2-19-14487/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. juuni 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-14487

Tsiviilasi

OÜ Plangi Trans hagi Rainer Eelsoo vastu 32 000 euro ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

39 813 eurot 26 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. veebruari 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Plangi Trans apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

OÜ

Plangi

Trans

(registrikood

10273584), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Vastustaja

(kostja):

Rainer

Eelsoo

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Leetsaar

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2020 otsus tühistada ja saata tsiviilasi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

2. OÜ Plangi Trans apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel arutamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Plangi Trans (hageja) esitas 19. septembril 2019 hagi Rainer Eelsoo (kostja) vastu

varalise kahju 32 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 5253,26 eurot ja jooksva viivise

väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 13. mail 2014 Balti Metsamajand OÜ-ga

(laenusaaja/võlgnik, BM) laenulepingu, mille kohaselt andis hageja Balti Metsamajand OÜ-le

laenu 38 000 eurot tagastamise tähtajaga 3. juuni 2014. Laenusummast 35 000 eurot kanti

laenusaajale üle 13. mail 2014 ülekandega ning 3000 eurot anti sularahas. Balti Metsamajand

OÜ on laenusummast tasunud 6000 eurot. Pooled pikendasid laenutähtaega 3. juunini 2017.

Laenusaaja võlgneb hagejale lepingu alusel 32 000 eurot.

Hageja kasutas võlgnevuse sissenõudmiseks Julianus Inkasso OÜ teenuseid. Inkassofirma poolt

saadud info kohaselt on kostja 8. veebruari 2019 seisuga äriühingu osaluse võõrandanud

Ukraina kodanik Mykola Kyrychenkole, s.o ilmselt variisikule, kes oli määratud ka ainsaks

juhatuse liikmeks kostja asemel. Võlgnikul olnud vara (kaks kinnistut) on võõrandatud

kolmandatele isikutele. Võlgnik on muudetud lühikese aja jooksul varatuks. Pärast osaluse

müümist, juhatuse liikme ja aadressi vahetust, äriühingul reaalne majandustegevus puudub.

Kostja on laenusaajaks olnud äriühingu endise juhatuse liikme ja osanikuna on teadlikult

soovinud vältida äriühingule võetud kohustuste täitmist. Pankrotiavalduse esitamine varatu

äriühingu vastu on hageja hinnangul perspektiivitu ja võlanõude rahuldamist kaasa ei too.

Juhatuse liige vastutab osaühingu võlausaldaja ees viimasele õigusvastaselt tekitatud kahju eest.

Kostja õigusvastane tegu seisneb seadusest tuleneva kohustuse rikkumises võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1045 lg 1 p 7 tähenduses. Selleks kohustuseks on ÄS § 180 lg-st 51 tulenev

pankrotiavalduse esitamise kohustus, mida kostja täitnud ei ole. Hagejale on tekkinud otsene

varaline kahju, kuna tema rahalised vahendid on 32 000 euro võrra vähenenud ja seda summat

ei ole tagastatud. Pankrotiavalduse õigeaegse esitamise korral oleks äriühingu vara säilinud ja

selle arvelt oleks olnud võimalik täita äriühingu rahalisi kohustusi. Kahju tekkimine hagejale

on otseses põhjuslikus seoses kostja kui endise juhatuse liikme tegevuse(tuse)ga. Kostja

tegevus on käsitletav vähemalt raske hooletusena (kui mitte tahtlusena), kuna ta pidi äriühingu

juhatuse liikmena ette nägema, et vara väljaviimine ühingust toob kaasa olukorra, kus äriühingu

vara ega muu tegevuse arvelt ei ole võimalik äriühingu kohustusi täita ja see võib endaga kaasa

tuua püsiva iseloomuga maksejõuetuse. Kostja oleks pidanud esitama pankrotiavalduse

hiljemalt veebruaris 2019 või isegi enne äriühingule kuulunud kahe kinnistu võõrandamist.

Hageja varaliseks kahjuks on tagasisaamata 32 000 eurot. Kahju ei oleks tekkinud, kui laenu

võtnud äriühing oleks summa õigeaegselt tagastanud või oleks kostja juhatuse liikmena

esitanud õigeaegselt pankrotiavalduse (eeldusel, et äriregistrile esitatud 2018 majandusaasta

aruanne on õige).

Juhatuse liikme õigusvastane tegu võib seisneda ka heade kommete vastases tahtlikus

käitumises VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, kui juhatuse liige võõrandab äriühingu põhilise vara

kolmandale isikule eesmärgiga vältida selle vara arvel osaühingu võlausaldaja nõude

sissenõudmist. Muud mõistlikku selgitust kostja toimingutele osanikuna ei ole.

Hageja arvestab viiviseid alates 1. septembrist 2017. Hagi esitamise seisuga, s.o 19. september

2019, on sissenõutavaks muutunud viivise summa kokku 5253,26 eurot.

Hageja tegi kostjale ettepaneku omandada hageja nõue laenusaaja vastu loovutuse teel

32 000 euro eest.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Hagiavalduses viidatud õigusnormide alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik.

Juhatuse liikmelt kahju hüvitamist saab nõuda esmajärjekorras osaühingu pankrotihaldur, kuid

kahju hüvitamist saab nõuda teatud juhtudel ka võlausaldaja, kuid võlausaldaja saab nõuda

sellise kahju hüvitamist üksnes osaühingule, mitte võlausaldajale endale (ÄS § 187).

Nõue VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja ÄS § 180 lg 51 alusel ei ole põhjendatud, sest täitmata on kahju

hüvitamise nõude esitamise eeldused. Hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud

seda, mida ta on teinud selleks, et nõuda väidetavat võlgnevust sisse võlgnikult. Hagiavaldusest

ei tulene, millise ajahetke seisuga oleks kostja pidanud laenusaaja pankrotiavalduse esitama, et

hagejale väidetavat kahju tekitamist ära hoida.

Hagejal on laenulepingutest tulenev nõue laenusaaja vastu. Lisaks on hageja esitanud nõude

kostja vastu kahju hüvitamise sätetest tulenevalt. Seega hagejal tekib võimalus alusetult

rikastuda. Kui ei ole tõendatud, et hageja nõuet laenusaaja vastu ei ole võimalik rahuldada, ei

saa rahuldada hageja nõuet kostja vastu.

Laenusaaja pankrotimenetlust ei ole algatatud, pankrotti ei ole välja kuulutatud ning ei

pankrotihaldur ega kohus ei ole tuvastanud laenusaaja maksejõuetuse tekkimist ega selle aega.

Ainuüksi Julianus Inkasso OÜ töötaja hinnangule tuginedes ei ole võimalik väita, et kostja

oleks pidanud esitama juhatuse liikmena laenusaaja pankrotiavalduse.

Hageja nõude rahuldamiseks on vaja tuvastada, et laenusaaja oli maksejõuetu juba 2019. a

alguses, s.o ajal, mil kostja oli veel laenusaaja juhatuse liige. Hageja ei ole nimetatud asjaolu

tõendanud.

Laenusaaja 5. veebruari 2019 bilansi kohaselt oli äriühingul 5. veebruari 2019 seisuga varasid

kokku 133 802,17 eurot, ja kohustusi 58 242,09 eurot. Seega oli äriühing ka müügihetkel

maksejõuline ja positiivse omakapitaliga. Kinnisvara müük ja edaspidiselt ainult vallasvara

omamine ei tähenda, et äriühing on maksejõuetu ja peab esitama pankrotiavalduse. Kuivõrd

laenusaaja ei olnud kostjale kuulumise ja kostja juhatuse liikmeks olemise hetkel maksejõuetu,

ei saanud kostjal lasuda ÄS § 180 lg 5¹ järgset kohustust esitada laenusaaja pankrotiavaldust.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis

hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 1728 eurot.

Pooled ei vaidle, et hageja ja laenusaaja sõlmisid 13. mail 2014 laenulepingu, millega hageja

andis laenusaajale laenu 38 000 eurot tagastamistähtajaga 3. juuni 2014. Laenulepingu tähtaega

pikendati ning lõplikuks tasumise tähtajaks sai 3. juuni 2017. Nii laenulepingu sõlmimisel kui

ka selle lisade sõlmimisel esindas laenusaajat kostja (tl 17-22). Hageja sai antud laenust tagasi

6000 eurot. Hagejal on saamata 32 000 eurot. Laenusaaja omandis olnud kinnistud võõrandati

jaanuaris – veebruaris 2019. Kostja võõrandas oma osaluse laenusaaja äriühingus 8. veebruaril

2019. Samal päeval, s.o 8. veebruaril 2019 muutus ka laenusaaja juhatuse liige.

ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks

tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel

kohustus esitada pankrotiavaldus. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostjal oli

ÄS § 180 lg 51 järgi kohustus esitada pankrotiavaldus. Selle asjaolu tõendamatuse tõttu ei ole

tõendatud ka, millal võis kostjal nimetatud kohustus tekkida, samuti on tõendamata kostja

poolne kohustuse rikkumine.

Maksejõuetuse mõiste tuleneb PankrS § 1 lg-test 2 ja 3. Selleks, et lugeda juriidilisest isikust

võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest.

Hageja nõue on rajatud sellele, et kostjale pidi laenusaaja pankrotiseis olema teada jaanuaris –

veebruaris 2019 ning sellest ajast alates tulnuks tal esitada pankrotiavaldus. Hageja ei too esile

konkreetsemat kuupäeva, millal kostjal tulnuks pankrotiavaldus esitada. Hageja ei ole

tõendanud laenusaaja maksejõuetust seisuga jaanuar-veebruar 2019 ning sellest tulenevalt

kostja kohustust esitada pankrotiavaldus. Üksnes asjaolust, et laenusaaja võõrandas temale

kuulunud kinnistud, ei tee veel ühingut maksejõuetuks. Hageja ei too välja, millal kinnistud

võõrandati, samuti ei ole püütud kindlaks teha kinnistuste võõrandamisest saadud vahendite

kasutamisega seotud asjaolusid.

Hageja esitatud portaali www.teatmik.ee väljavõtte kohaselt on laenusaaja omandis olnud

kokku 11 kinnistut (tl 31). Seega ei tõenda kohtu hinnangul kinnisvara käitusega tegeleva

äriühingu poolt ainuüksi kinnistute võõrandamine äriühingu maksejõuetuseks muutumist.

Laenusaaja on ka varem kinnistuid omandanud ja võõrandanud, kinnisvaraalane tegevus on

laenusaaja põhitegevusala.

Asjaolud, et laenusaaja käive vähenes ning töötajate arv vähenes 0-ni, ei tõenda laenusaaja

maksejõuetust jaanuaris – veebruaris 2019. Tegemist võis olla ajutise olukorraga, mis ei

kohusta äriühingu juhatuse liiget pankrotiavaldust koheselt esitama. Hageja ei ole tõendanud,

et kostja pidi sellises olukorras eeldama, et laenusaaja on maksejõuetu.

Kohus nõustus hageja väitega, et kostja esitatud laenusaaja bilansi väljavõtte seisuga

5. veebruar 2019 autentsust ei ole võimalik kontrollida. Samas ei oma see antud juhul ka

tähtsust, sest ennekõike tuleb hagejal oma nõuet põhjendada ja tõendada, alles seejärel saab

kohus hinnata kostja vastuväiteid ning kostja vastutusest vabastamise asjaolusid. Hageja ei ole

tõendanud laenusaaja maksejõuetust ning kostja kohustust esitada kohtule laenusaaja

pankrotiavaldus. Kohus on vastava otsustuse rajanud hageja enda poolt esitatud tõenditele

tuginedes.

Hageja ei ole ka ise esitanud taotlust laenusaaja pankroti väljakuulutamiseks, põhjendades seda

sellega, et laenusaaja pankroti väljakuulutamisel poleks hageja nõuet siiski võimalik täita.

Hageja ei ole põhjendanud, miks poleks saanud pankrotimenetluses võõrandatud kinnistuid

tagasi võita ning selle kaudu võlausaldajate nõuded täita.

Isegi kui hageja oleks tõendanud laenusaaja maksejõuetuse ning kostja kohustuse esitada

laenusaaja pankrotiavaldus, on hageja rahaline nõue tõendamata. Hagejal tulnuks tõendada, kui

suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada

pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud. Kindlaks tuleb teha vahe

hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel. Hageja kahju saanuks seisneda

rahasummas, mis tal jäänuks saamata selle tõttu, et kostja viivitas laenusaaja pankrotimenetluse

algatamiseks avalduse esitamisega. Selleks oleks tulnud võrrelda rahasummat, mida hageja

oleks saanud laenusaaja pankrotimenetluses juhul, kui laenusaaja pankrot oleks varem välja

kuulutatud, rahasummaga, mida ta saanuks tegelikult laenusaaja pankrotimenetluse kaudu.

Esimesena nimetatud rahusumma kindlakstegemiseks oleks tulnud kindlaks teha hageja

tunnustatud nõude, teiste laenusaaja võlausaldajate tunnustatud nõuete ning laenusaaja vara

suurus olukorras, kus kostja oleks esitanud pankrotiavalduse õigel ajal. Hageja selliseid

andmeid kohtumenetluses välja toonud ei ole.

Kohtu hinnangul hageja hagiavaldusele lisatud tõendid, s.o eelkõige laenusaaja

majandusnäitajate ja andmete kohta esitatud tõendid (hagiavalduse lisad 9-11, 13-14), ei

tõenda, et hageja nõue oleks laenusaaja pankrotivalduse esitamisel jaanuaris – veebruaris 2019

täielikult rahuldatud.

Kuivõrd kohus leidis eespool, et hageja ÄS § 180 lg-st 51 tulenev nõue ei ole põhjendatud, tuleb

kohtul hinnata hageja nõuet VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel (Riigikohtu 20. juuni 2018 otsus

tsiviilasjas nr 2-14-50307, p 16.5). Hageja väide, et kostja poolt kinnistute võõrandamise

eesmärgiks oli välistada hageja nõude sissenõudmine, ei ole tõendatud. Hageja ei ole ka

väitnud, et kinnistud oleksid võõrandatud alla turuväärtuse.

Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivise nõue.

Kuivõrd kohus leiab, et hageja nõue on tõendamata, ning kostja ei ole ettepanekuga nõustunud,

puudub vajadus nõude omandamise ettepanekule hinnangu andmiseks. Eeldus nõude

väärtusetuse kohta kehtib üksnes põhjendatud ning tõendatud nõude puhul. Vastasel juhul

puuduks kostjal üleüldse võimalus nõudele vastu vaielda ning nõudele vastuväite esitamisel

tekiks tal automaatselt kohustus nõude üle võtmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Menetluskulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Hageja ei nõustu maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli ÄS 180 lg 51 järgi

kohustus esitada pankrotiavaldus. Kohus sisustas ÄS § 180 lg 51 ebaõigesti ning jättis

menetlusnorme eirates tõendid osaliselt hindamata.

Hageja nõustub maakohtuga, et juriidilise isiku maksejõuetuse hindamiseks piisab ühest

PankrS § 1 lg 2 ja 3 toodud maksejõuetuse eelduse esinemisest. Käesolevalt oligi üks eeldustest

täidetud – isik ei suutnud rahuldada vähemalt ühe võlausaldaja nõuet, mistõttu on võlausaldaja

seisukohast tegemist olukorraga, kus tema nõuded ei ole rahuldatud ja see ei ole ajutine.

Maakohus jättis tähelepanuta või hindamata tõendid, mille kohaselt vahetult peale inkassofirma

abil võlgnevuse sissenõudmist katkes võlgniku majandustegevus 2019. a alguses täielikult,

võõrandati viimased kinnistud, kostja võõrandas kiiresti osaluse variisikule ning ka juhatusse

määrati variisik. Selline kokkulangevus ei saa olla juhuslik.

Kohus on õigesti leidnud, et hageja tugineb sellele, et kostjale pidi laenusaaja pankrotiseis teada

olema jaanuaris-veebruaris 2019. Kuna 2019 algul ühingul vara enam ei olnud ja

majandustegevus puudus, siis pidanuks juhatuse liige ise maksejõuetuse tekkimisel õigeaegselt

esitama pankrotiavalduse (ÄS § 180 lg 5¹). Õigeaegse pankrotiavalduse esitamise korral oleks

olnud tagatud osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimine ning seeläbi võlausaldajate

nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine. Seega on hageja kahju hõlmatud ÄS § 180

lg 5¹ ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, st kahju tekitamine on

VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi õigusvastane.

Deliktilise kahju hüvitamise nõude eelduseks ei ole äriühingu pankroti eelnev

väljakuulutamine, vaid juhatuse liikme kohustuse rikkumine. ÄS § 180 lg 51 kohaldamise

eelduseks ei ole äriühingu pankroti väljakuulutamine. Sellist eeldust ei tule ka Riigikohtu

praktikast. Vastasel juhul oleks ÄS § 180 lg 51 rakendamine praktikas võimatu.

Kahju hüvitamise nõude eelduseks on endise juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumine,

tekkinud kahju ning põhjuslik seos. Kostja süüd eeldatakse.

Kohus jättis osaliselt hindamata hageja esitatud olulised tõendid, mis kogumis kinnitasid, et

kostjal oli kohustus esitada pankrotiavaldus. Konkreetsel juhul kinnitasid ühingu

maksevõimetuks muutumist nii kinnistute võõrandamine, kui ka samal ajal aset leidnud teised

sündmused, millele hageja tugines ja mille kohta oli piisavalt tõendeid esitatud.

Asjakohane ei ole kohtu põhjendus, et hageja ei too välja kinnistute võõrandamise aega ega ole

püüdnud kindlaks teha kinnistute võõrandamisest saadud vahendite kasutamist. Pooled ei

vaidle, et kinnistud võõrandati. Samuti ei saa hageja kuidagi teada või välja selgitada, kuidas

laenusaaja kasutas või võis kasutada müügist saadud vahendeid (kui tegemist oli üldse tasulise

võõrandamisega). Rahaliste vahendite kasutamisest ei sõltu see, kas kostjal oli pankrotiavalduse

esitamise kohustus või mitte.

Vara puudumine ühingul ongi tinginud hagi esitamise äriühingu juhatuse liikme vastu

deliktilisel alusel. Kui kostja väidab, et äriühingul oli vara ja majandustegevus, siis peab kostja

oma väiteid ka tõendama. Kostja seda teinud ei ole. Tõendamiskoormise ümberpöördumise

tõttu, tuli kostjal tõendada, et tal ei olnud pankrotiavalduse esitamise kohustust ning ühing oli

jaanuaris – veebruaris 2019 maksejõuline.

Hageja ei saa tõendada, kui suures ulatuses oleks hagejal sel ajal olemas olnud nõudeid

võimalik pankrotimenetluses rahuldada, kuna vaidlus on selles, kas juhatuse liige oleks pidanud

ise pankrotiavalduse esitama või mitte. Sellist tõendamiskoormist maakohtus ei arutatud.

Hageja kahjunõue pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tõttu tugineb asjaolule, et

võrreldes ajaga, mil pankrotiavaldus tulnuks esitada, suudab kostja hageja nõuet väiksemas

ulatuses täita.

Arvestades hageja esitatud tõendeid kogumis, on ebaõige maakohtu hinnang, et hageja pole

tõendanud kostja heade kommete vastast käitumist. Kohtu käsitlus ei arvesta kogu kostja

käitumismustrit.

Hageja jääb kahju suuruse osas täielikult maakohtus esitatud argumentatsiooni juurde. Hageja

jääb ka kostjale tehtud pakkumuse juurde omandada hageja nõue laenusaaja vastu.

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

Hetkel, mil kostja oli võlgniku juhatuse liige, ei olnud tegemist maksejõuetu äriühinguga ning

kostjal puudus kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Hageja ei ole pöördunud võlgniku poole

nõude sissenõudmiseks ning võlgniku maksejõuetust ei ole välja kuulutatud.

Ükski seaduse säte ega PankrS § 1 lg 1 ei toeta hageja seisukohta, et ÄS § 180 lg 51 on

rakendatav vaid olukorras, kus äriühing on sisuliselt maksejõuetu, kuid pankrotti välja

kuulutatud ei ole ning juhatuse liige pidanuks maksejõuetust hindama. Võlgnik ei võtnudki

endale ajal, mil kostja oli juhatuse liige, kohustusi, mida võlgnik täita ei suutnud. Kahju

hüvitamise eelduseks antud vaidluse puhul on see, et võlgniku maksejõuetus oleks tõendatud ja

pankrot välja kuulutatud, kuid antud juhul seda tehtud ei ole.

Maakohus on lahendis selgelt lähtunud Riigikohtu juhistest ning selgitanud, et oma nõude

suuruse ja olemasolu tõendamiseks on vaja välja tuua varaline diferents juhul, kui väidetav

kahju tekitav tegu oleks jäänud tegemata võrrelduna olukorraga, kus väidetav tegu tehakse

õigeaegselt.

Asjakohased ei ole hageja väited, et tal puudub võimalus tõendada asjaolusid, millele kohus

tugines. Pooltel on võimalik taotleda ka kohtu abi tõendite kogumiseks.

Hagiavalduses esitatud tõendid ei tõenda hageja seisukohti, et võlgnikul täna vara puudub.

Maakohus on oma otsuses viidanud kõikidele esitatud tõenditele ning teinud oma järeldused

esitatud tõendite pinnalt.

Kostja ei nõustu hageja väitega tõendamiskoormise pöördumise kohta. Hageja väited, et kostja

tegutses heade kommete vastaselt, kuna tehingud kogumis olid heade kommete vastased, ei ole

pädevad ega tõendatud.

Hageja väide, et kostja oleks pidanud justkui nõustuma nõude omandamisega ja see, et kostja

ei nõustunud nõude omandamisega viitab nõude väärtusetusele, on täiesti alusetu ja

põhjendamatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel oluliselt rikkunud kohtu

selgituskohustust, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuse väidetest

sõltumata (TsMS § 657 lg 1 p 3). Tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule asja uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

7. Hagi on esitatud kostja kui Balti Metsamajand OÜ endise juhatuse liikme vastu kahju

hüvitamise nõudes VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja ÄS § 180 lg 51 alusel. Hageja leiab, et kostja

on jätnud täitmata seadusest tuleneva pankrotiavalduse esitamise kohustuse, millega on

põhjustanud hagejale kahju, sest BM pankrotimenetluses oleks hageja nõue täidetud 100%-

liselt. Alternatiivselt tugineb hageja kahju nõudes VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 ja leiab, et kahju on

tekkinud kostja kui BM juhatuse liikme heade kommete vastasest tahtlikust käitumisest.

Selliseks juhatuse liikmele etteheidetavaks käitumiseks on olukord, kus juhatuse liige

võõrandab osaühingu põhilise vara kolmandatele isikutele eesmärgiga vältida selle vara arvel

osaühingu võlausaldaja nõude sissenõudmist, st ühingu varatuks tegemine, osaluse

võõrandamine variisikule ja ühingu ümberregistreerimine aadressile, kus tegelikku

majandustegevust ei toimu.

8. Asja materjalidest nähtub, et hagejal on nõue BM vastu summas 32 000 eurot,

tagastamistähtajaga 3. juuni 2017. Hageja ei ole algatanud kohtumenetlust võla

sissenõudmiseks BM-lt. Hageja leiab, et kostja poolt on talle tekitatud varaline kahju 32 000

eurot, mis on hagejale BM poolt tagastamata. Kostja oli kuni 30. juulini 2018 BM ainuosanik

ja kuni 5. veebruarini 2019 juhatuse ainuliige. Alates 5. veebruarist 2019 on BM ainuosanik ja

juhatuse liige Ukraina kodanik M. Kyrychenko. Hageja on seisukohal, et tegemist on

variisikuga, äriühing ei asu registrijärgses asukohas Narva mnt 5 Tallinnas. Ühingu 2018

majandusaasta aruanne on esitatud äriregistrile notari poolt 29. augustil 2019 (lk 49).

9. Hageja leiab, et tema võimalikud nõuded BM vastu tähtsust ei oma. Kahjunõue endise

juhatuse liikme vastu on õiguslikult ja faktiliselt võimalik ka siis, kui hagejal on endiselt

formaalselt alles lepingu täitmise nõue oma lepingupartneri vastu (lk 105). Hageja ei pea

asjakohaseks BM pankrotimenetluse algatamist. Selline menetlus oleks hageja hinnangul

perspektiivitu ja võlanõude rahuldamist kaasa ei too ja vara puudumise korral lõpeks üldjuhul

raugemisega. Pankrotimenetlust on küll võimalik võlausaldaja poolt finantseerida, kuid

praktikas puudub selleks mõistlik majanduslik põhjus. Deliktilise kahju hüvitamise nõude

eelduseks ei ole äriühingu pankroti eelnev väljakuulutamine, vastasel juhul muutuks ÄS § 180

lg 51 tulenev pankrotiavalduse esitamise kohu. veebruaristus sisutühjaks.

10. Maakohus jättis hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja ei ole

tõendanud, et kostjal oli kohustus esitada pankrotiavaldus, seega on tõendamata ka kostja

poolne kohustuse rikkumine. Samuti on tõendamata hageja rahaline nõue. Hagejal tulnuks

tõendada, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja nõue rahuldatud, kui kostja oleks esitanud

pankrotiavalduse õigeaegselt. Kindlaks tuleb teha vahe hageja nõude teoreetilise ja tegeliku

rahuldamise määra vahel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega materiaalõiguse kohaldamisel ja hageja

õigusvastaselt

tekitatud

kahju

hüvitamise

nõude

eelduste

tuvastamisel,

samuti

tõendamiskoormuse jaotumise osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus juhindus asjakohasest

Riigikohtu praktikast ja asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole menetluses tõendanud

kostja ÄS § 180 lg 51 järgset kohustust esitada BM pankrotiavaldus enne 5. veebruari 2019, mil

lõppesid kostja volitused BM juhatuse liikmena. Äriühingu juhatuse liikmel on seadusest

tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus üksnes siis, kui äriühing on muutunud alaliselt

maksejõuetuks PankrS § 1 lg 2 või 3 tähenduses. Käesolevas asjas peab seda asjaolu tõendama

hageja, kes ei ole seda teinud. Asjaolu, et kostja juhatuse liikmena võõrandas 2019. aasta

alguses BM-le kuulunud kinnistud, ei tõenda BM-i muutumist maksejõuetuks, sest eelduslikult

tasus kinnistute omandaja kinnistuste eest raha nende turuväärtuses. Hageja ei ole tõendanud,

et see nii ei olnud. Samuti puuduvad asjas usaldusväärsed tõendid, et BM uus omanik ja

juhatuse liige on variisik, hageja see väide on jäänud oletuse tasemele. Pole andmeid, et hageja

oleks proovinud BM juhatuse liikmega kontakti saada või edastada kirju BM registrijärgsele

aadressile või e-posti aadressile. Kirjavahetus hageja ja Julianus Inkasso OÜ vahel neid

asjaolusid ei tõenda. Asja materjalidest ei nähtu, mida Julianuse Inkasso OÜ hageja nõude

sissenõudmiseks on teinud. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates hinnanud põhjendatult ka

kostja esitatud bilansi väljavõtet seisuga 5. veebruar 2019.

Ringkonnakohus ei saa nõustuda seni kogutud tõendite alusel hageja väitega, et BM-l 2019.

aasta alguses vara enam ei olnud. Teadmata kinnistute müügitingimusi ei ole võimalik sellisele

seisukohale asuda. Samuti nähtub kostja esitatud BM-i 5. veebruari 2019 bilansi väljavõttest,

et BM-l oli selle hetke seisuga vara 133802 eurot /lk 113-115).

11. Kui isik on maksejõuetu, siis ei kata tema vara kõiki tema kohustusi ja üldjuhul väljamaksed

võlausaldajatele on väiksemad nende tunnustatud nõude suurusest. Arvestada tuleb ka

asjaoluga, et pankrotivara arvel ja enne väljamakseid võlausaldajatele tuleb tasuda ka

pankrotimenetluse kulud. Seega ei saa eelduslikult õige olla hageja väide, et kui kostja oleks

esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt, siis oleks hageja nõue suure tõenäosusega rahuldatud

pankrotimenetluses 100 % ulatuses.

Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et hageja kahju saanuks seisneda üksnes rahasummas,

mis tal oleks jäänud saamata selle tõttu, et kostja viivitas BM pankrotiavalduse esitamisega.

Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleks võrrelda rahasummat, mida hageja oleks BM

pankrotimenetluses saanud juhul, kui BM pankrot oleks varem välja kuulutatud, rahasummaga,

mida ta saanuks tegelikult BM pankrotimenetluse kaudu. Maakohus on põhjendatult lähtunud

seejuures Riigikohtu 20. juuni 2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-50307 seisukohtadest.

Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et senises menetluses hageja poolt esitatud andmed

sellise tehte tegemist ei võimalda, st hageja kahju ei ole võimalik tuvastada.

12. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oles

olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Varaline

diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist. Kahju

tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleb seega võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda

rikkumise järel selle olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks olnud.

Käesolevas asjas tuleb varalise diferentsi ja VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise

eesmärgi hindamisel arvestada asjaoluga, et BM pankrotimenetlust ei ole seniajani toimunud

ning võimalused hagejal saada oma nõue rahuldatud pankroti või täitemenetluse kaudu, on

teadmata. Kuigi ÄS § 180 lg 51 kohaldamine ei eelda pankroti välja kuulutamist, ei vabasta see

hagejat tema tõendamiskoormise täitmisest. PankrS § 22 lg 2 kohaselt on pankrotimenetluses

võlgniku vara (sh kohustused) ning varalise seisundi ja maksejõulisuse välja selgitamine algselt

ajutise halduri ülesanne. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse seisukoht, et kostja

peab tõendama, et BM-l oli vara ja majandustegevus ja kostjal pankrotiavalduse esitamise

kohustust ei olnud.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule on etteheidetav eelmenetluse ülesannete ja

selgitamiskohustuse täitmata jätmine (TsMS § 392 lg 1 p 3 ja 4, § 348 lg 1, § 351 lg 1). Pärast

hagi menetlusse võtmist tagas maakohus hagi, pidas asjas kohtuistungi pikkusega 16 minutit

(lk 116), määras asja lahendamise kirjalikku menetlusse koos tähtajaga lõplike seisukohtade

esitamiseks (lk 130) ja tegi otsuse. Kuigi maakohus tuvastas lõppkokkuvõttes otsuses õigesti

hageja nõude eeldused ja tõendamiskoormise, ei ole maakohus enne asja sisulise arutamise

lõpetamist koos pooltega tõendeid ja tõendamiskoormist uurinud ega menetluse seisu ja selle

lõpetamise väljavaateid arutanud (TsMS § 401 lg 1).

Riigikohus on korduvalt leidnud, et kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli

menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6

sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas

pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite

esitasid (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 19; 22. veebruari

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks

maakohtu asemel viia läbi täiemahulist eelmenetlust, mistõttu tuleb asi saata maakohtule tagasi

uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

Maakohus ei ole menetluses kordagi hagejale selgitanud, et hagejal tuleks oma väiteid, sh kahju

tekkimist ja suurust tõendada. Selline kohustus oli maakohtul sõltumata sellest, et hagejat

esindas menetluses vandeadvokaat. Eeltoodud menetlusõiguse normide rikkumine on

ringkonnakohtu arvates oluline rikkumine ja tingib maakohtu otsuse tühistamise ja asja

tagasisaatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma hagejale võimaluse oma väiteid, sh kahju

suuruse osas, tõendada. Ringkonnakohus selgitab, et kuivõrd hageja väidab, et kostja on

rikkunud pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust, siis tuleb hagejal selgelt esitada

ajahetk, millal kostja oleks pidanud pankrotiavalduse esitama. Seejuures tuleb arvestada, et

kostja kohustused juhatuse liikmena lõppesid 5. veebruaril 2019. Hageja saab vajadusel

kasutada kohtu abi dokumentide väljanõudmiseks kostjalt või kolmandatelt isikutelt (TsMS

§ 236 lg 2).

Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul anda hagejale võimalus tõendada täiendavalt ka nõude

alternatiivset alust- juhatuse liikme poolt heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju

tekitamist. Kui hageja poolt kostjale etteheidetavaks teoks on Balti Metsamajandi OÜ varatuks

tegemine, siis tuleb hagejal seda tõendada.

15. Hageja on teinud kostjale ettepaneku omandada nõude loovutuse teel hageja rahaline nõue

BM vastu 32 000 euro eest. Hageja tugineb seejuures analoogia korras Riigikohtu lahendile

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07 (p 16). Sellisel juhul oleks hageja nõus hagist loobuma. Hageja leiab,

et kui kostja peab seda nõuet väärtuslikuks, siis peab ta nõustuma nõude loovutamisega.

Maakohus ei pidanud vajalikuks nõude loovutamise ettepanekule hinnangut anda, kuna hageja

nõue on tõendamata. Eeldus nõude väärtusetuse kohta kehtib üksnes põhjendatud ning

tõendatud nõude puhul. Hageja jäi selle seisukoha juurde ka apellatsioonkaebuses ja leidis, et

nõude tegelikku väärtust peab tõendama kostja, kes väidab, et tegemist oli väärtusliku varaga,

mistõttu ta ei pidanud esitama pankrotiavaldust.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07 (p 16) selgitatud, et hagejale kuuluva alusetust

rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse

võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu/…..

/Praegusel juhul ongi hageja avaldanud, et ta on nõus loovutama kostjale alusetust rikastumisest

tulenevad nõuded, mis tal on ostueesõiguse teostamise tehingu tühisusest tulenevalt kolmanda

isiku vastu. Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab kahju tekitamise eest vastutav isik,

kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue omab väärtust,

nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et kahjustatud isikule

kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu.

Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07 ei ole käesolevas

asjas kohaldatav. Hagejale kuulub kolmanda isiku vastu täitmisnõue. VÕS § 127 sätestatud

eesmärgi täitmiseks tulebki hagejal kahju nõuet esitades tõendada, millises ulatuses oleks BM

täitnud hageja nõude siis, kui kostja rikkumist ei oleks esinenud. Selliselt välditakse kahjustatud

isiku poolne kasu saamine.

16. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel arutamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks