3-19-393/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-393

Haldusasi

XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.12.2018 otsuse nr

13-1/0569 ja 31.01.2019 vaideotsuse nr 6-1/4290-2

tühistamiseks ning kaebaja 07.11.2018 taotluse uuesti

läbivaatamise kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja adv Villy Lopman

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Liisa Nikkarinen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. veebruari 2020. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 7. veebruari 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-393.

2. Teha haldusasjas nr 3-19-393 uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 01.07.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-19-393

2(10)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 10.02.2009 maksuotsusega nr 12-5/13 XX tasuma

kinnistute ning kasvava metsa raieõiguse võõrandamisest 2004. ja 2005. a-l saadud kasult

tulumaksu 644 341 krooni. Lisaks oli XX-l jäänud täitmata 2007.–2009. a maamaksukohustus

6664 krooni ulatuses.

2. MTA alustas 25.11.2009 täitetoimingutega XX maksuvõlgade sundtäitmist. 14.06.2013

edastas MTA XX maksuvõlad sissenõudmiseks kohtutäiturile. MTA kohustas 11.11.2014

intressinõudega nr 13-3/157169 XX tasuma tulu- ja maamaksuvõlalt arvestatud intressi

44 226,67 eurot. 25.11.2014 said põhivõlad täitemenetluses täielikult tasutud. MTA alustas

06.01.2015

intressinõude

sundtäitmist.

MTA

edastas

intressinõude

30.06.2015

sissenõudmiseks kohtutäiturile. 14.09.2018 sai intressinõue tasutud.

3. XX esitas 07.11.2018 maksuhaldurile taotluse intressinõude katteks 14.09.2018 tasutud

summa tagastamiseks. XX leidis, et tegemist on enammaksega maksukorralduse seaduse

(MKS) § 33 lg 1 mõistes, sest vastava summa tasumise kohustus oli selleks ajaks tulenevalt

MKS §-dest 31, 33 ja 132 ning Riigikohtu 10.10.2018 määrusest asjas nr 2-17-12525

aegumise tõttu lõppenud.

4. MTA jättis 04.12.2018 otsusega nr 13-1/0569 XX taotluse rahuldamata. MTA 10.02.2009

maksuotsus edastati sissenõudmiseks kohtutäiturile 2013. a-l. Seega katkes aegumistähtaeg

2013. a-l ning uus 5-aastane sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2014.

Maksuotsus sai tasutud 25.11.2014 ehk sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. 11.11.2014

intressinõue edastati sissenõudmiseks kohtutäiturile 2015. a-l. Seega aegumistähtaeg katkes

2015. a-l ning uus 5-aastane sundtäitmise aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2016.

Intressinõue sai tasutud 14.09.2018 ehk sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Seega ei olnud

XX tasunud aegumise tõttu lõppenud maksukohustusi ning tal puudus ka MKS § 31 lg 1 p-s 3

nimetatud tagastusnõue, mida maksuhalduril oleks võimalik täita.

5. XX esitas MTA 04.12.2018 otsuse nr 13-1/0569 peale vaide, mille MTA jättis 31.01.2019

vaideotsusega nr 6-1/4290-2 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et kuni 31.12.2013 kehtinud

MKS § 132 lg 4 p 4 aegumistähtaja katkemise alust „maksuvõla sissenõudmiseks

täitemenetluse alustamise korral“ tuli lugeda selliselt, et aegumistähtaja kulg võis katkeda

mitu korda – esmalt maksuhalduri enda täitetoimingute tõttu, seejärel uuesti kohtutäituri

poolsel täitetoimingutega alustamisel, hoolimata sellest, et MKS § 130 lg 2 järgi jätkas

kohtutäitur maksuhalduri alustatud täitemenetlust. Kaudselt toetab seda tõlgendust ka kuni

31.12.2013 kehtinud MKS § 130 lg 2. Maksuhalduri täitetoimingute tegemine võtab

paratamatult aega ning ei oleks õige, kui eelnevate maksuhalduri toimingute tõttu jääks

kohtutäituril täiteasja menetlemiseks viiest aastast oluliselt vähem aega. Samuti toetab seda

tõlgendust alates 01.01.2014 jõustunud MKS-i ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskiri. Seletuskirjast ja MKS § 132 uuest sõnastusest (lg 5 p 1) selgub üheselt, et varem

võis aegumine erinevate täitetoimingute tõttu katkeda mitu korda ning alles alates 01.01.2014

ei katkesta täiteavalduse kohtutäiturile esitamisele eelnevad maksuhalduri täitetoimingud

3-19-393

3(10)

sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist. Sarnane lähenemine tuleneb Riigikohtu määrusest nr

2-17-12525. Isegi kui õige oleks vaide esitaja seisukoht, et aegumist tuleb arvestada

maksuhalduri esimese täitetoimingu (25.11.2009) tõttu alates 01.01.2010, lõppenuks selgi

puhul põhivõla sundtäitmiseks ette nähtud tähtaeg alles 01.01.2015 ehk pärast põhivõla

tasumist (25.11.2014) ning pole põhjust rääkida aegumise tõttu lõppenud põhimaksukohustuse

alusetust täitmisest.

Kuigi kehtiva MKS § 132 lg 8 (ja varasema MKS § 132 lg 3) kohaselt lõppevad sundtäitmise

aegumistähtaja möödumisel maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused (sh intressi

tasumise kohustus), ei tähenda see, et kui 01.01.2015 saabunuks põhivõla sundtäitmise

tähtaeg, saabus samaaegselt ka samalt põhivõlalt arvestatud intressivõla sundtäitmise tähtaeg

ning maksuhalduril ei olnud õigust intressinõuet 30.06.2015 sissenõudmiseks kohtutäiturile

saata ning vaide esitajal alust 14.09.2018 intressinõuet tasuda. MKS loogika on üles ehitatud

selliselt, et intressinõude esitamine ja selle sundtäitmise aegumine on võrdluses

põhimaksukohustusega nihkes. Maksuhalduril tuleb intressinõue esitada mitte tavapärase

maksusumma määramise 3- või 5-aastase tähtaja jooksul (MKS § 98), vaid MKS § 118 lg-te 1

ja 3 kohaselt ühe aasta jooksul maksusumma täieliku tasumise päevast. Kui

maksukohustuslane jätab tähtaegselt esitatud intressinõude täitmata, kulgeb seejärel ka

intressinõude sundtäitmise tähtaeg edasi põhivõlast sõltumatult – nii sätestab MKS § 132 lg 3

eraldi intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja, milleks on 5 aastat intressinõude esitamise

aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates.

Praeguses asjas on 11.11.2014 intressinõue esitatud põhivõla tasumist (25.11.2014) arvestades

tähtaegselt. Kuna sundtäitmise aegumistähtaja kulgemine algas intressinõude puhul tasumist

arvestades MKS § 132 lg 3 alusel 01.01.2015, saabunuks intressinõude sundtäitmise tähtaeg

alles 01.01.2020. Kuna aga arvestada tuleb ka maksuhalduri poolset intressinõude edastamist

30.06.2015 sissenõudmiseks kohtutäiturile, siis katkes varasem sundtäitmise aegumine MKS §

132 lg 5 p 1 alusel ning algas MKS § 132 lg 6 alusel uuesti 01.01.2016, mis tähendab

sundtäitmise aegumistähtaja saabumist alles 01.01.2021.

6. XX esitas 01.03.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 20.12.2019) MTA

04.12.2018 otsuse nr 13-1/0569 ja 31.01.2019 vaideotsuse nr 6-1/4290-2 tühistamiseks ning

07.11.2018 taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.

Vastustaja on õigusvastaselt enammakse tagastamisest keeldunud, kuna tugines ebaõigesti

eeldusele, et maksuotsusest tulenev põhivõlg ei ole aegunud. Kaebaja leiab, et maksuvõlg

aegus 01.01.2015.

MKS vana redaktsiooni (v.r) § 132 lg 4 p 4 sõnastusest tuleneb selgelt, et aegumine katkeb

täitemenetluse alustamise korral, mitte iga uue täitetoiminguga. Ühe ja sama täitemenetluse

alustamine on võimalik ainult üks kord. Pärast selle alustamist ei alustata täitemenetlust

uuesti, vaid jätkatakse eelnevalt alustatud menetlust. Ka olukorras, kus täitetoimingute

tegemise võtab üle kohtutäitur, ei alustata uut täitemenetlust. Kuna MKS v.r § 132 lg 4 p 4

näeb katkemise alusena ette üksnes täitemenetluse alustamise, mitte jätkamise või erinevate

täitetoimingute tegemise, siis ei katkenud aegumistähtaeg teist korda maksuvõla kohtutäiturile

sissenõudmiseks esitamisel.

Maksuhaldur on 01.01.2014 jõustunud MKS-i ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

seletuskirjast teinud valed järeldused.

Arvestades eelnevat, algas maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2010 ja katkes üks

kord seoses maksuhalduri enda poolt täitemenetluse alustamisega. Kuna maksuhaldur alustas

sundtäitmist 25.11.2009, siis oleks MKS v.r § 132 lg 5 kohaselt hakanud aegumistähtaeg

3-19-393

4(10)

uuesti kulgema alates 01.01.2010. Järelikult aegus maksuotsusest tulenev nõue hiljemalt

01.01.2015.

Maksuhaldur on ebaõigesti leidnud, et intressinõue ei ole aegunud. Maksuhaldur alustas

intressinõude sundtäitmist 06.01.2015 ehk pärast maksuvõla aegumistähtaja möödumist. MKS

§ 132 lg 8 sätestab, et sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel lõpevad maksukohustus ja

sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri sissenõutavad rahalised kohustused.

Selle sätte kohaselt aegus ka intressinõue 01.01.2015. Maksuhalduri vastupidine seisukoht on

vale. MKS v.r § 132 lg 2 kohaselt oli intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta,

arvates selle esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. MKS seletuskirja kohaselt tuleb

„vana MKS § 132 lg 2 kohaselt intressinõude sundtäitmist alustada aegumistähtaja jooksul,

kuid § 132 lg-s 2 sätestatud tähtaeg ei reguleeri sundtäitmise läbiviimise kestust. Seetõttu on

põhjendatud sätestada intressinõude sundtäitmise läbiviimise aegumistähtajaks viis aastat

arvates intressinõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Teiseks põhjuseks on

aegumistähtaegade

ühtlustamine

eesmärgiga

tagada

isikutele

selgus

sundtäitmise

aegumistähtaja arvestamisel.“ Aegumistähtaegade ühtlustamise all peeti silmas seda, et

intressinõude ja põhivõla aegumistähtajad oleksid sama pikad (5 aastat) ning aeguksid samal

ajal (MKS § 132 lg 8). Erialakirjanduses on selgitatud, et alates 01.01.2014 kehtiva MKS §

132 uue redaktsiooni kohaselt viidi kõrvalnõuete aegumine samadele alustele põhinõude

aegumisega. Seega tuleb kehtivat regulatsiooni mõista selliselt, et MKS § 118 lg 1 kohaselt

aegub intressinõude esitamine ühe aasta jooksul alates selle maksukohustuse täieliku tasumise

päevast, millelt intressi arvutatakse. Kui intressinõue on esitatud, siis muutub see maksuvõla

osaks ja sellele kehtib 5-aastane sundtäitmise aegumistähtaeg (MKS § 132 lg 3). Kuna

intressikohustus on kõrvalnõue, mis eeldab põhivõla kehtivust, siis toob maksusumma

aegumine või kustutamine endaga vältimatult kaasa ka intressikohustuse lõppemise.

Eelnevast tuleneb, et põhivõla ja intressinõude aegumistähtaja lõpp on ühtne ning asjaolu, kas

põhivõlg oli aegumise ajaks tasutud või mitte, ei oma tähendust. Põhjendamatu oleks n-ö

„karistada“ intressinõuete aegumise regulatsiooni ebavõrdse kohaldamisega neid isikuid, kes

on põhivõla tasunud aegumistähtaja jooksul. Kuivõrd kaebaja tasus intressivõla 14.09.2018,

on kaebaja ekslikult tasunud aegunud nõude. Intressivõla katteks tasutud enammakse tuleb

MKS § 33 lg 1 alusel tagastada. MKS § 33 lg 2 p 2 kohaselt sama seaduse ja paragrahvi lõikes

1 nimetatud õigus laieneb ka maksukohustuslasele, kes on maksuhaldurile tasunud seadusega

ettenähtust rohkem intresse, sunniraha, asendustäitmise või muid menetluskulusid.

Erialakirjanduses on selgitatud, et tagastusnõue võib tekkida ka ekslikust maksest, sh aegunud

nõude tasumisest. Ka Riigikohus (vt 15.11.2006 otsuse nr 3-3-1-75-06, p-d 11–13) jaatab

maksukohustuslaste õigust küsida MKS § 33 lg 1 alusel tagasi ekslikult intressinõude katteks

tasutud summa.

Täiendavalt on kaebaja seisukohal, et MKS § 117 lg 1 on vastuolus põhiseaduse §-dega 11, 32

ja 113 ning tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Kuna MKS § 117 lg 1 on põhiseadusega

vastuolus, on ka asjas koostatud intressinõue õigusvastane.

7. MTA palus jätta 30.04.2019 kirjalikus vastuses kaebuse rahuldamata.

Vastustaja jäi otsuses ja vaideotsuses toodud põhjenduste juurde. Põhivõlg ei aegunud

01.01.2015. Põhivõla sundtäitmiseks ettenähtud aeg lõppenuks alles 01.01.2019. Kuni

31.12.2013 kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 kohaselt katkes sundtäitmise aegumistähtaeg

maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. „Täitemenetluse alustamise“

alla lähevad nii MTA täitetoimingud kui kohtutäituri poolt täitetoimingutega alustamine ehk

aegumine võis kuni 31.12.2013 kehtinud MKS alusel katkeda mitu korda. Kuigi MKS § 130

lg 2 viitab, et kohtutäitur jätkab justkui MTA alustatud täitemenetlust, ei näe täitemenetluse

3-19-393

5(10)

seadustik (TMS) ette MTA poolt alustatud menetluse jätkamist. See tähendab, et

täitemenetluse jätkamine kohtutäituri poolt ei ole praktikas võimalik. Seda, et kohtutäitur

alustas täitemenetlust, mitte ei jätkanud seda, kinnitavad ka täitmisteated ning neile lisatud

dokumendid, milles on viidatud samuti täitemenetluse alustamisele. Sellist tõlgendust toetab

ka MKS muutmise seletuskiri. MKS muudatuse tulemusena ei too MTA sundtäitmise

toimingud kaasa maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist.

MTA ei nõustu ka kaebajaga, et Riigikohtu lahendis nr 2-17-12525 käsitletud juhtumil ei ole

hageja ega kostjad väitnud ning kohtud tuvastanud, et maksuhaldur oleks varem ise

täitetoiminguid teinud. Kohtul on võimalik e-toimiku kaudu asja nr 2-17-12525 materjalidega

tutvuda ning sealt nähtub MTA 23.04.2018 vastus määruskaebusele nr 13-13/01512-3, kus on

selgitatud, milliseid toiminguid on MTA teinud enne kohtutäiturile avalduse esitamist. MKS §

130 lg-st 2 tulenevalt ei saagi MTA enne kohtutäituri poole pöörduda, kui ta pole ise

täitetoiminguid teinud. Riigikohus ja ka madalama astme kohtud on keskendunud asja nr 2-

17-12525 lahendades kohtutäiturile tehtud avaldusele, sest see oli seotud vaidlusküsimusega

ning puudus vajadus eelnevalt tehtud täitetoiminguid lahendites käsitleda. MTA ei nõustu

kaebajaga, et kuni 31.12.2013 kehtinud MKS-i tuleb Riigikohtu lahendite nr 2-17-12525 ja 3-

3-1-11-06 tõttu tõlgendada selliselt, et kogu MTA poolt alustatud ja kohtutäituri jätkatud

menetlus peab mahtuma sundtäitmise aegumistähtaja sisse ning MKS v.r § 132 lg 3 p 4 tuleb

tõlgendada selliselt, et juba alustatud täitemenetluses maksuvõla kohtutäiturile esitamisega ei

toimu mingit täiendavat aegumise katkemist. Riigikohtu viidatud seisukohtadest ei tulene, et

aegumistähtaeg oleks katkenud ainult üks kord. Seega lõppes põhivõla sundtäitmiseks ette

nähtud aeg 01.01.2019.

MKS muudatustega viidi küll kõrvalnõuete (intress) aegumine samadele alustele põhinõude

aegumisega, mis tähendab, et põhivõla ja intressivõla sundtäitmise aegumistähtaeg on alates

01.01.2014 kehtima hakanud MKS § 132 kohaselt 5 aastat. Samas tuleb arvestada, et

seadusandja on intressinõudele ette näinud erisuse, millal 5 aastat kulgema hakkab.

Intressinõude osas algab see intressinõude esitamise aastale järgnevast 1. jaanuarist. Seega ei

sõltu intressinõude sundtäitmine maksuotsuse sundtäitmise tähtajast. Intressinõue esitati

11.11.2014 ja tasuti 14.09.2018. Seega toimus see viieaastase sundtäitmise aegumistähtaja

sees ning tegemist ei olnud alusetu tasumisega ega enammakse ega tagastusnõudega. Kuivõrd

alusetut tasumist ei ole toimunud, ei ole tekkinud ka tagastusnõuet.

8. Tallinna Halduskohus jättis 07.02.2020 otsusega kaebaja 20.12.2019 kaebuse muutmise

taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1); tühistas MTA 04.12.2018 otsuse ja 31.01.2019

vaideotsuse ning kohustas MTA-d kaebaja 07.11.2018 taotlust uuesti läbi vaatama

(resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuludena välja 1803 eurot

(resolutsiooni p 3).

Kaebuse asjaoludest lähtuvalt tuleb sundtäitmise aegumistähtaja osas kohaldada alates 2014. a

1. jaanuarist kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega, sest intressinõue väljastati kaebajale

11.11.2014.

Nii 2009. a-l (s.o maksuotsuse tegemise ning MTA poolsete täitetoimingute tegemise ajal) kui

ka 2013. a-l kehtinud MKS v.r nägi § 132 lg 4 p-s 4 ette, et maksuvõla sundtäitmise aegumine

katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Uue aegumistähtaja

kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist (MKS v.r § 132 lg 5). „Täitemenetluse alustamisena“ on MKS v.r § 132 lg 4 p 4

kontekstis käsitatav ka olukord, kus maksuhaldur alustab omapoolsete täitetoimingutega. Seda

kinnitab ka MKS v.r § 130 lg 2, mis sõnaselgelt viitab maksuhalduri alustatud

täitemenetlusele, ja Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr 2-17-12525. Kuivõrd

3-19-393

6(10)

maksuhaldur alustas sundtäitmist 25.11.2009, katkes sellega ka maksuvõla sundtäitmise

aegumine. Eespool viidatud Riigikohtu erikogu määrusest tulenevalt ja nii MKS v.r § 132 lg 5

kui kehtiva MKS § 132 lg 6 kohaselt hakkas uue sundtäitmise aegumistähtaeg kulgema

01.01.2010. Täituri poole pöördumine ei toonud kaasa sundtäitmise aegumistähtaja uut

katkemist. MKS v.r 132 lg 4 p-s 4 märgitud täitemenetluse alustamine sai alata vaid ühe korra.

Maksuhalduri täitetoimingutega on täitemenetlust juba alustatud ning kohtutäitur üksnes

jätkas maksuhalduri alustatud täitemenetlust (vrd MKS v.r § 132 lg 2). MKS vastavad sätted

on TMS suhtes eriregulatsiooniks (vt ka MKS § 128) ning sellest tulenevalt tuleb TMS sätteid

kohaldada MKS-s sätestatud erisustega. Pelgalt see, et kaebajale kohtutäituri poolt esitatud

täitmisteadetes ei olnud viidatud täitemenetluse jätkamisele, ei lükka kohtu järeldust ümber.

MKS v.r § 130 lg 2 teise ja kolmanda lause korral ei tule maksuhalduri alustatud

täitemenetluse jätkamise korral kohtutäituri poolt teha võlgnikule uut hoiatust ning

kohtutäituri poolt täitemenetluse jätkamise korral jäävad maksuhalduri kohaldatud

keelumärked ja arestid kehtima.

Teatud juhtudel võib aegumine katkeda mitu korda. Nii oli MKS v.r § 132 lg 4 alusel

mõeldav, et aegumine katkes maksude tasumise tähtaja pikendamise korral (p 1), siis uuesti

maksuvõla tasumise ajatamise korral (p 2) ning taaskord maksuvõla sissenõudmiseks

täitemenetluse alustamise korral (p 4), kuid tegemist on iseseisvate katkemise alustega ning

neist ei tulene, et ühe võla sissenõudmiseks saanuks mitu korda täitemenetlust alustada.

Maksuhalduri järeldust sundtäitmise aegumise kohta ei toeta 01.01.2014 jõustunud MKS-i ja

teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Eeldatavalt on seletuskirjas silmas peetud

seda, et iga toiming, millega maksuhaldur alustas maksuvõla sundtäitmist, võis kaasa tuua

aegumise katkemise põhjusel, et sellega alustati täitemenetlust. Maksuhalduril oli võimalik

küll valida, millise toiminguga täitemenetlust alustada, kuid täitemenetlust alustatakse siiski

vaid üks kord. Asjas nr 2-17-12525 ei öelnud Riigikohus, et täitemenetluse alustamisena

tuleks mõista üksnes kohtutäituri tehtavaid toiminguid või juba alustatud täitemenetluse puhul

peaks jaatama selle uuesti alustamise võimalust. Täitemenetluse korduva alustamise ning

sellest tulenevalt sundtäitmise aegumise korduva katkemise jaatamine tekitaks olukorra, kus

täitemenetlus (nii maksuhalduri kui kohtutäituri toimingutega seonduv) võiks kesta

ebaproportsionaalselt kaua. Eeltoodut arvestades ei toonud 14.06.2013 toimingud kaasa

sundtäitmise aegumistähtaja uut katkemist. Seega on kaebaja õigesti leidnud (ning vastustaja

vaideotsuse p-s 11 ühe alternatiivina ka möönnud), et põhivõla sundtäitmiseks ette nähtud

tähtaeg möödus 01.01.2015.

Maksukohustuslase kohustus tasuda intressi on kõrvalkohustus (MKS § 31 lg 1 p 5). MKS §

31 lg 3 p 4 sätestab, et sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused (sh

maksukohustus ja intressi tasumise kohustus) lõppevad aegumisega (§ 33 lg 4, § 132). Seega

lõppeb maksumaksja kohustus tasuda maksusumma (sh intress), kui on saabunud sundtäitmise

aegumistähtaeg MKS § 132 järgi. Riigikohtu halduskolleegium on 11.10.2019 otsuses nr 3-

17-1047 selgitanud, et kuigi üldreegliks on, et intressi arvestamise ja intressinõude esitamise

aegumistähtaeg on üks aasta maksusumma täielikust tasumisest (MKS § 118 lg 1), siis igal

juhul ei saa intressinõuet esitada, kui möödunud on maksusumma sundtäitmise

aegumistähtaeg. Praegusel juhul esitati intressinõue 11.11.2014, s.o enne maksusumma

sundtäitmise aegumistähtaega (01.01.2015). Seega oli intressinõude esitamine sel ajal lubatav.

Samas tuleb arvestada, et MKS § 132 lg 8 kohaselt lõppevad sundtäitmise aegumistähtaja

möödumisel maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused ning muud maksuhalduri

sissenõutavad rahalised kohustused. Seega pärast põhikohustuse sundtäitmise aegumist ei ole

maksumaksjal enam kohustust maksusummat tasuda (vt MKS § 31 lg 1 p 1) ega

kõrvalkohustust (MKS § 31 lg 1 p 5) täita. Halduskohtu järeldust toetab ka MKS v.r § 132 lg

3. Sõltumata sellest, millisel ajahetkel intressinõue esitati, lõppevad põhivõla sundtäitmise

3-19-393

7(10)

aegumistähtaja möödumisel ka sellega seotud kõrvalkohustused, sh intressi tasumise

kohustus. Intressinõude sundtäitmise aegumine võib teatud juhtudel olla küll ajaliselt nihkes,

kuid sellele vaatamata aegub see koos põhinõude sundtäitmise aegumistähtaja möödumisega.

Vastupidine seisukoht tähendaks, et vaatamata kohustuse lõppemisele (MKS § 31 lg 1 p 5 ja §

132 lg 8) tuleks jaatada lõppenud kohustuse sundtäitmist. See oleks aga vastuolus

sundtäitmise regulatsiooniga, kuna aegunud, kustutatud või muul alusel lõppenud maksuvõla

(praegusel juhul MKS § 32 p 4 tähenduses) sundtäitmine ei ole lubatud. Seega olukorras, kus

intressi tasumise kohustus oli lõppenud, ei saanud seda enam õiguspäraselt sisse nõudma

asuda.

Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse, ei oleks 20.12.2019 täiendustes nimetatud kaebuse

muutmise võimaldamine kaebuse eesmärgi saavutamiseks enam otstarbekas ega ka kooskõlas

HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud põhimõttega. Samuti ei ole vaja hinnata MKS § 117 lg-s 1

nimetatud maksuintressi määra põhiseaduspärasuse küsimust, sest see ei olnud vaidluse

lahendamisel asjassepuutuv.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. MTA palub 09.03.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas

uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata. MTA palub jätta menetluskulud kaebaja

kanda.

Kaebaja põhivõla sundtäitmine ei aegunud 01.01.2015. Halduskohus on valesti tõlgendanud

MKS v.r § 132 lg 4 p-i 4. Kaebaja põhivõla sundtäitmiseks ettenähtud aeg lõppenuks alles

01.01.2019. „Täitemenetluse alustamise“ all MKS v.r § 132 lg 4 p 4 kohaselt tuleb mõista nii

MTA täitetoiminguid kui kohtutäituri poolt täitetoimingutega alustamist ehk aegumine võis

MKS v.r alusel katkeda mitu korda. Kuigi MKS § 130 lg 2 viitab, et kohtutäitur jätkab MTA

alustatud täitemenetlust, siis tuleb arvestada sellega, et TMS ei näe MTA poolt alustatud

menetluse jätkamist ette. See tähendab, et täitemenetluse jätkamine kohtutäituri poolt ei ole

praktikas võimalik ning TMS-s ei eksisteeri menetluse jätkamise regulatsiooni. Täitemenetlust

on võimalik alustada mitu korda (MTA ja kohtutäituri poolt) ning seetõttu võib ka aegumine

katkeda mitu korda. MKS muudatuse tulemusena ei too MTA sundtäitmise toimingud kaasa

maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist.

Halduskohus

ei

ole

arvesse

võtnud

sundtäitmise

toimingute

pikaajalist

loomu.

Sissenõudmistoimingud võivad tähendada ka tagasivõitmise- ja/või vara jagamise menetlust,

mis mõlemad käivad üldjuhul kohtu kaudu ja tähendavad minimaalselt 3-aastast

menetlustähtaega. Pahatahtliku võlgniku korral on võimalik menetlusi venitada. Kuivõrd

tegemist on kohtutäituri täitemenetluse käigus tehtavate toimingutega ja vastavalt MKS § 130

lg-le 2 peab esmalt MTA ära näitama, et MTA poolt tehtud täitetoimingud pole andnud

tulemust, siis võib juhtuda, et kõiki toiminguid ei suudeta 5- ega 7-aastase aegumistähtaja

jooksul ära teha ning võlg jääbki sisse nõudmata.

Kuigi kehtiva MKS § 132 lg 8 (ja MKS v.r § 132 lg 3) kohaselt lõppevad sundtäitmise

aegumistähtaja möödumisel maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused, ei tähenda see

MKS § 118 lg-te 1 ja 3 kohaselt, et kui 01.01.2015 saabunuks põhivõla sundtäitmise tähtaeg,

saabus samaaegselt ja automaatselt ka samalt põhivõlalt arvestatud intressivõla sundtäitmise

tähtaeg, ning maksuhalduril ei olnud õigust 11.11.2014 tehtud intressinõuet sissenõudmiseks

kohtutäiturile saata. Kui maksukohustuslane jätab tähtaegselt esitatud intressinõude täitmata,

kulgeb seejärel ka intressinõude sundtäitmise tähtaeg edasi põhivõlast sõltumatult – seetõttu

sätestab MKS § 132 lg 3 eraldi intressinõude sundtäitmise aegumistähtaja. Seega on

seadusandja näinud intressinõude puhul ette erisused, millal aegub intressi arvestamine ning

3-19-393

8(10)

hakkab kulgema sundtäitmise 5 aastat. See tähendab, et intressinõude sundtäitmise

aegumistähtaeg hakkab kulgema intressinõude esitamise aastale järgnevast 1. jaanuarist.

Intressinõue esitati 11.11.2014 ning ka halduskohus nõustus, et intressinõue on esitatud

tähtaegselt. MTA tegi intressinõude ajal, kui põhivõla sundtäitmise tähtaeg ei olnud veel

saabunud (tähtaegselt ja õiguspäraselt). Intressinõue tasuti 14.09.2018 ehk intressinõude

sundtäitmise viieaastase aegumistähtaja sees ning tegemist ei olnud alusetu tasumisega ega

enammakse ega tagastusnõudega.

10. XX palub 07.04.2020 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kohtutäitur vaid jätkas maksuhalduri poolt varasemalt

alustatud täitemenetlust. Ühte ja sama täitemenetlust saab alustada ainult üks kord. Seda

seisukohta toetab MKS § 130 lg 2. Samuti kinnitab seda asjaolu, et kohtutäituri kaasamisel jäi

kehtima MTA 25.11.2009 seatud keelumärge kaebaja kinnisasjale aadressiga Ujula tn 49,

Tartu linn. Lisaks tuleb juhinduda MKS § 128 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt on MKS TMS

suhtes eriseaduseks. Kuivõrd konkreetset täitemenetlust on võimalik alustada vaid üks kord,

sai ka sundtäitmise aegumine MKS § 132 lg 4 p 4 alusel katkeda vaid üks kord – maksuvõla

sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral maksuhalduri poolt. Halduskohus on õigesti

tõlgendanud MKS-i muutmise seletuskirja. MKS-i muutmise seletuskirja kohaselt lühendati

sundtäitmise aegumistähtaega just seetõttu, et aegumistähtaeg oli liiga pikk. Jaatades

sundtäitmise aegumise korduvat katkemist (st nii maksuhalduri kui kohtutäituri toimingutega

seoses), tekiks olukord, kus täitemenetlus võiks kesta ebaproportsionaalselt kaua.

MTA on Riigikohtu lahendile nr 2-17-12525 andnud ebaõige tõlgenduse. Nimetatud asjas oli

vaidluse all ainult see, mida tuleb lugeda sundtäitmise aegumise katkemise aluse

äralangemiseks. Riigikohus ei ole analüüsinud, kas sundtäitmise aegumine sai katkeda mitu

korda.

Halduskohus on õigesti kohaldanud MKS § 132 lg-t 8, kui leidis, et vastustaja põhivõla

sundtäitmise aegumisega lõppes ka intressivõla sundtäitmine, ning ei ole eiranud MKS § 118

mõtet. MKS § 132 lg 8 sätestab selgelt, et sundtäitmise aegumisega lõpevad maksukohustus ja

sellega seotud kõrvalkohustused. Maksusummalt arvestatud intress on MKS-i tähenduses

kõrvalkohustus (MKS § 31 lg 1 p 5). See tähendab, et põhivõla sundtäitmise aegumisel lõppeb

ka maksuhalduri õigus nõuda põhivõlaga seotud kõrvalkohustuste täitmist. MKS § 132 lg 8 ei

sea kõrvalkohustuse aegumist sõltuvusse sellest, kas nõue kõrvalkohustuse täitmiseks oli

esitatud enne põhivõla sundtäitmise aegumist või mitte. Igal juhul saabub koos põhivõla

sundtäitmise aegumisega ka kõrvalkohustuste aegumine. Kuna kaebaja põhivõla sundtäitmine

aegus 01.01.2015, siis aegus samal ajal ka sellega seotud kõrvalkohustus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. MTA apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus põhjendab

oma seisukohti järgmiselt.

12. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise

katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta

sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal

(Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr 2-17-12525, p 15.2). Kuna maksuhaldur edastas

XX maksuvõla kohtutäiturile sissenõudmiseks 14.06.2013, tuleb vaadelda, kas sel hetkel

kehtinud MKS redaktsioon käsitas täitemenetluse alustamist kohtutäituri poolt maksusumma

3-19-393

9(10)

sundtäitmise aegumise katkemise alusena. Ringkonnakohtu hinnangul on vastus sellele

küsimusele jaatav.

13. MKS v.r § 132 lg 4 p 4 sätestas, et maksusumma sundtäitmise aegumine katkeb

maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Viidatud Riigikohtu erikogu

lahendist saab järeldada, et „täitemenetluse alustamise“ puhul on silmas peetudki

täitemenetlust TMS tähenduses ehk täitemenetlust, mida toimetab kohtutäitur. Praeguse

vaidluse kontekstis ei olegi oluline küsimus, kas maksusumma sundtäitmise aegumine oli

katkenud ka enne maksuhalduri poolt täiturile avalduse esitamist, sest maksusumma

sundtäitmise aegumise kontekstis on oluline tuvastada, millal katkes aegumine viimati –

pärast sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemist hakkab kulgema uus sundtäitmise

aegumistähtaeg (MKS § 132 lg 6). Ka viidatud Riigikohtu erikogu asjas hakati aegumistähtaja

katkemist arvestama kohtutäiturile esitatud avalduse esitamisest, kuigi sellele eelnesid ka

maksuhalduri enda täitmistoimingud ning teisiti poleks see MKS loogikat arvestades üldse

võimalik. Tsiviilasja nr 2-17-12525 materjalidest nähtuvalt on MTA 23.04.2018 vastuses

määruskaebusele selgitanud, milliseid toiminguid on MTA teinud enne kohtutäiturile avalduse

esitamist. Niisiis olid need asjaolud Riigikohtule teada. Aktsepteerides avalduse esitamist

kohtutäiturile maksusumma sundtäitmise aegumise katkemise alusena, aktsepteeris Riigikohtu

erikogu MKS v.r § 132 lg 4 p 4 tõlgenduse, mille kohaselt tähendab täitemenetluse alustamine

maksuhalduri täitmisavaldust kohtutäiturile. Lisaks on Riigikohtu erikogu sama lahendi p-s

17.1 asunud seisukohale, et praegu kehtivas MKS-s sätestatud maksuvõla sundtäitmise

aegumise katkemise regulatsioon on põhilises osas sama MKS v.r-s sätestatuga. Praegu

kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 kohaselt katkeb aegumine kohtutäiturile maksuvõla

sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Niisiis leiab ringkonnakohus, et MKS v.r § 132 lg

4 p-i 4 ja MKS § 132 lg 5 p-i 1 tuleb ja saab sisustada ühtselt – maksusumma sundtäitmise

aegumine katkeb, kui maksuhaldur esitab kohtutäiturile täitmisavalduse ehk alustab

täitemenetlust TMS tähenduses. Sellist tõlgendust ei välista ka MKS § 130 lg 2 ega

maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (414 SE) seletuskiri.

Viimase sõnastus on segane ning sellest pole võimalik midagi üheselt järeldada. Seega ei saa

see olla kohtule abiks seadusandja tahte sisustamisel, liiatigi, kui ilma ühegi täpsustava viiteta

on püütud sisustada kehtetuks tunnistatavat redaktsiooni. Eelnevast saab seega teha järelduse,

et maksusumma sundtäitmise aegumine katkes praegusel juhul 14.06.2013, hakkas uuesti

kulgema 01.01.2014 ning lõppes 01.01.2019. Järelikult on nii maksusumma kui ka

intressinõude sundtäitmine toimunud aegumistähtaja jooksul ja õiguspäraselt.

14. Isegi juhul, kui õige oleks kaebaja käsitlus ning maksusumma sundtäitmine oleks

aegunud 01.01.2015 (millega ringkonnakohus ei nõustu), oleks intressinõude esitamine

11.11.2014 ja selle sundtäitmise alustamine 2015. a-l ning täitmise lõpetamine 14.09.2018

toimunud intressinõude sundtäitmise aegumise tähtaja jooksul ning olnud õiguspärane.

Vaidlus puudub poolte vahel selles, et intressinõue esitati 11.11.2014 õiguspäraselt. MKS §

132 lg 3 kohaselt on intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg viis aastat nõude esitamise

aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates. Intressinõude sundtäitmise aegumine katkes

praegusel juhul 30.06.2015, mil maksuhaldur esitas täiturile täitmisavalduse, ja hakkas uuesti

kulgema 01.01.2016. Niisiis aegub intressinõude sundtäitmine alles 01.01.2021. Maksusumma

sundtäitmise aegumine 01.01.2015 ei oleks välistanud intressinõude sundtäitmist. MKS § 132

lg-t 8 ei saa sisustada selliselt, nagu lõppeks maksusumma sundtäitmise aegumisel ka

maksusummaga seotud kõrvalkohustused. Viidatud normi tuleb tõlgendada üldsättena

aegumise kohta, mis tähendab, et maksusumma sundtäitmise aegumistähtaja möödumisel

lõppeb maksukohustus ning eraldi, et kõrvalkohustuse (st ka intressi) sundtäitmise

aegumistähtaja möödumisel lõppeb kõrvalkohustus. Vastasel korral puuduks mõte eraldi

aegumise regulatsioonidel ning maksuhalduril muutuks väga raskeks (kui mitte võimatuks)

3-19-393

10(10)

intressinõudeid üldse sundtäita. Sellist tõlgendust ei välista ka Riigikohtu 11.10.2019 otsuse nr

3-17-1047 seisukohad. Selle lahendi p-s 19 märkis Riigikohus vaid, et igal juhul ei saa

intressinõuet esitada, kui möödunud on maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg. Praegusel

juhul esitati intressinõue igal juhul enne maksusumma sundtäitmise aegumistähtaega, seega

õiguspäraselt.

15. Eelnevast

tulenevalt

puudus

maksuhalduril

alus

kaebaja

07.11.2018

taotluse

rahuldamiseks ning MTA 04.12.2018 otsus ja 31.01.2019 vaideotsus on õiguspärased.

Rahuldamata

jääb

ka

kaebaja

20.12.2019

menetlusdokumendis

esitatud

taotlus

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära

põhiseaduspärasuse kontrolliks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et põhiseaduslikkuse

järelevalve algatamise taotlus ei ole kaebuse muutmise taotlus, mida halduskohus oleks

pidanud lahendama kohtumäärusega või kohtuotsuse resolutsioonis, vaid õiguslik argument

kaebuse

põhistamiseks.

Sisuliselt

jääb

see

taotlus

aga

rahuldamata.

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära

põhiseaduspärasust viimati vaaginud 29.03.2017 otsuses nr 3-4-1-15-16 ning leidnud selle

olevat põhiseadusega kooskõlas. Et kaebaja ei ole esitanud argumente, mida viidatud

kohtulahendis juba ei oleks käsitletud, saab ringkonnakohus tugineda viidatud lahendi

seisukohtadele neil pikemalt peatumata. MKS § 117 lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

16. Ringkonnakohus rahuldab MTA apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse.

Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata (HKMS §

200 p 3). Kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jäävad vastavalt HKMS § 108

lg-le 1 kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu

jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)