2-18-7004/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-7004

Tsiviilasi

A.A. ja B.B. hagi A.V. vastu elatise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1190 eurot

3980 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. november 2019 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

1. A.A. (hageja I) (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. B.B. (hageja II) (isikukood XXXXXXXXXXX)

Apellantide seaduslik esindaja T.K., lepinguline esindaja

Liudmila Bogdanova

Vastustaja (kostja): A.V. (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja advokaat Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. novembri 2019 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata B.B. hagi kostjalt elatise väjamõistmiseks alates 1. märtsist 2019

kuni B.B. täisealiseks saamiseni. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

A.V.lt välja elatis 200 eurot kuus B.B. kasuks alates 1. märtsist 2019 kuni B.B.

täisealiseks saamiseni XXXXX. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada Viru Maakohtu 12. novembri 2019 otsuse resolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta rahuldamata A.A. hagi A.V. vastu elatise nõudes.

2.2. B.B. hagi elatise nõudes rahuldada osaliselt. Välja mõista A.V.lt elatis 200 eurot

kuus B.B. kasuks alates 1. märtsist 2019 kuni B.B. täisealiseks saamiseni XXXXX.

2.3. Jätta poolte menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

3. Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada B.B. apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

6. Võtta

asja

juurde

uued

tõendid:

T.K.

3. oktoobri

2018

avaldus

notariaalkokkuleppest taganemiseks; kohtutäitur A. Kreki 5. aprilli 2019 otsus

täitemenetluse lõpetamiseks täiteasjas nr XXXXXXXXXXX; Maksu- ja Tolliameti

7. aprilli 2020 tõend, T.K. pangakontode väljavõtted, Sotsiaalkindlustusameti 14.

aprilli 2020 tõend; 31. detsembri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2.17-17963; A.V.

pangakonto väljavõtted perioodil 1. jaanuar 2018 – 22. mai 2020 Swedbank AS-s

ja SEB Pangas.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II; koos: hagejad) esitasid 18. aprillil 2018 Viru Maakohtule

hagi A.V. (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja I lõplikuks nõudeks jäi mõista kostjalt

hageja I kasuks välja elatis perioodil 1. jaanuarist 2018 kuni 28. veebruarini 2019 summas 1190

eurot. Hageja II lõplikuks nõudeks jäi mõista kostjalt hageja II kasuks välja 1. jaanuarist 2018

kuni 31. maini 2019 1550 eurot ning alates 1. juunist 2019 kuni hageja II täisealiseks saamiseni

igakuise maksena 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alamäärast.

Kostja on hagejate isa. 10. jaanuaril 2013 sõlmisid kostja ja T.K. (hagejate seaduslik esindaja,

ema) notariaalse lepingu lastele elatise maksmiseks. Hagejate vajadused on suurenenud.

4. märtsil 2019 kolis hageja I isa juurde elama, mistõttu nõuab hageja I elatist kuni

28. veebruarini 2019.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hagejate kanda.

Kostja on tasunud hagejatele elatist 200 eurot kuus. Kostjal on tuvastatud keskmine puue, mis

on aluseks elatise vähendamisel. Samuti tuleb arvestada peretoetustega. Kostja peab

võimalikuks tasuda kummalegi hagejale elatist 100 eurot kuus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus märkis, et hagi esitati 4. mail 2019 ning hagejad nõuavad elatist tagasiulatuvalt

1. jaanuarist 2018. Maakohus jättis rahuldamata hagejate tagasiulatuva elatise nõuded. Kostja

on tasunud hagejatele elatist vastavalt vanemate kokkuleppele. Tagantjärgi täiendava elatise

väljamõistmine paneks kostja olukorda, kus elatise maksmise võib osutada raskendatuks.

Kostjale on määratud keskmine puue, mille tõttu saab ta töövõimetoetust kuni 11. märtsini 2019

208 eurot ja sotsiaaltoetust 41 eurot. Kostja on hagejatele tasunud elatist kokku 400 eurot kuus,

2018. a detsembris 350 eurot kuus ja 2019. a jaanuaris ja veebruaris 200 eurot kuus. Seega ei

saa väita, et kostja ei ole ülalpidamiskohustust täitnud. Maakohus kohaldas PKS § 102 lg-s 2

sätestatut ja leidis, et kostja keskmise puude tõttu esines 11. märtsini 2019 olukord, kus kostja

ei olnudki võimeline andma hagejatele suuremas määras elatist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist.

Maakohus jättis rahuldamata ka hageja II elatise nõude alates märtsist 2019 summas 270 eurot

kuus kuni hageja II täisealiseks saamiseni. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse

ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Pooled ei vaidle, et hageja I kolis kostja juurde

elama. Seega on hagejal I elatise nõue ema vastu ja hagejal II nõue kostja (isa) vastu. Järelikult

peaksid vanemad vastastikku täitma laste ülalpidamiskohustust. See ei ole aga mõistlik,

mistõttu jättis kohus hageja II nõude elatise saamiseks alates märtsist 2019 rahuldamata. Seni

kuni

hagejad

elavad

kummagi

vanema

juures,

kannavad

vanemad

täielikku

ülalpidamiskohustust nende juures elava lapse suhtes. Elatise edasi-tagasi kandmine vanemate

vahel ei ole otstarbekas.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad (apellandid) esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad

maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, välja mõista kostjalt

hageja I kasuks elatis perioodi 1. jaanuar 2018 – 23.veebruar 2019 eest summas 1190 eurot;

hageja II kasuks elatis perioodil 1. jaanuar 2018 – 31. mai 2019 summas 1550 eurot ja alates 1.

juunist 2019 summas 270 eurot/kuus kuni hageja II täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem

kui pool Vabariigi valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Alternatiivselt paluvad hagejad

mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatis miinimummääras perioodi 18. aprill 2018 kuni

28. veebruar 2019 eest. Hageja II kasuks paluvad hagejad alternatiivselt välja mõista kostjalt

alates 18. aprillist 2018 kuni hageja II täisealiseks saamiseni välja elatis 250 eurot kuus, kuid

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud

paluvad hagejad jätta kostja kanda.

Maakohus leidis ekslikult, et hagejad esitasid hagi 4. mail 2019. Hagejad esitasid hagi

18. aprillil 2018 ning nõudsid tagasiulatuvat elatist 1. jaanuarist 2018 kuni hagi esitamiseni.

Maakohus saanuks jätta tagasiulatuva elatise rahuldamata seega vaid perioodi 1. jaanuar 2018

kuni 18. aprill 2018 osas.

Kostja taganes vanemate vahelisest elatise tasumise kokkuleppest 2017. aastal hagi esitamisega

kohtule ning hagejate seaduslik esindaja taganes kokkuleppest kirjalikult 3. oktoobril 2018.

Maakohus ei andnud hinnangut, et vanemate vahel oli kokkulepe ülalpidamise andmiseks,

millest nad on taganenud.

Alates hagi esitamisest kuni 2019. a märtsini elasid mõlemad hagejad ema juures.

Kohus kohaldas valesti perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-t 2. Apellandid ei nõustu maakohtu

järeldustega. Maakohus jättis tuvastamata kostja majandusliku olukorra, sh vara ja sissetulekute

suuruse. Maakohus viitas vaid kostja poolt saadavale töövõimetoetusele ja sotsiaaltoetusele.

Hageja esitas maakohtule taotluse päringu tegemiseks krediidiasutustele kostja majandusliku

olukorra välja selgitamiseks, kuid maakohus jättis selle tegemata. Samuti jättis kohus

hindamata hagejate vajadused ja laste ema majandusliku olukorra. Seega on mõlema laste

vanemate majandusliku olukord jäänud tuvastamata.

Apellandid ei nõustu maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus juriidiliselt on hagejal I nõue

ema vastu aj hagejal II nõue isa (kostja ) vastu, ei ole mõistlik hagi selles osas rahuldada. Kostjal

tuleks esitada hagi või vastuhagi lapse nimel. Kostja ei ole seda teinud. Hageja I kolis küll

kostja juurde elama, kuid viibib kostja töölähetuste tõttu ka ema juures (mõnikord kuni pool

kuud) ning kulud kannab ema. Need asjaolud on jäänud maakohtu poolt välja selgitamata.

Maakohus jättis ebaõigesti tagaseljaotsuse tegemata ning poleks pidanud menetlust uuendama.

5. Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub kostja

jätta hagejate kanda.

Maakohus jättis hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata põhjusel, et kostja täitis

vanemate kokkulepet elatise tasumise osas korrektselt.

Väidetavalt taganes hagejate seaduslik esindaja vanemate kokkuleppest, samas ei ole

taganemisavalduses ega kohtumenetluses selgitatud, milles seisneb kokkuleppe rikkumine.

Kostja esitab koos apellatsioonkaebuse vastusega ka 5. aprilli 2019 täitemenetluse lõpetamise

otsuse, milles kinnitatakse, et kostja tasus kõik kokkuleppes ettenähtud kohustused. See

tõendab mh asjaolu, et kokkuleppe on täitedokumendina esitatud kohtutäiturile 2019. aastal

vaatamata sellele, et hagejate seaduslik esindaja kokkuleppest taganes.

Kohus põhjendas piisaval määral hageja II nõude kostja vastu rahuldamata jätmist.

Apellatsioonkaebus on esitatud ka hageja I nimel, samas ei vaidle pooled, et hageja I elab

kostjaga, mistõttu ei ole hageja I nimel apellatsioonkaebuse esitamine põhjendatud.

Maakohtu otsuse ja toimiku materjalide järgi tegi kohus päringu Maksu- ja Tolliametile

vanemate varalise olukorra väljaselgitamiseks ja tugines otsuses sellele.

Hagejad esitasid alles apellatsioonkaebuses väite, et hageja I kolis isa juurde, aga elab mõnikord

töölähetuste tõttu emaga. Apellatsioonimenetluses ei saa tugineda väitele, mida ei olnud

esitatud esimese astme kohtumenetluses. Lisaks ei ole tegemist tõese väitega, mida tõendab

Narva Linnavalitsuse vastus kohtu päringule.

Maakohus uuendas menetluse õigesti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja II hagi kostjalt elatise väljamõistmiseks alates 1. märtsist 2019 kuni hageja

II täisealiseks saamiseni. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel teha tühistatud osas

uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja II kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates 1.

juunist 2019 kuni hageja II täisealiseks saamiseni XXXXX. Ülejäänud osas tuleb jätta

maakohtu otsus muutmata. Hageja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Hageja I apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Hagejad esitasid koos apellatsioonkaebusega täiendava tõendina T.K. 3. oktoobri 2018

avalduse

notariaalkokkuleppest

taganemiseks.

Kostja

esitas

koos

vastusega

apellatsioonkaebusele kohtutäitur A. Kreki 5. aprilli 2019 otsuse täitemenetluse lõpetamiseks

täiteasjas nr XXXXXXXXXXX. Ringkonnakohus kogus asjas ise tõendeid: Maksu- ja

Tolliameti 7. aprilli 2020 tõend kostja maksuandmete kohta, T.K. pangakontode väljavõtted,

Sotsiaalkindlustusameti 14. aprilli 2020 tõend T.K.le makstud perehüvitiste kohta, kostja

pangakonto väljavõte perioodil 1. jaanuar 2018 – 22. mai 2020 Swedbank AS-sja SEB Pangas.

Ringkonnakohus leiab, et kõik nimetatud tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks ja

tuleb TsMS § 230 lg 4, 5 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtta.

9. Ringkonnakonnakohus nõustub hagejatega, et maakohus on ebaõigesti otsuse põhjendavas

osas märkinud, et hagi on esitatud 4. mail 2019 (otsuse lk 4 ülevalt neljas lõik ja alt teine lõik).

Tegelikult on hagi esitatud 4. mail 2018 ja tegemist on kirjavigadega maakohtu otsuses, mis ei

ole mõjutanud otsuse sisu.

10. Maakohus käsitles hagejate nõuet kolmes osas:

1) hagejate I ja II tagasiulatuva elatise nõue PKS § 108 alusel. Tegemist on perioodiga 1. jaanuar

2018 kuni hagi esitamiseni 4. mai 2018. Maakohus tuvastas, et kostja tasus elatist sel perioodil

vastavalt kostja ja hagejate ema vahelisele kokkuleppele 200 eurot kuus ja jättis hagi selle

perioodi osas rahuldamata.

2) hagejate I ja II elatise nõue alates hagi esitamisest 4. mail 2018 kuni märtsini 2019 (mil

hageja I asus elama kostja juurde). Maakohus tuvastas, et kostja on tasunud sel perioodil maist

kuni novembrini 2018 kummalegi hagejale 200 eurot, detsembris 2018 on kostja tasunud

hagejatele kokku 350 eurot, jaanuaris-veebruaris 2019 hagejatele kokku 200 eurot. Maakohus

arvestades kostja töövõimetuse ja sissetulekutega sel perioodil ning lähtudes PKS § 102 lg-s 2

sätestatust luges kostja ülalpidamiskohustuse hagejate ees täidetuks, sest kostja ei olnud

võimeline andma lastele suuremas määras elatist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

3) hageja II elatise nõue alates märtsist summas 270 eurot kuus kuni kostja II täisealiseks

saamiseni. Maakohus arvestas asjaolu, et hageja I on asunud elama kostja juurde. Seega on

hagejal II nõue kostja vastu ja hagejal I on nõue hagejate ema vastu. Seega peaks vanemad

vastastikku täitma võrdselt ülalpidamiskohustust ja sellises olukorras ei ole mõistlik hagi

rahuldada.

Hagejad vaidlustavad apellatsioonkaebuses maakohtu otsust tervikuna.

11. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et hagejate ema T.K. ja kostja vahel oli 10. jaanuaril

2013 sõlmitud notariaalne leping hagejatele elatise maksmiseks 200 eurot kuus lapse kohta,

mida kostja hagi esitamise seisuga täitis. Apellatsioonkaebuses leiavad hagejad, et maakohus

ei ole andnud hinnangut asjaolule, et vanemad on ülalpidamise andmise kokkuleppest

taganenud. Hagejad leiavad, et kostja taganes notariaalsest kokkuleppest 2017. aastal esitades

kohtule hagi T.K. vastu notariaalselt tõestatud kokkuleppe alusel elatise suuruse tuvastamiseks

(tsiviilasi nr 2-17-17963) ja T.K. taganes kokkuleppest kirjalikult 3. oktoobril 2018. Kostja

vastuses apellatsioonkaebusele hagejate seisukohaga lepingust taganemise osas ei nõustunud.

2019. aastal esitas T.K. kokkuleppe täitedokumendina kohtutäiturile ja toimus täitemenetlus,

millele kostja vastuväiteid ei esitanud.

Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt on tsiviilasjas nr 2-17-17963 menetlus lõpetatud

31. detsembri 2018 määrusega. Kostja loobus hagist ja maakohus keeldus vastu võtmast

T.K. vastuhagi notariaalse kokkuleppe ülesütlemiseks. Määrus on jõustunud. Käesoleva asja

menetluses ei ole pooled notariaalse lepingu lõppemisele tuginenud. Kostja on 25. mai 2018

vastuses hagile (I kd lk 19) avaldanud, et olemas on kehtiv notariaalne leping, mida kostja

täidab. Hagejad ei ole lepingu kehtivusele maakohtu menetluses vastu vaielnud, esmakordselt

on hagejad sellele asjaolule tuginenud apellatsioonkaebuses.

TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli

võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kuna

kumbki pooltest ei tuginenud maakohtu menetluses notariaalse lepingu lõppemisele, ei saanud

maakohus ka anda hinnangut lepingu kehtivusele ja sai otsuses põhjendatult tugineda asjaolule,

et kostja on vanemate vahelist lepingut täitnud.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejate tagasiulatuva elatise nõude

rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas

korrata. Maakohus on viidanud seejuures ka asjakohasele Riigikohtu praktikale.

Ringkonnakohtu poolt välja nõutud kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et kostja on saanud

sel perioodil küll juhatuse liikme tasu 300 eurot kuus ja dividende 3000 eurot OÜ-st XXXXX,

samuti teinud oma arvele sularaha sissemakseid. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja

tasus enne hagi esitamist vastavalt vanemate vahelisele kokkuleppele lastele elatist, ei ole need

laekumised aluseks tagasiulatuva elatise nõude rahuldamiseks kostja vastu.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga jätta hagejate elatisenõue perioodil hagi

esitamisest kuni 1. märtsini 2019 (mil hageja I asus elama kostja juurde) rahuldamata.

Maakohus on põhjendatult kohaldanud PKS § 102 lg-t 2 ning arvestanud kostja varalist

seisundit. Asjas ei ole sel perioodil tõendatud kostjal selliste regulaarsete sissetulekute

olemasolu, mis võimaldanuks tal tasuda hagejatele elatist seadusega sätestatud minimaalmääras

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sellist kohtu seisukoha ei muuda ka ringkonnakohtu

poolt välja nõutud pangakontode väljavõtted. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et 5. aprilli

2019 täitemenetluse lõpetamise otsusega (II kd lk 13) on tõendatud, et kostja tasus lisaks

maakohtu poolt tuvastatule 4. aprilliks 2019 notariaalse kokkuleppe alusel hagejate emale

elatisevõla 600 eurot perioodi 1. detsember 2018 kuni 28 veebruar 2019 eest. Ringkonnakohus

arvestab kostja seisukohaga, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka hagejatele makstavate

peretoetustega (I kd lk 102). Sotsiaalkindlustusameti 14. aprilli 2020 tõendist (I kd lk 164)

nähtub, et hagejate ema sai sel perioodil peretoetust 610 eurot kuus, alates jaanuarist 2019 620

eurot kuus. Hagejate emal on kokku neli last, mistõttu jagunes peretoetus nelja lapse vahel ja

kummagi hageja osaks saab arvestada ¼ peretoetusest, st 152,50 – 155 eurot kuus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades nii hagejate ema panust laste ülalpidamiseks,

kostja poolt makstud elatist 200 eurot kuus ja peretoetust oli hagejate ülalpidamine sel perioodil

tagatud.

14. Asjas ei ole vaidlust, et alates märtsist 2019 elab hageja I kostja juures. Kostja ei ole sellest

ajast hagejale II elatist tasunud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et olukorras,

kus kummagi vanema juures elab üks nende ühine laps, tuleb hagejaks II oleva lapse elatise

nõue kostja vastu jätta rahuldamata. PKS § 96 ja § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud

oma vanemalt ülalpidamist saama. Asjaolu, et mõlemad hagejate vanemad on hagejate ees

ülalpidamiskohustusega isikud ja täidavad oma ülalpidamiskohustust osavõlgnikena (PKS §

105 lg 3), ei anna alust järeldusele, et vanem saab oma ülalpidamiskohustust ühe lapse ees

tasaarvestada teise vanema ülalpidamiskohustusega teise lapse ees. Kuigi hagejad on esitanud

ühise hagi kostja vastu, on hagejad oma nõuetes iseseisvad. Põhjendatud on

apellatsioonkaebuse seisukoht, et hagejate emalt kostjale I ülalpidamise saamiseks, kui vanem

seda kohustust vabatahtlikult ei täida, võib hageja I (keda võib esindada tema seadusliku

esindajana kostja) esitada hagi oma ema vastu. Mõlema vanema kui osavõlgniku

ülalpidamiskohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise

seisundiga, arvestades ka tema ja ülalpidamist saama õigustatud isiku suhteid (PKS § 105 lg 3).

15. Seega tuleb ringkonnakohtul otsustada kostjalt hageja I kasuks välja mõistetava elatise

suurus alates 1. märtsist 2019. Kostja väidab, et ta ei ole võimeline PKS § 101 lg 1 määras

elatist tasuma. Vastuses apellatsioonkaebusele märgib kostja, et ta oli tervise halvenemise tõttu

sunnitud kolima Eestisse ja praegu ei tööta. Maksu- ja tolliameti õiendi kohaselt ei ole kostjale

perioodil jaanuarist aprillini 2020 deklareeritud väljamakseid tehtud.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kui kostja väidab, et ta ei ole

võimeline tasuma elatist seadusega sätestatud miinimummääras, siis peab ta esitama ka

vastavad tõendid. Kostja ei ole seda kohustust täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei saa

jätkuvalt töötada halva tervise tõttu. Kostja osaline töövõimetus oli tuvastatud perioodil

12. märts 2017 – 11. märts 2019 ja kostja ei ole esitanud tõendeid, et tema tervislik seisund ei

ole paranenud. Samuti jättis kostja vastamata ringkonnakohtu 6. aprilli 2020 päringule, milles

ringkonnakohus palus kostjal esitada andmed oma sissetulekute kohta alates 1. jaanuarist 2019

kuni käesoleva ajani. Äriregistri andmetel on kostja OÜ XXXXX (reg nr XXXXXXXX)

ainuosanik. Ühingu 2018 majandusaasta aruande kohaselt on tegemist tegutseva äriühinguga,

mille põhitegevusalaks on elamute ja mitteeluhoonete ehitus. 2018. aastal oli ühingu müügitulu

56848 eurot. Juhatuse liige (kostja) eeldas ettevõtte arengut 2019. aastal, läbirääkimisel olid

uued projektid Soomes ja Eestis. Ühingu jaotamata kasum seisuga 31. detsember 2018 oli

39398 eurot. SEB Panga konto väljavõttega on tõendatud, et kostja on saanud sissetulekut ka

XXXXX OÜ-st ja ta on teinud oma kontole korduvalt sularaha sissemakseid.

Ringkonnakohus teeb eeltoodu alusel järelduse, et kostja tegeleb eelkõige ettevõtlusega läbi

OÜ XXXXX ja ei ole tõendanud, et ta ei suuda maksta pärast töövõimetuse lõppemist hagejale

II elatist vähemalt samas suuruses kui ta tasus hagejale II kuni märtsini 2019.

16. Kostja on taotlenud, et kohus arvestaks temalt elatise väljamõistmisel nii seda, et hageja I

on tema ülalpidamisel, kui ka hagejale II makstava peretoetusega. Sotsiaalkindlustusameti

õiendi kohaselt on hagejate emale makstud aprillis ja mais 2019 peretoetust 677, 54 eurot

(neljale lapsele) ja alates juunist 2019 sai hagejate ema peretoetust 577,54 eurot (kolmele

lapsele). Seega saab hageja II ema juures elades osa lasterikka pere toetusest ja tema osa on

192 eurot kuus. Ringkonnakohus leiab, et osa hageja II kulutusi on võimalik katta peretoetuse

arvelt.

Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja

Pricewaterhouse Coopers Advisors uuringu „ Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. 2020“

(Kättesaadav

https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatise_lopparuanne.pdf)

kohaselt on lapse keskmine ülalpidamiskulu 388 eurot kuus. Kui lapsi on rohkem kui kaks, siis

347 eurot kuus.

Ringkonnakohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista elatisena hageja II kasuks jätkuvalt 200

eurot, millist elatist tasus hageja kostjale II kuni märtsini 2019. Koos hageja II ema poolt antava

ülalpidamisega (eelduslikult kostjaga võrdses ulatuses) ja peretoetusega on hageja II

ülalpidamiseks võimalik kulutada 592 eurot, mis ületab oluliselt lapse keskmist

ülalpidamiskulu 388 eurot kuus ja peab olema hageja II ülalpidamiseks piisav.

17. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule selles, et maakohus jättis

asjas tegemata tagaseljaotsuse ja uuendas menetluse. Ringkonnakohus selgitab, et nii

tagaseljaotuse tegemine TsMS § 413 alusel kui ka asjas menetluse uuendamine (TsMS § 437)

on kohtu diskretsiooniotsused. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et

maakohus on menetlust uuendades selgelt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohtu tegevus

menetluse uuendamisel ei oma mõju vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatusele.

18. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hagejate ema ei tohi esindada hagejat I

apellatsioonkaebuse esitamisel, kuna hageja I elab kostja juures. Hagejat I esindab käesoleva

asja menetluses tema seadusliku esindajana ema T.K.. Kostja ei ole tõendanud, et hageja I ema

ei ole enam hooldusõiguslik vanem ega hageja I seaduslik esindaja PKS § 120 lg 1 ja 4

tähenduses.

19. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus

rahuldab osaliselt hageja II apellatsioonkaebuse ja rahuldab hageja II osas hagi osaliselt. Hagi

asjaolusid ja TsMS § 163 lg-s 1 sätestatut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta

maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jätab menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks