2-17-6487/150 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIME L

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Otsuse teatavaks tegemise aeg

5. juuni 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-6487

Tsiviilasi

Danske Bank A/S hagi XX ja YY vastu solidaarselt

kahju hüvitamiseks, alternatiivselt YY vastu alusetult

saadu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. oktoobri 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Danske Bank A/S apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

159 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Danske

Bank

A/S

(Taani

Kuningriigi

äriregistrikood

61126228),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Maris Vutt

Hageja poolel iseseisva nõudeta kolmas isik House

Capital OÜ (registrikood 12417596), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate ühine lepinguline esindaja Vladimir Seppik

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Danske Bank A/S 14. mai 2020. a korduv taotlus 20. novembril

2019 esitatud tõendite vastuvõtmiseks (apellatsioonkaebuse lisad 1-5).

2. Mitte võtta asja juurde XX ja YY 20. mail 2020 esitatud tõendit (Tallinna

Ringkonnakohtu 15. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-18947).

3. Jätta Harju Maakohtu 5. juuni 2020. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-17-6487

muutmata, kuid täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti Danske Bank A/S 26. septembri

2019. a taotlus 11. septembri 2019. a kohtuistungi protokolli parandamiseks

rahuldamata ning XX ja YY 3. juuni 2019. a vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata

(resolutsiooni p-d 1 ja 2).

4. Jätta Danske Bank A/S apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Danske Bank A/S kanda ja House Capital OÜ

menetluskulud tema enda kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2 (9)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Kassatsioonkaebuselt

tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Danske Bank A/S (hageja) esitas tsiviilasjas nr 2-14-7385 7. juulil 2015 Harju Maakohtule

XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu vastuhagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt enda

kasuks välja kahjuhüvitise 88 222 eurot või kostjalt II alusetult saadu 159 000 eurot.

Menetluskulude palus hageja jätta kostjate kanda.

Maakohus eraldas 24. aprilli 2017. a määrusega vastuhagi iseseisvasse menetlusse. Hageja

esitas 1. aprillil 2019 hagi tervikteksti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2008 lepingu, millega seati hageja kasuks

kostjatele kuuluvatele Tallinnas Lai tn 20-1, Lai tn 20-3 ja Lai tn 20-4 asuvatele

korteriomanditele (korteriomandid) hüpoteegid hüpoteegisummaga 843 633,76 eurot. Kostjad

kohustusid lepinguga alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga koormatud korteriomandite

suhtes. Hageja esitas kostjate korteriomandite suhtes eelnimetatud lepingu alusel 3. mail 2011

täitmisavaldused, mille alusel alustati täitemenetlused täiteasjades nr 024/2011/1268 ja

024/2011/1269 (täiteasjad). Kostjad esitasid 28. augustil 2011 tsiviilasjas nr 2-11-29868 hagi

täiteasjades sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Harju Maakohus jättis hagiavalduse

4. oktoobri 2012. a kohtuotsusega rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 7. oktoobril 2013. Kostjad

esitasid 18. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-7385 täiteasjades sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Kostjate taotluse alusel peatas kohus 10. märtsi 2014. a, 17. oktoobri 2014. a ja

11. veebruari 2015. a määrustega täiteasjades täitemenetluse. Kohus jättis kostjate hagi

rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 29. oktoobril 2018. Korteriomandid võõrandati 14. jaanuari

2019. a enampakkumisel ostuhinnaga 900 000 eurot.

Kostjate tegevuse tõttu ei saanud hageja täitemenetlusega täiteasjades edasi minna, kostjatele

kuuluvate kinnistute sundmüügist saadava tulemi arvelt enda nõuet rahuldada ega nõude

rahuldamisest saadavat raha enda majandustegevuses kasutada. Kostjad käitusid tahtlikult

heade kommete vastaselt, esitades üksteise järel kaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi. Kostjad püüdsid teises hagis tuua kunstlikult välja asjaolusid varasemas menetluses

esitatust erinevalt, tuginedes tehingute tühisusele, olles teadlikud tühisuse aluste puudumisest.

Kostjad rikkusid kohustust alluda kohesele sundtäitmisele. Hagejal jäi kostjate tegevuse tõttu

majandustegevuses saamata 88 222 eurot tulu. Kostja II rikkus korteriomandite väljaüürimisega

hageja pandiõigust ja sai alates 1. aprillist 2014 kuni kinnistute võõrandamiseni 14. jaanuaril

2019 korteriomandite väljaüürimiselt igakuist tulu 2900 eurot.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjate vastuväidete kohaselt ei käitunud kostjad heade kommete vastaselt. Kostjad ei ole hagi

tagamise taotluse esitamisel tuginenud teadlikult valeandmetele või esitanud hagi tagamise

põhjendamiseks võltsitud dokumente. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 ei

võimalda kahjuna hüvitada saamata jäänud tulu. Hagi on hagis märgitud asjaolude õigsust

3 (9)

eeldades võimatu rahuldada. Hageja on kohustatud tõendama, et tal jäid laenulepingud

sõlmimata põhjusel, et tal ei olnud hagi tagamise tõttu saamata jäänud raha puudumise tõttu

võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja II sai üüritulu hagis märgitud ulatuses. Kostja II ei ole hageja

pandiõigust rikkunud. 5. augusti 2008 hüpoteegi seadmise lepingu p 1.5.1 kohaselt teadis

hageja üürilepingu sõlmimisest ning oli sellega nõus. Kostja II ei ole hageja arvel midagi

saanud. Hageja ei ole tõendanud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 333 järgi oli vajalik hageja

nõusolek üürilepingu sõlmimiseks.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 21. oktoobri 2019. a otsusega hagi kostjate vastu solidaarselt kahju

88 222 euro hüvitamiseks rahuldamata ja kostja II vastu alusetult saadu 159 000 euro

väljamõistmiseks läbi vaatamata. Samuti tühistas maakohus 26. septembri 2019. a määrusega

kohaldatud hagi tagamise. Hageja taotluse protokolli parandamiseks ja kostjate vastuväite

kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.

Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt kahju hüvitamist kahel alternatiivsel alusel: heade

kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahjuna võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1

p 8 alusel ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe rikkumisena tekitatud kahjuna.

Maakohus kontrollis VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt esmalt, kas hagejal on õigus kohesele

sundtäitmisele allumise kokkuleppest tulenevate kohustuste rikkumise eest nõuda kostjatelt

kahju hüvitamist lepingulisel alusel. Vaidlust ei ole, et 5. augusti 2008. a lepingus leppisid

hageja ja kostjad kokku igakordse omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele

hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Maakohtu hinnangul ei tulene kohese sundtäitmise

kokkuleppest ega ka täitemenetluse seadustikust kinnisasja omanikule või kokkuleppe

sõlminud isikule kohustust teha aktiivseid toiminguid või hoiduda teatud tegevusest.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 11 sätestab võlgniku õiguse esitada sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja

kehtivusele. Viidatud sättest nähtub mh, et kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe

eesmärgiks on anda lepingule täidetavus täitedokumendina, mitte välistada kinnisasja omaniku

õigus esitada sundtäitmisele vastuväiteid.

Eelnevat arvestades leidis maakohus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise

ja hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise taotlemisega tekitatud võimaliku kahju

ärahoidmine ei ole kohesele sundtäitmisele allumise kohustuse eesmärgiks. Seega ei ole hagejal

võimalik nõuda kostjatelt kahju hüvitamist kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe

rikkumisele tuginedes.

Seejärel kontrollis maakohus, kas kostjad on hagejale tekitanud kahju heade kommete vastase

tahtliku käitumisega. Maakohtu leidis VÕS § 1045 lg 1 p 8 tõlgendades, et korduva

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ja hagimenetluses hagi tagamise taotluse

esitamine saab olla heade kommetega vastuolus siis, kui võlgnik esitab hagis või hagi tagamise

avalduses teadvalt valeandmeid või põhistab oma taotlust võltsitud dokumendiga, samuti siis,

kui võlgnik on teadlik oma kohtusse pöördumise õiguse puudumisest. Vaidlust ei ole, et kostjad

on sundtäitmist vaidlustanud korduvalt – esmakordselt tsiviilasjas nr 2-11-29868 hagi

esitamisega ning teistkordselt tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi esitamisega.

Maakohtu arvates ei tõendanud hageja asjaolusid, millest nähtub kostjate poolt teadvalt

valeandmete esitamine või võltsitud dokumentidele tuginemine tsiviilasjas nr 2-14-7385

esitatud hagis ja täitemenetluse peatamiseks esitatud avaldustes. Kuigi kostjad soovisid

põhjendada tsiviilasjades nr 2-11-29868 ja 2-14-7385 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

nõuet samade asjaoludega, siis nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a otsusest

tsiviilasjas nr 2-11-29868, et Harju Maakohus jättis 29. augusti 2012. a määrusega rahuldamata

kostjate taotluse hagi aluse muutmiseks. Hagi aluse muutmisega nõustumisest keeldumise

4 (9)

tagajärjeks loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses (TsMS

§ 372 lg 6). Korduvalt samas nõudes esitatud hagi põhjendamine asjaoludega, mille

menetlemisest kohus on eelnevalt teises kohtuasjas keeldunud, ei ole võimalik samastada

valeandmete või ebaõigete andmete teadvalt esitamisega, kuivõrd asjaolude puudumist ei ole

jõustunud kohtuotsusega tuvastatud.

Maakohtu hinnangul ei olnud kostjad teadlikud asjaoludest, millest võib tuleneda nende

käitumise heade kommetega vastuolu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi teistkordsel

esitamisel. Tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi esitamise ajal puudus TMS § 221 rakenduspraktika

osas, mis käsitles korduva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubatavust.

Selge rakenduspraktika puudumine nähtub mh sellest, et Tallinna Ringkonnakohus pidas

21. augusti 2017. a määruses tsiviilasjas nr 2-14-7385 korduva sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamist lubatavaks. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides on kehtivat

õigust selgitatud alles Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määruses tsiviilasjas nr 2-14-7385.

Asjaoludest ei nähtu, et kostjad olid hagi esitamise ajal või pärast seda kuni viidatud Riigikohtu

määruse tegemiseni teadlikud sellest, et neil puudus õigus esitada korduvat sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi. Kostjad ei pidanud õigusliku regulatsiooni ebaselgust arvestades

oma õiguse puudumist teadma. Eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud kostjate tahtlikku

heade kommete vastast käitumist ja hagejal puudub õigus nõuda kostjatelt kahju hüvitamist.

Maakohus märkis, et hageja ei tõendanud, et kostjate poolt võlgnetava summa mittetasumise

tõttu jäi mõni laenuleping sõlmimata (VÕS § 128 lg 4). Laenulepingute sõlmimata jäämine ei

nähtu mh tõendina esitatud eksperdi arvamusest. Seetõttu ei saaks hageja nõuda kostjatelt kahju

hüvitamist isegi siis, kui kostjad oleksid käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt.

Viimasena kontrollis maakohus VÕS § 1037 lg 1 alusel hageja alternatiivset nõuet kostja II

vastu alusetult saadu 159 000 euro väljamõistmiseks ja leidis, et see tuleb jätta TsMS § 423 lg

2 p 2 alusel läbivaatamata.

Hageja põhjendas nõuet kostja II vastu sellega, et kostja II sai hüpoteegiga koormatud

korteriomandite väljaüürimisest igakuist üüritulu 2900 eurot ning ei ole kandnud kinnistute

haldamisega seotud kulusid. Kostja II on hageja pandiõiguse arvel teeninud kokku 159 000

eurot ja seeläbi alusetult rikastunud. Maakohus leidis, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid,

millest nähtub kostja II poolt hageja kui hüpoteegipidaja õiguste kahjustamine AÕS § 333

mõttes. Hüpoteekidega koormatud korteriomandite kolmandate isikute kasutusse andmisega

teostab korteriomanik enda õigust kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada. Hageja ei ole

põhjendanud oma nõuet sellega, et tema sundtäitmisele esitatud nõuet ei ole rahuldatud

üürinõude arvel. Seejuures ei ole hageja välja toonud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks

täitemenetluses pööratud sissenõue üürinõudele. Seetõttu ei saa asja lahendamisel kohaldada

ka AÕS § 344. Eeltoodut arvestades ei ole kostja II vastu esitatud alternatiivse nõude

rahuldamine isegi hageja avaldatud asjaolude õigsuse korral võimalik.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ja läbivaatamata ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada

või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks. Koos apellatsioonkaebusega esitas

hageja uued tõendid (apellatsioonkaebuse lisad 1–5) ja taotluse hageja asendamiseks House

Capital OÜ-ga või tema menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kaasamiseks.

Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult, et kostjad ei pidanud enne

Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määruse tegemist olema teadlikud, et neil puudus õigus esitada

korduvat sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Maakohus tõlgendas VÕS § 1044 lg-t 2,

§ 1045 lg 1 p 8 ja TMS § 221 lg-t 11 valesti.

Hageja nõue kostjate vastu solidaarselt kahju 88 222 euro hüvitamiseks põhineb väitel, et

kostjad esitasid heade kommete vastaselt järjestikku kohtusse kaks sundtäitmise lubamatuks

5 (9)

tunnistamise hagi, et vältida korteriomandite sundvõõrandamist täitemenetluses. Hagis ja

apellatsioonkaebuse p-s 2.1.1 toodud faktiliste asjaolude kronoloogia põhjal tuleb järeldada, et

kostjad pidid olema alates 2011. a oktoobrist teadlikud sellest, et nende nõude

materiaalõiguslikud alused on sisutud. Selleks, et isikule oleks võimalik omistada heade

kommete vastane käitumine, ei pea kohus olema teinud lõplikku menetluslikku otsustust selle

kohta, kas esitatud hagi on perspektiivitu või mitte. Heade kommete vastane käitumine seisnes

praegusel juhul asjaolus, et kostjad esitasid perspektiivituid hagisid, eesmärgiga takistada

täitemenetluse läbiviimist. Teise isiku majandustegevuse põhjendamatut piiramist on

kohtupraktikas peetud heade kommete vastaseks mitmel korral, eeskätt globaalsete

tagatiskokkulepete osas. Vaidlust ei saa olla, et vastuolus heade kommetega on ka selline

käitumine, kus majandusvabadust piiratakse alustel, mis on teadaolevalt ebaõiged või

eesmärkidel, mida saavutada ei saa.

Maakohus tuvastas vastuoluliselt, valesti ja põhjendamatult, et asjatundja arvamusega ei ole

hageja tõendanud saamata jäänud tulu suurust ja selleks, et saamata jäänud tulu saaks nõuda,

tulnuks hagejal ära näidata, et hagejal jäid sõlmimata konkreetsed laenulepingud. Kui kostjad

ei oleks esitanud tsiviilasjas nr 2-14-7385 hagi ega teist täpselt samadel faktilistel asjaoludel

põhinevat sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, oleks hageja saanud realiseerida

hüpoteegi ja kasutada saadud tulemit oma majandustegevuses. Konkreetsete laenulepingute

sõlmimata jätmise tõendamiskoormuse hagejale panemine on ebamõistlik ja vastuolus

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg-st 1 tuleneva pangasaladuse hoidmise kohustusega ning

jätaks krediidiasutused õiguskaitseta. Lisaks võimaldab VÕS § 127 lg 6 kahju ulatuse kindlaks

määrata kohtul. Hagejal ei saanudki jääda 843 633,76 euro ulatuses konkreetsed laenulepingud

sõlmimata, sest vastasel juhul ei oleks hageja saanud aktsiakapitali miinimumnõuetele

mittevastavuse tõttu krediidiasutusena tegutseda (KAS § 35).

Maakohus tõlgendas valesti AÕS § 333, kui leidis, et hageja heidab kostjale II ette korterite

väljaüürimist ja sellest tulu saamist. Hageja etteheide põhineb sellel, et kostja II taotletud hagi

tagamine tsiviilasjas 2-14-7385 peatas õigustamatult täitemenetluse kostja II suhtes, mistõttu

kostjal II õnnestus hageja arvel teenida korteriomanditelt üüritulu kokku 159 000 eurot. Kostja

II rikkus hageja pandiõigust olenemata sellest, kas tema käitumist saab pidada heade kommete

vastaseks või hüpoteegi seadmise lepingu rikkumiseks.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulude paluvad kostjad jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹

alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium täiendab maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega jäeti hageja 26. septembri 2019. a taotlus

11. septembri 2019. a kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata ja kostjate 3. juuni

2019. a vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2).

Pooled ei ole eeltoodud maakohtu otsustuste peale vastuväiteid apellatsioonimenetluses

esitanud (TsMS § 660 lg-d 1 ja 2).

7. Esmalt lahendab kolleegium menetluslikud taotlused.

Hageja esitas 14. mail 2020 korduva taotluse apellatsioonkaebusega esitatud tõendite

vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus on 8. jaanuari 2020. a määrusega otsustanud jätta vastu

võtmata apellatsioonkaebuse lisad 1-5 (II kd, tl 63-64). Kolleegium ei näe põhjust oma

varasemat seisukohta tõendite vastuvõtmata jätmise osas muuta. Hageja saab võimalikule

rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (TsMS § 696 lg 2).

6 (9)

Kostjad on 20. mai 2020. a seisukohaga esitanud dokumentaalse tõendi – Tallinna

Ringkonnakohtu 15. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-18947. Võib eeldada, et kostjad

taotlevad nimetatud tõendi asja juurde võtmist, et tõendada kostja II majanduslikku olukorda.

Kolleegiumi hinnangul ei ole tõendi esitamine lubatav. Kostjad ei ole tõendi esitamise lubavust

põhjendanud ning TsMS § 652 lg 4 järgi jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta.

8. Hageja esitas kostjate vastu solidaarselt 88 222 euro suuruse kahju (saamata jäänud tulu)

hüvitamise nõude, leides, et tegemist on heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS §

1045 lg 1 p 8) ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe rikkumisega tekitatud kahjuga.

Alternatiivselt nõudis hageja kostjalt II 159 000 euro (üüritulu) väljamõistmist.

9. Esmalt käsitleb kolleegium kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet. Hageja nõude

aluseks on asjaolu, et kostjad takistasid täitemenetluse läbiviimist kahe järjestikuse

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega ning seeläbi tekkis hagejal saamata

jäänud tulu. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel ja leidis, et

tõendamata on kostjate tahtlik heade kommete vastane käitumine. Maakohtu järeldust, et

hagejal ei ole võimalik nõuda kostjatelt kahju hüvitamist lepingulisel alusel (kohese

sundtäitmise allumise kokkuleppe rikkumine), ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

9.1. Maakohtu tuvastatud ja menetlusosaliste vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid

pooled 5. augustil 2008 ühishüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise ja hüpoteegi seadmise

lepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse (edaspidi leping), mille alusel seati Tallinnas

Lai 20-1, 20-3 ja 20-4 asuvatele kostja II korteriomanditele (korteriomandid) hüpoteegid

kogusummas 843 633,76 eurot. Kostja II võttis kohustuse alluda hageja nõudel sundtäitmisele

hüpoteegisumma ulatuses (lepingu p-d 2.1 ja 3.2; V kd, tl 11-17). Hageja avalduste alusel

algatati hüpoteekide realiseerimiseks kostjate vastu täitemenetlused nr 024/2011/1268 ja

024/2011/1269. Kostjad esitasid 28. juunil 2011 hageja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, paludes ühtlasi hagi tagamise korras sundtäitmine peatada (tsiviilasi nr 2-11-

29868, esimene sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi). Harju Maakohus jättis 4. oktoobri

2012. a otsusega kostjate hagi rahuldamata, tühistades ka hagi tagamise (V kd, tl 18-25).

Maakohtu otsus jõustus 7. oktoobril 2013 (V kd, tl 37).

Kostjad esitasid uue hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, paludes ühtlasi hagi

tagamise korras sundtäitmine peatada (tsiviilasi nr 2-14-7385, teine sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi). Täitemenetlus oli täiteasjades kohtu määruste alusel peatatud. Hageja nõuab

saamata jäänud tulu perioodi 10. märts 2014 kuni 29. oktoober 2018 eest, mis koosneb saamata

jäänud intressitulust (82 409 eurot) ja saamata jäänud lepingutasudest (5813 eurot). Hageja

leiab, et kui kostjad oleksid 843 633,76 eurot tähtaegselt tagastanud, oleks hageja saanud

nimetatud summa ulatuses kasutada oma omakapitali laenude väljastamiseks ja teenida sellelt

keskmist intressitootlust vahemikus 1,6 % kuni 2,4 % aastas, samuti saanud lepingutasusid.

Selguse huvides märgib kolleegium, et hageja nõudis tsiviilasjas nr 2-15-4981 esimese

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise tõttu saamata jäänud tulu perioodi 1. juuli

2011 kuni 7. oktoober 2013 eest 75 393,12 eurot (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 1).

9.2. Kohtupraktikas on leitud, et pole välistatud, et hageja vastutab hagi tagamisega kostjale

kahju tekitamise eest muul alusel. Näiteks juhul, kui hageja on hagi tagamise taotluse esitamisel

tuginenud teadlikult valeandmetele või kui ta on esitanud hagi tagamise taotluse

põhjendamiseks võltsitud dokumente, võib tema selline tegevus olla kvalifitseeritav tahtliku

heade kommete vastase tegevusena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 13 ja selles viidatud kohtupraktika).

9.3. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu seisukohta, et kostjad ei olnud teise

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise ajal või pärast seda kuni Riigikohtu

21. veebruari 2018. a määruse tegemiseni teadlikud sellest, et neil puudus õigus esitada

korduvalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

7 (9)

Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega, et kostjad ei ole toime pannud VÕS §

1045 lg 1 p 8 järgi kvalifitseeritavat õigusvastast tegu ning seda TsMS § 654 lg 6 järgi täies

ulatuses ei korda (maakohtu otsuse p 7).

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse.

Kui hageja on need asjaolud tõendanud, siis on kostjatel vastutusest vabanemiseks võimalik

tõendada, et kahju tekitanud isik ei olnud õigusvastase teo toimepanekus süüdi. Hageja pidi

nõude eeldusena tõendama, et kostjate tegu oli vastuolus heade kommetega ning nende tahtlus

oli suunatud kannatanu kahjustamisele, sest tahtlus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul

õigusvastasuse element. Samuti piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellest, et kostjad

mõistsid oma käitumise õigusvastasust ja möönsid, et see võib tuua hagejale kaasa kahju.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostjad käitusid teist

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades tahtlikult heade kommete vastaselt, viies

kohtud tahtlikult hagi tagamiseks eksitusse. Maakohus tuvastas, et kostjad soovisid esimeses

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis hagi alust muuta, kuid maakohus seda TsMS § 376

lg 1 alusel ei lubanud (Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-

29868, p 48; V kd, tl 26-36). See tingis ka kostjate poolt teise sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamise, mille menetlemist pidas ringkonnakohus samas asjas tehtud

21. augusti 2017. a määrusega võimalikuks. Eeltoodust saab teha hageja arvamusest

vastupidise järelduse – kostjad ei saanud olla teadlikud oma kohtusse pöördumise õiguse

puudumisest. Maakohus on hageja väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt hinnanud ning ei ole

eeltoodud asjaolu tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust selles osas maakohtu otsust tühistada.

10. Praeguses asjas puudub vaidlus, et hageja nõuab hagi tagamisega tekitatud kahju

hüvitamist, mis on õiguslikult kvalifitseeritav TsMS § 391 alusel. Kuna hagi esitamise ajal

kehtinud kohtupraktika kohaselt ei olnud TsMS § 391 lg 1 alusel hüvitatav saamata jäänud tulu,

esitas hageja hagi deliktiõiguslikul alusel.

10.1. Kolleegiumi hinnangul tuleb hageja nõude lahendamisel kohaldada ka TsMS § 391 lg 1

p 1. Eeltoodud asjaolu on tingitud kohtupraktika muutumisest. Riigikohus leidis 30. aprilli

2020. a tsiviilasja nr 2-17-2152 otsuse p-s 14, et TsMS § 391 lg 1 kaitse-eesmärgiks on kaitsta

kostjat ka saamata jäänud tulu kui kahju tekkimise eest. Ringkonnakohus on andnud pooltele

võimaluse TsMS § 391 kohaldamise eelduste osas oma seisukoha esitamiseks.

10.2. TsMS § 391 alusel kahju hüvitamise peamiseks erinevusteks võrreldes VÕS 53. peatükis

reguleeritud deliktilise vastutusega on esiteks asjaolu, et TsMS § 391 ei eelda nõude

rahuldamiseks kahjustaja süü ega õigusvastasuse tuvastamist. Eeltoodud alusel kahju

hüvitamine eeldab hagi tagamise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjusliku seose tuvastamist

(VÕS § 127 lg 4) ning seejärel hageja nõutava kahju hüvitatavust (VÕS § 127 lg 2).

Kohtupraktikas on leitud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu

hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12). Hagejal kui pangal tuli saamata jäänud tulu hüvitamiseks

tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata

(välja laenamata) ja seega tulu saamata just hagi tagamise tõttu täitemenetluse peatamisel.

10.3. Maakohus on hageja nõude deliktiõiguslikul alusel lahendamisel leidnud, et hageja ei ole

tõendanud, et kostjate poolt võlgnetava summa mittetasumise tõttu jäi mõni laenuleping

sõlmimata (maakohtu otsuse p 8). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja

esitatud asjatundja arvamus ei tõenda, et täitemenetluses saamata jäänud raha 843 633,76 euro

puudumise tõttu polnud hagejal võimalusi laenude väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi

avaldasid (I kd, tl 49-51). Maakohus on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud VÕS

§ 127 lg-t 4 ja § 128 lg-t 4. Hageja ei ole tõendanud, et tal jäid laenulepingud sõlmimata seetõttu,

et tal polnud (täitemenetluses saamata jäänud) raha puudumise tõttu võimalusi laenude

8 (9)

väljaandmiseks klientidele, kes selleks soovi avaldasid. Kui hageja suutis eeltoodust hoolimata

teenindada kõiki oma laenukliente, ei ole saamata jäänud tulu hüvitamise nõudel alust. Hageja

hinnangul ei saa hagejale sellist tõendamiskoormist nõude esitamisel panna ning talle tuleks

tagada abstraktse kahju hüvitisena vähemasti turupõhine intress raha kasutamise eest.

10.4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust maakohtust teistsuguse

järelduse tegemiseks. Eeltoodud põhimõtet põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohus

selgitanud ka eespool viidatud tsiviilasja nr 2-15-4981 otsuse p-s 16, kus hageja nõudis kostjalt

II esimese sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise tõttu kahjuna saamata jäänud

tulu hüvitamist.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et asjaolu, et hageja on

krediidiasutus, ei anna põhjust hageja suhtes teistsuguse tõendamisstandardi kasutamiseks.

Nõustuda ei saa hageja väitega, et ta ei saanud tõendeid esitada, sest see oleks tinginud

pangasaladuseks olevate andmete avaldamise. TsMS § 38 lg 1 p 6 võimaldab menetluse

kinniseks kuulutamist pangasaladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole

saladuse kaitse huvist suurem. Vaatamata hageja enda põhjendustele ei nõua hageja turupõhist

intressi raha kasutamise eest, vaid saamata jäänud intressitulu on välja arvutatud filiaali

laenuportfelli keskmise tootluse alusel (vt arvamuse p 4.1; I kd tl 50). Samuti ei ole tegemist

VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamise olukorraga, sest nende sätete kohaldamine

eeldab, et kahju tekitamine on kindlaks tehtud ning tõendamisraskused puudutavad üksnes

nõude suurust.

10.5. Kuivõrd üks nõude eeldustest puudub, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata hagejale

tekkinud kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg 2 järgi.

11. Hageja vaidlustab maakohtu otsust ka osas, millega maakohus jättis hageja alternatiivse

nõude kostja II vastu TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohus leidis, et isegi kui

eeldada hageja esitatud asjaolude õigsust, ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik.

Hageja selgitab apellatsioonkaebuses, et ei heida kostjale II ette korterite väljaüürimist ja sellest

tulu saamist, vaid rikkumise aluseks on asjaolu, et kohest sundtäitmist takistades kostja II

rikastus, teenides täitemenetluse peatamise ajal üüritulu 159 000 eurot. Kolleegium peab

vajalikuks märkida, et eespool viidatud tsiviilasjas nr 2-15-4981 nõudis hageja kostjalt II

lepingu p-de 2.3 ja 2.7 alusel leppetrahvi 16 872,67 eurot selle eest, et kostja II andis hageja

loata vaidlusalused korteriomandid kolmanda isiku kasutusse väljaspool tavapärast majandus-

ja kutsetegevust, kahjustades sellega hageja huve. Seega saaks hageja AÕS § 333 järgi nõuda

kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja § 161 lg 2 alusel osas,

mida leppetrahv ei katnud. Praeguses asjas nõuab hageja kostjalt II väidetavalt teenitud üüritulu

väljaandmist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja sellisel viisil esitatud nõuet

kostja II vastu – üüritulu väljaandmine – ei saa hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ühegi

õigusnormi alusel rahuldada. Üürinõudele pööratakse hüpoteegi realiseerimisel sissenõue TMS

§ 139 alusel koos kinnisasjaga ning hüpoteegipidajal on õigus nõuda üürnikult kinnisasja

omaniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sh õigus esitada hagi üürniku

vastu kohustuse täimiseks sel viisil (AÕS § 344). Kinnisasja ja üürinõude arestimisel ei muutu

hüpoteegipidaja üürileandjaks.

12. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohus on põhjendamatult vastuhagi eraldi

hagina menetlusse võtmisel teinud koopiad tsiviilasja nr 2-14-7385 materjalidest. Enamus

nendes neljas köites olevatest dokumentidest ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust ning

puudus vajadus nende asja juurde võtmiseks.

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg 2 alusel tema enda

kanda. Kostjatel menetluskulude puudumise tõttu jäävad nende suurus kindlaks määramata.

9 (9)

14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler