e-kirjad. Neist

nähtub osade lisatööde ja töövahendite kooskõlastamine. Kostja ei tõendanud, et need olid

lepingus kokkulepitud tööd.

Lisatööde eest esitatud tasunõude osalise tunnistamisega on vastuolus kostja väide, et lisatööde

kokkulepe on vorminõude rikkumise tõttu kehtetu. Kostja eitab hageja lisatööde tabelis

kajastatud tööde faktilist teostamist ainult väikeses ulatuses, kokku on vaidlustatud summa

1617,60 eurot. Nimetatud summa tuleb hageja nõudest lahutada ja kostja peab tasuma

19 888,20 eurot (= 21 505,80 – 1617,60). Sellest 6270 euro osas on kostja sisuliselt hageja

nõudeõiguse omaks võtnud. Kostja pole vaidlustanud hageja väidet, et vastav nõue tuli tasuda

hiljemalt arvel märgitud maksetähtpäeval 11. juunil 2018.

3.3. Maakohus leidis, et alal nr 3 teostatud tööde eest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

31. juulil 2018 esitatud arvele alusel 19 200 eurot.

Kostja 7. augusti 2018 e-kirjad tõendavad, et Tartu mnt poolsete hoonete fassaadide kaarjate

osade täielik avamine ei olnud hagejaga kokkulepitud töö hulgas. Teiste ala nr 3 töödes

väidetavalt esinenud puuduste kohta ei ole kostja kontrollimist võimaldavaid andmeid esitanud.

Isegi kui hageja töös esines puuduseid, ei esitanud kostja andmeid nende puuduste rahaliste

tagajärgede kohta. Kostja pole alandanud lepingu hinda ega nõudnud puuduste kõrvaldamisega

temale põhjustatud kulude hüvitamist. Kostja poolt protsessuaalse tasaarvestuse vormis esitatud

kahju hüvitamise nõue ei seondu 31. juuli 2018 e-kirjas loetletud puudustega.

Tööde viibimise alusel kostja konkreetset nõuet ei esitanud. Järelikult ei oma jäätmete äraveo

hilinemine ja teiste tööde lõpetamise võimalikud viivitused vaidluse lahendamisel tähtsust.

3.4. Kostja ei tõendanud 22 708,80 euro suuruse kahju tekkimist. Kostja ei selgitanud ega

tõendanud, kes ja millal kahjunõudes nimetatud vara kahjustati. Puuduvad andmeid, kas kahju

põhjustanud sündmused toimusid ajal, mil hageja teostas kokkulepitud töid. Seega ei oma

tähtsust, kas hageja pidi vastutama tema ehitusplatsil kolmandate isikute põhjustatud kahju eest.

Fotode ja hageja poolt vaidlustatud hinnapakkumise põhjal ei ole kohtul võimalik teha kindlaks

kahju suurust.

4 (18)

3.5. Alal nr 3 teostatud tööde eest esitatud arve tasumise tähtpäev oli 14. august 2018.

Lepingu p 12.2.1 kohaselt on viivise määr 0,1% päevas ja viivisenõue ei või kokku ületada 5%

lepingu maksumusest. Lepingu maksumus oli lepingu p 4.1 kohaselt 72 000 eurot. Seega

viivise nõude piirmäär on 3600 eurot. Nimetatud piirmäär täitus 187 päevaga.

Lisatööde osas pole selge, kas nende tööde tellimine oli lepitud kokku lepingu muudatuse või

uue lepinguna. Seega ei saa lisatööde osas arvestada viivist lepingus kokkulepitud määraga,

vaid seadusjärgses määras. Põhinõude suurus on 19 888,20 eurot ja selle tasumise tähtpäev oli

arvest nähtuvalt 11. juuni 2018. Otsuse tegemise ajaks on viivis 1312,08 eurot (= 19 888,20 ×

0,021918% × 301).

Nii arvutatud viivise summa on kokku suurem hageja nõutust, st hageja viivisenõue summas

4675,29 eurot tuleb rahuldada.

3.6. Maakohus võttis menetluskulude jaotamisel arvesse, et rahuldas hagi 96,02% ulatuses

(põhinõue oli 40 705,80 eurot, millest kostjalt mõisteti välja 39 088,20 eurot). Hageja

õigusabikulu on põhjendatud 23 t ja 55 min ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, mis rahaliselt teeb

2870 eurot. Sellele lisandub hagilt tasutud riigilõiv 1000 eurot. Seega tuleb kostjal hagejale

hüvitada 3715,97 eurot (= 96,02% × 3870). Hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt peab

kostja tasuma viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi rahuldati, ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks tuvastas maakohus tõendeid hinnates ebaõigesti, et poolte vahel oli kokkulepe

lisatööde teostamiseks või et hageja teostas lisatöid sellises mahus, nagu hagiavalduses

väidetakse. Kuivõrd kostja vaidlusaluseid töid vastu ei võtnud, siis lasub tõendamiskoormis

hagejal. Hageja ei esitanud tõendeid, et ta lisatöid tegi või milline oli väidetavate lisatööde

maht.

4.2. Teiseks tuvastas maakohus ebaõigesti, et hageja teostatud tööd alal nr 3 olid nõuete-

kohased. Maakohus ei hinnanud tööde vastavust lepingule ega selle lisaks olevatele

hinnapäringule ja –pakkumisele. Maakohus hindas valesti ka lammutusprojekti, jättes

tähelepanuta, et hageja teostatud tööd ei vasta projektile.

4.3. Kolmandaks ei analüüsinud maakohus kostja kahjunõude rahuldamata jätmisel ühtegi

tõendit, mis kostja oma nõude tõendamiseks esitas. Maakohus ei põhjendanud, miks ta kostja

esitatud tõendeid ei arvesta. Hageja ei esitanud vastuväiteid, et kostjal pole kahju tekkinud või

et kahju põhjustanud sündmused leidsid aset ajal, mil hageja kokkulepitud töid ei teostanud või

et kahju suurus ja seda tõendav hinnapakkumine on vaidluse all. Seega tugines maakohus kostja

kahjunõuet rahuldamata jättes asjaoludele, mida menetluses ei arutatud ega kumbki pool ei

esitanud.

5. Hageja vaidles kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada, vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summat ja muuta menetluskulude

jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja pooled kannavad kumbki ise oma

menetluskulud mõlemas kohtuastmes.

Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidluse ulatust ja nõuete õiguslikke aluseid (järgnevas osa I),

analüüsib seejärel nõudeid (osad II–IV) ning lahendab lõpuks nõuded ja kaebuse (osa V).

5 (18)

I

7. Maakohus rahuldas hageja põhinõude osaliselt, viivise nõude tervikuna ja jättis hageja

menetluskuludest osa kostja kanda. Apellatsioonkaebuse esitas ainult kostja. Seega on otsus

hagi osasummas 1617,60 eurot rahuldamata jätmise ja hageja menetluskulude osaliselt tema

enda kanda jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi edasi kaebamata jõustunud.

Ringkonnakohtus on vaidlus, kas hagi tuleks jätta rahuldamata või selle rahuldamise ulatust

vähendada tulenevalt asjaoludest, et hageja teostas lammutustööd puudustega, pooltel ei olnud

lisatööde kokkulepet ja kostjal on hageja vastu tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Maakohtus tuvastatu ja poolte seisukohtade põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda mh järgmistest asjaoludest:

-

pooled sõlmisid 2. oktoobril 2017 lepingu (dtl 8–16), mille alusel hageja tegi kostjale

lammutustöid Tallinnas aadressidel Tartu mnt 80, 80A (ala nr 1), 80B (ala nr 2), 80C

ja 80D (nende ja 80B vahel asub ala nr 3);

-

lepingu maksumus oli 72 000 eurot (sisaldab käibemaksu, nii ka järgnevad summad,

kui pole märgitud teisiti). Alade nr 1 ja 2 tööde eest esitatud arved kostja tasus;

-

ala nr 3 eest 31. juulil 2018 esitatud arve nr 218198 summas 19 200 eurot (dtl 54) jättis

kostja tasumata. Sama töö kohta hageja koostatud 30. juuli 2018 akti (dtl 51) kostja ei

allkirjastanud, vaid teatas 31. juuli 2018 e-kirjas ja edaspidi töö puudustest. Alal nr 3

asus vahekäik ehk galerii, mille hageja lammutas nii, et kuni ühe meetri ulatuses jäi

lammutamata Tartu mnt 80B ja 80D hoonete küljes olev osa Tartu mnt poolses küljes

(puudusena kirjeldatud kostja 31. juuli 2018 e-kirja p-s 1 ning kujutatud lisadel nr 1

ja 2, dtl 131 ja 132, samuti 141 ja 142; edaspidi: vaidlusalune lammutustöö);

-

mais 2018 tegi hageja töid, mida käsitleb lisatöödena. Nende kohta esitas ta kostjale

15. mail 2018 esialgse tabelarvestuse ja lõpliku arvestuse 25. mail 2018. Arvestusele

vastava arve nr 218127 esitas ta 28. mail 2018 summas 21 505,80 eurot. Kostja esitas

31. mail 2018 hagejale vastuväite, millele oli lisatud kostja parandustega tabel. Selle

kohaselt tunnistas kostja hageja õigust saada lisatööde eest 6270 eurot, aga arve

nr 218127 on tervikuna tasumata ja nn lisatööde üleandmise kohta puudub ka akt.

9. Hageja nõuab põhivõlana eespool viidatud kahe arve summat 40 705,80 eurot, samuti

sellelt viivist lepingu p-s 12.2.1 kokkulepitud määras 0,1% päevas, kuid mitte rohkem kui

4675,29 eurot, mis hageja hinnangul on 5% lepingu maksumusest. Maakohus rahuldas hageja

nõude osaliselt ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 43 763,49 eurot (sh põhivõla osasummad

19 200 eurot ala nr 3 eest ja 19 888,20 eurot lisatööde eest ning viivis 4675,29 eurot).

10. Maakohus ei kvalifitseerinud pooltevahelist õigussuhet ega otsustanud, millisel

õiguslikul alusel saab hageja nõuded rahuldada ja milline võiks olla kostja vastunõude õiguslik

alus. TsMS § 438 lg 1 esimene lause sätestab mh, et otsust tehes kohus otsustab, millist

õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kvalifitseerimiskohustuse täitmata jätmine on viidatud normi

oluline rikkumine, mille ringkonnakohus saab siiski kõrvaldada.

10.1. Hageja väitel sõlmisid pooled lepingu, mille ese oli lammutustööde tegemine. Õiguslikult

vastab see töövõtulepingu tunnustele VÕS § 635 lg 1 tähenduses. VÕS § 637 lg 1 ja § 108 lg 1

alusel saab töövõtja nõuda kokku lepitud tasu maksmist. VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi muutub

tasunõue sissenõutavaks kas töö valmimisest või vastuvõtmisest, kui pooled ei ole leppinud

selleks muud aega. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1.

6 (18)

10.2. VÕS § 641 lg 1 esimese lause kohaselt peab töö vastama lepingutingimustele. VÕS § 643

paneb käesoleval juhul kostjale kohustuse töö viivitamata üle vaadata või üle vaadata lasta ning

§-d 644–648 reguleerivad täpsemat puudustele tuginemise erisusi.

10.3. Kostja tasaarvestus on rajatud kahju hüvitamise nõudele, selle õiguslik alus on VÕS § 115

lg 1, sest kostja väitel rikkus hageja lepingulist kohustust.

11. Kostja peamised vastuväited ja ühtlasi apellatsiooniväited seisnevad järgnevas:

-

hageja ei teostanud ala nr 3 töid nõuetekohaselt jättes vaidlusaluse lammutustöö

tegemata, selle puuduse kõrvaldamise kulu on 15 840 eurot (järgnevas osa II);

-

pooled ei ole lisatöödes kokku leppinud ja nende tegemine on suures osas tõendamata

(järgnevas osa III);

-

kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue 22 708,80 eurot, mille ta tasaarvestas

hageja nõuetega (järgnevas osa IV).

II

12. Hageja nõuab alal nr 3 teostatud lammutustöö eest kostjalt tasu töövõtulepingu alusel

kokku summas 19 200 eurot, milles sisaldub ka tasu vaidlusaluse lammutustöö eest.

12.1. Tulenevalt VÕS § 636 lg-st 1 peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma.

Vastavalt VÕS §-le 638 on tellija kohustatud töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku

lepitud. Sellekohane kokkulepe sisaldub lepingu p-s 6.2. Tellija võib jätta töö vastu võtmata

üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. See

põhimõte on kohaldatav juhul, kui leping ei näe tellijale ette võimalust jätta ebakvaliteetne töö

puuduste kõrvaldamiseni vastu võtmata (Riigikohtu 28. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

16-06, p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Sellise sisuga kokkuleppe

sõlmimist kostja ei väida, samuti ei nähtu kostja väidetest, et ala nr 3 lammutustöö oleks

tervikuna kasutuskõlbmatu ja tuli tervikuna asendada.

12.2. VÕS § 641 lg 1 esimene lause sätestab, et töö peab vastama lepingutingimustele. VÕS

§ 641 lg 2 p 1 järgi ei vasta töö lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS

§ 641 lg 3 kohaselt ei vastuta töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes

tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui

töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis. VÕS § 644 lg-d 1 ja 2 kohustavat

majandus- või kutsetegevuses tegutsevat tellijat teatama töö lepingutingimustele mittevasta-

vusest mõistliku aja jooksul ja seda piisavalt täpselt kirjeldama.

12.3. Hageja väitel teostas ta ala nr 3 lammutustööd ajavahemikul 22. juuni – 30. juuli 2018.

Vastava akti koostas hageja 30. juuli 2018 kuupäevaga. Maakohus tuvastas, et kostja teatas

järgmisel päeval kohe töö puudustest (dtl 137). Nädal hiljem, 7. augustil 2018 saatis kostja

hagejale Tartu mnt 80 ja galerii nurga tööde kohta e-kirja, milles avaldas valmisolekut akt

aktsepteerida, kui hageja palutud tööd ära teeb (dtl 138). Sellest järeldas maakohus, et

kõrvaldatud olid muud kostja algselt nimetatud puudused peale vaidlusaluse lammutustöö. Seda

hinnangut ei ole kostja kaebuses kahtluse alla seadnud ning põhimõtteliselt kinnitavad sama ka

kostja 9. ja 10. augusti 2018 e-kirjad (dtl 144–146). Hageja omakorda ei väida, et kostja oleks

hilinenud puudustest teatamisega või neid ebapiisavalt kirjeldanud.

12.4. Ringkonnakohus leiab, et kostja 31. juuli ja 7. augusti 2018 e-kirju tuleb neil asjaoludel

käsitleda ala nr 3 töö osalise vastuvõtmisena, kusjuures hilisema kirja järgi on aktsepteeritud

tööd osas, mida käsitlesid varasema kirja p-d 2–7. Hagiavalduses märkis hageja, et ala nr 3

lammutustööd tuleb lugeda vastuvõetuks hiljemalt 13. augustil 2018. Apellatsioonimenetluses

nõustus kostja, et ala nr 3 osas oli pärast seda ainsa puudusena tegemata vaidlusalune

lammutustöö. Sellest järeldub, et kui vaidlusaluse lammutustöö tegemata jätmine on hagejale

etteheidetav, siis saab muus osas lugeda ala nr 3 töö vastuvõetuks 13. augustil 2018.

7 (18)

13. Ala nr 3 osas vaidluse lahendamine oleneb niisiis peamiselt vastusest küsimusele, kas ja

kui suures ulatuses võib kostja keelduda vastava töö eest tasumisest põhjusel, et hageja jättis

vaidlusaluse lammutustöö tegemata.

13.1. Küsimusele vastamiseks tuleb tõlgendada lepingut ja kostja juhiseid. Lepingu

tõlgendamisel rakenduvad VÕS § 29 sätted. Eelkõige tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust

tahtest (lg 1) ja arusaamast (lg 3). Kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis

lähtutakse mõistliku isiku arusaamast (lg 4). Tõlgendamisel võetakse arvesse mh lepingueelseid

läbirääkimisi, poolte käitumist ja lepingu eesmärki (lg 5 p-d 1, 3 ja 4 ning lg 6).

13.2. Lepingudokument ei sisalda eraldi kokkuleppeid vaidlusaluse lammutustöö kohta.

Lepinguga koos allkirjastasid pooled hageja 28. septembri 2017 hinnapakkumise (dtl 13),

milles viidatakse lammutamise ulatuse osas hinnapäringule. Kostja esitas hagejale päringu

21. septembri 2017 e-kirjaga (dtl 17), milles ala nr 3 kohta märgiti: „vajalik lammutada

maapinnaga tasa (vahelagi, katuslagi, otsa sein Tartu mnt pool)“. Päringule oli lisatud sama

aerofoto põhjale kantud skeem nagu hiljem ka lepingule (vastavalt dtl 18 ja 14).

13.3. VÕS § 641 lg 3 sätestab, et töövõtja ei vastuta töö lepingutingimustele mittevastavuse

eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda

isiku eeltöödest, kui töövõtja neid piisavalt kontrollis. Töövõtja kontroll avaldub kõrgemas

hoolsusstandardis ja tähendab mh seda, et tellija juhiste järgi peab olema võimalik saavutada

töövõtulepingu täitmisel nõuetekohane tulemus (vrd nt Riigikohtu 19. detsembri 2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-15662, p 17, ja 6. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12910, p 13)

13.3.1. Lepingus ei märgita, et lammutusprojekt oleks lepingu osa. Samas nähtub lepingu p 7.5

sõnastusest, et hageja töövõtjana pidi juhinduma projektist ja eelkõige kostja kandis projekti

muudatustest tulenevat riski. Seega on projekt ja selle seotud dokumendid tellija juhised VÕS

§ 641 lg 3 tähenduses, millega hageja pidi arvestama.

13.3.2. Hageja väitel esitas kostja lammutusprojekti, mille koostas Crushtec OÜ tööna nr 142

(dtl 24–33, 238–240) ja mille osa oli ehituskorralduseplaan (dtl 23). Ala nr 3 tähistati projektis

ja plaanil „pos 04“. Menetluse käigus tõi hageja täiendavalt esile, et projekti muudeti, ja esitas

teise versiooni sama numbriga tööst (dtl 167–179, edaspidi: muudatus). Muudatuses märgiti

alal nr 3 asuvat galeriid tähisega „pos 02“.

13.3.3. Kostja ei vaielnud vastu hageja esialgsele väitele projekti ja plaani aluseks võtmise

kohta, aga ei nõustunud, et hiljem esitatud dokument on esialgse projekti muudatus. Siiski ei

vaidlustanud kostja, et Crushtec OÜ töödena vormistatu tuli võtta lammutustööde teostamisel

aluseks. Täiendavalt selgitas hageja, et kostja andis ehitusloa taotlemise menetluses projektile

kooskõlastused, neile väidetele kostja selgelt vastu ei vaielnud ja hageja väited on ka tõendatud.

Ehitusloa taotlusele antud kinnitusest nähtub, et kostja oli teadlik muudatusest ja selle ühtlasi

heaks kiitnud (dtl 224–237).

13.3.4. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et projekti, ehituskorraldusplaani ja muudatust

saab kõiki käsitleda kostja juhisena hagejale.

13.4. Projekti seletuskirja p 2.4 kohaselt nägi projekt ette galerii (pos 04) lammutamise koos

vundamendiga. Mingeid piiranguid lammutamise ulatuse kohta pooled selle dokumenti põhjal

esile ei toonud. Muudatuse p 2.2 sisaldab galerii (pos 02) kohta järgmist juhist: „teisel korrusel

hüdrohaamrite abil lahutada lammutatava seina allesjäävatest hoone osades igalt poolt

miinimum 1 meeter. Seejärel lammutada allesjäänud vahelagi ja teise korruse seina. 1 korruse

sein lammutatakse analoogselt teise korrusega.“

13.4.1. Hageja saab tsiteeritud tekstiosast aru, et lammutatav otsasein tuli lahutada olemas-

olevatest hoonetest (Tartu mnt 80B ja 80D) mitte kaugemalt kui 1 m. Kostja seevastu leiab, et

eelkõige teisest lausest järeldub esimese kohta üksnes hüdrohaamriga tehtava töö kirjeldus, aga

tervikuna tuli kogu sein (kuni mõlemal pool kõrval asuvate hooneteni) lammutada.

8 (18)

13.4.2. Ringkonnakohus nõustub kostja arusaamaga. Kuna projekti seletuskiri ei sisaldanud

piiranguid lammutamise ulatuse kohta, siis mõistliku isiku arusaama järgi leppisid pooled

kokku kõigi nende hooneosade lammutamises, mida nimetati lepingu esemena. Muudatuse

p 2.2 on küll väga kohmakalt sõnastatud, aga sellest nähtuvad sisuliselt järgmised juhised:

-

allesjäävatest hooneosadest kuni 1 m kaugusele teostada lammutustöö hüdrohaamriga;

-

seejärel lammutada vahelagi ja teise korruse seinad;

-

esimese korruse lammutamisel järgida samasugust metoodikat.

13.4.3. Muudatuse kõnealusest punktist ei saa mõistlikult teha järeldust, et mingi osa galerii

esimesest või teisest korrusest tuleks jätta lammutamata. Hinnatava tekstiosa esimene lause küll

sisaldab viidet kaugusele 1 m, kuid järgmise lause kohaselt tuleb lammutustöid seejärel jätkata.

Kui projekti sisu oleks olnud teatava hooneosa lammutamata jätmine, siis tulnuks seda ka

selgemini nii nimetada. Kui aga projekti ja seletuskirja sisu jäi arusamatuks, siis pidi just hageja

seda märkama ja küsima kostjalt täpsustust (vrd Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-116-16, p 78.1 esimene lõik).

13.4.4. Ehituskorraldusplaanilt (dtl 23) nähtub, et mh hoonete Tartu mnt 80B ja 80D vaheline

ala on tervikuna märgistatud kollasega, mis tingmärkide kohaselt tähistab lammutatavat hoonet.

Samal plaanil on hooned märgistatud musta piirjoonega. Nimetatud ala Tartu mnt poolses osas

ei erine kollasega märgistatud ala Tartu mnt 80B ega 80D hooneid tähistavatest mustadest

piirjoontest, st pole näha, et mingi osa nende hoonete külge kinnitatud nn galeriist oleks tulnud

jätta lammutamata. Sarnaselt on kostja hinnapäringule ja lepingule lisatud aerofotol põhineval

skeemil selgelt näha Tartu mnt 80B ja 80D kumerad nurgad Tartu mnt poolsel küljel ning alana

nr 3 on märgistatud kogu nende hoonete vaheline ala (dtl 14, 18). Enne lammutustöid tehtud

fotolt nähtuvad samad kumerad nurgad vähemalt teise korruse kõrgusel (dtl 166). Hageja ei

viidanud ühelegi joonisele või skeemile, mis võimaldaks mõistlikult hinnata poolte kokkulepet

sellisena, et teatav osa galeriist võis jääda lammutamata. Samuti ei kirjeldanud hageja, kuidas

saaks ehituskorraldusplaani või eelviidatud skeemi mõista nii, et mingi osa galeriist tuleb jätta

lammutamata.

13.4.5. Tõendamata on hageja väited, et 1 m nõue projektis tulenes vajadusest vältida allesjääva

hoone kandekonstruktsioonide kahjustusi ja taolised nõuded lammutusprojektides on

tavapärased. Ühtlasi nähtub võrdlusest hilisemate fotodega (dtl 205, 463–464, kokkuvõtvalt

eelkõige dtl 471–472), et vaidlusaluse lammutustöö teostamine oli võimalik ning Tartu

mnt 80B ja 80D hoonete nurgad jäid sellest hoolimata tervikuks. Hageja teostatud töö tulemus

(nt dtl 131–132, 149–152) erines oluliselt hilisematel fotodel kujutatud tulemusest, kusjuures

fotodelt ei saa järeldada, et selleks oleks olnud vajalik restaureerimine. Kostja ei ole avaldanud,

et ta oleks nõudnud hagejalt galerii otsast eemal asuvate konstruktsioonide kõrvaldamist, mida

hageja kirjeldab kandvatena (dtl 184–185, 484–485).

13.4.6. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et vaidlusaluse lammutustöö hõlmatust

lepinguga saaks hinnata lähtudes kriteeriumist, kas nn kaarjate nurkade välja lammutamist

mõjutasid Tartu mnt 80B hoone kahekordseks ehitamine 20. saj esimesele poolel ja selle käigus

ümarnurga likvideerimine. Ka selles osas pidanuks just hageja professionaalse töövõtjana juba

lepingu sõlmimise, aga hiljemalt täitmise käigus juhtima kostja kui tellija tähelepanu

võimalikele takistustele lepinguga taotletud eesmärgi saavutamisel (vt eespool p 13.3). Neil

kaalutlustel ei oma asja lahendamisel tähtsust hoonete ajalugu kajastavad fotod ja dokumendid

(dtl 140, 180–183).

13.5. Hageja väidab, et temalt telliti töövõtt masinlammutuseks ja liigitab kostja hilisemad

etteheited sooviks hooneid restaureerida. Kostja sellega ei nõustunud ja selgitas, et pooltel

puudus kokkulepe selle kohta, kuidas hageja peab töö tegema, st kas masinatega või käsitsi. Ka

selles osas nõustub ringkonnakohus kostjaga ja põhjendab seda järgmiselt.

9 (18)

13.5.1. Töövõtuleping on tulemusele suunatud teenuse osutamise leping (vt nt Riigikohtu

29. septembri 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-03, p 12). Seetõttu valib töövõtja kohased

vahendid kokku lepitud tulemuse saavutamiseks. Kui hageja väidab, et kostja tellis temalt ainult

sellise töö, mida saab teostada masinlammutusena, siis tuli tal oma väide tõendada, sest kostja

vaidles kohe pärast väite esitamist sellele vastu. Kostja päringust, hageja hinnapakkumisest ega

lepingudokumendist ei nähtu kokkulepet ainult masinlammutuseks.

13.5.2. Hageja väidet algse kokkuleppe sisu kohta ei tõenda poolte hilisemad kirjad (sh dtl 143,

145–146, 189, 446, 461), sest neis avaldus hageja seisukoht pärast vaidluse puhkemist, mitte

aga lepingu ettevalmistamise, sõlmimise või kõnealuses osa täitmise osas. Samuti ei

iseloomusta poolte kokkulepet hageja väited ja tõendid hageja majandustegevuse kirjelduse ja

teistele isikutele pakutud või pakkumata jäänud teenuste osas (dtl 439, 442, 465), sest neil pole

puutumust poolte lepinguga. Ringkonnakohus ei saa arvestada dokumentaalse tõendina kostja

3. jaanuari 2020 e-kirjale lisatud tabelit, sest see kajastab kostja seisukohta kompromiss-

läbirääkimistel, mitte aga asja sisulisel lahendamisel (kohus selgitas seda pooltele

30. aprilli 2020 määruse p 3 esimeses lõigus).

13.5.3. Kostja ei pidanud tegema hagejale eraldi päringuid lammutuse masin- ja käsitöö kohta,

vaid kostja päring oli selgelt suunatud aladel nr 1, 2 ja 3 asunud hoonete lammutamisele, st

teatava eesmärgi saavutamisele. Ala nr 3 osas märkis kostja, et vahekäik tuleb lammutada

maapinnaga tasa, sh viitas eraldi ka otsaseinale Tartu mnt pool. Hageja töövõtjana pidi ise

valima selle eesmärgi saavutamiseks kohase töö teostamise viisi. Kostja tõendas 25. jaanuari,

8. veebruari ja 21. juuni 2018 ehituskoosoleku protokollidega, et nii käsitööd üldiselt kui ka

armatuuri käsitsi lõikamine kuulusid hageja töömahu hulka (vastavalt dtl 206, 207, 396).

Sisuliselt möönab hageja ise 2018. aasta jaanuari ja veebruari kirjavahetust ja dokumente

esitades, et hageja teostas või vahendas mh käsitsi lammutamise töid (dtl 256–261).

13.5.4. Hageja hinnapakkumine sisaldas märkusi mh selle kohta, millised teenused või

tegevused ei sisaldu pakutud hinnas. Vaidlusaluseid töid ega käsitsi lammutamist neis

välistustes ei märgita. Seega ei soovinud hageja ka ise hinnapakkumist tehes ega lepingut

sõlmides välistada osa töö tegemist käsitsi.

13.6. Pooled vaidlevad lisaks selle üle, millise tähenduse saab omistada kostjalt

7. augustil 2018 ehitajale (Merko) saadetud e-kirjale, milles sisaldub järgmine tekstiosa: „kuna

lammutuse nn. käsitöö pole Aspeni töömahus, vaid on tegelikult Oma Fassaadi puudutavas

kokkuleppes […], siis ma ei saa nõustuda antud seisukohaga. Tööde lõpetamine fassaadi

I etapis on puhtalt Oma Fassaad OÜ taga“ (dtl 186).

13.6.1. VÕS § 29 lg 5 p 3 võimaldab lepingu tõlgendamisel arvestada lepingupoolte käitumist

ka pärast lepingu sõlmimist, seega on kostja avaldusega arvestamine põhimõtteliselt võimalik.

Samas on kostja nõudnud hagejalt vaidlusaluse lammutustöö tegemist veel ka 9. ja

10. augusti 2018 kirjades (dtl 144–146), mida saab pidada samuti kostja käitumiseks pärast

lepingu sõlmimist.

13.6.2. Õiguslikult ei ole takistust selleks, et tellija tellib sama töö mitmelt isikult. Lammutus-

tööle omaselt saab selle teostada ainult üks töövõtja, aga see ei tähenda, et töö tegemisest saaks

keelduda juhul, kui tellija nõuab paralleelselt täitmist kelleltki teiselt. Lisaks nähtub

7. augusti 2018 kirjast, et Merko märkis lammutustööde kohta ainult käesoleva asja poolte

nimed (dtl 138, 187). Neil kaalutlustel ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et kostja väljendas

ise hageja suhtes seisukohta nagu ei oleks vaidlusaluse lammutustöö tegemine olnud hageja

lepinguline kohustus. Pigem saab just 9. ja 10. augusti 2018 kirjadest järeldada, et kostja nõudis

järjekindlalt töö tegemist hagejalt, aga samas on arusaadav, et kui hageja keeldus töö

tegemisest, siis tuli kostjal korraldada selle tegemine muul viisil.

13.7. Vahekokkuvõttena saab märkida, vaidlusaluse lammutustöö teostamine oli hageja

lepingujärgne kohustus.

10 (18)

14. Järgmiseks tuleb hinnata, kas ja millises ulatuses õigustab vaidlusaluse lammutustöö

tegemata jätmine ala nr 3 eest esitatud arve tasumata jätmist.

14.1. Nagu selgitatud eespool p-s 12.1, ei anna töö osaline tegemata jätmine või puudusega

tegemine vähemalt üldjuhul alust jätta kogu töö vastu võtmata. Samuti puudub sel juhul alus

jätta töö eest tervikuna tasumata, vaid tuleb teha selgeks, millist õiguskaitsevahendit kostja

kasutab. Kostja tugines esimese võimalusena vaidlusaluse lammutustöö kui vaegtöö tegemise

kulutuse konkludentsele tasaarvestusele ja teiseks hinna alandamisele. Tasu vähendamise

piirangud sätestab VÕS § 648, aga selle kohaldamiseks vajalikke asjaolusid ringkonnakohus

poolte esile toodud faktikogumis ei tähelda.

14.2. VÕS § 646 lg 1 esimene lause sätestab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija

mh nõuda töövõtjalt töö parandamist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid

või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh asja väärtust ja lepingutingimustele mitte-

vastavuse olulisust. Kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku

aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda VÕS § 646 lg 5 alusel

töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Vaidlust ei ole selles, et kostja nõudis

vaidlusaluse lammutustöö tegemist ja hageja keeldus sellest, st ei teinud tööd mõistliku aja

jooksul. Lepingu p 4.3 järgi on kostjal õigus kinni pidada tasu vaegtöö maksumuse ulatuses.

14.3. Kostja märkis hagile vastates, et vastav kulu on 15 840 eurot ja esitas Nordroad OÜ

hinnapakkumise (ilma käibemaksuta summas 13 200 eurot, dtl 155). Kuigi hageja leidis

seejärel, et kostja vastuväide ei ole sisuliselt põhjendatud, siis ei vaielnud ta vastu kostja esile

toodud kulu summale ega esitanud ise selle kohta tõendeid. Ringkonnakohtu menetluses

tugines hageja täiendavalt väitele, et kostja kulu saab olla kõige enam 3. jaanuari 2020 e-kirjale

lisatud tabelis märgitud summa, aga samas pole kostja üldse kulude kandmist tõendanud.

Ringkonnakohus ei saa aga viidatud tabelit tõendina arvestada (vt eespool p 13.5.2).

14.4. Eelnevast tulenevalt on hageja lepinguliseks kohustuseks olnud ja tegemata jäänud

vaidlusaluse lammutustöö tegemise kulutuse suuruse kohta esitatud ainsa tõendina

Nordroad OÜ hinnapakkumine summas 15 840 eurot. Selle summa tuvastab ringkonnakohus

mõistliku kuluna, mille hüvitamist kostja saab hagejalt nõuda VÕS § 646 lg 5 alusel ja pidada

kinni hagejale makstavast summast lepingu p 4.3 alusel.

14.4.1. Hageja pole selgelt väitnud, et sama töö oleks saanud teha odavamalt. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7,

§ 230 lg 1), st kohus saab asja lahendamisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele

asjaoludele ja tõenditele (Riigikohtu 20. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10

esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hinnapakkumise summat saab hinnata kostja

mõistliku kuluna, sest piisav on tuvastada puuduse tegelik kõrvaldamine (vt Riigikohtu

23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 19 esimene lõik, millele hageja soovis

küll anda tähenduse, et tõendada tuleb kulu kandmine, aga Riigikohtu sõnastuse järgi on piisav

puuduse kõrvaldamine). Hilisemast ajast pärit fotode (dtl 205, 463–464, 471–472) põhjal

tuvastab ringkonnakohus, et vaidlusalune lammutustöö on tehtud.

14.4.2. Nordroad OÜ hinnapakkumise kohaselt pakuti hind galerii kahe otsa lammutamiseks

(kumbki ots 6600 eurot), kusjuures pakkumine ei sisaldanud võimalike vigastuste taastamist

ega ehitustöid. Nii kirjeldatud töö vastab vaidlusaluse lammutustöö sisule. Hageja esitatud

andmed Nordroad OÜ tegevuse kohta (dtl 444–445) ei välista selle ühingu hinnapakkumise

põhjal kostja kulu suuruse tuvastamist.

14.5. Kostja kulutuse tuvastamist kõnealuses summas ei takista ka selle küllaltki suur osakaal

ala nr 3 lammutustöö lepingujärgsest hinnast. Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja

kui professionaal. Seega pidi hageja teadma ja nägema ette töö maksumust mõjutavaid

kriteeriume, sh võimalikku käsitööd lepinguga taotletud eesmärgi saavutamiseks (vt Riigikohtu

19. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15662, p 15 ja seal viidatud varasem praktika).

11 (18)

15. Käesoleva osa kokkuvõttena märgib ringkonnakohus, et hagejal on õigus nõuda ja kostjal

kohustus tasuda ala nr 3 töö eest 3360 eurot (= 19 200 – 15 840). Selles summas nõue muutus

lepingu p 14 ja eespool p-s 12.4 tuvastatud töö vastuvõetuks lugemise aja järgi sissenõutavaks

28. augustil 2018 (st 14 päeva möödumisel 13. augustist 2018).

III

16. Hageja nõudis alal nr 1 väidetavalt 2018. aasta maikuus teostatud lisatööde eest kostjalt

21 505,80 euro tasumist. Maakohus rahuldas selle nõude summas 19 888,20 eurot, mida kostja

ei pea jätkuvalt põhjendatuks. Kõnealuste lisatöödena käsitlevad pooled Tartu mnt 80 hoone alt

leitud kivi- ja betoonrajatiste lammutustöid.

16.1. Esmalt tuleb selles osas märkida, et pooled esitasid maakohtus oma sisukohad tabelitena

väljaspool menetlusdokumente. Üldjuhul ei ole kohane tuua asjaolusid esile mujal kui

menetlusdokumendis ja kohus ega vastaspool ei pea otsima asjaolusid tõenditest (vrd

Riigikohtu 5. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 20 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Maakohus käsitles tabeleid osana poolte väidetest ja seda kumbki pool

apellatsioonimenetluses ei kritiseerinud. Neil kaalutlustel peab ringkonnakohus võimalikuks

samal viisil toimida.

16.2. Hageja väitel tegi ta lisatöid 3.–18. maini 2018 ja nõuab nende eest tasu vastavalt tema

koostatud tabelile (dtl 42, 45). Tabelis on märgitud järgmised tööd: hüdrovasar, pulbristaja,

pulbristamine, kaevetöö, kantimine, laadimine, purustamine, 8 × 4 kallur, multiliftkallur, CAT

vedu, treilertransport, purustatud mat.müük, pinnase äravedu. Hageja esitas tõendeid järgmiste

hindade kooskõlastamise kohta: 45T ekskavaatori toomine 80 eurot/t (dtl 34); purustaja (ja

purustamine) 110 eurot/t ning ekskavaatorid 21T ja 30T vastavalt 45 ja 50 eurot/t (dtl 37);

veoauto 30 eurot/t, laadimine 45 eurot/t ja materjal 1,7 eurot/t (dtl 38); pinnase ja mineraalse

täitematerjali äravedu 10 eurot/m³ (dtl 255). Nende hindade osas kostja vastuväiteid ei esitanud.

16.3. Vastavalt kostja koostatud tabelile (dtl 129) nõustus ta hageja väidetega osaliselt. Kostja

tabelist nähtuvad seisukohad saab jaotada kolme ossa:

(a) tegemata tööd summas 1617,60 eurot, mille ulatuses maakohus jättis hagi rahuldamata

ja milles apellatsioonimenetlust ei toimu (vt eespool p 7 esimene lõik);

(b) tööd, mille tegemist kostja aktsepteerib lisatööna summas 6270 eurot ja mille ulatuses

kostja on valmis hagejale tasuma korrektse akti ja arve saamisel;

(c) ülejäänud tehtud tööd summas 13 618,20 eurot (= 21 505,80 – 1617,60 – 6270) on

lepinguga hõlmatud tööd, mis ei ole lisatööd.

16.4. Ringkonnakohtu menetluses täpsustas kostja, et summaliselt on loetletud vastuväidete

osas (c) vaidlus järgmistes ühikuhindades:

-

masina (pulbristaja) Kobelco 210 töö (pulbristamine) eest 60 euro nõudmine, kui kostja

väitel kokku lepiti 45 eurot;

-

masina (hüdrovasar) Case 300 töö (kaevetöö, kantimine, laadimine) eest 55 euro

nõudmine, kui kokku lepiti 50 eurot;

-

treileriga CAT veo eest 400 euro nõudmine, kui tavaline on 150 eurot.

17. Lisatööde eest tasu saamise nõude edukuseks pidi hageja tooma esile ja vaidluse tõttu ka

tõendama, et pooltel oli nende tegemiseks kokkulepe (järgnevas p 18) ja need ei moodustanud

osa lepingujärgsetest töödest, mille eest nõutav tasu sisaldus lepingu hinnas (p 19). Vastavalt

kostja vastuväidete ulatusele tuli tõendada lisatööde ulatus ja hind (p 20). Samuti kuulus hageja

tõendamiskoormisesse, et kostja on kas lisatöö vastu võtnud või teise võimalusena, et töö on

valmis ja tuleb lugeda vastuvõetuks (p 21).

12 (18)

18. Kostja vaidles lisatööde nõudele vastu väitega, et lisatööde kohta pole sõlmitud kirjalikku

kokkulepet. Ringkonnakohus ei pea kostja vastuväidet põhjendatuks.

18.1. Lepingu p 7.1 järgi sai lepingut muuta ainult kirjaliku kokkuleppega, kui lepingust ei

tulene teisiti. Sama põhimõtet järgib lepingu p 7.5, mille alapunktide kohaselt tuleb projekti

muudatustest tingitud täiendavad kulud ja nende mõju hinnale samuti kokku leppida kirjalikult.

Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi VÕS § 13

lg 2 kohaselt lepingu muutmisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Käesoleval juhul tuleneb

lepingust teisiti.

18.2. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping

lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine

lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või

lõpetamisega teistsuguses vormis. Selles sättes viidatud poole käitumine võib avalduda kaudse

ehk konkludentse tahteavaldusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3 tähenduses.

18.3. Lisatöö tellimist kajastavad 3. mai 2018 e-kiri (dtl 34), 15. mai 2018 e-kiri (dtl 255) ja

vähemalt heakskiitu neile ka väljatrükk 29. mai sõnumist (dtl 36). Kohtumenetluses möönis

kostja eespool p 16.3 alapunktis (b) märgitud ulatuses lisatööde tellimist ja ulatust. Samuti ei

väida kostja, et ta poleks soovinud hageja väitel lisatööks osutunud lammutustöö tegemist.

Poolte väidetest ja neist tõenditest järeldub, et pooled avaldasid konkludentselt nõustumuse

mitte järgida lepingu p 7.1 alal nr 1 lisatööde kokkuleppimisel. Sisuliselt lepiti kokku lepingu

muutmises, st selles, et hageja teeb eraldi kokku lepitavate hindadega täiendava töö (lisatöö).

Seega ei pidanud vastav kokkulepe VÕS § 13 lg 3 kohaselt olema kirjalik.

19. Peamine vaidlus kõnealuse nõude osas on küsimuses, kas alal nr 1 lammutamisel ilmne-

nud maa-aluste rajatiste lammutamine oli lepingujärgne töö või lisatöö. Ringkonnakohus

põhjendab järgmiseks, miks nõustub hageja ja maakohtuga, et see ei olnud hõlmatud lepinguga.

19.1. Aktist nr 3 nähtub, et sellega akteeriti lõplikult alade nr 1 ja 2 tööd (dtl 458). Akti periood

oli 2018. aasta aprillikuu ja hageja saatis selle kostjale 27. aprillil 2018 (dtl 457). Vaidlust pole,

et kostja tasus akti nr 3 alusel 30. aprillil 2018 koostatud ja 4. mail 2018 kostjale edastatud arve

nr 218108 summas 26 400 eurot (dtl 460, 459). Samuti olid tasutud kahe varasema akti alusel

esitatud arved (dtl 49–50). Seega alade nr 1 ja 2 lammutustööd anti kostjale üle, kostja võttis

need vastu ja tasus nende eest. Neil asjaoludel ja lepingu p 4.2 esimese lause järgi oli töö aladel

nr 1 ja 2 valmis ning anti ka üle 2018. aasta aprilli lõpuks.

19.2. Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis VÕS § 76 lg 4

järgi eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti

kohaselt. Vastuvõtmisest hilisem töö tuleb lugeda lisatööks, sest kostja ei toonud esile ega

tõendanud, et algselt ala nr 1 lammutustöö täitmisena pakutu oli puudusega, kostja sellele

õigeaegselt tugines ja hageja tegeles 2018. aasta mais puuduste kõrvaldamisega.

19.3. Sarnaselt eespool osas II märgituga tuleb samadel alustel ka siinkohal hinnata lepingu- ja

selle sõlmimise dokumente (sh kostja hinnapäring, hageja hinnapakkumine), kostja juhiseid

(projekt ja selle muudatus, ehituskorraldusplaan) ning poolte käitumist (sh eespool p-des 16.2

ja 18.3 refereeritud kirjavahetus). Kostja hinnapäringu kohaselt tuli alal nr 1 asunud Tartu

mnt 80 hoone lammutada koos vundamendiga. Kuigi sel viisil sõnastatud ülesanne erines alade

nr 2 ja 3 puhul märgitust „lammutada maapinnaga tasa“, siis ei tähenda see, et ala nr 1

lammutustööga oleks olnud hõlmatud ka need rajatised, mis nähtuvad lisatööde ilmestamiseks

esitatud fotodelt (dtl 190–192) ja mida hageja kirjeldas 13. aprilli 2018 e-kirjas (dtl 193).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vundament ei hõlma kõiki hoone all olevaid rajatisi.

Hageja kirjelduse kohaselt eraldas lisatöö põhjustanud rajatisi vundamendist 0,7 m killustikku

ja täitepinnast. Sellist maa-alust osa ei kirjeldata ka kostja juhistena käsitletavates

dokumentides. Poolte kirjavahetus 2018. aasta mais viitab selgelt lisatöödele, sest lepinguga

hõlmatud töö osas puudus igasugune vajadus ühikuhindade kooskõlastamiseks.

13 (18)

20. Poolte arusaamad lisatööde eest nõutava tasu osas on praegu veel erinevad eespool p 16.4

kolmes taandes märgitud ulatuses.

20.1. Maakohtus esitatud tõendeid refereeris ringkonnakohus eespool p-s 16.2 ja need ei

kajasta praegu vaidlusaluseid hindu. Ringkonnakohtul pole ka vaja hinnata poolte varasemaid

väiteid muude ühikuhindade kohta ja uurida vastavaid tõendeid (sh dtl 455–456), sest kostja

praeguste seisukohtade järgi pole neis enam vaidlust. Samuti ei tugine kostja apellatsiooni-

menetluses hageja algse tabeli (dtl 40) erinevustele hilisemast (dtl 42, 45).

20.2. Hageja soovis täiendavalt tõendada pulbristajaga Kobelco 210 ja hüdrovasaraga Case 300

tehtud töö (eespool p 16.4 kaks esimest taanet) tasumäärasid oma 4. mai 2018 e-kirjaga

(dtl 448), millele kostja väidetavalt 10. mail 2018 vastas (dtl 449). Sel viisil ei ole aga hageja

väide tõendatud, sest esiteks ei sisalda 4. mai 2018 e-kiri selgeid viiteid neile töödele ega

seadmetele, mille eest hageja tasu nõuab, ning teiseks ei nähtu kostja e-kirjast nõustumine

mingite hindadega, mh pole kostja kõnealune kiri saadetud vastuseks hageja sellele kirjale,

milles hageja väidab sisalduvat oma pakkumuse. Samuti ei tõenda hageja väiteid väljatrükk

2. mai 2018 e-kirjast (dtl 35), sest sellele pole kostja saatnud kinnitust. Kostja ei nõustunud, et

koos viidatud kirjaga esitatud sõnumikinnitus (dtl 36) oleks avaldatud vastuseks hageja kirjale.

Hageja soovitud järeldust ei saa teha ka sõnumi väljatrükist, sest selle on kuupäev 29. mai (mitte

3. mai nagu väidab hageja) ja sisu poolest kajastab ainult 30 t ekskavaatoriga seonduvat, mille

hinnaks hageja pakkus 2. mai 2018 e-kirja kohaselt 50 eurot/t. Sama hinda pakkus hageja

7. mail 2018 ja sellega kostja nõustus (dtl 37).

20.3. Poolte 15. mai 2018 kirjavahetus (dtl 255) ei tõenda kokkulepet treileriga CAT veo hinna

kohta (p 16.4 kolmas taane). Hageja teatas, et treilerikulu lisandub, aga ei märkinud vastavat

hinda. Samuti ei sisalda hinna kohta avaldusi kostja vastuskiri. Muid tõendeid selle ühikuhinna

kohta hageja ei esitanud. Seega tuleb lähtuda kostja nõustutud summast 150 eurot.

20.4. Hageja väiteid ei tõenda tema hinnakiri ega arved teistele klientidele (dtl 450–454).

Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 18.3, et pooled muutsid lepingut ja sõlmisid lisatööde

kokkuleppe. Lepingus, selle sõlmimise käigus vahetatud poolte avaldustes ega ka lisatööde

kokkuleppimise kirjavahetuses ei sisaldu kokkulepet, et töö tehakse hageja hinnakirjas või muul

viisil hageja määratud hinnaga. Samas nähtub poolte käitumisest ja kohtumenetluses esitatud

väidetest, et kõik lisatöö hinnad sooviti eraldi kokku leppida.

20.5. Poolte väiteid ja tõendeid ühikuhindade kohta hinnates saab teha vahekokkuvõtte, et

hageja lisatööde tasunõue pole põhjendatud summas 1258,50 eurot järgmise arvutuse kohaselt:

-

pulbristajaga Kobelco 210 tehtud töö hinnavahe 15 eurot (= 60 – 45) 41,75 t (= 6 + 6

+ 9,5 + 11,75 + 8,5) eest osasummas 626,25 eurot (= 15 × 41,75);

-

hüdrovasaraga Case 300 tehtud töö hinnavahe 5 eurot (= 55 – 50) 34,5 t (= 4 + 6,5 + 7

+ 6 +5 + 5 + 1) eest osasummas 172,50 eurot (= 5 × 34,5);

-

treileriga CAT veo hinnavahe 250 eurot (= 400 – 150);

-

eelnevate netosummale 1048,75 eurot (=626,25 + 172,50 + 250) lisandub käibemaks

20%, st 209,75 eurot.

21. Kostja on lisatööd eespool p 16.3 alapunktides (b) ja (c) märgitud osas VÕS § 638

esimese lause tähenduses vastu võtnud 22. mai 2018 ja 31. mai 2018 kirjadega (dtl 112–116).

Nimelt nähtub neist ja kostja hilisematest avaldusest, et viidatud alapunktidele vastavas osas ei

olnud kostjal enam etteheiteid lisatöödena kirjeldatud töö tegemisele, vaid kostja vaidles

tasumisnõudele vastu üksnes põhjendusega, et töö oleks tulnud teha algse lepingujärgse tööna.

Lepingu p 10.2 esimese lause põhjal järeldub sellest faktilise töö vastuvõtmine.

22. Lõpuks vaidleb kostja lisatööde tasunõudele vastu väitega, et talle ei esitatud õiges

summas arvet tegelikult tehtud ja aktsepteeritud töö kohta. See vastuväide pole põhjendatud.

14 (18)

22.1. Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei esita nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema

lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamine võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline, kui

ilma selleta pole võimalik tasutava summa suurust hinnata ja see selgub alles arve esitamisel

(vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sisse-

nõutavus on seotud arvete esitamisega, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku

lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu 27. mai 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või seaduse järgi nõutava

teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110

alusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 14; kokkuvõtvalt

14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 18 kolmas lõik). VÕS §-d 5, 76 ja 81 jätavad

nõude sissenõutavuse kokkuleppimise poolte pädevusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

22. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639, p 13.2). Lepingu p-s 4.2 leppisid pooled kokku,

et kostja tasumiskohustus tuleb täita 14 kalendripäeva jooksul arve saamisest.

22.2. Õigusaktidest nähtuvalt võib kostja huvi arve saamiseks olla tingitud kohustusest

kajastada tehing raamatupidamises ja arvestada tasutavast käibemaksust maha ostetud teenuse

sisendkäibemaks. Muud huvi kostja esile ei toonud. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 2

kohustab raamatupidamiskohustuslast kõiki oma majandustehinguid dokumenteerima. RPS § 7

lg 1 näeb ette, et raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse

korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu

toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Käibemaksuseaduse (KMS) § 31 lg 1 lubab arvata

sisendkäibemaksu maha sama seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. KMS §-d 32

ja 33 näevad ette sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise võimaluse, sh nn otsearvestuse

põhimõttel (§ 33 lg 1), ning § 29 lg-d 7–9 käibemaksusummade korrigeerimise.

22.3. Eelmises p-s 22.2 refereeritud normidest ei saa tuletada majanduskäibes osaleja olulist

huvi, et talle esitatud arve poleks suurem tehingu tegelikust hinnast. Samuti ei täpsusta lepingu

p 4.2, et kostja tasumiskohustuse eeldus on täpselt õiges summas (eelkõige mitte suurema) arve

esitamine. Seda kinnitab lepingu p 4.3, mis viitab võimalusele, et tellija jätab arve osaliselt

tasumata.

22.4. Vaidlust pole, et hageja esitas lisatööde eest arve suuremas summas, kui kostja nõustus

tasuma. Ringkonnakohtu eespool tuvastatud asjaoludel on lisatöö eest tasu nõue põhjendatud

osaliselt. Kuna kostja tasutav summa jääb väiksemaks arvel märgitud summast, siis ei anna

täpses summas arve puudumine alust jätta lisatööde eest tasumata.

23. Käesoleva osa kokkuvõttena märgib ringkonnakohus, et hagejal on õigus nõuda ja kostjal

kohustus tasuda lisatööde eest 18 629,70 eurot (= 6270 + 13 618,20 – 1258,50). Kumbki pool

ei seadnud kahtluse alla maakohtu järeldust, et lisatööde eest tuli tasuda hiljemalt

11. juunil 2018, st vastav nõue muutus sissenõutavaks 12. juunil 2018.

IV

24. Kostja esitas menetlusliku tasaarvestuse ja soovis selleks kasutada oma kahju hüvitamise

nõuet hageja vastu summas 22 708,80 eurot. Sel viisil sisustatud ja esitatud tasaarvestus on

lubatav ja edu korral tooks kaasa hageja nõude rahuldamise ulatuse vähendamise (Riigikohtu

5. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-16481, p 15 ja seal viidatud varasem praktika).

24.1. Kostja tõi esile, et Tartu mnt 80 hoone paekivifassaadid said kahjustada ning lõhutud on

Masina tn 22 hoone otsasein, üks liiklusmärk, reklaamsilt ja kanalisatsioonikaev. Kahju

esinemise väite tõendamiseks esitas kostja maakohtus kuus fotot (dtl 118–119, 121–123).

Kahju suurust soovis kostja tõendada Kaldrami 15. septembri 2018 hinnapakkumisega

(dtl 156), EnerTEC Gruop OÜ arvega (dtl 117) ja OMA Fassaad OÜ 10. mai 2018 hinna-

pakkumisega (dtl 120). Kahjunõude summa määratlemisel lähtus kostja Kaldrami pakutud

hinnast.

15 (18)

24.2. Hageja esitas vastuväite, et tema ei ole kostjale kahju põhjustanud ja kostja ei osutanud,

millist lepingulist kohustust hageja rikkus.

24.3. Kostja järeldas sellest, et kahju tekkimise ja suuruse üle pole pooltel vaidlust, ning

täpsustas, et heidab hagejale ette lepingu p 11.1 rikkumist. Viidatud punktis leppisid pooled

kokku, et tööde teostamise ajal kannab säilitatavate objektide juhusliku hävimise või

kahjustumise riisikot töövõtja ehk hageja.

24.4. Maakohus leidis, et fotode ja hageja poolt vaidlustatud hinnapakkumise põhjal ei ole

kohtul võimalik teha kindlaks kahju suurust. Kahju tekkimise ja selle hüvitamise muude

eelduste kohta maakohus seisukohta ei võtnud. Kostja kritiseerib maakohtu otsust ka osas, et

tegelikult ei olevat hageja hinnapakkumisele vastuväiteid esitanud ja kaebuse seda põhjendust

hageja kaebusele vastates ei käsitlenud.

24.5. Ringkonnakohus nõustub kostja menetlusliku etteheitega. Vaidlustatud otsus on kostja

nõude lahendamise osas ebapiisavalt põhjendatud. Selle puuduse saab kõrvaldada.

25. Apellatsioonimenetluses täpsustas kostja oma väiteid.

25.1. Kostja tõi esile, et alles pärast kahjunõude esitamist selgus, et Masina tn 22 hoonega

seonduva kahju osas toimus kahjustuste kõrvaldamine teisel viisil:

-

hoone omanik aktsiaselts Vivikoop (edaspidi: Vivikoop) esitas 5. novembril 2018

kostjale kahjunõude, mille sisu oli lammutustöö käigus kahjustatud Masina tn 22 hoone

otsa/külgseina ja parapeti suhtes teostatud avariiliste remonditööde teostamine ning

sama hoone esimese korruse ilusalongi filtrite vahetamine, mille põhjustas samuti

lammutamistöö teostamine. Mõlemaid nõudeid käsitlesid juba kostja 22. mai ja

11. juuni 2018 kirjad hagejale (vastavalt dtl 112–113 ja 126–128);

-

hoone remonditööde osas esitas Vivikoop kostjale 5. novembril 2018 arve nr M04873

summas 9468 eurot (dtl 400–401). Arve vastas OMA Fassaad OÜ 13. juuli 2018

hinnapakkumisele (dtl 402). Hoone lammutustööde käigus saadud kahjustusi kinnitas

Masina tn 22 büroohoone muinsuskaitse järelevalve 26. oktoobri 2018 aruanne

(dtl 403–412);

-

ilusalongi filtrite vahetus toimus vastavalt EnerTEC Group OÜ arvele ja Vivikoop

esitas selle eest omakorda kostjale 9. mail 2018 arve summas 504 eurot (dtl 413);

-

kostja tasus Vivikoopi mõlemad arved 22. novembril 2018 (dtl 414).

25.2. Hageja leidis, et kostja ei saa apellatsioonimenetluses enam tuua esile uusi asjaolusid ega

asuda neid täiendavalt tõendama.

25.3. Lisaks kostja nõude osas otsuse põhjendamiskohustuse rikkumisele, ei viinud maakohus

selles osas läbi ka kohast eelmenetlust. Eelkõige ei selgitanud maakohus välja kõnealuse nõude

faktilist ja õiguslikku alust ega arutanude neid pooltega. Seetõttu on kostja kahjunõude aluseks

olevate asjaolude täpsustamine alles apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav.

25.4. Kokkuvõttes nõuab kostja järgmise väidetavalt hageja põhjustatud kahju hüvitamist:

-

Tartu mnt 80 lõhutud paekivifassaad, mille kohta kostja esitas fotod (dtl 118–119, 415)

ja vastava kulu kohta Kaldrami hinnapakkumise osasummas 11 054 eurot (nii sellele

kui ka järgnevatele osasummadele lisandub käibemaks);

-

Masina tn 22 otsasein, mille kahjustusi kajastab muinsuskaitse aruanne ning mille

parandamise kulu kohta esitas kostja algselt ühe hinnapakkumise ja pärast teise

(vastavalt dtl 120 ja 420), neist viimase summas ka Vivikoopi arve summas 9468 eurot;

-

Masina tn 22 esimese korruse ilusalongi filtrite vahetamine, mida maakohtus eraldi ei

nimetatud, aga mille kulu kohta esitas kostja EnerTEC Gruop OÜ arve ning nüüd lisaks

Vivikoopi arve summas 504 eurot;

16 (18)

-

liiklusmärk ja reklaamsilt, mille kohta kostja esitas fotod (dtl 121–123) ja Kaldrami

hinnapakkumise osasummas 100 eurot; lisaks avaldas kostja, et reklaamsilt kuulus

üürnikule ja kostja pidi vastava kahju hüvitama;

-

kanalisatsioonikaev, mille viidatakse samas hinnapakkumises osasummaga 1150 eurot.

25.5. Tasaarvestuse summat kostja apellatsioonimenetluses ei muutnud.

26. Ringkonnakohus kontrollib, kas kostja nõue on täpsustatud asjaoludel põhjendatud.

26.1. Kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 järgi on kokkuvõtvalt

järgmised (nt Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 28 teine lõik):

-

võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 115 lg 1);

-

võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, töövõtulepingu korral VÕS

§-d 642–645);

-

võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ette-

nähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

26.2. Põhimõtteliselt peab kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid TsMS

§ 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama nõude esitaja, st käesoleval juhul kostja, v.a vastutuse

puudumine rikkumise eest. Kahju ettenähtavuse ja põhjusliku seose osas võib hea usu

põhimõttest siiski tuleneda jagatud tõendamiskoormis (ibid p 31 esimene lõik).

26.3. Lepingu rikkumisena heidab kostja ette, et hageja ei taganud lepingu p 11.1 järgi selles

nimetatud objektide säilimist. Kostja väitel on eespool p-s 25.4 kokkuvõtvalt loetletud kahju

ese rikutud objektid ja kahju ulatus nende taastamise kulu. Viidatud lepingutingimuse ja kostja

kirjeldatud kahju olemuse järgi on kahju hõlmatud kohustuse kaitse-eesmärgiga. Eseme

lõhkumise tagajärjena on kahju üldjuhul ettenähtav. Põhjuslik seos esineb eelkõige juhul, kui

kostja märgitud eseme lõhkus hageja või seda tehti ajal, mil hageja kanda oli selle konkreetse

eseme juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko. Säilitava objektina lepingu p 11.1

tähenduses saab siiski käsitleda seda ala ehitusplatsist ja neid hooneid, millele ei olnud samal

ajal juurdepääsu teistel ehitusettevõtjatel.

26.4. Kostja tõlgendas hageja seisukohta maakohtus sisulise omaksvõtuna kahju põhjustamise

ja suuruse osas. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda hageja 18. oktoobri 2018

arvamuse osa IV, eelkõige p 4.2 viimane lause asuda seisukohale nagu poleks hageja soovinud

üldse vaidlustada kostjal kahju tekkimist ja kahju suurust. Niisiis ei saa lähtuda hageja

omaksvõtust talle ette heidetava rikkumise, kahju põhjustamise ega selle suuruse osas.

26.5. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja nõuet esemete kaupa ja põhjendab, miks ei

ole neist ühegi puhul kahju hüvitamise eeldused täidetud. Eespool p-des 26.1 ja 26.2 märgitu

kohaselt kuulusid need eeldused peamiselt kostja tõendamiskoormisesse.

26.5.1. Tartu mnt 80 fassaadi osas ei võimalda fotod ega hinnapakkumine järeldada, et hageja

oleks lammutamisel seda kahjustanud. Pooled ei vaidle selle üle, et ehitusplatsil lammutatud

hooned olid ümber- ja kokku ehitatud, see nähtub ka kostja hinnapäringule lisatud skeemilt ja

ehituskorraldusplaanilt. Sellises olukorras on ilmne, et ühe hoone(osa) lammutamine toob

nähtavale varem kokku (või kõrvuti) ehitatud hoone seina. Kui ehitamisel hooned ühendati, siis

lammutamisel tuleb need ka lahutada. Tartu mnt 80 hoone fassaadi kujutavatelt fotod ei kajasta

lammutamise tulemusena mingeid muid kahjustusi. Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonna-

kohus, et hageja oleks Tartu mnt 80 fassaadi osas lepingut rikkunud.

17 (18)

26.5.2. Masina tn 22 hoone kahjustuste osas nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kostja

tõenditest ei nähtu hageja kohustuse rikkumist. Nii muinsuskaitse aruande kui ka muude fotode

(dtl 418–422, 424–425) ja hinnapakkumiste põhjal peeti vajalikuks ja tehti parandusi, mis ei

seondu otseselt lammutustöö tegemisega. Üheltki fotolt ei saa teha järeldust, et hageja oleks

temalt tellitud töö teostamise käigus Masina tn 22 hoonet kahjustanud. DD e-kirjadest ei nähtu

samuti, et lammutustööde käigus oleks hooneid kahjustatud (dtl 416, 423). Õige on hageja

arusaam, et kui viidatud e-kirjade koostamise ajal, st 2018. aasta aprilli lõpul ja mai algul

ilmnenuks lammutustöödest tingitud hoone kahjustusi, siis oleks see DD-le teada olnud ja nii

ka kajastatud. Neil kaalutlustel ei tuvasta ringkonnakohus, et hageja oleks Masina tn 22 hoone

kahjustusi põhjustanud ja selles osas lepingut rikkunud.

26.5.3. Masina tn 22 esimese korruse ilusalongi filtrite vahetamist, sellise tegevuse vajadust

ega filtrite tegelikku kahjustamist kostja ei tõendanud. Pelgalt kostjale esitatud pretensioon ja

kuludokument ei ole selles osas piisavad. Lisaks ei sisaldunud vastava kulu hüvitamise nõue

kostja tasaarvestuses. Seega puudub nii kahju kui ka sellele tuginemine tasaarvestuses.

26.5.4. Liiklusmärgi ja reklaamsildi osas kostja ei tõendanud, et need rikuti ajal, mil ehitus-

platsile oli juurdepääs ainult hagejal. Kostja võimaldas Merkole juurdepääsu 9. mail 2018

(dtl 426–427). Kostja teavitas hagejat liiklusmärgi ja reklaamsildi lõhkumisest 22. mai 2018

kirjaga (dtl 112–113). Samade kahjustuste kohta esitatud fotod (dtl 121–123) ei ole dateeritud,

st nii neist kui ka muudest tõenditest ei nähtu, et kahjustused oleks tekkinud enne kolmandatele

isikule ehitusplatsile juurdepääsu võimaldamist. Seetõttu ei saa ringkonnakohus tuvastada, et

nimetatud kahe eseme kahjustamise oleks põhjustanud hageja, st et tema oleks rikkunud

lepingut.

26.5.5. Kanalisatsioonikaevu kahjustamise kohta kostja tõendeid ei esitanud. Pelgalt kaevu

asendamise kohta hinnapakkumise küsimine ja esitamine ei tõenda kaevu kahjustamist.

Seetõttu pole võimalik tuvastada kostjal selles osas kahju tekkimist.

27. Käesoleva osa kokkuvõttena märgib ringkonnakohus, et kostja ei tõendanud kahju

hüvitamise nõude eelduseid ühegi väidetavalt kahjustatud eseme osas. Seega ei anna kostja

menetluslik tasaarvestus alust hageja nõuete rahuldamise ulatust vähendada. Kostja ei esitanud

nõuet vastuhagina, mistõttu pole vaja teha selle kohta otsustust kohtulahendi resolutsioonis.

V

28. Hageja põhinõuded on otsuse osade II ja III järgi põhjendatud kokku summas

21 989,70 eurot (= 3360 + 18 629,70).

29. Kostja on selle summa tasumisega jätkuvalt viivituses, st lahendada tuleb viivise nõue.

29.1. Lepingu p 12.2.1 järgi võib hageja nõuda kostjalt viivist 0,1% päevas. Ala nr 3 lammutus-

töö tasult arvutas maakohus viivise selle määraga. Käesoleva otsuse tegemise aja seisuga on

3360 eurolt alates 28. augustist 2018 arvutatud viivis 2197,44 eurot (≈ 3360 × 654 × 0,1%).

Lisatööde tasult arvutas maakohus viivise VÕS § 113 lg 1 teise lause järgse määraga. Sama

määraga viivis 18 629,70 eurolt alates 12. juunist 2018 on 2984,84 eurot (≈ 18 629,70 × 731 /

365 × 8%), aga lepingujärgse määraga suurem. Hageja palus mõista välja viivise 4675,29 eurot.

Eelnevas välja arvutatud viivise summa on sellest suurem (2197,44 + 2984,84 = 5182,28).

29.2. Siiski ei saa ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel viivise nõuet rahuldada hageja

soovitud summas. Pooled on üksmeelsed, et kostjalt nõutav viivis on piiratud 5%ga lepingu

maksumusest. Lepingu algne maksumus oli 72 000 eurot, millele lisandusid lisatööd vastavalt

otsuse osas III tuvastatule summas 18 629,70 eurot – kokku seega 90 629,70 eurot (= 72 000 +

18 629,70). Lepingu p 12.2.1 järgi on viivise nõue kokku piiratud summaga 4531,49 eurot

(≈ 90 629,70 × 5%). Selles summas saab hageja viivise nõude rahuldada.

18 (18)

30. Kokku tuleb poolte nõuete põhjal kostjalt hageja kasuks välja mõista 26 521,19 eurot

(= 21 989,70 + 4531,49) ja maakohtu välja mõistetud summat selleni vähendada. Hagi

rahuldatakse endiselt osaliselt, samuti kuulub osaliselt rahuldamisele kostja kaebus.

31. Ringkonnakohus jätab mõlema kohtuastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte

endi kanda. Hageja nõudis algselt 45 381,09 euro (= 40705,80 + 4675,29) maksmist, st hagi

rahuldatakse ca 58% ulatuses (≈ 26 521,19 : 45 381,09). Samas nõustus kostja kompromissi

korras tasuma isegi suurema summa, kui ringkonnakohus välja mõistab. Mõlemad pooled

täiendasid oma nõuete aluseks olevaid asjaolusid apellatsioonimenetluses ja esitasid ka uusi

tõendeid. Neid asjaolusid kogumis arvesse võttes on õiglane jätta kummagi poole kulud tema

enda kanda. See toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise menetluskulude jaotuse ja rahalise

kindlaksmääramise osas. Tulenevalt kulude poolte endi kanda jätmisest, pole vaja neid

rahaliselt kindlaks määrata.

32. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse. Selles pole siiski vaja korrata poolte registrikoode, mis on vastavalt TsMS

§ 442 lg 2 p-le 6 esitatud sissejuhatuses. Samuti puudub vajadus korrata summat sõnadega, sest

kohtuotsus allkirjastatakse TsMS § 441 lg 1 kohaselt digitaalselt ja selles ei saa ka numbrite

abil esitatud summat muuta. Lisaks leiab ringkonnakohus, et rahalise nõude osalise rahuldamise

korral pole vaja otsuse resolutsioonis märkida rahuldamata jäänud summat (terve rahalise

nõude rahuldamata jätmise kohta vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-188-12, p 17). Kui mitme nõudega hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb küll resolutsioonis

võtta selge seisukoht, millised nõuded rahuldatakse ja millised mitte (Riigikohtu

19. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 19 teine lõik), aga käesoleval juhul pole

tegemist sellise olukorraga.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm