2-19-5601/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande

Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. juuni 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-5601

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi SINITTA hagi XX vastu võla nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26.11.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

XX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

62 481,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Aktsiaselts SINITTA (registrikood

10283878), lepinguline esindaja Ants Kuningas

Kostja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Indrek Repnau

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26.11.2019 otsus XX-lt Aktsiaseltsi SINITTA kasuks

põhivõla suuremas ulatuses kui 25 085,07 eurot väljamõistmise ja menetluskulude

jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista XX-lt Aktsiaseltsi

SINITTA kasuks välja põhivõlg 25 085,07 eurot ning jätta sellest ületavas põhivõla

osas hagi rahuldamata.

2. Lugeda Harju Maakohtu 26.11.2019 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgnevalt:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Mõista XX-lt Aktsiaseltsi SINITTA kasuks välja põhivõlg 25 085,07 eurot,

leppetrahv 500 eurot ja kohtuotsuse tegemise ajaks (26.11.2019) sissenõutavaks

muutunud viivis 22 555,88 eurot.

2.3. Mõista XX-lt Aktsiaseltsi SINITTA kasuks välja viivis määraga 0,066% päevas

kuni põhivõla 25 085,07 eurot tasumiseni alates 27.11.2019, kuid mitte rohkem kui

2 529,19 eurot.

2.4. Menetluskulud jätta 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses kostja kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tsiviilasi nr 2-19-5601

2 (9)

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses kostja

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata vaid juhul, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts SINITTA esitas 12.04.2019 Harju Maakohtule hagi XX vastu, milles palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 36 200 eurot, leppetrahv 500 eurot, viivis hagi

esitamise seisuga 17 060,72 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku

täitmiseni arvestusega 0,066% päevas põhinõudelt ning jätta kõik menetluskulud kostja

kanda.

2. Kostja ja hageja sõlmisid 06.06.2013 konstitutiivse võlatunnistuse, mille alusel kohustus

kostja tasuma hagejale maksegraafiku alusel 40 000 eurot. Kohustuse lõplik täitmise

tähtaeg oli 20.04.2018. Vastavalt kokkuleppele kohustus kostja tasuma perioodil

20.06.2013 kuni 20.05.2014 igakuiselt 300 eurot, perioodil 20.06.2014 kuni 20.03.2018

igakuiselt 774,47 eurot ja viimase makse kohustus kostja tasuma 20.04.2018 summas

774,38 eurot.

3. Vastavalt võlatunnistuse punktile 2.2 kohustus kostja tasuma viivist 0,1% päevas iga

osamakse kohustuse tasumise rikkumise korral. Lisaks leppisid pooled kokku, et kostja

tasub ühekordset leppetrahvi summas 500 eurot, kui kostja ei tasu kogu võlga hiljemalt

tähtajaks 20.04.2018.

4. Kostja on hagejale tasunud üksnes 3800 eurot. Kostja on viimase makse teinud 31.07.2017.

2017. aastal on kostja korduvalt lubanud kogu võlgnevuse ühe korraga tasumist, kuid ei ole seda

siiani teinud. Hageja saatis kostjale 03.10.2018 nõudeavalduse, teatades ühtlasi leppetrahvi ja

viivise nõudest ning andis täiendava 5 päevase tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja ei ole

kohustust sellele vaatamata täitnud.

5. Aegumise vastuväite osas märgib hageja, et aegumine katkes kostja poolt maksete tegemise

ja ühtlasi sellega kogu nõude tunnustamisega.

Kostja vastuväited

6. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Kostjal ei olnud enne võlatunnistuse allkirjastamist ühtegi võlakohustust hageja ees. Kostja

ei ole saanud hagejalt laenu, samuti ei ole kostja põhjustanud hagejale kahju. Kostja töötas

Tsiviilasi nr 2-19-5601

3 (9)

hageja juures töölepingu alusel alates 20.09.2005 kuni 20.10.2012 autojuht-varustaja ja ka

varuosade müüja ametikohal. Kostja tegeles hageja kauba tarnimise ja väljasaatmisega.

8. Mingil perioodil jätsid hageja Venemaal asuvad lepingupartnerid kauba eest tasumata ning

hageja hakkas selles süüdistama oma töötajaid ning survestas neid allkirjastama

võlatunnistusi.

Kostja murdus hageja pidevate ähvarduste mõjul ja allkirjastas võlatunnistuse.

9. Täiendavalt märgib kostja, et põhivõlg hageja ees oli tegelikult 5000 eurot, kostja on

tasunud 3800 eurot ja on nõus veel tasuma 1200 eurot. Selle võlgnevuse kohta koostati

laenuleping, mille alusel on kostja hagejale makseid teinud.

10. Kostja leiab, et võlatunnistus on tühine. Võlatunnistus on sõlmitud kostjale äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel ja samuti on poolte vastastikuste kohustuste väärtus heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna tegelikkuses mingit võlgnevust kostjal hageja

ees ei ole. Hageja kasutas ära kostja kogenematust. Võlatunnistus sõlmiti 7,5 kuud pärast

kostja töösuhte lõppemist, mis näitab samuti heade kommete vastasust.

11. Kuna võlatunnistus on tühine, puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt leppetrahvi ja

viiviseid.

12. Juhul, kui leiab tõendamist, et kostjal on võlgnevuse tasumise kohustus antud

võlatunnistuse alusel, palub kostja kohaldada aegumist.

Maakohtu otsus

13. Harju Maakohus rahuldas 26.11.2019 otsusega hagi täielikult, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 59 255,88 eurot, mis koosneb põhivõlast 36 200 eurot, leppetrahvist 500 eurot

ja kohtuotsuse tegemise ajaks (26.11.2019) sissenõutavaks muutunud viivisest 22 555,88

eurot.

Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks viivise määraga 0,066% päevas kuni põhivõla

36 200 eurot tasumiseni alates 27.11.2019, kuid mitte üle 13 144,12 euro ning jättis

menetluskulud kostja kanda.

14. Maakohus leidis, et pooled on 06.06.2013 kokkuleppe pealkirjast ja sisust tulenevalt

sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse. Kostja on võtnud omaks, et allkirjastas vaidlusaluse

võlatunnistuse. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks võlatunnistus

tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 järgi. See, et võlatunnistus on kostjat

koormav ja puudub poolte kohustuste tasakaal, on võlatunnistuse olemuslik probleem, mis

ei saa iseenesest tuua kaasa vastuolu heade kommetega. Kostja ei ole esitanud ega

tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada võlatunnistuse vastuolu heade kommetega.

Kostja väited tema survestamise kohta võlatunnistuse vormistamisel on ebamäärased ja

tõendamata. Kostja pole tuginenud tehingu tühistamisele (TsÜS § 90).

15. Maakohus märkis, et võlatunnistuse konstitutiivsuse tõttu ei oma kostja väited varasema

võlgnevuse puudumise kohta tähendust ja need väited on ka tõendamata. Kostja on

selgitanud, et võlatunnistus sõlmiti tema töökohustuste täitmise käigus kolmandatel isikutel

hageja ees tekkinud ja täitmata jäänud kohustuste hüvitamiseks, kuid kostja väited tema

vastutuse puudumise kohta on maakohtu hinnangul ebamäärased.

16. Maakohtu hinnangul on kostja selgitused laenulepingu kohta vastuolulised ja kohus luges

tõendatuks hageja väite, et kostja maksed on tehtud vaidlusaluse võlatunnistuse alusel.

17. Maakohus leidis, et kuna hagi esitati 10.04.2019, siis kohustused (summas 12 391,43

eurot), mis muutusid sissenõutavaks 2017. a ja 2018. a ei saa mingil juhul olla aegunud.

Lisaks leidis maakohus, et kostja poolt maksete tegemisega tunnustas kostja oma võlga ja

Tsiviilasi nr 2-19-5601

4 (9)

selle aegumine katkes (TsÜS § 158). Seega on 2017. a tehtud osamaksete tõttu hageja nõude

aegumine välistatud.

18. Põhjusel, et põhivõlg jäi kokkulepitud ajaks tasumata, on hagejal õigus nõuda

võlatunnistuse alusel kostjalt võlatunnistuse p 2.3 alusel leppetrahvi 500 eurot. Kostja ei

ole sellele kohustusele esitanud muid vastuväiteid peale võlatunnistuse tühisuse ja nõude

aegumise vastuväidete, mis maakohtu hinnangul on mõlemad ümber lükatud.

19. Maakohus leidis, et ka viivisenõue on põhjendatud. Võlatunnistuse kohaselt on hagejal

õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% õigeaegselt tasumata summalt päevas, kuid hageja on

esitanud selle nõude osalisena, nõudes viivist määraga 0,066% päevas. 10.04.2019

hagiavalduse seisuga oli viivisenõude suurus 17 060,72 eurot. Perioodi 11.04.2019 kuni

26.11.2019 (kohtuotsuse tegemise päev) osas on viivise summa 5 495,16 eurot. Kuupäevale

26.11.2019 järgnevalt, perioodilt kuni põhivõla 36 200 eurot tasumiseni, mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,66% päevas kuni põhivõla tasumiseni.

Apellatsioonkaebus

20. Maakohtu otsuse peale esitas kostja 06.01.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt

palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

21. Kostja leiab, et maakohus rikkus hagi rahuldamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja

hindas valesti tõendeid. Maakohtu otsusest ei nähtu seda, kuidas kohus leidis, et poolte

vahel sõlmitud võlatunnistuses on väljendatud poolte tegelik tahe.

22. Kostja ei ole tegelikkuses saanud hagejalt laenu, samuti ei ole kostja põhjustanud hagejale

kahju. Võlatunnistus on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Võlatunnistus on sõlmitud kostjale

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja samuti on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna tegelikkuses mingit võlgnevust

kostjal hageja ees ei ole. Kostja töötas hageja juures alates 20.09.2005 kuni 20.10.2012.

Seega on võlatunnistus sõlmitud 7,5 kuud peale kostja töösuhte lõppemist hageja juures. Ei

ole loogiline, et kahe isiku vahel sõlmitakse võlatunnistus ajal, kui nende vahel puuduvad

sel ajal mistahes suhted. On ka loogiliselt mõistetav, et võlatunnistus sõlmitakse ajal kui

tekib võlakohustus (laenu andmine), saab teatavaks (puudujäägi ilmsiks tulek) või hiljemalt

töötaja viimasel tööpäeval tagamaks kohustatud isiku poolt töösuhte ajal tekkinud

kohustuse täitmine töösuhte lõppemisel. Nimetatud asjaolude esinemisel oleks

võlatunnistus deklaratiivne, mitte konstitutiivne.

23. Kohtul lasub eelmenetluses selgitamiskohustus. Kui kohus leidis, et tõendid olid kostja

väidete tõendamiseks puudulikud, oleks kohus pidanud kostjale tema tõendamiskoormist

selgitama kohtuistungil.

24. Maakohus on koostanud 11.10.2019 menetlusosalistele kirja, milles on märgitud, et

„Kostjal on võimalik hageja 10.10.2019 seisukohale soovi korral vastata. Tähtpäev selleks

on 31.10.2019.“ Nimetatud kirja ei ole aga maakohus kostjale kätte toimetanud. Kostja

esindaja sai sellest kirjast teada e-toimikust 02.01.2020, s.o peale maakohtu otsuse

tegemist. Seega ei saanud kostja hageja 10.10.2019 seisukohale vastata temast sõltumata

asjaoludel. Sellega rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust.

25. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjal oli perioodiliste maksete tegemisega tahe

tunnustada kogu võlga. Kostja on tasunud hagejale 2013. aastal 2100 eurot ja 2014. aastal

1500 eurot. Võlatunnistuse kohaselt kuulus perioodil 2013. aasta algus kuni 2015. aasta

lõpp tasumisele 18 314,93 eurot. Hageja poolt esitatud nõudest 14 714 eurot (tasumisele

Tsiviilasi nr 2-19-5601

5 (9)

kuulunud 18 314,93 eurot, millest on lahutatud tasutud 3 600 eurot) on aegunud. Samuti on

aegunud TsÜS 144 järgi nimetatud nõudelt kõrvalnõuded.

26. Hageja seadusliku esindaja VA poolt istungil antud ütlustest nähtub, et tegemist oli

klientide võlgnevustega hageja ees. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt

klientide tasumata arveid.

Vastustaja seisukoht

27. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning

kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

28. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus põhivõla,

suuremas kui 25 085,07 eurot, välja mõistmise osas tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu. Kolleegium peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse asja

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb

osaliselt rahuldada. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb

menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta hageja kanda 20 % ulatuses ja kostja kanda 80

% ulatuses.

29. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, leides, et tegemist

on konstitutiivse võlatunnistusega.

30. Pooled ei vaidle, et kostja allkirjastas 06.06.2013 kuupäevaga dokumendi pealkirjaga

„Konstitutiivne võlatunnistus“, milles kohustus tasuma hagejale 40 000 eurot alates

20.06.2013 igakuiste maksetena hiljemalt 20.04.2018. Pooled ei vaidle ka selle üle, et

kostja on tasunud hagejale 3800 eurot, hageja on kostjalt nõudnud ka ülejäänud osa

tasumist, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole kostja

vaidlustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et kostja poolt tehtud maksed olid tehtud

võlatunnistuse, mitte laenulepingu raames ning tuvastatud ei ole kostja survestamine hageja

poolt.

Seega vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse

võlatunnistusega, kas tegemist on heade kommetega vastuolus oleva võlatunnistusega ning kas

osaliselt võib hageja nõue maksete tasumiseks olla aegunud.

31. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja

poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt

nt Riigikohtu 6.09.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13 ja otsust tsiviilasjas nr 3-21-

21-06, p 17). Hageja on tõendina esitanud 06.06.2013 kuupäevaga dokumendi pealkirjaga

„Konstitutiivne võlatunnistus“ (tl 5). Hageja hinnangul nähtub juba antud võlatunnistusest,

et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei

nõustu.

Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga

võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise

teel, kohaldades mh võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). VÕS §

29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Riigikohus on märkinud, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja

eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja

tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Seega tuleb poolte ühise tahte väljaselgitamiseks hinnata

lisaks esitatud võlatunnistusele ka muid asjas esitatud tõendeid ja poolte väiteid nende tõendite

Tsiviilasi nr 2-19-5601

6 (9)

osas. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda

end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus

(vt Riigikohtu 17.03.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Võlatunnistus võib aga olla

deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest

loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-

13-34922, p 12.2). Pelgalt võlatunnistuse pealkirjas ja selle sisus märgitud võlatunnistuse liigist

ei piisa kolleegiumi hinnangul antud juhul selleks, et lugeda vaidlusalune võlatunnistus

konstitutiivseks. Konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu välistab kolleegiumi hinnangul antud

juhul see, et tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega. Kostja on esile toonud, et ta

tegeles hageja juures töötades kauba tarnimise ja väljasaatmisega ning hageja süüdistas kostjat

kauba kaotsiminekus ja nõudis kostjalt seetõttu võlatunnistuse allkirjastamist. Seega võib

hagejal olla kostja vastu nõue tulenevalt töölepingu rikkumisest, mille tõttu ei saa

võlatunnistuses kokkulepitud kohustuse näol tegemist olla abstraktse kohustusega.

Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu jaatab oma apellatsioonkaebuses ka kostja ise.

32. Deklaratiivse

võlatunnistuse

andmise

menetlusõiguslikuks

tagajärjeks

on

tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1). Seega

piisas käesolevas asjas hageja poolt tõendina võlatunnistuse esitamisest ja kostja pidi

seejärel tõendama, et tal ei ole hageja ees kohustust kokku summas 40 000 eurot.

Kolleegiumi hinnangul kostja seda tõendanud ei ole. Kostja taotletud tunnistaja AS ütluste

kohaselt tunnistaja midagi hageja ja kostja vahelise võlatunnistuse sõlmimise asjaolude

kohta ei tea. Samas kinnitas tunnistaja, et hageja klientidelt raha kättesaamine oli hageja

töötaja ülesanne, kauba puudujääki esines ja selle ulatuses võeti hiljem raha töötaja palgast

maha (tl 50-51). Seega ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust, et kostjal hageja ees

kohustust ei saanud olla. Tunnistaja ütlusi selle kohta, et kauba kaotsimineku eest vastutas

töötaja, kinnitab ka vande all üle kuulatud hageja seaduslik esindaja VA, kes lisas, et

kostjaga võlatunnistuse allkirjastamine toimus kauba kaotsimineku tõttu, mille eest töötaja

(antud juhul kostja) vastutas (tl 48-50). Ühtegi muud tõendit, millega kostja oleks soovinud

tõendada võlatunnistuse aluskohustuse puudumist, ei ole kohtule esitatud. Eelnevast

järeldab kolleegium, et kostja oli 06.06.2013 võlatunnistusega kinnitanud olemasolevat

võlgnevust hageja ees.

33. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus on jätnud kostjale selgitamata deklaratiivse

võlatunnistuse puhul tõendamist vajavad asjaolud ja see on tinginud ebaõige kohtulahendi

tegemise. Kostja on ise enda vastuses hagile saanud aru, et deklaratiivse võlatunnistuse

puhul on tõendamiskoormus ümber pöördunud ja kostjal tuleb tõendada aluskohustuse

puudumist. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kumbki pool kohustatud hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja esitas

võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet

ei ole olemas, oleks kostjal tulnud oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 02.05.2018

otsust tsiviilasjas nr 213-34922, p 13.3). Kostja on käesolevas asjas taotlenud kohtult

tunnistaja ülekuulamist selleks, et tõendada võlasuhete puudumist hageja ees ning

maakohus on kostja taotluse rahuldanud. Maakohus ei pidanud sellises olukorras

täiendavalt selgitama, mida on kostjal vajalik tõendada. Lisaks sai maakohus

selgitamiskohustuse puhul arvestada ka sellega, et kostjat esindab õigusteadmistega

lepinguline esindaja.

34. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlatunnistus on tühine vastuolu tõttu heade

kommetega. Kostja on heade kommete vastasusena esile toonud selle, et võlatunnistus on

Tsiviilasi nr 2-19-5601

7 (9)

sõlmitud kostjale ebasoodsatel tingimustel ja vastastikuste kohustuste väärtus on

tasakaalust väljas. Kostja väitel tuleneb eeltoodu sellest, et kostjal hageja ees võlgnevust ei

ole. Kuna kohus tuvastas, et kostja oli 06.06.2013 võlatunnistusega kinnitanud

olemasolevat võlgnevust hageja ees, ei saa sellest tulenevalt olla tegemist olukorraga, kus

vastastikuste kohustuste väärtus oleks tasakaalust väljas. Võlatunnistus selleks

sõlmitaksegi, et luua kas iseseisev kohustus või kinnitada olemasolevat kohustust, mistõttu

selle puhul ei tõusetu õigustatud poole kohustuse olemasolu küsimus. Mida peab kostja

silmas ebasoodsate tingimuste all, ei ole kostja kohtule selgitanud. Samuti ei saa asjaolu, et

võlatunnistus on sõlmitud pärast kostja töösuhte lõppemist, olla aluseks järeldusele, et

tegemist oleks heade kommete vastase võlatunnistusega.

35. Võlatunnistuse liigis eksimine ei põhjustanud aga käesolevas asjas ebaõiget lahendit, vaid

selle põhjustas osaliselt maakohtu ekslik aegumise sätete kohaldamine. Maakohus tuvastas

õigesti, et hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 2017. aastal ja 2018. aastal ei saa

olla aegunud, kuid maakohus luges ebaõigesti aegumise varasemalt sissenõutavaks

muutunud nõude osas katkenuks sellega, et kostja tasus maksed osaliselt ja selliselt justkui

tunnustas TsÜS § 158 kohaselt kogu hageja nõuet. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb

aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2

järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises,

intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Riigikohus on varasemas praktikas

selgitanud, et perioodiliste maksete korral võib eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude

osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes selle summa osas, milles

kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult

tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 20. detsembri

2017. a otsust tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 20.1-20.2). Käesolevas asjas ei ole hageja

põhjendanud ega tõendanud, et tasutud maksetest suuremas osas oleks kostja hageja nõuet

tunnustanud, mistõttu tuleb lähtuda eeldusest, et tasumata maksete osas ei ole kostja hageja

nõuet tunnustanud ja nõude aegumine enne 2017. aastat ei ole katkenud.

Muid

nõude katkemise

ega

peatumise

aluseid

ei

ole

pooled

oma menetlusdokumentides esile toonud.

36. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise

kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus,

kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta

lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitas hagi

12.04.2019, mistõttu aegus hageja nõue TsÜS § 154 lg 1 alusel 2013. aastal kuni 2015.

aastal sissenõutavaks muutunud osas.

Vastavalt 06.06.2013 võlatunnistuse punktile 2.1.1. kohustus kostja tasuma perioodil

20.06.2013 kuni 20.05.2014 igakuiselt 300 eurot. Perioodil 20.06.2014 kuni 20.03.2018

kohustus kostja vastavalt võlatunnistuse punktile 2.1.2. tasuma igakuiselt 774,47 eurot (tl 5).

Seega kohustus kostja tasuma perioodil 20.06.2013 kuni 31.12.2015 kokku 18 314,93 eurot.

Kostja tasus sel perioodil kokku summas 3600 eurot (tl 9). Seega muutus perioodil 20.06.2014

kuni 31.12.2015 sissenõutavaks tasumata osas kokku 14 714,93 eurot, mis on hagi esitamise

ajaks aegunud, mistõttu moodustab hageja rahuldamisele kuuluv nõue põhivõla osas 25 085,07

eurot (= 40 000 – 14 714,93 – 200). Ülejäänud põhivõla ulatuses tuleb jätta hagi rahuldamata.

37. Kostja väitel on hageja leppetrahvi nõue alusetu, kuna tegemist on tühise võlatunnistusega.

Muid vastuväiteid leppetrahvi nõude osas ei ole kostja esitanud. Kolleegium leidis

eelnevalt, et võlatunnistus ei ole tühine. Seega on maakohus kostjalt hageja kasuks

leppetrahvi summas 500 eurot õigesti välja mõistnud ja selles osas jääb maakohtu otsus

muutmata.

Tsiviilasi nr 2-19-5601

8 (9)

38. Hageja esitas viivise nõude alates 01.05.2016 tasumata maksetelt perioodi kohta kuni

20.04.2018 seisuga 10.04.2019 summas 17 060,72 eurot. Kostja väitel on tulenevalt

põhivõla osas nõude osalisest aegumisest, osaliselt aegunud ka viivise nõue. Kolleegium

kostjaga ei nõustu, kuna antud juhul ei ole hageja nõudnud viivist aegunud põhinõude osalt.

Esimene makse, millelt hageja viivist arvestas, on 01.05.2016 ja nõue selle makse osas

aegunud ei ole. Seega on maakohus õigesti hageja viivise nõude rahuldanud ja selles osas

maakohtu otsus muutmisele ei kuulu. Lisaks on maakohus õigesti rahuldanud hageja

edasiulatuva viivise nõude, kuid tulenevalt põhivõla väiksemas osas väljamõistmisest,

kuulub vähendamisele ka maakohtu resolutsioonis märgitud edasiulatuvalt makstava

viivise ulatus, milleks on, arvestades maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivist, 2 529,19 eurot.

39. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas ise uue

otsuse tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Kolleegiumi

hinnangul on põhjendatud maakohtu menetluskulude jaotuse osas lähtuda TsMS § 163 lg 1

järgi proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusest. Kuna hageja põhinõue kuulub

rahuldamisele osaliselt, kuid leppetrahvi ja viivisenõue rahuldatakse täielikult, siis

arvestades välja mõistetud kogusummat, on hagi rahuldamise määr 80%. Selles ulatuses

tuleb menetluskulud kanda kostjal ja hagejal seega 20%.

40. Arvestades

apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, on

põhjendatud

jaotada apellatsiooniastme kulud samuti TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt

kaebuse rahuldamise ulatusega. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse vähem kui pooles

ulatuses, on põhjendatud jätta apellatsiooniastme menetluskulud 20% ulatuses hageja

kanda ning 80% ulatuses kostja kanda.

41. Praegusel juhul ei ole maakohus kostja menetluskulusid kindlaks määranud. Seega ei

määra, lähtudes Riigikohtu poolt 20. aprilli 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 p-s 21

TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 osas antud tõlgendusest, kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks

ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Ande Tänav

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.06.2021 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-

5601 ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2020. a otsus samas tsiviilasjas

osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning

rahuldas hagi (st osas, millega mõisteti XX-lt Aktsiaseltsi SINITTA kasuks

välja põhivõlg 25 085 eurot 7 senti, leppetrahv 500 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 22 555 eurot 88 senti ja viivis määraga 0,066% päevas

alates 27. novembrist 2019 kuni põhivõla 25 085 euro 7 sendi tasumiseni,

kuid mitte rohkem kui 2529 eurot 19 senti), samuti menetluskulude osas.

Osas, milles Tallinna Ringkonnakohus jättis Aktsiaseltsi SINITTA hagi

Tsiviilasi nr 2-19-5601

9 (9)

XX vastu aegumise tõttu rahuldamata (st 14 714 euro 93 sendi põhivõla

osas), on ringkonnakohtu otsus jõustunud.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Rahuldada XX kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.