3-19-1579/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Määruse tegemise aeg ja koht

05.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1579

Haldusasi

Deoro Trade OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Deoro Trade OÜ, volitatud esindaja Vitali

Denikin

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Rivo Koemets

Menetlustoiming

Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamine ja

menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Lugeda Deoro Trade OÜ kaebus esitatuks kaebetähtaja rikkumisega.

2. Jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada haldusasja menetlus.

3. Jätta rahuldamata Deoro Trade OÜ taotlus eelotsuse taotlemiseks Euroopa Kohtult.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Tagastada kaebuse eest tasutud riigilõiv 750 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, §

155 lg 5, § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA SENINE MENETLUSKÄIK

1. Deoro Trade OÜ (kaebaja) esitas 19.08.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja

Tolliameti (MTA) 21.10.2015 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks ning maksuotsusega ja

selle vaidlustamisega seonduvalt tekkinud varalise kahju hüvitamiseks (sh konfiskeeritud

käibemaksu enammakse 1 442 500,63 eurot ja selle tagastamisega viivitamise eest arvestatud

intress, 01.08.2019 seisuga 1 641 080,69 eurot; maksuotsuse vaidlustamisel kohtumenetluses

nr 3-15-2940 kantud menetluskulud summas 38 604,82 eurot ning maksumenetluses /

kohtueelses menetluses kantud menetluskulud summas 25 819,86 eurot; Deoro Trade OÜ poolt

võetud 700 000 USD suuruse laenu 21.05.2014–01.08.2019 kinnipidamisega seoses euro

vahetuskursi muutusest tingitud kahju summas 122 384,75 eurot).

3-19-1579

2(8)

Kaebuse kohaselt on Deoro Trade OÜ lõplikeks kasusaajateks olnud Läti kodanikud ning Deoro

Trade OÜ osas tehtud MTA 21.10.2015 maksuotsus diskrimineerib kaebajat rahvusliku tunnuse

alusel, sest selles kajastatud perioodil tegi samasuguseid tehinguid veel vähemalt kaks

äriühingut, mis kuuluvad Eesti kodanikele, kuid neid ei ole maksu- ega kriminaalõiguslikus

korras vastutusele võetud. Haldusasjas nr 3-15-2940, mille raames vaidlustati MTA 21.10.2015

maksuotsust, ei tagatud kaebajale õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, sest kohtud

keeldusid oluliste tunnistajate ülekuulamisest ning dokumentide väljanõudmisest. Seega rikuti

Euroopa Liidu (EL) põhiõiguste hartas deklareeritud põhiõigusi. Eesti ja Läti valitsuste vaheline

investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse leping (RT II 1996, 38, 144; jõustus

23.05.1996; Eesti ja Läti investeerimisleping) sätestab, et välisinvestoritele tuleb anda sama

staatus kui riigisisestele investoritele. Kuigi lepingu art 8 lg 2 kohaselt lahendatakse vaidlused

vahekohtus, on Euroopa Kohus 06.03.2018 otsuses kohtuasjas C-284/16, Achmea (Achmea

lahend) tunnistanud sellised sätted EL õigusega vastuolus olevaks. Euroopa Komisjon selgitas

19.07.2018 teatises COM(2018)547 „ELi-siseste investeeringute kaitse“ (Euroopa Komisjoni

19.07.2018 teatis), et investorid saavad oma õigusi kaitsta liikmesriikide kohtutes ja Euroopa

Kohtus.

2. Tartu Halduskohus edastas 19.08.2019 määrusega Deoro Trade OÜ kaebuse kohtualluvuse

järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Tartu Ringkonnakohus jättis 18.09.2019

määrusega Tartu Halduskohtu määruse muutmata ja Riigikohus tagastas 05.11.2019 määrusega

Deoro Trade OÜ määruskaebuse edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbivaatamatult.

3. Tallinna Halduskohus lõpetas 27.11.2019 määrusega kõigi Deoro Trade OÜ kaebuse

nõuete osas HKMS § 43 lg 1 p 1 ning § 152 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel haldusasja menetluse kaebust

menetlusse võtmata.

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10.02.2020 määrusega osaliselt Deoro Trade OÜ

13.12.201 määruskaebuse (resolutsiooni p 2), tühistas halduskohtu 27.11.2019 määruse osas,

milles halduskohus lõpetas asja menetluse Deoro Trade OÜ esitatud kahju hüvitamise nõuete

osas (resolutsiooni p 3), tagastas Deoro Trade OÜ kaebuse läbivaatamatult osas, milles on

taotletud haldusasjas nr 3-15-2940 kantud 38 604,82 euro suuruse menetluskulu hüvitamist

(resolutsiooni p 4), saatis muude Deoro Trade OÜ kahju hüvitamise nõuete osas asja

ettevalmistava menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule (resolutsiooni p 5) ning

ülejäänud osas jättis halduskohtu määruse muutmata (resolutsiooni p 6). Riigikohtu

halduskolleegium jättis 31.03.2020 määrusega Deoro Trade OÜ 26.02.2020 määruskaebuse

menetlusse võtmata. Sellega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2020 määrus.

5. Tallinna Halduskohus jättis 16.04.2020 määrusega Deoro Trade OÜ kaebuse käiguta ning

andis Deoro Trade OÜ-le riigilõivu 735 eurot tasumiseks ja riigilõivu tasumise kohta andmete

kohtule esitamiseks aega 7 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.

6. Deoro Trade OÜ tasus riigilõivu 735 eurot kohtule 22.04.2020.

7. Tallinna Halduskohus võttis 24.04.2020 määrusega menetlusse Deoro Trade OÜ kaebuse

järgmiste kahju hüvitamise nõuetega: (i) hüvitada kaebajale konfiskeeritud käibemaksu

enammakse 1 442 500,63 eurot ja selle tagastamisega viivitamise eest arvestatud intress,

01.08.2019 seisuga 1 641 080,69 eurot; (ii) hüvitada kaebajale maksumenetluses / kohtueelses

menetluses kantud menetluskulud summas 25 819,86 eurot; (iii) hüvitada kaebaja poolt võetud

700 000 USD suuruse laenu 21.05.2014–01.08.2019 kinnipidamisega seoses euro vahetuskursi

muutusest tingitud kahju summas 122 384,75 eurot. Samas kohtumääruses (p-s 12) asus kohus

seisukohale, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Sellest tulenevalt andis kohus

kaebajale 15-päevase tähtaja selleks, et esitada omapoolne kirjalik seisukoht kaebuse

tähtaegsuse kohta ning vajadusel kaebetähtaja ennistamise taotlus. Sama määrusega andis

3-19-1579

3(8)

kohus vastustajale aega 30 päeva määruse kättetoimetamisest arvates, et esitada omapoolne

seisukoht kaebuse tähtaegsuse kohta ja / või kaebetähtaja ennistamise taotlusele.

8. Kaebaja esitas 12.05.2020 kohtule menetlusdokumendi, milles mh taotleb Euroopa Kohtult

eelotsuse küsimist, kaebuse tähtaegseks lugemist ning juhul, kui kohus siiski leiab, et kaebus

on esitatud kaebetähtaega rikkudes, siis palub kaebaja kaebetähtaeg ennistada.

1) Kaebaja taotleb halduskohtul pöörduda Euroopa Kohtu poole järgmistes küsimustes: (1)

kas Achmea lahndit saab tõlgendada viisil, et aegumistähtaeg investeeringute kaitseks

määratakse Eesti ja Läti investeerimislepinguga samuti ka pärast eeltoodud Achmea asjas

tehtud lahendit Euroopa Kohtu poolt; (2) kas Achmea lahendit saab tõlgendada viisil, et

olukorras, kus nõue on esitatud tuginedes Eesti ja Läti investeerimislepingule, siis aegumis-

tähtaeg, mis on määratud riigivastutuse seadusega (RVastS), algab alates sündmustest ja/või

ajast, mis oli enne Achmea asjas lahendi tegemist ehk enne 06.03.2018.

2) Kaebaja viitas kaebuses, et Eesti ja Läti investeerimisleping kehtib kuni tänase päevani ja

laieneb investeeringutele, mis on tehtud selle kehtivusaja jooksul ja kümne aasta jooksul pärast

selle lõpetamist. Eeltoodud leping ei näe nõuete esitamiseks ette mistahes aegumistähtaegu.

Achmea asjas tehtud lahendiga Euroopa Kohus sisuliselt välistas võimaluse vahekohtutes

asjade läbivaatamiseks (mis olid kuni 06.03.2018 toimivad) ning vahekohtute roll kanti üle

siseriiklikele kohtutele. Seejuures kohaldatav õigus vaidluste lahendamisel jäi muutumatuks.

Seega kõige varem aeg, millal kaebaja võis teada saada sellest, et teoreetiliselt võivad muutuda

mistahes aegumistähtajad oli 06.03.2018 (s.o Achmea otsuse tegemise päev). Isegi kui lähtuda

kohtu loogikast väidetava aegumistähtaja olemasolu osas (kolm aastat, millega kaebaja ei

nõustu), siis ei oleks selline aegumistähtaeg möödunud. Kaebajale ei ole teada, et Eesti Vabariik

(EV) oleks teinud seadusemuudatusi pärast Achmea kohtuotsust aegumistähtaegade osas.

3) Euroopa Komisjoni 19.07.2018 teatises COM(2018)547 „ELi-siseste investeeringute

kaitse“ ei sisaldu juhiseid nõuete aegumistähtaegade muutmise kohta. Seega kehtib eelnevalt

EV poolt Eesti ja Läti investeerimislepingu alusel võetud aegumistähtaeg. Ajalised piirangud,

mis on toodud riiklikes seadustes ei tohi kohalduda rahvusvaheliste lepingute alusel peetavates

vaidlustes. Ka vaidluses Gavazzi v. Romania (ICSID Case No. ARB/12/25) jõuti järeldusele,

et vahekohtu protseduure tuleb juhtida rahvusvaheliste seaduste alusel ja ükski siseriiklik

seadus ei saa sätestada aegumistähtaegu.

4) Kaebaja on tegutsenud katkestamatult ja heauskselt. Kriminaalasja kohtuliku arutamise

käigus ilmnes, et teised ettevõtted on teostanud samasuguseid tehinguid ning sama hinnaga,

kaubaga, tähtaegadega jne ning mõnes mõttes kohtu loogikat kasutades teostanud veelgi

raskemaid "rikkumisi" makstes kauba eest Unico Gold OÜ-le ette ja finantseerides väidetavalt

"kuritegelikku äri". Seejuures oli tegemist Eesti kapitalil põhinevate ettevõtetega. Teatud

arusaamatuse tekitas ka Achmea lahend, mis tõi teatud perioodiks n-ö "juriidilise vaakumi"

investeerimisvaidluste lahendamise korra osas.

5) Kohus eksib 24.04.2020 määruses, et kaebajal oli pärast maksuotsuse tegemist valikuid

kaebuste esitamise osas. Üldiste reeglite kohaselt rahvusvaheliste õiguskaitsevahendite juurde

pöördumisel peavad olema ammendatud kõik rahvusliku seaduse võimalused. Samuti tuleb

arvestada, et maksuotsuse vastuvõtmise ajal kehtis Eesti ja Läti investeerimisleping. Üldiste

reeglite kohaselt ei saa siseriiklikud seadused kehtestada subjektidele rangemaid tingimusi, kui

need, mida sätestavad EL-i õigusaktid. Viide aegumistähtajale RVastS paneb investori

halvemasse seisu võrreldes Eesti ja Läti investeerimislepingu tingimustega.

6) Juhul kui kohus leiab, et kaebetähtaega on ületatud, siis palub kaebaja kaebetähtaeg

ennistada. Mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks saab pidada kogenematusest tingitud

3-19-1579

4(8)

eksimust, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja

arvestamisest (HKMS § 71 lg 1 ja Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). Tähtaja

ületamiseks mõjuva põhjuse ilmnemise korral tuleb ennistamise kaalumisel mh arvestada asja

olulisusega isiku õiguste jaoks, samuti õigushüvedega, mida ennistamine võib kahjustada.

Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid kui ka subjektiivset

külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest.

9. Tallinna Halduskohtu esimees (haldusasja nr 3-19-1579 kohtunik) jättis 13.05.2020

määrusega rahuldamata Deoro Trade OÜ 12.05.2020 avalduse kohtuniku taandamiseks

käesolevas asjas ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtu esimehele.

Tallinna Ringkonnakohtu esimees jättis 20.05.2020 määrusega Deoro Trade OÜ avalduse

kohtuniku taandamiseks läbi vaatamata.

10. MTA teatas 25.05.2020 kohtule, et nõustub täielikult halduskohtu 24.04.2020 määruses

toodud põhjendustega tähtaja rikkumise kohta, taotleb kaebetähtaja ennistamata jätmist ning

menetluse lõpetamist HKMS § 124 lg 2 alusel.

1) Kaebaja kaebuse n.ö erandlikkuse osas on Tallinna Ringkonnakohus juba oma 10.02.2020

määruses seisukoha võtnud. Ringkonnakohus selgitas: „Kaebajaga ei saa nõustuda, et tegemist

oleks sellise erandliku kaebusega, mis ei allu halduskohtumenetluse tavapärastele reeglitele.

Euroopa Kohtu 06.03.2018 otsusest kohtuasjas C-284/16, Achmea ega Euroopa Komisjoni

19.07.2018 teatisest COM(2018)547 ei tulene, et olukorras, kus Euroopa Kohus tunnistas EL-

i liikmesriikide vahel sõlmitud investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse lepingutes

sisalduva vahekohtu kokkuleppe (millesarnane sisaldub ka Eesti ja Läti vahelise lepingu art 8

lg-s 2) EL õigusega vastuolus olevaks, sest need kahjustavad EL õiguse autonoomiat, oleks

lepinguosalise liikmesriigi investoril võimalik pöörduda lepinguga seotud vaidluse

lahendamiseks vahekohtu asemel liikmesriigi kohtusse väljaspool kohtusse pöördumiseks

seaduses ettenähtud tingimusi ja korda.“. Seega kohalduvad antud juhul HKMS § 46 lg-s 4 ja

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtajad, mille kohaselt tuli hüvitamiskaebus esitada kolme aasta

jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud

isikust. Antud juhul on kaebaja esitanud kaebuse eelviidatud tähtaega rikkudes. Vastustaja

nõustub täielikult Tallinna Halduskohtu 24.04.2020 määruse p-s 12 toodud põhjendustega ning

ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Vastustaja hinnangul puudub kõnealuses küsimuses

põhjendatud vajadus ka Euroopa Kohtu poole pöördumiseks.

2) Antud juhul puudub alus ka tähtaja ennistamiseks. Kaebaja on lakooniliselt viidanud

kaebaja kogenematusele, kuid samas nähtub asja materjalidest, et kaebajat on esindanud

lepinguline esindaja V. Denikin juba maksumenetlusest saati. Vitali Denikini Õigusbüroo

kodulehel tutvustatakse vanemjurist V. Denikinit kui õigusteaduse magistrikraadi omavat

kohtuvaidluste spetsialisti. Samuti nähtub sealt, et V. Deninkini on varasemalt olnud mh

advokatuuri liige ning töötanud advokaadibüroos Aivar Pilv advokaadina. Seega puudub

vastustaja hinnangul mingisugunegi põhjus rääkida kaebaja kogenematusest tingitud

eksimusest, kuivõrd kaebajat on esindanud professionaalne esindaja. Vastustaja möönab, et

praktikas võib ette tulla ka olukord, kus keeruline õiguslik regulatsioon võib ebaselge olla nii

kaebajale kui ka tema esindajale. Antud juhul aga ei ole kaebaja sellisele olukorrale viidanud

ega seda põhistanud. Samuti ei nähtu asjaoludest, et kaebaja ja tema esindaja oleksid sisuliselt

lähtunud Eesti ja Läti vahelisest lepingust, kuivõrd selle lepingu art 8 lg 1 kohaselt kõik

vaidlused, mis võivad tekkida ühe lepingupoole investeerija ja teise lepingupoole vahel seoses

investeeringuga selle teise lepingupoole territooriumil, üritatakse esmalt lahendada

vaidluspoolte vahel läbirääkimiste teel. Selliste läbirääkimiste alustamise kohta EV valitsusega

aga igasugused viited puuduvad.

3-19-1579

5(8)

11. Kaebaja esitas 04.06.2020 kohtule täiendavad seisukohad.

1) MTA on ekslikult aru saanud, et kaebus esitati vastavalt Eesti ja Läti investeerimis-

lepingule. Kaebus on esitatud vastavalt EL põhiõiguste hartale (art 20 ja 21). Seal ei ole

sätestatud nõuete esitamiseks tähtaega.

2) MTA on mõistnud valesti kaebaja väidet kogenematuse kohta. Kaebaja on silmas pidanud

kogemuste puudumist / õiguslikku ebakindlust seoses Euroopa Kohtu poolt tehtud Achmea

lahendiga.

3) Kaebaja juhib tähelepanu ka sellele, et 05.05.2020 kirjutasid 23 liikmesriiki alla lepingule

kahepoolsete investeeringute kaitse lepingute (BIT) lõpetamise kohta EL-s. Sellest

dokumendist järeldub, et BIT-id kehtivad endiselt täna ja aeguvad kõige varem 05.06.2020.

Samuti on selles dokumendis rõhutatud, et just kõigi BIT-ide vahekohtupunktid rikuvad EL-i

suveräänseid õigusi. Lepingute ülejäänud sätteid ei vaidlustata. Lepingust järeldub, et BIT-is

säilitatakse nõuete aegumistähtajad, kuid seda ei ole selgesõnaliselt öeldud. See tähendab, et

üleminekul rahvusvahelistelt õigusaktidelt riiklikele õigusaktidele püsib õiguslik ebakindlus.

Sellistel juhtudel kehtib üldtunnustatud norm, mille kohaselt õiguskaitse ei saa olla tagasiulatuv

jõud. MTA mainitud läbirääkimismenetlust Eesti ja Läti vahel võiks tõenäoliselt pidada

tühistatud vahekohtuklausliks. Sellist protseduuri saab kasutada sõltumata BIT-ist, kui Eesti

riik peab seda vajalikuks.

4) Seoses 05.05.2020 lepinguga / kokkuleppega palub kaebaja Euroopa Kohtusse saadetavat

taotlust täiendada järgmiselt: 1) selgitada EL liikmesriikide vaheliste kahepoolsete

investeerimislepingute lõpetamise lepingus sätestatud aegumistähtaja kohaldamise korda; 2)

Eesti ja Läti investeerimisleping ei näinud ette aegumistähtaegu. Kas seda lepingut on võimalik

tõlgendada nii, et aegumistähtaeg vastavalt sel ajal kehtinud lepingule ei kehti 19.08.2019

esitatud kohtuasja suhtes; 3) kas on võimalik arvestada, et ka pärast lepingu allkirjastamist

puudub aegumistähtaeg Läti ja Eesti vahelistes uutes vahekohtumenetluse protseduurides; 4)

investeerimislepjngu kohaselt otsustasid kohtud juhtumi sisu, lähtudes vaidluse enda

mõistmisest. Kas on võimalik lepingust aru saada nii, et see kord säilib või peaks siseriiklik

kohus lähtuma RVastS-st, kui see on olemas; 5) kui kohus peaks lähtuma siseriiklikest

seadustest, siis millisest hetkest alates võib selles nimetatud aegumistähtaega kohaldada? Kas

siseriikliku seaduse aegumistähtaega saab kohaldada sündmuste suhtes, mis eelnevad

kohtuotsusele Achmea asjas; 6) kas siseriikliku seaduse aegumistähtaeg võib halvendada

investori seisundit võrreldes investeerimislepinguga; 7) kas artiklit 10(1) „Juurdepääs riikide

kohtutele” kohaldatakse ka uute vahekohtuvaidluste suhtes.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. MTA tuvastas 21.10.2015 maksuotsusega, et Deoro Trade OÜ osales maksupettuses, mille

sisuks oli alusetute käibemaksu tagastusnõuete esitamine Eesti riigile summas 2 066 478,07

eurot. Maksuotsus läbis kohtuvaidluse haldusasjas nr 3-15-2940 ning jäi muutmata.

Deoro Trade OÜ leiab käesolevas asjas esitatud kaebuses, et eelviidatud maksuotsuses

analüüsitud tehingute näol oli tegemist Deoro Trade OÜ Läti omanike poolt investeerimisega

Eestisse (Eesti ja Läti investeerimislepingu tähenduses). Deoro Trade OÜ hinnangul on talle

MTA 21.10.2015 maksuotsusega tekitatud kahju seeläbi, et investeeringuid on erinevalt

koheldud. Nimelt on Deoro Trade OÜ väitel teinud sarnaseid tehinguid ka Eesti kapitalil

põhinevad äriühingud, keda ei ole sarnase rikkumise eest vastutusele võetud.

13. Kohus leiab, et käesolevas asjas esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist sellise erandliku

kaebusega, mis ei allu halduskohtumenetluse tavapärastele reeglitele. Kaebaja seisukoht, et

3-19-1579

6(8)

halduskohus toimib praeguses vaidluses sisuliselt Eesti ja Läti investeerimislepingu art 8 lg-s 2

nimetatud vahekohut asendava EL kohtuna, mitte tavapärase halduskohtuna HKMS ja RVastS

alusel, on ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja viidatud allikad - EL põhiõiguste harta, Eesti ja

Läti investeerimisleping, Euroopa Komisjoni 19.07.2018 teatis ja Achmea lahend – ei anna

seega alust kõrvale kalduda halduskohtumenetluse tavapärastest reeglitest, sh HKMS-s ja

RVastS-s sätestatud kaebetähtaegadest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2020 määrust

käesolevas haldusasjas, p-d 9 ja 10). Samuti ei anna alust HKMS-s ja RVastS-s sätestatud

kaebetähtaegadest kõrvale kaldumiseks kaebaja viidatud EL liikmesriikide vaheliste

investeerimislepingute lõpetamise lepingu1 art 10 lg 1. Selle kohaselt on investoril õigus isegi

siis, kui hagi esitamise riigisisesed tähtajad on möödas, kasutada pooleliolevates

vahekohtumenetlustes vaidlustatava meetme suhtes liikmesriigi õiguse alusel kättesaadavaid

õiguskaitsevahendeid. Kuivõrd praegusel juhul ei ole kaebajal pooleliolevat vahekohtu-

menetlust, siis ei tule kõne alla eelviidatud art 10 alusel kaebajale erandi tegemine.

HKMS § 46 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb hüvitamiskaebus esitada kolme aasta jooksul

arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

HKMS § 152 lg 1 p 2 näeb ette, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise

korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega

asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

14. Kohus jääb oma 24.04.2020 määruses toodud seisukoha juurde, mille kohaselt on kaebaja

kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud põhjendusi,

mille põhjal saaks asuda viidatud määruses toodust teistsugusele seisukohale.

Kaebaja hüvitamisnõuete aluseks on MTA 21.10.2015 maksuotsus, kuivõrd kõigi esitatud

kahjunõuete rahuldamine eeldaks RVastS § 7 lg 1 järgi nimetatud maksuotsuse õigusvastasuse

tuvastamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2020 määrust käesolevas haldusasjas, p 13).

Asjaolu, et MTA tekitas kaebajale väidetavalt 2014. a märts-mai tagastusnõuete rahuldamata

jätmisega kahju (sh maksumenetluses kantud menetluskulude ja kaebaja poolt võetud laenu

kinnipidamise näol) pidi kaebajale olema arusaadav hiljemalt MTA 21.10.2015 maksuotsusega

tutvudes. Seda seisukohta ei lükka kohtu hinnangul ümber see, et kaebaja esitas esmalt (s.o

23.11.2015) halduskohtule kaebuse viidatud maksuotsuse tühistamiseks ning MTA

kohustamiseks rahuldama perioodil märts-mai 2015 kaebaja poolt esitatud tagastusnõuded

(haldusasi nr 3-15-2940).

Asjaolust, et kaebaja sai väidetavalt kriminaalasja nr 1-18-5772 (12930000532) kohtuliku

arutamise käigus perioodil 03.09.2018 – 11.06.2019 konkreetsed tõendid ebavõrdse kohtlemise

kohta, ei saa samuti järeldada, et kaebaja sai kahju tekkimisest teada hiljem kui MTA

21.10.2015 maksuotsusega tutvudes. Sealjuures nähtub juba 23.11.2015 esitatud kaebusest

haldusasjas nr 3-15-2940, et kaebaja üheks argumendiks kõnesoleva maksuotsuse

vaidlustamisel oli see, et kaebajat on võrreldes teiste äriühingutega ebavõrdselt koheldud.

Siinkohal tuleb ühtlasi rõhutada, et võrdse kohtlemise põhimõtte riiveks ei saa pidada seda, kui

mõne isiku osas on tuvastatud rikkumine, millesarnase on väidetavalt pannud toime ka mõni

muu isik, keda ei ole vastutusele võetud. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda

ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist; st haldusorgan ei riku võrdsuse põhimõtet,

kui ta ei korda isiku kasuks viga, mille ta on teinud mõne teise isiku puhul (vt Riigikohtu otsuse

nr 3-3-1-59-06 p 12).

Kahju tekkimise teadasaamise hetke ei lükka kohtu hinnangul edasi ka Achmea lahend, millega

tunnistati EL-i liikmesriikide vahel sõlmitud investeeringute vastastikuse soodustamise ja

1 vt http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/60ef2da4-e2fd-4683-93b7-

cc71b78ef225?activity=1#AEm1Fq5v

3-19-1579

7(8)

kaitse lepingutes sisalduva vahekohtu kokkuleppe (milline sisaldub ka Eesti ja Läti

investeerimislepingu art 8 lg-s 2) EL õigusega vastuolus olevaks. Kaebajal oli kahju tekkimisest

teadasaamisel vabadus valida, kuidas oma õigusi kaitsta (sh milliseid õiguskaitsevahendeid

oma eesmärgi saavutamiseks kasutada). Kaebajal oli vastavalt HKMS-s sätestatud

regulatsioonile võimalik alates kahju tekkimisest teadasaamisest pöörduda hüvitamiskaebusega

halduskohtu poole, samuti oli kaebajal võimalik kasutada Eesti ja Läti investeerimislepingus

ette nähtud vaidluste lahendamise korda (kõnesolevas lepingus ei ole ette nähtud tingimust, et

lepingu alusel vaidluse lahendamiseks tuleks eelnevalt läbida siseriiklik kohtumenetlus). See,

et kaebaja ei kasutanud viimasena märgitud õiguskaitsevahendeid oma eesmärgi saavutamiseks

/ viise vaidluse lahendamiseks ei muuda ega lükka edasi kahju tekkimisest teadasaamise hetke.

Kuna asja materjalidest nähtuvalt sai kaebaja kõnealuse maksuotsuse kätte 23.10.2015 (vt

haldusasjas nr 3-15-2940 esitatud kaebus, kaebuse lisa nr 5-4), siis pidi kaebaja maksuotsusega

ja selle vaidlustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded esitama hiljemalt 23.10.2018.

Kaebaja on kahju hüvitamise nõuetega halduskohtusse pöördunud 19.08.2019, seega HKMS §

46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes.

15. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel.

Kohtu hinnangul ei esine mõjuvaid põhjuseid tähtaja ennistamiseks. Nagu kohus eelnevalt

märkis, ei anna kaebaja viidatud allikad alust kalduda kõrvale halduskohtumenetluse

tavapärastest reeglitest. Seega ei saa vastavatel allikatel tuginev kaebaja arusaam erandlikust

kaebetähtajast (kaebetähtaja puudumisest) anda alust ka kaebetähtaja ennistamiseks. Praegusel

juhul on selge, et kaebajal objektiivseid takistusi kaebuse tähtaegseks esitamiseks ei esinenud.

Isegi kui kaebaja sai enda hinnangul olulisi tõendeid kahjunõude toetuseks pärast kaebetähtaja

lõppu, siis ei anna ka see alust kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus kordab taas eelnevalt juba

väljatoodut, st kaebaja pidi olema teadlik enda väidetavast kahjust alates MTA 21.10.2015

maksuotsuse saamisest. Isegi kui kaebajal ei olnud kahju teadasaamisest kolme aasta kestel

kõiki samu tõendeid, mis tänasel päeval, siis ei õigusta see kaebuse tähtaegset esitamata jätmist.

Seejuures ei ole võrdse kohtlemise tuvastamine kahjunõude oluliseks tunnuseks ning teise isiku

väidetavalt sarnasest õigusvastasest käitumisest ei saa tuletada võrdse kohtlemise põhimõtte

riivet.

Kaebajat on alates maksumenetlusest esindanud õigusteadmistega esindaja ning seega pidi

kaebajale olema teada tema võimalused oma õiguste kaitsmiseks. Kohtu hinnangul oli kaebajal

ka piisavalt aega hüvitamiskaebuse esitamiseks halduskohtule. Kohus lisab, et kuivõrd Euroopa

Kohus tegi Achmea lahendi 06.03.2018, siis oli kaebajal ka pärast selle otsuse tegemist piisavalt

aega (üle 7 kuu) selleks, et esitada halduskohtule hüvitamiskaebus õigeaegselt (s.o 23.10.2018).

Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning

lõpetab HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel asja menetluse.

16. Seoses kaebaja taotlusega küsida Euroopa Kohtult eelotsust, selgitab kohus järgmist.

Esmalt, EL toimimise lepingu art 267 kohaselt võib liikmesriigi kohus esitada Euroopa Kohtule

küsimuse liidu õiguse tõlgendamise või kehtivuse kohta, mitte aga selle kohta, kuidas

tõlgendada varasemalt tehtud Euroopa Kohtu otsust või liikmesriikide vahel sõlmitud

lepinguid. Teiseks, nagu kohus on ka eespool välja toonud, siis on kaebajale olnud tagatud

võimalus pöörduda halduskohtu poole hüvitamisnõudega oma õiguste kaitseks ning selleks on

kaebajal olnud ka piisavalt aega (sh pärast Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas nr C-284/16 tehtud

Achmea otsust). See, et kaebaja ei ole õigeaegselt ning temast sõltuvatel põhjustel pöördunud

halduskohtu poole oma õiguste kaitseks, ei anna alust järelduseks, et kohus on põhjendamatult

3-19-1579

8(8)

piiranud kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Kolmandaks on õiguslik olukord sedavõrd

selge, et puudub vajadus taotleda Euroopa Kohtult eelotsust. Kaebaja vastav taotlus jääb

rahuldamata.

17. Kohus selgitab kaebajale, et menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda

sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1

p 2).

18. HKMS § 108 lg 4 järgi kannab kaebaja menetluskulud menetluse lõpetamise korral.

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning see ei oleks ka kehtiva

kohtupraktika järgi põhjendatud, kuna praegune vaidlus ei väljunud vastustaja igapäevase

põhitegevuse raamidest. Seetõttu jätab kohus menetlusosaliste võimalikud menetluskulud

nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

19. HKMS § 104 lg 5 p 4 järgi tagastatakse riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152

lg 1 p 2 alusel. Kuna kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, siis tagastab kohus

kaebajale kaebuselt tasutud riigilõivu 750 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik