2-19-17633/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver

Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

08.06.2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-17633

Tsiviilasi

Mekosa Ehitus OÜ kaebus Tallinna kohtutäitur Mati

Roodese 08.08.2019 ja 01.11.2019 otsustele täiteasjas nr

026/2019/1164

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik I/kohtutäitur):

Tallinna kohtutäitur Mati Roodes

Vastustaja (avaldaja/võlgnik): Mekosa Ehitus OÜ

(registrikood

12727204),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Sandra Sepp

Puudutatud isik II (sissenõudja): Jõhvi kohtutäitur Kristel

Maalman, lepinguline esindaja vandeadvokaat Hillar

Villers

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.03.2020 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna kohtutäitur Mati Roodese määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna kohtutäitur Mati Roodese määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 10.03.2020 määrus menetluskulude jaotuse ja Tallinna

kohtutäitur Mati Roodeselt Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalmani kasuks menetluskulu

väljamõistmise osas (resolutsiooni p-d 5 ja 8) ning teha tühistatud osas uus määrus,

millega jätta Tallinna kohtutäitur Mati Roodese menetluskulud ja Jõhvi kohtutäitur

Kristel Maalmani menetluskulud nende endi kanda ning Mekosa Ehitus OÜ

menetluskulud Tallinna kohtutäitur Mati Roodese kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu

määrus muutmata.

3. Jätta Tallinna kohtutäitur Mati Roodese ja Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalmani

menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda ning Mekosa Ehitus OÜ

menetluskulud ringkonnakohtus Tallinna kohtutäitur Mati Roodese kanda.

4. Välja mõista Tallinna kohtutäitur Mati Roodeselt Mekosa Ehitus OÜ kasuks

menetluskuluna ringkonnakohtus 290 eurot (käibemaksuta).

5. Välja mõista Tallinna kohtutäitur Mati Roodeselt Mekosa Ehitus OÜ kasuks viivis

välja mõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

2-19-17633

2(12)

6. Lugeda Harju Maakohtu 10.03.2020 määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

6.1. Rahuldada Mekosa Ehitus OÜ kaebus.

6.2. Tühistada Tallinna kohtutäitur Mati Roodese 01.11.2019 otsus täiteasjas nr

026/2019/1164 kaebuse rahuldamata jätmise osas.

6.3. Tühistada Tallinna kohtutäitur Mati Roodese 08.08.2019 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsus täiteasjas nr 026/2019/1164.

6.4. Tallinna kohtutäitur Mati Roodesel tagastada täiteasjas nr 026/2019/1164 Mekosa

Ehitus OÜ-lt alusetult nõutud ja tasutud kohtutäituri tasu (täitemenetluse alustamise

tasu ja kohtutäituri põhitasu) Mekosa Ehitus OÜ-le kümne päeva jooksul käesoleva

kohtulahendi jõustumisest arvates.

6.5. Jätta Tallinna kohtutäitur Mati Roodese ja Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalmani

menetluskulud nende endi kanda ning Mekosa Ehitus OÜ menetluskulud Tallinna

kohtutäitur Mati Roodese kanda.

6.6. Välja mõista Tallinna kohtutäitur Mati Roodeselt Mekosa Ehitus OÜ kasuks

põhjendatud ja vajalik menetluskulu 595 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 580

eurot).

6.7. Välja mõista Tallinna kohtutäitur Mati Roodeselt Mekosa Ehitus OÜ kasuks viivis

välja mõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlus-

toiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mekosa Ehitus OÜ (võlgnik, kohtumenetluses avaldaja) esitas 11.11.2019 Harju

Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Mati Roodese (kohtutäitur, kohtumenetluses

puudutatud isik I) 08.08.2019 ja 01.11.2019 otsuste peale täiteasjas nr 026/2019/1164, milles

palus: 1) tühistada puudutatud isiku I 01.11.2019 otsus kaebuse rahuldamata jätmise osas;

2) tühistada puudutatud isiku I 08.08.2019 otsus täitekulude väljamõistmise osas tervikuna;

3) tühistada punktis 2 sisalduva taotluse rahuldamata jätmise korral puudutatud isiku I

08.08.2019 otsus osas, milles avaldajalt mõisteti välja kohtutäituri põhitasu 26,40 eurot; 4)

kohustada puudutatud isikut I kõrvaldama tühistatud otsuse tagajärjed, st hüvitama avaldajale

alusetult saadud summa; 5) tühistada punktides 2–4 sisalduvate taotluste rahuldamata jätmise

korral puudutatud isiku I 14.10.2019 otsus täitemenetluse lõpetamise osas ja uuendada asja

menetlus.

Avaldaja suhtes on algatatud täiteasi nr 026/2019/1164, milles täitedokumendiks on Jõhvi

kohtutäitur Kristel Maalmani (sissenõudja) 28.06.2019 otsus sunniraha määramise kohta

2-19-17633

3(12)

täiteasjas nr 095/2011/779 (edaspidi ka täitedokument, sunniraha määramise otsus). Avaldajale

edastati täitmisteade koos puudutatud isiku I tasu väljamõistmise otsusega 08.08.2019.

Avaldaja juhtis puudutatud isiku I tähelepanu mitmel korral sellele, et talle ei ole täitedokumenti

kätte toimetatud, mistõttu ta ei ole saanud võtta seisukohta selle seaduslikkuse osas, seda

vajadusel vaidlustada ega sellega nõustumise korral vabatahtlikult täita. Avaldaja esitas

19.08.2019 puudutatud isikule I taotluse esitada talle sunniraha rakendamise hoiatus ja

täitedokumendi kättetoimetamist tõendavad dokumendid. Puudutatud isik I esitas 21.08.2019

sissenõudjale järelpärimise täitedokumendi kättetoimetamise kohta. Sissenõudja selgitas

23.08.2019 vastuses, et edastas täitedokumendi avaldaja e-posti aadressil, kuid e-kirja juurde ei

lisanud. Avaldaja pöördus 28.08.2019 puudutatud isiku I poole selgitusega, et sissenõudja

väited dokumentide kättetoimetamise kohta on paljasõnalised ning esitas puudutatud isikule I

uue

taotluse

sissenõudjalt

täitedokumendi

kättetoimetamist

tõendava

dokumendi

väljanõudmiseks. Puudutatud isik I vastas, et kui avaldaja vaidlustab täitedokumendi

olemasolu, saab ta pöörduda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga kohtusse.

Kuna eksisid nii sissenõudja kui ka puudutatud isik I, tegi avaldaja ettepaneku, et tasub kaebuse

ja hagi esitamise asemel täitedokumendis märgitud summa, kuid täitekulud kannab sissenõudja.

Nimelt sai avaldaja 23.08.2019 kätte allkirjastatud sunniraha määramise otsuse ja olles sellega

tutvunud, tasus 07.09.2019 sunniraha puudutatud isikule I vabatahtlikult. Avaldaja palus

puudutatud isikul I täitemenetlus lõpetada, kuna avaldajal ei ole kohustust tasuda kohtutäituri

tasu. 09.10.2019 edastas puudutatud isik I avaldajale hoopis vara kontol arestimise akti ning

avaldaja kontodelt võeti maha 62,40 eurot. 14.10.2019 edastas puudutatud isik I avaldajale

täitemenetluse lõpetamise otsuse. Kuna puudutatud isik I eksis nii täitemenetluse alustamisel,

täitekulude avaldajalt väljamõistmisel, avaldaja kontode arestimisel kui ka täitemenetluse

lõpetamisel, vaidlustas avaldaja kõik nimetatud tegevused ja otsused 18.10.2019 kaebusega.

Puudutatud isik I jättis avaldaja kaebuse 01.11.2019 otsusega rahuldamata, asudes seisukohale,

et tal ei ole kohustust kontrollida teise kohtutäituri tehtud sunniraha hoiatuse ja sunniraha

määramise otsuse võlgnikule kättetoimetamist.

Avaldaja vaidlustab puudutatud isiku 01.11.2019 otsuse tervikuna. Puudutatud isik pidi enne

täitemenetluse alustamist kontrollima, kas avaldajale on täitedokument kätte toimetatud.

Avaldaja taotletavat eesmärki on võimalik saavutada puudutatud isiku I 08.08.2019 täitekulude

väljamõistmise otsuse tühistamise ja vastava summa avaldajale tagastamisega. Isegi kui

täitemenetluse alustamine ja läbiviimine on olnud lubatavad, on avaldajalt sissenõutud täitekulu

suurus õigusvastane. Avaldaja täitis täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul,

mistõttu puudutatud isikul I ei olnud õigust nõuda põhitasu.

Kui puudutatud isikul I puudus täitemenetluse alustamisel kohustus täitedokumendi

kättetoimetamist kontrollida, on avaldaja taotletavat eesmärki võimalik saavutada puudutatud

isiku I 14.10.2019 otsuse tühistamisega täitemenetluse lõpetamise osas. Sellisel juhul oleks

avaldaja ainus võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagiga, kuid seda võib esitada kuni täitemenetluse lõpuni.

2. Sissenõudja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Sissenõudja toimetas

avaldajale 27.09.2018 sunniraha määramise hoiatuse ja 28.06.2019 sunniraha määramise otsuse

täiteasjas nr 095/2011/779 kätte avaldaja äriregistri järgsel e-posti aadressil XXX. Avaldaja on

täiteasjas nr 026/2019/1164 puudutatud isikut I ka ise teavitanud, et talle tuleb dokumendid

edastada nimetatud e-posti aadressil. Puudutatud isiku I 08.08.2019 ja 01.11.2019 otsused on

seega õiguspärased.

3. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Täitemenetluse

algatamisel puudus puudutatud isikul I alus arvata, et täitedokument ei ole avaldajale kätte

toimetatud, ja seega asuda kontrollima teise kohtutäituri tegevust. Kohtutäiturile ei tulene

2-19-17633

4(12)

seadusest kohustust kontrollida täitedokumendi võlgnikule kättetoimetamine üksikasjalikult

üle. Puudutatud isik I selgitas avaldajale, et täitedokumendi kehtivuse vaidlustamise korral on

tal õigus pöörduda kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Avaldaja tasus

vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ära küll sunnirahaga võrdse summa, kuid jättis tasumata

täitemenetluse alustamise tasu. Seetõttu koostas puudutatud isik I 09.10.2019 avaldaja vara

kontol arestimise akti. Kuna selle tulemusel sai kogu nõue täidetud, lõpetas puudutatud isik I

14.10.2019 täitemenetluse. Täitemenetluse seadustik ei näe ette, et täitemenetluse lõpetamise

otsus tuleks tühistada ja täitemenetlus taastada või uuendada, kui võlgnik soovib pärast

täitemenetluse lõppu esitada sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Harju Maakohus rahuldas 10.03.2020 määrusega kaebuse, tühistas puudutatud isiku I

01.11.2019 ja 08.08.2019 otsused ning kohustas puudutatud isikut I tagastama avaldajale

kümne päeva jooksul määruse jõustumisest avaldajalt täiteasjas nr 026/2019/1164 alusetult

nõutud ja tasutud kohtutäituri tasu. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud isiku I kanda

ning mõistis puudutatud isikult I sissenõudja kasuks välja menetluskulu 150 eurot ning avaldaja

kasuks menetluskulu 595 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni.

Määruse kohaselt on kohane viis asja lahendamiseks kaebus kohtutäituri otsusele, kuna

avaldaja etteheited on seotud täitemenetluse läbiviimise, mitte sunniraha määramisega

sisuliselt.

Maakohus asus Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 tuginedes seisukohale, et

kohtutäitur võib täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine on

usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust. Sunniraha otsus on

võrreldav hoiatustrahviga, kuna ka sunniraha otsuse täitmiseks tuleb sissenõudjal esitada

kohtutäiturile dokumendid kättetoimetamise kohta (ja dokumentide esitamata jätmisel

kohtutäituril neid küsida), et kontrollida, kas täitedokumendi vaidlustamiseks määratud aeg on

möödunud ja täitemenetlus lubatav. Puudutatud isik I ei kontrollinud seda enne täitedokumendi

algatamist, vaid küsis sissenõudjalt infot pärast seda, kuid ka siis ei esitatud kättetoimetamist

tõendavaid dokumente.

Selle põhjal tõusetub küsimus, kas täitemenetluse algatamine oli lubamatu. Tsiviilasjas nr 3-2-

1-138-13 esitati kättetoimetamist tõendavad dokumendid kohtumenetluse käigus ning

Riigikohus leidis, et kuna sissenõudjal oli siiski olemas dokument, mis tõendas trahviteate

kättetoimetamist, siis ainuüksi asjaolu, et sissenõudja algul seda dokumenti ei esitanud, ei

muutnud täitemenetlust lubamatuks. Käesolevas asjas on sissenõudja esitanud kohtumenetluse

käigus e-kirjad, millest nähtub, et sunniraha määramise hoiatus on avaldajale edastatud e-posti

aadressile XXX. Kui need e-kirjad oleks puudutatud isikule I edastatud enne täitemenetluse

algatamist, ei oleks neist võimalik järeldada dokumentide kättetoimetamist avaldajale. TsMS §

3111 lg 5 kohaselt loetakse dokument kättetoimetatuks, kui saaja kinnitab selle kättesaamist.

Kohtule ei ole esitatud dokumente, millest järeldub, et saaja on 01.07.2019 saadetud otsuse

kättesaamist kinnitanud, või mille alusel saaks dokumendi kättesaaduks lugeda mõnel muul

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alusel. Arvestades ka avaldaja esitatud tõendit,

mille kohaselt ei ole aadressile XXX laekunud 01.07.2019 e-kirja aadressilt YYY, ei toimetatud

avaldajale sunniraha otsust enne täitemenetluse nr 026/2019/1164 algatamist kätte ja

täitemenetluse algatamine oli seega lubamatu.

Kuna täitemenetluse algatamine oli lubamatu, tuleb puudutatud isiku I 01.11.2019 ja

08.08.2019 otsused tervikuna tühistada ja puudub vajadus lahendada avaldaja alternatiivset

nõuet tühistada 08.08.2019 otsus osaliselt. Sel põhjusel on õigusvastane ka puudutatud isiku I

täitemenetluse alustamise tasu ja põhitasu nõue. Puudutatud isikul I tuleb kooskõlas KTS §-ga

2-19-17633

5(12)

53 tagastada avaldajale alusetult nõutud ja tasutud täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri

põhitasu. Avaldaja nõue tühistada kohtutäituri 14.10.2019 otsus täitemenetluse lõpetamise osas

on alternatiivne ja avaldaja esmaste nõuete rahuldamise tõttu puudub vajadus seda lahendada.

Kuna kohtutäituri tegevus põhjustas avaldaja kohtusse pöördumise ja avaldaja kaebus

rahuldatakse, jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda. Kohus

määrab avaldaja menetluskuludena kindlaks 595 eurot ja sissenõudja menetluskuludena 150

eurot ning mõistab need puudutatud isikult I välja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Puudutatud isik I esitas Harju Maakohtu 10.03.2020 määruse peale määruskaebuse,

milles palub määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata.

Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda.

Vaidlustatud määrus on puudutatud isiku I 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsuse tühistamise

osas vastuolus TMS § 217 lg-tega 1 ja 6. Avaldaja 18.10.2019 kaebus puudutatud isikule I oli

TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaegu arvestades lubatav vaid 09.10.2019 arestimise akti

koostamise, 09.10.2019 avaldaja kontolt laekunud raha edasikandmise ja 14.10.2019

täitemenetluse lõpetamise otsuse suhtes. Avaldaja ei saanud kaebetähtaja minetamise tõttu

enam nõuda puudutatud isiku I 08.08.2019 täitekulude väljamõistmise otsuse tühistamist ega

vastavate asjaolude muutmist ning maakohus ei saanud lahendada täitemenetluse alustamise ja

täituri tasu väljamõistmise otsuse õigsuse ja põhjendatuse küsimust. Maakohus on jätnud

arvestamata mitmed asjas olulist tähtsust omavad asjaolud.

Maakohus on ekslikult leidnud, et puudutatud isik I pidi enne teise kohtutäituri sunniraha otsuse

täitmisele asumist täiendavalt kontrollima dokumentide kättetoimetamist teise kohtutäituri

poolt, kui teine kohtutäitur oli kinnitanud, et dokument on isikule kätte toimetatud. Lisaks oli

puudutatud isik I saanud sissenõudjalt täiendava kinnituse 27.07.2018 sunniraha määramise

hoiatuse ja 28.06.2019 sunniraha määramise otsuse kättetoimetamise kohta. Nõue seada

täitedokumendi koostanud kohtutäituri väite õigsus kahtluse alla ning nõuda selle asjaolu suhtes

enne täitmisele asumist täiendava kontrolli läbiviimist on vastuolus täitemenetluse

formaliseeritusse printsiibiga. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13 avaldatud seisukohad ei

ole kohaldatavad, kuna selles asjas oli täitmisel hoiatustrahv.

Puudutatud isikul I oli alus lugeda täitedokument kättetoimetatuks TMS § 10 lg 2 ja TsMS

§ 3141 lg 1 alusel. Täitedokumendist nähtuvalt edastas sissenõudja 06.02.2017 avaldajale

täiteasjas nr 095/2011/779 võlgnikuks oleva avaldaja töötaja DD sissetuleku arestimise akti.

Puudutatud isikul I puudus alus seada kahtluse alla, kas teisel kohtutäituril on õnnestunud ca 2

aasta jooksul avaldajale dokumente kätte toimetada. Kuna kohtutäitur võib TMS § 10 lg 2

kohaselt dokumente ise kätte toimetada, kõrvaldas ainuüksi sissenõudja kinnitus selle kohta, et

dokument on kätte toimetatud, puudutatud isiku I võimalikud kahtlused selle asjaolu suhtes.

Kohus on mõistet „dokumendi kättetoimetatuks lugemine“ põhjendamatult kitsendanud,

võrdsustades selle üksnes TsMS § 3111 lg-s 5 sätestatud nõudega saada iga dokumendi puhul

saajalt vastav kinnitus. Dokumendi saab kättetoimetatuks lugeda ka muudel seaduses sätestatud

juhtudel ning maakohus ei ole piisavalt kontrollinud, kas sunniraha määramise hoiatus ja

sunniraha määramise otsus jõudsid avaldajani. Veebimajutus.ee klienditoe 10.12.2019 teade ei

välista seda, et sissenõudja oli avaldajale saatnud sunniraha määramise otsuse.

Kohus ei saa lõpetatud täitemenetluse korral võlgniku poolt kohtutäituri tegevuse peale esitatud

kaebust lahendades kohtutäiturilt raha välja mõista. Kohus on asunud vastuolulisele

seisukohale, et kuigi avaldaja tasus täitemenetluse käigus sunniraha puudutatud isiku I kontole,

ei ole tal õigust tasu saada. Juhul kui puudutatud isik I peab täitemenetluse alustamise tasu ja

2-19-17633

6(12)

kohtutäituri põhitasu võlgnikule tagastama, on puudutatud isiku I tegevus toimunud tasuta, mis

on vastuolus KTS § 28 lg-ga 1.

Sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine on põhjendamata ja õigusega

vastuolus. Sissenõudja oli kohtuasjas puudutatud isikuga I samadel seisukohtadel.

Kui peaks leidma tõendamist, et täiteasjas puudus kehtiv täitedokument, ei jääks avaldaja

õigused kaitseta. Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või

sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral võib võlgnik vastava nõude eelduste

olemasolul esitada sissenõudja vastu hagi ka pärast täitemenetlust.

6. Sissenõudja palub määruskaebus rahuldada ning jätta menetluskulud avaldaja kanda ja

mõista avaldajalt välja sissenõudja menetluskulud. Sissenõudja nõustub määruskaebuses

tooduga ega hakka selles esitatud seisukohti kordama.

7. Avaldaja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku I

kanda.

Puudutatud isiku I tuginemine asjaolule, et avaldaja ei saanud 18.10.2019 kaebuses nõuda

08.08.2019 täitekulude väljamõistmise otsuse tühistamist ega vastavate asjaolude muutmist, on

üllatuslik. Puudutatud isik I ei tuginenud sellele kaebuse lahendamisel, vaid vaatas kaebuse

sisuliselt läbi. Kohtul puudus mistahes põhjus asuda menetlusosalistega võrreldes teistsugusele

seisukohale.

Puudutatud isiku I väide kaebetähtaja minetamise osas on ka õiguslikult põhjendamatu.

Puudutatud isiku I 08.08.2019 tasu otsus ei olnud tasu osas lõplik, kuna tasu lõplik suurus sai

selguda alles pärast täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist. Kui kohtutäituri

tasu otsus palutakse tühistada põhjendusel, et kohtutäituril ei olnud õigust täitemenetlust

alustada täitedokumendi kättetoimetamata jäämise tõttu, on sellise kaebuse esitamine

Riigikohtu seisukohast tulenevalt lubatav ka hiljem kui 10 päeva jooksul algse tasuotsuse

kättesaamisest (vt 3-2-1-138-13).

Kui leida, et avaldaja esitas 18.10.2019 kaebuse puudutatud isikule I hilinenult, tuleb

puudutatud isiku I tegevust pidada kaebetähtaja ennistamiseks, kuna ta lahendas kaebuse

sisuliselt.

Puudutatud isikul I ei olnud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttele tuginedes õigust jätta

täitmata TMS-st tulenevad kohustused. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei ole

absoluutne.

Asjakohatu on käsitlus, et kuna sissenõudja on kohtutäitur, pidi täitedokumendi avaldajale kätte

toimetamine olema väljaspool kahtlust.

Isegi juhul, kui sissenõudja saatis avaldajale e-kirja koos täitedokumendiga välja, ei saa

täitedokumenti pidada kätte toimetatuks, kuna see ei saabunud avaldaja serverisse.

Avaldaja ei ole kaebuses kohtutäituri tegevuse peale nõudnud sissenõudjale kantud rahasumma

tagastamist, mistõttu on puudutatud isiku I vastavad väited asjassepuutumatud. Kohtul oli

avaldaja kaebuse alusel õigus kohustada puudutatud isikut I tagastama alusetult saadud

rahasumma.

Asjaolu, kas avaldajal on võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid ka teiste isikute vastu, ei oma

praeguse asja lahendamisel mingit tähendust. Puudutatud isik I vastutab oma rikkumiste eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis sissenõudja

2-19-17633

7(12)

menetluskulud puudutatud isiku I kanda ning mõistis need puudutatud isikult I sissenõudja

kasuks välja (resolutsiooni p-d 5 ja 8). Tühistatud osas tuleb teha uus määrus, millega

puudutatud isiku I ja sissenõudja menetluskulud jäävad nende endi kanda ja avaldaja

menetluskulud puudutatud isiku I kanda. Ülejäänud osas jääb maakohtu määrus muutmata.

Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse seega osaliselt.

9. Puudutatud isiku I menetluses oli täiteasi nr 026/2019/1164, milles täitedokumendiks oli

sissenõudja

28.06.2019

sunniraha

määramise

otsus

täiteasjas

nr

095/2011/779.

Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas sissenõudja toimetas täitedokumendi avaldajale

kätte, kas ja millises ulatuses pidi puudutatud isik I kontrollima täitedokumendi

kättetoimetamist avaldajale ning kas täiteasja nr 026/2019/1164 läbiviimine oli eelnevast

lähtuvalt lubatav. Määruskaebemenetluses on tekkinud vaidlus ka selle üle, kas avaldaja on

vaidlustanud puudutatud isiku I tegevust ja otsuseid täiteasjas nr 026/2019/1164 TMS § 217 lg-

s 1 sätestatud tähtaega järgides ning kas puudutatud isik I võib sellele tugineda alles

kohtumenetluses olukorras, kus ta vaatas avaldaja 18.10.2019 kaebuse oma 01.11.2019

otsusega sisuliselt läbi.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul on kohane viis asja

lahendamiseks kaebus kohtutäituri tegevuse või otsuse peale, mitte sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi.

Riigikohtu praktikast lähtuvalt saab täitemenetluse osaline kohtutäituri tegevust ja otsuseid

täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks

võtmisel, vaidlustada eelkõige TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või

tegevuse peale (vt Riigikohtu 20.04.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). Seega

puudutab kaebus eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel (vt Riigikohtu

02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle

jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja

sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt Riigikohtu

02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 16).

Kaebuse kohtutäituri tegevuse peale võib esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole

täitedokumenti, mida võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei toimu materiaalõiguslikku vaidlust

täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse

alustamise üks eeldus – täitedokument (vt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

42-08, p 16; 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 16). Hiljem on Riigikohus vastavat

seisukohta täiendanud ja leidnud, et kohtutäituri otsuse peale esitatavas kaebuses saab esitada

täitedokumendi puudumise vastuväite vaid juhul, kui selle vastuväite lahendamine on

kohtutäituri pädevuses. Nii võib see olla näiteks juhul, kui kaebuses juhitakse tähelepanu

täitedokumendi jõustumismärke puudumisele, mille olemasolu või puudumist saab kohtutäitur

kontrollida (vt Riigikohtu 12.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18). Lisaks on

Riigikohus leidnud, et täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur muu hulgas kontrollima, kas

täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras (vt Riigikohtu

09.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).

Praeguses asjas ei toimu materiaalõiguslikku vaidlust täitedokumendis dokumenteeritud nõude

üle, vaid täitemenetluse alustamise ühe eelduse, s.o täitedokumendi jõustumise üle.

Täitedokumendi jõustumise puhul on tegemist täitemenetluse alustamise vormilise eeldusega,

mida peab kontrollima kohtutäitur. See tähendab ühtlasi, et võlgniku täitedokumendi

jõustumisele (kättetoimetamisele) esitatud vastuväite lahendamine on kohtutäituri pädevuses.

Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas on kohaldatavad ka Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas

nr 3-2-1-138-13, milles oli täitedokumendiks kohtuvälise menetleja otsus hoiatamismenetluses

2-19-17633

8(12)

määratud hoiatustrahvi kohta. Seda põhjusel, et eelviidatud täitedokumendi ja kohtutäituri

sunniraha määramise otsuse õiguskindluse määr on sarnased, kuna ükski sõltumatu vaidlusi

lahendav organ ei ole kontrollinud sundtäitmise eelduste täitmist ega poolte vahel tekkinud

vaidlust läbi vaadanud. Viidatud asjas leidis Riigikohus, et kättetoimetamistõendi esitamise kui

täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses (vt Riigikohtu

20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p-d 14 ja 17).

Puudutatud isik I pidi seega kontrollima täitedokumendi avaldajale kättetoimetamist tõendavaid

andmeid ning võis täitemenetlust alustada vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine oli

usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust (vt Riigikohtu

20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 16).

11. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et avaldaja on esitanud kohtutäiturile

tähtaegselt kaebuse 09.10.2019 vara kontol arestimise akti ja 14.10.2019 täitemenetluse

lõpetamise otsuse peale. Küll aga on puudutatud isik I asunud määruskaebuses seisukohale, et

avaldaja ei ole TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitanud kaebust puudutatud isiku I

tegevusele täitemenetluse alustamisel ja 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsusele ega saa

kooskõlas TMS § 217 lg-ga 6 enam tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud sellises kaebuses

esitada.

Riigikohus on leidnud, et kui kohtutäitur alustas võlgniku arvates täitemenetlust

täitedokumendi alusel, mis ei kuulu täitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras,

saab võlgnik esitada TMS § 217 lg 1 järgi kaebuse kohtutäituri tegevuse peale kümne päeva

jooksul arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu

tegemisest (vt Riigikohtu 09.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 10). Puudub põhjus,

miks teisiti peaks olema olukorras, kus kohtutäitur on võlgniku hinnangul alustanud

täitemenetlust täitedokumendi alusel, mis ei ole jõustunud. Ka kohtutäituri tasu väljamõistmise

otsus on TMS § 217 lg 1 järgne otsus, mida tuleb vaidlustada selles sättes märgitud tähtaja

jooksul.

Avaldaja on kaebuses välja toonud, et sai täitmisteate ja kohtutäituri 08.08.2019 tasu

väljamõistmise otsuse kätte 08.08.2019. Avaldaja 19.08.2019, 28.08.2019, 30.08.2019 ja

24.09.2019 e-kirjad puudutatud isikule I ei ole käsitatavad kaebusena kohtutäituri tegevuse või

otsuse peale ning ka avaldaja ei ole neid selleks pidanud. Avaldaja esitas kaebuse, milles ta

vaidlustas muu hulgas täitemenetluse alustamist ja 08.08.2019 tasu väljamõistmise otsust, alles

18.10.2019, mil oli möödunud TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kümnepäevane tähtaeg. Sellest

hoolimata vaatas kohtutäitur avaldaja kaebuse 01.11.2019 otsusega tervikuna sisuliselt läbi, st

pidas kaebust nõuetekohaseks.

Ringkonnakohus on seisukohal, et TMS § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja järgimise kontrollimine

on kohtutäituri ülesanne ning kui kohtutäitur on vaadanud tähtaega ületades esitatud kaebuse

sisuliselt läbi, ei saa kohus asuda täitma kohtutäituri ülesandeid ja jätta kohtule TMS § 218 lg-

s 1 sätestatud tähtaja jooksul esitatud kaebust sel põhjusel rahuldamata või läbi vaatamata. Seda

ka põhjusel, et kui puudutatud isik I oleks täitnud oma ülesandeid nõuetekohaselt, oleks ta

pidanud jätma avaldaja kaebuse (osaliselt) läbi vaatamata ja avaldaja oleks saanud taotleda

kaebetähtaja ennistamist. Praegu on puudutatud isiku I tegevus, st avaldaja 18.10.2019 kaebuse

sisuline läbivaatamine, viinud selleni, et avaldaja ei pidanud vajalikuks taotleda kaebetähtaja

ennistamist ja on TsMS § 67 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumise tõttu kaotanud võimaluse seda

teha.

Maakohus ei ole seega eksinud menetlus- ega materiaalõiguse normide vastu, kui vaatas

avaldaja kaebuse läbi puudutatud isiku I tegevust täitemenetluse alustamisel ja 08.08.2019 tasu

väljamõistmise otsust puudutavas osas.

2-19-17633

9(12)

12. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas puudutatud isik I kontrollis täitedokumendi

jõustumist, täpsemalt avaldajale kätte toimetamist, piisaval määral.

Nagu eelnevalt märgitud, pidi puudutatud isik I kontrollima täitedokumendi kättetoimetamist

tõendavaid andmeid ning võis täitemenetlust alustada vaid juhul, kui täitedokumendi

kättetoimetamine oli usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust.

Teisalt seab kohtutäituri kontrolli ulatusele piirid täitemenetluse formaliseerituse põhimõte.

Kohtutäitur ei saa näiteks asuda kontrollima väiteid, et võlgniku allkiri kättetoimetamisteatisel

on võltsitud, või tuvastada isikuid ja nende seoseid adressaadiga, kui dokument anti kätte

kellelegi teisele (vt Riigikohtu 20.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p-d 16 ja 17).

Vaidlus puudub selles, et täiteasja nr 026/2019/1164 menetluses ei esitanud sissenõudja

dokumente, millest nähtuks täitedokumendi avaldajale kättetoimetamine. Küsimus saab seega

olla üksnes selles, kas täitedokumendi kättetoimetamine oli puudutatud isiku I jaoks muul

põhjusel väljaspool kahtlust, st kas ainuüksi sissenõudja kui teise kohtutäituri vastavasisuline

kinnitus võimaldas puudutatud isikul I asuda seisukohale, et täitedokument on avaldajale kätte

toimetatud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tekkinud olukorras ei saanud puudutatud isiku I jaoks olla

täitedokumendi kättetoimetamine väljaspool igasugust kahtlust. Sissenõudja paljasõnalisel

kinnitusel ei saa olla sellist kaalu, et ainuüksi selle põhjal saaks kohtutäitur lugeda

täitedokumendi kättetoimetatuks ja jõustunuks, ja seda sõltumata sellest, et sissenõudjaks on

teine kohtutäitur. Märkida tuleb, et avaldaja jäi ka pärast sissenõudja 23.08.2019 e-kirjas antud

kinnitust selle juurde, et talle ei ole täitedokumenti kätte toimetatud ja palus esitada

kättetoimetamise kohta tõendeid.

Puudutatud isik I oleks pidanud andma sissenõudjale analoogia alusel TsMS § 3401 lg-ga 1

tähtaja tõendite esitamiseks, mis võimaldavad veenduda nii valitud kättetoimetamise viisi

eelduste täidetuses kui ka kättetoimetamise asetleidmises (vt Riigikohtu 20.11.2013 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-138-13, p 17). Menetlusdokumendi elektroonilise kättetoimetamise puhul

tähendab see seda, et kooskõlas TsMS §-ga 3111 pidanuks sissenõudja esitama nii e-kirja,

millega täitedokument kätte toimetati, kui ka avaldaja kinnituse selle kättesaamise kohta.

Avaldaja kinnitust kättetoimetamise kohta ei oleks olnud vaja esitada juhul, kui täidetud olid

TsMS § 3141 lg-s 1 sätestatud viisil kättetoimetamise eeldused, st kui sissenõudja oli avaldajale

juba varem samal e-posti aadressil menetlusdokumendi kätte toimetanud ning kui e-kirjas

sisaldus viide TsMS § 3141 lg-le 1 ja sellele, et sissenõudja loeb sunniraha määramise otsuse

kolme tööpäeva möödumisel kättetoimetatuks (vt nt Riigikohtu 01.03.2017 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-171-16, p 21; 09.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-15, p-d 15 ja 16).

Eelnevast lähtuvalt ei kontrollinud puudutatud isik I piisaval määral täitedokumendi

kättetoimetamist. Kuna aga sissenõudja on kohtumenetluses esitanud 09.12.2019 e-kirja,

millest nähtub avaldajale 01.07.2019 e-kirjaga täitedokumendi edastamine, tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas sellega on täitemenetluses toimunud menetluslik rikkumine

kõrvaldatud.

13. Esmalt tuleb märkida, et ükski menetlusosaline ei ole väitnud, et avaldaja oleks kinnitanud

sissenõudja 01.07.2019 e-kirja kättesaamist ning selle kohta ei ole esitatud ka tõendeid.

Avaldajale ei saa seega 01.07.2019 e-kirja kättetoimetatuks lugeda TsMS § 3111 alusel.

Puuduvad ka tõendid selle kohta, et varem oleks avaldajale täiteasjas nr 095/2011/779

menetlusdokumente e-posti aadressil XXX kätte toimetatud (see eeldaks samuti avaldaja

poolset kättesaamiskinnitust), mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et täidetud on TsMS

§ 3141 lg-s 1 sätestatud viisil menetlusdokumendi kättetoimetamise kohustuslik eeldus. Isegi

kui nimetatud eeldus oleks täidetud, ei ole sissenõudja oma 01.07.2019 e-kirjas viidanud TsMS

§ 3141 lg-le 1 ning sellele, et ta loeb sunniraha määramise otsuse kolme tööpäeva möödumisel

2-19-17633

10(12)

avaldajale kättetoimetatuks, mistõttu ei ole Riigikohtu praktikast lähtuvalt täitedokumenti

võimalik kättetoimetatuks lugeda.

Kuna puuduvad ka andmed, et avaldaja oleks enne sissenõudja poolt täitmisavalduse esitamist

täitedokumendi muul viisil kätte saanud, ei ole täitedokumenti võimalik lugeda avaldajale enne

täiteasja nr 095/2011/779 algatamist kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 alusel.

Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et sissenõudja ei olnud avaldajale enne

puudutatud isikule I täitmisavalduse esitamist täitedokumenti kätte toimetanud ja arvestades ka

seda, et puudutatud isik I jättis täitmata oma kohustuse kontrollida piisaval määral

täitedokumendi kättetoimetamist tõendavaid andmeid, oli täitemenetlus lubamatu. Sellest

lähtuvalt on maakohus puudutatud isiku I 01.11.2019 ja 08.08.2019 otsused õigesti tühistanud.

14. Puudutatud isik I on vaielnud vastu ka tema kohustamisele tagastada alusetult nõutud ja

tasutud kohtutäituri tasu, kuna kaebuses kohtutäituri tegevuse peale ei oleks Riigikohtu

seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16 lähtuvalt tohtinud seda teha ning kuna puudutatud isik

I saavutas sunniraha tasumise oma tegevuse kaudu, mis on KTS § 28 lg 1 kohaselt tasuline.

Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et viide Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-166-

16 ei ole asjakohane, kuna puudutatud isikut I ei ole kohustatud tagastama sissenõudjale üle

kantud raha, vaid tasu täiteasja nr 026/2019/1164 menetluse läbiviimise eest.

Praegusel juhul on maakohus tühistanud puudutatud isiku I 08.08.2019 tasu väljamõistmise

otsuse, leides õigesti, et kuna täitemenetlus on olnud lubamatu, on õigusvastane ka tasu

väljamõistmise otsus ning tasu sissenõudmine avaldajalt. Sellest lähtuvalt sai maakohus

kohustada puudutatud isikut I tagastama alusetult saadud kohtutäituri tasu TMS § 53 alusel, mis

sätestab, et kui kohus on tunnistanud kohtutäituri tegevuse tasu sissenõudmisel või tasu suuruse

määramisel seadusvastaseks, tagastab kohtutäitur alusetult nõutud ja tasutud summa kohustatud

isikule kümne päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest arvates.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda asjaolu, et avaldaja kandis puudutatud isiku I

kontole sunniraha suuruse summa. Avaldaja sai allkirjastatud sunniraha määramise otsuse kätte

alles täiteasja nr 026/2019/1164 kestel ning see võimaldas avaldajal esmakordselt hinnata, kas

ta nõustub sunniraha määramisega ja tasub selle ära. See ei muutnud aga täiteasja nr

026/2019/1164 ja selles tehtud toiminguid lubatavaks.

15. Määruskaebuses on puudutatud isik I heitnud maakohtule ette ka mitmete tema hinnangul

asjas olulist tähtsust omavate asjaolude arvestamata jätmist, kuid ei ole esile toonud, mil moel

need asja lahendust mõjutavad. Ringkonnakohus on seisukohal, et ükski väljatoodud

asjaoludest ei mõjuta asja lahendust.

Avaldaja ei vaielnud vastu sellele, et täiteasjas nr 095/2011/779 esines tema poolne rikkumine,

mis andis aluse teha talle sunniraha hoiatus ja seejärel sunniraha määramise otsus. See ei

tähenda aga, et avaldajale ei oleks pidanud sunniraha määramise otsust kui täitedokumenti kätte

toimetama ja et puudutatud isik I ei pidanud enne täitemenetluse algatamist selle jõustumist

kontrollima. Lisaks on ringkonnakohus eelnevalt selgitanud, et avaldaja on oma õiguste

kaitseks valinud kohase õiguskaitsevahendi. Asjaolu, et avaldaja kasutada võib olla ka muid

õiguskaitsevahendeid, ei muuda asja lahendust.

16. Maakohus on jätnud kõik menetluskulud, sh sissenõudja omad, TsMS § 172 lg 1 alusel

puudutatud isiku I kanda, kuna puudutatud isiku I tegevus põhjustas avaldaja poolt kohtusse

pöördumise vajaduse ja kaebus rahuldati.

TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

2-19-17633

11(12)

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane,

muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on menetluskulude jagamisel TsMS § 172 lg 1

teisest lausest tulenevalt peamiseks lähtekohaks õiglus (vt ka Riigikohtu 11.03.2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Ringkonnakohus nõustub puudutatud isikuga I, et maakohus

ei ole sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmist piisavalt põhjendanud, st

hinnanud, kas see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades seda, et sissenõudja esitas

täitmisele jõustumata täitedokumendi, on ka tema tegevus toonud kaasa avaldaja kohtusse

pöördumise vajaduse. Lisaks on sissenõudja kogu menetluse vältel olnud puudutatud isikuga I

samadel seisukohtadel. Sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmine ei ole

seega õiglane ning maakohtu lahend tuleb menetluskulude jaotuse ja puudutatud isikult I

sissenõudja menetluskulude väljamõistmise osas tühistada ning sissenõudja menetluskulud

tuleb jätta tema enda kanda.

17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ning tühistab

maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja puudutatud isikult I sissenõudja menetluskulude

väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega jätab

sissenõudja menetluskulud tema enda kanda. Kuna määruskaebuses esitatud väited ei anna alust

maakohtu määruse tühistamiseks muus osas, jääb maakohtu määrus ülejäänud osas muutmata.

18. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse üksnes väheolulises osas, jäävad TsMS

§ 171 lg 1 alusel avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I kanda ning puudutatud isiku I

menetluskulud tema enda kanda. Kuna sissenõudja menetluskulude puudutatud isiku I kanda

jätmine ei ole asjaolusid arvestades õiglane, jäävad sissenõudja menetluskulud TsMS § 172 lg

1 teise lause alusel tema enda kanda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu menetluses palub avaldaja mõista puudutatud isikult I menetluskulude katteks

välja kokku 290 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt

on õigusabi osutatud 2,9 tunni ulatuses (maakohtu määruse, määruskaebuse ja sissenõudja

vastusega tutvumine – 0,9 h; Riigikohtu lahendite analüüs, määruskaebusele vastuse

koostamine, kliendiga kooskõlastamine ja kohtule esitamine – 2 h).

Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasuks on 100 eurot (käibemaksuta). Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus nr 3-

2-1-115-14, p 14). Arvestades vandeadvokaatide tunnitasude suurusi, on avaldaja lepingulise

esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja olemust ja mahtu, on avaldaja lepingulise

esindaja õigusabile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Eeltoodule tuginedes mõistab

ringkonnakohus puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 290

eurot.

Avaldaja on taotlenud puudutatud isikult I TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise tasumist alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

19. Puudutatud isik I on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS)

§ 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule. RLS § 59 lg

10 järgi tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot.

2-19-17633

12(12)

Puudutatud isik I on seega tasunud riigilõivu 35 eurot enam. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS

§ 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust

rohkem. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes

selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. TsMS §

150 lg 6 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust,

millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

(allkirjastatud digitaalselt)