2-19-1167/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Villem Lapimaa ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

11. juuni 2020. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-1167

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu 50 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

58 263,01 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud YY kanda.

4. Mõista YY-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis

1044

eurot.

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

tuleb

tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2 (6)

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. XX (hageja) esitas 24. jaanuaril 2019 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 50 000 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 4263,01 eurot ning edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

1.1. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja OO 3. oktoobril 2014 abikaasade vastastikuse

testamendi (testament). Hageja andis samal kuupäeval kostjale ja DD-le notariaalse volikirja

(volikiri), millega volitas viimaseid mh käsutama tema arvelduskontosid ja tegema sellega

seonduvalt

muid

toiminguid.

Pooled

allkirjastasid

1. oktoobril 2016

laenulepingu

(laenuleping), milles kostja kinnitas, et laenas hagejalt 50 000 eurot tagasimakse tähtajaga

hiljemalt 2017. a detsember. Kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud. Laenusumma

maksti kostjale välja hageja abikaasa OO arvelduskontolt ajavahemikul 21. septembrist 2016

kuni 28. septembrini 2016 ning 1000 eurot sularahas 22. septembril 2016. Ei ole oluline, et

laenusumma maksti välja mitte hageja, vaid tema abikaasa OO arvelduskontolt, sest hageja ja

OO olid sellel ajal abielus. Seega olid OO arvelduskontol olevad rahalised vahendid abikaasade

ühisvaras. OO suri 19. oktoobril 2016. Hageja tegi 8. veebruaril 2017 notariaalse avalduse, et

tühistada kostjale ja DD-le antud volikiri. 19. mai 2017 pärimistunnistuse kohaselt on OO

ainupärijaks hageja.

1.2. Hageja on korduvalt nõudnud kostjalt kohustuse täitmist. Kostja on keeldunud.

Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg oli hiljemalt 31. detsembril 2017. Sellest

ajast alates on kostja olnud laenu tagastamisega viivituses. Viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 1. jaanuarist 2018 kuni hagi esitamiseni on 4263,01 eurot.

1.3. Hageja tugineb esmalt laenulepingule, alternatiivselt käsundita asjaajamisele, alusetule

rikastumisele või kahju tekitamisele.

1.4. Kostja tasaarvestus ja kahju hüvitamise nõudel põhinevad vastuväited on alusetud.

Testament ei sisaldanud üleelanud abikaasale keeldu teha tema omandis oleva varaga

käsutustehinguid. Seega ei saa kostjale olla kahju tekkinud. Seega puuduvad kostjal hageja

vastu nõuded, mida ta saaks VÕS § 197 lg 1 ja § 198 alusel tasaarvestada.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja ei vaidle vastu, et pooled on allkirjastanud laenulepingu, milles kostja kinnitab, et

ta laenas hagejalt 50 000 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et laenuleping on deklaratiivne

võlatunnistus. Kostjal ei ole tegelikkuses laenulepingus nimetatud kohustust. Hageja ei ole

kostjale laenu andnud. Kostja ei ole saanud hagejalt 50 000 eurot. OO kostjale antud

49 000 eurot ei olnud laen, vaid tasu kostja ja DD osutatud teenuste eest. Sellise tasu

maksmisega oli nõus ka hageja. Kostja ja DD hoolitsesid alates 2012. a kuni 2017. a aprillini

hageja, OO ning nende poja SS eest, korraldades nende isikute varaliste kohustuste täitmise,

arstiabi kättesaadavuse ja muu vajaliku hoolitsuse. Selle eest lubasid hageja ning OO võtta

tasuna OO kontolt 49 000 eurot. Seega sõlmisid hageja, OO, kostja ja DD suulise

käsunduslepingu. Käsundi täitmist saab mõistlikult eeldada üksnes tasu eest. Saadud tasu on

mõistlik summa. OO soovis kostjat soodustada 50 000 euro andmisega.

2.2. Kostjal on nõue hageja vastu, millega hageja nõue tasaarvestada. Kostja esitas hagejale

tasaarvestuse avalduse 13. juunil 2018. Kostja määrati testamendiga hageja ning OO pärijaks

koos DD-ga (testamendi p 3.1). Testamendi p 3.3 järgi pidi kostja saama annakuna ka

korteriomandi asukohaga MMM, Tallinn. Hageja kinkis selle korteriomandi 13. juulil 2017

kolmandatele isikutele, muutes taolise tegevusega õigusvastaselt testamendist tulenevat

korraldust (pärimisseaduse (PärS) § 90 lg 2). Kostja on kaotanud võimaluse omandada see

korteriomand pärandi avanemisel. Sellega on hageja tekitanud kostjale varalise kahju, mille

3 (6)

suurus on vähemalt 72 700 eurot. Kostja on enda kahjunõude tasaarvestanud hageja nõudega

enda vastu. Hageja põhinõue on lõppenud tasaarvestuse tulemusena alates 13. juulist 2017

(kinkelepingu sõlmimise aeg), s.o enne laenulepingust tuleneva nõude sissenõutavaks

muutumist. Seega on põhjendamatu ka hageja viivisenõue.

2.3. Hageja nõue on vastuolus ka hea usu põhimõttega, kuna hageja ise on tekitanud kostjale

enda tegevusega kahju vähemalt 72 700 eurot. Hageja muutis korteriomandi kinkelepingu

sõlmimisega pahatahtlikult testamendiga määratud korraldust, mille tulemusel ei ole võimalik

kostjal pärandina võimalik omandada testamendi p-s 3.3 nimetatud korteriomandit väärtusega

vähemalt 72 700 eurot. Sel põhjusel ei saa hageja rahalist nõuet kostja vastu pidada hea usu

põhimõttega kooskõlas olevaks.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas 26. novembri 2019. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 50 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4263,01 eurot ning viivise

põhinõudelt

võlaõigusseaduse

§ 113

lg 1

teises

lauses

sätestatud

määras

alates

25. jaanuarist 2019

kuni

põhinõude

täitmiseni.

Menetluskulud

jättis

maakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu hüvitise 4000 eurot ja kohustas kostjat menetluskuludelt tasuma

viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3.1. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille alusel

sai kostja hagejalt 50 000 eurot. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ta allkirjastas

1. oktoobril 2016 lepingu. Sellele, et tegemist on laenulepinguga, viitab mh lepingu pealkiri,

kinnitus lepingu tekstis, et hageja on andnud kostjale rahasumma (laenu) ning laenusaaja on

kohustunud selle rahasumma kokkulepitud tähtajaks tagasi maksma. Kostja ei vaidle vastu, et

ta on OO arvelduskontolt võtnud 49 000 eurot. Selles summas väljamaksed kostjale nähtuvad

ka OO arvelduskontolt. Arvelduskonto väljavõttest nähtub ka 22. septembril 2016 sularahas

1000 euro väljavõtmine. Hageja kinnitusel võttis sularaha välja kostja. Puudub vaidlus asjaolu

üle, et kostjal oli ligipääs OO arvelduskontole. Kostja kinnitas laenulepingus 50 000 euro

laenamist hagejalt. Hagejal ja OO-l oli ühisvararežiim, mistõttu ei ole oluline, kas laenusumma

maksti välja hageja või OO arvelduskontolt.

3.2. Tõendamata on kostja väited käsunduslepingu sõlmimisest poolte või kostja ja OO vahel.

Sellise käsunduslepingu olemasolu ei nähtu ka 3. oktoobri 2014 volikirjadest, milles puuduvad

valdavalt viited kostja väidetud teenustele, s.o arstiabi kättesaadavuse ja muu vajaliku

hoolitsuse kohta. Isegi kui suuline käsundusleping sõlmiti, ei ole tõendatud selle lepingu

täitmine ega ka tasukokkuleppe olemasolu. Samuti ei esitatud ühtegi tõendit, et väidetava

käsunduslepingu täitmisel oleks tekkinud kulutusi, mille käsundiandja käsundisaajale hüvitama

peaks. Kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub VÕS § 627 lg 1 järgi tasu

maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui

käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Kostja ei ole tegutsenud

majandus- või kutsetegevuses. Seega eeldaks tasu maksmine sellekohase kokkuleppe

olemasolu. Kostja väidete kohaselt on kostja ja DD hoolitsenud hageja, tema abikaasa ja poja

eest ajavahemikul alates 2012. a kuni 2017. a aprill. Kui tegemist oli käsundi täitmisega

tasukokkuleppe alusel, siis on selgusetu, miks maksti tasu vaid septembris 2017 ning mitte

varasemal perioodil. Lisaks ei ole 49 000 euro suurune tasu mõistlik tasu suurus.

3.3. Kuna hageja on tõendanud, et pooled on sõlminud laenulepingu ning kostja ei ole

tõendanud ega ka väitnud, et ta on laenu tagasi maksnud, on hagejal kostja vastu põhinõue

50 000 eurot. Laenulepingu kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt 2017. a detsembriks. Kuna

kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, on põhjendatud ka hageja sissenõutavaks

4 (6)

muutunud viivise nõue summas 4263,01 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras,

samuti edasiulatuv viivise nõue.

3.4. Kostja tasaarvestuse vastuväide on põhjendamatu. Testamendi kohaselt on korter

asukohaga MMM, Tallinn määratud kostjale annakuna. Õigus annakule tekib juhul, kui

pärandaja sureb enne annakusaajat (PärS § 62 lg 1, PärS § 67 lg 4). Praegusel hetkel ei ole

teada, kas kostja õigus annakule üldse tekib. Lisaks ei kuulu enam pärandi hulka annakuks

määratud ese. Testamendist ei nähtu ka annakutäitja kohustus annakuks määratud ese

muretseda. Seega on annak kehtetu. Kostjal oleks võimalus esitada kahjunõue PärS § 72 alusel

annakutäitja vastu, kuid mitte hageja vastu, sest hageja on pärandaja.

Lisaks ei tegutsenud hageja annakuna määratud korteriomandi kinkimisel pahauskselt, sest

hagejal puudus käsutuskeeld annakuks määratud eseme suhtes. Testamendist ei nähtu, et pärand

peab minema üle kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus.

Testamendi p 2.2 kohaselt on üleelanud abikaasa pärandvara kasutamise ja käsutamise suhtes

vabastatud kõigist eelpärijale ette nähtud kitsendustest. Seega puudus hagejal kohustus säilitada

pärandvara OO surma päeval olnud koosseisus.

3.5. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi laenulepingu alusel, ei käsitlenud kohus võimalikke

teisi hagi rahuldamise aluseid ja vastuväiteid.

Poolte seisukohad

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

4.1. Kostja väitel kohaldas maakohus ebaõigesti nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse

norme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

4.2. Esiteks puudub hagejal tsiviilkohtumenetlusteovõime, mis välistas hagi esitamise ja selle

menetlemise. Hagejal on diagnoositud 2017. aastal hilise algusega XXX. On teada, et XXX

tagajärjel kujuneb psüühikahäirena välja dementsus, mille tulemusel ei ole isik võimeline

kestvalt oma tegudest aru saama ega neid juhtima.

4.3. Teiseks ei ole hageja kostjale laenu andnud. OO andis kostjale raha, mis oli tasu kostja ja

DD osutatud teenuste eest. Käsunduslepingu olemasolu tõendab hageja ja OO volikiri kostjale

ja DD-le. Kostja ja DD on alates 2012. a kuni 2017. a aprillini hoolitsenud nii hageja, OO kui

ka nende poja eest ning korraldanud nende varaliste kohustuste täitmise, ülalpidamise, arstiabi

kättesaadavuse jm vajaliku hoolitsuse. Selle käsundi täitmist saab mõistlikult eeldada üksnes

tasu eest. VÕS § 627 lg 1 kohaselt kuulub tasu maksmisele ka juhul, kui käsundit ei ole täidetud

käsundisaaja majandus- või kutsetegevuses.

4.4. Kolmandaks leidis maakohus ebaõigesti, et kostja tasaarvestusavaldus on põhjendamatu.

Kostja väidetav kohustus hageja ees lõppes kostja 13. juuni 2018 tasaarvestusega.

Hagejal puudus õigus OO surma järgselt korteriomandeid kolmandale isikule kinkida. Kuigi

PärS § 90 lg 2 ei sisalda üleelanud abikaasale keeldu varaga käsutustehinguid teha, ei saa pidada

lubatavaks olukorda, kus käsutustehingute tulemuseks on abikaasade vastastikuses testamendis

toodud abikaasade ühise korralduse muutmine. Testamendi p 2.2 on vastuolus testamendis

kajastatud abikaasade ühise tahtega, et pärand peab SS-le, kostjale ja DD-le üle minema varem

surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus. Testamendi p-des 3.3 ja 3.4 on nimetatud

konkreetsed korteriomandid, mille pidid annakuna saama kostja ja DD. Hagejal tekkis pärandi

vastuvõtmisel kohustus tagada, et annaku täitmise nõude tekkimisel (PärS § 91), oleks võimalik

annakuna määratud korteriomand kostjale üle anda. Hagejal oli testamendi kohaselt kohustus

tagada, et annaku täitmine oleks pärandi avanemise hetkel võimalik (PärS § 72 ja § 133). Selle

rikkumise tõttu on kostjal analoogia korras PärS § 72 alusel õigus nõuda hagejalt kahju

5 (6)

hüvitamist summas, mis on võrdne kolmandatele isikutele kingitud korteriomandi väärtusega,

s.o 72 700 eurot.

Lisaks tegutses hageja eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Korteriomandite kinkimise ainsaks

eesmärgiks oli välistada annaku täitmine ja pärandi avanemisel korteri pärandina üleminek

kostjale. Korteriomandite kinkelepingu sõlmimisega on hageja pahatahtlikult muutnud

abikaasade vastastikuse testamendiga määratud korraldust, mida hageja ühepoolselt muuta ei

saanud, mille tulemusel ei ole kostjal võimalik pärida testamendis määratud korteriomandit.

Hea usu põhimõtte rikkumise tõttu ei saa lubatavaks pidada ka hageja rahalist nõuet kostja

vastu, kuna hageja pahatahtlik tegevus on kostjale kahju tekitanud hageja nõudest oluliselt

enam.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

7. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kostja apellatsioonkaebuse väidet hageja

tsiviilkohtumenetlusteovõime puudumise kohta. Maakohus on praeguses asjas hageja isiklikult

ära kuulanud ning leidnud, et hagejal on tsiviilkohtumenetlusteovõime. Hageja ärakuulamise

protokollist ei teki ka ringkonnakohtul kahtlusi hageja teovõimes. Samuti on kostja avalduse

alusel algatatud eestkostemenetluses (tsiviilasi nr 2-17-13892) jäetud hagejale eestkostja

määramata. Selles menetluses olid olemas ka kostja esitatud dokumendid hageja tervise kohta.

Vaatamata sellele leidis kohus, et hageja ei vaja eestkostet. Seega ei näita ka need dokumendid

hageja teovõime piiratust.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on tõendanud kostjaga laenulepingu

sõlmimise ja kostjale raha üleandmise. Kostja vastuväited selle kohta, et ta sai raha hageja ja

hageja abikaasaga sõlmitud käsunduslepingu järgse tasuna, ei ole tõendatud. Ainsad tõendid,

millele kostja nende väidete tõendamiseks tugineb, on hageja ja tema abikaasa väljaantud

volikirjad kostjale ja DD-le. Volikirjadest ei nähtu kostja väidetud sisuga käsunduslepingute

sõlmimist ega tasukokkulepet. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja väited ei ole ka

eluliselt usutavad, arvestades tasu suurust, selle väljamaksmise aega ja viisi ning asjaolu, et

kostja sõlmis hagejaga laenulepingu, milles selgelt kinnitas raha saamist laenuna. Kostja ei ole

suutnud esitada ühtegi mõistlikku põhjendust sellisele käitumisele olukorras, kus saadud raha

oli tema väitel käsunduslepingujärgne tasu.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise

nõuet, mida kostja saanuks hageja nõudega tasaarvestada. Kostja leiab, et hageja tekitas talle

kahju sellega, et kinkis ära korteriomandi, mis testamendi järgi oleks pidanud annakuna jääma

kostjale. PärS § 90 lg 2 kohaselt ei või olukorras, kus abikaasade vastastikkuses testamendis on

määratud, et üleelanud abikaasa surma korral läheb tema pärand üle kolmandale isikule,

üleelanud abikaasa testamendis sisalduvaid korraldusi muuta ega oma surma korraks

teistsuguseid korraldusi teha. Testamendiga tehakse korraldused surma puhuks. Seega ei ole

pärandaja elu ajal pärandaja enda varaga tehingute tegemine testamendis sisalduvate

korralduste muutmine ega PärS § 90 lg-s 2 sätestatud keelu rikkumine.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja väitega, et testamendi kohaselt oli hageja käsutusõigus

pärandvara suhtes piiratud. PärS § 90 lg-te 3 ja 4 kohaselt on üleelanud abikaasal pärandi

kasutamisel ja käsutamisel piirangud üksnes juhul, kui testamendis on määratud, et pärand peab

üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus. Seega

üldjuhul üleelanud abikaasal ei ole piiranguid pärandvara käsutamisel, vaid see eeldab

testamendis asjaomast korraldust. Praegusel juhul testamendis sellist korraldust ei ole.

Vastupidi, testamendi p-s 2.2 on selgelt märgitud, et üleelanud abikaasal ei ole mingeid

6 (6)

piiranguid pärandvara kasutamisel ja käsutamisel. Ainuüksi sellest, et testamendis oli määratud

kostjale annakuna korteriomand, ei saa teha vastupidist järeldust.

Asjakohatud on ka kostja väited selle kohta, et hageja on rikkunud PärS § 133 järgset kohustust

täita annakud. Testamendi ja PärS § 91 kohaselt tekkinuks kostjal annaku täitmise nõue alles

pärast hageja surma.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et pärast maakohtu otsuse tegemist on jõustunud

kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-4331, milles lahendati hageja hagi kostja ja DD vastu. Ka selles

tsiviilasjas esitas kostja tasaarvestuse vastuväite, milles tugines tasaarvestusel samale nõudele,

millele ta tugineb praeguses asjas. Ka tsiviilasjas nr 2-19-4331 jäi kostja vastunõue

tunnustamata. TsMS § 457 lg 2 kohaselt on see siduv ka praeguses asjas, mistõttu on välistatud

kostja tuginemine tasaarvestusele.

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja käitumist ei saa pidada ka kuidagi hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks. Pärimisõiguse üheks üldpõhimõtteks on, et surma puhuks korralduste

tegemine ei piira pärandaja õigust enda eluajal tehinguid teha. Abikaasade vastastikkuse

testamendi puhul on küll ette nähtud võimalus sellest põhimõttest ajaks pärast ühe abikaasa

surma testamendiga kõrvale kalduda, kuid olukorras, kus abikaasad seda võimalust ei ole

kasutanud, ei tulene ka hea usu põhimõttest üleelanud abikaasale keeldu pärandvara hulka

kuuluvaid esemeid käsutada.

11. Menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1

kohaselt kostja kanda.

12. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks ringkonnakohtus

esindajakulu 1218 eurot. Hageja esindaja ajakulu on 7 tundi ning tunnitasu 145 eurot, millele

lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajakulu on TsMS § 175 lg 1 mõttes

põhjendatud ja vajalik üksnes osaliselt. Hageja esindaja tunnitasumäär on põhjendatud, kuivõrd

see ei ületa oluliselt keskmist advokaadi tunnitasu määra. Küll aga ei ole ringkonnakohtu

hinnangul tervikuna põhjendatud hageja esindaja ajakulu. Kostja kordas apellatsioonkaebuses

sisuliselt maakohtus esitatud seisukohti, mis pidid olema hageja esindajale juba tuttavad.

Vaidlus ei ole ka väga mahukas või õiguslikult keeruline. Ringkonnakohus peab hageja esindaja

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses 6 tundi. Seega tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista hüvitis kantud menetluskulude eest 1044 eurot (6×145×1,2).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Villem Lapimaa

Ande Tänav