2-20-1748/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-20-1748

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

10. juuni 2020, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-20-1748

Tsiviilasi

K. H. hagi J. H. vastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

2628 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja K. H. (ik XXX; elukoht XXX);

hageja seaduslik esindaja H. L. (ik XXX; elukoht XXX; e-

post XXX);

kostja J. H. (ik XXX; elukoht XXX; e-post XXX);

kostja

lepinguline

esindaja

advokaat

Janar

Kuus

(OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid; Turu 2, 51014 Tartu;

e-post janar@advokaat.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K. H. hagi J. H. vastu elatise nõudes osaliselt.

2. Välja mõista J. H. lt K. H. kasuks elatis 220 eurot kuus alates 2. veebruarist 2020 kuni

K. H. , sünd XX.XX.XXXX, täisealiseks saamiseni XX.XX.XXXX.

3. Elatis tasuda iga kalendrikuu eest ette H. L. pangakontole nr XXX Swedbank AS-s,

märkides selgituseks „K. H. elatis“.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks

määramata.

Otsus toimetada kätte poolte esindajatele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui

apellant

soovib

asja

arutamist

kohtuistungil,

peab

ta

seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse.

Hageja nõue

K. H. (hageja, laps) esitas Tartu Maakohtule hagi J. H. (kostja, isa) vastu, milles palub kostjalt

hageja kasuks välja mõista elatise miinimummääras alates 02.02.2020 kuni hageja täisealiseks

2(6)

saamiseni. Väljamõistetav elatis tuleb kanda hageja seadusliku esindaja (ema) H. L. pangakontole

Swedbank AS-s nr XXX selgitusega „K. H. elatis“.

Hagiavalduse kohaselt ei osale kostja lapse ülalpidamisega kaasnevate kulutuste katmises. Hageja

igakuised kulud kokku on 660 eurot, sh eluasemekulud 230 eurot (sh nii üür kui kommunaalmaksed),

toidukulud 120 eurot, transpordikulud 50 eurot (sõidud lasteaeda, eelkooli, trenni ja koju), sidekulud

5 eurot (helistamine ja positsioneerimine), tervishoiukulud 15 eurot (XXX) ning kulutused

hügieenitarvetele 10 eurot, kulutused haridusele 90 eurot (lasteaiamaks 75 eurot ja eelkooli

aastamaks 120 eurot), kulutused riietele ja jalanõudele 55 eurot, kulutused huvialaringidele (ujumine

ja jalgpall) ning vaba aja veetmisele kokku 85 eurot (sh sünnipäevadel käimised, harivad ja

arendavad tegevused, meelelahutus). Kuigi hageja vajadused ühes kuus on 660 eurot, nõuab hageja

kostjalt elatist seaduses sätestatud määras.

Hageja ema igakuine sissetulek on XXX eurot, millele lisandub peretoetus XXX eurot. Hageja emale

kuulub sõiduauto XXX (2005) ja kaasomandina ½ suurune mõtteline osa ridaelamuboksist XXX.

Korteriomandi ostmiseks on koos kostjaga võetud eluasemelaen, mille jääk on XXX eurot ja

igakuine laenumakse XXX eurot.

Hagejale teadaolevalt kuulub kostjale sõiduauto XXX (2012) ning kaasomandina ½ suurune

mõtteline osa ridaelamuboksist XXX ja krunt XXX.

Kostja vastuse osas märgib hageja, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei ole alust. Kostja

ei ole töövõimetu, tal ei ole teist last peale hageja ning kostja ei kanna hageja ülalpidamiskulusid

sokkide, aluspesu ja kommipakkide ostmisel sellises määras, et põhjendatud oleks vähendada

väljamõistetavat elatist alla miinimumi. Hagejate vanemate vahel ei ole kokkulepet selles, et kostja

poolt korteriomandiga seotud maksete tasumisel ei tule tal hagejale elatist maksta. Kuigi kostja väitel

ei maksa ta elatist põhjusel, et maksab üksi ühist laenu, on praeguseks ka laenumaksete osas tekkinud

mitme kuu võlgnevus.

Kompromissi korras on hageja nõus arvesse võtma kostja soovi, et seadusjärgsest elatise

miinimumist arvestatakse maha pool riiklikust peretoetusest.

Hageja lisas avaldusele koopia sünni tõendist, H. L. pangakontode väljavõtted, M. R. kütusekulu

arve, XXX arved, jalgpalliklubi XXX arved, lasteaia XXX arved, üürikorteri kommunaalkulude ja

elektrikulu arved, M.R. XX.XX.XXXX sõlmitud eluruumi üürilepingu (tl 4, 35-79).

Kostja vastus

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.

Vastuse kohaselt nõuab hageja elatist miinimummääras, kuid ei ole tõendanud, et tema kulutused on

miinimummääraga samas suurusjärgus. Kõiki kulutusi arvesse võttes ei saa kostja hinnangul hageja

ülalpidamiseks kuluda 644 eurot (ema panus 292 eurot, isa panus 292 eurot ja riiklik lapsetoetus

60 eurot) kuus. Et elatise miinimummäär on ilmselgelt liiga suur, on kinnitust leidnud ka

kohtupraktikas. Lapse tegelike ülalpidamiskulude arvutamiseks koostatud analüüsi järgi saab hageja

reaalseks ülalpidamiskuluks olla 359 eurot kuus, mis teeb vanemate võrdsuse põhimõtet silmas

pidades mõlema vanema kulu osaks 179,50 eurot kuus. Elatisest tuleb maha arvestada ka riiklik

peretoetus, millega on kaetud osa hageja vajadustest.

Hagis on jäetud märkimata, et kostja ei ole hagejale tasunud elatist põhjusel, et selline oli vanemate

omavaheline kokkulepe, kuna kostja kanda jäid kõik vanemate kaasomandis oleva korteriomandiga

seotud laenu ja kindlustuse osamaksed, millele lisanduvad kõrvalkulud. Kostja jaoks ei ole vahet, kas

maksta hagejale elatist või laenu osamakseid hageja seadusliku esindaja eest, kuid ei saa eeldada, et

kostja kannab samaaegselt nii hageja ülalpidamise kui ka korteriomandiga seotud kulud. Kui

soovitakse kokkuleppest taganeda ja laenu osamaksete tasumise asemel hagejale elatist, tulnuks seda

kostjale öelda. Hagiavalduses ei ole märgitud ka seda, et kostja on osalenud hageja ülalpidamises

vahetult, ostes hagejale riideid ja jalatseid.

Kompromissi korras on kostja valmis maksma hagejale elatist 180 eurot kuus. Sellele summale

lisandub riigi poolt makstav lapsetoetus 60 eurot kuus. Seega oleks hageja ülalpidamiskulu suurem,

kui seda on tema vajaduspõhine miinimumelatis uuringu järgi.

3(6)

Kostja lisas vastusele pangakontode väljavõtted (tl 16).

Kohtu põhjendused, menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.

2. Perekonnaseaduses (PKS) on sätestatud põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus. PKS § 96

esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad

ja alanejad sugulased. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja isa, seega ülenejaks sugulaseks PKS

§ 80 lg 1 järgi, olles ülalpidamiskohustuslaseks.

3. PKS § 97 p-st 1 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Hageja on käesoleval

ajal alla 18-aastane isik, seega alaealine.

4. PKS § 100 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega

(vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil)

ning et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul,

kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vaidlust ei ole selles, et hageja elab

koos emaga ja kostja elab hagejast eraldi. Käesoleval juhul on hageja avaldanud ka seda, et soovib

saada ülalpidamist just raha perioodilise maksmisega hageja seadusliku esindaja H. L. pangakontole.

5. Hageja on esitanud kohtule nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates 02.02.2020,

so alates elatisenõude kohtule esitamisest.

Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt

ülalpidamiskohustuse

täitmata

jätmine,

st rikutud

on

lapse

õigust

saada

ülalpidamist.

Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist

ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

Kostja väitel ei ole ta hageja ülalpidamiskohustust rikkunud, kuna hageja vanemate vahel oli

kokkulepe, mille järgi pidi kostja maksma hageja ema eest ühiselt soetatud korteriomandiga seotud

makseid (laen, kindlustus, majandamiskulud) ning hageja ema ei pidanud seetõttu kostjalt hageja

ülalpidamiseks elatist nõudma. Hageja eitab kostja väidetud kokkuleppe sõlmimist.

PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist

omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku

kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seega võivad vanemad leppida omavahel kokku ka muul viisil elatise

andmises, muu hulgas selles, et üks vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse

täitmise nõuet. Seejuures võib sellise kokkuleppe põhjuseks olla ka asjaolu, et üks vanem soodustab

muul viisil teist vanemat ega nõua selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua

temalt lapse ülalpidamiseks elatist.

Kohus selgitab, et sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma

kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja

kohustused üldjuhul üksnes vanematele.

Vanemate kokkulepet, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik

lapse ülalpidamise kulud, peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõigete 1 ja 2 kohaselt

tõendama pool, kes sellisele kokkuleppele tugineb, seega antud juhul kostja. Kohtu hinnangul ei ole

kostja väidetud kokkuleppe olemasolu tõendanud. Kohus on seisukohal, et kostja pangakonto

väljavõte (tl 16) tõendab üksnes kostjapoolset laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist perioodil

01.06.2019 kuni 17.02.2020, mitte kokkulepet muul viisil hagejale elatise andmises.

Isegi juhul, kui vanemate vahel oli selline kokkulepe, ei välista ega piira see PKS § 100 lg 3 teise

lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, samuti ei takista see vanemalt

tulevikus (antud juhul alates 02.02.2020) sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks

erinevalt kokkuleppest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvestada ka seda, et kui

vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik

lapse ülalpidamise kulud, jääb see kokkulepe vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise

väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti,

kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda makstu kokkuleppe alusel

teiselt vanemalt tagasi (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

4(6)

6. Lapse ülalpidamise nõude suurus on sätestatud PKS §-s 99. Viidatud paragrahvi lõigete 1 ja 2 järgi

määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja

tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja

kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava

puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus märgib, et kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada

lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid.

PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrusega nr 115 on alates

01.01.2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega ei tohi käesoleval

ajal igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 292 eurot.

Kostja vastuväite osas, et hageja ei ole miinimummääras elatist nõudes esitanud ühtegi tõendit selle

kohta, et hageja kulutused on miinimummääraga samas suurusjärgus, märgib kohus, et seaduses

ettenähtud elatise alammäära osas ei tule hagejal elatise suurust eraldi põhjendada ja tõenditega

tõendada. See põhimõte kehtib jätkuvalt, vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse

määramise kehtiva korra kohta. Nimelt on Riigikohus korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib

poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire

(elukallidusest

kiirema

ja

keskmisest

sissetulekust

suurema)

tõusu

tõttu

muutunud

ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv

vahend elatise määramiseks (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).

7. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes PKS § 102

lõikes 2 sätestatud alustel.

PKS § 102 lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1

sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras

osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et tegemist on

näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb

mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses

nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse

miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu

ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb

varaline seisund. Seda kõike juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse

õigustatud huve (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).

7.1. Kostja poolt märgitu osas, et hageja ei ole elatisenõuet esitades arvestanud riikliku peretoetusega,

märgib kohus, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist

automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike

peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, eeskätt vanemate halva

varalise seisundiga (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Antud juhul ei

ole kostja tuginenud asjaolule, et tema varaline seisund ei võimalda miinimummääras elatist maksta,

vaid et tal ei ole selliseid rahalisi vahendeid, et samaaegselt koos miinimumelatisega 292 eurot kuus

maksta üksi ka ühiselt võetud laenu 388,60 eurot kuus.

7.2. Kostja leiab, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks on

asjaolu, et hageja tegelikud vajadused kuus on väiksemad PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise

määrast.

Kohus märgib, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste kohta ei ole kohus

perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS

§ 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel

(Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24).

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers

Advisorsi (PwC) koostatud 2020. aasta lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ kohaselt

5(6)

on 7–12 aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot

(kättesaadav

veebis

https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf,

lk 39). Uuringus leiti (lk 45), et uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2 = 172

eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Seega

on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot kuus, mis on oluliselt

väiksem

kui

kehtiv

miinimumelatise

määr.

Viidatud

uuringule

on

oma

20.05.2020

menetlusdokumendis tuginenud ka kostja.

Kuna uuringust (lk 12, 13) nähtuvalt on ühe lapse ja kahe täiskasvanuga leibkonnas lapse keskmised

ülalpidamiskulud 400 eurot kuus (ei lisandu mastaabisäästu), hagejal on XXX (kostja ei ole

03.04.2020 menetlusdokumendis (tl 26-27) väidetule vastu vaielnud), mistõttu vajab hageja erinevaid

XXX ravimeid, XXX, on kohtu hinnangul hageja vajalikud ja põhjendatud kulud igakuiselt

440 eurot, mis lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (PKS § 116 lg 1) teeb ühe vanema

ülalpidamiskulu suuruseks 220 eurot kuus.

Hageja 03.04.2020 menetlusdokumendis väljatoodud igakuised kulud hageja kohta summas

660 eurot on kohtu hinnangul ülepaisutatud, eeskätt eluasemekulude osas. Kohus selgitab, et

eluasemekulud on küll osa lapse ülalpidamisvajaduse katmiseks tehtavatest kulutustest, kuid viidatud

uuringu (lk 24) kohaselt on eluasemekulu jagatav kulu. Kuna laps aga vanema enda eluasemekulusid

oluliselt ei suurenda (vanem tasub eluasemekulud (üür ja kommunaalkulud) sõltumata sellest, kas tal

on laps), kasutatakse lapse osa hindamiseks tarbimiskaalu 0,3. Selliselt leitud lapse eluasemekulud

Tartus on 32 eurot kuus (lk 25), sisaldudes vajaduspõhises miinimumelatises. Hageja on antud juhul

eluasemekulud 700 eurot kuus jaganud kolmeliikmelise leibkonna vahel võrdselt. Põhjendatud ei ole

nõuda kostjalt hageja eluasemekulude osa katmist tulenevalt hageja ema elukaaslase võimalusest

üürida XXX XXX euro eest kuus 81 ruutmeetri suurust korterit (tl 65-69) olukorras, kus hageja

XXX. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et hageja hariduskulude osatähtsus väheneb

märkimisväärselt seoses lasteaia kohatasu (81 eurot kuus) kadumisega. Eriolukorra tõttu on

kohaldatud kohavabastust juba märtsist 2020 (tl 62). Hageja saab XX.XX.XXXX XXX aastaseks,

alustades kooliteed. Samas ei pea vanemad maksma üldhariduse eest ning ka koolitoit on põhikoolis

vähemalt üldjuhul tasuta.

7.3. Kohus on seisukohal, et kostja on eelduslikult võimeline maksma hagejale tema tegelikest

vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuvat elatist 220 eurot kuus ning seejuures säilib kostjal endal

tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard ka siis, kui hageja viibib osa ajast kostja juures või

kostja osaleb lapse ülalpidamiskulude kandmisel riideid ja jalanõusid ostes. Kostja on antud

menetluses vastava väite küll esitanud, kuid ei ole seejuures viidatud kulu suurust välja toonud ega

tõendanud, et kohus saaks selle põhjendatust elatise suurust kindlaks määrates hinnata. Kohtu

hinnangul on hagejale võimalik täisväärtuslikku elu võimaldada ka siis, kui kostja maksab seaduses

sätestatud miinimumist väiksemat elatist. Lisaks kostja poolt makstavale 220 euro suurusele elatisele

peaks sama suures ulatuses hageja ülalpidamisse panustama ka hageja seaduslik esindaja (ema)

(PKS § 116 lg 1). Lisades vanemate panusele (220 + 220) riigi poolt makstava lapsetoetuse 60 eurot

kuus, on hageja ülalpidamiskuluks 500 eurot kuus, mis on oluliselt suurem uuringujärgsest

vajaduspõhisest miinimumelatisest 359 eurot kuus, mis on koos lapsetoetusega 419 eurot kuus (359 +

60).

Kohus selgitab, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut

ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema

sissetulek on liiga väike. Kuna laps vajab ülalpidamist iga päev, on vanem kohustatud lapse

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Ülalpidamiskohustuse

täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem omale täiendavate

kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestama.

8. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus K. H. hagi J. H. vastu elatise nõudes osaliselt ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja elatise 220 eurot kuus alates 02.02.2020 kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette hageja seadusliku esindaja pangakontole

nr XXX selgitusega „K. H. elatis“.

6(6)

Kohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on

huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel uus hagi elatise suuruse muutmiseks.

9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud

kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude osaliselt, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud

poolte endi kanda.

10. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise hagi

läbivaatamise eest.

Menetluskulude jaotust arvestades ei tule kohtul poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik