2-19-12632/28 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. november 2020

Tsiviilasja number

2-19-12632

Tsiviilasi

A.A. i hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) vastu

tervishoiuteenuse osutamise kohustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 10. juuni 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. november 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.A. (isikukood XXX)

Vastustaja (kostja): Eesti Vabariigi (Viru Vangla

kaudu) (registrikood 70008144), volitatud esindaja Agu

Rillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A. i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 10. juuni 2020 otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.A.

i kanda.

Ringkonnakohtus

hüvitamisele

kuuluvad

menetluskulud puuduvad

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 26. augustil 2019 hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja)

vastu. Hagiavalduse kohaselt ei võimalda kostja hagejal teha lapse eostamise eesmärgil

vajalikke analüüse ja meditsiinilisi protseduure, millega kostja rikub hageja õigust tervise

kaitsele.

2. Hageja palub 30. detsembri 2019. a täpsustatud hagiavalduses kohustada kostjat hagejat

ravima. Hageja on alates 2016. aastast korduvalt pöördunud vangla meditsiiniosakonna poole

sooviga teostada viljatuse uuringut ja vajadusel saada ravi. Vangla meditsiiniosakond leidis, et

hageja peaks pääsema eriarsti vastuvõtule. Eriarsti vastuvõtt toimub väljaspool vanglat asuvas

kliinikus. Hagejat uuringutele ei lasta.

Arst Juta Kogan kinnitas hagejale, et ta peab pöörduma dr Tiina Loogi poole. Kuna hagejat ei

lubatud eriarsti vastuvõtule, pöördus hageja halduskohtusse (haldusasi nr 3-18-2154).

Halduskohtu hinnangul andis vangla meditsiiniosakond 7. augustil 2018 hagejale saatekirja

eriarsti külastamiseks. Järelikult on vangla administratsioonil kohustus tagada hageja

väljaviimine eriarstiabi osutaja poole. Hageja pöördus vangla poole, et talle võimaldataks

valvega väljasõit, kuid kostja keeldus sellest.

3. Kostja vaidles hagile vatsu. Kinnipeetavate tervishoiuteenuse rahastamine toimub

riigieelarvest (vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 2), mis ei tähenda, et kinnipeetavatele

osutatakse riigi rahastuse kaudu kõikvõimalikke tervishoiuteenuseid. Vabariigi Valitsuse

19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste

ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise

riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ lisa nr 1 kohaselt ei kuulu meeste

viljatusuuringud riigi poolt kinnipeetavatele osutatavate tervishoiuteenuste hulka.

Hageja väited, et tal on dr J. Kogani saatekiri, ei vasta tegelikkusele. Dr J. Kogan on hagejale

selgitanud, et arvestades hageja HIV-i diagnoosi on tal võimalik pöörduda dr T. Loogi poole.

Hageja vabanemisel on tal õigus otsustada, kas minna eriarsti vastuvõtule. Halduskohus ei ole

üheski jõustunud kohtulahendis kohustanud kostjat hagejat kuhugi viima. Uuring, mida hageja

tahab saada, ei ole riigi poolt rahastavate uuringute nimekirjas ja seetõttu ei ole hagejale

saatekirja antud. Tegemist ei ole hageja tervist ohustava seisundiga, mis vajaks erakorralist ravi

või sekkumist.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis 10. juuni 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Tervishoidu vanglas

korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel (VangS § 49 lg 1). Arst

on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate

võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde

(VangS § 52 lg 2 ja 53 lg 2).

VangS § 53 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringne vältimatu abi

kättesaadavus. VangS § 491 sätestab, et Vabariigi Valitsus kehtestab riigieelarvest rahastatavate

tervishoiuteenuste loetelu. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 ega selle

lisa nr 1 kohaselt ei kuulu meeste viljatusuuringud riigi poolt kinnipeetavatele osutatavate

tervishoiuteenuste hulka.

Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei ole alates 2016. aastast saatnud hagejat vanglavälise

tervishoiuteenuse osutaja juurde hageja viljatuse uuringute teostamiseks ning vajadusel

asjakohase ravi osutamiseks. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset

õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja

juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst

(Riigikohtu 22. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 10).

Käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks on see, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt hageja

hinnangu järgi vajaliku uuringu ja / või ravi teostamist, st kas senini on kostja õigusvastaselt

keeldunud hagejale vastavat tervishoiuteenust osutamast. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 2

kohase kohustamisnõude perspektiivikuse eelduseks on, et kostja oleks omapoolset kohustust

(osutada hageja nõutud tervishoiuteenust) rikkunud. Kuna kostjal puudub kohustus hageja

viljatusuuringutele saatmiseks ja võimaliku ravi rahastamiseks, ei ole kostja lepingut rikkunud.

Hageja ei ole esitanud arsti saatekirja erialaarsti juurde. Suunamiskirjana ei saa käsitleda

dr J. Kogani 2. augusti 2016. a anamneesi (tl 53) ega ka vangla meditsiiniosakonna kirja (tl 54).

Hagejal on võimalus taotleda lühiajalist väljasõitu VangS § 32 lg 2 alusel ja tegeleda

viljatusuuringutega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Maakohus jättis hageja õigused

arvestamata. Hageja palub kuulata tunnistajana üle dr J. Kogan.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja palub

jätta taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

8. Hageja on esitanud kostja vastu nõude kohustada kostjat osutama tervishoiuteenust, milleks

on hageja viljatusuuringu läbiviimine ja vajadusel ravi.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi

halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas

ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult

tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib

vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 17. juuni 2020

määrus asjas nr 2-20-896, p 10.1). Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise

otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes.

9. VÕS § 760 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule,

kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja

tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Selle normi eesmärgiks on tagada

tervishoiuteenuse kättesaadavus, mis tähendab üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust ravi

osutamiseks.

Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega.

VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1

kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et

arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate

võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti

täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab

ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja

juurde. VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt koheldakse kinnipeetavat mh viisil, mis kindlustab, et

karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

9. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230

lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad.

Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostjal on kohustus hageja ees meditsiiniteenuse

osutamiseks. Hagejal tuleb menetluses tõendada, et kostja keeldus põhjendamatult

tervishoiuteenuse osutamisest või osutas tervishoiuteenust, mis ei vastanud arstiteaduse üldisele

tasemele (VÕS § 762).

Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi

uuringuid või ravi enda soovi järgi (Riigikohtu 22. märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182,

p 10). Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise

vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja). Tervishoiutöötaja otsustab mh

ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (Riigikohtu erikogu 19. novembri

2018 määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13).

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et suunamiskirjana ei saa käsitleda dr J. Kogani

2. augusti 2016. a anamneesi (tl 53) ega ka vangla meditsiiniosakonna kirja (tl 54).

Maakohus on õigesti viidanud VangS § 53 lg-le 1, mille kohaselt kinnipeetavale tagatakse

ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. VangS § 491 sätestab, et Vabariigi Valitsus

kehtestab riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu. Vabariigi Valitsuse

19. detsembri 2003. a määruse nr 330 ega selle lisa nr 1 kohaselt ei kuulu meeste

viljatusuuringud riigi poolt kinnipeetavatele osutatavate tervishoiuteenuste hulka.

15. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, teda esindas ringkonnakohtu menetluses

töötaja. Kostjal ei ole ringkonnakohtus hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid seega

tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke