3-19-2031/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2031

Haldusasi

X kaebus Keskkonnaameti 30.09.2019 korralduse nr

13/19/2018 ja selle alusel antud vee erikasutusloa nr

L.VV/332501 osaliseks tühistamiseks ning kohustamiseks

(algatama keskkonnamõjude hindamine ja vaatama taotlus

uuesti läbi kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse alusel)

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Vastustaja: Keskkonnaamet, volitatud esindajad Kelli Varov,

Egle Avi

Kolmas isik: AS Tallinna Vesi, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaarel Berg

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 02.06.2020 Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda.

3. Mõista X (ik XXXXXXXXXXX) AS-i Tallinna Vesi (reg.kood 10257326) kasuks välja

menetluskulu summas 2200 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 09.07.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti (edaspidi KKA) 30.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/2018 ,,Vee

erikasutusloa nr L.VV/332501 andmine’’ (edaspidi ka korraldus) anti tähtajatu vee

erikasutusluba nr L.VV/332501 (edaspidi veeluba) AKTSIASELTS-ile TALLINNA VESI

(edaspidi ASTV) mh Soodla jõe paisutamiseks ja sellest pinnavee võtmiseks ning määrati

2(19)

selle tingimused. Korraldus anti seejuures kõrvaltingimusega (p 2.2.6), et veeseaduse (VeeS)

§ 17 lg 1 kohane maaomaniku nõusolek asendatakse tsiviilasjas nr 2-18-9777 jõustuva

lõpliku kohtulahendiga. Korralduse punktis 1 jäeti algatamata keskkonnamõju hindamine

(edaspidi KMH).

2. Kaebaja on Anija vallas XXXXXXXXX külas asuva XXX kinnistu omanik ning talle kuulub

kinnistuga külgnev osa Soodla jõest.

3. Kaebaja esitas 30.10.2019 halduskohtule kaebuse, milles palub eelnimetatud korralduse ja

veeloa tühistada tema õigusi puudutavas osas. Ühtlasi taotleb kaebaja KKA kohustamist

algatama KMH Soodla jõe paisutamise ja sealt pinnavee võtmise/ärajuhtimise osas ning

vaatama ASTV veeloa taotlus uuesti läbi kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse redaktsiooni

alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebuse põhjendused on alljärgnevad:

1) Kaebaja omandis on osa Soodla jõest, mis jääb jõele rajatud paisu mõjualasse. Paisutamise

tulemusena on kaebajale kuuluv osa jõest ning jõega piirnev maa mitme hektari ulatuses

üle ujutatud (jäänud paisjärve alla) ning ülejäänud maa niiskusrežiim halvenenud.

2) Jõele rajatud paisu omanik ja paisutaja on ASTV, mis on seda seni teinud tähtajalise vee

erikasutusloa

L.VV/322982

alusel

(kehtis

01.04.2013-31.03.2018).

Kaevatava

erikasutusloa väljastamise menetlusse kaebajat ei kaasatud ehkki väljastamise ajal kehtinud

veeseaduse kohaselt oli kinnistuomaniku nõusolek loa andmise eelduseks.

3) 2017.aasta lõpus soovis ASTV kohest tingimusteta nõusolekut uue, tähtajatu vee

erikasutusloa andmisega. Kaebaja tegi ettepaneku kõigepealt läbi rääkida ja leppida

nõusoleku andmise eeldusena kokku maaomaniku õiguste ja huvide arvestamises. ASTV

teatas, et võtab seisukoha teadmiseks, kuid mingeid läbirääkimisi alustada ei soovinud.

4) 22.02.2018 otsustas KKA vaatamata mitme maaomaniku nõusoleku puudumisele võtta

taotluse menetlusse. Puuduvate maaomanike nõusolekute esitamiseks anti tähtaeg kuni

31.08.2018 ning taotluse menetlustähtaega pikendati sellega seoses kohe kuni 01.11.2018.

Veeseaduse kohaselt oleks taotlus tulnud lahendada kolme kuu jooksul. Samuti pikendati

seni kehtinud erikasutusloa kehtivusaega aasta võrra ehk kuni 31.03.2019. Kaebajale

selgitati, et sellise tegevuse eesmärgiks on võimaldada läbirääkimisi maaomanikega.

5) ASTV esitas maaomanike, sh kaebaja vastu hoopis eelhoiatuseta hagid kohtusse, nõudes

taas tingimusteta nõusoleku andmist oma senise ebaseadusliku (kehtiv vee erikasutusluba

oli välja antud maaomanikke kaasamata ja nende nõusolekut küsimata) ning maaomanike

õigusi ignoreeriva tegevuse jätkamiseks. Kui hagiga koos esitatud hagi tagamise taotlust ei

rahuldatud, lasi ASTV sellel menetlusel raugeda ning esitas uue, täpselt samasisulise hagi

(tsiviilasi nr 218-9777). Kui ka sellega koos esitatud hagi tagamise taotlust ei rahuldatud,

esitas hageja veel kolmanda samasisulise taotluse. Sel korral Harju Maakohus tagas hagi.

Sellega kadus ASTV-l vajadus läbi rääkida, kuna maaomaniku nõusolek oli erikasutusloa

taotluse menetluses asendatud kohtumäärusega. Pärast seda pikendas KKA arusaadava

põhjenduseta veel korduvalt erikasutusloa taotluse menetluse tähtaega ning ka varem

kehtinud erikasutusluba. Menetlus jõudis lõpule alles ligi kaks aastat pärast taotluse

esitamist.

6) Haldusmenetluses rikuti mitmel moel menetlusosalise õigusi. Haldusmenetlus kestis kolme

kuu asemel ilma mõjuva põhjuseta ligi kaks aastat. Vaatamata ülipikale ja seega

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2 vastuolus olevale menetlustähtajale ei teinud

haldusorgan midagi oma HMS §-st 6 tuleneva kohustuse täitmiseks. Kuigi

3(19)

keskkonnamõjude hindamist ei peetud vajalikuks, ei kogutud mingit asjakohast teavet

(näiteks pinnaveevaru reguleerimise tegeliku ulatuse ja vajaduse kohta) ka muul viisil.

Ühtegi uut ja asjakohast ekspertarvamust vm asjatundja hinnangut või uuringut ei tellitud.

Dokumendid, millele korralduses viidatakse (nt kalateadlase Rein Järvekülje hinnang

kalapääsudele) pärinevad paljude aastate tagant või pole neid arvatavasti üldse olemas

(haldusakti lk 67 ja 68 korduvalt viidatud anonüümne "eksperthinnang" vajalike

paisutustasemete kohta). Haldusakti eelnõu esitati kaebajale tutvumiseks alles k.a.

septembri alguses, ehk siis vähem kui kuu enne järjekordse pikendatud menetlustähtaja

saabumist. Seisukohtade esitamiseks anti aega kaks nädalat. Seda siis olukorras, kus

haldusorgani enda selgituste kohaselt oli tegu ülimalt keerulise ja mahuka haldusaktiga,

mille eelnõu ettevalmistamine oli võtnud aega ligi kaks aastat.

7) Haldusmenetlus toimus alates 2018. veebruarist varjamatult ASTV huve eelistavalt ning

eesmärgiga lahendada asi täielikult taotleja soovide kohaselt, teiste menetlusosaliste õigusi

ja huve ignoreerides. Et tegu ei ole paljasõnalise väitega kinnitab kaevatavast haldusaktist

selguv asjaolu, et kuigi haldusorgani antud tähtaja jooksul esitasid lisaks kaebajale

haldusakti eelnõu suhtes arvamusi ja ettepanekuid nii taotleja ise kui ka Kose Vallavalitsus

ja Maanteeamet, toimus 18.09 ehk siis järgmisel päeval pärast arvamuste esitamise tähtaja

möödumist koosolek, kuhu kutsuti vaid ASTV (vt kaevatava haldusakti p. 2.9.) Teisi

menetlusosalisi, vähemalt kaebajat, koosolekule ei kutsutud ning ta polnud toimumisest

teadlik. Nagu haldusakt kirjeldab, arutati koosolekul vaid ASTV esitatud ettepanekuid ja

arvamusi. See tähendab, et menetlusosalisi ei koheldud võrdselt ega tehtud midagi erinevate

huvide kaalumiseks ja tasakaalustamiseks ning menetlusosaliste õiguste kaitseks. Veelgi

enam: asjaolude kirjeldus annab alust arvata, et ASTV oli haldusakti eelnõuga saanud enne

teisi menetlusosalisi tutvuda ja oma seisukohad kujundada, samuti ilmselt arutada neid

menetlusväliselt KKA-ga. Ei ole eluliselt usutav, et KKA ametnikud, saades 11 lehekülge

ASTV detailseid ettepanekuid esmakordselt 17.09 kella poole ühe ajal päeval, tutvusid

nendega põhjalikult mõne tunni jooksul ja suutsid juba järgmisel päeval korraldada

koosoleku ettepanekute sisuliseks arutamiseks ja lahendamiseks.

8) Kaebaja ettepanekute üle ei toimunud mingit arutelu, neist ei arvestatud ühtegi ning neid

isegi ei kaalutud sisuliselt. Kaebaja esitas palju dokumente, sh fotosid, väljavõtteid Soodla

veehoidla rajamise projektist, ekspertarvamuse setete kuhjumise ja selle põhjuse kohta oma

kinnisasjal. Ühtegi neist pole kaevatavas korralduses mainitud, arvestatud ega esitatud

sisulisi vastuargumente.

9) Haldusorgani

seisukohad

on

vastuolus

senise

halduspraktika,

sealhulgas

Keskkonnaministeeriumi (KKM) poolt koostatud "Vooluveekogu paisutamiseks nõutava

vee erikasutusloa koostamise juhendiga". KKA lihtsalt vassib, nagu kalapääsu rajamise

küsimuses. Kalateadlane Rein Järvekülg nimelt ei väida, et kalapääsu rajamisel pole

otstarvet, nagu kinnitab KKA (lk 66). Vastupidi, teadlane arvab, et paisu rajamine on

Soodla jõe alamjooksu elupaigalist kvaliteeti väga oluliselt rikkunud ja et parimaks

lahenduseks oleks paisu ja paisjärve likvideerimine. Paisjärve säilimisel ei pea teadlane

mõttekaks lihtsalt kalapääsu rajamist (selle lause ongi KKA kontekstist välja rebituna

esitanud), vaid rahuldavaks lahenduseks oleks looduslähedase, väikese langu ja piisavalt

suure vooluhulgaga kärestikulise kalapääsu ehitus, mis aga oleks kallis. Kalateadlane ei pea

mõistlikuks riigi raha investeerimist sellisesse kalapääsu, kuid antud juhul kannaks

kalapääsu rajamise kohustuse ja kulud ju hoopis ASTV.

10) 03.12.2019 kaebuse täienduses selgitab kaebaja, et kaebuse eesmärgiks pole saavutada

olukorda, et ASTV-l ei oleks üldse luba Soodla paisul paisutamiseks. Paisutamise fakt

iseenesest ei riku kaebaja kui teatud osa Soodla jõe ja sellega piirneva maa ühe omaniku

subjektiivseid õigusi. Õigusi rikub paisutamine praegusel viisil ja määral.

4(19)

11) Riigikohus on selgitanud (kohtuasi nr 2-14-21673), et seadus seab veekogu paisutamiseks

nii avalik-õiguslikke kui eraõiguslikke nõudeid. Eraõiguslik nõue on, et paisutamiseks peab

olema maaomaniku nõusolek, kelle maal paisutamine toimub ning ka maaomaniku

nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Harju Maakohtus toimubki

vaidlus selle üle, kas kaebaja kui maaomanik on kohustatud paisutamiseks nõusoleku

andma. Muud paisutamisega seotud küsimused, sh selle tegevuse vastavus keskkonnakaitse

nõuetega, vastavus õigusaktide nõuetele, leevendusmeetmete rakendamine jms

lahendatakse vee erikasutusloa haldusmenetluses. Kui vee erikasutusluba on vastuolus

keskkonnakaitse või muude avalikõiguslike nõuetega, siis tuleb isikul, kelle õigusi

erikasutusluba rikub, pöörduda kaebusega halduskohtusse, mida kaebaja on teinud.

12) 24.03.2020 esitatud menetlusdokumendis kaebaja leiab, et Soodla veehoidla kasutamine

Tallinna veevarustuses pole üldse vajalik. Ka Keskkonnaagentuur kinnitab, et pinnavett

Tallinna veevarustuses vaja pole. Põhjavee kinnitatud aastane tarbevaru ületab oluliselt Tallinna

kogu veetarbimise. Kaebaja leiab, et on võimalik kaaluda veehoidla maksimaalse veetaseme

alandamist, arvestades mh maaomaniku huve. Kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks piisaks

veetaseme alandamisest ligi 1,5 m võrra. Ka siis jääks ASTV-le suurem veeressurss kui eelmise

veeloa alusel. Veetaseme kõigutamine toob praegu kaasa selle, et veetaseme alandamisel

tekivad kaebaja kinnistul üleujutatud aladel mudaväljad. Projekteeritud süvendus- ja

kaldakindlustustööd on aga tegemata.

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

1)

ASTV esitas 23.10.2017 KKA-le veeloa taotluse. ASTV taotles tähtajatut veeluba vee

võtmiseks pinnaveehaardest ja põhjaveekihtidest, paisutamiseks ning heit- ja sademevee

suublasse juhtimiseks. ASTV taotles veeluba seoses vee erikasutusloa nr L.VV/322982 (antud

28.03.2013 korraldusega) kehtivuse lõppemisega (kehtis 01.04.2013−31.03.2018; pikendatud

19.03.2018-31.03.2019 ning 29.03.2019-30.09.2019). ASTV 08.02.2018 esitatud vee

erikasutusloa nr L.VV/322982 pikendamise taotluse kohaselt oli vee erikasutusloa nr

L.VV/322982 pikendamise põhjuseks veekogu paisutamisega seotud maaomanike nõusolekute

saamise viibimine, sest ASTV-l ei õnnestunud osade maaomanikega kontakti saada, osad

maaomanikud on keeldunud nõusolekute andmisest või soovivad esitada omapoolseid

tingimusi. ASTV teavitas, et tegeleb puudu olevate maaomanike nõusolekute saamisega.

2)

KKA hinnangul ei esinenud asjaolusid, mis takistasid vee erikasutusloa nr L.VV/322982

pikendamist ASTV poolt taotletud kuupäevani, et võimaldada ASTV-l maaomanikega läbi

rääkida ning tagada vee erikasutusloaga nr L.VV/322982 reguleeritud olukord. KKA oli

seisukohal, et vee erikasutusloa nr L.VV/322982 pikendamine kuni uue vee erikasutusloa

andmise või sellest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 31.03.2019, oli

menetlusökonoomia põhimõttest (HMS § 5 lg 2) lähtuvalt otstarbekas. KKA pikendas

19.03.2018 vee erikasutusloa nr L.VV/322982 kehtivust kuni 31.03.2019. KKA võttis veeloa

taotluse menetlusse 22.02.2018 ning palus taotlejal esitada puuduolevad maaomanike

nõusolekud hiljemalt 31.08.2018. 22.02.2018 kirjaga pikendas KKA veeloa taotluse

menetlustähtaega kuni 01.11.2018. ASTV saatis veeloa taotlust täiendavad materjalid KKA-le

21.08.2018, mille hulgas olid VeeS1 § 17 lg 1 alusel nõutavad 12 maaomaniku nõusolekud.

Arvestades, et ASTV oli puudu VeeS § 17 lg 1 alusel nõutavad kahe maaomaniku (sh XXX

kinnistu) nõusolek ning arvestades ASTV 16.08.2018 kirjaga saadetud puuduste kõrvaldamise

tähtaja pikendamise taotlust ja veeloa taotluse puuduste olemust, määras KKA kooskõlas HMS

§ 15 lg 2 ja keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 ,,Vee erikasutusloa ja ajutise vee

erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike

materjalide loetelu ja vormid’’ (edaspidi määrus nr 18) § 13 lg 3 puuduste kõrvaldamise

tähtajaks 31.10.2018.

5(19)

ASTV esitas 25.10.2018 veeloa taotluse puuduste kõrvaldamiseks puuduolevate maaomanike

nõusolekute kohta Harju Maakohtu 24.10.2018 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-18-9777, millega

kohustati kostjat taluma kinnisasja kitsendusi ning andmaks nõusoleku paisutamiseks.

Tuginedes HMS §-le 41 pikendas KKA 01.11.2018 haldusmenetluse läbiviimise tähtaega kuni

01.02.2019.

Seoses sellega, et sõlmimata oli Maa-ameti ja ASTV vaheline isikliku kasutusõiguse seadmise

leping ning puudu oli Maanteeameti VeeS § 17 lg 1 kohane nõusolek, pikendas KKA

31.01.2019 haldusmenetluse läbiviimise tähtaega kuni 31.03.2019.

KKA palus 04.03.2019 ASTV tagasisidet isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimise

kohta Maa-ametiga XXXXXXX, XXXXX, XXXXX ja XXXXXXX kinnistute osas.

KKA pikendas 12.03.2019 ASTV veeloa taotluse haldusmenetluse läbiviimise tähtaega kuni

31.12.2019 seoses veeloamenetluse suhtes suure avaliku huviga, millest lähtuvalt tuleb

arvestada, et veeloa andmise otsuse ja veeloa eelnõule esitatakse ettepanekuid või vastuväiteid,

mistõttu võib tekkida vajadus õigusakti eelnõu avalikustada mitu korda.

ASTV esitas 04.04.2019 selgituse, et on teinud taotluse isikliku kasutusõiguse seadmiseks nii

Maa-ametile kui ka Maanteeametile. Maa-ameti kinnistute osas sõlmiti 20.03.2019

kasutusõiguse leping ja kanti kinnistusraamatusse 04.04.2019.

Keskkonnaamet teavitas vee erikasutusloa nr L.VV/332501 andmise eelnõude valmimisest

03.09.2019 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning edastas 03.09.2019

veeerikasutusloa nr L.VV/332501 eelnõu, vee erikasutusloa andmise ja sellega seonduva KMH

algatamata jätmise korralduse eelnõu menetlusosalistele tutvumiseks ja arvamuse/vastuväidete

esitamiseks tähtajaga 17.09.2019.

06.09.2019 esitas Maanteeamet ettepanekud eelnõudele. 17.09.2019 esitas ASTV ettepanekud

ja vastuväited eelnõude kohta. 17.09.2019 esitas Kose Vallavalitsus ettepanekud eelnõudele.

17.09.2019 esitas X omapoolsed ettepanekud ja vastuväited eelnõudele.

Kogu veeloa taotluse menetluse käik on esitatud 30.09.2019 korralduse p 1.1-1.27 faktiliste

asjaolude kirjelduses.

3) Tulenevalt VeeS § 8 lg 2 p 1, 2, 4 ja 5 peab veeluba olema, kui võetakse vett pinnaveekogust

enam kui 30 m3 ööpäevas, võetakse põhjavett rohkem kui 5 m3 ööpäevas, juhitakse heitvett

või saasteaineid suublasse ja kui toimub veekogu paisutamine. Veeloa taotlus peab vastama

veeseaduse ja määruse nr 18 nõuetele. Kuigi puudu olid VeeS § 17 lg 1 alusel nõutavad 14

kinnistu omaniku nõusolekud, võttis KKA ASTV veeloa taotluse menetlusse tulenevalt

taotluse mahukusest, menetluse keerukusest ning kavandatava tegevuse (joogiveega

varustamise tagamine) suurest avalikust huvist, puuduolevate maaomanike nõusolekute

vähesusest võrreldes vajalike maaomanike nõusolekute esialgse arvuga, arvestades, et muud

esitatud andmed on piisavad menetluse alustamiseks. KKA palus ASTV-l esitada 14 kinnistu

omaniku nõusolekud hiljemalt 31.08.2018.

KKA ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu menetlus oleks ilma mõjuva põhjuseta kestnud ligi

kaks aastat. Haldusmenetluse tähtaega pikendati tulenevalt maaomanike nõusolekute esitamise

tähtajast, taotlusmaterjalide mahukusest ning veeloa andmisega seotud menetlustoimingutest,

mida saab teostada alles peale maaomanike nõusolekute esitamist.

HMS § 41 näeb ette võimaluse pikendada haldusmenetluse läbiviimise tähtaega, kui haldusakti

või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul.

4) KKA on hinnanud Ülemiste järvest veevõttu kvartalite kaupa loa kehtivuse perioodil

(20132019) (vt 30.09.2019 korralduse p 2.3.6). ASTV joogiveehaardesüsteem on töötanud

juba aastakümneid ning varasemate taotluste lisamaterjalidena on ASTV esitanud projekte

ja detailseid andmeid pinnaveehaardesüsteemi kohta. Lisaks on ASTV selgitanud

pinnaveehaardesüsteemi ja vee reguleerimise vajadust tulenevalt koostatud riskianalüüsist,

millele on viidatud ka 30.09.2019 korralduse p-s 2.9.5.2. KKA arvestas ka veeloa taotlusega

6(19)

esitatud Rein Järvekülje ja Rein Kitsingu eksperthinnangutega, mis on seotud paisude ja

nendele rajatud kalapääsudega või kalapääsude rajamise vajadusega.

Uusi eksperthinnanguid ei palutud ASTV-l esitada, sest kavandatav tegevus ei muutu võrreldes

varasema vee erikasutusloaga nr L.VV/322982. Samaks jäävad reguleeritavad vooluhulgad,

veekogused, paisud ja mõjutatud alad. Uus veeluba anti seoses varasema vee erikasutusloa nr

L.VV/322982 lõppemisega. Varasemad dokumendid, mis ASTV esitas vee erikasutusloa nr

L.VV/322982 menetluse raames käsitlevad kalapääsu, pinnavee juhtimise ning paisudega

seonduvat ning need dokumendid olid asjakohased ka uue veeloa taotluse menetluse raames.

ASTV esitas uue veeloa taotlusega samad materjalid, mis olid esitatud vee erikasutusloa nr

L.VV/322982 taotluse menetluse raames. KKA ei pidanud vajalikuks ega põhjendatuks küsida

uusi eksperthinnanguid, kuna kavandatav tegevus ei muutunud, esitatud materjalid olid

ajakohased ning teave veeloa andmiseks oli piisav.

5) KKA andis korralduse eelnõule ettepanekute ja vastuväidete esitamiseks kaks nädalat.

Kaebaja esitas ettepanekud ja vastuväited 30.09.2019 korralduse eelnõule 17.09.2019. KKA

on kaebaja 17.09.2019 ettepanekuid käsitlenud 30.09.2019 korralduses ning andnud neile

omapoolsed selgitused. Täiendavalt on KKA 30.09.2019 korralduses välja toonud kaebaja

17.09.2019 ettepanekutele ka ASTV selgitused.

ASTV veeloa taotluse menetluse jooksul on kaebaja esitanud KKA-le teabenõudeid ja

selgitustaotlusi. KKA on kaebaja teabenõutele ja selgitustaotlustele vastanud ning andnud

kaebajale haldusmenetluse jooksul informatsiooni veeloa taotluse menetluse käigust ning

ASTV poolt esitatud veeloa taotluse materjalidest.

6) KKA selgitab, et koosoleku toimumiseks esitas ettepaneku ASTV, kes ühtlasi ka korraldas

18.09.2019 kohtumise. Koosoleku eesmärk oli arutada ASTV esitatud ettepanekuid ja

vastuväiteid 30.09.2019 korralduse eelnõule, et vältida edasisi arusaamatusi ja teistkordset

eelnõude avalikustamist. Arvestada tuli asjaoluga, et vee erikasutusloa nr L.VV/322982

kehtivus oli lõppemas 30.09.2019. Teistkordse avalikustamise ajal oleks vee erikasutusloa

nr L.VV/32298 kehtivus lõppenud ning Tallinna linna ja lähivaldade elanikele joogivee

varustamine mõjutatud. 18.09.2019 koosolek ei olnud HMS § 50 kohane avalik istung.

Veeloa taotluse menetluses ettepanekut avaliku istungi läbiviimiseks ei tehtud.

Asjaolu, et ASTV tegi Keskkonnaametile ettepaneku kohtumiseks, et arutada ASTV

ettepanekuid ja vastuväiteid 30.09.2019 korralduse eelnõu osas ei tähenda, et KKA oleks

menetlusosalisi ebavõrdselt kohelnud. Ettepaneku esitamise õigus kohtumise korraldamiseks

oli ka kaebajal. Ebavõrdne kohtlemine oleks olnud juhul kui kaebaja sellise ettepaneku oleks

esitanud ning KKA oleks kohtumise korraldamisest keeldunud.

7) Kaebaja kinnistu niiskusrežiim on mõjutatud ASTV vee erikasutusest (paisutamisest Soodla

paisul). ASTV veeloa taotluse menetluses on KKA arvestanud VeeS § 17 lg 1 sätestatud

maaomanike nõusoleku esitamise kohustust. Maaomanike nõusoleku olemasolu on veeloa

andmise otsustamiseks üks tingimustest ning selle puudumisel esineb veeloa andmisest

keeldumise alus (VeeS § 9 lg 10 p 3, kehtiva VeeS § 192 lg 1).

Kaebaja VeeS § 17 lg 1 kohane nõusolek on asendatud hagi tagamise korras Harju Maakohtu

24.10.2018 kohtumäärusega. Sellest tulenevalt kehtestas KKA 30.09.2019 korraldusele

kõrvaltingimuse, mille kohaselt on KKA-il õigus veeluba kohtuasjades tehtavate vastupidiste

kohtulahendi jõustumise korral muuta või kehtetuks tunnistada (vt 30.09.2019 korralduse

otsustava osa p 4.3)

8) KKA on KMH algatamata jätmist põhjendanud 30.09.2019 korralduse p-s 2.1.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 3 lg 1

sätestab, millistel juhtudel hinnatakse keskkonnamõju. KeHJS § 3 lg 1 p 1 kohaselt hinnatakse

keskkonnamõju, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või

muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju.

7(19)

KKA selgitab, et KeHJS § 6 lg 1 nimetab olulise keskkonnamõjuga tegevused, ASTV poolt

kavandatav vee erikasutus nende tegevuste hulka ei kuulu.

KeHJS § 3 lg 1 p 2 kohaselt hinnatakse keskkonnamõju, kui kavandatakse tegevust, mille korral

ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib kaasneda eraldi või koos muude

tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärgile,

ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik.

ASTV poolt kavandatav tegevus on seotud järgmiste Natura 2000 võrgustiku aladega: 1)

Kiruvere loodusala, mille vahetus läheduses asub Paunküla pais; 2) Põhja-Kõrvemaa linnu-ja

loodusalaga, mis piirneb Soodla veehoidlaga,mis on tekkinud Soodla paisul paisutamise

tagajärjel.

KeHJS § 29 lg 2 alusel võib tegevusloa anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala

kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle

Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust ega kaitse eesmärki.

Kiruvere hoiuala (Kiruvere järv), mis on ühtlasi ka Natura 2000 võrgustikku kuuluv Kiruvere

loodusala, eesmärk on kaitsta elupaigatüüpi rohketoitelised järved (3150). Paunküla paisul

paisutamine Kiruvere loodusalale mõju ei avalda.

Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala asub Soodla paisust ca 6 km kaugusel. Põhja-Kõrvemaa

looduskaitseala piirini ulatub Soodla paisjärv. Soodla paisul paisutamine ei mõjuta

PõhjaKõrvemaa looduskaitseala juhul, kui ASTV järgib veeloa nõudeid ning paisutustasemeid

ei tõsteta ning paisjärv looduskaitsealale ei laiene.

Lisaks, toob KeHJS § 6 lg 2 välja, et kui kavandatav tegevus ei kuulu KeHJS § 6 lg 1 nimetatud

olulise keskkonnamõjuga tegevuste hulka, peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas

tegevusel on oluline keskkonnamõju.

KeHJS § 6 lg 4 alusel on Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruses nr 224

„Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse

eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (edaspidi määrus nr 224) nimetatud tegevused, mille korral

tuleb anda keskkonnamõju eelhinnang.

Määruse nr 224 § 11 p 4 järgi peab eelhinnangu andma, kui kavandatakse tõkestusrajatist

looduskaitseseaduse § 51 lg 2 alusel kehtestatud keskkonnaministri 15.06.2004 määruses nr 73

„Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis-ja elupaikade nimistu“ (edaspidi määrus nr 73)

nimetatud jõelõikudel. Määrus nr 73 § 2 p 7¹ kohaselt on Pirita jõgi Sae paisust suubumiseni

merre kantud lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis-ja elupaikade nimistusse ning

nimetatud jõelõigul asub ettevõtte poolt hallatav Vaskjala pais.

Vastavalt määruse nr 224 § 11 p 8 tuleb keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust

kaaluda põhjavee võtmisel 200 000–10 000 000 m³ aastas. Ettevõte soovib veevõttu

KambriumVendi põhjaveekogumist kuni 7 012 052 m³ aastas, Ordoviitsium-Kambriumi

põhjaveekogumist 737 300 m³ aastas. Seoses põhjavee võtmisega üle 200 000 m³ aastas, on

vaja välja selgitada olulise keskkonnamõju olemasolu.

Määruse nr 224 § 11 p12 kohaselt tuleb keskkonnamõju vajalikkuse eelhinnang anda vähemalt

2000 inimekvivalendi suuruse reoveepuhasti rajamisel, laiendamisel võirekonstrueerimisel.

Käesoleval juhul on Tallinna linna reoveepuhasti puhul tegemist olemasoleva reoveepuhastiga.

Eeltoodust tulenevalt ei kajasta KKA käesolevas eelhinnangus Tallinna linna reoveepuhastist

heitvee juhtimisega kaasnevaid mõjusid.

Keskkonnaameti jõudis eelhinnangu puhul aruaamisele, et kavandataval tegevusel puudub

oluline keskkonnamõju, kuna:

1. Veevõtt toimub kinnitatud põhjaveevarude piires;

2. Eelhindamise tulemusena selgus olulise kumulatiivse ja piiriülese mõju puudumine;

3. Tegevusega ei kaasne valgus-, soojus-, kiirgus- ega lõhnareostust, ei kaasne heiteid vette,

õhku ega pinnasesse;

4. Põhjavee võtmise näol on tegemist jätkuva tegevusega ning senise tegevuse jooksul ei ole

ilmnenud olulist negatiivset mõju;

8(19)

5. Ohutusnõuete rakendamisel on avarii-olukordade esinemine vähetõenäoline;

6. ASTV kavandatava põhjaveevõtuga kaasnevaks positiivseks mõjuks on Tallinna linna ja

Saue elanikkonna varustamine nõuetele vastava joogiveega;

7. Tegevustel puudub piiriülene mõju;

8. Paisukonstruktsioonide hooldamise ning seiramise korral on avarii-olukordade esinemine ja

olulise keskkonnamõju tekkimine vähetõenäoline;

9. Taotletava tegevustega ei kaasne olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale,

veekeskkonnale, sh veekogu elustikule.

10. Puudub vajadus keskkonnamõju hindamiseks.

5. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata ja välja mõista kaebajalt kolmanda isiku

menetluskulud.

1)

Harju Maakohtu 24.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9777 rahuldati ASTV hagi

tagamise avaldus ning kohustati hagi tagamise korras X andma VeeS § 17 lõikes 1 nimetatud

nõusolek

kolmanda

isiku

poolt

Soodla

jõe

paisutamise

jätkamiseks

järgmistel

absoluutkõrgustel: normaalpaisutuskõrgusel 65,05 meetrit, maksimaalsel paisutuskõrgusel

65,80 meetrit, minimaalsel paisutuskõrgusel 59,00 meetrit mõõdetuna Kroonlinna nullist

absoluutmeetrites.

2)

Kohustamisnõuete esitamiseks puudub kaebajal ilmselgelt halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohane kaebeõigus. Kuna neid kohustamisnõudeid ei ole

kaebuses sisuliselt põhistatud, ei hakka ka kolmas isik nendele täiendavalt vastama.

3)

Kolmas isik kui vee-ettevõtja on elutähtsa teenuse osutaja. Nimelt, kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi kuulub omavalitsusüksuse ülesannete hulka

muuhulgas korraldada vallas või linnas veevarustust ja kanalisatsiooni. Ühisveevärgi ja –

kanalisatsiooni seaduse § 7 lg 11 järgi, vee-ettevõtja, kes osutab teenust vähemalt 10 000

elanikuga kohaliku omavalitsuse üksuses ning kes osutab teenust ühisveevärgi- ja

kanalisatsioonisüsteemi kaudu, millega on ühendatud vähemalt 10 000 elanikku, on

hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lõike 4 punktis 3 nimetatud elutähtsa teenuse osutaja. HOS §

2 lg 4 kohaselt, elutähtis teenus on teenus, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele

ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist või teise elutähtsa teenuse või

üldhuviteenuse toimimist.

Tallinna Linnavolikogu 19.09.2013 otsusega nr 141 on pikendatud Tallinna ühisveevarustuse

ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonnas vee-ettevõtjaks määratud AS-i Tallinna Vesi

veeettevõtjana tegutsemise tähtaega kuni 30.11.2025. Sellest tulenevalt on kolmas isik

veeettevõtja, kelle põhiline tegevus on Tallinna linna ja selle lähiümbruskonna klientidele

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuse osutamine ja ühes sellega on kolmas isik elutähtsa

teenuse osutaja.

4)

Kaevatavad haldusaktid võimaldavad kolmandal isikul osutada elutähtsat teenust.

Kolmas isik võtab eelnevalt kirjeldatud tegevuseks veeloa alusel vett Ülemiste järvest,

eesmärgiga toota sellest Tallinna (Ülemiste) veepuhastusjaamas joogivett ca 402 000 inimesele

Tallinna linnas ja selle lähipiirkonnas. Joogivee tootmiseks piisava veevaru ja toorvee

kvaliteedi tagamiseks on rajatud ulatuslik pinnaveehaardesüsteem, mille veekogude, sealhulgas

paisude reguleerimiseks ehk teisisõnu paisutamiseks annab kolmandale isikule õiguse veeluba.

See tähendab, et vee võtmine Ülemiste järvest sõltub otseselt pinnaveehaardesüsteemi

kuuluvate veekogude, sealhulgas Soodla jõe paisutamise õigusest. Kuna kolmandale isikule

nimetatud tegevuseks varasemalt 23.03.2013 väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/322982

kehtivus pidi algselt lõppema 31.03.2018 (hiljem pikendati antud loa kehtivuse tähtaega), oli

kolmas isik esitanud 23.10.2017 vastustajale taotluse tähtajatu vee erikasutusloa

väljastamiseks, muuhulgas vee võtmiseks pinnaveehaardest ja põhjaveekihtidest, paisutamiseks

ning heit- ja sademevee suublasse juhtimiseks. Veekogude hulka, mille paisutamise jätkamiseks

9(19)

oli kolmas isik luba taotlenud, kuulus teiste hulgas Soodla jõgi. See tähendab, et uue vee

erikasutusloa taotlemise üks eesmärke oli jätkata Soodla jõe paisutamist senisel viisil, et

eelnevalt kirjeldatud elutähtsa teenuse osutamine saaks jätkuda.

5)

Asjakohatu on kriitika, et vastustaja otsustas menetleda kolmanda isiku loataotlust

olukorras, kus puudusid mitme maaomaniku nõusolekud. Puudub vaidlus, et veeloa andmise

ajaks oli kõikide paisutamisest puudutatud kinnisasjade omanike nõusolekud olemas, sh

kaebaja nõusolek.

6)

Kaebaja nõusolek on asendatud kohtulahendiga, millega on täidetud VeeS § 17 lg 1

nõue. Vastuseks kolmanda isiku 03.10.2017 pöördumisele ja sellele järgnenud meeldetuletusele

ning selgitustele vastas kaebaja 27.10.2017 e-kirjas, et paisu likvideerimine oleks talle sobivam.

Seetõttu oli kolmas isik sunnitud pöörduma maakohtusse.

7)

Kaebaja näol on tegemist HMS § 11 lg 1 p 3 kohase kolmanda isikuga, kelle õigusi ja

huve haldusmenetluse kiirus otseselt ei puuduta. Samuti on kaebaja etteheide ka sisuliselt

põhjendamatu. Tegemist oli keskmisest keerukama ning mahukama haldusmenetlusega.

Samuti oli üheks oluliseks põhjuseks, miks veeloa väljastamise menetlus kestis ligemale kaks

aastat, asjaolu, et maaomanikud, eelkõige kaebaja, ei olnud andnud paisutamiseks nõusolekut.

Seetõttu oli vastustaja sunnitud korduvalt pikendama kolmanda isiku eelmist vee

erikasutusluba.

8)

On meelevaldne kaebaja hinnang, et teenuse osutamiseks nõutava veeloa väljastamine

avalikes huvides tegutsevale teenuse osutajale oleks erapoolik seetõttu, et hoolimata kaebaja

vastuväidetest on veeluba siiski väljastatud.

9)

Puudus vajadus ja nõue kaebaja osalemiseks 18.09.2019 koosolekul. Kaevatava

korralduse punktidest 2.9.1 ja 2.9.2 nähtuvalt arutati koosolekul vaid kolmanda isiku kui

taotleja esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid, mis puudutasid erinevaid tehnilisi küsimusi seoses

pinnaveevõtu ja paisutamisega. Seetõttu puudus vajadus, et nende küsimuste arutamisel

osalevad kaebaja või teised menetlusosalised. Samas ei ole kaebaja ka konkreetselt välja

toonud, millised korralduse punktides 2.9.1 ja 2.9.2 loetletud küsimused on lahendatud

ebaõigesti ning kuidas need rikuvad kaebaja õigusi.

10)

Asjaolu, et vastustaja ei ole nõustunud kaebaja vastuväidetega veeloa väljastamisele, ei

tähenda, et kaebaja ärakuulamisõigust on rikutud. HMS § 40 lg 1 kohane ärakuulamisõigus oli

kaebajale tagatud.

11)

Paisutamise eesmärgi ja vajaduse selgitused on korralduse punktides 2.3.1 ja 2.5.1.1.

Punktis 2.5.7 on kirjeldatud Soodla jõele rajatud paisu omadusi ning veerežiimi mõõtmist ja

reguleerimist Soodla paisul.

12)

Kalapääsu rajamine ei ole vajalik (vt korralduse punkt 2.5.10.4). Ka kaebuses viidatud

Rein Järvekülg on selgitatud, et paisjärve näol on tegemist tehisliku elupaigaga, kuhu siirdekala

rännata ei soovi. Samas on selgitatud, et paisutuse säilimine on vajalik Tallinna linna ja

lähiümbruse elanike joogiveega varustamiseks ning paisutuse likvideerimine ei ole seetõttu

otstarbekas. Seetõttu on vastustaja jõudnud põhjendatud järeldusele, et olukorras, kus on

põhjendatud Soodla paisu säilitamine senisel kujul, ei esine vajadust uue kalapääsu rajamiseks

ning olemasoleva kalapääsu rekonstrueerimiseks.

13)

Korralduse punktis 2.5.12.2 on selgitatud miinimumvooluhulka muuhulgas Soodla

paisul ning korralduse punktis 2.5.12.8 on selgitatud, et paise kasutatakse pinnaveeressursi

reguleerimiseks Ülemiste-Pirita-Soodla pinnaveesüsteemi veekogudes, tagamaks pinnaveevõtt

Ülemiste järvest ning paisudele määratud paisutuskõrgus aitab tagada normaalpaisutustasemel

piisava surve kanalite regulaatorite veehaardes vee isevoolseks juhtimiseks Ülemiste järve.

Selle alusel on korralduse punktis 2.5.12.10 kehtestatud Soodla paisul paisutustasemed:

10(19)

- NPT 65,27 m abs (normaalpaisutustase); - KPT 66,02 m abs

(kõrgeim paisutustase);

- MPT 59,22 m abs (madalaim paisutustase).

Korraldus sisaldab ammendavaid põhjendusi paisutamise vajalikkuse ja ulatuse kohta.

Selgitatud on, milles seisneb Soodla jõe paisutamise vajalikkus ning millised on põhjendatud

paisutusvahemikud, et tagada Ülemiste järve veevarustus. Kaebuses puuduvad mistahes

põhistatud vastuväited, et Soodla jõe paisutamine oleks selle eesmärki arvestades ebavajalik või

lubamatu ja kehtestatud paisutusvahemikud oleks ebavajalikud või lubamatud.

14)

Tallinna veevarustuse riskianalüüsi on käsitletud korralduse punktis 2.9.5.2. 2007. aastal

on Tallinna Kommunaalameti tellimusel koostatud Sweco Projekt AS töös nr 07230-0053 on

analüüsitud Tallinna veevarustussüsteemi eri osadele (veehaardesüsteemid, veepuhastusjaam,

pumbamajad ja mahutid ning veevõrk) mõjuvaid riske. Punktis 1.1 (alates lk 5) on kirjeldatud

veeallikaid, sh alapunktis 1.1.1 pinnavett. Tallinna pinnaveehaardeks on Ülemiste järv. Järve

veevaru

täiendatakse

Pirita,

Jägala

ja

Pärnu

jõe

valgalast

moodustatud

pinnaveehaardesüsteemist (punkt 1.1.1). Jägala jõe süsteemi täiendav veevaru on salvestatud

Soodla veehoidlas, mille vesi suunatakse Raudoja (normaalveetase 58.00 m.), Aavoja (50.50

m) ja Kaunissaare (49.00 m) paisveehoidlate kaudu ja 37 km pikkuse kanaliga isevoolselt Pirita

jõkke (punkt 1.1.1, lk 6 - 7). Lõpuks juhitakse vesi Ülemiste järve (punkt 1.1.1, lk 8). Antud

analüüsi lk-l 9 on analüüsitud ka Soodla veehoidla veehaarde osast loobumist ning selgitatud,

et väga veevaese suve-sügisperioodil kasutati nelja kuuga Soodla veehoidla 4 milj. m3 ja

Paunküla veehoidla 9 milj. m3 veevaru, kokku 13 milj. m3. Viidatud analüüsi tulemusel jõuti

riskianalüüsis järeldusele (lk 9), et väga veevaese 95% veemajandusaasta kuudest veelgi

veevaesemal ajal tuleb, kas võtta vett rohkem Ülemiste järvest, mille veetase on bilansi järgi

niigi 0,5 m võrra allapoole langenud ning veekvaliteet halveneb veetaseme alanedes veelgi või

kasutada Soodla veehoidla veevarusid. Soodla veehoidlast võiks loobuda alles tulevikus juhul

kui pinnavee tarbimine väheneb veerandi võrra s.o. tasemeni 65 tuhat m3/d ning Pirita jõe

veekvaliteet poleks halvem Soodla-Jägala süsteemi veest.

15)

Korralduse punktis 2.3.7, tabelis 7 on välja toodud veevõtt (kuupmeetrit aastas)

Ülemiste järvest 2013 – 2019 kvartalite kaupa. Esitatud andmetest nähtub, et 2018. aastal oli

pinnavee tarbimise maht 24 306 154 m3, s.o. 66 592,20 m3 ööpäevas. 2019. aasta esimese kahe

kvartali pinnavee tarbimise maht oli 12 093 284, s.o. 66 813,72 m3 ööpäevas. Seega ületab

Ülemiste järve pinnavee tarbimine riskianalüüsis välja toodud mahtu (65 000 m3 ööpäevas),

millest väiksema tarbimise korral võiks kaaluda Soodla veehoidlast loobumist. Järelikult on

riskianalüüsi kohaselt Soodla veehoidla kasutamine Ülemiste järve veevarustuseks vajalik ning

kaebaja vastupidine väide on alusetu.

Korralduse punktis 2.3.7 esitatud tabelis nr 7 toodud andmetest nähtub, et alates 2014. aastast

on pinnavee tarbimise maht iga aastaga kasvanud. Võttes täiendavalt arvesse üldteada asjaolu,

et Tallinna ja selle lähiümbruse elanike arv on kasvutrendis, võib eelneva põhjal järeldada, et

järgnevatel aastatel kasvab Ülemiste järve pinnavee tarbimine veelgi.

16)

Samuti on ASTV tellinud Tallinna pinnaveehaardesüsteemi veevarustuse hindamiseks

inseneribüroolt Merin OÜ eksperdiarvamuse. Selle käigus on volitatud hüdrotehnika insener

Rein Kitsing ja hüdroloog Arvo Järvet koostanud veebruaris 2020 eksperdiarvamuse „Tallinna

pinnaveehaarde süsteemi veevarude hindamine veepuhastusprotsessi optimeerimiseks“, töö nr

804. Eksperdiarvamuses on käsitletud pinnaveehaarde süsteemi veevaru ja selle kujunemist ja

kliimamuutuse mõju pinnaveehaarde süsteemi veevarule ning esitatud ettepanekud

jätkusuutliku varu tagamiseks. Eksperdid jõudsid hetkeolukorra analüüsi tulemusel järgmistele

järeldustele (vt lk 6):

-

väga veevaesel (95%) veemajandusaastal, so. keskmiselt kord 20 aasta jooksul on

pinnaveehaarde veevaru praeguse tarbimistaseme juures piisav;

11(19)

-

väga veevaese 95% veemajandusaasta kuudest veelgi veevaesemal ajal tuleb kas võtta

vett rohkem Ülemiste järvest, mille veetase on siis arvutuslikult niigi 0,4 m võrra optimaalsest

tasemest allpoole langenud ning veekvaliteet halveneb veetaseme alanedes veelgi, või kasutada

rohkem veehoidlate veevaru;

-

Soodla veehoidlast võiks loobuda alles tulevikus juhul, kui Tallinnas pinnavee tarbimine

väheneb veelgi, jäädes alla 60 tuhande m3/d ning Pirita jõe veekvaliteet poleks halvem

SoodlaJägala süsteemi veest.

Eelnevast tuleneb, et võrreldes 2007. aastal koostatud riskianalüüsiga leidsid eksperdid nüüd,

et Soodla veehoidlast võiks loobuda juhul, kui ööpäevane pinnaveetarbimine jääb alla 60 000

m3 ööpäevas (riskianalüüsis hinnati selleks mahuks 65 000 m3 ööpäevas). Nagu eelnevalt

osundasime, on eelneva kahe aasta (2018 ja 2019) jooksul pinnavee tarbimise maht olnud üle

66 000 m3 ööpäevas.

Samuti on eksperdiarvamuses selgitatud (lk 7), et näiteks 2018. ja 2019. aastal tuli veevaestel

kuudel pinnaveehaarde jõgedes vaba veevaru ja vett tuli võtta veehoidlatest, muuhulgas Soodla

veehoidlast 2018. hüdroloogilisel aastal 3,8 mln m3 ja 2019. hüdroloogilisel aastal 5,8 mln.

Eksperdid jõudsid kokkuvõttes järeldusele (lk 8), et tuleb jätkuvalt töös hoida kogu

pinnaveehaardesüsteem nii Paunküla kui ka Soodla veehoidlaga, et tagada veevaru väga

veevaesteks suvekuudeks. Siis puudub jõgedes vaba veevaru, mida saaks juhtida Ülemiste

järve, et selle veepind ei alaneks linna veetarbimise tõttu ning veekvaliteet ei halveneks.

17)

Veetaseme hoidmine lubatud normaalpaisutuse kõrguse juures (65,05 abs.m vana

süsteemi järgi, 65,274 abs.m uue süsteemi järgi) on vajalik selleks, et Soodla veekogusse oleks

võimalik akumuleerida ja kasutada piisav veemaht 7,4 milj/m3. Ühtlasi selgitame, et

normaalpaisutuse piirist veetaseme kõrgemale tõstmist välditakse (veerežiimide reguleerimisel

tehakse kõik selleks, et veepind püsiks normaalpaisutusel). Ühtlasi on Soodla veehoidla

hüdrosõlm ka selliselt ehitatud, et veetase püsiks normaalolukorras paisutusel 65,274 abs.m

(65,05 abs.m vana mõõtesüsteemi järgi). Loaga lubatud maksimaalne paisutuskõrgus 66,024

abs.m

(65,8

abs.m

vana

mõõtesüsteemi

järgi)

on

võimalik

vaid

erakorraliste

ilmastikutingimuste korral. Näiteks erakorralised kevadised tulvaveed, rüsijää ja väga suurte

vooluhulkade koosmõju juhtudel, kuid võimalusel seda välditakse. Seevastu veeloaga lubatud

minimaalse paisutustaseme 59,224 abs.m (59,00 abs.m vana mõõtesüsteemi järgi) näol on

tegemist tehnilise infoga paisu kohta, mis tuleb vee erikasutusloas ja selle taotluses välja tuua,

kuid selle piirini pinnavee taset tavapäraselt ei langetata. Tegelikkuses jääb Soodla jõe

paisutamine vahemikku 65,274 abs.m – 66,024 abs.m (65,05 – 65,80 abs.m vana

mõõtesüsteemi järgi), kusjuures, nagu märkisime, siis valdavalt proovitakse veetaset hoida

normaalpaisutuse tasemel. Nimetatud asjaolu nähtub ka eelnevalt viidatud eksperdiarvamuse

lisaks olevast tabelist (lk 12), et Soodla veehoidla veetase on valdavalt olnud normaalpaisutuse

taseme juures või selle lähedal. Sellisel viisil ja vahemikes on Soodla jõe paisutamine toimunud

juba aastakümneid. Need vahemikud lähtuvad paisu projekteeritud inseneritehnilisest

lahendusest ja sellest tulenevast ekspluatatsioonijuhendist. Sellega on tagatud, et veeloaga

lubatud tegevus - Soodla jõe paisutamine – ei saa kaebaja omandis olevale XXX kinnisasjale

kaasa tuua erinevat mõju võrreldes olemasoleva olukorraga, mis on kestnud juba alates aastast

1979. Kaebaja poolt veeloa menetluse käigus välja pakutud paisutuse tasemed ei ole piisavad,

kuna sellega ei ole võimalik akumuleerida piisavat veemahtu (7,4 milj/m3), et tagada

jätkusuutliku toorveevaru olemasolu veevaesel perioodil.

18)

Soodla jõe paisutamisega ei rikuta keskkonnakaitse nõudeid ning see ei koorma kaebajat

ebamõistlikult. Puudus vajadus keskkonnamõjude hindamise läbiviimiseks. Soodla jõge on

senisel viisil paisutatud pikaajaliselt. Alates 1979.a sellest ajast kuni tänase päevani on

toimunud Soodla jõe paisutamine ning ühes sellega Soodla veehoidla ekspluateerimine. Juba nt

1984.aastal paiknes kaebajale kuuluva XXX kinnisasja juures Soodla jõgi paisutamise

12(19)

tulemusena sarnasel positsioonil ja sängis, nagu see on tänapäeval (1984.a kaardi väljavõte).

See omakorda kinnitab, et siis kui kaebaja XXX kinnisasja omandas (aastal 2002) oli Soodla

jõe olukord paisutamise tulemusena juba eksisteeriv tänase päevaga sarnasel viisil. Seetõttu ei

saa ka edaspidine paisutamine kaasa tuua negatiivset mõju ja riivet kaebaja kinnisasjale

võrreldes varasema olukorraga. Kaebaja omandas teadlikult kinnistu, mis oli juba varasemalt

paisutamisest mõjutatud. Seetõttu ei saa kaebajal esineda õiguspärast ootust või õigust nõuda,

et paisutamine lõpetatakse või selle tingimusi muudetakse võrreldes olukorraga, mis eksisteeris

juba enne seda, kui kaebaja kinnisasja aastal 2002 omandas. Samuti, olukorras, kus puudub alus

arvata, et paisutamise jätkamisega kaasneks kaebaja kinnisasjale negatiivne mõju, kuid teiselt

poolt esineb kolmanda isiku poolt kirjeldatud ülekaalukas avalik huvi Soodla jõe paisutamiseks,

on ilmne, et sedavõrd ülekaalukas avalik huvi kaalub üles võimalikud negatiivsed mõjutused

kaebaja kinnisasjale.

Seni pole pädev ametiasutus tuvastanud, et paisutamine oleks vastuolus mistahes

keskkonnakaitse nõuetega. Veeloa resolutiivosa punktis 3 on määratud erinevad

seiretingimused, millest kolmas isik peab juhinduma.

Vastustaja on andnud eelhinnangu, et puudub oluline keskkonnamõju ning selgitanud

põhjuseid, miks keskkonnamõjude hindamine ei ole vajalik. Kaebuses esitatud väide, et

keskkonnamõjude hindamata jätmine ei ole õiguspärane, on paljasõnaline ja põhjendamatu.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

7. Puudub vaidlus, et Soodla jõe paisutamine kaevatava veeloa alusel omab mõju kaebaja

kinnistu veerežiimile. Samas pole vaidlust ka selles, et Soodla veehoidla on kasutuses juba

1979.aastast ehk sellest ajas on jõgi paisutatud (vt kaardi väljavõtted, S.Miller; tl 145-146,

kd II). Kohtu hinnangul pole kaebaja tõendanud, et kehtiva veeloa alusel oleks paisutamisel

ja pinnavee võtmisel tema kinnistu veerežiimile varasemalt kehtinud veeloa mõjudest erinev

või suurem negatiivne mõju. Tähtajatu veeloa andmine oli KKA hinnangul vajalik Tallinna

linna ja Saue valla varustamiseks nõuetele vastava joogiveega (maaomaniku huvide ees

prevaleeriv oluline avalik huvi) ning kohtul puudub mõistlik põhjus selles kahelda. Ka

kaebaja ise ei väida, et paisutamine tuleks lõpetada, vaid väidab, et lubada tuleks paisutamist

madalama (1,5m) veetaseme juures, mis arvestaks rohkem tema kui maaomaniku õigusi.

Samuti väitis kaebaja kohtuistungil, et veeluba võinuks sisaldada konkreetseid tema õigusi

kaitsvaid tingimusi või pidanuks KKA veeloa taotlust mitte menetlema, enne kui kaebaja ja

kolmas isik on saavutanud paisutamise osas (selle mõjude leevendamises) kokkuleppe.

Samuti väidab kaebaja haldusmenetluses kolmanda isiku huvide eelistamist ning

keskkonnamõjude ebapiisavat väljaselgitamist.

Käesoleva vaidluse raamest väljub küsimus, kas nimetatud piirkondade veevarustus tuleks

tagada

põhjaveevarudest,

mitte

kasutades

Ülemiste

järve

ja

sellega

seotud

pinnaveehaardesüsteemide veevarusid. Küll saab kohus esitatud tõendite põhjal hinnata, kas

Soodla veehoidla hõlmatus kõnealusesse pinnaveehaardesüsteemi on vajalik.

8. HKMS § 44 lg 1 annab kaebeõiguse seoses subjektiivsete õiguste kaitsemisega. Seega hindab

kohus sisuliselt neid kaebuse väiteid, mis seonduvad subjektiivsete õiguste rikkumise

väitega.

Rikutava subjektiivse õigusena on kaebuses välja toodud omandiõigus (vee erikasutusest

tingitud negatiivne mõju kaebaja kinnisasjale). Kaebaja väidab ka enda menetluslike õiguste

rikkumist.

9. Kohus kaebaja menetluslike õiguste rikkumise osas esitatud väidetega ei nõustu.

13(19)

9.1.

Haldusmenetluse pikkusel pole seost kaebaja õiguste rikkumisega, kuivõrd jõe

paisutamine ja pinnaveevõtt (väidetava negatiivse mõju tekitamine kaebaja

kinnisasjale) toimus kogu menetluse kestel pikendatud veeloa alusel.

Loamenetlusele kehtestatud tähtaeg peab kaitsma eelkõige taotleja õigust saada taotletav luba

või otsus selle mitteandmise kohta konkreetse tähtaja jooksul, mida ilma mõjuva põhjuseta ei

ületata. Vastustaja poolt välja toodud haldusmenetluse käigust ei nähtu tahtlikku ja

põhjendamatut viivitust menetlustoimingute läbiviimisel, mille eesmärgiks olnuks kaebaja

õiguste kahjustamine. Vastustaja väljatoodud menetluskäigust on nähtav, et haldusmenetlus

pikenes märkimisväärselt paisutusest mõjutatud maaomanike nõusolekute mittesaamise tõttu ja

selleks algatatud kohtumenetlusest tingituna.

9.2.

Kaebaja oli haldusmenetlusse kaasatud ning haldusmenetluses tagati talle HMS

§ 40 kohane ärakuulamise võimalus (X ettepanekud ja vastuväited; tl 351-352, kd II)

ning anti küsitud teavet (HMS § 36 haldusorgani selgitamiskohustus; HMS § 37 igaühe

õigus dokumentidega tutvuda; HMS § 48 avalik väljapanek).

Kuigi haldusmenetlus kestis ligi 2 aastat ning kaebajale anti enda arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks 2 nädalat, ei tähenda see, et kaebaja ärakuulamisõigust poleks piisavalt tagatud.

Kaebaja ei toonud kohtuistungil välja, millised väited või tõendid tal seetõttu esitamata jäid.

Seega isegi, kui asuda seisukohale, et tähtaeg arvamuse esitamiseks võinuks olla mõnevõrra

pikem, ei nähtu, et kaebaja poleks saanud tähtaja pikkuse tõttu oma seisukohti soovitud mahus

esitada.

Mis puudutab ebavõrdse kohtlemise väidet seoses kolmanda isiku suulise ärakuulamisega

18.09.2019, siis kohus on seisukohal, et menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist pole toimunud.

Haldusorgan määrab HMS §-st 5 tulenevalt menetluse üksikasjad kaalutlusõiguse alusel.

Kuivõrd ASTV taotles suulist ärakuulamist ning haldusorgan pidas seda arvamuse ja

vastuväidete mahtu ja sisu arvestades otstarbekaks, oli suuline ärakuulamine ilmselt

põhjendatud. Kaebaja suulist ärakuulamist ei taotlenud ning esitas oma arvamuse ja vastuväited

kirjalikult ning oli selliselt ära kuulatud. Taotleja suulist ärakuulamist ei saa samastada avaliku

aruteluga (tegemist on erinevate menetlustoimingutega), millel osalemise õigus tuleks tagada

kõigile menetlusosalistele ja asjast huvitatud üldsusele. 18.09.2019 menetlustoiming oli taotleja

suuline ärakuulamine.

Kaebaja arvamusele ja vastuväidetele on kirjalikult vastatud (kaevatava haldusakti p 2.9.5).

Vastusega mittenõustumine ei tähenda, et kaebajat poleks ära kuulatud.

9.3. Õigusaktidest ei tulene keeldu esitada veeloa taotlus enne kui on olemas kõigi puudutatud

maaomanike nõusolekud. Ilma kõigi nõusolekuteta taotlust tuleb haldusorganil käsitada

puudustega taotlusena (HMS § 15 lg 1 kohaselt tuleb puudustega taotlus vastu võtta; vt ka

määrus nr 18 § 13 lg 3). Veeseadus keelas üksnes veeloa andmise maaomanike nõusolekuta

(VeeS § 17 lg 1).

9.4. Kehtiv õigus ei kohusta veeloa taotluse menetlejat enne taotluse menetlusse võtmist või

enne veeloa andmist lahendama taotleja ja maaomanike vahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi. Seda

pole VeeS-s seatud loa andmise eelduseks. Haldusorganil puudus alus nõuda taotlejalt avalikust

õigusest mittetulenevate tingimuste täitmist. VeeS § 17 lg-s 1 märgitud nõusoleku asendamiseks

tuli üldkohtusse pöörduda kolmandal isikul, kes seda ka tegi.

Paisutamisega seoses on veeloas ära märgitud veeseaduses sätestatud kohustus, mitte rikkuda

maaomanike õigusi (VeeS § 21 lg 1 p 2; korralduse p 2.5.11.4) ning tagada VeeS § 17 kohane

ökoloogiline

miinimumvooluhulk

ja

vältida

veetaseme

kõigutamist

(hoides

normaalpaisutustaset, so projektikohast veetaset; korraldus p 2.5.12.4-2.5.12.18). Samuti on

pandud loa omanikule seirekohustus ja kohustus teha ökoloogilise seisundi hindamiseks uuring

loa kehtima hakkamisest 4 aasta jooksul (korralduse p 2.5.13.10-2.5.13.12). Kehtestatud on ka

14(19)

hoolduskohustus (korraldus p 2.5.14; mh setete eemaldamiseks, vältimaks nende kandumist

allavoolu). Rikkumisest tulenevad vaidlused tuleb lahendada kas järelevalvemenetluses

(Keskkonnainspektsioon) või üldkohtus (kahju tekitamine). Kaevatav luba ei anna ASTV-le

õigust tekitada kahju maaomanikele.

9.5. Kohtule ei nähtu veeloa menetluses selliseid rikkumisi, mis võinuks mõjutada asja

otsustamist (HMS § 58).

10. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2).

10.1. Tulenevalt VeeS § 8 lg 2 p-dest 1, 2, 4 ja 5 peab olema veeluba, kui võetakse

vett pinnaveekogust enam kui 30 m³ ööpäevas, võetakse põhjavett rohkem kui 5 m³

ööpäevas, juhitakse heitvett või saasteaineid suublasse ja kui toimub veekogu

paisutamine. Veeloa taotlus peab vastama veeseaduse ja määruse nr 18 nõuetele.

10.2. Puudub vaidlus, et haldusakti andmise ajal kehtinud VeeS (redaktsioon kehtis

kuni 30.09.2019) § 17 lg 1 järgi peab paisutamist kavandaval isikul olema veekogu

paisutamiseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine

mõjutab.

Puudub vaidlus, et veeloa andmise ajaks oli kõikide paisutamisest puudutatud kinnisasjade

omanike nõusolekud olemas, sh kaebaja nõusolek. Kaebaja nõusolek on asendatud

kohtulahendiga (hagi tagamise määrus) tsiviilasjas nr 2-18-9777 (tl 277-280, kd II), millega on

täidetud VeeS § 17 lg 1 nõue.

10.3. Kuna hagimenetlus Harju Maakohtus ei olnud 30.09.2019 lõppenud, otsustas

KKA anda haldusakti kõrvaltingimusega (haldusakti resolutsiooni p 4.3). Selle kohaselt

on KKA-l õigus veeluba kohtuasjas tehtava vastupidise sisulise kohtulahendi

jõustumise korral muuta või kehtetuks tunnistada.

Kohus nõustub KKA-ga, et kõrvaltingimusega haldusakti andmine oli lubatav.

HMS § 53 kohaselt võib haldusorgan anda haldusakti kõrvaltingimusega. HMS § 53 lg 1 p-i 4

kohaselt on haldusakti kõrvaltingimus haldusakti hilisema muutmise, kehtetuks tunnistamise

või kõrvaltingimuse kehtestamise võimaluse jätmine. Haldusakti kõrvaltingimuse võib lähtudes

HMS § 53 lg 2 p-st 3 määrata siis, kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse

kaalutlusõiguse alusel. Vastavalt VeeS regulatsioonile antakse veeluba kaalutlusõiguse alusel.

HMS § 66 lg 2 p 1 kohaselt on haldusakti edasiulatuv kehtetuks tunnistamine võimalik, kui

selline võimalus oli jäetud haldusaktis.

Hagi tagamise korras oli haldusakti taotlejal maaomaniku vabatahtlikku nõusolekut asendav

kohtulahend ning KKA pidas paisutamise jätkamist põhjendatuks.

10.4. Nagu kaebaja ise märgib, siis muud paisutamisega seotud küsimused, sh selle

tegevuse vastavus keskkonnakaitse nõuetele, vastavus avalik-õiguslikele nõuetele,

leevendusmeetmete rakendamine jms lahendatakse vee erikasutusloa haldusmenetluses.

KKA on seda teinud.

10.4.1. Puudub vaidlus, et tegemist ei olnud esmase veeloa taotlusega, vaid

selline joogiveehaardesüsteem (hõlmab ka Soodla veehoidlat) on

pikaajaline. KKA-l olid esitatud selgituste kohaselt olemas juba

varasemate taotluste lisamaterjalid, projektid ja detailseid andmed

pinnaveehaardesüsteemi kohta. Haldusorgan peab haldusmenetluses

lähtuma menetluse ökonoomsuse põhimõttest (HMS § 5 lg 2). Kohtu

hinnangul on menetleja põhjendatult leidnud, et kuna kavandatav

tegevus ei muutu võrreldes varasema vee erikasutusloaga nr

L.VV/322982 pole uute uuringute tellimine vajalik. Kuigi loal andmete

kajastamises on mõningaid erinevusi, on jäänud samaks reguleeritavad

15(19)

vooluhulgad, veekogused, paisud ja mõjutatud alad. ASTV esitas uue

veeloa taotlusega samad materjalid, mis olid esitatud vee erikasutusloa

nr L.VV/322982 taotluse menetluse raames. KKA ei pidanud vajalikuks

ega põhjendatuks küsida uusi eksperthinnanguid, kuna esitatud

materjalid olid ajakohased ning teave veeloa andmiseks oli piisav.

Kohus märgib, et haldusmenetluses kasutatud eksperthinnangud on kohtumenetluses

käsitatavad dokumentaalsete tõenditena.

10.4.2. KKA on hinnanud paisutamise ja veevõtu vajadust.

Paisutamise eesmärgi ja vajaduse selgitused on toodud korralduse punktides 2.3.1 ja 2.5.1.1

ning kohus ei korda neid.

KKA on hinnanud Ülemiste järvest veevõttu kvartalite kaupa loa kehtivuse perioodil

(20132019) (vt 30.09.2019 korralduse p 2.3.7, tabel 7), millest nähtub võetava koguse

suurenemine.

Kohtule on esitatud Sweco Projekt „Tallinna veevarustuse riskianalüüs“ (tl 64-112, kd I;

koostajad: Kärmik, Lääne). Haldusorgan on sellele veeloa andmisel tuginenud ning kaebaja

vastavatele vastuväidetele vastanud (vt korralduse p 2.9.5.2). Nähtuvalt nimetatud analüüsist

täiendatakse Ülemiste järve veevaru Pirita, Jägala ja Pärnu jõe valgalast moodustatud

pinnaveehaardesüsteemist (punkt 1.1.1). Jägala jõe süsteemi täiendav veevaru on salvestatud

Soodla veehoidlas, mille vesi suunatakse Raudoja (normaalveetase 58.00 m.), Aavoja (50.50

m) ja Kaunissaare (49.00 m) paisveehoidlate kaudu ja 37 km pikkuse kanaliga isevoolselt Pirita

jõkke (punkt 1.1.1, lk 6 - 7) ning lõpuks juhitakse vesi Ülemiste järve (punkt 1.1.1, lk 8).

Kaebaja on tõstatanud küsimuse, kas selline täiendava veevaru hoidmine Soodla veehoidlas on

üldse vajalik või saaks süsteem toimida ka ilma selleta. Analüüsi leheküljel 9 on sellele

küsimusele vastatud ning analüüsitud Soodla veehoidla veehaarde osast loobumist. Sellest

nähtub, et väga veevaese suve-sügisperioodil kasutati nelja kuuga Soodla veehoidla 4 milj. m³

ja Paunküla veehoidla 9 milj. m³ veevaru, kokku 13 milj. m³. Analüüsi järeldustes (lk 9) leitakse,

et väga veevaese 95% veemajandusaasta kuudest veelgi veevaesemal ajal tuleb, kas võtta vett

rohkem Ülemiste järvest, mille veetase on bilansi järgi niigi 0,5 m võrra allapoole langenud

ning veekvaliteet halveneb veetaseme alanedes veelgi või kasutada Soodla veehoidla

veevarusid. Märgitakse, et et Soodla veehoidlast võiks loobuda alles tulevikus, juhul kui

pinnavee tarbimine väheneb veerandi võrra s.o tasemeni 65 tuhat m³/d ning Pirita jõe

veekvaliteet poleks halvem Soodla-Jägala süsteemi veest.

Kohtumenetluses (tl 130-143, kd II) on ASTV esitanud 2020 veebruaris valminud analüüsi

„Tallinna

pinnaveehaarde

süsteemi

veevarude

hindamine

veepuhastusprotsesse

optimeerimiseks“ (koostajad: Kitsing, Järvet (lisa 1)). Selles on käsitletud pinnaveehaarde

süsteemi veevaru ja selle kujunemist ning kliimamuutuse mõju pinnaveehaarde süsteemi

veevarule, samuti esitatud ettepanekud jätkusuutliku varu tagamiseks (lk 3). Vastava valdkonna

spetsialistid on järeldanud (lk 6), et väga veevaesel (95%) veemajandusaastal, s.o. keskmiselt

kord 20 aasta jooksul on pinnaveehaarde veevaru praeguse tarbimistaseme juures piisav; väga

veevaese 95% veemajandusaasta kuudest veelgi veevaesemal ajal tuleb kas võtta vett rohkem

Ülemiste järvest, mille veetase on siis arvutuslikult niigi 0,4 m võrra optimaalsest tasemest

allpoole langenud ning veekvaliteet halveneb veetaseme alanedes veelgi, või kasutada rohkem

veehoidlate veevaru; Soodla veehoidlast võiks loobuda alles tulevikus juhul, kui Tallinnas

pinnavee tarbimine väheneb veelgi, jäädes alla 60 tuhande m³/d ning Pirita jõe veekvaliteet

poleks halvem Soodla-Jägala süsteemi veest.

Seega mõlema hinnangu järeldused kattuvad ning hilisemas prognoosis (2020) on ööpäevase

pinnaveetarbimise kogus, mis võimaldaks Soodla veehoidlast loobuda isegi alla 60 000 m³-i.

Viimase kahe aasta pinnavee tarbimise maht on aga olnud üle 66 000 m³-i ööpäevas (lk 12).

16(19)

Samuti nähtub (lk 7-8), et veevaestel kuudel ei olnud pinnaveehaarde jõgedes vaba veevaru,

mistõttu tuli vett võtta veehoidlatest (sh Soodla).

Kohtul ei ole alust eelnevates hinnangutes, mis on koostatud erinevate vastava valdkonna

spetsialistide poolt, kahelda. Kaebaja vastupidist tõendanud ei ole.

10.4.3. Kaebaja leiab, et paisutus on võimalik väiksemas ulatuses (1,5m võrra) nii, et tema

kinnistul üleujutust ei teki. Väide ei ole tõendatud ega põhjendatud.

Varasema veeloaga võrreldes pole lubatud ulatuslikumat paisutust. Varasemas veeloas oli

Soodla jõe Soodla veehoidlas reguleeritud keskkonnakaitseline vooluhulk 0,16 m³/s ja

veehoidla veetaseme hoidmine kõrgusmärkide +63.00-65.80 abs vahemikus (tl 63, kd III).

Vastustaja selgitas kohtuistungil, et optimaalne paisutustase on püsinud samana, sh veehoidla

projektis tooduga võrreldes. ASTV taotlustes esitatud andmed on samad ning kehtivas veeloas

on veetasemed määratud mitte vahemikuna, vaid vastavalt määrusele nr 40. Vaidlusalusele

veeloale on määruse nr 40 § 2 lg 2 kohaselt määratud kõrgeima, madalaima ja

normaalpaisutustaseme absoluutkõrgus. Lähtudes Amsterdami nullist (alates 01.01.2018 kehtiv

kõrgussüsteem).

Korralduse punktis 2.5.12.2 on selgitatud miinimumvooluhulka mh Soodla paisul ning

korralduse punktis 2.5.12.8 on selgitatud, et paise kasutatakse pinnaveeressursi reguleerimiseks

Ülemiste-Pirita-Soodla pinnaveesüsteemi veekogudes, tagamaks pinnaveevõtt Ülemiste

järvest.

Samuti

märgitud,

et

paisudele

määratud

paisutuskõrgus

aitab

tagada

normaalpaisutustasemel piisava surve kanalite regulaatorite veehaardes vee isevoolseks

juhtimiseks Ülemiste järve. Selle alusel on korralduse punktis 2.5.12.10 kehtestatud Soodla

paisul paisutustasemed NPT 65,27 m abs (normaalpaisutustase), KPT 66,02 m abs (kõrgeim

paisutustase) ja MPT 59,22 m abs (madalaim paisutustase). Veetaseme hoidmine lubatud

normaalpaisutuse kõrguse juures (65,05 abs.m vana süsteemi järgi, 65,274 abs.m uue süsteemi

järgi) on vajalik selleks, et Soodla veekogusse oleks võimalik akumuleerida ja kasutada piisav

veemaht 7,4 milj/m³. Nagu nähtub korralduse punktist 2.5.12.5 ei ole lubatud liigne veetaseme

kõigutamine, kuna see halvendab veekogu seisundit ehk maksimaalne ja minimaalne

paisutustase ei tähenda, et selles vahemikus oleks lubatud pidev kõigutamine, vaid tagada tuleb

normaalpaisutustase. Veetasemeid mõõdetakse ja jälgitakse (p 2.5.12.11, 2.5.12.13). Kaebaja

esitatud tõendist (OÜ Uus Energia andmed 2019.a veetasemete kohta, tl 11, kd III) ei nähtu

lubamatut kõigutamist.

Kolmanda isiku selgituste kohaselt on Soodla veehoidla hüdrosõlm selliselt ehitatud, et veetase

püsiks normaalolukorras paisutusel 65,274 abs.m (65,05 abs.m vana mõõtesüsteemi järgi).

Loaga lubatud maksimaalne paisutuskõrgus 66,024 abs.m (65,8 abs.m vana mõõtesüsteemi

järgi) on võimalik vaid erakorraliste ilmastikutingimuste korral. Näiteks erakorralised

kevadised tulvaveed, rüsijää ja väga suurte vooluhulkade koosmõju juhtudel, kuid võimalusel

seda välditakse. Veeloaga lubatud minimaalse paisutustaseme 59,224 abs.m (59,00 abs.m vana

mõõtesüsteemi järgi) näol on tegemist tehnilise infoga paisu kohta, mis tuleb vee erikasutusloas

ja selle taotluses välja tuua, kuid selle piirini pinnavee taset tavapäraselt ei langetata.

Tegelikkuses jääb Soodla jõe paisutamine vahemikku 65,274 abs.m – 66,024 abs.m (65,05 –

65,80 abs.m vana mõõtesüsteemi järgi). Sellisel viisil ja vahemikes on Soodla jõe paisutamine

toimunud juba aastakümneid. Seega ei nõustu kolmas isik kaebajaga, et kaebaja poolt veeloa

menetluse käigus välja pakutud paisutuse tasemed oleksid piisavad, et akumuleerida veemahtu

(7,4 milj/m³) ja tagada jätkusuutliku toorveevaru olemasolu veevaesel perioodil. Ka kohtul pole

alust järeldada vastupidist.

10.4.4. Maaomaniku huvide kaitsega seonduvat käsitles kohus juba otsuse punktis 9.4.

Kaebaja vastavasisulisi väiteid on käsitletud ka korralduse p-s 2.9.5, kus on vastatud X

ettepanekutele ja vastuväidetele. Kohus ei pea vajalikuks neid vastustaja seisukohti korrata.

17(19)

Veeloaga antakse õigused vee erikasutuseks, mitte ei reguleerita asjaõiguslikke suhteid,

mistõttu ei oma tähtsust kaebaja võimalikud nõuded seoses kolmanda isiku poolt temale kahju

tekitamisega.

Veerežiimi mõõtmist ja reguleerimist Soodla paisul käsitleb korralduse p 2.5.7.1.

Korralduse resolutiivosa punktis 3 on määratud erinevad seiretingimused, millest ASTV peab

juhinduma. Need on seotud eelkõige vee kvaliteediga. Kohtul pole alust pidada neid tingimusi

õigusvastasteks.

Kaebaja esitatud Piiber Projekt OÜ ekspertarvamusest nähtub, et settealade teke Jõe kinnistul

on tingitud veehoidla rajamisest (tl 118 pöördel, kd I), millest ei järeldu siiski, et veeloa

väljastamine oleks õigusvastane. Korralduse p 2.5.14 kohaselt tuleb tagada paisude ja

paisjärvede hooldus, mis tähendab ka paisjärvest setete eemaldamist, vältimaks nende

kandumist allavoolu. Selleks tuleb teha vastav eksperthinnang, milleks ei ole viidatud

ekspertarvamus.

10.4.5. Menetlusosalistel on vaidlus kalapääsu rajamise küsimuses ning selle kohta esitatud

Rein Järvekülje ja Rein Kitsingu eksperthinnangus (tl 57-63, kd I) toodud järelduste osas.

Kaebaja leiab, et kalateadlane Rein Järvekülg ei väida, et kalapääsu rajamisel pole otstarvet,

nagu kinnitab KKA (lk 66). Vastupidi, teadlane arvab, et paisu rajamine on Soodla jõe

alamjooksu elupaigalist kvaliteeti väga oluliselt rikkunud ja et parimaks lahenduseks oleks

paisu ja paisjärve likvideerimine.

KKA on leidnud, et kalapääsu rajamine ei ole vajalik (vt korralduse punkt 2.5.10.4) ning seda

viidatud punktis põhjendanud, samuti esitanud põhjendused kaebaja vastuväitele (korralduse lk

66).

Rein Järvekülg on selgitatud, et paisjärve näol on tegemist tehisliku elupaigaga, kuhu siirdekala

rännata ei soovi. Ehk kui paisjärv säilib, pole kalapääsu rajamine vajalik. Samuti on ta

märkinud, et paisutamise säilitamine Tallinna linna ja lähiümbruse elanike joogiveega

varustamiseks on vajalik, mistõttu paisutuse likvideerimine pole otstarbekas.

Seega on eelnevast selge, et uue kalapääsu rajamine või olemasoleva rekonstrueerimine oleks

paisutuse säilitamisel eesmärgipäratu ning tekitaks ebavajalikke ja suuremahulisi kulutusi, mis

tuleks kaudselt kinni maksta vee tarbijal. Paisjärv pole kaitstava nn lõhejõe osa.

10.4.6. Kaebaja leiab, et KMH algatamata jätmine ei olnud õiguspärane. Kuna haldusorgan ei

ole kaks aastat kestnud menetluse käigus kogunud mingit alternatiivset teavet ega teinud

mingeid muid uuringuid, on KMH vältimatult vajalik. Kaebaja on esitanud sellega seoses

kohustamisnõude.

KKA on KMH algatamata jätmist põhjendanud 30.09.2019 korralduse p-s 2.1 ning kohus neid

põhjendusi HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda. KKA on andnud põhjaliku eelhinnangu KMH

vajalikkuse osas (tl 197-212, kd I).

Eelhinnangu järeldused, et puudub oluline keskkonnamõju, on järgmised:

1. Veevõtt toimub kinnitatud põhjaveevarude piires;

2. Eelhindamise tulemusena selgus olulise kumulatiivse ja piiriülese mõju puudumine;

3. Tegevusega ei kaasne valgus-, soojus-, kiirgus- ega lõhnareostust, ei kaasne heiteid vette,

õhku ega pinnasesse;

4. Põhjavee võtmise näol on tegemist jätkuva tegevusega ning senise tegevuse jooksul ei ole

ilmnenud olulist negatiivset mõju;

5. Ohutusnõuete rakendamisel on avarii-olukordade esinemine vähetõenäoline;

6. ASTV kavandatava põhjaveevõtuga kaasnevaks positiivseks mõjuks on Tallinna linna ja

Saue elanikkonna varustamine nõuetele vastava joogiveega;

18(19)

7. Tegevustel puudub piiriülene mõju;

8. Paisukonstruktsioonide hooldamise ning seiramise korral on avarii-olukordade esinemine ja

olulise keskkonnamõju tekkimine vähetõenäoline;

9. Taotletava tegevustega ei kaasne olulist mõju Natura 2000 võrgustiku alale, veekeskkonnale,

sh veekogu elustikule.

Seega leiti põhjendatult, et puudus vajadus keskkonnamõju hindamiseks.

Vee erikasutus ei ole KeHJS § 6 lg 1 mõttes olulise keskkonnamõjuga tegevus, mis nõuaks

KMH läbiviimist. Ka KeHJS § 3 lg 1 p 2 (eeldatav ebasoodne mõju Naturale) ei kohaldu, kuna

vastavatele aladele oluline mõju puudub.

Kuna tegemist on veeloa alusel sama tegevuse jätkamisega ei saa asuda seisukohale, et tegevuse

mõju hindamiseks oleks tulnud teha uusi täiendavaid uuringuid ning kaebaja ka ei viita, millised

asjaolud seda tingiksid. Ehk, mis oleks tegevuses või ümbritsevas keskkonnas muutunud, mis

seda õigustaks. Põhjendamata väidet ei saa kohus analüüsida.

11. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna kaevatav haldusakt on õiguspärane ega riku

kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus nõustub kolmanda isikuga, et kohustamisnõuete

esitamiseks puudub kaebajal kaebeõigus (HKMS § 44 lg 1), samuti ei saaks tühistamiskaebuse

rahuldamata jätmise korral rahuldada sellega olemuslikult seotud kohustamisnõudeid. Need

tuleb kohtuotsuses jätta samuti rahuldamata.

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab kaebuse rahuldamata jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

pole menetluskulude taotlust esitanud, mistõttu kannab vastustaja oma võimalikud

menetluskulud ise.

HKMS § 109 lg 8 kohaselt kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema vastaspool samade

reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kolmas isik taotleb õigusabikulude väljamõistmist summas 2952 eurot (koos käibemaksuga)

enne kohtuistungit kantud kulude eest ning 602,70 eurot (koos käibemaksuga) istungi

ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemisega seotud kulude eest. Kokku 3554,70 eurot.

Kaebaja vaidleb kulunõudele vastu, leides, et nende väljamõistmine oleks asjaolusid (kaebaja

haldusmenetluses osalemine, ettepanekud kompromissiks, poole majanduslik ebavõrdsus,

kolmanda isiku poolt samade seisukohtade esitamine haldusmenetluses ja materjalidega

tutvumine selle raames) arvestades ebaõiglane.

Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel tuleb arvestada kaebuse

koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust (nt RKHK otsused

asjades nr 3-3-1-17-11, p 18 ja 3-3-1-29-12, p 29). Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla

asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud.

Kohtu hinnangul ei esine antud juhul alust HKMS § 108 lg 11 kohaldamiseks, kuna äärmise

ebaõigluse tingimus pole täidetud, isegi kui kaebajale võib tunduda kulude väljamõistmine

ASTV kasuks ebaõiglane. Kohus nõustub siiski sellega, et kulude suurus pole põhjendatud.

Kolmandal isikul ei ole kohustust esitada kohtumenetluses kirjalikku vastust või teha seda

sellises mahus, samuti ei vajanud asja materjal kohtumenetluses läbitöötamiseks niipalju aega,

kuna oli eelnevalt esindajale tuttav. Kuigi kohtutoimikuid on 3.köidet, moodustavad suure osa

sellest veeload. Kohtu hinnangul pole vaidlus ka õiguslikult keeruline ning analoogse mahu ja

keerukusega vaidlusi arvestades tuleb nõutavat summat vähendada.

Kohus leiab, et vajalike ja põhjendatud kuludena tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja

mõista 2200 eurot (sisaldab käibemaksu).

19(19)