3-20-1018/3 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-20-1018 Määruse kuupäev 29. mai 2020 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Dmitri Berjozkini (Berjozkin) kaebus seoses karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega RESOLUTSIOON Tagastada Dmitri Berjozkini kaebus. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD

1. Dmitri Berjozkin esitas 25. mail 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuses selgitas D. Berjozkin, et talle määratud karistuse tähtaeg lõppeb 22. septembril 2020, kuid vangla kavatseb taotleda talle pärast karistuse ärakandmist tingimisi järelevalvet. Kaebaja hinnangul on tegemist topelt karistamise keelu rikkumisega ning ta palub sellist tegevust tema suhtes mitte lubada.

KOHTU SEISUKOHT

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

3. HKMS § 4 lõike 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega tuleb esmalt kontrollida, kas vaidluse lahendamiseks on seaduses sätestatud teistsugune menetluskord.

4. Kohtu hinnangul on kaebaja eesmärgiks, et tema suhtes ei kohaldataks karistusjärgset käitumiskontrolli.

Karistusseadustiku (KarS) § 871 reguleerib karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Vangistusseaduse (VangS) § 76 lõike 6 teisest lausest tulenevalt valmistab karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise üle otsustamiseks vajalikud materjalid ette vangla. VangS § 762

lõike 2 kohaselt saadab vangla materjalid kohtule karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks, kui kinnipeetav vastab KarS § 871 lõike 1 punktides 1 ja 2 või lõikes 2 sätestatud tingimustele. Kohtupraktikas on kinnitatud, et eelnimetatud normist tulenevalt alustab käitumiskontrolli kohaldamise menetlust alati riik kindlate formaalsete aluste olemasolul süüdimõistetu tahtest sõltumatult. Mingit võimalust kõnealuse menetluse vältimiseks süüdimõistetul ei ole. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-1-16, punkt 9.2.) Seega ei saa kaebaja praeguses menetlusetapis, mil kohus ei ole otsustanud talle karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist, võimalikku otsust ennetavalt vaidlustada. Kohtul on õigus otsustada nii karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise kui ka kohaldamata jätmise kasuks.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 4261 lõikest 1 tuleneb, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamine on maakohtu pädevuses.

5. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning kaebus tuleb HKMS § 121 lõike 1 punkti 1 alusel tagastada. Kohus selgitab, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega seotud vaidluse lahendamise pädevus on maakohtul.

(allkirjastatud digitaalselt)