2-18-16527/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-16527

Tsiviilasi

Ljudmilla Travitski hagi Aleksei Travitski vastu

kaasomandi lõpetamiseks

Aleksei Travitski vastuhagi Ljudmilla Travitski

vastu kaasomandi lõpetamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

7000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. novembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Travitski apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja/vastuhagis hageja): Aleksei Travitski

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Igor Sumarok

Vastustaja

(hageja/vastuhagis

kostja):

Ljudmilla

Travitski (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Urmas Mark

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta Viru Maakohtu 11. novembri 2019

otsuse resolutsiooni sõnastust.

2. Lugeda Viru Maakohtu 11. novembri 2019 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

„2.1. Rahuldada osaliselt Ljudmilla Travitski hagi Aleksei Travitski vastu kaasomandi

lõpetamiseks ja nõusoleku andmise kohustamiseks.

2.2. Jätta rahuldamata Aleksei Travitski vastuhagi Ljudmilla Travitski vastu kaasomandi

lõpetamiseks ja nõusoleku andmise kohustamiseks.

2.3. Lõpetada kaasomand kinnistule, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr 3249209, asukohaga X, ning jätta kinnistu Ljudmilla Travitski (isikukood

XXXXXXXXXXX) ainuomandisse.

2.4. Välja mõista Ljudmilla Travitskilt Aleksei Travitski kasuks hüvitis summas

31 341 eurot 55 senti.

2.5. Kohustada Aleksei Travitskit andma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5

tähenduses) tahteavaldus, et kinnistu, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr 3249209 asukohaga X, jääb Ljudmilla Travitski ainuomandisse, ning

nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) sama kinnisasja kinnistusraamatu

teise jao omanikukande, mille kohaselt on Aleksei Travitski viidatud kinnisasja kaasomanik,

kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna

kinnistusraamatusse Ljudmilla Travitski.

2.6. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.“

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Aleksei Travitski kanda.

4. Välja mõista Aleksei Travitskilt Ljudmilla Travitski kasuks menetluskulud

ringkonnakohtus 460 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ljudmilla Travitski (hageja) esitas 2. novembril 2018 Viru Maakohtule hagi Aleksei Travitski

(kostja) vastu kaasomandi lõpetamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on pooled X kinnistu kaasomanikud (kummalegi kuulub ½ mõttelist osa

kinnistust). Kinnistu ostmiseks võtsid laenu hageja vanemad. 19. oktoobri 2018 seisuga oli

laenujääk 19 884 eurot 68 senti. Laenulepingu lisatagatisena on kostja ja panga vahel sõlmitud

käendusleping. Lisaks sellele on kinnistu koormatud hüpoteegiga summas 800 000 krooni AS-i

Sampo Pank kasuks. Laenumakseid maksid hageja ja kostja võrdsetes osades.

Hageja kasutab kinnistut koos poolte alaealise poja A.A.ga. Kostja kasutus on piiratud tsiviilasjas

nr 2-18-11432 esialgse õiguskaitse korras kehtestatud lähenemiskeeluga, mille kohaselt ei või

kostja samaaegselt hagejaga kinnistul viibida.

Hageja soovis kaasomandi lõpetamist selliselt, et ta saab kinnistu ainuomanikuks ning maksab

kostjale õiglast hüvitist omandiõiguse kaotamise eest. Kaasomandiosa kaotamise eest makstava

hüvitise summast tuleb maha arvata kaasomandil lasuvate võlakohustuste maksumus. Samuti on

hageja nõus kaasomandi lõpetamisel ning tingimusel, et kinnistu jääb täielikult tema

ainuomandisse, kandma edaspidi kõik käenduslepingust tulenevad kulud solidaarselt

laenusaajatega.

2. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Kostja oli nõus kaasomandi lõpetamisega, kuid leidis, et

kinnistu on võimalik jagada kaheks võrdse pindalaga osaks, sh ka elamu, mida on tehniliselt

võimalik eraldada eraldusseinaga. Alternatiivselt nõustus kostja kinnistu jagamisega hageja

pakutud viisil, kui hageja tasub talle 40 000 euro suuruse hüvitise. Kinnistu maksumuseks on

80 000 eurot. Kinnistu ostmiseks oli võetud laen, mis oli vormistatud hageja vanemate nimele,

kuid laenu tagatiseks oli kostja vanemate korter Kohtla-Järvel. Kostja on laenulepingus märgitud

käendajana ning ta on vabatahtlikult maksnud pangale pool igakuistest maksetest, hageja maksab

laenu oma vanemate eest.

3. Kostja esitas 3. detsembril 2018 hageja vastu vastuhagi.

Vastuhagi kohaselt elavad pooled pärast abielu lahutamist ühes majas, kuid eraldi ruumides.

Kostja hoolitseb aastaringselt kinnistu eest, ta on kinnistut parandanud, hooldanud territooriumi

ning teinud hädavajalikke remondi- ja ehitustöid. Kostja soovis kaasomandi lõpetamist selliselt, et

kinnistu jagatakse kaasomanike vahel reaalosadeks. Kinnistu jagamine kaheks osaks on tehniliselt

võimalik. Ehitustehniliselt on võimalik jagada reaalosadeks ka kinnistul asuvad hooned.

Kostja palus jagada kinnistu vastavalt vastuhagile esitatud plaanile selliselt, et hageja omandisse

jääb maatüki ja hoone lõunapoolne osa, millest maatükk oleks pindalaga 794 m2 ja majaosa

130,75 m2. Kostja omandisse jääb maatüki ja hoone põhjapoolne osa, millest maatükk oleks

pindalaga 794 m2 ja majaosa 123,25 m2. Kinnistu jagamine kaheks reaalosaks oleks ka odavam,

kui hüvitise maksmine omandiõiguse kaotamise eest.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja ei ela majas alates 11. maist 2018, ka enne seda viibis

ta seal vaid episoodiliselt. Pärast abielu lahutamist (s.o alates 2016. aasta lõpust) ei ole kostja

teinud elamus mistahes ehitus- või remonditöid, ning ei ole osalenud ka kõrvalkulude katmises

(vesi, elekter, side). Ainsaks erandiks on tasu prügiveo eest, mille maksumus on vaid mõni euro

kuus. Poolte elamine kõrvuti, sisuliselt ühel territooriumil, on võimatu poolte keeruliste suhete

tõttu. Kinnistu jagamine reaalosadeks on vastuolus Narva linna üldplaneeringuga.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 11. novembri 2019 otsusega hagi osaliselt ja lõpetas kaasomandi

kinnistule selliselt, mille kohaselt kinnistu ainuomanikuks saab hageja. Hageja on kohustatud

tasuma kostjale hüvitist 31 341 eurot 55 senti. Maakohus kohustas kostjat sõlmima

asjaõiguslepingu ning andma nõusoleku kostjale kuuluvale ½ mõttelise osa kinnistust

omandiõiguse üleminekuks hageja ainuomandisse ning vastavasisulise kinnistusraamatu kande

tegemiseks. Maakohus asendas kostja nõusoleku kohtuotsusega. Maakohus jättis vastuhagi

rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda ning hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja kohtu selgitustele vaatamata esitanud tõendeid,

millest nähtuks, et kinnistu reaalosadeks jagamine on võimalik. Kaasomandis olevat kinnisasja

saab koos oluliste osadega jagada reaalosadeks üksnes erandjuhtudel. Ehitise kui kinnisasja olulise

osa reaalosadeks jagamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ja eksperdiarvamust,

mida praegusel juhul kohtule esitatud ei ole. Lisaks märkis maakohus, et poolte suhteid arvestades

ei nõustunud hageja kinnistu jagamisega reaalosadeks. Kuigi kaasomandi lõpetamiseks ei ole vaja

olulist põhjust, saab kohus kaasomandi lõpetamise viisi valikul arvestada mh poolte suhete ja

senise läbisaamisega. Olukorras, kus pooled ei ole saavutanud kinnisasja kasutamise kokkulepet,

võib asja reaalosadeks jagamine olla ebamõistlik ja kaasomanike huvide vastane (vt Riigikohtu

29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 12).

Tsiviilasjas nr 2-18-11423 oli kostjale esialgse õiguskaitse korras kehtestatud lähenemiskeeld.

Hageja on palunud kostjale lähenemiskeelu kohaldamist ka praeguses asjas. Seega ei ole kinnistu

reaalosadeks jagamine poolte pingelistest suhetest ja senisest läbisaamisest tulenevalt

põhjendatud. Eelneva tõttu jäi vastuhagi rahuldamata.

Kostja on alternatiivselt nõustunud kinnistu jagamisega hageja pakutud viisil. Kuna pooled on

nõustunud kinnistu jätmisega hageja omandisse, tähendab see kohtu hinnangul, et selline jagamise

viis on mõlema kaasomaniku huvides. Seega tuleb kaasomand lõpetada selliselt, et kinnistu

ainuomanikuks saab hageja.

Kostja esitatud eksperthinnangu kohaselt on kinnistu väärtus hüpoteeke arvestamata 80 000 eurot.

Pooltel ei ole vaidlust kinnistu väärtuse osas. Vaidlust ei ole ka selles, et esialgne laenuleping oli

sõlmitud kinnistu ostuks, laenumakseid tasusid hageja ja kostja võrdsetes osades. Menetluse

käigus on hageja sõlminud laenulepingu esialgse laenulepingu refinantseerimiseks. Hageja

vanemad ega kostja ei ole enam laenulepinguga seotud. Kohtuistungil teatas kostja, et ta ei ole uue

laenulepinguga seotud, kuid samas oli ta jätkuvalt nõus tasuma ka edaspidi ½ laenumaksetest.

Kostja on seega kinnistul kohustuse olemasolu tunnistanud. Vaidlust ei ole selles, et praegusel ajal

on lepingust tulenev laenu jääk 17 316 eurot 90 senti.

Selleks, et tagada kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule täielik rahaline hüvitis oma

omandiõiguse kaotamise eest, tuleb hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja arvestada

selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Lähtuda tuleb seejuures

kaasomandis oleva asja kui terviku harilikust väärtusest. Kuigi esmajoones jagatakse

kaasomandisse kuuluvaid esemeid ja varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel arvesse võtta ka

kaasomandil lasuvaid kohustusi.

Kohtuistungil teatas kostja, et soovib saada 2500 euro suurust hüvitist vallasvara eest. Vallasvara

koosseisu ega selle jagamise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, mistõttu on kostja taotlus

põhjendamatu.

Kostja teatas kohtule, et ta on müünud oma korteri ning tasunud kinnistu eest esimese sissemakse

171 536 krooni. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja tasus 29. septembril 2006 B.B.le

171 536 krooni. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, ta on oma lahusvara arvelt

kinnistu ostmisse panustanud. Kostja ei ole ka palunud sellega hüvitise arvutamisel arvestada.

Kostja on kogu menetluse kestel palunud hagejalt välja mõista hüvitis ½ kinnistu väärtusest

(40 000 eurot).

Arvestades kinnistu väärtust ja sellel lasuvaid kohustusi tuleb hagejal tasuda kostjale omandi

kaotuse eest hüvitis 31 341 eurot 55 senti ((80 000 – 17 316,90)/2).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei anna üksnes asjaolu, et tulevikus võivad esineda

mingisugused takistused kinnistu ümberkorraldamisel, alust vastuhagi rahuldamata jätmiseks. Sel

juhul rajatakse kohtuotsus vaid oletustele. Kostja konsulteeris omavalitsusega, kas kinnistu

reaalosadeks jagamine on võimalik, ja talle vastati jaatavalt. Hageja ei esitanud tõendeid, et sellise

jagamise realiseerimine on takistatud. Kui kohus rahuldaks vastuhagi, oleks see põhjenduseks nii

vastavate avalduste esitamiseks kui ka detailplaneeringu muutmiseks/koostamiseks.

Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Pooltega ei ole ekspertiisi läbiviimise vajadust

arutatud.

Praeguses asjas on maakohus jätnud hageja lähenemiskeelu kohaldamise taotluse rahuldamata.

Tsiviilasjas nr 2-18-11423 on lähenemiskeeld tühistatud.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks kinnistu reaalosadeks jagamine ei ole võimalik ega

põhjendatud.

Maakohus on vääralt kindlaks määranud hüvitise summa. 2018. aastal oli kinnistu väärtuseks

80 000 eurot. Hindaja teatas 11. detsembri 2019 kirjas kostjale, et kinnistu väärus on suurenenud

5000 – 10 000 euro võrra.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendit, millest nähtuvalt tasus kostja 29. septembril 2006

B.B.le 171 536 krooni. Poolte abielu oli sõlmitud 10. augustil 2010. Kinnistu oli soetatud 29.

septembril 2006 ja see ei ole poolte ühisvara. Kostja selgitas, et hageja isa kontole kantud raha on

saadud kostja korteri müügist ja on tasutud kinnistu eest esimese sissemaksena. Hageja ei ole

sellele vastu vaielnud. Vastuoluline ja üllatuslik on maakohtu seisukoht, et kostja ei esitanud

mistahes usaldusväärseid tõendeid, et ta on oma lahusvara arvelt kinnistu ostmisse panustanud.

Samuti on üllatuslik kohtu seisukoht, et kostja ei ole ka palunud sellega hüvitise arvutamisel

arvestada. See asjaolu tuleneb asja ja tõendi iseloomust. Isegi kui kostja ei taotlenud seda

sõnaselgelt, pidi maakohus selle välja selgitama.

Arvestades, et kostja tasus kinnistu ostmisel 10 963 eurot 15 senti isiklikest vahenditest, siis on

õiglane suurendada temale väljamakstavat hüvitist selle summa võrra. Enne abielu sõlmimist,

s.o lahusvara arvelt, tasus kostja laenu katmiseks B.B.le 104 805 krooni (6698 eurot 26 senti).

Seega on õiglane täiendavalt suurendada kostjale väljamakstavat hüvitist selle summa võrra.

Sellele vaatamata jääb kostja oma esialgse hüvitise summa juurde.

Maakohus on ekslikult leidnud, et vallasvara koosseisu ega selle jagamise kohta ei ole kohtule

tõendeid esitatud. Asja materjalides on olemas hageja esindaja 7. veebruari 2019 e-kiri, milles on

koduse vara väärtuseks märgitud 10 000 eurot.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb Viru

Maakohtu 11. novembri 2019 otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 sõnastust.

TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid kostja

tahteavaldusi see asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav õigustatud isiku ja

teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on KRS § 341 järgi nõutav

selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik),

kui seaduses ei sätestata teisiti. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega

antakse nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt kinnisasi on poolte kaasomand, kustutakse ja

tehakse hageja kohta ainuomaniku kanne.

Seega tuleb eelkõige kohustada kostjat andma vastav tahteavaldus ja seejärel nõusolek, kuid

maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 4 puudub kostja kohustus vastava tahahteavalduse

andmiseks. Seetõttu ringkonnakohus muudab resolutsiooni viidatud p-ti sõnastust (uue

numeratsiooni järgi p 2.5.).

Otsuse resolutsiooni selguse huvides muudab ringkonnakohus ka maakohtu otsuse resolutsiooni

p-i 3, jättes välja viimase lause ja lisades otsuse resolutsiooni p-i 2.4. järgmises sõnastuses: „Välja

mõista Ljudmilla Travitskilt Aleksei Travitski kasuks hüvitis summas 31 341 eurot 55 senti.“

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse

sisuliseks muutmiseks.

9. Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu X kinnistu osas kaasomandi

lõpetamiseks. Hageja ja kostja on kinnistu kaasomanikud (kummalegi kuulub ½ mõttelist osa

kinnistust). Kinnistusraamatu kohaselt sai hageja vaidlusaluse kinnistu kaasomanikuks 06.08.2018

ning kostja 18.09.2018 (I kd tl 6). Hageja taotles hagis kaasomandi lõpetamist viisil, et ta saab

kinnistu ainuomanikuks ning maksab kostjale hüvitist kaotatud kaasomandi osa eest. Kostja esitas

vastuhagi ja taotles kaasomandi lõpetamist viisil, et kaasomand jagatakse reaalosadeks.

Maakohus vaidlustatud otsusega lõpetas kaasomandi kinnistule viisil, mille kohaselt kinnistu

ainuomanikuks saab hageja ja hageja on kohustatud tasuma kostjale hüvitist summas 31 341 eurot

55 senti. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata.

10. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole poolte huve kaaludes diskretsiooni piire ületanud ega

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille

kohaselt hagi rahuldati ja vastuhagi jäi rahuldamata ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide

ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

11. Kostja esitatud apellatsioonkaebuses taotleb eelkõige vastuhagi rahuldamist ja kinnistu

jagamist reaalosadeks.

11.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kostja on taotlenud kinnistu

jagamist reaalosadeks, ei ole ta esitanud menetluse kestel tõendeid, millest nähtuks, et vaidlusaluse

kinnistu reaalosadeks jagamine on üldse võimalik. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu

seisukohaga, et kaasomandis oleval kinnisasjal paikneva ehitise kui kinnisasja olulise osa

reaalosadeks jagamise võimaluse hindamine nõuab tavaliselt eriteadmisi ja põhjendatud

eksperdiarvamust ning käesoleval juhul ei ole kostja neid kohtule esitanud.

Ringkonnakohus leiab, et kui kinnisasja soovitakse jagada reaalosadeks koos kinnistul asuva

ehitisega, siis on see võimalik vaid siis, kui saab eraldada ehitise reaalosad nii, et need säilitaksid

oma kasutusortstarbe ka siis, kui üks osadest häviks, s.o kaasomandis olevast ehitisest saab osa

eraldada vaid erandjuhtudel (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-03 p 26, tsiviilasjas

nr 3-2-1-61-12 p 12).

Antud juhul kostja poolt väidetust (ja esitatud tõenditest) ei tulene, et kinnistul paiknevast ehitisest

on ehitustehniliselt võimalik reaalosa eraldada nii, et eraldatud osad säilitaksid oma komplekssuse

ja kasutusotstarbe ka juhul, kui üks osadest nt häviks. Vastupidi, kostja on ise märkinud, et ehitise

reaalosadeks jagamine eeldab täiendavaid ehitustöid (muu hulgas tuleb ehitada vahesein, hageja

peab ehitama trepi teisele korrusele ja vannitoa, kostja peaks ehitama köögi ja küttesüsteemi).

Sellises olukorras on maakohus põhjendatult jätnud vastuhagi kinnisasja reaalosadeks jagamiseks

rahuldamata.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult arvestanud kinnisasja reaalosadeks

jagamise nõude lahendamisel kaasomanike vahelisi suhteid.

11.2. Arusaamatu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei anna asjaolu, et

tulevikus võivad esineda mingisugused takistused kinnistu ümberkorraldamisel, alust vastuhagi

rahuldamata jätmiseks ning hageja ei esitanud tõendeid, et sellise jagamise realiseerimine on

takistatud.

Maakohus on hinnanud, kas kaasomandi lõpetamine on võimalik selle reaalosadeks jagamise teel,

ning asjas olevate tõendite alusel asunud seisukohale, et kaasomandit ei ole võimalik lõpetada

kostja vastuhagis soovitud viisil, kuid maakohus ei ole oletanud kaasomandi reaalosadeks

jagamise võimatust tulevikus ning sellest tulenevalt jätnud vastuhagi rahuldamata. Asjakohatu on

kostja väide, et hageja pidi esitama tõendeid selle kohta, et kinnistu jagamine reaalosadeks on

võimatu. Kostja pidi siiski eelkõige ise tõendama, et kinnistu jagamine reaalosadeks tema poolt

soovitud viisil on võimalik, kuid kostja ei ole vastavaid tõendeid esitanud.

11.3. Alusetu on kostja väide, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, kuna pooltega ei ole

arutatud ekspertiisi läbiviimise vajadust.

Asja materjalide kohaselt on maakohus menetluse kestel korduvalt selgitanud menetlusosalistele

menetluslikku olukorda (sh selgitanud tõendamist vajavaid asjaolusid) ja küsinud neilt selgitusi

(I kd tl 78-79; tl 151; tl 174-175). Seega on maakohus täitnud seadusest tulenevat

selgitamiskohustust.

12. Kostja seisukoha kohaselt määras maakohus vääralt kindlaks hüvitise suuruse lähtudes kinnistu

väärtusest 80 000 eurot, sest hindaja teatas 11. detsembri 2019 kirjas kostjale, et kinnistu väärus

on suurenenud 5000 – 10 000 euro võrra.

Selline kostja väide on paljasõnaline, sest ringkonnakohtule ei ole esitatud eksperthinnangut selle

kohta, et vaidlusaluse kinnistu väärtus oleks suurem kui on märgitud 19.11.2018 koostatud

eksperthinnangus (s.o 80 000 eurot). Kuna kostja ei ole esitanud mitte mingisuguseid tõendeid

oma väite kinnitamiseks, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et vaidlusaluse kinnisasja väärtus

on suurem kui 80 000 eurot.

12.1. Kostja väitel hindas maakohus ebaõigesti tõendit, millest nähtuvalt tasus ta 29. septembril

2006 B.B.le 171 536 krooni ning kuna kostja tasus kinnistu ostmisel 10 963 eurot 15 senti

isiklikest vahenditest, siis on õiglane suurendada temale väljamakstavat hüvitist selle summa

võrra. Samuti tuleks arvestada hüvitise suuruse määramisel seda, et enne abielu sõlmimist, s.o

lahusvara arvelt, tasus kostja laenu katmiseks B.B.le 104 805 krooni (6698 eurot 26 senti). Samas

kostja märgib, et sellele vaatamata jääb ta oma esialgse hüvitise summa 40 000 eurot nõude juurde.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti jätnud hüvitise suuruse määramisel arvestamata

kostja poolt väidetavalt B.B.le makstud summadega. Hageja sai vaidlusaluse kinnistu

kaasomanikuks 06.08.2018 ning kostja 18.09.2018. Nii hagi kui vastuhagi puhul on tegemist

kaasomaniku nõudega kaasomandi lõpetamiseks. Kinnistu kaasomanikeks saamise ajal ei olnud

pooled abielus (abielu oli lahutatud 2016. aastal). Omandi kaotusest tuleneva hüvitise suuruse

määramisel saab arvestada kaasomandist ja kaasomanike vahelistest suhetest tulenevate nõuetega,

kuid hüvitise suuruse arvestamisel ei saa arvestada kaasomaniku poolt kolmandale isikule

väidetavalt tasutud summadega.

12.2. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja

jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel

reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele

kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Antud juhul otsustas maakohus jätta kinnisasja hageja ainuomandisse, pannes hagejale kohustuse

maksta kostjale välja tema osa rahas. Eksperthinnangust nähtuvalt (I kd tl 28-43) on hinnatud

kaasomandis oleva kinnisasja väärtust tervikuna ning hüpoteegiga ei ole hindamisel arvestatud

(I kd tl 30). Eksperthinnangu alusel on kinnisasja väärtus tervikuna 80 000 eurot. Arvestades kostja

mõttelise osa suurust on hüvitise suuruseks omandi kaotuse eest 40 000 eurot.

12.3. Samas on kinnisasi koormatud hüpoteegiga. Kuna hüpoteek jääb kinnisasja koormama ka

pärast kaasomandi lõpetamist, siis on maakohus õigustatult arvestanud hüvitise suuruse

määramisel hüpoteegiga tagatud nõude reaalset suurust kaasomandi lõpetamise seisuga. Asja

materjalide kohaselt oli hüpoteegiga tagatud laenu suuruseks 08.10.2019 seisuga 17 316 eurot

90 senti (I kd tl 174). Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti leidnud, et hagejal tuleb tasuda

kostjale omandi kaotuse eest hüvitis summas 31 341 eurot 55 senti (kinnistu väärtus 80 000 eurot

- kohustused 17 316 eurot 90 eurot / 2).

13. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et vallasvara koosseisu

ega selle jagamise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, sest hageja esindaja 7. veebruari 2019

e-kirjas on koduse vara väärtuseks märgitud 10 000 eurot.

Kostja ei ole maakohtus esitanud vallasvara jagamiseks hagi. Hageja esindaja 7. veebruari 2019

e-kirjas (I kd tl 104) kompromissiettepanekus pakutud koduse vara 10 000 eurot märkimine ei ole

käsitletav kostja nõudena kohtule koduse vara jagamiseks. Lisaks selgitas kostja esindaja

ringkonnakohtu istungil, et kostja ei vaidlusta koduse vara mittejagamist.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja taotleb ringkonnakohtus kantud menetluskulude summas 460 eurot (õigusabi 5 tundi ja

45 min kogusummas 460 eurot) väljamõistmist kostjalt. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on

põhjendatud ja vajalike kuludega ning taotlus kuulub rahuldamisele.

Hageja ei ole taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson