3-19-1868/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1868

Haldusasi

XXi kaebus Maksu- ja Tolliameti 18.07.2019 otsuse nr 13-

21/00433-2 ja 09.09.2019 vaideotsuse nr 6-1/4451-2

tühistamiseks

ning

MTA

kohustamiseks

asja

uuesti

otsustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja — XX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis

Uusorg

Vastustaja — Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Diana

Talpsepp

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

3. Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ning tema pereliikmete ees- ja

perekonnanimed tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.07.2020, mis on puhkepäevale

langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 20.06.2019 Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotluse maksuvõla kustutamiseks.

2. Maksu- ja Tolliamet jättis 18.07.2019 otsusega nr 13-21/00433-2 XX taotluse rahuldamata ja ei

kustutanud maksuvõlga.

3-19-1868

2(8)

3. Kuna XX MTA 18.07.2019 otsusega ei nõustunud, esitas ta sellele vaide. Maksu- ja Tolliamet

jättis 09.09.2019 vaideotsusega nr 6-1/4451-2 esitatud vaide rahuldamata.

4. Seejärel esitas XX maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule.

Kohus vaatab asja läbi kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

5. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole 18.07.2019 otsuse tegemisel rakendanud korrektselt

diskretsiooniõigust, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Vaides esitatud täiendavad väited ja

selgitused on maksuhaldur vaideotsuse tegemisel jätnud tähelepanuta. Lähtuvalt eeltoodust palub

kaebaja tühistada Maksu- ja Tolliameti 18.07.2019 otsus nr 13-21/00433-2 ja kohustada Maksu- ja

Tolliametit uuesti läbi vaatama kaebaja maksuvõla kustutamise taotlust. Kaebuse seisukohad on

järgmised:

5.1. 30.05.2018 suri kaebaja ema YY raske haiguse tagajärjel. Kaebaja päris emale kuulunud vara ja

kohustused, sh korteriomandi ja II pensionisamba osakud ning korteriomandiga seotud

laenukohustuse (laenujääk pärandi vormistamisel 47 866,26 eurot). Kaebaja igakuised sissetulekud

ei olnud piisavad muude kulude kõrval ka laenu teenindamiseks. Seetõttu soovis kaebaja kasutada

seadusest tulenevat õigust võõrandada pärimisel saadud II pensionisamba osakud AS-ile

Pensionikeskus. Kuna kaebajal puudus vajadus ühekordse väljamakse saamiseks, soovis kaebaja,

osakuid võõrandada osade kaupa, et igakuiselt saadud väljamaksetest teenindada laenukohustust.

Viidates seadusele teatas Pensionikeskus AS, et see ei ole võimalik. Selle tulemusena tegi AS

Pensionikeskus kaebajale väljamakse summas 14 935,68 eurot. Tehtud väljamakselt peeti kinni

tulumaks 2987,14 eurot.

5.2. Saadud väljamakse suurendas kaebaja tulu selliselt, et isiku maksuvabaks tuluks arvestati 0 eurot.

Ilma Pensionikeskus AS-ilt saadud väljamakseta oleks kaebaja aastatulu olnud 14 280,01 eurot ning

maksuvaba tulu suurus 6000 eurot. Koos Pensionikeskus AS-ilt saadud väljamaksega ületas kaebaja

aastatulu aga 25 200 eurot, mille tõttu kuulus kaebajal juurdemaksmisele tulumaks summas 1017,78

eurot.

5.3. Kaebaja esitas taotluse maksuvõla ajatamiseks ning 01.07.2019 otsusega ajatas Maksu- ja

Tolliamet maksuvõla selliselt, et kaebaja pidi tasuma igakuiselt 93 eurot kuni 31.05.2020.

5.4. 20.06.2019 esitas kaebaja Maksu- ja Tolliametile taotluse maksuvõla kustutamiseks. Kaebaja

põhjendas, miks maksuvõla sissenõudmine on ebaõiglane kaebajast mitteolenevatel põhjustel, mis

maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg-st 3 tulenevalt on maksuvõla kustutamise aluseks.

6. Kaebaja hinnangul ei nähtu vaidlusalusest otsusest, et maksuhaldur oleks sisuliselt rakendanud

kaalutlusõigust ja kaalunud otsuse tegemist. Maksuhaldur on otsuse tegemisel ilmselgelt rikkunud ka

kaalutlusreeglit, mille kohaselt ei tohiks otsuse langetamisel tugineda asjassepuutumatutele

kaalutlustele.

6.1. Maksuhaldur märgib oma otsuses, et ainuüksi makseraskustes olek ei anna alust maksuvõla

kustutamiseks. Samas jätab maksuhaldur tähelepanuta, et kaebaja ei ole oma maksuvõla kustutamise

taotluses tuginenud suutmatusele lõpptulemusena maksuvõlga tasuda, vaid asjaolule, et maksuvõla

sissenõudmine on ebaõiglane, kuna see tekkis kaebaja ema surma tulemusena tekkinud asjaolude

tõttu. Lisaks eeltoodule märgib kaebaja täiendavalt, et vaideotsuse tegemisel, on maksuhaldur

vaidlusaluse 18.07.2019 otsuse tegemist püüdnud põhjendada näiteks kaebaja sotsiaalmeediast

nähtava infoga, mis on esitatud taotluse lahendamise seisukohast samuti täielikult asjassepuutumatu.

6.2. Rahandusministeeriumi veebilehel avaldatud andmete kohaselt on Eesti Vabariigi 2019.a tulude

maht 11 060 000 000 eurot. Kaebaja taotles maksuvõla kustutamist summas 1017,78 eurot, mis

moodustab 2019.a eelarve tuludest 0,000000092%. Seega puudub ilmselgelt vaidlus selles, et juhul,

3-19-1868

3(8)

kui maksuhaldur rahuldanuks kaebaja taotluse, puudunuks sellel sisuliselt igasugune mõju

riigieelarvele ja sellest tulenevalt ka avalikele huvidele.

6.3. Vastustaja on tähelepanuta jätnud, et kaebaja n-ö ootamatu lisatulu teenimine oli tingitud tema

ema surmast, mis ei olnud kaebaja poolt kontrollitav ja sellele järgnevatest asjaoludest, mis olid ema

saabunud surmale paratamatuks tagajärjeks. Maksuvõla tekkimine oli seega tingitud kaebajast

mitteolenevatest asjaoludest ja seetõttu on selle sissenõudmine ebaõiglane.

6.4. Kuna kaebajal oli vaja emalt päritud korteriomandi laenumakseid teenindada, siis oli ta sunnitud

II pensionisamba osakud võõrandama ühe korraga ning riigi poolt seatud piirangute tõttu

võõrandamisest saadud tulu teenima ühe korraga 2018.a. Kaebajast ei sõltunud ema surm ega ka

laenumaksete tasumise kohustuse tekkimine. Kuna laenumaksete teenindamiseks oli kaebajal vaja

täiendavaid vahendeid, ei olnud välditav ka II pensionisamba osakute võõrandamine. Kaebaja

saanuks vältida tulumaksukohustuse tekkimist ulatuses üksnes siis, kui riik võimaldanuks

pärandusena saadud II pensionisamba osakud võõrandada osade kaupa või oleks seadus võimaldanud

Pensionikeskus AS-il tasuda II pensionisamba osakute eest kaebajale osade kaupa. Riigi seatud

regulatsioonide tulemusena ei olnud see aga võimalik.

6.5. Kaebaja ei nõustu maksuhalduriga, justkui oleks maksuvõla kustutamine ebaõiglane kõigi teiste

maksukohustuslaste suhtes ning et see välistab maksuvõla kustutamise. Esmalt märgib kaebaja, et

maksuhaldur ei ole oma otsuses välja toonud, kui palju üldse on temaga täpselt samas olukorras

olevaid isikuid, st kes on pidanud vanema surma järgselt lahkunu võetud kohustuste täitmiseks

võõrandama lahkunult päranduks saadud II pensionisamba osakud. Vastupidiselt maksuhaldurile on

kaebaja seisukohal, et hoopis kaebajat ei kohelda võrselt kõigi nende isikutega, kes on pärandina

saanud mingi muu vara, mitte II pensionisamba osakud ja võõrandavad selle vara pärandina saadud

kohustuste täitmiseks. Ükskõik millise muu vara võõrandamisel ei ole riik seadnud piiranguid selle

võõrandamiseks osade kaupa või leppida ostjaga kokku, et vara eest tasumine toimub osade kaupa.

6.6. Seega asetati kaebaja oluliselt ebavõrdsemasse olukorda võrreldes nende isikutega, kes pärivad

väärtpabereid, kinnisvara, vallasvara vms, mille võõrandamisel on võimalik vabalt kokku leppida

võõrandamise maht, tulu laekumise aeg jne. Maksuvõla kustutamise meetme kaudu on maksuhalduri

võimalus riigi tekitatud ebavõrdsus kõrvaldada.

7. 2019. aasta detsembrikuus võeti vastu tulumaksuseaduse (TuMS) muudatused, millega täiendati

TuMS § 23 lõikega 4 selliselt, et kalendriaasta neljandas kvartalis välja makstud sünnitushüvitiselt,

lapsendamishüvitiselt ja koondamishüvitiselt on inimesel õigus taotleda tuludeklaratsioonis

maksukohustuse ümberarvestamist. Tähelepanuväärne on, et kuigi seadus jõustus alles 2020 aasta 1.

jaanuarist, rakendatakse seda tagasiulatuvalt 2018. aasta 1. jaanuarist.

7.1. Kaebaja olukord on sünnituslehtede kaasusega analoogne selles mõttes, et temalegi laekus

ootamatult

suurem

summa,

mida

ei

õnnestunud

taotlusest

hoolimata

erinevate

maksustamisperioodide vahel jaotada.

7.2. Ka kogumispensioni reformi viimane muudatus, millega kõik kogumispensioni II samba

väljamaksed jäetakse füüsilise isiku maksuvaba tulu arvestusest välja (TuMS § 23 lg 5) toetab kaebaja

positsiooni. Selle muudatuse kohaselt, kui inimene võtab oma raha pensioni kogumise ajal II sambast

välja, tuleb tal küll tasuda ära tulumaks, kuid see väljamakse ei mõjuta tema maksuvaba tulu arvestust

ega suurenda tema maksukoormust seoses tema teiste tuludega, mida ta saab samal aastal. Lisaks

pensioni kogumise ajal tehtavatele II samba väljamaksetele hõlmab muudatus ka väljamakseid, mida

tehakse II sambaga liitunud isiku pärijatele. Kui pärija ei lase päritud II samba vara oma kontole

kanda, aga võtab selle välja, tuleb tal tasuda tulumaks, kuid see väljamakse ei mõjuta tema maksuvaba

tulu arvestust.

7.3. Nagu näha, on seadusandja tahe olnud nii sünnituslehtede kui ka pensionireformi näite puhul

selge – likvideerida ebaõiglased olukorrad, mis tekitavad maksukoormust – olemas on kõik eeldused,

et maksuhaldur võiks kustutada kaebajal tekkinud maksuvõla.

3-19-1868

4(8)

Vastustaja seisukohad

8. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õiguspärased,

maksuhaldur on kaalutlusõigust teostanud korrektselt ja kaalutlusotsus on piisavalt põhjendatud.

8.1. Teatud erandlikel juhtudel on maksuhaldurile antud volitused jätta seaduses sätestatud

maksusummad sisse nõudmata. Üheks selliseks erandiks on maksuvõla kustutamise võimalus MKS

§ 114 alusel. MKS § 114 lg 3 kohaselt võib maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul

taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane

maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. Maksuvõla

kustutamise otsustamine toimub MKS § 114 lg 3 järgi vastava kaalutlusotsuse tegemisega.

8.2. MKS § 114 lg 3 peamine eesmärk on maksumaksjate võrdne kohtlemine, vältides seejuures

olukordi, kus maksuvõla sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate

asjaolude tõttu. Silmas on peetud erandlikke olukordi, kus maksuseaduse kohaselt oleks maksu

sissenõudmine õigustatud, kuid konkreetses olukorras konkreetselt maksumaksjalt oleks võla

sissenõudmine ebaõiglane. Maksuvõlgnevuse kustutamine on kõrvalekalle ühetaolise maksustamise

põhimõttest, kuid selle eesmärk ei ole ega saa olla uue ebaõigluse tekitamine, vaid püüd taastada

õiglus olukorras, mida ei ole võimalik ette näha.

9. Maksuhaldur selgitas oma otsuses selgelt, mis oli käesoleval juhul kaebaja tulumaksukohustuse

tekkimise põhjuseks (tulumaksukohustust mõjutanud asjaolu) ning põhjendas sealjuures, miks ei

olnud tegemist kaebaja tahtest sõltumatu olukorraga. Maksuhaldur nõustub, et kaebajal puudus

võimalus ema surma ette näha ning seda kuidagi mõjutada. Küll aga ei saa seda käesoleval juhul

lugeda põhjuseks, miks kaebajal täiendav maksukohustus tekkis. Kaebaja maksukohustus (nagu on

maksuhaldur ka oma otsuses ja vaideotsuses selgitanud) oli tingitud tema otsusest pärand vastu võtta

ning pärandina saadud pensioniosakud seejärel võõrandada. Pärandi vastuvõtmine, ega II

pensionisamba osakute võõrandamine ei ole seadusest tulenevalt kohustuslik ning kaebajale

vältimatu. Eeltoodu tõttu ei saanud tegemist olla kaebaja tahtest sõltumatu olukorraga ning kaebaja

maksukohustust põhjustanud asjaolusid oli kaebajal võimalik vältida.

9.1. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuse langetamisel arvestanud ning selgelt põhistanud asjaolusid,

millest nähtus kaebaja teadlikkus tulevikus tekkida võivast olukorrast (maksukohustuse tekkimine),

mis väljendus kaebaja tegutsemisviisis pärandvara realiseerimisel (maksuvabastuse uue korra

jõustumine juba 01.01.2018.a; II pensionisamba väljamakse taotlemine esmalt osade kaupa). Seega

on maksuhaldur oma otsuses ära näidanud, et kaebaja teadis, et tal tekib II pensionisambast saadud

väljamaksega tulumaksukohustus ning pärandvara realiseerimine ei olnud tingitud vääramatust jõust

ega olnud kaebaja tahtest sõltumatu.

9.2. Kaebajal oli võimalik valida, kas võtta päritud pensioniosakud rahas välja (realiseerida) või

kanda need oma pensionikontole. Seega sõltus 2018. aastal nö maksuvabastust kaotava lisatulu ja

tulumaksukohustuse tekkimine või mittetekkimine kaebaja esitajast endast ning kaebaja ei teinud

maksukohustuse vältimiseks vajalikke samme (ei kandnud pensioniosakuid oma pensionikontole),

vaid otsustas pensioniosakud realiseerida. Kui kaebaja oleks päritud pensioniosakud oma

pensionikontole kanda lasknud, ei oleks tal täiendavat tulumaksukohustust tekkinud.

9.3. Veelgi enam, kaebajal oli lisaks võimalus valida ka seda, millises ulatuses pensioniosakud oma

pensionikontole kanda ja millises osas osakud realiseerida. Isegi kui kaebajal ei olnud võimalik

osakuid rahas välja võtta soovitud viie-kuue aasta jooksul, siis Pensionikeskus AS-i veebilehel oleva

selgituse kohaselt „on võimalik ka päritud osakutest ühe osa kandmine pärija pensionikontole ning

teise osa väljavõtmine rahas sama pärimisavalduse alusel“ (vt ka vaideotsuse p 15).

9.4. Maksuhaldur on nii oma otsuses kui ka vaideotsuses selgelt põhjendanud, et kaebaja on võrdses

olukorras kõigi teiste n-ö lisatulu saavate/teenivate isikutega põhjusel, et kõnealune

tulumaksuregulatsioon kehtib kõigile maksumaksjatele sarnaselt ning seega on kaebaja teiste samas

olukorras olevate isikutega võrdses olukorras.

3-19-1868

5(8)

9.5. Kaebaja on jätnud oma argumentatsioonis välja toomata asjaolu, et isegi kui jaatada seda, et

kaebaja maksuvõlg moodustab väga väikese osa Eesti Vabariigi 2019. a tulude mahust, tuleb

arvestada positiivse otsuse tegemise mõju avalikele huvidele laiemalt, kuivõrd mõju ei seisne üksnes

ühe isiku tulumaksu saamata jäämises. Kui maksuhaldur oleks teinud kaebaja suhtes positiivse

maksuvõla kustutamise otsuse üksnes põhjusel, et seadusandja ei ole maksumaksjale ette näinud

võimalust pensioniosakute realiseerimiseks osade kaupa (kuigi maksuhaldur on eelpool selgitanud,

et kaebajal oli sellegipoolest võimalus maksukohustust vältida), tähendaks see seda, et maksuhaldur

oleks kohustatud ka järgnevate taoliste taotluste puhul tegema sarnaselt kaebajale positiivse otsuse

maksuvõla kustutamise osas.

9.6. Kaebaja on muuhulgas oma kaebuses maksuhaldurile ette heitnud ka otsuse langetamisel asjasse

puutumatutele kaalutlustele tuginemist (kaebuse p 2.1.2.4), mille all peab kaebaja silmas kaebaja

majanduslikku seisundit (makseraskustes olek). Kaebaja väitel ei ole ta oma maksuvõla kustutamise

taotluses tuginenud suutmatusele lõpptulemusena maksuvõlga tasuda, kuid ometi on kaebaja

taotluses läbivalt kirjeldanud oma majanduslikku olukorda, maksevõimet, oma igakuiseid kulutusi

ning seda, kuidas need asjaolud tema olukorda mõjutavad, mistõttu Eesti riik ei peaks temalt lisa

tulumaksu küsima. Eeltoodust johtuvalt pidas maksuhaldur vajalikuks kaebajale üksnes selgitada, et

makseraskustes olemine ei anna iseenesest alust maksuvõla kustutamiseks selle sissenõudmise

ebaõigluse alusel, kuna sellega looks maksuhaldur ebaõiglase olukorra sarnases olukorras olevate

isikute suhtes.

9.7. II pensionisamba osakute realiseerimisel saadud raha puhul oli tegemist kaebaja tuluga ning

kuivõrd tulumaksukohustus lasub samade reeglite alusel kõigil lisatulu teenivatel isikutel, siis ei

pidanud maksuhaldur olukorda kaebaja suhtes ebavõrdseks ning üksnes ebaõigluse tunne ei ole piisav

põhjendus maksuvõla kustutamiseks. Selleks peab eksisteerima reaalne kaebaja tahtest sõltumatu

ebaõiglane olukord kaebaja suhtes, mille suhtes on maksuhaldur oma otsuses kindlaks teinud, et seda

ei eksisteeri.

10. Kaebaja olukorda ei ole võimalik vaadelda kui analoogset olukorda sünnitushüvitiste

maksmisega.

10.1. Sünnitushüvitis on ette nähtud 140 kalendripäeva eest ( ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 58 lg

1). Hüvitis on oma olemuselt mõeldud kasutamiseks 140 kalendripäevaks (enam kui neljaks kuuks),

ehk seniks, kuni lapsevanem hakkab saama vanemahüvitist. See makstakse aga rasedus- ja

sünnituspuhkusele jäädes välja korraga (RaKS § 53 lg 6). Olukorras, kus mitme kuu peale mõeldud

sünnitushüvitis makstakse välja aasta lõpus (olgugi, et see on mõeldud osaliselt kasutamiseks ka

järgmisel aastal), tuli varem kehtinud regulatsiooni järgi naistel hakata tuludeklaratsiooni järgi juurde

maksma. Sisuliselt tähendas see seda, et mõned naised jäid riigile võlgu üksnes “valel ajal”

sünnitamise tõttu.

10.2. Vastuvõetud pärandvara iseenesest Eestis maksustatav ei ole (TuMS § 15 lg 4 p 1). Küll aga

kui inimene hakkab pärandit realiseerima, tekib talle sissetulek, mida arvestatakse kui isiku täiendavat

tulu. Sama põhimõte kehtib ka kinnis- ja vallasvara pärimisel. Pärandina saadud pensioniosakute

realiseerimine on pärija enda valik. Kõigil pärijatel on võimalus oma pärandist loobuda või kanda

päritud pensioniosakud oma pensionikontole. Lisatulu ja tulumaksukohustuse tekkimine sõltus

kaebajast endast ning kaebaja ei astunud maksukohustuse vältimiseks vajalikke samme, vaid otsustas

pensioniosakud kogu ulatuses realiseerida.

10.3. Eeltoodule tuginedes on vastustaja hinnangul sünnitushüvitist puudutava seadusemuudatuse

osas selge, et seadusandja tahe TuMS § 23 täiendamisel lõikega 4 ei laiene olukordadele, kus pärandi

realiseerimisel tekib isikul maksukohustus. Kuivõrd kaebajat ei ole võrreldes teiste pärijatega kuidagi

ebavõrdselt koheldud ning tegemist ei ole MKS § 114 lg 3 mõistes ebaõiglase olukorraga, on

vastustaja endiselt seisukohal, et antud olukorras puuduvad eeldused kaebaja maksuvõla

kustutamiseks.

3-19-1868

6(8)

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Vaadanud läbi poolte seisukohad leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus ja

vaideotsus on õiguspärased ja põhjendatud. Nõustun siinkohal vaidlustatud haldusaktide

seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid üle korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

165 lg 2). Vastuseks kaebusele selgitan järgmist.

12. MKS § 114 lg 3 kohaselt võib riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud

kirjalikul taotlusel või põhjendatud erandjuhul omal algatusel kustutada tema maksuvõla, kui selle

sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude,

sealhulgas vääramatu jõu tõttu. Lisaks MKS § 114 lõikele 3 on maksuvõla kustutamist puudutav

regulatsioon toodud ka rahandusministri 02.05.2002 määrusega nr 61 kehtestatud „Maksuvõla

mahakandmise ja kustutamise korras“, mille § 51 lõikest 2 tulenevalt tuleb maksuvõla kustutamise

taotluses esitada: (i) asjaolud, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teiste maksukohustuslastega

võrreldes ebavõrdsesse olukorda; (ii) tõendid, et nende asjaolude tekkimine ei sõltunud taotleja

tahtest; (iii) tõendid, et asjaolud ei olnud välditavad; ja (iv) tõendid selle kohta, et taotlejal ei ole

võimalik neid kõrvaldada.

13. Nõustun kaebajaga, et maksuvõla kustutamise otsuse näol on tegemist maksuhalduri

kaalutlusotsusega, kus seadusandja on andnud maksuhaldurile õiguse, kuid samas ka kohustanud

teostama kaalutlusõigust vastavalt kõigile kaalutlusreeglitele. Kaalutlusõigus on haldusorganile

seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel.

Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg-d 1 ja

2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Kaalutlusõiguse alusel antud

haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja

eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna

kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides

kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

14. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti

andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).

15. Leian aga, et käesoleval juhul ei ole maksuhaldur otsuse tegemisel kaalutlusreegleid rikkunud

ning otsus vastab ka haldusaktile kehtestatud nõuetele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on MTA otsuse

tegemisel selgitanud nii maksuvõla kustutamise alust, kui ka maksuvõla sissenõudmise ebaõigluse

hindamise seisukohast olulisi komponente ning on selgitanud, miks käesoleval juhul ei ole maksuvõla

kustutamise tingimused täidetud. Samuti on asjakohane analüüs toodud vaideotsuses.

16. Maksuhaldurile antud õigus maksuvõlg kustutada kujutab endast kõrvalekallet ühetaolise

maksustamise põhimõttest, mille eesmärk saab olla vaid teatud erandlikel ja ettenägematutel

põhjustel kujunenud ebaõigluse likvideerimine. Ühetaolise maksustamise põhimõtte riivet õigustab

sellisel juhul vajadus tagada, et maksukohustuslasi koheldaks ka sisuliselt võrdselt (TlnRnKo nr 3-

14-52401 p 14). Maksuvõla kustutamine selle ebaõigluse tõttu on põhjendatud, kui maksuvõla

tasumine on osutunud võimatuks võlgnikust mitteolenevate asjaolude tõttu. Üldjuhul on silmas

peetud selliseid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maksukohustuse tekkimist ja mida ei olnud varem

võimalik ette näha (TlnRnKo nr 3-17-1144 p 14, RKHKo nr 3-3-1-56-07 p 14).

17. Maksuhaldur on kohaselt leidnud, et käesoleval juhul ei ole kaebaja tulumaksukohustuse

tekkimine käsitletav sellise erandliku asjaoluna, mis seaks kaebaja teiste sarnases olukorras olevate

maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda ning mis võimaldaks kaebaja maksuvõla

3-19-1868

7(8)

kustutamist MKS § 114 lg 3 alusel. Õige on viide, et kaebaja maksukohustus tekkis mitte kaebaja

ema surma tõttu vaid pärandvara (II pensionisamba osakute) realiseerimise tulemusena ning seega

kaebaja konkreetse tegevuse tulemusena, mida ei saa pidada selliseks, mida kaebajal ei olnud

võimalik vältida. Samuti, et asjaolul, et kaebajal ei olnud võimalik pensisoniosakuid osade kaupa

realiseerida, ei olnud kaebaja puhul võrreldes teiste isikutega tegemist kuidagi ebaõiglase olukorraga,

kuna samadel tingimustel tekib maksukohustus ka teistel sarnases olukorras olevatel isikutel.

Kaebaja, olles eelnevalt uurinud AS-ilt Pensionikeskus pensioniosakute osade kaupa võõrandamist,

pidi tulumaksukohustuse tekkimist ka möönma. Seejuures oli kaebajal võimalik siiski valida, millises

osas päritud pensioniosakud realiseerida, võttes vaid osa pensioniosakute eest raha välja ja ülejäänud

pensioniosakud kanda oma pensionikontole (vt vaideotsuse p 15, MTA 24.10.2020 vastus kaebusele

p 20). Seega oli kaebajal võimalik valida, mil viisil ja kui suures osas pensioniosakuid realiseerida ja

seeläbi oma tulumaksukohustuse tekkimist planeerida.

18. Maksuhaldur märgib vaideotsuse p-s 16, et kaebaja ei ole esitanud mitte ühtki tõendit või isegi

täpsemat arvestust, mis võimaldaks kontrollida, kas kõigi taotluses ja vaides loetletud kulude

kandmine oli vältimatu ning kas nende kulude kandmata jätmine seadnuks ohtu vaide esitaja

eksistentsi. Selliseid tõendeid ja arvestusi ei ole kaebaja esitanud ka kohtumenetluses. Asja

materjalidest nähtuvalt on kaebaja kasutanud ka võimalust maksukohustuse ajatamiseks ning

maksuhaldur on seda võimaldanud, mistõttu ei saa ka väita, et maksukohustuse tasumine paneks

kaebaja majanduslikult eriti raskesse olukorda. Seda ei ole väitnud ka kaebaja ise.

19. Kaebuse viited sellele, et kaebaja maksukohustus moodustab 2019.a. riigieelarve tuludest vaid

0,000000092 % ning seega ei oleks maksukohustuse kustutamine avalike huvidega vastuolus, ei ole

asjakohased, kuivõrd maksuvõla kustutamise kriteeriumiks ei ole maksukohustuse suurus, vaid

asjaolud, mis seavad isiku konkreetses situatsioonis teiste maksukohustuslastega võrreldes

ebavõrdsesse olukorda.

20. Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et maksuhaldur on maksuvõla kustutamata jätmise otsuse

tegemisel pidanud kinni kaalutlusotsuse tegemiseks ettenähtud reeglistikust ning otsuses toodud

kaalutlused on olnud asjakohased, mistõttu puudub alus maksuhalduri otsuse ja vaideotsuse

tühistamiseks. Kuivõrd tühistamisnõue jääb rahuldamata, puudub alus ka kohustamisnõude

rahuldamiseks.

21. Ma ei nõustu kaebajaga, et käesolevat olukorda saab hinnata analoogsena kaebaja poolt viidatud

erandiga tulumaksuseaduses seoses sünnitushüvitise maksmisega (TuMS § 23 lg 4). Vastustaja on

õigesti leidnud, et erinevalt olukorrast, kus puudub võimalus lapse sünni aega valida, oli kaebajal

võimalik vältida erakordse tulu tekkimist, jättes päritud pensioniosakud osaliselt või täielikult

võõrandamata ja kandes need endale üle. Ka oli kaebajal enne pärandi vastuvõtmist võimalik kaaluda,

kas ja mille arvelt on tal võimalik teenindada päritud korteriomandiga seotud laenukohustust. Sellest

tulenevalt ei ole kaebuse viited sünnitushüvitise saamisega seotud tulumaksu arvestamise erisustele

asjakohased.

22. Puutuvalt

kohustusliku

kogumispensioni

reformiga

kavandatava

muudatusega

tulumaksuseaduses, millega on plaanis TuMS §-i 23 lisada lg 5, viitan, et käesoleval hetkel ei ole

vastav seadus jõustunud, kuivõrd Vabariigi President on jätnud seaduse välja kuulutamata leides, et

tegemist on põhiseadusega vastuolus oleva seadusega. Selles tulenevalt ei analüüsi ma ka kaebaja

sellekohaseid viiteid.

Menetluskulud

23. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist kokku 705,53 euro ulatuses (riigilõiv 30,53 eurot

ja õigusabikulud 675 eurot). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud

jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

3-19-1868

8(8)

Isikuandmete avaldamise piiramine

24. Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja ning tema perekonnaliikmete ees- ja perekonnanimed

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma