2-19-124012/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. mai 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-124012

Tsiviilasi

PLACET GROUP OÜ hagi XX vastu

käenduslepingust tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 13. aprilli 2020 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

PLACET GROUP OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

871,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): PLACET GROUP OÜ (registrikood

11198910), lepinguline esindaja Marjana Hiie

Kostja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta hageja apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal

3. Harju Maakohtu 13. aprilli 2020 otsus tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata

ning jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Täiendada punktis 3 viidatud otsuse resolutsiooni punkti 2 lausega: „Eelmises

lauses märgitud summad on XX-lt välja mõistetud solidaarselt MTÜ-ga Riidepuu,

kellelt mõisteti Pärnu Maakohtu 17. detsembri 2019 määrusega käesolevas

tsiviilasjas hageja kasuks välja võlgnevus summas 2080 eurot“.

5. Punktis 3 viidatud otsuse resolutsiooni punkte 4 ja 5 ei või enam täita.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Toimetada käesolev otsus kostjale kätte avalikult.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (7)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 2. septembril 2019 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse XX (kostja) ja Mittetulundusühingu Riidepuu (edaspidi: võlgnik) vastu neilt

solidaarselt põhivõla 1000 eurot ja kõrvalnõuete 328,85 eurot saamiseks.

1.1. Hageja ei märkinud maksekäsu kiirmenetluse avalduses võlgniku seaduslikku esindajat.

1.2. Nõuet kirjeldas hageja avalduses järgmiselt:

18. 06. 2019 sõlmisid PLACET GROUP OÜ ja võlgnik laenulepingu 1309242121, mille

alusel sai võlgnik 1906133101 eurot. Laenu tagastamine pidi toimuma 6 osamaksena

hiljemalt 05. 12. 2019, so viimase osamakse tasumise tähtaeg. Laenu tagatiseks sõlmis

XX PLACET GROUP OÜ-ga käenduslepingu, millega tagas laenulepingust tulenevate

nõuete täitmist. Võlgnikud ei täitnud laenulepingut kohaselt ega tagastanud laenu koos

intressidega ka täiendava tähtaja jooksul, millest tulenevalt ütles PLACET GROUP OÜ

sõlmitud laenulepingu üles.

1.3. Maksekäsuosakond koostas 24. septembril 2019 koostas makseettepaneku, mille

toimetas võlgnikule 20. novembril 2019 kätte avalikult. Makseettepanekus märgiti, et kostja on

võlgniku seaduslik esindaja. Võlgniku suhtes koostati 17. detsembril 2019 maksekäsk

(edaspidi: maksekäsk), millega mõisteti temalt hageja kasuks välja põhinõudena 1000 eurot,

kõrvalnõuetena 1000 eurot ning kohustati võlgnikku hüvitama riigilõivu 60 eurot ja

menetluskulu 20 eurot. Maksekäsus esitatud nõude kirjelduse kohaselt koosnes kõrvalnõuete

summa intressist 42,83 eurot, viivisest kuni 2. septembrini 2019 summas 166,02 eurot,

sissenõudmiskulust 70 eurot, leppetrahvist 50 eurot ja kohtu välja arvestatud viivisest

ajavahemiku 3. september–17. detsember 2019 eest summas 671,15 eurot.

1.4. Kostjale makseettepanekut kätte toimetada ei õnnestunud, mistõttu anti asi tema vastu

esitatud nõudes hageja taotlusel üle hagimenetlusse Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus).

2. Hageja esitas 28. jaanuaril 2020 maakohtule hagi järgmiste nõuete ja taotlustega:

(1) rahuldada hagiavaldus täies ulatuses;

(2) mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 2000 eurot sh tagastamata laen

1000 eurot, intress 42,83 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, leppetrahv 50 eurot ning

sissenõutavaks muutunud viivis 837,17 eurot solidaarselt võlgnikuga, kellelt mõisteti

maksekäsuga hageja kasuks välja 2080 eurot;

(3) jätta tsiviilasjas kantud menetluskulud kostja kanda;

(4) mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 80 eurot solidaarselt võlgnikuga,

kellelt mõisteti maksekäsuga hageja kasuks välja menetluskulu 80 eurot;

(5) mõista kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamisel tasutud täiendav riigilõiv

165 eurot, õigusabikulu 100 eurot ning tasu menetlusdokumentide kättetoimetamise

eest summas [vastavaks summaks nimetas hageja hiljem 36 eurot];

(6) mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivis alates

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

menetluskulude

täies

ulatuses

hüvitamiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemääras.

3 (7)

2.1. Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

hageja ja võlgnik sõlmisid 18. juunil 2019 laenulepingu nr 1906133101 (edaspidi:

laenuleping), mille alusel väljastas hageja võlgnikule laenu 1000 eurot;

-

kostjaga sõlmis hageja käenduslepingu nr K-18062019-193 (edaspidi: käendusleping),

mille kohaselt käendas kostja võlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi;

-

laenulepingule lisatud laenusumma ja intresside tasumise graafiku kohaselt kohustus

võlgnik tagastama laenu seitsme osamaksega, aga ühtegi osamakset ei tasutud;

-

hageja saatis võlgnikule kaks võlateatist, millega kaasnes sissenõudmiskulu vastavalt

hageja hinnakirjale kokku 70 eurot;

-

kuna osamaksete tasumisega viivitati enam kui 45 päeva, võib hageja nõuda

leppetrahvi 5% ulatuses tagastamata laenu põhiosalt, st 50 eurot;

-

võlgnik ega kostja võlga ei tasunud ja hageja ütles 29. augustil 2019 laenulepingu üles.

Ülesütlemise ajaks oli kogunenud intressi summa 42,83 eurot;

-

hageja arvutas välja viivise 24. jaanuari 2020 seisuga lähtudes sellest, et 158,56 eurolt

tuli viivist maksta alates 6. juulist 2019; lisaks 161,72 eurolt alates 6. augustist 2019 ja

ülejäänud laenusummalt 679,72 eurot alates 30. augustist 2019 (hagiavalduses

ekslikult aastaarv 2010). Kokku on viivis 1606,03 eurot ( =321,88 + 278,16 +

1005,99), mida hageja vähendas 837,17 euroni (sama summa, mis kokku mõisteti

viivisena välja võlgnikult maksekäsuga).

2.2. Maakohus võttis hagi 30. jaanuaril 2020 menetlusse ja toimetas kostjale kätte avalikult.

Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus tegi 13. aprillil 2020 tagaseljaotsuse (vaidlustatud otsus), millega rahuldas hagi

osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1000 eurot, intressi

42,83 eurot, leppetrahvi 50 eurot ja viivise 35,18 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus 56%

kostja kanda ja 44% hageja kanda. Ühtlasi määras maakohus kindlaks kostja poolt hagejale

hüvitatava menetluskulu summa.

3.1. Menetluse käigu, kõigi nõuete ja asjaolude kirjeldust vaidlustatud otsus ei sisalda.

3.2. Viivise nõude osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt.

3.2.1. Hageja nõuab laenulepingu üldtingimuste p 8.1.2. alusel viivist määraga 1% päevas,

sissenõutavaks muutunud summas 837,17 eurot. Viidatud punkt on tüüptingimus VÕS § 35

mõttes. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 tuleb

kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled sellele ei tugine.

3.2.2. Riigikohus leidis 10. mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, et eelduslikult tuleb

hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivise-

määra. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses

ja eeldustel.

3.2.3. Kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. Tüüptingimustega käenduslepingus ja

laenulepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu

on laenulepingu üldtingimuste p 8.1.2 tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 365%

suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt

kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 365% suurune viivise määr

aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada

tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, st VÕS § 113 lg 1 teises lauses

toodud viivise määra.

4 (7)

3.2.4. Maakohus arvutas kostjalt välja mõistetava viivise kuni 24. jaanuarini 2020 (hagi-

avalduses nimetatud kuupäev) 158,56 euro tasumisega viivitamise eest alates 6. juulist 2019

summas 7,05 eurot; 161,72 euro eest alates 6. augustist 2019 summas 6,09 eurot ja 679,72 euro

eest alates 30. augustist 2019 summas 22,04 eurot – kokku 35,18 eurot.

3.3. Sissenõudmiskulu 70 eurot nõue jäi rahuldamata. Enne kohtusse pöördumist saatis hageja

võlgnikule 12. juulil ja 13. augustil 2019 võlateatised. Kostjale kui käendajale hageja

võlateatiseid ei saatnud, mistõttu kostjalt sissenõudmiskulu välja mõistmine pole põhjendatud.

Käenduslepingu järgi on käendaja kohustatud täitma laenusaaja kohustused laenuandjale kahe

nädala jooksul peale laenuandjalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamist, aga see eeldus on

täitmata.

3.4. Menetluskulu jaotas maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hageja nõuded rahuldati 56% ulatuses, st hageja menetluskuludest jääb 56% kostja

kanda ja kostja menetluskulud 44% hageja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud

summast 381 eurot (riigilõiv 225 eurot, õigusabikulu 120 eurot ja kohtutäituri tasu menetlus-

dokumentide kättetoimetamisel 36 eurot) mõistis kohus kostjalt välja 56% ehk 213,36 eurot.

Sellelt summalt tuleb kostjal tasuda viivist vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4

(otsuses ekslik viide lg-le 2).

APELLATSIOONKAEBUS

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud otsuse hagi

rahuldamata jätmise ja menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmise osas. Hageja palub hagi

tervikuna rahuldada ja panna kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses tugineb hageja mh järgnevale:

-

maakohus leidis ebaõigesti, et kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana, millest

tulenevalt viivisekokkulepe tühine. Kostja sõlmis käenduslepingu majandus- ja kutse-

tegevuses, sest ta oli võlgniku ainus juhatuse liige;

-

kohtupraktikas on jaatatud määraga 1% viivise väljamõistmist (nt tsiviilasi nr 2-13-

34922). Samuti on Riigikohus selgitanud, et viivise suuruse kokkuleppele ei ole

piiranguid ja ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina

vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine

sõltub kohustatud poolest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe teda kohustuse kohase

täitmise korral kahjustada. Kui viivis ei ületa põhinõuet, lasub ebamõistlikkuse

esiletoomise ja tõendamise koormus kostjal. Hageja ei nõua kostjalt viivist määraga

365% päevas, vaid viivise nõude vähendamise tõttu väiksemas ulatuses;

-

sissenõudmiskulu 70 eurot oleks tulnud kostjalt välja mõista. Selle tasumise kohustus

oli võlgnikul ja kostja käendajana vastutab seega solidaarselt. Lisaks tuvastas

maakohus ekslikult, et kostjale nõudekirja ei saadetud, sest kostja avaldas enda

kontaktina sama e-posti aadressi, millele saadeti võlateatised;

-

jättes hagi ebaõigesti osaliselt rahuldamata, jaotas kohus ekslikult ka menetluskulud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele

menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada

apellatsioonimenetluses. Asi tuleb selles osas saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

TsMS § 656 lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist

kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

5 (7)

6. Maakohus rahuldas hagi kostjalt 1128,01 euro (= 1000 + 42,83 + 50 + 31,18) välja-

mõistmiseks. Selles osas ei ole kaebust ega kaja esitatud. Järelikult on praeguses apellatsiooni-

menetluses sisuliselt vaidluse all hageja nõudepunktis (2) nimetatust osasummad 70 eurot

(sissenõudmiskulu) ja 801,99 eurot (viivis: 837,17 – 35,18) – kokku 871,99 eurot, samuti

menetluskulude jaotus. Kuna maakohtu otsus vaidlustati muus osas kui menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramine, siis TsMS § 456 lg 4 järgi ei jõustunud otsus ka selles osas.

7. Maakohus rikkus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1,

§ 442 lg-d 7 ja 8, § 656 lg 1 p 5), mistõttu pole otsusest võimalik aru saada, milliseid nõudeid

kohus lahendas, millised asjaolud tuvastas ja kuidas on need seotud õiguslike põhjendustega.

Ringkonnakohtu hinnangul on asja sisuline läbivaatamine maakohtus jäänud tegemata, st mh

TsMS § 9 lg 3 järgi ei saa ringkonnakohus asja vaidlustatud osas ise sisuliselt lahendada.

Viidatud rikkumisi ei õigusta asja lahendamine tagaseljaotsusega ega hagi menetlemine

maakohtus lihtsustatud korras (TsMS § 405). Kirjeldava ja põhjendava osa otsusest

väljajätmine või selle lihtsustamine (TsMS § 405 lg 1 p 9, § 444) ei tohi viia tulemuseni, et

asjaolude tuvastamine otsusest ei nähtu ja õiguslik põhjendus rajaneb tuvastamata asjaoludel.

8. Hagi rahuldamise osas vastavalt eespool p-s 6 märgitule sisulist apellatsioonimenetlust ei

toimu. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda nõudepunktis (2) sisalduva nõude

osalist rahuldamist ja selle kohta tehtud otsuse täiendamist, mida põhjendab järgmiselt.

8.1. Hageja sõnastas hagiavalduse nõudepunkti (2) nii, et soovis kostja suhtes lahendi

tegemist sama kohustuse kohta, mille täitmiseks võlgnikku kohustati maksekäsuga. Hageja

valitud nõude sõnastus tähendab, et ta palus nii sõnastada kohtulahendi resolutsiooni. Nimelt

on hagiavalduse resolutsiooni sõnastamise eesmärk kirjeldada täpselt nõuet, mille rahuldamist

hageja taotleb (Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16 kolmas lõik ja

seal viidatud varasem praktika). Maakohus hageja soovi ei järginud ja hagi rahuldamise osas

otsuse teisiti sõnastamist ka ei põhjendanud.

8.2. Hageja väitel on võlgnik ja kostja solidaarvõlgnikud. Kuna kostja hagile ei vastanud, siis

TsMS § 407 lg 1 teise lause järgi loetakse hageja esitatud faktilised väited omaksvõetuks.

Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste täitmist nii kõigilt

korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu

ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 esimene lõik). Käesolevas asjas esitas hageja maksekäsu

kiirmenetluse avalduse mõlema solidaarvõlgniku vastu, aga võlgniku suhtes maksekäsu

tegemise tõttu, pöördus hagiga kohtusse ainult kostja vastu. Seega nähtub nii algsest kohtusse

pöördumisest kui ka hagiavalduse nõudepunkti (2) sõnastusest, et hageja soovis kohtulahendit

solidaarkohustuse kohta.

8.3. Põhimõtteliselt on võimalik, et solidaarvõlg mõistetakse mitmelt isikult erinevate

kohtulahenditega eraldi välja. Kui nõuet ei esitatud nende vastu ühiselt, siis ei ole lahendite

resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega. Lahend omab TsMS § 457

lg 1 järgi tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha

väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke

tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu

kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaar-

võlgnik täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema

vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul

esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik). Kui aga hagi esitatakse solidaarvõlgnike vastu

ühiselt selliselt, et palutakse välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võlg

solidaarselt, tuleks selguse huvides märkida resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse

kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel (ibid kolmas lõik).

6 (7)

8.4. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et hageja saab haginõuet sõnastades

otsustada, kas ta soovib ühe solidaarvõlgniku vastu hagi esitades lahendi resolutsioonis selle

märkimist, et tegemist on mõne varasema kohtulahendiga juba teisest solidaarvõlgnikult välja

mõistetud solidaarkohustusega. Sel viisil võib hageja soovida saavutada paremat selgust

tulevastes täitemenetlustes ja kohtul pole alust jätta hageja soovitud sõnastust kasutamata,

vähemalt ilma sellekohaste põhjendusteta.

8.5. Alapunktides 8.1–8.4 märgitud kaalutlustel täiendab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse

resolutsiooni p 2 hagiavalduse nõudepunkti (2) sõnastusele vastava lausega, et rahasummad

mõistetakse kostjalt välja solidaarselt võlgnikuga, kellelt mõisteti maksekäsuga hageja kasuks

välja 2080 eurot. Selleks ei ole vaja maakohtu otsust kõnealuses osas tühistada, st ei esine ka

formaalset eksimust TsMS § 456 lg 4 vastu.

9. Rahuldamata jäänud nõuete kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Viivise nõude lahendamisel lähtus maakohus õigesti sellest, et hageja nõude alusena

nimetatud lepingu ja tüüptingimuse tühisuse aluseid saab kohus kontrollida omal algatusel

(Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik ja seal viidatud

varasem praktika). Selleks pole vajalik kostja vastuväidete esitamine ja maakohus sai lähtuda

hageja esile toodud andmetest. Kui üldjuhul saab nende andmetena mõista TsMS § 363 lg 1 p 2

järgi hagiavalduses esile toodud asjaolusid, siis käesoleval juhul pidanuks maakohus siiski

võtma arvesse kõiki senises menetluses kohtute tuvastatud ja toimikus kajastatud andmeid.

Erinevus seisneb selles, et hageja ei toonud ise esile kostja rolli võlgniku juhatuse liikmena, aga

see asjaolu nähtub maksekäsu kiirmenetluse raames koostatud kohtudokumentidest. Seetõttu ei

saa hageja kaebuse väidet kostja kui mitte-tarbija kohta jätta TsMS § 652 sätete alusel

arvestamata. Siiski pole asjakohased vaidlustatud otsuse ega hageja kaebuse põhjendused, mis

käsitlevad kostja rolli tarbijana.

9.2. Hageja väited on kantud mõttest, et kostja sõlmis käenduslepingu võlgniku juhatuse

liikmena. VÕS § 143 lg 1 alates 5. aprillist 2011 kehtiva sõnastuse kohaselt on tarbijakäendus-

leping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Enne seda kuupäeva sõlmitud lepingute

puhul oli oluline, millises rollis füüsiline isik käenduslepingu sõlmis. Praeguse õiguse järgi ei

mõjuta füüsilisest isikust tarbija vastutust see, kas ta tegutses lepingut sõlmides põhivõlgniku

juhatuse liikmena (vrd nt Riigikohtu 10. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8219, p 14.1

teine lõik).

9.3. Maakohus hindas viivise kokkuleppe kui tüüptingimuse kehtivust ja järeldas, et see

kaldub kostja kahjuks oluliselt kõrvale poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Maakohus jättis

aga tuvastamata ja õiguslikult kvalifitseerimata, millised õigussuhted olid ühelt poolt hageja

ning teiselt poolt võlgniku ja kostja vahel. Hageja väitel sõlmis ta võlgnikuga viivise kokkulepet

sisaldava laenulepingu, aga kostjaga käenduslepingu. VÕS § 145 lg 2 esimese ja teise lause

järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh viivise maksmise eest.

Seega ei saa kostjalt kui käendajalt jätta viivist välja mõistmata sellise põhjendusega nagu esitas

maakohus.

9.4. Siiski ei tulene eelnevast, et viivise nõude saab kindlasti rahuldada. Nimelt võib tühiseks

osutuda ka hageja ja võlgniku vaheline kokkulepe, isegi kui mõlemad pooled tegutsesid

majandus- või kutsetegevuses (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

139-14, p 12). Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab hageja nõude aluseks olevad

asjaolud ja kvalifitseerib õigussuhted, siis tuleb tal mh kontrollida, kas võlgniku ja hageja vahel

väidetavalt sõlmitud lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimus ja kas see on kehtiv.

Siinjuures peab maakohus kontrollima, kas kokkuleppe sisu põhjal saab VÕS § 44 järgi

eeldada, et see on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Kui see on nii, siis tuleb hagejale kui

tüüptingimuse kasutajale anda võimalus eeldus ümber lükata (ibid).

7 (7)

9.5. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja ja võlgniku vahelises lepingus

sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimusena tühine, siis tuleb järgmiseks vastata küsimusele,

millise määraga viivist saab hageja selle asemel nõuda. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus,

et kohaldub VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr, aga otsusest ei nähtu võrdlemist

samas kolmanda lause järgse määraga.

9.6. Sissenõudmiskulu nõuet maakohus õiguslikult ei kvalifitseerinud, samuti puuduvad

vaidlustatud otsuses õiguslikud põhjendused selle nõude rahuldamata jätmise kohta. VÕS § 145

lg 2 kolmanda lause kohaselt vastutab käendaja võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud

kulude hüvitamise eest, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega

võimalus neid kulusid vältida. Vastava asjaolu peab käendaja vastu nõude esitamise korral esile

tooma hageja. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas hageja on selle asjaolu

esile toonud.

9.7. Hageja esitas koos kaebusega dokumentaalseid tõendeid. Kuna ringkonnakohus ei

lahenda asja sisuliselt, siis saab tõendite vastuvõtmise üle otsustada asja uuel läbivaatamisel

maakohus.

10. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel. Siis tuleb uuesti otsustada ka nende rahaline kindlaksmääramine. Vaidlustatud

otsuse resolutsiooni p-te 4 ja 5 ei saa alates käesoleva otsuse avalikult teatavaks tegemisest

TsMS § 474 lg 1 tõttu enam täita.

10.1. Ringkonnkohus märgib, et menetluskulude jaotamisel saab TsMS § 169 lg-te 1 ja 3 mõtte

kohaselt arvesse võtta ka seda, kas hageja tõi juba maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja

hagiavalduses esile kõik vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud, samuti, kas hageja järgis

kohustust esitada maksekäsu kiirmenetluse avalduses tõele vastavad asjaolud. Eespool p-s 1.2

refereeritud avalduses väitis hageja võlgnikule 1 906 133 101 euro laenamist, aga

hagiavalduses märkis sama summana 1000 eurot. Kui hageja menetluslik käitumine tingib

apellatsioonkaebuses või edaspidi täiendavalt esitatavate asjaoludega arvestamist, siis võib

kohus jätta kõik vastavad kulud hageja kanda.

10.2. Samuti tuleb menetluskulude jaotamisel sarnaselt eespool p-s 8 ja selle alapunktides

käsitletuga eristada võlgniku ja kostja võimalikku solidaarset vastutust hageja menetluskulude

kandmise eest. Hageja on hagiavalduse nõudepunktid (4) ja (5) ka vastavalt sõnastanud. Lisaks

tuleb maakohtul otsustada, kas kostja vastutab 20 euro suuruse menetluskulu kandmise eest,

mis võlgnikult mõisteti välja TsMS § 484² alusel, aga ka kohtutäituri vahendusel

menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu eest, kui kostjale sel viisil dokumente kätte ei

toimetatud.

11. Ringkonnakohus ei tähelda, et TsMS § 317 lg-s 1 sätestatud avaliku kättetoimetamise

eeldused kostja osas enam ei kehtiks, mistõttu toimetab ta käesoleva otsuse kostjale kätte samuti

avalikult.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm