2-19-2446/28 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(19)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-2446

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. mai 2020. a, Tartu

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Alge Raudsepa (Raudsepp) hagi OÜ Tankla Abi ja

Andrei Smirnovi vastu valduse üleandmiseks ning

vastuhagi

omandiõiguse

tunnustamiseks

või

alternatiivselt hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. novembri 2019. a osaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

OÜ Tankla Abi ja Andrei Smirnovi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

24 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Alge Raudsepp (isikukood XXX),

esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Kostja

(apellant):

OÜ

Tankla

Abi

(registrikood

11261614)

Kostja (apellant): Andrei Smirnov (isikukood XXX)

Kostjate lepinguline esindaja: Rein Pärtel

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(19)

RESOLUTSIOON:

1. Keelduda kostjate OÜ Tankla Abi ja Andrei Smirnovi 27. detsembril 2019

esitatud

apellatsioonkaebusele

lisatud

dokumentaalsete

tõendite

vastuvõtmisest.

2. Jätta Tartu Maakohtu 27. novembri 2019. a osaotsuse resolutsioon

muutmata, täiendades osaotsuse põhjendusi.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Apellatsioonkaebuse

menetlemisel

tekkinud

menetluskulud

jätta

solidaarselt kostjate OÜ Tankla Abi ja Andrei Smirnovi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Alge Raudsepp (hageja) esitas 15. veebruaril 2019 Tartu Maakohtule hagiavalduse,

milles palus kohustada OÜ-d Tankla Abi (kostja I) ja Andrei Smirnovi (kostja II) andma

hagejale üle Tartumaal Tartu vallas Erala külas asuvate XXX kinnistu (registriosa nr XXX

; XXX kinnistu) ja XXX kinnistu (registriosa nr XXX; XXX kinnistu) valdus ning

nimetatud kinnistute piiril asuva hoone valduse. Hageja palus määrata kohtuotsuse täitmise

viis selliselt, et kostjad, neile kuuluv vara ning nendega koosolevad isikud tõstetakse

kinnistutelt ning nende piiril asuvast hoonest välja. Menetluskulud palus hageja jätta

kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kinnistute, mille piiril asub ka hoone, ainuomanik. Suur

osa kinnistutest ning hoonest on kostjate valduses. Hagejal puudub kostjatega igasugune

leping või kokkulepe, mille alusel oleks kostjatel õigus hoonet vallata. Kostjad kasutavad

hageja omandis olevaid kinnistuid ja hoone osa ilma õigusliku aluseta ning keelduvad

valduse üleandmisest. Kostjad on ka vahetanud uste lukud.

Hageja ja kostja I vahel oli 1. augustil 2006 sõlmitud hoone kasutamist reguleeriv leping

(leping), mille lõppemise tähtaeg oli 1. augustil 2011. Kuigi viidatud leping vastab nii

üürilepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 271) kui tasuta kasutamise lepingu (VÕS § 389)

3(19)

tunnustele, oli hageja hinnangul tegemist üürilepinguga. Siiski ei saanud tegemist olla

rendilepinguga, kuna mingit vilja kostja I hoone kasutamisest ei saanud. Pärast lepingu

lõppemist ei ole hageja kummagi kostjaga sõlminud ühtegi kokkulepet hoone ja kinnistute

kasutamise osas.

Vaidlust ei ole selles, et kostja I jätkas pärast 1. augustit 2011 kinnistutel asuva hoone

kasutamist ega ole avaldanud tahet leping üles öelda. Seega muutus leping alates

2. augustist 2011 tähtajatuks üürilepinguks. Järelikult võis hageja selle kolmekuulise

etteteatamise tähtajaga üles öelda. Hageja esitas 22. oktoobril 2018 kostjale I avalduse

(ülesütlemisavaldus) kõikvõimalike poolte vahel kinnistute kasutamiseks sõlmitud

lepingute ülesütlemiseks ning nõudis kinnistute ja hoone vabastamist hiljemalt

25. jaanuariks 2019. Sõltumata sellest, mis tüüpi lepinguna oli tegemist, on see

hagiavalduse esitamise hetkeks kas lõppenud tähtaja möödumisel või kehtivalt üles öeldud.

Kostja I on kinnistute ja hoone omavoliline valdaja (asjaõigusseaduse (AÕS) § 40 lg 2),

mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt I kinnistute ja hoone valduse tagastamist. Hageja

lisas, et on teinud kostjale I ka ettepaneku sõlmida hoone kasutamiseks üürileping või osta

kinnistud, kuid pooled ei ole kokkulepet saavutanud.

Hagejal on alust arvata, et kinnistuid ja hoonet kasutab ka kostja II, kes on hageja endine

elukaaslane. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on kostja II elukohaks XXX kinnistu. Hagejale

teadaolevalt elas kostja II veel jaanuaris 2019 kinnistul koos oma abikaasa ja kahe lapsega.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta menetluskulud hageja kanda.

Asjas ei ole vaidlust, et kinnistutel asuva hoone ruume kasutavad hageja ja kostja II alates

2003. a-st eluruumidena ning kostja I alates 2006. a-st äriruumidena. Kostjate 15 aastat

kestnud valdus ei ole õigusvastane. Hageja väited, nagu puuduks poolte vahel igasugune

leping või kokkulepe kinnistute valdamiseks ning need on kehtivalt üles öeldud, on

vastuolulised, õiguslikult väärad ja põhistamata. Hageja tegevus on pahauskne ja heade

kommete vastane, kahjustades ebaproportsionaalselt ja oluliselt kostja I majandustegevust

ning kostja II ja tema perekonna põhiseaduslikke õigusi.

Kostjad ei nõustu, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise, üüri- või

rendileping. Hageja käsitluse kohaselt oli poolte vahel üürisuhe, kuid lepingu pealkirjaks

oli "rendileping". Siiski ei ole kostjate hinnangul tegemist ka rendilepinguga, kuna see ei

kajasta poolte vahel tegelikku väljakujunenud suhet.

Kui pooltevaheline lepinguline suhe vastab üürilepingu tunnustele, siis hageja ei ole seda

kehtivalt üles öelnud – täitmata on nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.

Ülesütlemisavalduses puuduvad igasugused asjakohased viited materiaalõiguslikele

alustele, sh konkreetsele lepingule või suhtele, selle olulistele tunnustele, ülesütlemise

põhjustele ja tähtaegadele, samuti sellele, kas tegemist on korralise või erakorralise

ülesütlemisega, kohustuse rikkumise tagajärjel toimuva ülesütlemisega jms. Juhul, kui

poolte vahel on sõlmitud rendileping, siis ka selle ülesütlemine ei ole kehtiv, kuna hageja

on rikkunud VÕS § 353 lg-s 1 sätestatud tähtaega – hageja ütles lepingu üles kolmekuulise,

mitte kuuekuulise etteteatamise tähtajaga. Pealegi ei ole hageja lepingut üles öelnud

mõistliku aja jooksul.

4(19)

Poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping (tegemist ei olnud vaikiva seltsinguga), kuna neil

oli ühine huvi rekonstrueerida kinnistutel asuvad hooned. Hagejal puudusid kõigi

kinnistute omandamiseks ja hoonete rekonstrueerimiseks vajalikud rahalised vahendid.

Hageja ja kostja II vahelise seltsingulepingu eesmärgiks oli luua ühine kodu, soetada ja

rekonstrueerida eluruumid perekonna vajadusteks, milleks tegid panuseid mõlemad

pooled. Hageja ja kostja II 16 aastat kestnud kooselust on sündinud laps. Hageja ja kostja I

vahelise seltsingulepingu eesmärgiks oli hagejale kuuluval kinnistul asuvate hoonete

kohandamine äritegevuseks. Kostja II on kostja I ainuosanik, mistõttu on mõistetav

füüsilise ja juriidilise isiku tegevuse kooskõlastatus elu- ja äriruumidesse panustamisel.

Seltsingulepingu sõlmimisele viitab ka asjaolu, et hageja ei nõudnud kuni peresuhete

lõppemiseni 2017. a-l võlasuhtest tulenevate õiguste kaitsmist (sh valduse väljanõudmist

väidetavast ebaseaduslikust valdusest või täiendavat üüri või renti). Hageja oli faktilise

olukorraga rahul. Hageja oli ka kostja I lepinguline töötaja, teades kostjate tehtud

kulutustest kinnistutele ja kiites need heaks.

Seltsingulepingu ülesütlemine on ilmselt paratamatu, kuna ilma selleta ei ole võimalik

määratleda ja nõuda seltsinglasele kuuluvat osa seltsingus. Siiski on hageja ühepoolne

seltsingu ülesütlemine ilma kostjatele tekitatud kahju hüvitamiseta õigusvastane. Kostjatel

on õigustatud huvi kinnistute ja nendel asuvate hoonete edasiseks kasutamiseks kostja I

majandustegevusest tulenevalt.

Seltsinguvara tuleb pärast seltsingu kohustuste täitmist tagastada seltsinglastele vastavalt

nende tehtud panustele. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha seltsinguvara koosseis seltsingu

lõppemise hetke seisuga. Hageja poolt seltsingule tehtavaks panuseks oli XXX kinnistul

asuvate hoonete ostmine ja sellega kaasneva tasu maksmine, samuti üksikud tasulised

teenused hoonete kasutusse võtmisel, kinnistutel ehitus-, rekonstrueerimis- ja muude

vajalike tööde tegemise lubamine hoonete äriruumideks kohaldamisel ning edaspidi

äritegevuse võimaldamine ilma kasutuse eest eraldi tasu võtmata. Kostjate panuseks on

eelkõige

kinnistutega

seotud

maksete

ja

maksude

tasumine

ja

mahukate

rekonstrueerimistööde tegemine. Kuna kostjad on tasunud hageja eest ja tema huvides

märkimisväärseid summasid hageja poolt kasutatud eluruumidele, mida hageja heaks

kiitis, vastab see ka käsundita asjaajamise tunnustele.

Juhul, kui kohus leiab, et seltsinguleping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud, tuleb

hagejalt kostja II kasuks välja mõista seltsingu panusena vähemalt 3914 eurot 22 senti ja

kostja I kasuks vähemalt kinnisvara eksperdi poolt hinnatud kinnistute turuväärtus, millest

on maha arvestatud kostja II poolt kaetud erastamisega seotud kulutused.

3. Kostjad esitasid 3. aprillil 2019 vastuhagi, milles esitasid järgmised nõuded:

• Tunnustada kostja I kaasomandiõigust XXX kinnistule 94,244% ulatuses ja kostja

II kaasomandiõigust XXX kinnistule 5,756 % ulatuses ning kostja I

ainuomandiõigust XXX kinnistule.

• Kui tunnustatakse hageja ja kostjate kaasomandiõigust XXX ja XXX kinnistutele,

tuleb kaasomand hagejaga lõpetada, tunnustada kostja I ainuomandiõigust XXX

kinnistule ja XXX kinnistule ning mõista hagejale ja kostjale II välja nende osad

rahas.

5(19)

• Teha kinnistusraamatus omanike kohta asjakohased kanded kohtuotsuse alusel.

• Kui kohus ei tunnista kostjate ainuomandiõigust või kaasomandiõigust hageja

kinnistutele või ei lõpeta kaasomandiõigust, tuleb hagejalt kostjate kasuks välja

mõista rahaline hüvitis vastavalt iga seltsinglase rahalisele panusele, s.o kostja I

kasuks 262 667 eurot 13 senti ning kostja II kasuks 3914 eurot 22 senti.

Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Kostjad esitasid vastuhagis valdavalt samad põhjendused, mis kohtule esitatud

hagiavalduse vastuses ega pidanud vajalikuks neid kõiki üle korrata.

Kostjad leidsid jätkuvalt, et poolte vahel on sõlmitud seltsinguleping, millele viitab poolte

kooskõlas tegutsemine hageja kinnistute kasutamisel, uue väärtusega kinnistute loomine

selle rekonstrueerimise ja panuste tegemise kaudu. Kostjate hinnangul on aga

seltsingulepingu ülesütlemise kehtivus VÕS § 597 lg 4 kohaselt vaieldav. Kui hageja ei

ole seltsingulepingut kehtivalt üles öelnud, ütlevad kostjad selle ise üles. Kostjatel on

õigustatud huvi kinnistute ja nendel asuvate hoonete edasiseks kasutamiseks

majandustegevuse ning eluruumidena kasutamise tõttu.

Seltsingu likvideerimise korral tuleb esmalt teha kindlaks seltsinguvara koosseis seltsingu

lõppemise hetkel, seltsinglaste poolt tehtud panused ning nende võimalik vähenemine.

Eksperdi arvates on mõlema kinnistu turuväärtus jaanuari 2018 seisuga ilma parendusteta

95 000 eurot ja koos parendustega 136 000 eurot. Samas ei kajastu asjale tehtud parendused

tingimata turuväärtuse samas ulatuses suurenemisena. Võlaõigusseaduse järgi on panuste

tagastamisel oluline seltsinglaste panuste väljaselgitamine. Kostja I panus kinnistutele on

praegusel juhul olnud vähemalt 262 667 eurot 13 senti. Kostja II on panustanud XXX

kinnistusse vähemalt 3914 eurot 22 senti. Hageja panus seisnes peamiselt seltsingule

kinnistute kasutusse andmises, mistõttu ei ole hagejale võimalik hüvitist maksta. Kuivõrd

kostjate panused seisnevad põhiliselt kinnisasjade parendamises, mida ei ole võimalik

kinnisasju kahjustamata eraldada, siis on hageja kohustatud kostjate panused hüvitama.

Panuseid ei ole võimalik teisiti hüvitada, kui kostjate ainu- või kaasomandiõiguse

tunnustamisena hageja kinnistutele.

Kui kohus leiab, et kinnistud kuuluvad hageja ja kostjate kaasomandisse, siis kostjad

paluvad kaasomandi lõpetada, tunnustada kostja I ainuomandiõigust kinnistutele ning

mõista hagejale ja kostjale II välja nende osad rahas. Kui kohus ei pea põhjendatuks

tunnustada kostjate ainu- või kaasomandiõigust kinnistutele või ei lõpeta kaasomandit,

paluvad nad hagejalt kostjate kasuks välja mõista rahalise hüvitise vastavalt iga

seltsinglase rahalisele panusele. Seejuures võib kostjate vastuhagis esitatud nõude

rahuldamine toimuda ka muul kohtu valitud viisil.

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata.

Hageja ei nõustu, nagu oleks poolte vahel sõlmitud seltsinguleping. Kostjad on teinud

kulutusi kas ettevõtte või elukoha kohandamise huvides, millest ei saa järeldada

seltsingulepingu olemasolu. Kostja I kasutas hoone ruume enda majandustegevuseks ning

selleks oli hageja ja kostja I vahel sõlmitud hoone kasutamist reguleeriv leping, mis on

üles öeldud hiljemalt 25. jaanuaril 2019. Samuti ei tõenda seltsingu olemasolu asjaolu, et

hageja ja kostja II olid kuni 2017. a-ni perekond, hageja oli kostja I töötaja või kostjad

6(19)

rahastasid hageja kinnistute ja hoone remonttöid, rekonstrueerimist ja möbleerimist.

Hageja eesmärgiks oli säilitada talle kuuluvad ruumid, andes need kasutada kostjale I, kes

kandis remondikulusid lepingujärgse rahalise üüritasu asemel. Kostja I huvi oli teostada

äritegevuse jaoks vajalikke remonttöid ja hooldust. Hageja ja kostjate vahel ei ole sõlmitud

ühtegi lepingut, millega nad kohustuksid tegutsema ühise eesmärgi nimel.

Asjakohatu on kostjate väide, justkui oleks kostja II panustanud seltsingusse XXX

kinnistu erastamise kulude kandmisega. Hageja eest kohustuse täitmine ei too kaasa

seltsingulepingu olemasolu ega ühise eesmärgi nimel tegutsemist. Samuti ei tõenda

seltsingut see, et hageja lubas kostjal I laenulepingu tagatiseks seada oma kinnistule

hüpoteegi. Asjaolu, et hageja ei ole vaidlustanud tema kinnistutele tehtavaid kulutusi ega

ole esitanud muid nõudeid, ei tähenda, et tal on kulutuste tegijaga ühine eesmärk ning

sellest tulenevalt sõlmitud seltsinguleping.

Kostjad ei ole tõendanud hageja kinnistutele tehtud kulutusi. Arvetest ja muudest

dokumentidest ei nähtu, kas viidatud tööd olid teostatud just hageja kinnistutel ning kas

loetletud esemed olid paigaldatud hageja kinnistutele. Eelnimetatut ei tõenda ka arvetel

kostjate tarneadressaadina või maksjana märkimine.

Lisaks, kui poolte vahel oleks seltsing, siis võiks kõne alla tulla vaid seltsinguvara

jagamine vastavalt kaasomandi sätetele, lähtudes iga seltsinglase panuse suurusest.

Seejuures ei ole kaasomandi sätted kohaldatavad asjade osas, mille seltsinglased on

kulutusi või panuseid teinud. Kinnistud ei ole kostjate omandis olnud ega saanud seetõttu

olla ka väidetavale seltsingule üle antud. Seltsinguvaraks ei ole vara, millele üks või teine

seltsinglane on teinud kulutusi. Kostjad ei ole ka välja toonud ühtegi asjaolu, millest

tulenevalt oleks kostjatel tekkinud omandiõigus hageja kinnistutele. Kinnisomandi

tekkimiseks on vajalik notariaalselt tõestatud lepingu sõlmimine ning selle alusel kande

tegemine kinnistusraamatusse. Kostjate nõuded omandiõiguse tunnustamiseks ning

hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas hagi 27. novembri 2019. a osaotsusega ning mõistis XXX

ja XXX kinnistud kostjate ebaseaduslikust valdusest hageja otsesesse valdusesse.

Maakohus määras kindlaks otsuse täitmise viisi, mille kohaselt kuulub kohtuotsus

vabatahtlikust täitmisest keeldumise korral täitmisele täitemenetluse seadustikus

ettenähtud korras. Maakohus jättis rahuldamata kostja I nõude tunnustada tema

ainuomandiõigust XXX kinnistule ja kaasomandiõigust XXX kinnistule ning kostja II

nõude tunnustada tema kaasomandiõigust XXX kinnistule. Samuti jättis maakohus

rahuldamata kostjate seltsingulepingust tulenevad nõuded. Menetlus jätkub kostjate

vastuhagis hüvitise saamiseks. Kohus märkis, et otsustab menetluskulude jaotuse

lõpplahendis.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja AÕS § 80 alusel esitatud nõude eelduseks see, et

hageja on kinnistute omanik ning kostjad on valdajad. Vastuhagi lahendamiseks tuleb

analüüsida, kas kinnistute omandiõigus on üle läinud kostjatele.

Maakohus tuvastas, et hageja on kantud kinnistusraamatusse alates 16. aprillist 2010 XXX

kinnistu ja alates 13. novembrist 2003 XXX kinnistu ainuomanikuna. Kuivõrd AÕS § 56

7(19)

lg 1 ja § 641 kohaselt tekib kinnisomand üldjuhul kande tegemisega kinnistusraamatusse

ning kannete õigsust eeldatakse, oleks kostja pidanud tõendama kinnistute omandiõiguse

üleminekut kinnistusraamatu väliselt. Kostjate väitel omandati kinnistud hageja ja kostja

II seltsinguvarana, kuna nad olid kinnistute omandamise ajal ja pärast seda elukaaslased.

Väidetavalt on kinnistud pärast hageja poolt omandamist üle läinud ka hageja ja kostja I

seltsinguvarasse, kuna osaühing on investeerinud kinnistute parendamisse. Maakohus

leidis, et menetluses ei ole tõendamist leidnud väidetavate seltsinglaste tahe sõlmida

omavahel seltsinguleping. Praegusel juhul ei ole kohaldatavad ka seltsingu likvideerimise

sätted analoogia korras. Ainuüksi erastamise eest tasumine ja edasine ühine majapidamine

ei õigusta seltsingulepingu sätete kohaldamist. Kostja II ei ole tõendanud, et ta oleks teinud

olulise ja hagejaga samaväärse panuse kinnistute erastamiseks või parendamiseks, kuivõrd

hageja panuseks on vähemalt kinnistute erastamise võimalus. Samuti ei ole selge, et pooltel

oli kinnistuid soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse

(ühisvara) kestvaks loomiseks. Kostja II tahe võis olla suunatud kostja I varalise väärtuse

suurendamisele.

Selleks, et kostjatel oleks tekkinud hagejale kuuluvatele kinnistutele omandiõigus, oleks

väidetav seltsinguleping pidanud olema ka AÕS § 119 lg-st 1 tulenevalt notariaalselt

tõestatud. Kuivõrd kohtule nähtuvalt seltsinguleping ega kinnistute omandamine hageja ja

kostja II seltsinguvarasse ei ole notariaalselt tõestatud, jättis maakohus kostjate

omandiõiguse tunnustamise nõude rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja ja kostja I vahel 1. augustil 2006 sõlmitud leping oli tähtajaline

üürileping VÕS § 271 tähenduses. Kuivõrd kostja ei saanud ruumide kasutamisel mingit

ruumidest tulenevat vilja, ei saanud tegemist olla rendilepinguga. Samuti ei saanud

tegemist olla tasuta kasutamise lepinguga, kuna kostja I võttis endale kohustuse kanda

ruumide kohandamise ning remondi kulud, mis võisid ületada ka tavapärase üüri suurust.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja jätkas pärast lepingus sätestatud tähtaja

möödumist hoone ruumide kasutamist, kusjuures kostja II kasutab ruume, mis on lepingu

alusel antud kostja I kasutusse. Seega muutus leping VÕS § 310 lg 1 alusel tähtajatuks

üürilepinguks, mida on võimalik VÕS § 311 lg 1 ja § 312 lg 1 alusel üles öelda, teatades

sellest ette vähemalt 3 kuud. Hageja, saates 22. oktoobril 2018 kostjatele

ülesütlemisavalduse, millega on kõikvõimalikud kinnistute kasutamise lepingud üles

öelnud ning palunud kinnistud vabastada hiljemalt 25. jaanuariks 2019, on järginud

kolmekuulist etteteatamise tähtaega. Samuti pidid kostjad sellest avaldusest aru saama, et

sellega on üles öeldud ka hageja ja kostja I vaheline üürileping. Ülesütlemisavalduses on

täidetud formaalsed nõuded VÕS § 325 kohaselt. Seega lõppes hageja ja kostja I vahel

sõlmitud üürileping 25. jaanuaril 2019. Kohtule nähtuvalt ei ole kostjad tõendanud, et nad

kasutasid hagejale kuuluvaid kinnistuid mingil muul õiguslikul, sh suulise üürilepingu

alusel. Maakohus rahuldas hageja nõude ning mõistis kinnistud mõlema kostja

ebaseaduslikust valdusest välja.

Maakohus selgitas kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramise kohta, et kuivõrd hageja

selgitas 22. oktoobri 2019 kohtuistungil, et temale teadaolevalt ei ole kostja II paar kuud

vaidlusalustes ruumides elanud, ei saa olla temaga kooselavaid isikuid, keda kinnistult

8(19)

välja tõsta. Pooled ei ole ka täpsustanud, et keegi peale kostja II vaidlusaluseid ruume

kasutaks.

Menetluses jätkatakse kostjate vastuhagis esitatud rahaliste nõuete menetlemist hageja

vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostjad paluvad 27. detsembril 2019 esitatud ühises apellatsioonkaebuses

maakohtu osaotsuse tühistada ning saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks

teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt paluvad kostjad maakohtu osaotsuse tühistada

hagiavalduse rahuldamise osas ja teha tühistatud osas uus osaotsus, millega jätta hagi

rahuldamata, samuti paluvad kostjad tühistada maakohtu osaotsuse vastuhagi osas, kuid

selles osas saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad paluvad teises

alternatiivses taotluses maakohtu osaotsuse tühistada, teha uus osaotsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja rahuldada vastuhagi selle läbivaadatud osas. Menetluskulud paluvad

kostjad jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus põhjendamata ning see ei vasta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 3 nõuetele. Maakohus on kohaldanud

ebaõigesti materiaalõiguse norme. Lisaks on kohus jätnud kostjate poolt esitatud tõendid

hindamata, mistõttu taotlevad nad ringkonnakohtult tõendite hindamist ja asjaolude

tuvastamist (TsMS § 652 lg 3 p 1).

Kostjad ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja ja kostja I vahel 1. augustil 2006

sõlmitud leping oli üürileping. Maakohus on kostjaid üürisuhte osas istungil eksitanud ega

ole täitnud vajalikul määral selgitamiskohustust. Kohus selgitas istungil, et tulenevalt

ruumide kasutusest on poolte vahel rendileping, mitte üürileping, ning üürileping on

lõppenud jaanuaris 2019 seoses ülesütlemisega.

Kostjad on seisukohal, et hageja ja kostja I vahel on sõlmitud rendi- või seltsinguleping.

Kuivõrd

tähtajalise

rendilepingu

võib

üles

öelda

vähemalt

kuuekuulise

etteteatamistähtajaga, ei ole ülesütlemisavaldus kehtiv.

Kohus on ekslikult leidnud, et kostja I ei saanud ruumide kasutamisest vilja. Viljana tuleb

praegusel juhul käsitleda asjast saadavat kasu, millega seostub asja tulunduslik eesmärk.

Lisaks asuvad kinnistul kostja II mesilastarud koos mesilasperedega, millelt saab samuti

vilja. Rendilepingu kasuks räägib ka see, et ruumid on sisustatud konkreetseks tehniliselt

keeruliseks majandustegevuseks ning selles asuvad töödeks ettenähtud remondiseadmed.

Lisaks ei ole maakohus pööranud tähelepanu asjaolule, et lepingu esemeks olid ka

õigused– lepinguga olid reguleeritud kostja I ja krediidiasutuse vahel sõlmitud

laenulepingu täitmisega seotud asjaolud. Pooled ei oleks vaidlusalust lepingut sõlminud,

kui ei oleks kostja I ja krediidiasutuse vahelist lepingut. Sellised asjaolud ei ole üürisuhtele

omased.

Kohus andis ebaõige hinnangu hageja poolt esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldusele.

Kostjate hinnangul ei ole lepingu ülesütlemine kehtiv, kuna täitmata on formaalsed ja

materiaalsed eeldused. Ülesütlemiseks puudus mõjuv põhjus. Avaldusest ei olnud

võimalik aru saada, millise ja kelle vahel sõlmitud lepingu soovis hageja üles öelda.

Pealegi on kestvussuhteid võimalik lõpetada eelkõige siis, kui üks pooltest lepingut rikub,

9(19)

kuid rikkumist praegusel juhul ei esine. Lepingu ülesütlemise välistavad ka lepingu p-d

6.2 jj ning p 6.3. Isegi kui lepingu ülesütlemine on kehtiv, siis äriühingu tootmisbaasile ei

ole kolmekuuline tähtaeg ruumide vabastamiseks piisav ning kooskõlas hea usu

põhimõttega. Rendilepinguga sarnase suhte puhul on mõistlik vähemalt kuuekuuline

etteteatamistähtaeg. Ülesütlemisavaldus on esitatud ka pärast mõistliku tähtaja möödumist

pärast ülesütlemise aluseks olevast asjaoludest teadasaamist (VÕS § 196 lg 3).

Kostja II kasutab hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingus märgitud ruume osaliselt

eluruumidena suulise üürilepingu alusel, mida ei ole hageja kehtivalt üles öelnud. Selle

tõendamiseks soovis kostja II enda vande all ülekuulamist maakohtus, kuid kohus jättis

kõnealuse taotluse põhjendamatult rahuldamata. Seejuures on maakohus osaotsuses

märkinud, et kostja II ei ole väidetava üürisuhte kohta tõendeid esitanud. Kostjad ei nõustu

maakohtu seisukohaga, et hageja ja kostja I vahel kinnistute kasutamist reguleeriv leping

välistab allüüri- või allrendilepingu sõlmimise. Üürisuhet näitab juba see, et kostja II on

maksnud kostja I eest arved. Pealegi ei ole hageja kostja II kasutusõigust vaidlustanud.

Kohus on selle hinnangu andmisega seega väljunud hagi piiridest.

Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga otsuse täitmise korra kindlaksmääramise osas. Kostja

II kasutab allkasutajana eluruume koos oma praeguse abikaasa M.S. iga, kelle isiklikud

asjad on praegugi nendes ruumides. Kohtutäitur ei saa formaliseerituse põhimõttest

tulenevalt sellist kohtulahendit kostja II perekonnaliikmete suhtes täita.

Maakohus on teinud ebaõigeid järeldusi seoses pooltevahelise seltsingulepinguga. Kostjad

ei ole kordagi märkinud, et seltsingulepingu esemeks oli hageja praeguses omandis oleva

vara omandamine või et hageja kinnisasjad omandati seltsinglaste varasse. Seetõttu ei

nõustu kostjad maakohtu seisukohaga, et kinnisasja omandiõiguse tekkimiseks on vajalik

notariaalselt tõestatud tehing. Kostjad on tuginenud seltsingu kulutustele ning tegevusele

pärast hageja poolt kinnistute omandamist. Seltsingusuhe on võimalik ka pärast vara

omandamist vara suhtes tehtavate muude toimingute puhul, mille tagajärjel vara väärtus

oluliselt suureneb. Kostjate panuseid ei ole võimalik teisiti hüvitada, kui kostjate ainu- või

kaasomandiõiguse tunnustamisena hageja kinnistutele.

Kohtuotsus on vastuoluline. Maakohus on märkinud, et poolte vahel ei ole

seltsingulepingut,

kuid

ometigi

peab

kohus

kinnistute

jagamist

võimalikuks

seltsingulepingu sätete alusel.

Kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, nagu ei ole kostjad tõendanud, et nad on teinud

olulise ja hagejaga samaväärse panuse kinnistute erastamiseks ja parendamiseks. Kohus ei

ole hinnanud kostjate poolt kinnistule tehtud parendusi kinnitavaid dokumentaalseid

tõendeid. Ebaõige ja ekslik on ka kohtu järeldus kostja II poolt tehtud erastamiskulude

hindamisel.

Kohus ei ole hinnanud kostjate väiteid, mis põhjendavad seltsingulepingu olemasolu.

Kostjate hinnangul on pooltevaheline seltsingulepingu olemasolu põhistatud. Kostjad

kordavad apellatsioonkaebuses selles osas maakohtus esitatud väiteid. Selleks, et anda

kostjate poolt tehtud kulutuste alusel hinnangut pooltevahelisele lepingule, tuleb lähtuda

ka võlasuhte ajal tehtud kulutuste mahust ja iseloomust. Maakohus on seda eiranud. Poolte

vahel rendilepinguna pealkirjastatud lepingus ei olnud kokku lepitud suuremahulistes ja

kallihinnalistes töödes, mis väljusid igal juhul VÕS § 345 lg-st 1 ja lepingust tulenevatest

10(19)

piiridest. Selline tegevus ei saanud lepingu alusel kesta kauem kui algse lepingu tähtaja

lõpuni, s.o kuni 1. augustini 2011. Mahukad ehitustööd olid tehtud aga aastatel 2016–2017.

Seega ei saanud enam tegemist olla äritegevuseks kohandamiseks seonduvate

remonttöödega, kuna kostja I tegutses juba mitmeid aastaid nendes ruumides ja vajalikud

kohandamised olid juba teostatud.

Lisaks on maakohtu järeldused vastuhagis esitatud seltsingulepingule tuginevalt esitatud

nõuete osas ennatlikud ega ole põhjendatud. Kohus ei ole andnud hinnangut kostjate

rahalise hüvitise nõudele. Vastuhagis esitatud alternatiivsed nõuded olid omavahelises

sõltuvuses ja seetõttu ka järjestatud. Juhul, kui kohus leiab, et kostjad on kinnistutele teinud

rahalisi kulutusi (kas seltsingulepingu või mõne muu lepinguvälise suhte raames), mis on

võrdne või ületab hagejale kuuluvate kinnistute väärtust, on põhjendatud kostjate

omandiõiguse tunnustamine vaidlusalustele kinnistutele ning hagejaga kaasomandi

lõpetamine.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Hageja ei nõustu, et hageja ja kostjate vahelise väidetava lepingulise suhte sisu ja olemuse

arutamine toimus ainult kohtuistungil. Istungile eelneva menetluse käigus on nii hageja kui

kostjad ise esitanud oma menetlusdokumentides seisukohti ja tõendeid lepingu vastavusest

iga poole poolt õigeks peetud lepinguliigi tunnustele.

Hageja nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud üürileping.

Seejuures on väär kostjate seisukoht, nagu oleks maakohtu järeldus tulenenud vaid

asjaolust, et kui isik kasutab seinte ja laega hoonet, on tegemist üürisuhtega ja ei ole

võimalust saada õigusvilja. Kostja II kinnitas, et kõnealuses hoones ei olnud midagi sellist,

mis oli ilmtingimata vaja kostja I majandustegevuse jaoks ning millest kostja II saaks

õigusvilja. Hagejal ei olnud ka lepingujärgset kohustust mingisuguse vilja saamise

võimaldamiseks. Lisaks viitab üürilepingu olemasolule see, et kostjate tegevuseks vajalik

ruumide sisustus ei ole hoonega kuidagi püsivalt ühendatud. Asjaolu, et üürnik toob

üüritud ruumi oma majandustegevuse jaoks vajalikud seadmed ja tööriistad, ei muuda

üürisuhet rendisuhteks. Samuti ei ole pooled kokku leppinud, et lepingule kohaldatakse

rendilepingu sätteid.

Asjakohatu on rendilepingu olemasolule viitamisel see, et kostja I pidi hoone kasutamiseks

täitma krediidiasutuse ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Seadusest ei tulene keeldu üürilepingus kõrvalkohustustes kokku leppida.

Maakohtu seisukoht lepingulise suhte olemuse osas istungil ei olnud vastuoluline.

Protokollis märgitut edasi lugedes on ilmselge, et jutt käib eelkõige üürilepingust ning selle

ülesülemisest. Viide rendilepingule istungi protokollis on ilmselgelt ekslik. Kohus on

täitnud selgitamiskohustust piisavalt ja selgelt.

Asjatundmatu on kostjate väide, nagu saaks kestvuslepingu lõpetada üksnes selle

rikkumise korral. Võlaõigusseaduse kohaselt saab üürilepingu üles öelda tähtaega järgides.

Lepingus täiendavate ülesütlemise aluste sätestamine ei võta õigust leping üles öelda

seaduses sätestatud alustel. Seega leidis kohus õigesti, et poolte vahel sõlmitud leping

lõppes 25. jaanuaril 2019 ning kostjatel puudub õiguslik alus kinnistute kasutamiseks.

11(19)

Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kostja II ei ole tõendanud väidetava üürisuhte

olemasolu. Lepingu p 7.1 kohaselt võis lepingu objektiks olevad kinnistud anda allrendile

vaid hageja kirjalikul nõusolekul, kuid sellist tõendit esitatud ei ole. Isegi kui väidetav

suuline allüürileping oli olemas, on tegemist kostjate omavahelise õigussuhtega, mis ei

puuduta hagejat ega käesolevat vaidlust. Hageja ei saaks väidetavat allüürilepingut üles

öelda, kuna tema ei ole lepingu pooleks. Kuivõrd hageja on kostjaga I sõlmitud üürilepingu

üles öelnud 22. oktoobril 2018, ei saa tuletada ka kostja II kui allkasutaja õigust viibida

hageja kinnistul ega seda kasutada.

Maakohus jõudis õige järelduseni kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramise korra osas.

Asjaolu, et kostja II elab kinnistutel koos oma praeguse abikaasaga, on kostja II toonud

välja üksnes apellatsioonkaebuses.

Hageja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde pooltevahelise väidetava

seltsingulepingu osas. Hageja rõhutab, et hageja ainuomandis olevale hoonele ja

kinnistutele panuste tegemine ei tekita panuste tegijale omandiõigust hoonele ega

kinnisutele.

Kuivõrd maakohus lahendas osaotsusega vaid hageja valduse üleandmise nõuded ning

kostjate omandiõiguse tunnustamise ja seltsingulepingust tulenevad nõuded, ei pea hageja

vajalikuks vastata kostjate poolt välja toodud kulutuste sisule ja väärtusele. Selles osas

jätkub menetlus maakohtus. Kostja esitab apellatsioonkaebuses ka uusi väiteid ja tõendeid,

mis ei ole põhjendatud ning tuleb jätta arvesse võtmata.

8. Tartu Ringkonnakohus keeldus 6. aprilli 2020. a määrusega kostjate

apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu osaotsuse resolutsiooni muutmiseks

või tühistamiseks, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega

apellatsioonkaebuses kostjate poolt esitatud taotluse dokumentaalsete tõendite

vastuvõtmiseks.

Kostjad

on

esitanud

kommunaalteenuste

tasumist

tõendavad

kontoväljavõtted ning tabeli kostja II poolt tehtud kulutuste kohta. Ringkonnakohus on

nimetatud kostjate taotluse 6. aprilli 2020. a määrusega juba lahendanud, keeldudes

apellatsioonkaebusele

lisatud

dokumentaalsete

tõendite

vastuvõtmisest.

Seoses

kohtukoosseisu vahetumisega 27. mail 2020, peab kohus TsMS § 20 lg-st 1 lähtudes

põhjendatuks viidatud kostjate taotluse uuesti lahendada.

Ka ringkonnakohtu uus kohtukoosseis leiab, et puuduvad seadusest tulenevad alused

(TsMS § 652 lg-d 3 ja 5) apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmiseks.

Kohtukoosseis nõustub 6. aprilli 2020. a määruses esitatud põhjendustega ning ei pea

vajalikuks neid käesolevas lahendis korrata.

11. Hageja on põhihagis esitanud nõude kohustada kostjaid andma hagejale üle XXX

ja XXX kinnistud ning nendel asuva hoone valduse ja sellest keeldumise korral tõsta

12(19)

kostjad koos neile kuuluva vara ning koosolevate isikutega kinnistutelt ja hoonest välja

(AÕS § 80).

12. Kostjad on vastuhagis palunud tunnustada XXX kinnistule kostjate

kaasomandiõigust ning XXX kinnistule kostja I ainuomandiõigust. Alternatiivselt on

kostjad palunud hageja ja kostjate kaasomandiõiguse tunnustamise korral kaasomand

hagejaga lõpetada ning tunnustada kostja I ainuomandiõigust XXX ja XXX kinnistutele

ning mõista teistele kaasomanikele, s.o hagejale ja kostjale II välja nende osad rahas.

Samuti on kostjad palunud teha kohtuotsuse alusel kinnistusraamatus omanike kohta

asjakohased kanded. Teises alternatiivses nõudes, kui kohus ei tunnista kostjate

omandiõigust hageja kinnistutele või ei lõpeta kaasomandiõigust, on kostjad palunud

hagejalt välja mõista rahaline hüvitis vastavalt iga seltsinglase rahalisele panusele.

13. Toimikust nähtuvalt selgitas maakohus 22. oktoobri 2019. a kohtuistungil

menetlusosalistele, et teeb hageja valduse üleandmise ja kostjate omandiõiguse

tunnustamise nõuete osas osaotsuse ning pärast osaotsuse jõustumist jätkatakse menetlust

kostjate vastuhagis esitatud rahaliste nõuete osas (IV kd, tl-d 16–17).

14. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on asjas tuvastatud järgmised asjaolud, mida

pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud ning mille ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5):

hageja on kinnistusraamatusse kantud XXX ja XXX kinnistute omanikuna;

hageja ja kostja I sõlmisid 1. augustil 2006 lepingu, millega hageja andis kostjale I

kasutamiseks XXX ja XXX kinnisutel asuva hoone ruumid lepingu p 3.1 kohaselt

tähtajaga kuni 1. august 2011;

kostja I jätkas XXX ja XXX kinnistutel asuva hoone ruumide kasutamist pärast

lepingu p-s 3.1 sätestatud tähtaja möödumist;

kostja II kasutab kostjale I kasutamiseks antud ruume osaliselt enda eluruumidena

ning hagejaga kirjalik kokkulepe selle kohta puudub;

kostja I on kätte saanud hageja poolt edastatud 22. oktoobri 2018 dokumendi

pealkirjaga "Lepingu ülesütlemise avaldus ja nõudeavaldus";

Hageja ja kostjad ei ole pärast 25. jaanuari 2019 sõlminud kokkuleppeid XXX ja

XXX kinnistute kasutamise kohta.

15. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses eestkätt selle üle, kas hagejal on õigus

nõuda XXX ja XXX kinnistud kostjate valdusest välja või on kostjatel kinnisasjadele

omandiõigus tulenevalt seltsingulepingust. Kostjate väiteid arvestades tuleb lisaks

kontrollida ka kostjate valduse muid võimalikke õiguslikke aluseid (lisaks väidetavale

omandiõigusele).

16. Maakohus on vaidlustatud osaotsuse p-s 13 leidnud, et kuigi kostja II väitel on ta

sõlminud hagejaga suulise üürilepingu, siis ei ole selle kohta ühtegi tõendit esitatud.

Seetõttu ei lugenud kohus väidet tõendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu

selline järeldus on õige. Siiski ei ole maakohus hinnangud poolte väidete põhjal kostja II

kasutusõiguse kõiki võimalikke õiguslikke aluseid. Maakohtu osaotsuse põhjendusi tuleb

selles osas täiendada.

13(19)

16.1. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kuivõrd kostja II

kasutab osaliselt kostjale I kasutada antud ruume, on tegemist asja allkasutusse andmisega

VÕS § 288 lg 1 tähenduses (kuigi praegusel juhul puudus kostjal I selleks lepingu p 7.1

kohaselt nõutav hageja kirjalik nõusolek (I kd, tl 13)). Asja allkasutusse andmine aga ei

tähenda, et kostjalt II hageja kinnistute ja hoone valduse väljanõudmine oleks välistatud.

16.2. Kui üürnikul on üürileandja suhtes õigus üürieset vallata, saab ta selle õiguse

üürileandja nõusolekul allkasutajale üle anda ja sel juhul ei saa omanikust üürileandja

üürieset allkasutajalt välja nõuda (AÕS § 83 lg 2). Kui aga üürnikul üürileandja suhtes

valdusõigust ei ole, ei saa ta seda ka allkasutajale üle anda ja omanikust üürileandja saab

üürieseme AÕS § 80 alusel allkasutajalt välja nõuda (VÕS § 288 lg 6). VÕS § 334 lg 5

kohaselt võib üürileandja pärast üürilepingu lõppemist nõuda asja välja ka kolmandalt

isikult, kui asja kasutamise õigus oli kolmandale isikule edasi antud.

Kuna praegusel juhul on maakohus põhjendatult tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel

sõlmitud üürileping lõppes 25. jaanuaril 2019 (vt allpool), kaotas kostja II VÕS § 288

lg-st 6 tulenevalt õiguse ruume kasutada ning hagejal on VÕS § 334 lg 5 ja AÕS § 80 järgi

õigus nõuda kostjalt II ruumide tagastamist.

Pooled ei ole väitnud ning tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja ja kostjal II vahel

oleks pärast hageja ja kostja I vahelise üürilepingu lõppemist 25. jaanuaril 2019 sõlmitud

kinnistute kasutamiseks leping, mis annaks õiguse kinnistute ja hoone valdamiseks.

Pealegi on kostja II maakohtu istungil kinnitanud, et pärast jaanuari 2019 ei ole ta hagejaga

kinnistute või hoone kasutamiseks lepingut sõlminud (IV kd, tl-d 16–17).

Eelmärgitut arvestades on asjakohatu kostjate väide, et hageja ei ole kostjaga II sõlmitud

lepingut kehtivalt üles öelnud.

16.3. Seega on õige maakohtu lõppjäreldus, et kostjal II puudub õiguslik alus hagejale

kuuluvate kinnistute ja nendel asuva hoone valdamiseks.

17. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu osaotsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei rikkunud asjaolusid tuvastades menetlusõigust ega kohaldanud

pooltevahelistele õigussuhetele hinnangut andes vääralt materiaalõigust. Maakohus on

hinnanud käesolevas asjas esitatud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on

oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt kostjad küll ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega,

kuid see iseenesest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Esmalt

vastab

ringkonnakohus

kostjate

apellatsioonkaebuses

esitatud

menetluslikele etteheidetele.

18.1. Kostjate väitel eksitas maakohus neid 22. oktoobri 2019. a kohtuistungil, kui

selgitas, et hageja ja kostja I vahel oli rendileping, mitte üürileping.

14(19)

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 55 kohaselt saab kohtuistungi või muu protokollitud

menetlustoimingu menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes.

Protokolli kohta saab esitada üksnes võltsimise vastuväite. Samas leiab ringkonnakohus,

et kui protokolli sisu ise on vastuoluline ning ei ühti ka menetlustoimingu salvestisega,

tuleks väidetud menetlusreeglite rikkumise hindamisel arvestada ka tsiviilasja muude

materjalidega.

Ka praeguses asjas on 22. oktoobri 2019. a istungi protokolli sisu maakohtu poolt hageja

ja kostja I vahel sõlmitud lepingule antud õigusliku hinnangu osas vastuoluline. Protokollis

märgitu kohaselt on maakohus selgitanud, et tulenevalt ruumide kasutusest on tegemist

rendilepinguga, mitte üürilepinguga. Samas on kohus vahetult järgmises protokollitud

lauses lisanud, et üürileping on lõppenud 2019. a jaanuaris seoses ülesütlemisega (IV kd,

tl 17). Seejuures on kohus istungi helisalvestise kohaselt pooltele hoopis selgitanud, et

tulenevalt ruumide kasutusviisist ei saanud olla tegemist rendilepingu, vaid üürilepinguga

(salvestis 53:22–53:31). Eelmärgitut arvestades on kohtu selgituse sisu protokollis

ilmselgelt ebaõigesti kajastatud. Ka asja muud materjalid ei kinnita, et maakohus oleks

kostjaid eksitusse viinud. Protokollist nähtuvalt arutas kohus pooltega võimaliku üüri- ja

rendi suhte olemasolu, seega juhtis kohus poolte tähelepanu pooltevaheliste suhete

võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile ja võimaldas avaldada selle kohta arvamust.

Järelikult ei saanud kohtu antud õiguslik hinnang võlasuhte kohta olla kostjatele üllatuslik.

Kohtu eksimus istungiprotokolli koostamisel on küll kahetsusväärne, kuid ei too praegusel

juhul kaasa vaidlustatud osaotsuse tühistamist.

18.2. Kostjate esitatud väidete kohaselt selgus alles maakohtu istungil 22. oktoobril

2019, et hageja ja kostja II vahelise üürisuhtega seotud asjaolusid tuleb põhjalikult arutada

ja tõendada. Samuti jättis maakohus põhjendamatult kostjate taotlused tõendite

kogumiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostjate sellised etteheited

põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluses läbivalt väitnud, et

kostja II valdab hageja kinnistuid õigusliku aluseta (nt hagiavalduses (I kd, tl-d 5–6) ja

vastuses vastuhagile (II kd, tl-d 66–76)). Pealegi tuleb kohtul hageja poolt AÕS § 80 lg 1

alusel esitatud kinnistute väljaandmise nõude eelduste kontrollimiseks välja selgitada, kas

kostjatel kui valdajatel on õiguslik alus hageja kinnistuid ja hoonet vallata. Seejuures on

valdajate esmaseks vastuväiteks tõendada, et neil on seaduslik alus hageja nimel olevate

kinnistute valdamiseks (TsMS § 230 lg 1). Järelikult pidi kostja II arvestama, et

kohtuistungil tõusetub mh küsimus kostjate kinnistute valdamise õigusliku aluse kohta.

Maakohus on eelviidatud tõendamiskoormist pooltele 22. oktoobri 2019. a kohtuistungil

selgitanud ning kostjalt II täpsustanud, kas tal on taotlusi seoses väidetava hagejaga

sõlmitud üürilepinguga või soovib esitada täiendavaid seisukohti (IV kd, tl-d 16–17).

Ringkonnakohtule ei nähtu istungi protokollist ega ka muudest käesoleva tsiviilasja

materjalidest, et kostjad oleksid maakohtu menetluses esitanud taotluse täiendavate

dokumentaalsete tõendite esitamiseks. Kostjate esindaja on istungil kinnitanud, et ta ei

soovi täiendavaid seisukohti esitada (IV kd, tl 16 pöördel). Apellatsioonkaebusest ka ei

nähtu, et kostjatel oleks jäänud maakohtu väidetavate rikkumiste tõttu hagi ja vastuhagi

lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja toomata või asjakohased tõendid

esitamata.

15(19)

Ringkonnakohus lisab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse

poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Seetõttu on hagimenetluses eelkõige

poole enda kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks või

vastaspoole nõude rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kostjaid on

kogu menetluse vältel esindanud professionaalne õigusnõustaja, pidi kostjale olema

arusaadav, milline on pooltevaheline tõendamiskoormis ning milliseid tõendeid tuleb oma

faktiliste väidete tõendamiseks õigeaegselt kohtule esitada.

18.3. Kostjad väidavad, et maakohtus on hageja ja kostjate lepingulisi esindajaid

koheldud erapoolikult selgitamiskohustuse täitmisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu

asja materjalidest, et maakohus oleks poolte võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud või

kohelnud poolte esindajaid erapoolikult. Kostjad ei ole kaebuses ka täpsemalt selgitanud,

milles nende arvates väidetava selgitamiskohustuse ja poolte võrdse kohtlemise põhimõtte

rikkumine seisnes.

Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd menetlus jätkub kostjate vastuhagis hüvitise

saamiseks, ei pidanudki maakohus andma vaidlustatud otsuse hinnangut kõnealuse

nõudega seotud tõenditele. Muid asjas esitatud tõendeid on maakohus ringkonnakohtu

arvates hinnanud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1).

18.4. Samuti ei ole maakohus väljunud asja lahendamisel hagiavalduse piiridest, kui

kontrollis kostja II õigust hageja kinnistuid ja hoonet vallata. Hageja on hagiavalduses

palunud mh mõista hagejale kuuluvad kinnistute ja nendel asuva hoone valdus välja

kostjalt II.

18.5. Eelmärgitut arvestades ei nõustu ringkonnakohus kostjate apellatsioonkaebuses

esitatud väitega, nagu oleks maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning need

väidetavad rikkumised annaksid aluse osaotsuse tühistamiseks.

19. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt on

maakohus osaotsuses kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme.

19.1. Kostjad on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et hageja ja kostjate vahel on

sõlmitud seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes, mille alusel tuleb tunnustada kostjate

omandiõigust hageja nimel olevatele kinnistutele.

19.1.1. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kostjad ei ole oma väiteid

seltsingulepingu sõlmimise kohta tõendanud. Ringkonnakohus lisab, et VÕS § 580 lg 1

kohaselt iseloomustab seltsingulepingut seltsinglaste tahte suunatus ühise eesmärgi

saavutamisele. Seega on seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks poolte ühise

eesmärgi tuvastamine (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p

15; 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-06, p 11). Käesoleval asja

materjalidest sellist poolte tahet ühise eesmärgi saavutamiseks ei nähtu. 1. augustil 2006

hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu p-de 1.2 ja 2.3 koosmõjust võib järeldada, et

poolte eesmärgiks oli see, et kostja I kohandab ja remondib ruumid, et seal hakata osutama

tanklahooldusteenust ilma täiendavat üüri maksmata. Seega teenis ruumide kohandamine

pigem kostja I ärihuve. Kuivõrd kostja II on kostja I ainuosanik, siis tema poolt tehtud

panused olid eeldatavasti samuti suunatud kostja I majandustegevuse läbiviimisele ja

16(19)

osaühingu väärtuse kasvatamisele, nagu on õigesti märkinud maakohus. Kostjad ei ole

seega tõendanud hageja ning kostjate I ja II ühist majanduslikku eesmärkki.

19.1.2. Õige on ka maakohtu seisukoht, et igasugune kinnisasja omandiõigust üle andma

kohustav tehing peab olema AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalselt tõestatud.

Ringkonnakohus selgitab, et kinnisasja võib iseenesest omandada seltsingulepinguga

sõlmitud kokkuleppe alusel. Üldjuhul kehtib seltsingulepingu vormi osas lepinguõigusele

omane üldine vormivabaduse põhimõte (VÕS § 11 lg 1). Kui aga seltsinglaste eesmärk on

eseme omandamine ühisomandisse ning selle eseme omandamise aluseks oleva tehingu

osas on seadusega kehtestatud kohustuslik vorminõue, peab ka seltsinguleping olema

sõlmitud nõutavas vormis. AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse

omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud (vt nt Riigikohtu 18.

oktoobri 2017. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 15). Seega juhul kui

seltsingulepingu eesmärgiks on kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, peab

see olema notariaalselt tõestatud (VÕS § 33 lg 2). Kostjad ei ole praegusel juhul kordagi

väitnud, et väidetav seltsinguleping oleks olnud notariaalselt tõestatud. Sellist lepingut ei

nähtu ka käesoleva tsiviilasja materjalidest.

19.1.3. Apellatsioonkaebuses kohaselt ei ole kostjad maakohtu menetluses väitnud, et

hageja nimel olevad kinnistud omandati hageja ja kostjate kui seltsinglaste varasse.

Maakohus olevat teinud hagejate väidetest ebaõiged järeldused. Ringkonnakohus

kostjatega ei nõustu. Kostjad on vastuhagis tuginenud VÕS § 600 lg-le 1 ja

asjaõigusseaduse 3. osa 1. peatüki 1. jao (mis defineerib omandi mõiste ja liigid) sätetele,

väites, et poolte vahel on seltsinguleping ning kinnistud on omandatud hageja ja kostjate

kui seltsinglaste ühisvarasse ühise eesmärgi nimel tegutsedes (II kd, tl-d 4–5). Sellest võis

maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult järeldada, et kostjate arvates on

vaidlusalused kinnistud hageja ja kostjate kui seltsinglaste seltsinguvara.

19.1.4. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostjate seisukohaga, nagu saaksid nad nõuda hageja

kinnisasjadele tehtud panuste hüvitamist kinnisasjade omandiõiguse üleminekuga

kostjatele (ilma hageja nõusolekuta). Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et kinnisasja või

selle kaasomandi mõttelise osa omandiõigus läheks ühelt isikult teisele üle, peaksid

esinema AÕS §-s 641 sätestatud eeldused, st omandaja ja võõrandaja peavad sõlmima

asjaõiguslepingu,

mis

eeldab

kinnisasja

omaniku

ehk

hageja

nõusolekut.

Kinnistusraamatus omanikukande tegemine eeldab kinnisasja omaniku nõusolekut kande

tegemiseks (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 võimaldab nõuda isikult tahteavalduse

andmist, kuid vastava nõude rahuldamise eelduseks on see, et isikul (kostjal) on tekkinud

lepingu või seaduse alusel kohustus täpselt kindlaks määratava sisuga tahteavalduse

tegemiseks. Teise isiku kinnisasjadele tehtud panused iseenesest ei saa olla aluseks

omandiõiguse üleminekuks (kui selleks puudub kokkulepe). Kostjad ei saa praegusel juhul

nõuda hagejalt edukalt kinnisomandi omandamiseks vajalikke tahteavaldusi. Kostjatel

võib olla samas õigus nõuda kinnisasjadele tehtud panuste hüvitamist ning kostjate

vastuhagis esitatud rahaliste nõuete osas jätkub menetlus maakohtus pärast vaidlustatud

osaotsuse jõustumist.

17(19)

19.1.5. Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et vastuhagis esitatud kostjate

omandiõiguse tunnustamise nõudeid ei ole seltsingulepingu sätete alusel võimalik

rahuldada. Samuti ei ole neid kohtule toodud asjaoludel võimalik rahuldada ka ühelgi teisel

õiguslikul alusel. Järelikult on täidetud hageja nõude aluseks oleva AÕS § 80 lg 1 kohane

eeldus – hageja on XXX ja XXX kinnistute omanik. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud

(AÕS § 83 lg 1 ja TsMS § 230 lg 1).

19.1.6. Kostjate omandiõiguse nõue ei saa praegusel juhul olla õiguslikult sõltuvuses

hagejalt hüvitise väljamõistmise nõudega (mille osas jätkub menetlus maakohtus). Seega

ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, et maakohus lahendas ennatlikult kostjate

omandiõiguse tunnustamise nõude rahalise hüvitise nõuet hindamata. Seonduvalt kostjate

rahalise nõudega (hüvitisnõudega) lisab ringkonnakohus, et kohus ei ole selle nõude

rahuldamisel seotud kostjate viidatud õigusliku alusega (seltsingulepingu sätted), vaid võib

vastuhagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada kostjate nõude ka muul õiguslikul alusel,

sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).

19.1.7. Kuivõrd praeguses asjas on tuvastatud, et poolte vahel seltsinguleping puudub, ei

pea ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes vajalikuks vastata

apellatsioonkaebuse muudele seltsingulepinguga seotud väidetele.

19.2. Kostjad on seisukohal, et hageja ja kostja I vahel oli 1. augustil 2006 sõlmitud

rendileping, mille alusel on kostjal I õigus kinnistuid vallata. Ringkonnakohus kostjate

seisukohaga ei nõustu.

19.2.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus järeldas õigesti, et hageja ja kostja I vahel

1. augustil 2006 sõlmitud leping oli üürileping (VÕS § 271), mitte rendileping

(VÕS § 339).

Ringkonnakohus

selgitab,

et

üüri-

ja

rendilepingu

esimeseks

piiritlemiskriteeriumiks on lepinguese ja eesmärk – kasutust võimaldava lepingueseme

puhul on tegemist üürilepinguga, vilja saamisele suunatud eseme puhul on aga tegu

rendilepinguga. Kui lepingu peamiseks eesmärgiks on lepingu esemelt selle korrapärase

majapidamise teel vilja saamine, on tegemist rendilepinguga (vt nt Riigikohtu 7. novembri

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-05, p 12). Rendilepingu puhul lasub rendileandjal

lisaks kasutuse võimaldamisele ka vilja võimaldamise kohustus. Samuti tuleb hinnata, kas

ruumid on kasutusse antud koos sellise sisustuse või sisseseadega, mis võimaldab seal kohe

konkreetset majandustegevust alustada.

Vaidlusaluse lepingu p 2.3 kohaselt andis hageja kostjale I kasutamiseks vaid töökoja

ruumid netopinnaga 180 m2 (ilma sisseseadeta), mille pidi kostja I p 2.3 kohaselt ise

kohandama ja remontima (I kd, tl 13). Lepingust ega muudest käesoleva asja materjalidest

ei nähtu, et hagejal oleks lasunud kohustus võimaldada kostjal I saada kinnistutelt

mingisugust vilja või oleks andnud kostja I kasutusse ruumid koos sisseseadega vilja

saamise eesmärgil. Maakohtu 22. oktoobri 2019 istungi protokollist nähtuvalt tarnis kostja

ise seadmed töökotta (IV kd, tl 16). Rendilepingu olemasolu ei tõenda ka asjaolu, et hageja

andis nõusoleku koormata kinnistud hüpoteegiga kostja I ja krediidiasutuse vahel sõlmitud

laenulepingu tagamiseks. Samuti ei viita rendilepingu olemasolule see, et kostjad tegid

hageja kinnistutele suuremahulisi töid. Lepingu p 2.3 kohaselt pidigi kostja I kandma

ruumide majandustegevuseks kohandamise ja remondiga seotud kulud (I kd, tl 13).

18(19)

Kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt asuvad kinnistutel kostja II

mesilastarud koos mesilasperedega, millelt vilja saamine viitab samuti rendilepingu

olemasolule. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selle väitega apellatsioonkaebuse

lahendamisel arvestada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4), kuna kostjad ei ole toimikust

nähtuvalt nimetatud asjaolule maakohtu menetluses tuginenud. Apellatsioonkaebuses ei

ole

märgitud

ka

mõjuvaid

põhjuseid

viidatud

uute

asjaolude

esitamiseks

apellatsioonimenetluses. Lisaks ei annaks hageja kinnisutel asuvad kostjale II kuuluvad

mesilastarud alust asuda seisukohale, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping oli

rendileping.

19.2.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on kostjaga I sõlmitud lepingu,

(mis muutus VÕS § 310 lg 1 kohaselt kostja I poolt kinnistute kasutamise jätkamisega

tähtajatuks üürilepinguks) 22. oktoobri 2018 avaldusega (I kd, tl-d 15–16) kehtivalt üles

öelnud.

Ringkonnakohus selgitab, et tähtajatu üürileping lõpeb korralise ülesütlemisega

(VÕS § 311 lg 1) ning selleks ei ole vaja konkreetset põhjust (vt nt Riigikohtu 11.

detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p 24). Lepingu lõpetamine sõltub

lihtsalt ühe poole tahteavaldusest ning seadusest või üürilepingust tuleneva

etteteatamistähtaja järgimisest (erinevalt erakorralisest ülesütlemisest, mis eeldab mõjuvat

põhjust). Üürileandja peab vaid tõendama, et ta andis üürnikule ülesütlemisavalduse kätte.

Praegusel juhul puudub poolte vahel vaidlus ülesütlemisavalduse kättesaamise üle. Seega

ei saa nõustuda kostjate seisukohaga, et lepingu ülesütlemise välistab materiaalsete

eelduste puudumine. Ringkonnakohus märgib, et tähtajatu üürilepingu pooled peavadki

arvestama teatud ebakindlusega ehk sellega, et teine lepingupool võib lepingu igal ajal

(etteteatamistähtaega järgides) üles öelda.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingu ülesütlemisel järginud VÕS §-s 312

sätestatud ülesütlemistähtaega, nagu märkis ka maakohus, ning see oli piisav.

Nõustuda ei saa kostjate seisukohaga, et kuivõrd hageja esitatud ülesütlemisavalduses ei

ole välja toodud lepingut, mille hageja üles ütleb, ei vasta avaldus VÕS § 325 lg-s 2 toodud

nõuetele. TsÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada

vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi

teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega

pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuivõrd hageja ütles avaldusega üles

kõikvõimalikud lepingud, pidi kostja I ülesütlemisavalduses toodust aru saama, et sellega

on üles öeldud ka 1. augustil 2006 sõlmitud üürileping. Isegi juhul, kui kostjale I jäi

ebaselgeks, milline leping ülesütlemisavaldusega lõpetati, siis sai ta sellest teada hiljemalt

15. veebruaril 2019 kohtule esitatud hagiavalduse kättesaamisel.

Ringkonnakohus lisab, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kinnisasja kasutamiseks

sõlmitud lepingu ülesütlemist ei välista ka selle punkt 6.2 (koos alapunktidega) ega ka

punkt 6.3. Need reguleerivad tähtajalise lepingu ennetähtaegset ülesütlemist. Nagu eespool

märgitud, muutus üürileping praegusel juhul tähtajatuks ning see on korraliselt üles öeldud.

19(19)

19.2.3. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja ja kostja I vahel 1. augustil

2006 sõlmitud üürileping on lõppenud 25. jaanuaril 2019. Seega puudub kostjal I õiguslik

alus hagejale kuuluvate kinnistutel ja nendel asuva hoone valdamiseks.

19.3. Omandiõiguse absoluutse iseloomu tõttu ei saa nõustuda ka kostjate väitega, nagu

oleks hageja vindikatsiooninõue AÕS § 80 alusel praegusel juhul hea usu põhimõtte

vastane. Kostjad ei ole ka täpsemalt välja toonud, milles hageja pahausksus seisneda.

Kostjate seisukohaga nõustumine oluliselt moonutaks omandiõiguse sisu, välistades

omaniku valdus- ja kasutusõiguse asja suhtes.

19.4. Otsuse täitmise viisi kindlaksmääramist puudutavad väited on asjakohatud. Nendel

võidetel võiks olla tähtsus olukorras, kus kohtutäitur asub jõustunud osaotsuse kui

täitedokumendi alusel kostja II perekonnaliikmeid hagejale kuuluvatelt kinnistutelt ja

hoonest välja tõstma (täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 1 ja § 180).

19.5. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses esitatud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Maakohus on esitatud tõendite ja tuvastatud

asjaolude põhjal hageja väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud. Hageja mittenõustumine

maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes

materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

19.6. Apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole vaja vastata kostjate väidetele, mis

puudutavad vastuhagi nõudeid hagejalt rahalise hüvitise saamiseks, kuivõrd selles osas

jätkub menetlus pärast osaotsuse jõustumist maakohtus.

20. Maakohus ei ole vaidlustatud osaotsuses määranud kindlaks menetluskulude

jaotust, juhindudes TsMS § 173 lg-st 1. Kuivõrd vaidlustatud osaotsus on praegusel juhul

hageja nõude ja kostjate omandiõiguse tunnustamise nõuete osas lõpplahend TsMS § 173

lg 1 esimene lause tähenduses, peab ringkonnakohus vajalikuks apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlemisega

seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. Samuti saab maakohus otsustada edasises menetluses muude menetluskulude

jaotuse üle.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest