2-19-123941/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

29.05.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-123941

Kohtuasi

PlusPlus Capital AS hagi XX vastu võlgnevuse

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.03.2020 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

PlusPlus Capital AS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja

PlusPlus

Capital

AS

(registrikood

11919806), esindaja Carlo Kask

Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23.03.2020 määrus ja saata asi samale maakohtule

menetlusse jätkamiseks.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Määruse peale ei saa Riigikohtule kaebust esitada.

Menetluse käik

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 02.09.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse XX-lt (kostja) 993,45 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi kostjale

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus

proovis kostjale asja materjalid toimetada kätte aadressil EEE, Tallinn (tagastatud hoiutähtaja

möödumisel), XXX@eesti.ee (puudub vastus) ja YYY@gmail.com (puudub vastus).

Menetluses 2-19-118648 KKK, Kuressaare omanik (kostja tuttav) kinnitas 30.07.2019, et

kostja ei ela enam Eesti Vabariigis (edaspidi Eesti). Läks umbes aasta tagasi Mehhiko

Ühendriikidesse (edaspidi Mehhiko), sealseid kontakte ei tea, suhtlevad Facebook’i

vahendusel. Pärnu Maakohus lõpetas 12.11.2019 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anda

hageja nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus

võttis 28.11.2019 (täpsustatud 14.01.2020) hagi põhivõla 729,99 euro ja kõrvalnõuete osas

menetlusse 07.02.2020 määrusega. Hageja nõude aluseks oli kostja ja Klick Eesti AS (müüja)

vahel sõlmitud osamaksetega müügileping. Müügilepingu tingimuste kohaselt loeti kõik

nõuded loovutatuks Inbank AS-le (faktoor). Faktoor loovutas 21.02.2019 nõuded hagejale.

Maakohus proovis kostjale hagimaterjale toimetada kätte järgmistele aadressitele:

YYY@gmail.com (puudub vastus), LLL Tallinn (ei ela/asu aadressil), KKK, Kuressaare linn,

Saaremaa vald, Saare maakond (tagastatud hoiutähtaja möödumisel). Maakohus tuvastas kostja

elukoha osas järgmist: AAA, Tallinn omanikud kinnitasid, et kostja ei ela nimetatud aadressil.

E korteriühistu kinnitas, et korteris nr E elab selle korteriomaniku ema. Tallinna Linnakantselei

avaldas, et neil puuduvad andmed kostja alalise viibimiskoha ja kontaktandmete kohta. Politsei-

ja Piirivalveamet (PPA) avaldas, et nende andmebaasides on kostja elukohaks seisuga

07.05.2017 märgitud LLL, Tallinn ja kontakttelefoniks XXXXXXXX.

Hageja avaldas, et rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostjal registreeritud elukohaks EEE

Tallinn ja AAA, Tallinn. Müügilepingu sõlmimisel märkis kostja enda aadressiks L, Tallinn,

XXXXX Harjumaa. Seega lähtus hageja hagi esitamisel kostja poolt avaldatud andmetest.

Hageja teatas, et tal puuduvad igasugused täiendavad andmed kostja elu- ja/või töökoha kohta

ning hageja kasutas kõik tal olemasolevad võimalused nende andmete teadasaamiseks. Hageja

otsis kostja andmeid avalikest andmekogudest ja interneti otsingumootorist, kuid ei suutnud

kostja elu- ja töökohta välja selgitada. Seega tegi hageja kõik endast oleneva kostja elukoha

kindlakstegemiseks. Hageja leidis, et pole mõistlik kostjale hagimaterjalide kättetoimetamist

korraldada kohtutäituri vahendusel ning hageja taotles hagimaterjalide kättetoimetamist

kostjale avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu.

Maakohtu määrus

2. Maakohus jättis hagi läbivaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 79 lg-te 1 ja

2 ja § 423 lg 1 p 13 alusel, kuna hagi ei allu Eesti kohtule ja Eesti kohus ei ole pädev asja

menetlema, kostja elukoht ei ole teada ning hagimaterjale pole võimalik kättetoimetada.

Maakohus leidis, et ta on teinud kõik võimaliku kostjale menetlusdokumentide

kättetoimetamiseks ja tema Eestis asuva võimaliku elukoha tuvastamiseks, kuid sellele

vaatamata ei ole kohtul see õnnestunud. Kohtul puudusid muud andmed kostja tegeliku

elukoha/asukoha kohta, mis võimaldaks kostjale menetlusdokumente kätte toimetada. Kostja

on Mehhiko kodanik ning kohtule esitatud teabe pinnalt järeldas kohus, et kostja ei ela enam

Eestis. Seda järeldust toetas ka maksekäsu kiirmenetluses KKK korteriomaniku kinnitus, et

võlgnik kolis tagasi Mehhikosse. Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012,

12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades (edaspidi määrus nr 1215/2012) art 6 lg 1 näeb ette, et kui kostja alaline

elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga

liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest 1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24

ega 25 ei tulene teisiti. Kohus leidis, et puudub igasugune alus eeldada, et kostja elab jätkuvalt

Eestis. Kostja sai viimati töötasu Eestis juulis 2018. Täiendavaid andmeid ei esitanud ka hageja.

L tänava aadressile, millele hageja viitas, ei olnud samuti võimalik menetlusdokumente kätte

toimetada, kuna puudub maja-ja korterinumber. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjal ei

ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 mõttes Eestis elukohta. Kohtule ei olnud

teada, et kostja elukoht oleks mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, kuid kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Määruskaebus

3. Hageja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, millega taotles selle tühistamist ja

menetluse jätkamist. Määruskaebuse rahuldamisel soovis hageja määruskaebuselt tasutud

riigilõivu 50 euro tagastamist hagejale.

Maakohtul oli kohustus teha tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 14 alusel kindlaks, kas

kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eestis. Kohus rikkus TsÜS §

14, jättes faktiliste asjaolude pinnalt kindlaks tegemata, kas kostja elukohaks oli Eesti.

Maakohus märkis, et kostja elukoht on Mehhikos, kuigi ühtegi tõendit selle kohta ei olnud.

Asjaolu, et kostja kolis tagasi Mehhikosse ei tõenda, et kostja alaline elukoht on Mehhikos. Ka

kostja kodakondsus ei tõenda kostja elukohta Mehhikos. Kohtu seisukoht oli oletuslik ega

põhine ühelgi menetluses esitatud tõendil. PPA vastusest selgus, et kostja elukoht on jätkuvalt

L, Tallinn. EEE Tallinn ja AAA, Tallinn korteriomanike selgituste alusel, ei saa teha

meelevaldset järeldust, et kostjal ei ole TsÜS § 14 lg 1 mõttes Eestis elukohta. Olukorras, kus

maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eestis, tulnuks kohtul määrus nr

1215/2012 art 62 p 2 alusel kohaldada liikmesriigi õigust, et selgitada välja, millises

liikmesriigis on kostja elukoht. Vaidlusalusel juhul ei ole kohus vastavat kohustust täitnud,

mistõttu rikkus kohus eelnimetatud artiklit. Maakohus ei kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist,

mille järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas, kuigi hageja märkis hagis kostja

elukohaks AAA, 10118 Tallinn.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja

edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele, vaidlustatud maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada

ja asi saata tagasi uueks lahendamiseks maakohtule.

Käesoleval juhul on hageja esitanud kostja vastu hagi järelmaksuga kaupade müügilepingust

tuleneva nõude rahuldamiseks. Maakohus jättis hagi läbivaatamata põhjendusega, et hagi ei allu

Eesti kohtule TsMS § 79 lg-te 1 ja 2 alusel ning seetõttu tuleb hagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 13

alusel läbivaatamata. Maakohus tuvastas, et kostja elukoht ei ole Eestis ja kostja on kolinud

tagasi oma kodumaale Mehhikosse. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et

asi ei allu Harju Maakohtule, on ennatlik. Maakohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse

määramise aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ning on seetõttu ennatlikult

jätnud hagiavalduse läbi vaatamata.

Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal

võib asja menetleda Eesti kohus. Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda

üksnes siis, kui ta on selleks pädev rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Kui kohtule

esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi

allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Juhul kui menetluse kestel selgub, et hagi menetlevale

kohtule ei allu, st hagi oli valesti menetlusse võetud, siis tuleb hagi jätta läbivaatamata TsMS §

423 lg 1 p 13 alusel. Kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, siis lahendab kohus asja sisuliselt,

isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist

muutusid (TsMS § 77).

TsMS § 70 lg 4 p-st 1 tuleneb, et TsMS-i rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut

kohaldatakse üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012.

Kuivõrd tegemist oli tarbijaga sõlmitud lepinguga, siis saab määruse nr 1215/2012 artikli 17

alusel pöörduda kohtusse, vaid tarbija elukohajärgsesse kohtusse. Artikli 62 lg-d 1 ja 2 näevad

ette, et selleks, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse

asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Kui poole alaline

elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise

liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis.

Artikli 6 lg 1 sätestab, et kui kostja alaline elukoht ei ole üheski liikmesriigis, tehakse

liikmesriigi kohtute pädevus kindlaks iga liikmesriigi oma õiguse kohaselt, kui artikli 18 lõikest

1, artikli 21 lõikest 2 ning artiklitest 24 ega 25 ei tulene teisiti.

Selleks, et tuvastada, kas kostja alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14

lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt

elab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommentaaridest nähtuvalt tuleb isiku peamine või

alaline elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures

kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam

seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda,

et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad,

kus isik võib viibida küll pikemat aega vabatahtlikult, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma

soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt elama. Elukoha määramisel on

oluliseks kriteeriumiks vastavasse kohta elama asumise tahe (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku

üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 14/3.2.1.).

Käesoleval juhul leidis maakohus, et kostja elukoht ei ole Eestis. Ringkonnakohus ei nõustu, et

käesoleval juhul saab üksnes maakohtu poolt toodud asjaolude pinnalt jõuda tõsikindlale

järeldusele, et kostja elukoht ei ole Eestis. Isiku peamine elamise koht tuleb kindlaks teha

faktiliste asjaolude alusel, sh arvestades, kus on isiku kodu, kus ta töötab, puhkab või kus on

tema isiklikud asjad. Maakohtu päringud AAA ja E omanikele olid asjakohased, kuid nendest

ei saa veel järeldada kostja elukoha puudumist Eestis. E-maksuametist saadud teave selle kohta,

et kostjale ei ole viimastel aastatel Eestist maksustatavaid väljamakseid tehtud, ei võimalda

tõsikindlalt järeldada, et kostja elab mujal kui Eestis. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud

maakohus praeguses asjas kõiki mõistlikke jõupingutusi kostja elukoha teadasaamiseks.

Avalikest andmetest nähtub, et kostja kaitses 2015 aastal lõputöö D ja oli E MTÜ (registrikood

XXXXXXXXX) liige. Seega sai maakohtul kaaluda eelnimetatud isikutele päringute tegemist

kostja andmete väljaselgitamiseks. KKK, Kuressaare omanik avaldas, et suhtleb kostjaga

Facebook’i vahendusel. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjale on välja antud elamisluba

kehtivusega kuni 29.10.2022. Maakohtul tuli elukoha tuvastamisel arvestada ka selle asjaoluga.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et juhul kui maakohus tuvastas, et kostjal puudus elukoht

Eestis, siis kohtualluvusel hagi läbivaatamata jätmiseks tuli maakohtul tuvastada, kus oli kostja

tegelik elukoht, kohaldades vastava riigi seadust. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses

toodud väitega, et kostja kolimine tagasi Mehhikosse on oletuslik. Maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel teha täiendavaid päringud ja tõendeid kogumis hinnates anda uus hinnang

sellele, kas isiku alaline elukoht asub Eestis. Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lg

2 kohaldamist.

6. Lisaks leiab ringkonnakohus, et maakohus rikkus menetlusõigust (TsMS § 656 lg 4) leides,

et 1) kostja viimase teadaoleva elukoha järgi ei ole võimalik kohtualluvust määrata (TsMS § 79

lg-le 2). Sellekohased põhjendused maakohtu määruses puudusid (maakohtu põhjendustest ei

nähtu, miks maakohus ei saanud tuvastada viimast teadaolevat elukohta ja miks puudub

maakohtul pädevus asja lahendada) ning 2) märkis läbivaatamise alusena vastavale

paragrahvile viitamata, et dokumentide kättetoimetamine kostjale ei ole võimalik, kuid jättis

hageja taotluse dokumentide avalikuks kättetoimetamiseks lahendamata. Hagimaterjalide

kättetoimetamise võimatuse tõttu asja läbivaatamata jätmine on TsMS § 423 lg 1 p 8 kohaselt

eraldi alus hagi läbivaatamata jätmiseks ning ei ole seotud TsMS § 423 lg 1 p-ga 13. Hageja

esitas maakohtule taotluse hagimaterjalide avalikuks kättetoimetamiseks, mida maakohus enne

läbivaatamata jätmist ei lahendanud. Sellel alusel hagi läbivaatamata jätmiseks tuli maakohtul

eelnevalt

lahendada

määrusega

hageja

taotlus

menetlusdokumentide

avalikuks

kättetoimetamiseks (TsMS § 317 lg 1 ja 6). Käesoleval juhul ei nähtu, miks maakohtu hinnangul

puudus võimalus hagimaterjalide avalikuks kättetoimetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et

kui rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt allub asi Eesti kohtule, kuid kostja elukohta

pole suudetud tuvastada, siis tuleb selgitada hagejale TsMS § 317 lg-s 6, § 407 lg-s 51 ja § 413

lg-s 31 sätestatu sisu. Kui lahendi tunnustamine või täitmine välisriigis ei oleks tõenäoline,

tuleks eelistada hagi läbi vaatamata jätmist. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel mh välja

selgitada, kas hageja soovib lahendit täita välisriigis ning kohtul kui ka hagejal tuleb hinnata

Eestis tehtava lahendi tunnustamise ja täidetavuse tõenäosust teises riigis (Riigikohtu

31.03.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 10 jj).

7. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

9. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Määruse peale

määruskaebust esitada ei saa.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing